Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1862
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2020 otsuse nr P260-2020-53829 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, seaduslik esindaja YY Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Madis Kotsar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.08.2020 otsuse resolutsiooni p 2 muutmata.
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.05.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1862 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (sünd.
XX.XX.XXXX;
kaebaja) seaduslik esindaja YY esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 28.05.2019 taotluse tuvastada XX-l puude raskusaste ja määrata puudega lapse toetus.
2.SKA jättis 26.06.2019 otsusega nr P26O-2019-155884 taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas vaide, mille SKA jättis 21.10.2019 vaideotsusega nr 8-3/21107-4 rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 06.10.2019 kaebuse, milles palus tühistada SKA 26.06.2019 otsuse ja 21.10.2019 vaideotsuse ning kohustada vastustajat tuvastama kaebajal raske puue.
4.SKA tunnistas 14.04.2020 otsusega nr P26O-2020-53829 26.06.2019 otsuse kehtetuks, tuvastas kaebajal keskmise puude raskusastme kestusega 01.06.2019–02.07.2019 ja määras kaebajale nimetatud perioodiks puudega lapse toetuse 69,04 eurot kuus. Otsuse järgi võttis SKA puude raskusastme tuvastamisel aluseks kaebaja taotluses ning tervise infosüsteemis sisalduvad andmed, eriarsti PV ja perearsti SA kirjeldatud terviseseisundi andmed, SKA ekspertarsti MT arvamuse, kliinilise psühholoogi TV 23.09.2019 uuringu tulemused ning 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osa. Kaebajal tuvastati keskmine puue, sest terviseseisundist tulenevalt vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kaebajal esineb keskmisele puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni (psüühikahäire) kõrvalekalle. Rehabilitatsiooniplaani K00009013 D-osas on liikumise valdkonnas märgitud, et füsioterapeutilisel hindamisel on kaebaja liigutuslik areng eakohane, lihastoonus ja rühihoid on normaliseerunud, tasakaal ja kõnnimuster on korrektne, kaebaja on füüsiliselt aktiivne ja käib iseseisvalt jõusaalis. Liikumise valdkonnas on rehabilitatsiooni eesmärk loetud saavutatuks, antud on soovitus jätkata treeningutega. 2013. a-l käis kaebaja endokrinoloogi konsultatsioonil lühikese kasvu tõttu, kuid hormonaalseid häireid ei leitud. 2015. a-l oli silmaarsti konsultatsioon, kuid prille ei soovitatud. Hiljem ei ole nägemisprobleeme terviseandmetes kirjeldatud. Logopeedilise teenuse tulemusena on kaebaja enesekindlam keeleliste ülesannete lahendamisel, ta on saavutanud õigekirjaoskuse, saab paremini aru loetud tekstidest, oskab teksti vahendada ja kokku võtta. Toimetulek aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) on rahuldav, ta suudab olla adekvaatne ja mõista tagajärgi, konflikte esineb vähem. Psühhiaater PV on vahendanud kliinilise psühholoogi 23.09.2019 läbi viidud uuringut, mille alusel sooritussituatsioonis on kaebaja motiveeritud ja süvenev; vaimse tegevuse tempo on rahulik; ta on aeglane; väsib vaimsel pingutusel kiiresti; suulisest instruktsioonist saab aru raskusteta, töökorraldusi ise lugedes on aga loetust arusaamine raskendatud; ümberlülitumisel aeglane, sooritussituatsioonis pingestub; töömälu ja töötluskiiruse alltestides jääb eakohase normi keskmisest allapoole. Kaebaja kognitiivne profiil on iseloomulik tähelepanuhäirele, raskused väljenduvad töömälu (auditiivne mälu) ja töötluskiiruse valdkondades. Kirjalike tööde tegemine võtab seetõttu rohkem aega, samuti leiavad kinnitust spetsiifilised arenguhäired, mille avaldumine on tänu tulemuslikule sekkumisele leevenenud, kuid põhjustavad hariduslikke
2(11)
3-19-1862 erivajadusi. Piirangud, mida on kirjeldatud vaimse soorituse osas, on kerged kuni mõõdukad, mille tõttu on tuvastatud keskmine puue.
5.Kaebaja muutis kaebuse nõudeid, paludes kohtul tühistada SKA 14.04.2020 otsus, kohustada vastustajat tuvastama kaebajal raske puue ja mõista välja viivis puude toetuse hilinenult väljamaksmise eest. Väär on 14.04.2020 otsuses toodud seisukoht, et kaebaja vajab kõrvalabi vähemalt üks kord nädalas ja seda väljaspool oma elukohta. Vastustaja ei mõista, et selle diagnoosiga laps ei vaja eakohasest suuremat kõrvalabi ainult koolis ja häire ei avaldu ainult koolis, vaid igapäevases elus igal pool, ka kodus. Viimati tuvastati kaebajal raske puue 31.05.2016 ja siis oli selle tuvastamise aluseks 2014. a-l psühhiaatri pandud ATH ja segatüüpi spetsiifilise arenguhäire diagnoos. Nimetatud otsuse järgi vajab kaebaja kohanematuse ja kehaliste vaevuse tõttu igapäevast abi, juhendamist ja järelevalvet. Õiguslik alus ega diagnoosid ei ole muutunud, samuti ei ole oma hinnanguid muutnud psühhiaater ega psühholoog.
