Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 18.03.2021, Tartu 3-20-2532 X kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses vangla keeldumisega anda luba osaleda matustel muudes rõivastes kui vangla riietus Tartu Halduskohtu 20.01.2021. a määrus X määruskaebus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 20.01.2021. a määruse resolutsiooni punkt 1 ja saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Jätta läbi vaatamata X taotlus kohtunik Roby Koigi taandamiseks.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tartu Vanglale 11.12.2020 taotluse 13.12.2020 oma isa matustel osalemiseks ilma vanglarõivaste ja käeraudadeta. X soovis osaleda isa ärasaatmisel väärikalt, s.t et ta saaks olla sobivalt rõivastatud ja puuduksid otsesed viited tema kinnipeetava staatusele. Taotleja märkis, et on valmis tasuma kulud, mis vanglal tekkida võivad. Samuti oli ta nõus kandma elektroonilist jälgimisseadet.
2.Xle tutvustati 11.12.2020 lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse prognoosi, millest nähtusid kulutused, mis tekivad matustele väljaviimisega seoses. X andis omakäelise kinnituse, et kui enne väljaviimise toimumist pole väljastpoolt vanglat viibiva isiku poolt kulutusi hüvitatud, on ta nõus, et tekkinud kulutused arvatakse maha tema vanglasiseselt isikukontolt.
3.Tartu Vangla 11.12.2020. a käskkirjaga nr 6-1/811 otsustas direktor lubada kinnipeetava 13.12.2020 lühiajalisele väljaviimisele mehitatud järelevalve all, kui on täidetud käskkirjas viidatud vangistusseaduse (VangS) § 33 lg-s 2, § 46 lg-s 1 ja §-s 134 ning justiitsministri
30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VSkE) §-des 801 - § 802 sätestatud tingimused. Käskkirjas oli märgitud, et kinnipeetav kannab väljasõidu ajal vanglavormi.
4.X esitas 16.12.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses vangla keeldumisega anda talle luba osaleda isa matuseteenistusel muudes riietes kui vanglavormis ning ilma käeraudadeta. Kaebuse kohaselt esitas kinnipeetav Tartu Vanglale taotluse, milles avaldas soovi osaleda isa ärasaatmisel ning taotles võimalust kanda sobivaid rõivaid. Kaebaja ei saa aru, miks ei võimaldatud talle lühiajalist väljasõitu ning miks taotlust lahendati taotlusena lühiajaliseks väljaviimiseks. Tuvastamiskaebuse esitamist põhjendas kaebaja preventiivse huviga, kuna ka tema ema tervis on halb ja on reaalne oht, et ta võib surra. Ema matustel soovib kaebaja osaleda sobivais rõivais, mitte vanglavormis.
5.Tartu Halduskohus tagastas 20.01.2021. a määrusega kaebaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Halduskohtu määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud, kui selleks on põhjendatud huvi, s.t kui haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamine annab kaebajale mingi õigusliku eelise või aitab ära hoida õigusrikkumist. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu 09.02.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1.). Tartu Vangla 11.12.2020. a käskkirjaga nr 6-1/811 ei rikutud kaebaja õigusi, haldusorgan ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning kaebajal ilmselgelt puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase riietuse kandmist võimalikult tulevikus aset leidval lühiajalisel väljaviimisel. Kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks preventiivne huvi.
5.2.VangS § 46 lg 1 ls-s 1 on sätestatud kinnipeetava kohustus kanda vangla riietust, kui vangistusseadusest ei tulene teisiti. VangS § 46 lg 1 ls 1 ei piiritle vanglariietuse kandmise kohustust vangla territooriumiga. Lühiajalist väljaviimist reguleeriv VangS § 33 ei sätesta erandeid vangla riietuse kandmise nõudest lühiajalise väljaviimise tõttu. Seega erisuse puudumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vanglariietust ka lühiajalisel väljaviimisel.
5.3.Vangla seisukoht vangla riietuse kandmise eesmärgi osas on kooskõlas kohtupraktikaga. Vangla riietuse kandmine väljaspool vanglat muudab kinnipeetava tuvastatavaks ning sellega teenib avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärki. Avalikus kohas võib kinnipeetav erariietes kergesti sulanduda massiga, mis oleks hõlbustavaks faktoriks põgenemisel (Tartu Halduskohtu 29.08.2017. a otsus asjas nr 3-16-2079, p-d 4 ja 7). Vanglariietusele trükitud sõna „VANGLA” ei välista teatavat sarnasust erariietusega ega too kaasa kinnipeetava diskrimineerimist. Vanglariietus ei saa avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgist tulenevalt olla äravahetamiseni sarnane erariietusega. Vanglariietus peabki erariietusest teataval määral erinema, et oleks võimalik kinnipeetavat operatiivselt tuvastada. See võib olla vajalik näiteks põgenemiskatse ennetamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsus asjas nr 3-16-2079, p-d 11-12). Kohtupraktika kohaselt ei piira VangS § 46 lg 1 ls-st 1 tulenev nõue kanda kinnipeetaval lühiajalisel väljaviimisel vangla riietust ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi ning piirangul on legitiimne eesmärk tagada julgeolek väljaspool vanglat ja vältida isiku põgenemist. Eeltoodud põhjustel puuduvad kaebusel eduväljavaated.
