X kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 15 914 eurot seonduvalt pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viru Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 11.03.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla kinnipeetav X esitas ajavahemikul 25.07.2017-01.08.2018 Viru Vanglale järgmised taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga, kes viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas:
1) 25.07.2017 ja 01.08.2017 taotlused (kokkusaamise võimaldamiseks 13.09.2017), mille Viru Vangla jättis 21.08.2017. a otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p) rahuldamata; 2) 05.09.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 16.10.2017), mille Viru Vangla jättis 10.10.2017. a otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p) rahuldamata; 3) 01.11.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 14.12.2017), mille Viru Vangla jättis 05.12.2017. a otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15) rahuldamata; 4) 21.12.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule), mille Viru Vangla jättis 19.01.2018. a otsusega nr 6-10/43833-3 rahuldamata; 5) 01.08.2018 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks septembris), mille Viru Vangla jättis 03.09.2018. a otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata.
2.Vangla põhjendas Xle pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist sellega, et vangistusseaduse (VangS) § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna jt lähedastega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtluse eesmärgiga. Olukorras, kus X soovib saada kokku oma abikaasaga, kes on kriminaalkorras süüdi mõistetud ja kannab karistust Tallinna Vanglas, ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ning kokkusaamine ei kannaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Kinnipeetavate omavaheline suhtlemine toimub üldiste kinnipidamistingimuste raames ning VangS §-s 66 sätestatut arvestades. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Nais- ja meessoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise printsiibiga ega oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Olukorras, kus mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Seega ei saanud Xl tekkida eeldust, et sellises olukorras kuulub peresidemete säilitamine VangS § 23 kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne.
3.X esitas 11.04.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/30-1 (tl 21–27), milles palus hüvitada talle kahju, mis tekkis sellega, et vangla ei võimaldanud talle perioodil 21.08.2017–03.09.2018 (kokku 13 kuul) pikaajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas viibiva abikaasaga. Taotluses viitas X sellele, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019. a otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Taotluse kohaselt sai pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega kannatada X pereelu (eraelu puutumatus) ning tal tekkisid hingepiinad, et perekond võib puruneda ja ta jääb pärast vabanemist üksi.
4.Viru Vangla jättis 04.07.2019. a otsusega nr 6-16/30-2 (tl 28–29) X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, märkides, et pikaajalised kokkusaamised X ja tema abikaasa vahel ei oleks saanud toimuda ka juhul, ringkonnakohus poleks 15.01.2019. a otsusega vangla 10.10.2017. a otsust nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks tunnistanud ehk põhjuslik seos kokkusaamise ärajäämise kui perekonnaelu riive ning vangla otsuse vahel puudub. Pikaajaline kokkusaamine eeldab kahe isiku mõlemapoolset ja samaaegset tahet. Olukorras, kus X abikaasa ei olnud pikaajalise kokkusaamise taotlust esitanud, ei saanud kokkusaamist toimuda ka juhul, kui vangla oleks hüpoteetiliselt teinud X suhtes positiivse otsuse. X pidi mõistma, et pikaajalise kokkusaamise toimumiseks ei olnud piisav see, et kokkusaamise taotluse esitas ainult tema. Vangla otsus kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise lubamise (või keelamise) kohta on kaalutlusotsus. Ringkonnakohtu otsuses viidatud vangla eksimused (põhjendused ei olnud
piisavad või asjakohased ning kohus ei saanud olla kindel kaalutlusõiguse õigesti teostamises) olid sellised, mis tingisid vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamise juba iseenesest. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut, kas vangla lõppjäreldus oli õige või mitte. Välistatud ei ole võimalus, et kui vangla oleks kasutanud õigeid kaalumisargumente, oleks vangla lõppjäreldus olnud sama. See, et Xt võis häirida vangla õigusvastane keelduv otsus, ei ole sedavõrd koormav, et tingiks rahalise kahjuhüvitise määramise. Juba tema suhtes tehtud positiivset kohtuotsust saab lugeda tema õiguste taastamiseks.