6.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. 1) SKA 14.04.2020 otsus on õiguspärane. Puude raskusastme tuvastamise menetlus on läbi viidud õigusaktide alusel ja ettenähtud korda järgides. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Haldusakti andmisel on kaalutud kõiki asjaolusid. Vastustaja on kaebajal puude määramisel võtnud aluseks ekspertarst MT arvamuse, kes on omakorda ekspertarvamuse andmisel toetunud kaebaja taotlusele ja tervise infosüsteemis sisalduvatele andmetele. Ekspertarst leidis, et kaebajal on keskmine puue. Tema seisukoha järgi leiab esitatud terviseandmetele tuginedes kinnitust, et kaebaja vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. 2) Viivis on kaebaja seadusliku esindaja pangakontole välja makstud.
7.Tallinna Halduskohus lõpetas 14.08.2020 otsusega asja menetluse nõudes mõista Sotsiaalkindlustusametilt välja viivis puude toetuse hilinenult väljamaksmise eest (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõuetes rahuldamata (resolutsiooni p 2). 1) Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil 15-aastane ja tema puude raskusastme tuvastamisel tuli lähtuda puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg-test 1, 11 ja 2 ning § 23 lg-st
6.Lapse puude raskusastme määramisel on eeskätt oluline vanema või last kasvatava isiku pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste samaealiste ühiskonnaliikmetega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2020 otsus nr 3-19-2434, p 12). 2) Kaebaja taotleb raske puude tuvastamist temal diagnoositud ATH ning segatüüpi spetsiifilise arenguhäire tõttu. Veebis oleva teabe kohaselt on ATH häirega lapsel raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapseja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskusi lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus (http://elf.ee/ath/mis-on-ath/). Need tunnused on ATH-ga laste puhul tugevalt väljendunud, avalduvad pidevalt, halvendavad lapse tegutsemisvõimet ja põhjustavad lapsele probleeme. Lapse toimetulek sõltub suuresti nõudmistest, mida talle esitatakse erinevates elusituatsioonides. ATH ravi on pikaajaline ja kompleksne ning vajab lapse, lapsevanemate ning teiste lapsega kokkupuutuvate täiskasvanute pidevat koostööd. Lapse toimetuleku parandamiseks on oluline järjepidev nõustamine ning õppimis-terapeutiliste ja kognitiivse orientatsiooniga sekkumistehnikate rakendamine (https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo3(11)
3-19-1862 andmebaas/aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/). Segatüüpi spetsiifilised arenguhäired on raskesti defineeritav, ebapiisava täpsusega määratletud häirete kategooria, mille puhul on segunenud spetsiifilised keele-/kõne-, õpivilumuste ja/või motoorsete funktsioonide häired. Ükski neist ei domineeri piisavalt, et olla omaette diagnoositav. Igale sellisele spetsiifilise vilumuse arengu pidurdumisele on iseloomulik mõningane kognitiivsete funktsioonide kahjustus (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/80psyhhol_arengu_haired_e.htm# Segat%C3%BC%C3%BCpi_spetsiifilised_arenguh%C3%A4ired_). Eeltoodust tuleneb, et ATH diagnoosiga lapsed vajavad võrreldes teiste samaealiste lastega enam abi, juhendamist ja järelevalvet. Samuti on usutav, et ATH on tugevamini väljendunud koolis käimise ajal, sest sel ajal suureneb lapse suhtlusringkond (klassikaaslased, õpetajad, trennikaaslased, sõbrad), talle esitatakse suuremaid nõudmisi ja suureneb vaimne pingutus. Segatüüpi spetsiifiline arenguhäire tähendab erinevaid keele-/kõne-, õpivilumuste ja/või motoorsete funktsioonide häireid. Nende diagnoosidega inimene pole siiski vaimuhaige ega nõrgamõistuslik. Dr EP 30.10.2018 tõendi nr 71724 kohaselt on ka kaebaja normintellektiga. See tähendab, et kaebajal on eakohane arusaamis- ja vastutusvõime. Saab lähtuda eeldusest, et lapse kasvades tema arusaamis- ja vastutusvõime suurenevad, ta suudab erinevates olukordades üha iseseisvamalt toime tulla ega vaja erinevalt väikelastest järjepidevat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. ATH-le on iseloomulik, et see võib lapse kasvades muutuda või kaduda. Samuti võib haigus taanduda või leeveneda ravi või teraapia tagajärjel. Seetõttu ei saa puude raskusastme korduvhindamisel lähtuda sellest, et isikul on varem tuvastatud raske puue. Igal puude raskusastme tuvastamisel tuleb lähtuda isiku selleks hetkeks väljakujunenud tervislikust olukorrast ning abi ja järelevalve vajadusest. Pelgalt diagnoosi olemasolu või diagnooside rohkus ei anna alust puuet tuvastada, kui isik ei vaja nende tõttu regulaarset või pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. 