Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

Kuna taotlejale oli Belgia saatkonna poolt Eesti nimel väljastatud Schengeni viisa, tegi Rootsi Migratsiooniamet 20.02.2019 PPA-le palve taotleja vastuvõtmiseks, mille PPA 22.02.2019 vastuskirjaga rahuldas. 28.03.2019 võeti isikult vastu rahvusvahelise kaitse taotlus, milles X väidab, et ta tuli Eestisse, sest ta ei taha surra ning et moslemid on juba tapnud tema isa ja abikaasa. Ta väidab, et vahetas usku ja on nüüd kristlane. Talle õpetati, et ta peaks põgenema Rootsi. 30.03.2020 tegi PPA rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7001910069-1, millega: 1) loeti taotlus Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 201 lg 2 ja 4 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta, 2) tehti Xle VSS § 72 lg 2 p 1, 2, 3 alusel sundtäidetav ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks Nigeeria Liitvabariiki. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele X seadusliku viibimisaluse lõppemise korral, 3) kohaldati Xle VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.03.2020 otsuse nr 7001910069-1 peale. Kohtumenetlus eelviidatud PPA otsusele esitatud kaebuses (haldusasjas nr 3-20-642) oli isikule edutu. Riigikohus ei võtnud 16.12.2020 määrusega tema kassatsioonkaebust menetlusse. 17.12.2020 esitas X korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA tutvus X korduvas taotluses väljatoodud asjaolude ja tõendiga ning leidis, et nendes ei esine uusi asjaolusid, mida varem ei oleks olnud juba käsitletud. PPA jättis 15.01.2021 otsusega nr 7002010148-1 taotluse VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, leides, et taotlus on korduv ja selle suhtes tuleb kohaldada VRKS § 24 lg-t 3. Sama otsusega lükati X rahvusvahelise kaitse taotlus VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, mis seadusest tulenevalt tähendab, et PPA ei olnud kohustatud hindama, kas taotleja vastab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (direktiiv 2011/95) sätestatud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. X esitas 25.01.2021 halduskohtule kaebuse eeltoodud otsusele koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kohus keeldus 01.02.2021 määrusega X Eestis viibimise õiguse andmisest kohtumenetluse ajaks alates kohtumääruse jõustumisest. 22.03.2021 Tallinna Halduskohtu otsusega nr 3-21-174 jäeti X kaebuse PPA 15.01.2021 otsusele nr 7002010148-1 rahuldamata. Seega lõppes X rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja alates 23.03.2021 puudub Xl seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA-le teadaolevalt peaks 30.09.2021 tulema selles asjas Tallinna Ringkonnakohtu lahend. 26.03.2021 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Halduskohtus 29.03.2021 määrusega haldusasjas nr 3-21-651 rahuldas PPA taotluse ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o 28.05.2021. Tallinna Halduskohus 28.05.2021 määrusega nr 3-20-651 pikendas isiku kinnipidamise tähtaega 4 kuu võrra kuni 28.09.2021. 10.05.2021 pöördus PPA Välisministeeriumi poole, et saada kontakti Nigeeria Saatkonnaga. 11.08.2021 väljastas Nigeeria Saatkond Xle reisidokumendi, millega isik saab naasta enda päritoluriiki. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 43 sätestab välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. X on välismaalane ja tal puudub VMS § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb

välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p 1 sätestatud kinnipidamise alus. Xle keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest VRKS § 201 p 2 ja 4 alusel ehk kui selgelt põhjendamatu taotlus, mis on VSS § 72 lg 2 p 2 järgi üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmisel. VSS § 68 p6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. 05.03.2020 toimunud vestluse käigus küsis PPA esindaja, kas isik on nõus vabatahtlikult lahkumiskohustust täitma juhul, kui tema rahvusvahelise kaitse taotluse osas tehakse negatiivne otsus. X ei kinnitanud mitmel korral, et on nõus vabatahtlikult lahkuma ja ütles, et eelistab teist riiki, mis ta võiks vastu võtta, seega need asjaolud annavad PPA-le aluse arvata, et vabatahtliku lahkumiskohustuste täitmistähtaja määramise korral ei pruugi isik seda iseseisvalt ja määratud tähtaja jooksul täita ettekirjutuses sätestatud sihtriiki. Kuna isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe esimeses turvalises riigis, milleks oli Belgia, ega ka reisil järgnevalt läbitud riikides Prantsusmaal ja Saksamaal, vaid läks sealt edasi Rootsi, kuigi oli teinud endale hoopis Eesti viisa, on PPA-l põhjus arvata, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt lahkuda mõnda teise liikmesriiki või Eestis siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda, et lahkuda talle sobivasse riiki, kuivõrd ta ei ole kinnitanud, et on nõus lahkumiskohustust vabatahtlikult täitma. PPA hinnangul suurendab põgenemise ohu võimalust asjaolu, et olles kätte saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Schengeni alale, ei ole isikul peale lahkumiskohustuse täitmist võimalik siseneda Schengeni alale 5 aasta jooksul ning tal puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise liikmesriiki. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et kaebaja esialgne plaan oli kasutada Eestit kui transiitriiki ning minna hoopiski Rootsi, on PPA-l põhjendatult alust arvata, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Seega esineb tõenäosus, et kui isik viibib vabaduses, siis võib ta lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Varasemalt on Tallinna Halduskohus 28.05.2021 määruses, Tartu Halduskohus 28.03.2021 määruses, Tartu Ringkonnakohus 26.05.2021 määruses ning Tallinna Ringkonnakohus 11.08.2021 määruses (nr 321-651, p 16) jaatanud VSS § 68 p 6 kohaselt esinevat põgenemisohtu Xle poolt. Xl ei ole enam võimalust endale Eesti Vabariigis viibimisõigust tagada läbi rahvusvahelise kaitse menetluse. Kui VRKS § 24 lg 5 alusel kaasnes esimese korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega Eestis automaatne viibimisõigus kuni lõpliku otsuseni või kohtu otsuseni piirata viibimisõigust, siis järgnevad rahvusvahelise kaitse taotlused viibimisõigust taotlejale ei anna. Seega on X olukord muutunud Tallinna Halduskohtu 22.03.2021 otsusega. Eeltoodu valguses on PPA-l veel enam põhjust arvata, et isik võib põgeneda tulenevalt soovist vältida väljasaatmist koduriiki. VSS § 68 lg 2 kohaselt esineb põgenemisoht, kui isik on esitanud valeandmeid ning ka VSS § 72 lg 2 p 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuse sundtäita, kui välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. PPA hinnangul ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tõendust leidnud, et isik on usku vahetanud ning ka see, et isiku isa, õde ja abikaasa tapeti nende endi või siis X usuvahetuse tõttu või et isikul endal oleks olnud suuri probleeme usuvahetuse tõttu. Kuna isiku osas ei ole leidnud kinnitust tagakius, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks esineda ebainimlikku või julma kohtlemist. Päritoluriigi informatsioonist selgub, et Nigeerias elab 190,6 miljonit inimest. 2012. aasta andmete järgi on rahvastikust 49,3% kristlased ja 48,8% moslemid ning ülejäänud 2% kuuluvad mõnda teise usku. Moslemid on domineerivaks PõhjaNigeerias ja kristlased Lõuna-Nigeerias. Lõuna-Nigeerias elavad kristlased keskkonnas, kus nende usulisi vabadusi austatakse. Isik on pärit ja peamiselt elanud Lagoses, mis asub Lõuna-Nigeerias ning tegemist on suurlinnaga, kus elavad erinevate religioonide esindajad koos. Rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastasid PPA dokumendieksperdid, et isik on esitanud võltsimistunnustega

dokumente PPA-le. Kuigi Ringkonnakohus märkis 03.11.2021 otsuse p-s 13, et ei saa tuvastada, et kaebaja oleks asjas esitanud võltsitud tõendeid või loonud endale sobivaid tõendeid nagu leidsid Tallinna Halduskohus ja PPA, siis PPA jääb oma dokumendiekspertide hinnangu juurde ning ei leia, et kaebaja poolt esitatud sama kohtu kinnitus, et vaidlusalune tõend on tõene ja ajalehe väljavõte, millest nähtub kaebaja nimevahetus annavad piisavalt alust kahelda ekspertide hinnangus. Käesoleval juhul leiab PPA, et eksperdiarvamus on õiguspärane ja sellest tulenevalt on PPA seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 6 p-s 2 sätestatud põgenemisoht. Põgenemiseohu näol on tegemist prognoosotsusega, mis hõlmab endas nii võimalikku omavolilist ja ebaseaduslikku lahkumist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, mis on võimalik liikmesriikide vahelisest liikumisvabadusest tulenevalt ning ka võimalust siseriiklikult väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidumist. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 29.01.2015 määruses 3-3-1-48-14 p-s 17 leidnud, et põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata, saab takistada vaid liikumisvabaduse piiramisega. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt ning kõige tõhusamaid meetmeid, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine ja elamine kindlaks määratud elukohas (isikul puudub Eestis elamiskoht peale rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemist), ei ole võimalik isiku suhtes rakendada. Tallinna Ringkonnakohus on 11.08.2021 määruses haldusasjas nr 3-21-651 p 21 selgitanud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei ole praegusel juhul alust. Isikul puuduvad hoiule antavad dokumendid. Kaebaja soovib üürilepinguga tõendada asjaolu, et tal on olemas elukoht, kus oleks võimalik vabaduses olles viibida. Tartu Ringkonnakohus on esitatud üürilepingu usaldusväärsust hinnanud ja leidnud kokkuvõtlikult, et tegemist pole usaldusväärse dokumendiga. Üürileping kandis 22.01.2021 kuupäeva, kuid seda ei esitatud Tartu Halduskohtule. Seejuures oli isikul kohtumenetluses esindaja. Üürileping oli koostatud üksnes eesti keeles (Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2021 määrus nr 3-21-651, p-d 17 ja 18). Tallinna Ringkonnakohtul puudub praegusel juhul alus asuda teistsugusele seisukohale, kui asus Tartu Ringkonnakohus. Võimalik elukoht, sh dokumendi hoiule võtmine ja registreerimiskohustus ei tagaks, et isik vabaduses olles ei lahkuks Eestist Schengeni teistele aladele. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020 haldusasjas nr 3-19-1274 selgitanud, et „Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (viimane ajakohastatud versioon on kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. Käsiraamatu p-s 14.1 (kinnipidamist õigustavad asjaolud) on rõhutatud isiku kinnipidamiseks konkreetse põhjuse nõutavust. See aga ei tähenda käsiraamatu kohaselt, et kinnipidamise eeltingimusena peaks isiku suhtes juba olema kohaldatud leebemat meedet, mis pole osutunud piisavalt tulemuslikuks.“ PPA on seisukohal, et kinnipidamise pikendamine nelja kuu võrra PPA kinnipidamiskeskuses on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend ning on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamise pikendamine vastuolus isiku turvalisuse või tervise kaitse kaalutlustega. Samuti ei ole kinnipidamise pikendamine ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.

27.09.2021 toimunud kohtuistungil PPA volitatud esindaja Katri Bergmann kordas taotlust ning selgitas asjaolusid. X ja tema volitatud esindaja Markus Hallang vaidlesid taotlusele vastu. Mõlemad väitsid, et põgenemisohtu ei esine ja X kinnipidamine ei ole proportsionaalne, vajalik ega kohane ning et PPAl ei ole alust tema kinnipidamist jätkata ja isik tuleb kinnipidamiskeskusest vabastada. X kinnitas kohtule, et ei soovi 30.09.2021 kuulutatavat ringkonnakohtu otsust edasi kaevata (eeldatavasti peaks Tallinna Ringkonnakohus avalikustama lahendi 30.09.2021) juhul, kui tema suhtes tehakse negatiivne otsus ning ta teeb PPA-ga koostööd ja lahkub Eestist.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et PPA taotlus X kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel on põhjendatud ning tuleb rahuldada, kuna isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Seaduses sätestatud juhul annab kohus haldustoimingu tegemiseks loa (HKMS § 264 lg 1). VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Isiku kinnipidamiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast VSS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. Kohtu hinnangul esineb praegusel juhul alus isiku kinnipidamiseks PPA kinnipidamiskeskuses. Kohus osundab, et X (Nigeeria Liitvabariigi kodanik) on välismaalane, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Samas kohus osundab, et isikule on ajutine viibimisalus antud Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2021 kohtumääruse alusel haldusasjas nr 3-21-174 (resolutsiooni p 2), millega keelatakse X Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Sellega on PPA ka arvestanud. Kohus leiab, et X seotud asjaolud kogumis annavad aluse järelduseks, et X põgenemise oht on jätkuvalt olemas (VSS § 15 lg 2 p 1; Tartu Halduskohtu 28.03.2021 ja Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2021 määrused, Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 määrus käesolevas asjas). VSS § 68 p-st 6 tuleneb, et välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X on korduvalt nii PPA-le kui ka kohtule selgitanud, et ta ei ole

valmis vabatahtlikult lahkuma päritoluriiki, ent on valmis lahkuma mistahes turvalisse riiki, mis ta vastu võtaks. 28.03.2019 võeti isikult vastu rahvusvahelise kaitse taotlus. 30.03.2020 tegi PPA rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7001910069-1. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.03.2020 otsuse nr 7001910069-1 peale (haldusasi nr 3-20-642). Kohtumenetlus eelviidatud PPA otsusele esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-20-642) oli isikule edutu. Riigikohus ei võtnud oma 16.12.2020 määrusega X kassatsioonkaebust menetlusse. 17.12.2020 esitas X korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA tutvus X korduvas taotluses väljatoodud asjaolude ja tõendiga ning leidis, et nendes ei esine uusi asjaolusid, mida varem ei oleks olnud juba käsitletud. PPA jättis 15.01.2021 otsusega nr 7002010148-1 taotluse VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (haldusasi nr 3-21-174). Tallinna Halduskohus jättis 22.03.2021 kaebuse rahuldamata. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuse, mis on hetkel Tallinna Ringkonnakohtu menetluses (eeldatavasti avaliukustatakse otsus 30.09.2021). Xle keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest VRKS § 201 p 2 ja 4 alusel kui selgelt põhjendamatu taotlus, mis on VSS § 72 lg 2 p 2 järgi üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmisel. VSS § 68 p6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. 