5.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle perioodil 21.08.2017– 03.09.2018 abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekitatud mittevaraline kahju 15 914 euro ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistas Tartu Ringkonnakohus 15.01.2019. a otsusega nr 3-17-2501 õigusvastaseks Viru Vangla 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2. Kuigi ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks üksnes ühe keelduva otsuse, kestis vangla õigusvastane tegevus kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel palju kauem. Kaalutlused erinevate taotluste rahuldamata jätmisel olid samad. Vangla on süüliselt sekkunud kaebaja ja tema perekonnaliikme õigusesse era- ja pereelu puutumatusele. Kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele on piiratud intensiivsemalt kui kinnipeetava puhul, kelle abikaasa viibib vabaduses. Tulenevalt sellest, et vangla poolt kehtestatud õigusvastase keelu kehtivuse ajal oli seatud ohtu kaebaja perekonna heaolu ja tulevik, tundis ta pidevalt kõrgendatud vaimset valu, eriti tugevaid muretundeid ja hingelisi piinu. Selle tulemusel oli kaebajal liigne rahutus, uneprobleemid, liigne närvilisus ning tähelepanu- ja keskendumisraskused. Abikaasaga füüsilise suhtluse ja intiimsuhete puudumise tõttu kartis kaebaja, et tema perekond laguneb ja nad lahutavad. Vaatamata sellele, et kaebajal oli vaimselt raske, ei pöördunud ta arsti poole, sest ta teadis valude ja ebameeldivuste põhjust ning seda, et psühhotroopse ravimi pikaajalisele tarvitamisele järgneb sõltuvus. Kohtupraktikas on välja mõistetud 150-eurone hüvitis olukorras, kus vangla katkestas kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise, kuid 2/3 ajast kokkusaamine siiski toimus. Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaseid keelde arvestades on kaebaja hinnangul õiglaseks rahaliseks hüvitiseks esimesel kuul, s.o 2017. a augustis vähemalt 900 eurot. Kuna pika vanglakaristuse kandmisel põhiõiguse riive ajas kasvab, on iga järgmise kuu eest väljamõistetavaks õiglaseks rahaliseks hüvitiseks eelmise kuu eest väljamõistetud kahjuhüvitisest 5% suurem hüvitis. Seega on õiglaseks rahaliseks hüvitiseks kaebaja hinnangul kokku 15 914 eurot.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 27.02.2020. a otsusega X kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot ning menetluskulude katteks 10 eurot. Ülejäänud osas jäi esitatud hüvitamiskaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgnevad.
6.1.Kaebaja palus hüvitada mittevaralise kahju, mis on väidetavalt tekkinud ajavahemikul 21.08.2017–03.09.2018 seoses sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga. Kaebaja leiab, et vangla rikkus süüliselt talle põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.
6.2.Kaebaja pidas õigusvastaseks Viru Vangla tegevust ajavahemikus 21.08.2017- 03.09.2018, mil Viru Vangla jättis 21.08.2017. a otsusega nr 6-10/27266-2, 10.10.2017. a otsusega nr 6-7/32970-2, 05.12.2017. a otsusega nr 6-7/37591-2 ning 03.09.2018. a otsusega nr 6-7/34156-2 rahuldamata kaebaja taotlused abikaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks vastavalt 13.09.2017, 16.10.2017, 14.12.2017 ning 2018. a septembris. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Lisaks nähtub vangla poolt viidatud haldusasjast nr 3-18-424, et kaebaja on ka 21.12.2017 esitanud taotluse abikaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule. Vangla jättis nimetatud taotluse rahuldamata 19.01.2018. a otsusega, mille Tartu Halduskohus tühistas 28.02.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-18-424 (jõustunud).
