Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 22. aprill 2021, Tartu 3-20-651 X kaebus Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirja nr 6-2/110 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu halduskohtu 30. oktoobri 2020. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. mai 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetava Xe kambrist avastati läbiotsimise käigus viis nimetust esemeid, mida ei olnud vanglateenistuse poolt kambrisse lubatud või, mis on kinnipeetavale vanglas õigusaktidega keelatud (sh televiisor, mikromälukaart ja pornograafilise sisuga fotod). Juhtumi kohta algatati distsiplinaarmenetlus. Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirja nr 6-2/110 (tl 23–25) resolutsiooni punktiga 1 lõpetati kaebaja suhtes menetlus Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2. rikkumise süüdistuses; resolutsiooni punktiga 2 tunnistati kaebaja süüdi vangla sisekorraeeskirja § 641 p 15 rikkumises, karistust ei määratud ja piirduti vestlusega; resolutsiooni punktiga 3 tunnistati kaebaja süüdi Tartu Vangla kodukorra p 7.1.32 rikkumises ning määrati karistuseks noomitus.
2.Päras edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla käskkirja nr 6-2/110 õigusvastaseks tunnistamiseks ja määratud karistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt sai kaebaja fotod kirjaga. Kirju jagav valvur lubas need kambrisse, järelikult pidas valvur fotosid lubatuks. Distsiplinaarmenetluses valvuri nime välja ei selgitatud ning kambrikaaslaselt seletusi ei võetud. Äravõetud mälukaardi osas ei selgitatud välja, kes mälukaardi kaebajale müüs ja mis otstarbel kaebaja seda kasutas. Seega jäeti välja selgitamata süüd pehmendavad ja vastutust välistavad asjaolud. Noomituse määramisel ei arvestatud teistele kinnipeetavatele samalaadsete rikkumiste eest määratud karistustega, mistõttu on karistus diskrimineeriv ja ebaõiglane. Kaebajat on seoses ühe ja sama läbiotsimisega kaks korda karistatud. Jääb selgusetuks, milles seisneb Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2. rikkumine.
3.Vastuses kaebuses vaidles Tartu vangla kaebusele vastu ja palus jätta see osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus jättis 30. oktoobri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kuna vastustaja möönis teatud kaheldavusi vanglateenistuse menetluslikes otsustustes, siis kontrollis kohus kaebaja väiteid sisuliselt terve käskkirja osas ja lahendas vaidluse tervikuna sisuliselt. Otsuse põhjenduste kohaselt Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/110 on kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus lõpetatud seoses televiisoriga (Tartu Vangla kodukorra p 8.2.2. rikkumine), sest televiisori omanikuna tuvastati menetluses kaebaja; seoses pornograafilise sisuga piltide hoidmisega piirduti menetluses selgitatud asjaoludel vestlusega (Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 15 rikkumine); andmekandja hoidmise eest (Tartu Vangla kodukorra p 7.1.32 rikkumine) karistati kaebajat noomitusega. Kaebaja on kohtule esitatud menetlusdokumendis tunnistanud andmekandja hoidmist. Vaidlust ei ole, et tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega (VangS § 67 p 1, Tartu Vangla kodukorra p 7.1.32). Võttes arvesse, et kaebajale määrati kõige kergem seadusekohane karistus – noomitus (VangS § 63 lg 1 p 1), siis ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Tõendikogum ei tõenda, et vastustaja oleks kaebaja süüdimõistmisel pannud toime menetlusnormide eiramisi, mis saaksid olla aluseks käskkirja tühistamisele. Muude esemete omamise eest ei ole kaebajat käskkirjaga distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu ei saa käskkiri selles osas rikkuda kaebaja õigusi. Samuti ei nähtu, et kaebajat oleks ühe rikkumise eest kaks korda karistatud või koheldud ebavõrdelt võrreldes teiste sarnase rikkumise toime pannud kinnipeetavatega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et temalt televiisori äravõtmine oli õigusvastane, kuna televiisor kuulus kaebajale ja selle turvakleebis ei olnud rikutud. Temalt äravõetud fotod olid sisult erootilised. Seepärast valvur andiski kirjaga saabunud fotod kaebajale kätte. See, et hiljem teine ametnik fotosid erinevalt hindas ei saa olla aluseks kaebaja süüdi tunnistamisele. Asja materjalidest nähtub, et vangla ei kontrollinud kaebaja väiteid ja rikkus menetlusnorme. Pärast läbiotsimist ei tutvustatud kaebajale, milles teda süüdistatakse ega võetud selgitusi, vaid paigutati ümber teise sektsiooni, kus kinnipeetavad järgivad subkultuuri ja sektsioon on avatud üksnes 4 tundi päevas. Halduskohtule olid esitatud materjalid, millest nähtub, et vangla karistas kaebajat alusetult, vähendades tema vaba aega peaaegu nullini.
