Deniss Fridolini kaebus Viru Vangla 27.01.2020. a käskkirja nr 6-3/59-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Deniss Fridolin Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Deniss Fridolini kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv, mille tasumisest ta on menetlusabi korras vabastatud) riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.05.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla tunnistas 27.01.2020. a käskkirjaga nr 6-3/59-1 kinnipeetav Deniss Fridolini süüdi neljal korral vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises (ei allunud korraldusele tõsta keelt tablettide manustamise ajal) ning karistas teda nõuete süülise rikkumise eest nelja noomitusega. Käskkirja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra p 20.7 kohaselt manustab kinnipeetav ravimi koheselt vanglaametniku
3-20-634 juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44) § 38 lg 3 (käskkirjas ekslikult märgitud § 35 lg 3) kohaselt on vanglateenistuse ametnik kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. 29.12.2019. a ettekande nr 6-20/6429-1, 16.01.2020. a ettekande nr 6-20/266-1, 29.12.2019. a ettekande nr 6-20/6441-1 ja 30.12.2019. a ettekande nr 6-20/6447-1 ning D. Fridolini tunnistusega on tõendatud, et D. Fridolin ei allunud ametnike korduvatele korraldustele tõsta keelt tablettide manustamise ajal. Ametniku antud korraldused olid seaduspärased. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati, et ametnike korraldusele mitteallumine on raske rikkumine, mis ohustab vangla julgeolekut, kinnipeetav pani distsipliinirikkumise toime tahtlikult ja tal on 25 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kergendava asjaoluna arvestati, et kinnipeetava käitumine järgnevate ravimite võtmisel on muutunud paremaks ja ta soovib koostööd teha. Seega on noomituse näol tegemist piisava karistusega.
2.D. Fridolin esitas 17.02.2020 Viru Vanglale vaide nr 6-12/44-1 Viru Vangla 27.01.2020. a käskkirja nr 6-3/59-1 tühistamiseks. Vaide kohaselt on keele tõstmine ja näitamine kaebaja jaoks alandav.
3.Viru Vangla jättis 12.03.2020. a vaideotsusega nr 6-12/44-2 D. Fridolini vaide rahuldamata. Vaideotsuses viidati kohtupraktikale, mille kohaselt on suuõõne kontrollimine tõhusaim ja mitte ülemäära koormav abinõu ravimi manustamises veendumiseks, ning järeldati, et vangla töökorraldus ravimite manustamise kontrollimisel ei ole kinnipeetavat alandav.
4.D. Fridolin esitas 02.04.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Viru Vangla 27.01.2020. a käskkirja nr 6-3/59-1 tühistada. Kaebuse kohaselt on suu avamisel keele liigutamine ja suuõõne demonstreerimine üleliigne ning selline kontrollimeetod alandab kaebaja eneseväärikust. Pärast ravimite manustamist ning korrapidaja korraldust avas kaebaja alati suu ja näitas keelt ning jõi ravimitele vett peale. Ravimite manustamata jätmise kahtluse korral otsiti kaebaja kamber läbi ja ravimeid ei leitud, mistõttu puudub vajadus kaebaja suuõõne sedavõrd põhjalikuks kontrollimiseks. Kaebaja kinnitusel ei ole ta võimeline tegema keelega keerulisemaid liigutusi ning vastav tegevus on mõnitav ja alandav. Kaebaja kambrikaaslasele ravimite manustamisel sarnaseid meetmeid ei kohaldatud.
5.Viru Vangla palus jätta kaebus järgmistel põhjendustel rahuldamata. 1) Ravimite jagamine kinnipeetavale on tavapärane tööprotsess, mida reguleerivad erinevad õigusaktid, sh vangla kodukord ja määrus nr 44, millest tulenevalt on ametnik kohustatud kontrollima, et kinnipeetav talle antud ravimi ka manustaks. Ravimid võivad kogumise ja tervishoiutöötaja ordineeritust erineva skeemi järgi manustamise korral (nt palju tablette korraga) olla tervisele ohtlikud. Seega peab vangla välistama võimaluse, et kinnipeetavad jätavad neile ordineeritud ja manustamiseks antud ravimid tegelikult manustamata. Tõhusa järelevalve teostamiseks kontrollib valvur ravimite manustamise järgselt, et ravim ei jääks peidetuna suhu, sh põse ja igeme vahele, keele alla vms kohta. Ainuüksi vee joomine pärast tableti suhu panemist ei taga, et ravim ka alla neelatakse. 2) Tegemist ei ole kinnipeetavat alandava või muul moel tema õigusi rikkuva tegevusega. Kinnipeetavale, sh kaebajale, antakse ravim vangla ruumides. Ravimite manustamise kontrollimiseks on kaalukas avalik huvi. Vanglal on kohustus kontrollida ravimite manustamist ning vangla kasutab selleks õigusaktides lubatud järelevalveviise. 3) Distsiplinaarkaristuse käskkirjal ei ole ka muid puuduseid. Kinnipeetavat karistati vanglaametnike seaduslike korralduste täitmata jätmise eest. Käskkirjas on piisava põhjalikkusega käsitletud distsiplinaarkaristuse määramise põhjuseid ja õiguslikke aluseid. Vangla jääb nende põhjenduste juurde ja palub nendega arvestada ka kohtumenetluses. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi tähtaegselt, kaebaja on enne protokolli koostamist olnud menetlusest teadlik ja andnud ka omapoolsed seletused. Käskkiri on antud välja pädevusnorme järgides.