6.3.Viru Vangla on eespool nimetatud otsustes viidanud kõigile VangS § 25 lg-s 11 toodud pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele ning kui vangla 21.08.2017, 10.10.2017, 19.01.2018 ja 03.09.2018. a otsustes toodud põhjendused on sisult samad, siis 05.12.2017. a otsuses on vangla pelgalt viidanud varasemates otsustes esitatud põhjendustele. Kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise toimumist peeti võimatuks ennekõike põhjustel, et kaebaja ja tema abikaasa kokkusaamine ei kannaks abikaasa kriminaalkorras süüdimõistmise ja vanglakaristuse kandmise tõttu vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki ning mees- ja naissoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei ole kooskõlas eraldihoidmise printsiibiga ega vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tartu Ringkonnakohus leidis 15.01.2019. a otsuses haldusasjas nr 3-17-2501, et Viru Vangla 10.10.2017. a otsuses ei ole välja toodud ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks VangS § 25 lg-s 11 sätestatud koosseisule. Ringkonnakohus selgitas, et VangS-st ei tulene piirangut pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks pereliikmega, kes viibib samuti kinnipidamiskohas; sellist kokkusaamise keeldu ei saa järeldada ka vanglas meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibist ning fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, ei tähenda automaatselt seda, et tema maines on alust kahelda ja esineks alus kokkusaamisest keeldumiseks VangS § 25 lg 11 p 3 alusel. Kohus ei olnud veendunud ka selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo kaasosalised, võiks nende kokkusaamise läbi saada veelkord kahjustada õiguskord. Sarnastele seisukohtadele jäid Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus ka haldusasjas nr 3-18-424. Arvestades eeltoodut ning seda, et kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud vangla keelduvad otsused sisaldasid samu põhjendusi ning nendes ei olnud toodud täiendavaid kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks alust andvaid faktilisi asjaolusid, tuleb Viru Vangla tegevuse õigusvastasust jaatada.
6.4.VangS §-s 25 sätestatud kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Igaühe õigus perekonnaja eraelu puutumatusele on sätestatud PS §-s 26. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (vt Riigikohtu 16.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-11-12, p 14). Keelates õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist, on vangla ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt Riigikohtu 16.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-111-12, p 16 ja 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega võib perekonnaelu puutumatuse rikkumine anda alust vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel RVastS § 9 lg 1 kohase vastutuse tekkimiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada
asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Halduskohus leiab, et praeguse vaidluse asjaolude alusel saab kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisest tulenevate mõningate hingeliste üleelamiste ja muretunde tekkimist eeldada.
6.5.Vastustaja oli kahju hüvitamise taotluse rahuldamise otsuses ning kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et vangla õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kohus vastustajaga ei nõustu. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (vt Riigikohtu 07.10.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12 ja 10.12.2003. a otsus asjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt peab haldusorgan tõendama, et kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed (vt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 12 ja 10.03.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p 16). Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti (vt Riigikohtu 22.10.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-66-09, p 13). Arvestades käesolevas asjas toodud vastustaja selgitusi, leiab kohus, et vangla kaalutlusõigus vaidlusalusel perioodil kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste taotluste lahendamisel oli vähenenud määrani, et vanglal ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspäraseid haldusakte. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15.01.2019. a otsuse nr 3-17-2501 p-des 13 ja 14, et vangistuses viibivate abikaasade vahelisest kokkusaamisest keeldumise põhjuseks võib olla olukord, kus vanglale on teada info teises vanglas viibiva abikaasa käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega või kahelda tema maines. Üldjuhul eeldab mõni VangS § 25 lg 11 punktides 1–3 tehtav järeldus (kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda, või kui kokkusaaja maines on alust kahelda), et kaebaja või tema abikaasa on vangistuses viibimise ajal käitunud viisil, mis annab alust arvata, et kokkusaamine oleks vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine avaldaks isikule negatiivset mõju või ohustaks õiguskorda (vt Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2019. a otsus asjas nr 3-18-424, p 19). Vangla ei ole käesolevas menetluses ühelegi sellisele asjaolule viidanud.