3) SKA ei ole õigusnormide vastu eksinud, kui on tuvastanud kaebajal keskmise puude. Vastustaja hinnang on kooskõlas tõenditest nähtuva kaebaja tervisliku seisundiga ning vastab kaebaja abi ja juhendamise vajadusele. Vastustaja ei ole jätnud hinnangut andes asjas oluliste asjaoludega arvestamata. Kaebaja oli 28.05.2019 taotluse esitamise ajal 15-aastane. Selles vanuses lapse puhul võib eeldada, et ta saab vaatamata ATH-le ja segatüüpi spetsiifilisele arenguhäirele hakkama söömise, hügieenitoimingute, riietumise ja liikumisega (PISTS § 2 lg 2) ega vaja selles osas igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet (PISTS § 2 lg 11 p 2). 15-aastasel lapsel võivad esineda teismelisele omased suhtlemisprobleemid ja ATH või segatüüpi spetsiifiline arenguhäire võivad neid probleeme süvendada, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellises vanuses isik vajab suhtlemisel pidevalt või igapäevaselt oma vanema abi ja järelevalvet. Ka teised teismelised lapsed peavad alluma vanema järelevalvele, seega tuleb kaebaja puhul hinnata, kas ta vajab seda teistest omaealistest oluliselt enam. Kuigi kaebaja võib oma häirete tõttu vajada koolitööde tegemisel suuremat abi kui eakaaslased, ei ole usutav ega tõendatud, nagu vajaks ta sellist abi igapäevaselt. 15-aastase lapse arusaamisvõimet arvestades puudub alus arvata, et ta vajaks pidevat järelevalvet enda või teiste inimeste elu, tervise või vara kaitse eesmärgil (PISTS § 2 lg 2). Kaebuses ei ole viidatud sellele, et kaebaja oleks ennastkahjustava käitumisviisiga (nt sügavas depressioonis, suitsiidiohtlik), agressiivne või kuritegeliku käitumisviisiga, mis eeldaks eakohasest suuremat igapäevast pidevat järelevalvet. Kaebajale 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osast nähtub, et talle osutati sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust elamise, suhtlemise ja vabaaja valdkondades. Kaebaja oli rehabilitatsiooniprotsessis koostööaldis ja motiveeritud, tal oli tahe säilitada olemasolevat toimetulekut läbi rehabilitatsiooniteenuste. Rehabilitatsioonieesmärk saavutati ja takistavaid asjaolusid ei olnud. Rehabilitatsiooniplaani eesmärgiks oli mh see, et kaebaja lõpetab põhikooli 4(11)
3-19-1862 rahuldavate tulemustega ja see eesmärk saavutati. Samuti nähtub rehabilitatsiooniplaanist, et kaebaja liigutuslik areng ja eneseteenindusoskused on eakohased. Lihastoonus ja rühihoid on normaliseerunud. Tasakaal ja kõnnimuster on korrektne. Kaebaja on füüsiliselt aktiivne ja käib iseseisvalt jõusaalis. Seega puuduvad kaebajal füüsisega seotud probleemid ning ta suudab iseseisvalt üleliigset energiat kulutada ja tekkinud pingeid maandada. Rehabilitatsiooniplaanist nähtuvalt on kaebaja toimetulek ATH-ga rahuldav, kaebaja suudab järjest rohkem olla adekvaatne ja mõista tagajärgi. Peresuhted on head ja konflikte esineb vähem. Kaebaja on muutunud küpsemaks. Kaebajal on arusaam õppimise vajalikkusest ja eesmärk, kuhu tahab jõuda. Eeltoodu kinnitab, et kaebaja arusaamis- ja vastutusvõime on vanusega suurenenud, samuti on paranenud võime temal esinevate psüühikahäiretega hakkama saamisel, mistõttu vajab ta varasemast vähem vanemlikku järelevalvet, abi ja juhendamist. Rehabilitatsiooniplaani järgi on kaebaja enesekindlam keeleliste ülesannete lahendamisel. Ta on saavutanud õigekirjaoskuse. Saab paremini aru loetud tekstidest, oskab teksti vahendada ja kokku võtta. Seega on kaebaja teinud edusamme ka segatüüpi spetsiifilise arenguhäire osas. 11.02.2020 ambulatoorsest epikriisist nähtub, et kaebajal on diagnoositud ATH ja segatüüpi spetsiifilised arenguhäired. Kaebaja käis 23.09.2019 kognitiivse funktsiooni uuringutel, milles leiti, et kaebaja on sooritussituatsioonis motiveeritud ja süvenev. Vaimse tegevuse tempo on rahulik, aeglane. Väsib vaimsel pingutusel suhteliselt kiiresti. Suulisest instruktsioonist saab aru raskusteta. Töökorraldusi ise lugedes on loetust arusaamine raskendatud. Ümberlülitamisel aeglane, sooritussituatsioonis pingestub. Testitulemused jäävad kognitiivsete funktsioonide allskaalade lõikes enamasti eakohase normi piiresse, töömälu ja töötluskiiruse alltestides aga eakohase normi keskmisest allapoole. Mitteverbaalne analüüsi-sünteesivõime ja ruumiline mõtlemine/konstrueerimine ning kategoriseerimisoskus ehk võime leida seoseid, teha järeldusi, on vanusenormi keskmisel tasemel. Abstraktse visuaalse materjali analüüsi-sünteesioskus (maatriksite alltest) on eakohasele keskmisele vastav. Raskendatus ilmneb puuduva detaili leidmisel piltidelt (tähelepanu, tervikutaju, detailide märkamine). Töötluskiirus on aeglane, eanormi keskmisest nõrgem eelkõige uue motoorse vilumuse