6.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 201 lg-le 4 halduskohtu otsuse põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlustatud käskkiri tervikuna rikub tema õigusi, käskkiri on õigusvastane juba distsiplinaarmenetluse läbiviimisel toimunud menetlusrikkumiste tõttu, samuti et kaebaja paigutamine teise elusektorisse pärast kambri läbiotsimisel esemete äravõtmist oli lubamatu. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
9.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja viis kaebaja suhtes läbi distsiplinaarmenetluse seoses kaebaja kambrist läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud viie esemega. Need esemed olid: käterätt, hoiukarp, USB-pordi kaudu ühendatav mäluseade, televiisor ja 2 fotot. Kaevatava käskkirjaga lõpetati distsiplinaarmenetlus käterätti, hoiukarpi ja televiisorit puudutavas osas (käskkirja resolutsiooni punkt 1), tuvastati, et fotode hoidmine kambris oli õigusvastane, kuid rikkumise asjaolude tõttu määrati kaebajaga vestelda ja karistust ei määratud (käskkirja resolutsiooni punkt 2), ja tunnistati kaebaja süüdi mälukaardi kui keelatud eseme omamises ja määrati karistuseks noomitus (käskkirja resolutsiooni punkt 3).
10.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaevatava käskkirja resolutsiooni punkt 1 on kaebajat soodustav. Sellega lõpetati distsiplinaarmenetlus, seega ei tuvastatud, et kaebaja oleks televiisori, rätiku ja hoiukarbi kambris omamisega käitunud õigusvastaselt. Vastavalt ei saa käskkiri selles osas kaebaja õigusi rikkuda. Seda järeldust ei lükka ümber kaebaja rahulolematus, et televiisor üldse ära võeti. Televiisori äravõtmine läbiotsimisel ei olnud toiming distsiplinaarmenetluse raames. Televiisori äravõtmisest ei sõltunud distsiplinaarmenetluse alustamine ega distsiplinaarmenetluse tulemus. Sarnaselt ei ole ka distsiplinaarmenetlusel ega selle tulemusel tähendust televiisori äravõtmisel. Sel põhjusel ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited televiisori äravõtmise õigusvastasuse kohta. Televiisori äravõtmist ei otsustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga ning kaebaja ei ole vaidlustanud televiisori äravõtmist ka eraldi nõudega käesolevas asjas. Televiisori omamise kohta distsiplinaarmenetluse käskkirjas menetlust lõpetava otsustuse tegemine iseenesest ei muuda televiisori äravõtmist õiguspäraseks ega võta kaebajalt võimalust soovi korral seoses intsidendiga oma õigusi kaitsta.
11.Vaidlust ei ole ka selles, et äravõetud fotod sai kaebaja kirjaga ning vastustaja ametnik andis need kaebajale kätte, vähemalt mööndes, et kaebaja hoiab neid kambris. Distsiplinaarmenetluse käigus hindas vastustaja fotod pornograafiliseks ja vastavalt keelatud esemeks Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 15 järgi. Fotode saamise asjaolusid arvestades leidis vangla, et kaebaja on fotode omamisega küll toime pannud õigusvastase teo, kuid karistamine selle teo eest ei ole vajalik ega põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käskkirjas antud vastustaja hinnang, et fotod olid keelatud esemed, kaebaja õigusi rikkuda. Kaebajale ei järgnenud kahjulikku tagajärge seoses fotode omamisega ning intsidenti ei saa distsiplinaarkaristusena arvestada kaebaja avavanglasse paigutamisel, ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ega võimalikes tulevastes distsiplinaarmenetlustes. Seetõttu ei ole asjas määrava tähendusega, et kaebaja hinnangul ei olnud fotod sisult pornograafilised, vaid erootilised. Samuti ei võta käskkirjas antud hinnang kaebajalt võimalust soovi korral seoses intsidendiga oma õigusi kaitsta.