6.6.Vastustaja esitas kohtule tõendid selle kohta, et enne Viru Vangla 03.09.2018. a otsuse nr 6-7/34156-2 tegemist oli Viru Vangla 09.05.2018. a käskkirjaga nr 6-4/149-1 kaebajale kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (tl 56–59). Kohus ei leia, et see asjaolu sai tingimata anda VangS § 25 lg 11 kohaselt aluse kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks. Vangla väidetest ei tulene, et kaebaja oleks olnud paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse, mis oleks pikaajalise kokkusaamise võimaldamise välistanud (VangS § 25 lg 3). Seda, kas kinnipeetava käitumine on olnud karistuse kandmise ajal hea, saab vangla võtta arvesse selle otsustamisel, kas pikaajalist kokkusaamist on põhjendatud pikendada kuni kolme ööpäevani või mitte (VangS § 25 lg 2). Seega ei ole vangla esitanud käesolevas asjas uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid õigustanud kokkusaamise võimaldamisest keeldumisi.
6.7.Reeglina peab haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjusliku seose esinemist tõendama kaebaja. Kui aga vastustaja esitab vastuväite, et kahju oleks tekkinud ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas tõendamiskoormis vastustajal (E. Andresen. Riigivastutus. Riigikohus, Tartu, 2009, lk 49). Kui haldusorgan ei ole tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks (vt Riigikohtu 10.03.2005. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p 18). Vangla väidab, et pikaajaline kokkusaamine kaebaja abikaasaga ei oleks saanud toimuda ka juhul, kui vangla oleks kaebaja taotlused rahuldanud, sest kaebaja abikaasa ei olnud esitanud samaaegselt pikaajalise kokkusaamise taotlust. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja abikaasa poolt pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine ei saanud mõjutada Viru Vangla otsustust kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kaebajale kui Viru Vangla kinnipeetavale oli pädev andma luba pikaajalise kokkusaamise toimumiseks just Viru Vangla. Viru Vangla pidi kaebaja taotluste lahendamisel otsustama üksnes selle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebajale ja kas kokkusaamine on kooskõlas kaebajale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega. See, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Viru Vanglasse toomist Tallinna Vanglas viibinud kaebaja abikaasa, oli üksnes tema enda otsustada ning tema taotluse lahendamise pädevus oli Tallinna Vanglal (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011. a otsus asjas nr 3-10-2893, p 9). Üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32) ning teisele pikaajaline kokkusaamine (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85). VangS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene nõuet, et vangistuses viibivatele abikaasadele pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks peaksid abikaasad esitama taotlused pikaajalise kokkusaamise ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks samal ajal. Kokkusaamise toimumine on võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise kokkusaamise toimumist soovitakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava taotluse ning teises vanglas viibiv abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et ka tema õiguspärase tegevuse korral ei oleks saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa vahel toimuda. Kohtule ei ole teada näiteks seda, et kaebaja abikaasale lühiajalise väljasõidu loa andmine oleks mõne seadusesätte kohaselt välistatud (nt VangS § 32 lg-d 1 ja 2). Seda, et Tallinna Vangla oleks tingimata jätnud kaebaja abikaasa taotluse lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks rahuldamata, ei saa järeldada ainuüksi sellest, et Tallinna Vangla on keeldunud kaebaja abikaasale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine on sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb vanglal lisaks VangS § 32 lg-s 4 sätestatule arvestada kõiki asjassepuutuvaid olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve. Ei ole võimalik välistada, et pärast seda, kui Viru Vangla oleks kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldanud, oleks ka Tallinna Vangla andnud kaebaja abikaasale loa lühiajalise väljasõidu toimumiseks.
6.8.Vastustaja leidis veel, et kaebajal oli enda õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kohtu hinnangul ei välista see antud juhul Viru Vangla vastutust RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Riigikohus selgitas, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt Riigikohtu 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja viidatud haldusasjast nr 3-18-424 nähtub, et kaebajal ei olnud võimalik saavutada pikaajalise kokkusaamise toimumist ei vaidemenetluse ega kohtus algatatud esialgse õiguskaitse menetluse tulemusel (Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018. a määrus nr 3-18-424). Ka vaidemenetluse kestel esitatud kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei pidanud Tartu Halduskohus võimalikuks
rahuldada, kuna enne vaidemenetluse lõppemist põhivaidluse otsustamiseks puudusid erandlikud asjaolud ja ülekaalukas vajadus (Tartu Halduskohtu 30.01.2018, a määrus asjas nr 3-18-202). Seega ei saa kaebajale praegusel juhul ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kaebaja soovitud aegadel polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega kõrvaldada.