õppimisel. Visuaalsete stiimulite töötlemisel on eakohasele keskmisele vastav. Töömälu alltestides aga on võime meelde jätta esitatud arvujadasid eakohasest keskmisest madalam. Raske on meelde jätta ka suuliselt esitatud tekstülesannet. Arvutamisel on raskendatud peast tehete sooritamine, suunamisel oskab abi kasutada. Kognitiivne profiil on iseloomulik tähelepanuhäirele. Väljenduvad raskused töömälu (auditiivne mälu) ja töötluskiiruse valdkondades. Kirjalike tööde tegemine võtab seetõttu rohkem aega. Õppimisel/õpetamisel tuleks kasutada pigem visuaalset mälu/tähelepanu. Vajadusel tuleks korrata instruktsiooni, ülesanne lahti seletada. Esinevad spetsiifilised õpiraskused nii funktsionaalse lugemise kui arvutamisvilumuse omandamise valdkondades. Vajab regulaarset abi õppetöös. Vajalik on rehabilitatsiooniplaani alusel psühho- ja tegevusteraapia. Kognitiivse funktsiooni uuringu tulemused kinnitavad, et kognitiivne profiil on iseloomulik ATH-le, keskendumisvõime on häiritud eriti auditiivse info töötlemisel ja töötluskiiruse valdkonnas. Samuti leiavad kinnitust spetsiifilised arenguhäired (funktsionaalse lugemise häiritus, arvutamisvilumuste omandamise häiritus). ATH ja segatüüpi spetsiifilised arenguhäired toovad kaasa piiranguid igapäevaelus ning lisaabi vajaduse. Rehabilitatsiooniplaan ja epikriis kinnitavad, et kaebajal on diagnoositud ATH ja segatüüpi spetsiifilise arenguhäire tõttu raskusi õppimisel, suhtlemisel ja vaimse töö tegemisel, mistõttu vajab ta regulaarset abi ja juhendamist, kuid kaebaja abivajadus ei ole pidev ja igapäevane, mis osutaks raskele puudele. Arvestades kaebaja vanust ja toimetulekut, vastab tema regulaarne abi ja juhendamise vajadus keskmisele puudele. Tingimus „vähemalt korra nädalas“ ei tähenda abi ja juhendamise vajadust vaid ühel korral nädalas, vaid selline vajadus võib esineda ka nt 3–4 korral nädalas. Tingimus „väljaspool oma elamiskohta“ näitab isiku abi ja juhendamise vajadust talle tundmatus olukorras ja kohas. Sellises olukorras inimene peab oskama olukorrale 5(11)
3-19-1862 vastavalt reageerida ja õigeid otsuseid langetada. Arvestades ATH-st tulenevaid häireid vaimses tegevuses, võib inimesel olla talle tundmatus olukorras raske iseseisvalt hakkama saada, mistõttu vajab ta kõrvalabi ja juhendamist. Kodune keskkond on inimesele tuttav ja harjumuspärane ning selles hakkama saamine ei eelda suuremat vaimset pingutust. Tõenditest nähtuvat kaebaja tervislikku olukorda ja toimetulekuoskust arvestades ei ole alust arvata, et kaebaja ei saaks hakkama talle tuttavates kodustes tingimustes. Kuna kaebaja käib iseseisvalt trennis, ei vaja ta ka väljaspool kodu igapäevast abi, juhendamist ja järelevalvet. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et ta vajaks igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. 4) Kuna vastustaja 14.04.2020 otsus on õiguspärane, puudub alus kohustada vastustajat tuvastama kaebajal rasket puuet. 5) Viivise on SKA nõuetekohaselt välja maksnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.XX palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja teha uus otsus, millega kaebus tühistamis- ja kohustamisnõuetes rahuldada. 1) Kohtu arusaam ATH diagnoosiga lapse käitumisest on poolik. Internetist leitud materjalide põhjal ei saa teha oletusi või järeldusi kaebaja käitumise ja igapäevaelu kohta. ATH-ga laps ei viibi ainult koolis, mistõttu tuleb hinnata ka tema elu väljaspool kooli. Seda on kaebaja seaduslik esindaja korduvalt selgitanud, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kaebaja igapäevase elu teemal oskab kõige täpsemaid andmeid esitada tema ema. 2) Kohus leidis põhjendamatult, et kaebaja abivajadus ei ole tõendatud. Puude tuvastamine ei saa sõltuda ainult sellest, kas isik saab iseseisvalt hakkama söömise, hügieenitoimingute, riietumise ja liikumisega, vaid hinnata tuleb ka tema igapäevase kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust. Kaebaja seaduslik esindaja ei tea, millist infot SKA täpselt puude tuvastamiseks vajab. Kui midagi oli puudu, oleks tulnud seda küsida. Kaebaja seaduslik esindaja esitas SKA-le need tõendid, mida temalt küsiti. Kaebaja käitumine on olnud ennasthävitav (ta on tarvitanud alkoholi, suitsetanud ja puudunud koolist, tal on olnud kokkupuuteid politseiga jne). SKA ei küsinud midagi nende asjaolude kohta. Kaebaja vajas järelevalvet igal ööpäeval. See on seadusliku esindaja suur töö, et kaebaja põhikooli lõpetas. Üksi trenni minemine ei tähenda abivajaduse puudumist, sest sellele on eelnenud vanema poolne tegevus (päevakava paika panemine, logistika korraldamine, lapse instrueerimine, asjade meelde tuletamine). Kui tervise infosüsteemi andmed ei ole piisavad, oleks ka neid tulnud haldusmenetluses juurde küsida. 