5.4.Asjas esitatud tõendite kohaselt ei taotlenud kaebaja vanglalt väljasõitu VangS § 32 alusel. 11.12.2020. a taotluses on määratletud kaebaja eesmärk – osaleda isa matustel enda riietuses, käeraudadeta ja muude kinnipeetava staatust väljendavate meetmeteta. Kaebaja ei väljendanud seejuures tahet osaleda matustel üksnes lühiajalise väljasõidu vormis. Kaebaja allkirjastas
lühiajalise väljaviimise kulude arvestuse, mis tähendab, et kaebajale pidi olema arusaadav, et tegemist on lühiajalise väljaviimisega. Kohus möönab, et 11.12.2020. a käskkirjas ei ole märgitud, miks ei saanud kaebajale võimaldada lühiajalist väljasõitu, kuid kui vangla tõlgendas kaebaja taotlust taotlusena lühiajaliseks väljaviimiseks, mida võis kaebaja taotlusest nähtuvalt teha, siis ei pidanud vangla kaaluma väljasõidule loa andmist VangS § 32 alusel. Kaebaja puhul peeti võimalikuks lühiajalist väljaviimist mehitatud järelevalve all. Kaebaja enda valik oli väljaviimisest loobuda ning matustel mitte osaleda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu 20.01.2021. a määruse tühistada. Kaebaja soovib ka asja lahendamist halduskohtus teises koosseisus. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Kaebaja ei nõudnud mitte meelepärast riietust, nagu halduskohus märkis (määruse p-s 6), vaid ta soovis matustel osaleda sobivas rõivastuses. Kaebaja leiab, et vanglavorm on selgete kirjade „VANGLA” tõttu ja ka oma tegumoelt matuseteenistusel sobimatu.
6.2.Halduskohus jättis tähelepanuta, et kuna seaduses puudub selge norm riietuse kohta lühiajalisel väljaviimisel, siis tuleb lähtuda VangS §-st 41, s.o üldnormist.
6.3.Kinnipeetavate põgenemisrisk on erinev. Kaebaja puhul ei ole võimalik välja tuua ühtegi tegurit, mis viitaks võimalikule põgenemisohule. Seega ei saa kaebaja puhul lähtuda halduskohtu viidatud kohtupraktikast, kus viidati põgenemisohule.
6.4.Vangla ei saa keelduda väljasõidule lubamise kaalumisest olukorras, kus VangS § 32 lg-s 5 sätestatud väljasõit erakorralise perekondliku sündmuse korral on sedavõrd selge ja ühene. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande (2014) VangS § 33 selgituse p 1 ütleb selgelt, et lühiajaline väljaviimine on vaid nendele, kes ei saa kasutada VangS §-s 32 sätestatud meedet. Kaebaja on ca 10-aastasest karistusajast ära kandnud 8 aastat, ilma karistusteta, põgenemisohtu ei ole – sellistel tingimustel oli vanglal kohustus kaaluda VangS §-s 32 sätestatud meetme rakendamist. Esitatud taotluse sisu – saada võimalus osaleda oma isa matustel - ei ole mitte ühelgi juhul võimalik käsitleda soovina piirduda vaid §-s 33 nimetatud meetmega. Kaebaja ei esitanud kaebust põhjendusel, et tal ei lubatud olla lühiajalisel väljaviimisel muus riietuses kui vanglavormis. Kaebuse sisuks on, et kaebajal ei võimaldatud osaleda isa matustel muidu kui vanglavormis. Vanglal oli kohustus kaaluda nii lühiajalist väljasõitu kui ka lühiajalist väljaviimist, kui vangla leidis, et väljaviimine saab toimuda üksnes vanglavormis. Vanglale esitatud taotlusest on selgelt näha kaebaja soov ja vanglal oli kohustus kaaluda kaebaja soovi täitmise võimalikkust.