3-20-634
KOHTU SEISUKOHT
6.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
7.Kaebajale on ette heidetud VangS § 67 p 1 rikkumist seoses sellega, et ta ei allunud korraldusele tõsta keelt tablettide manustamise ajal. See asjaolu nähtub nii 29.12.2019. a ettekandest nr 6-20/6429-1 (digitoimiku leht (dtl) 49), 16.01.2020. a ettekandest nr 6-20/266-1 (dtl 48), 29.12.2019. a ettekandest nr 6-20/6441-1 (dtl 47) ja 30.12.2019. a ettekandest nr 6-20/6447-1 (dtl 46) kui ka 23.01.2020. a distsiplinaarmenetluse protokollist nr 7-1/3731-1 (dtl 41–44). Kaebaja on esitanud juhtumi kohta oma selgitused 20.01.2020 (dtl 50–51), märkides, et ta ei tõsta oma keelt üles, sest see on talle ebamugav ja väärikust alandav.
8.Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus asjas 3-15-3133, p 13 ja selles viidatud praktika). Samuti on praktikas korduvalt kinnitatud, et vanglaametnikul on õigus veenduda kinnipeetavale väljastatud ravimi nõuetekohases manustamises (vt nt Tartu Halduskohtu 18.12.2020. a otsus asjas nr 3-20-1385, p 13), ning ravimi manustamise kontrollimiseks antud korraldus on seaduslik korraldus (vt nt Tartu Halduskohtu 18.02.2020. a otsus asjas nr 3-19-433, p 9). Praeguses asjas distsiplinaarkaristuste aluseks olnud korraldused ei olnud ilmselgelt tühised. Vanglaametnike korraldused, millega paluti kaebajal tõsta keelt ravimite manustamise kontrollimiseks, lähtusid otseselt õigusaktidest, millega kohustatakse vanglaametnikke veenduma ravimite manustamises (määruse nr 44 § 38 lg 3) ning kohustatakse kinnipeetaval vastava kontrolli teostamiseks vajadusel liigutada keelt (Viru Vangla kodukorra p 20.7). Eeltoodust tulenevalt olid vanglaametnike poolt ravimite manustamisel kaebajale antud korraldused keele liigutamiseks õiguspärased.
9.Kohtupraktikas on selgitatud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest ning vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17 ja selles viidatud praktika). Kohus on seisukohal, et ka praeguses asjas ei õigusta vanglaametnike korralduste täitmisest keeldumist kaebaja arvamus ravimite manustamise kontrollimisel keele liigutamise väidetavast väärikust alandavast iseloomust. Kaebaja väide, et ta ei ole võimeline keelt tõstma, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei ole kaebaja viidanud ühelegi sellisele asjaolule, millest saaks järeldada, et ta ei oleks keele tõstmiseks võimeline mõnest tema tervisega seonduvast põhjusest tingituna. Kaebaja hinnangul piisab suuõõne kontrollimiseks suu avamisest ja keele näitamisest ning vee peale joomisest. Kohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Üksnes suu avamise ja vee joomisega ei saa välistada ravimi peitmist keele alla või igeme ja põse vahele. Samuti ei saa asjaoludest, et kaebaja kambri läbiotsimisel ei ole varem ravimeid leitud ja tema kambrikaaslasele sama korraldust ei antud, järeldada, et kaebaja oleks võinud jätta vanglaametnike korraldused täitmata.
10.Eeltoodud põhjustel tuli kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda. Kohtule ei nähtu asja materjalidest ühtegi asjaolu, mis välistaks kaebaja süü VangS § 67 p 1 rikkumisel. Seega esinesid alused tema distsiplinaarkorras karistamiseks.
3-20-634
11.Kaebaja on enne käskkirja andmist ära kuulatud ning tal on olnud võimalus esitada oma vastuväited vangla väidetele (haldusmenetluse seadus § 40). Samuti on käskkirjaga kaebajale kõnealuste rikkumiste eest määratud karistused (noomitused) proportsionaalsed ning vastustaja on asjakohaselt võtnud positiivse asjaoluna karistuste määramisel arvesse seda, et kaebaja on muutnud oma käitumist ravimite manustamisel ning väljendanud soovi teha koostööd.
12.Eeltoodust tulenevalt on Viru Vangla 27.01.2020. a käskkiri nr 6-3/59-1 õiguspärane ning kaebus selle haldusakti tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (15 eurot), mistõttu jäävad need menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja on kohtule kinnitanud, et tal ei ole tekkinud menetluses kulusid, mille väljanõudmist ta kaebajalt taotleks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.