3) SKA võttis puude raskusastme tuvastamisel arvesse kaebaja rehabilitatsiooniplaani. Otsuse tegemise ajal kehtinud rehabilitatsiooniplaani järgi vajas kaebaja kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. Seega tulnuks kaebajal tuvastada raske puue. 4) Vastuseks SKA 11.01.2021 seisukohale märkis kaebaja järgmist. Kaebaja elas 2017/2018. õppeaastal oma isa juures, kes ei mõistnud kaebaja erivajadusi ja abivajadust. Neil tekkis konflikt ja kaebaja hakkas mässama, leidis probleemsed sõbrad, sattus pahandustesse (joomine, suitsetamine, peod jne) ja hakkas koolist puuduma. Kaebaja käitus ennasthävitavalt ja nt 8. klassi III trimestril ei käinud üldse koolis. Kaebaja emal tuli pidevalt tegeleda lapse probleemidega ja lapse aitamisega, toitmisega jne. Isa kolis Tallinnast ära ja 2018. a suvel hakkas kaebaja uuesti elama oma ema juures. Ka 9. klassi alguses oli raskusi nii kooliskäimise kui ka õppimisega. Kaebaja ei olnud nõus ühegi arsti juurde minema, kuid 2018. a lõpus läks siiski pika veenmise järel rehabilitatsiooniteenusele. Need asjad ei ole terviseandmetes kirjas, kuid on olulised, sest näitavad selgelt, et kaebaja on ohtlik nii endale kui ka teistele. Vastustajaga saab nõustuda selles, et kaebaja ei olnud ohtlik oma diagnoosi tõttu, kuid diagnoosi tõttu oli tal suurem oht sattuda kuritegelikule ja ennasthävitavale teele. Nende 6(11)
3-19-1862 probleemide tõttu vajas ta järelevalvet ja abi, sh õppimisel. Kaebajale jääb arusaamatuks, millises vormis ta oleks pidanud selle teabe SKA-le esitama, et sellega oleks saanud arvestada. Kaebajal endal puuduvad need andmed, mis on fikseeritud lastekaitseasutustes või politseis. Psühhiaater on 11.02.2020 sissekandes märkinud, et kaebaja ATH ja segatüüpi spetsiifilised arenguhäired toovad kaasa piirangud igapäevaelus ja lisaabi vajaduse. SKA on oma hinnangutes jäänud liialt koolikeskseks, kuigi on tõsi, et suur osa eri- ja abivajadusest leidiski aset kooliga seonduvalt. Vastustaja keskendus sellele, et kaebaja lõpetas põhikooli, kuid jättis tähelepanuta, kuidas selleni jõuti. On selge, et kaebaja ise ei oleks ilma kõrvalabita suutnud põhikooli lõpetada – tal aitasid õppida terve pere ja lähimad sõbrad, kasutati ka eraõpetajat. Kooli poolt piisav abi puudus. Selliselt vajas kaebaja abi iga päev, sest ema pidi jälgima ka seda, et ta vahepeal sööks, puhkaks, ei murduks. Rehabilitatsiooniplaani on SKA arvestanud vaid osaliselt, jättes välja probleemsed valdkonnad. Selle D-osa koostati alles 2019. a augustis, kui kaebaja oli tõepoolest paremas psühholoogilises seisundis, positiivne, rahulolev ja täis tahet õpinguid jätkata.
9.Sotsiaalkindlustusamet palus 13.10.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks ringkonnakohtu 17.12.2020 määruses esitatud küsimustele selgitas vastustaja 11.01.2021 täiendavalt järgmist. 1) Kaebaja on saanud rehabilitatsiooniteenuseid vähemalt 2005. a-st. Kaebajale koostati 25.08.2017 rehabilitatsiooniplaan kolmeks aastaks. Kaebajale vaidlusaluseks perioodiks puude määramisel ei saanud tugineda plaani koostamise hetkel antud hinnangutele, vaid kaebaja arengut ja sekkumise tulemuslikkust tuleb vaadelda dünaamikas. Rehabilitatsiooniplaani 30.08.2019 vahehindamise kokkuvõtte (rehabilitatsiooniplaani D-osa) järgi on rehabilitatsiooniteenuste eesmärk täidetud ning sellest nähtub selgelt positiivne dünaamika (kaebaja on eakohaselt iseseisvalt toimetulev ja teenuste osutamise jätkamine ei ole vajalik). Dünaamikas tuleb vaadelda ka isiku terviseseisundi muutumist. Psühhiaater PV on teinud 21.02.2020 sissekande, mille järgi on kaebaja vaimne sooritus eakohase normi keskmise piires või jääb normi keskmisest allapoole, kuid üheski testis ei ole märgitud, et kaebaja vaimne sooritus oleks alla eakohase normi alampiiri. Mõned vaimse soorituse valdkonnad võivad siiski raskendada ühiskonnaelus osalemist, kuid piirangud ei avaldu kõigis elulistes olukordades. Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebajale ATH raviks ravimeid määratud. Kaebajale tehti 09.04.2020 üle 16-aastase isiku puude raskusastme määramise ekspertiis, kus tuvastati puude keskmisele raskusastmele vastavad piirangud õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonnas. See järeldus haakub psühhiaatri 21.02.2020 sissekandes märgituga. Kaebajale 14.04.2020 tagasiulatuvalt tehtud alla 16-aastase lapse puude raskusastme ekspertiisis ei tuvastatud, et kaebaja ei tuleks iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Tagasiulatuvalt on keeruline hinnata, miks ekspertarst tuvastas kaebajal 2016. al raske puude, kuid eeltoodud tõenditest on selgelt näha positiivne dünaamika. Iga ekspertiisi tegemisel tuleb peamiselt lähtuda aktuaalsetest objektiseerivatest andmetest. Isiku n-ö tunnetuslikku tervist, kui seda on taotlusel kirjeldatud, võetakse arvesse, kuid ekspertiis peab isiku tunnetuslikku tervist kinnitama või ümber lükkama läbi objektiivsete terviseandmete. 