6.9.Kohtu hinnangul on vangla kõnealuses tegevuses tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 2). Vangla leidis kõikides vaidlusalustes otsustes, et vangistusalased õigusaktid ei näe ette kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses. Samas oli selleks ajaks nii kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011. a otsus asjas nr 3-10-2893) kui ka õigusalases kirjanduses (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85) rõhutatud, et seadus ei keela kokku saada abikaasadel, kes mõlemad kannavad vangistust ning sellise kokkusaamise korraldamiseks tuleb vanglatel teha piisavat koostööd.
6.10.Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1 ja 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju. Hüvitise suuruse määramisel on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid kohtlemise kestus, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus (vt Riigikohtu 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kaebaja palus arvestada talle kahjuhüvitise väljamõistmisel seda, et tal ei olnud Viru Vangla tegevuse tõttu võimalik oma abikaasaga pikaajalistel kokkusaamistel kohtuda kokku 13 kuu jooksul ning mõista iga järgneva kuu eest kaebajale välja 5% suurem hüvitis kui esimese kuu eest taotletav 900 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja välja pakutud hüvitise arvestuse viisist lähtuda. Kaebaja ja tema abikaasa suhtlemise võimalus muul viisil kui kirjavahetuse või telefoni teel oli kõnealuste kuude vältel piiratud peaasjalikult tulenevalt sellest, et mõlemad abikaasad kandsid kinnipidamisasutuses neile määratud vangistust. Kaebajal puudus alus eeldada, et vangla võimaldab talle pikaajalisi kokkusaamisi tema abikaasaga igal vangistuse täideviimise kuul. Vastavalt VSkE §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Seega, hoolimata sellest, et Viru Vangla jättis vaidlusalusel ca 13 kuu pikkusel perioodil rahuldamata vähemalt viis kaebaja taotlust abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, puudub kohtul alus eeldada, et kõnealuse 13 kuu jooksul pidanuks vangla võimaldama kaebajale tingimata rohkem kui kaks või kolm pikaajalist kokkusaamist. Kohtule esitatud kaebusest ega vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, et kaebaja ja tema abikaasa kohtumiste ära jäämisega oleks kaasnenud mingeid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust pidada kaebajale tekkinud hingevalu ja kannatusi tavapärasest intensiivsemaks. Samuti ei saa jätta arvestamata asjaoluga, et nii kaebaja kui ka tema abikaasa viibisid vangistuses, mis tegi pikaajalise kokkusaamise toimumise paratamatult keerukamaks kui vabaduses viibiva isikuga toimuva kokkusaamise. Kohus peab põhjendatuks arvestada seda, et kaebaja vastav hingevalu ja sellega seonduvad kannatused võisid muutuda aja möödudes intensiivsemaks. Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaste keeldude mõju ja kestust arvestades peab halduskohus õiglaseks kahjuhüvitiseks käesolevas asjas 350 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27.02.2020. a otsuse peale osas, millega kaebus rahuldati ja palub selle tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta X kahjunõue tervikuna rahuldamata. Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et kahju tekkimine on tõendatud. Vastustaja leiab, et kuigi eelnevates kohtuasjades tuvastati kokkusaamistest keeldumiste otsuste õigusvastasus, siis ei tähenda see seda, et ainuüksi vangla õigusvastane otsus tõi kaasa mittevaralise kahju tekkimise. Halduskohus leidis, et see, kas kaebaja abikaasa esitas pikaajalise kokkusaamise või lühiajalise väljaviimise taotlusi ja kas need tema viibimisvangla poolt ka rahuldati, ei ole käesoleva vaidluse kontekstis oluline. Vastustaja leiab, et Eestis on erinevates vanglastes viibivate abikaasade kokkusaamiste praktika napp. Seetõttu ei saa lugeda kandvaks halduskohtu otsuse p-s 21 kirjutatut, et üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit. Tegemist on ühe teoreetilise võimalusega, kuid igal juhul on kokkusaamise toimumiseks vajalik, et teises vanglas viibival abikaasal oleks samuti võimalik seaduslikul viisil liikuda vanglasse, kus pikaajaline kokkusaamine peaks toimuma. Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja abikaasal oleks Tallinna Vanglast võimaldatud lahkuda (või antud selleks põhimõtteline nõusolek) Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele tulemiseks. Selliste tõendite, mis oleks tõendanud kaebaja abikaasale antud õigust, esitamise kohustus oli kaebajal. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Samuti on pikaajaliste kokkusaamiste võimalus kinnipeetavatele piiratud ressurss, sõltudes vanglas selleks kohandatud ruumidest. Seega ei anta luba nö igaks juhuks. Kuna Viru Vanglal puudusid andmed selle kohta, et Tallinna Vanglas viibivale kaebaja abikaasale võimaldataks pikaajalisele kokkusaamisele tulek, ei oleks kaebajale loa andmine olnud põhjendatud, kuna seetõttu oleks võinud jääda kokkusaamisest ilma mõni teine kinnipeetav. Vastustaja on erinevalt halduskohtust seisukohal, et pigem oleks pidanud esmalt kaebaja abikaasa saama (tingimusliku) otsuse oma vanglalt, et tal võimaldatakse sealt lahkuda Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele ning seejärel oleks Viru Vangla saanud lahendada kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse. Alles siis, kui kaebaja abikaasale oleks selline nõusolek väljastatud, oleks võimalik rääkida kahju tekkimisest seetõttu, et Viru Vangla keeldus kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Sellise nõusoleku puudumine tähendab, et sõltumata Viru Vangla otsusest ei saanud pikaajaline kokkusaamine toimuda ning otsus iseenesest ei saanud tuua kaebajale kaasa mittevaralist kahju.
8.Kaebaja märgib vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele, et ta vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud argumendid on õiged ja ta on nendega nõus ega pea vajalikuks neid korrata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 27.02.2020. a otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et mittevaralise kahju tekkimine kaebajal ei ole tõendatud olenemata sellest, et eelnevates kohtuasjades tuvastati kaebaja suhtes tehtud pikaajaliste kokkusaamiste keelamise otsuste õigusvastasus. Asja materjalidest nähtuvalt asus kaebaja Viru Vanglas karistust kandma 23.02.2017 ja vabanes vanglast ennetähtaegselt 21.11.2019. Vaidlust ei ole selles, et X esitas ajavahemikul 25.07.2017-01.08.2018 Viru
Vanglale taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks abikaasaga, kes viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas ning vastustaja jättis need taotlused viie otsusega rahuldamata, millest 10.10.2017. a otsuse nr 6-7/32970-2 ja 19.01.2018. a otsuse nr 6-10/43833-3 kaebaja vaidlustas ning mis kohtu poolt ka õigusvastaseks tunnistati või tühistati (haldusasjad nr 3-17-2501 ja 3-18-424). Kuna kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud Viru Vangla keelduvad otsused sisaldasid samu põhjendusi ja neis ei toodud välja ühtegi täiendavat keeldumiseks alust andvat faktilist asjaolu, ei saa olla vaidlust ka selles, et vastustaja tegevus vaidlusalusel perioodil oli õigusvastane. Kaebaja soovis halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et vastustaja sekkus oma õigusvastase tegevusega süüliselt kaebaja õigusesse era- ja pereelu puutumatusele ning tekitas talle sellega seoses muret, valu ja hingelisi piinu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et keelates pika perioodi jooksul õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes viibis Tallinna Vanglas, on Viru Vangla ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu puutumatusele ning selline rikkumine annab aluse vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel RVastS § 9 lg 1 kohase vastutuse tekkimiseks. Samuti viitas halduskohus põhjendatult Riigikohtu 16.05.2012. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-11-12, kus vaidluse all oli kinnipeetava kahju hüvitamise nõue vangla vastu, kuid seda põhjusel, et Tartu Vangla katkestas ootamatult kokkusaamise, mille tulemusena lühenes kokkusaamise aeg umbes ühe kolmandiku võrra võrreldes lubatud kokkusaamise ajaga. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et kinnipeetava koosolemine oma lähedastega on tema jaoks väga oluline õigus ja isegi pikaajalise kokkusaamise õigusvastasel katkestamisel vangla poolt on tegemist PS-st tuleneva perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla kahtlust selles, et ka käesoleval juhul oli tegemist kaebaja perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega, sest kokkuvõttes ei võimaldanudki Viru Vangla kaebajale õigusvastaselt pikaajalist kokkusaamist oma teises vanglas viibinud abikaasaga. Kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks puudusid vastustajal õiguspärased põhjused, oli tegemist õigusvastase olukorraga.