12.Kaebaja ei sea kahtluse alla sedagi, et läbiotsimise käigus leitud mäluseade oli tema valduses ning et tegemist on keelatud esemega vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 7.1.32. Siiski leiab kaebaja, et tema karistamine ei ole põhjendatud, sest ta soetas mälukaardi teiste samas elusektoris kinnipeetavate isikute õigusvastase käitumise tuvastamise ja tõendamise eesmärgil ning igal juhul on määratud karistus ebaproportsionaalne. Samas vaatab kaebaja mööda asjaolust, et olukorras, kus ta teadis, et mäluseade on keelatud ese Tartu Vanglas ning tal puudus vanglateenistuse luba selle omamiseks, ta siiski soetas mäluseadme. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses antud seletuses ja kaebuses halduskohtule kinnitanud seadme omandamist, mööndes sellega, et rikkus seadme omandamise keeldu tahtlikult. Kaebaja käitumist ei muuda õiguspäraseks see, et ta seejuures oli seadnud endale eesmärgiks soetatud mäluseadme abil hankida andmeid kaaskinnipeetavate õigusrikkumiste kohta. Kaebaja isegi ei väida, et vanglateenistus oleks tema käitumise sanktsioneerinud või kaasanud ta näiteks distsipliirikkumise matkimisse teiste kinnipeetavate rikkumiste avastamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt puudub vanglal ka õigus kinnipeetavale sellise tegevuse lubamiseks või kohustamiseks. Seega pani kaebaja mäluseadme omamisega toime VangS § 63 lg-s 1 nimetatud teo, s.o VangS § 15 lg 2 ja Tartu Vangla kodukorras p 7.1.32 süülise rikkumise. Kaebaja tegu ei muuda õiguspäraseks seegi, et ta enda kinnitusel juba varem soovis mäluseadme vanglateenistusele üle anda. Vaatama väidetavale kavatsusele kaebaja siiski hoidis mäluseadet peidetuna oma elukambris ega olnud seda läbiotsimise ajaks vastustaja ametnikele üle andnud. Kaebaja selgitustest võib aru saada, et ta soovis anda mäluseadme julgeolekuosakonna ametnikule, kuid ei pääsenud tema vastuvõtule. Samas ei ole kaebaja selgitanud, miks ta ei saanud mäluseadet anda inspektor-kontaktisikule või mõnele teisele vastustaja ametnikule ega sedagi, miks ta mäluseadet peitis. Asjaolu, et julgeolekuosakonna ametnik oli valmis võtma kaebajalt vastu infot võimalike õigusrikkumiste kohta sektoris ei andnud kaebajale alust eeldada, et julgeolekuosakonna ametnik oleks õigustatud kiitma heaks keelatud eseme omandamise ja kambris hoidmise või reageerima keelatud eseme üleandmisele muul moel, kui seda teinuks vastustaja teised ametnikud.