2) Terviseandmete järgi ei ole kaebaja oma tegevuse või tegevusetuse tõttu endale või teistele ohtlik, mistõttu tal puudub järelevalve vajadus. Vaidlustatud otsuses ei saanud kõrvalabi või juhendamisega seoses viidata konkreetsemalt PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud tegevustele (söömine, hügieenitoimingud, riietumine, liikumine, suhtlemine), sest kaebaja piirangud puudutavad peamiselt õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonda, mida ei ole seaduses nimetatud. SKA on selles osas 14.04.2020 ekspertiisis lähtunud loogiliselt kaebaja terviseseisundist tulenevatest ja eelduslikest piirangutest vaimse soorituse valdkonnas, mis on peamiselt seotud uute oskuste õppimisega ning tegevuste planeerimise, alustamise ja lõpuleviimisega. See on võetud kaebaja eakohase juhendamise ja kõrvalabi võrdluse aluseks. Kokkuvõttes on vastustaja teinud 7(11)
3-19-1862 kaebajale soodsa otsuse, tuvastades tal keskmise puude üheks kuuks, kuigi PISTS alla 16aastaste isikute puude määramise normid ei oleks seda tegelikult võimaldanud. 3) SKA kasutas 14.04.2020 ekspertiisis lapse, mitte üle 16-aastase isiku puude raskusastme tuvastamise metoodikat. Tuleb siiski arvestada, et aktuaalsete terviseandmete alusel ei ole võimalik teha vähem kui ühekuuse vahega nii raske kui ka keskmise puude raskusastme otsust. Sõltumata metoodikast on ekspertiisi subjekt sama ning tal esinevad samas ulatuses ja mahus piirangud. Vahe on peamiselt selles, milline on otsuse vormistuslik külg. SKA 14.04.2020 otsuses märgitud kerge kuni mõõdukas piirang tähendab seda, et piirangute raskusaste varieerub lähtuvalt elulisest olukorrast või piiranguid ei esine kõigis elulistes olukordades (st ei esine pidevalt). 4) Hakkamasaamine õppetegevuses, kui sellega on probleeme, on peamiselt hariduslik erivajadus, mida osutavad haridusasutused. Seetõttu hinnatakse puude raskusastet õppival ja mitteõppival inimesel samadel alustel. Raskusi õppetöös edasijõudmisel arvestatakse ekspertiisis, kuid neil ei ole terviseandmetest suuremat kaalu. Keskmisele puude raskusastmele vastav puue võib põhjustada haridusliku erivajaduse, kui hariduslik erivajadus ei põhjusta puuet, kui ei esine piiranguid PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud põhitegevuste puhul. 5) Reeglina kasutab ekspertarst puude raskusastme tuvastamisel terviseandmeid ja tõendeid, mis olid olemas taotluse esitamise hetkel. Praegusel juhul olid sel ajal olemas rehabilitatsiooniteenuse dünaamika andmed. Samas ei saa eirata ka neid aktuaalseid terviseandmeid, mis on olemas ekspertiisi tegemise ajal. Meditsiiniliselt ei saa olla võimalik, et juunis-juulis 2019 oli kaebaja seisund oluliselt halvem, kui on kirjeldatud 11.02.2020 terviseandmetes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse lõppjäreldus on õige, mistõttu ei ole selle tühistamiseks alust.
11.Vaidlus käib selle üle, kas SKA on kaebajal ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 õigesti tuvastanud keskmise puude raskusastme (PISTS § 2 lg 11 p 3). Kaebaja arvates oleks SKA pidanud kindlaks tegema raske puude raskusastme olemasolu (PISTS § 2 lg 11 p 2). Ringkonnakohus märgib, et 03.07.2019 sai kaebaja 16-aastaseks, mille järel tuli tema puude raskusaste tuvastada kooskõlas PISTS § 2 lg-ga 21. Toimiku materjalidest selgub, et kaebaja esitas 03.07.2019 Eesti Töötukassale ja SKA-le ühistaotluse töövõime hindamiseks ja tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks. Selle taotluse kohta tehtud otsuste õiguspärasus ei ole praeguse kohtuvaidluse esemeks.
12.PISTS § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 kohaselt tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste. Raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval (p 2). Keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (p 3). PISTS § 2 lg 2 järgi on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega.
8(11)
3-19-1862 Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. PISTS § 23 lg 6 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse terviseseisund (p 1); tegevusvõime (p 2); kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest (p 3); kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata (p 4); elukeskkond (p 5); rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused (p 6).