7.Tartu Vangla asus vastuses määruskaebusele seisukohale, et määruskaebus on põhjendamatu ning selle rahuldamiseks pole alust. Vangistusseadusest ei tulene lühiajalisel väljaviimisel kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse osas erisust. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kaebajale õigust, mille kaitseks ta kohtusse pöördus. Käskkirjas väljaviimise ajal vangla riietuse kandmise kohta märgitu oli informatiivse tähendusega. Õige ei ole kaebaja seiskoht, et vangla pidi samas otsuses lahendama omaalgatuslikult kaks erinevat taotlust. Vanglal puudub õigus ja kohustus teha otsus taotluse osas, mida kinnipeetav pole esitanud. Mõlemal juhul, nii väljasõiduks kui väljaviimiseks, annab vangla loa kinnipeetava kirjaliku taotluse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 1 kohaselt algab haldusakti andmise menetlus taotluse esitamisega haldusorganile. See, kas kinnipeetav soovib vanglalt luba lühiajaliseks väljasõiduks või lühiajaliseks väljaviimiseks, sõltub tema esitatud taotlusest. Kui vangla mõistis kaebaja taotlust ebaõigesti, oli tal võimalus seda vanglale enne otsuse tegemist või sellele vahetult järgnevalt teada anda. Seda kaebaja ei teinud ning
seega on tema etteheide vangla poolt taotluse väljaviimise taotlusena lahendamise kohta põhjendamatu. Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, mille kohaselt oleks vangla, leides, et lühiajaline väljaviimine saab toimuda vaid vanglavormis, pidanud kaaluma lühiajalise väljasõidu lubamist põhjusel, et kaebaja soovis mitte kanda matustel vanglavormi ja vanglal lasus kohustus tema soovi võimalikkust kaaluda. VangS §-s 32 sätestatud lühiajalise väljasõidu ega VangS §-s 33 sätestatud lühiajalise väljaviimise regulatsioon ei näe ette erisusi kinnipeetavale vanglariietuse kandmises osas. Seega kohaldub mõlemal juhul VangS § 46 lg 1 esimesest lausest tulenev üldine kohustus kanda vangla riietust. VangS §-st 46 ei tulene vangla direktorile õigust otsustada, millal ja kus kinnipeetav vangla riietust kannab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamisel ilmselgelt kaebeõigus.
9.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaitstavate õigustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 20.12.2001. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Õigus pöörduda halduskohtusse on tagatud igaühele, kelle õigusi ja vabadusi on rikutud haldussuhetes avaliku võimu kandja poolt (Riigikohtu 30.10.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-68-03). Õiguse rikkumine ei pea kohtusse pöördumisel olema selge. Kaebeõiguse eelduseks ei ole mitte subjektiivse õiguse rikkumine, vaid õiguse võimalik riive. Haldusakti või toimingu õiguspärasusele annab kohus hinnangu asja sisulise läbivaatamise tulemusena.
10.HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud seaduses ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (Riigikohtu 04.10.2017. a määrus asjas nr 3-17-505, p 8).
11.Praeguses asjas taotles kaebaja vanglalt luba osaleda isa matustel ning seda, et vangla võimaldaks tal seejuures kanda sobilikke rõivaid ja puuduksid ka otsesed viited tema kinnipeetava staatusele. Vangla andis vaidlustatud käskkirjaga küll kaebajale loa matustel osaleda, kuid märkis, et kinnipeetav kannab vanglavormi. Kaebaja on seisukohal, et tema taotluse - kanda matustel sobivaid rõivaid - rahuldamata jätmine on õigusvastane. Halduskohus asus seisukohale, et kuna VangS § 46 lg 1 ls 1 ei piiritle vanglariietuse kandmise kohustust vangla territooriumiga ning lühiajalist väljaviimist reguleeriv VangS § 33 ei sätesta erandeid VangS § 46 lg 1 ls-s 1 sätestatud vangla riietuse kandmise nõudest lühiajalise väljaviimise tõttu, siis on kinnipeetav kohustatud kandma vanglariietust ka lühiajalisel väljaviimisel. Halduskohus jõudis järeldusele, et kaebajal ilmselgelt puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase riietuse kandmist lühiajalisel väljaviimisel.
12.Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja tuginemine õigusnormile, millest kohtu hinnangul ei tulene kaebajale kaebuses väidetud subjektiivset õigust, ei pruugi igas olukorras anda alust kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu. Kui kaebaja väidab õiguse rikkumist, siis peab ringkonnakohtu hinnangul olema selge seegi, et subjektiivse õiguse puudumine on
kooskõlas põhiseadusega. Sellises olukorras võib olla soovitatav võtta kaebus menetlusse ja kui asja läbivaatamise käigus peaks selguma, et kaebaja esitatud nõudeõiguse eeldused siiski ei ole täidetud, jätta kaebus rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2020. a määrus asjas nr 3-20-1655, p 12).