05.03.2020 toimunud vestluse käigus küsis PPA esindaja, kas isik on nõus vabatahtlikult lahkumiskohustust täitma juhul, kui tema rahvusvahelise kaitse taotluse osas tehakse negatiivne otsus. X ei kinnitanud, et on nõus vabatahtlikult lahkuma ja ütles, et eelistab teist riiki, mis ta võiks vastu võtta, need asjaolud andsid PPA-le aluse arvata, et vabatahtliku lahkumiskohustuste täitmistähtaja määramise korral ei pruugi isik seda iseseisvalt ja määratud tähtaja jooksul täita ettekirjutuses sätestatud sihtriiki tagasipöördumise osas. Kuna isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe esimeses turvalises riigis, milleks oli Belgia, ega ka reisil järgnevalt läbitud riikides Prantsusmaal ja Saksamaal, vaid läks sealt edasi Rootsi, kuigi oli teinud endale hoopis Eesti viisa, on eluliselt usutav, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt lahkuda mõnda teise liikmesriiki või Eestis siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda, et lahkuda talle sobivasse riiki, kuivõrd ta ei ole kinnitanud, et on nõus lahkumiskohustust vabatahtlikult täitma ning Nigeeria Liitvabariiki tagasi pöörduma. Põgenemise ohu võimalust suurendab ka asjaolu, et olles kätte saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld 5 aastaks Schengeni alale, ei ole isikul peale lahkumiskohustuse täitmist võimalik siseneda Schengeni alale 5 aasta jooksul ning tal puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise EL liikmesriiki. Lähtudes eeltoodust ning asjaolust, et kaebaja esialgne plaan oli kasutada Eestit kui transiitriiki ning minna hoopis Rootsi, on kohtu hinnangul põhjendatult alust arvata, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Seega esineb tõenäosus, et kui isik viibib vabaduses, siis võib ta lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. PPA on välja toonud, et Xl ei ole enam võimalust endale Eesti Vabariigis viibimisõigust tagada läbi rahvusvahelise kaitse menetluse. Kui VRKS § 24 lg 5 alusel kaasnes esimese korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega Eestis automaatne viibimisõigus kuni lõpliku otsuseni või kohtu otsuseni piirata viibimisõigust, siis järgnevad rahvusvahelise kaitse taotlused viibimisõigust taotlejale enam ei anna. Seega on X, kes on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, olukord muutunud. Eeltoodu valguses on veel enam põhjust arvata, et isik võib põgeneda tulenevalt soovist vältida väljasaatmist oma päritoluriiki - Nigeeria Liitvabariiki. 27.09.2021 toimunud kohtuistungil teatas isik, et soovib Nigeeria asemel hoopis Ghanasse.

Kuna asjaoludest nähtuvalt rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ei ole leidnud kinnitust isiku tagakius, siis ei ole kohtu hinnangul alust arvata, et tema suhtes võiks esineda ebainimlikku või julma kohtlemist Nigeeria Liitvabariigis. Kohus osundab, et põgenemisohu näol on tegemist prognoosotsusega, mis hõlmab endas nii võimalikku omavolilist ja ebaseaduslikku lahkumist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, mis on võimalik liikmesriikide vahelisest liikumisvabadusest tulenevalt ning ka võimalust siseriiklikult väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidumist. Riigikohtu halduskolleegium on 29.01.2015 määruses 3-3-1-48-14 p-s 17 leidnud, et põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata, saab takistada vaid liikumisvabaduse piiramisega. Kohus nõustub, et X seotud asjaoludest lähtuvalt VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole tema suhtes võimalik tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemisohtu ei vähenda seejuures isiku väited elukoha/viibimiskoha olemasolu kohta Eestis. Tallinna Ringkonnakohus on 14.04.2021 määrusega keelanud X Eestist väljasaatmise kuni haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni, mis aga ei tähenda, et isikule on sellega antud Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 (seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks) tähenduses viibimisõigus. Seega isikul on tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2021 määrusest ajutine seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni (VMS § 43 lg 1 p 5; Riigikohtu 01.11.2013 lahend asjas nr 3-1-1-91-13, p 11.2.2). Kohtu hinnangul ei ole X väljasaatmine perspektiivitu ning tema kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole ka ajaliselt ebaproportsionaalseks muutunud. Isik paigutati kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 28.03.2021 määrusega, kinnipidamise tähtaega on pikendatud Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 määrusega kuni 28.09.2021. Seega on isiku kinnipidamine kooskõlas VSS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtajaga. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine PPA kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Eeltoodust tulenevalt kohus pikendab X PPA kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni isiku kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.01.2022.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.