13.Tsiteeritud normidest nende koostoimes võib kokkuvõtlikult järeldada, et alla 16-aastasel lapsel puude raskusastme tuvastamisel tuleb eeskätt hinnata, kas ja millisel määral on lapse vajadus kõrvalise toetuse ja abi järele selles vanuses inimese eakohasest abivajadusest suurem. Tallinna Ringkonnakohus on senises praktikas selgitanud, et lapsed vajavad ainuüksi oma vanuse tõttu pidevat abi, juhendamist ja järelevalvet. Samas ei ole igasugune abi, juhendamine ja järelevalve eakohane ja tavapärane. Seadusandja eesmärk ei ole olnud peaaegu iga tervisest tuleneva kõrvalekalde või funktsioonipiirangu korral näha ette lastele raske või sügava puude raskusastme määramist. Lapse puude raskusastme määramisel on oluline vanema või last kasvatava isiku pakutava hoolitsuse ja järelevalve intensiivsuse erinevus võrreldes teiste samaealiste ühiskonnaliikmetega. Kuna laste eest tuleb hoolitseda igapäevaselt, on oluline hinnata, kas haigusest põhjustatud abivajadus on pidev, hõlmab valdavat osa lapse tegevustest või piirdub neist väiksema osaga ja on passiivsem (28.05.2020 otsus nr 3-19-2171, p 17; 06.07.2020 otsus nr 3-19-2434, p-d 11–12).
14.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses õigesti, et tema puude raskusastme määramisel ei ole määravat tähtsust halduskohtu otsuses viidatud veebimaterjalidel, mis kirjeldavad üldiselt ATH-d ja segatüüpi spetsiifilisi arenguhäireid. Oluline on konkreetse taotleja terviseseisund ja sellest tingitud kõrvalise toetuse ja abi vajadus, sest psüühikahäirete kulg ja nende leevendamise võimalused võivad olla erinevate laste puhul väga erinevad. Kuni 16-aastase lapse puude raskusastme tuvastamisel võetakse aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamus ja vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed (sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 5 lg 1). Arstiõppe läbinud isik annab arvamuse talle edastatud dokumentide, sh taotluse, tervisekirjelduse ja tervise infosüsteemi kantud andmete põhjal (PISTS § 22 lg-d 1 ja 4, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 3). Vajaduse korral täpsustab ta andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg-d 1, 3, 4). Arstiõppe läbinud isik arvestab arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi (määruse nr 18 § 4 lg 2). Konkreetse taotlejaga seotud individuaalsed asjaolud peab kindlaks tegema vastustaja haldusmenetluse käigus, küsides taotlejalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ning oma järeldusi haldusaktis piisava põhjalikkusega ja arusaadavalt selgitama (vrd Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 15, 17, 18).
15.SKA võttis 14.04.2020 otsuse tegemisel aluseks taotluses (kaebuse lisa 1, dtl 18–20) ja tervise infosüsteemis (SKA 22.10.2019 vastuse lisa 1bcde, dtl 60–65, 71–89) sisalduvad andmed, eriarsti PVi (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 3, dtl 409–410) ja perearsti SA kirjeldatud terviseseisundi andmed (SKA 22.10.2019 vastuse lisa 1b, dtl 71–89), SKA ekspertarsti MT arvamuse (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 1, dtl 413–414), PVi vahendatud kliinilise psühholoogi TV 23.09.2019 uuringu tulemused (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 3, dtl 409) ja 30.08.2019 koostatud rehabilitatsiooniplaani D-osa (SKA 29.05.2020 vastuse lisa 2, dtl 411–412). Need on määruse nr 18 § 5 lg-s 1 nimetatud tõendid. Ringkonnakohus märgib, et praeguse vaidluse eripäraks on see, et vaidlusalune 14.04.2020 otsus on tehtud tagantjärele ajavahemiku 01.06.2019–02.07.2019 kohta, mistõttu on vastustaja kaebaja puude raskusastme tuvastamisel arvesse võtnud ka neid asjaolusid ja tõendeid, mis on kaebaja taotlusest ja kõnealusest 9(11)
3-19-1862 ajavahemikust hilisemad. SKA oli eespool viidatud tõenditele tuginedes seisukohal, et kaebajal on terviseseisundist tulenevad kerged kuni mõõdukad piirangud vaimse soorituse osas, mistõttu vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elaukohta vähemalt korra nädalas, ning tuvastas kaebajal ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 keskmise puude raskusastme.
16.Ringkonnakohus leiab, et SKA 14.04.2020 otsus on motiveerimispuudustega. Otsusest ei ole jälgitav vastustaja mõttekäik, kuidas kaebaja puude raskusastme tuvastamisel aluseks võetud andmetest järeldub, et kaebaja vajab sel ajavahemikul eakohasest suuremat kõrvalabi ja juhendamist väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas, kuid mitte näiteks igal ööpäeval, nagu raske puude raskusastme puhul. Teisisõnu – puudub arusaadav selgitus, millise metoodika alusel kaebaja puude raskusaste tuvastati ja kuidas selle metoodika põhjal jõuti otsuses viidatud tõendeid arvestades järeldusele, et kaebajale tuleb määrata keskmine puude raskusaste. Kuna kaebajale on 2016. a-l määratud raske puude raskusaste, tulnuks otsuses hea halduse põhimõttest lähtuvalt kaebajale selgitada ka seda, millises osas on kaebaja toimetulek ja kõrvalabi vajadus varasema otsusega võrreldes muutunud.