13.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu käsitlus ebapiisav, et teha järeldusi kaebajal subjektiivse õiguse puudumise kohta. Kaebuse tagastamisel hindas halduskohus VangS §-s 46 sätestatud piirangu põhiseaduspärasust vaid põgusalt. Halduskohus järeldas varasemale kohtupraktikale tuginedes, et VangS § 46 lg 1 ls-st 1 tulenev nõue kanda lühiajalisel väljaviimisel vangla riietust ei piira isiku põhiõigusi ebaproportsionaalselt ning piirangul on legitiimne eesmärk tagada julgeolek väljaspool vanglat ja vältida isiku põgenemist. Seejuures viitas halduskohus üksnes Tartu Halduskohtu 29.08.2017. a otsusele ja Tartu Ringkonnakohtu 18.10.2018. a otsusele asjas nr 3-16-2079, mis puudutas vanglariiete kandmist lühiajalisel väljaviimisel hambakliinikusse. Tartu Ringkonnakohtu lahendile viidates lisas halduskohus märkuse korras, et selle otsusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangistusseaduses lühiajalisel väljaviimisel isiklike riiete kandmise võimaluse sätestamata jätmine. Halduskohus jättis viidatud haldusasjas tehtud lahenditele tuginemisel aga arvestamata, et konkreetsetest asjaoludest lähtuvad põhjendused ei saa väljaviimisel meditsiiniasutusse ja praegusel juhul, kus kaebus puudutab osalemist pereliikme matustel, olla täiel määral samad. Samuti ei arvestanud halduskohus, et asjakohases kohtupraktikas ei ole vangla kaalutlusõigust isiklike riiete kandmise võimaldamisel väljaspool vanglat alati välistatud. Nii on kohtupraktikas leitud, et vangistusseadus ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2015. a määrus asjas nr 3-15-1983, p 9; Tallinna Halduskohtu 28.10.2015. a otsus asjas nr 3-14-51957, p 8.1. ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2016. a otsus samas asjas, p 16).
14.Vastustaja lähtub vangistusseaduse grammatilisest tõlgendusest, leides, et kuna VangS §-s 32 sätestatud lühiajalise väljasõidu ega VangS §-s 33 sätestatud lühiajalise väljaviimise regulatsioon ei näe ette erisusi kinnipeetavale vanglariietuse kandmises osas, siis kohaldub mõlemal juhul VangS § 46 lg 1 ls-st 1 tulenev üldine kohustus kanda vangla riietust. Vastustaja märkis, et VangS §-st 46 ei tulene vangla direktorile õigust otsustada, millal ja kus kinnipeetav vangla riietust kannab. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole üheselt selge, milline on seadusandja tahe vaidlusaluse küsimuse õiguslikul reguleerimisel. Vangistusseaduse 01.01.2013 jõustunud muudatustega asendati VangS § 46 lg 2 sõnastus, mis nägi ette, et vanglateenistuse ametnik võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse, uue redaktsiooniga, mis näeb ette, et avavanglas kannab kinnipeetav isiklikku riietust. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatuste väljatöötamise ajal kõigil kinnises vanglas karistust kandvatel kinnipeetavatel vangla riietus ning VangS § 46 lg 2 muudatusega sätestati juba praktikas toimiv regulatsioon, mille kohaselt avavanglas karistust kandval kinnipeetaval on isiklik riietus (vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (264 SE, kättesaadav Riigikogu veebilehel). VangS § 46 lg 1 ls 1, mis näeb ette, et kui vangistusseadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust, jäi aga kehtima senises sõnastuses. Ringkonnakohus leiab, et kehtivat seadust ja selle kohaldamisel kujunenud kohtupraktikat arvestades ei ole praegusel juhul tegemist õiguslikult selge olukorraga, mis võimaldaks väita, et kaebajal ilmselgelt puudub kaebeõigus.
15.Eeltoodut kokkuvõttes ei saa ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas kaebaja subjektiivsete õiguste riive võimalust välistada ning seega ei ole ka kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge.
16.Halduskohus hindas kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kaebaja taotluse väljaviimise taotlusena menetlemise asjaolusid ja võttis seisukoha lühiajalise väljasõidu kaalumata jätmise osas. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkirjaga ei rikutud kaebaja õigusi ja haldusorgan ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kuivõrd haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses (Riigikohtu 15.05.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15), siis on need järeldused vastuolus halduskohtu veendumusega kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta. Kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, siis puudub vajadus asja sisuliseks lahendamiseks ning vastupidi – kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge ja ei esine muid aluseid kaebuse tagastamiseks, tuleb kaebus menetlusse võtta ja see nõuetekohaselt (s.h põhjendamiskohustust järgides) lahendada.