13.Selle teo eest võib VangS § 63 lg 1 järgi karistada kinnipeetavat noomituse; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks; ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamisega; töölt eemaldamisega kuni üheks kuuks; või kartserisse paigutamisega kuni 45 ööpäevaks. Kuigi vastustaja võib vastavalt rikkumise asjaoludele otsustada distsiplinaarrikkumise eest ka karistust mitte määrata, siis ringkonnakohtu hinnangul ei saa keelatud eseme tahtliku omandamise ja hoidmise eest lubatutest leebeima karistuse määramist pidada ebaproportsionaalseks. Isegi, kui kaebaja tõepoolest lähtus mäluseadet soetades ja hoides ettekujutusest, et ta sellega aitab vangla julgeolekuosakonnal saada andmeid teiste kinnipeetavate õigusvastase tegevuse kohta, ei muuda see fakti, et kaebaja pidas lubatavaks käituda vastuolus selge keelunormiga. Väljaspool kahtlust on, et kaebaja oli oma teo keelatusest teadlik. Kuna ta siiski otsustas keelatud eseme soetada viitab see, et kaebaja hinnangul võis ta sõltuvalt asjaoludest (nn hea eesmärgi nimel) otsustada kehtivaid reegleid mitte järgida. Sellist õigust aga kaebajal ei ole. Seetõttu ei näe ringkonnakohus võimalust pidada kaebajale etteheidetavat tegu sedavõrd väheoluliseks rikkumiseks, et eeldada distsiplinaarkaristuse asemel muu mõjutusvahendi kasutamist ning vastavalt kaevatavas käskkirjas eraldi põhjendusi selle kohta, miks otsustati siiski karistuse määramise kasuks. Seda järeldust ei muuda ka kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest. Distsiplinaarkaristuse määramisel peab vangla arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid. Lisaks ei nähtu kaebusele lisatud materjalidest (dtl 45-54), et vangla praktika järgi keelatud esemete hoidmise eest distsiplinaarkaristust ei määrataks.
14.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama selleski, nagu oleks vastustaja distsiplinaarmenetluse läbiviimisel sedavõrd oluliselt rikkunud menetlusreegleid, et see iseenesest tingib kaevatava käskkirja tühistamise. Vastavalt VangS § 64 lg-le 2 informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning tal on õigus anda selgitusi. Kaebaja on andnud selgituse kõigi kambri läbiotsimise järel äravõetud esemete kohta 20. jaanuaril 2020 (dtl 18). Sellest ilmneb, et kaebajale oli teada, milles teda süüdistatakse, s.h ka see, millised esemed keelatutena ära võeti, ning ta sai esitada asja kohta selgituse ja vastuväited. Kaebajale tutvustati ka distsiplinaarmenetluse protokolli (dtl 23), misjärel ta esitas oma seiskohad (dtl 24-29). Seega oli kaebajale tagatud tegelik võimalus osaleda menetluses. Ta sai esitada oma väited, põhjendused ja taotlused. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud vajalikuks koguda osa kaebaja viidatud tõenditest ega omistanud kaebaja väidetele sellist kaalu nagu kaebaja õigeks peab, ei muuda distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat ei ole menetluses ilma jäetud õigustest, mis seaduse järgi on distsiplinaarrikkumises süüdistataval kinnipeetaval. Ringkonnakohus kontrollis vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ega näe, et kaebaja soovitud tõendite kogumine oleks võinud viia asjas erineva lahenduseni, kuna kaebaja väidetud asjaolud ei muuda hinnangut tema teole.
15.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused kaebaja vanglasisese ümberpaigutamise ja sellega kaasnenud režiimi muutumise kohta. Kuigi kaebaja võimalus elusektoris vabalt liikuda võis ümberpaigutamise tulemusena väheneda, ei ole see praeguses asjas oluline. Kaebaja on vaide esitamisega vanglale ja kaebuse esitamisega halduskohtule vaidlustanud talle Tartu Vangla 5. veebruari 2020. a käskkirjaga nr 6-2/110 distsiplinaarkaristuse määramise. Selle käskkirjaga aga vangla ei otsustanud kaebaja ümberpaigutamist ega vanglasisese liikumisvabaduse piiramist. Seega ei saa kohus käesolevas asja läbivaatamisel anda hinnangut ümberpaigutamise õiguspärasusele. Ühtlasi jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja I üksuse töökord, kuna see ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane tõend.
16.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.
18.Tulenevalt kaebaja taotlusest tuleb avaldatavas kohtulahendis asendada kaebaja nimi tähemärgiga vastavalt HKMS § 175 lg-le 3. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.