17.Eeltoodud motiveerimispuudused ei anna siiski alust SKA 14.04.2020 otsuse tühistamiseks (haldusmenetluse seaduse § 58). Vastustaja on selgitanud 11.01.2021 menetlusdokumendis täiendavalt kaebajale puude raskusastme tuvastamisega seotud asjaolusid. On usutav, et vastustaja lähtus viidatud menetlusdokumendis toodud seisukohtadest 14.04.2020 otsuse tegemisel. Vastustaja 11.01.2021 selgitusi arvestades leiab ringkonnakohus, et SKA 14.04.2020 otsuse järeldus, mille kohaselt kaebajale tuleb vaidlusalusel perioodil määrata keskmine, mitte raske puude raskusaste, on õiguspärane (vrd Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 15, 17).
18.Puudub vaidlus, et kaebajal diagnoositi juba 2015. a-l ATH ja segatüüpi spetsiifilised arenguhäired (vt psühhiaater E. Põllu koostatud ambulatoorne epikriis nr 1307532) ning samad diagnoosid said kinnitust 11.02.2020 (vt psühhiaater PV ambulatoorne epikriis nr 11091508.S94422.8). 2016. a-l tuvastas SKA kaebajal raske, kuid vaidlusaluse 14.04.2020 otsusega keskmise puude raskusastme. Puude olemasolu ja selle raskusaste ei sõltu siiski üksnes lapse diagnoosist, nagu eespool selgitatud, vaid eeskätt sellest, kuidas laps haigusest tulenevate piirangutega toime tuleb ning millist kõrvalist abi ja toetust ta selleks vajab.
19.Vastustaja on 14.04.2020 otsuses ja 11.01.2021 seisukohas tõenditele tuginedes ära näidanud, et kaebaja haigusega toimetulek on vanusega paranenud, mistõttu on vähenenud ka haigusest tingitud kõrvalabi ja juhendamise vajadus. SKA 14.04.2020 otsus puudutab üksnes ajavahemikku 01.06.2019–02.07.2019, s.o sisuliselt ühte suvekuud. Tõenditest ja kaebaja seadusliku esindaja selgitustest ei järeldu, et kaebaja vajanuks haigusest tulenevalt sel ajal eakohasest suuremat regulaarset kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval (mis vastaks raske puude raskusastmele). Toimiku materjalide järgi lõpetas kaebaja 2019. a-l põhikooli. Haridusja teadusministri 17.05.2018 määruse nr 17 „Riigieksamite vormid ja ajad, ühtsete põhikooli lõpueksamite ning tasemetööde õppeained, vormid ja ajad 2018/2019. õppeaastal“ § 3 kohaselt toimusid põhikooli lõpueksamid sel õppeaastal juuni esimeses pooles. SKA on arvestanud psühhiaatri 11.02.2020 hinnanguga, et kaebaja vajas eakohasest suuremat kõrvalabi ja juhendamist eeskätt õppimise ja tegevuste elluviimisega seotud tegevustes. Mõistlik on eeldada, et pingelisel põhikooli lõpetamise perioodil vajavad 15-aastased inimesed üldiselt rohkem oma vanemate tähelepanu, abistamist ja juhendamist (nt meeldetuletust, et laps sööks ja magaks korralikult ega pingutaks üle). Kaebaja puhul on arvesse võetud, et tema abivajadus oli sel perioodil eakohasest intensiivsem (s.o ta vajab eakohasest rohkem kõrvalabi ja juhendamist vähemalt korra nädalas, kuid siiski mitte igal ööpäeval).
10(11)
3-19-1862
20.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja puude raskusastme tuvastamisel ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019 ei saa lähtuda üksnes temale 25.08.2017 koostatud rehabilitatsiooniplaanis märgitust, kuigi see oli vaidlusalusel perioodil endiselt kehtiv. Rehabilitatsiooniplaani 30.08.2019 koostatud D-osast selgub, et kaebajale osutati plaani kehtivuse ajal erinevaid teenuseid ning kokkuvõttes on kaebaja toimetulek oma terviseseisundist tulenenud piirangutega kahe aasta jooksul oluliselt paranenud, s.o rehabilitatsiooniplaanis varem seatud eesmärgid on paljuski saavutatud.
21.Kaebaja seaduslik esindaja on apellatsioonimenetluses välja toonud kaebaja kalduvuse ennasthävitavale käitumisele, mis tõi kaasa õpiraskused ja koolist puudumise. Kaebaja seaduslik esindaja järeldab nendest ka kaebaja vajadust eakohasest suurema järelevalve järele. Ringkonnakohus leiab aga, et need asjaolud puudutavad vaidlusalusest varasemat perioodi, mil kaebaja suhtes kehtis jätkuvalt haldusakt, millega oli talle määratud raske puude raskusaste, s.o enne 01.06.2019 oli arvestatud, et kaebaja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval. Kaebaja seaduslik esindaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada eakohasest suurema järelevalve vajadust ajavahemikul 01.06.2019–02.07.2019.
22.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Riigilõivu tasumise kohustusest oli kaebaja vabastatud. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
24.Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja tema seadusliku esindaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.