17.Tuvastamiskaebuse lubatavuse hindamisel tuleb lisaks kontrollida põhjendatud huvi olemasolu. Kohus võib tuvastamiskaebuse tagastada juhul, kui isikul põhjendatud huvi ilmselgelt puudub (Riigikohtu 15.05.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-9-08, p 15). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on, et ebasoovitava haldustegevuse kordumise oht oleks piisavalt kindel ja õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama teda edaspidi õiguste teostamisel või kaitsmisel. Tuvastamiskaebuse põhjendatuse kasuks räägib ka see, kui lisaks tegevuse kordumise ohule on õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 14.10.2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Lisaks on õiguskirjanduses selgitatud, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab poolte vahel olema vaidlus ebaselges või vaieldavas õiguslikus küsimuses (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, 2013, lk 189). Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebustel on oluline roll lünkadeta õiguskaitse tagamisel erandlikes olukordades, kus muud õiguskaitsevahendid poleks tõhusad (vt halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu (496 SE) seletuskiri, kättesaadav Riigikogu veebilehel). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kaebajal praeguses olukorras muud tõhusad õiguskaitsevahendid ning õiguslikku ja faktilist olukorda arvestades ei saa kaebaja preventiivset huvi välistada.
18.Halduskohus viitas vaidlustatud määruses küll tuvastamiskaebuse lubatavuse eeldusena põhjendatud huvi olemasolu vajalikkusele, kuid jättis kaebaja preventiivse huvi olemasolu kaebuses toodud asjaoludel täielikult hindamata. Halduskohtu järeldust preventiivse huvi puudumise kohta ei kinnita ka lauseosa, kus halduskohus märgib, et kaebajal ilmselgelt puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase riietuse kandmist võimalikult tulevikus aset leidval lühiajalisel väljaviimisel (määruse p 6). Ringkonnakohtu hinnangul on preventiivse huvi puudumise põhjendamata jätmine oluline menetlusviga, mis tingib halduskohtu määruse tühistamise.
19.HKMS § 203 lg-st 2 ja 199 lg 2 p-st 2 tulenevalt võib ringkonnakohus määruskaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui määrust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Halduskohus jättis enda seisukoha, et kaebajal puudub subjektiivne õigus, mille rikkumist ta väidab, olulises osas põhjendamata. Samuti ei põhjendanud halduskohus sisuliselt üldse enda järeldust kaebajal põhjendatud huvi puudumise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul viis tuvastamiskaebuse lubatavuse eelduste
hindamata jätmine halduskohtu ebaõigele järeldusele kaebeõiguse ilmselge puudumise kohta. Tegemist on olulise menetlusveaga, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja mis seetõttu toob kaasa halduskohtu määruse tühistamise ja halduskohtule tagasisaatmise.
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab halduskohtu 30.09.2020. a määruse ja saadab asja tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohtul tuleb muu hulgas võtta selge seisukoht kaebaja taotluse osas kuulutada piirang, mis takistab kinnipeetaval osalemast oma lähedaste matustel muus kui vanglavormis, põhiseadusega vastuolus olevaks.
21.Kaebaja taotles määruskaebuses ettekirjutuse tegemist halduskohtule asja lahendamiseks teises koosseisus. Ringkonnakohus tõlgendab seda halduskohtu kohtuniku taandamise taotlusena. Ringkonnakohus selgitab, et kohtuniku taandamise avaldus tuleb HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 24 lg 2 alusel esitada kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Kuna ringkonnakohtu pädevuses ei ole lahendada sellist taotlust määruskaebemenetluses, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse läbi vaatamata.
22.Vastustaja esitas ringkonnakohtule koos vastusega määruskaebusele kaebaja 12.12.2020. a avalduse, milles kaebaja väljendas mittenõustumist Viru Vangla 11.12.2020. a käskkirjaga osas, mis puudutas väljaviimisel vangla riietuse kandmist. Kaebaja teatas avalduses, et keeldub vanglavormis oma isa matustel osalemast. Kuna esitatud tõend saab olla asjakohane üksnes vaidluse sisulisel lahendamisel, siis arvestades, et ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse ja menetlus jätkub halduskohtus, on halduskohtul võimalik otsustada selle tõendi vastuvõtmise üle.
23.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse määruse resolutsiooni p-s 2.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.