10.1.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive ei põhinenud õiguslikul alusel, oli vangla vaidlusalune tegevus õigusvastane ja tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusrikkumisega. Eelduslikult tekitas see kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Arvestades kaebajal Viru Vanglas tekkinud olukorda, kus talle ei lubatud õigusvastaselt pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga sisuliselt kogu kaebaja vanglas viibimise aja jooksul, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et hingeliste kannatuste tekkimine ja olemasolu kaebajal ehk talle mittevaralise kahju tekkimine, on sellises olukorras usutav. Valu ja kannatusi ei ole üldjuhul võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada ning seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust ka tõendada ning piisav on tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebaja on selliste asjaolude esinemist selgitanud ja tõendanud. Samuti on olemas põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel. Juba haldusasjades nr 3-17-2501 ja nr 3-18-424 tuvastatu alusel leidis tõendamist ka Viru Vangla süü õigusvastaste keeldumiste puhul vähemalt hooletuse vormis ja ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et senini tuvastamist leidnud asjaolude alusel oli tegemist piisavalt raske rikkumisega selleks, et oleks õigustatud rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas.
11.Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmise või tühistamise aluseks ei ole ka need vastustaja väited, mille kohaselt oleks pidanud esmalt kaebaja abikaasa saama mingi otsuse
Tallinna Vanglalt, et tal üldse võimaldatakse sealt lahkuda Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, ning alles seejärel oleks Viru Vangla saanud lahendada kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse taotleja suhtes positiivselt ja vaid siis, kui kaebaja abikaasale oleks selline nõusolek väljastatud, kuid Viru Vangla oleks ikka jätnud kaebaja taotlused rahuldamata, oleks võimalik rääkida kahju tekkimisest kaebajale. Veel väitis vastustaja, et selliste tõendite esitamise kohustus, mis oleks tõendanud kaebaja abikaasale antud õigust tulla Tallinna Vanglast Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, oli kaebajal.
11.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja abikaasa poolt pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine Tallinna Vanglas ei saanud mõjutada Viru Vangla otsustusi kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Viru Vangla pidi kaebaja taotluste lahendamisel otsustama üksnes selle üle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebajale. See, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Viru Vanglasse toomist Tallinna Vanglas viibinud kaebaja abikaasa, oli viimase enda otsustada ning tema taotluse lahendamise pädevus oli Tallinna Vanglal.
11.2.Eeltooduga seoses peab ringkonnakohus veel vajalikuks märkida, et kui käesolevas asjas keeldus Viru Vangla kaebajale õigusvastaselt pikaajalisi kokkusaamisi lubamast perioodil 21.08.2017 kuni 03.09.2018 tehtud otsustega, siis juba 26.10.2011 on olemas Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-10-2893 (jõustus 01.12.2011), milles oli samuti vaidluse all vangla keeldumine pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest kinnipeetavale abikaasaga, kes viibis teises vanglas. Nimetatud asjas märkis Tartu Vangla vastuses kinnipeetava apellatsioonkaebusele samuti, et kuna kaebaja abikaasa kannab karistust Harku Vanglas ning vanglas viibival isikul puudub õigus otsustada ise oma vanglast lahkumise üle, peab ta eelnevalt olema saanud loa kas lühiajaliseks väljasõiduks või lühiajaliseks väljaviimiseks ning olenemata asjaolust, kas Tartu Vangla toiming oli selle sooritamise hetkel õiguspärane või mitte, ei ole pikaajalise kokkusaamise toimumine kaebaja ja tema abikaasa vahel nagunii võimalik ning seega on esitatud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus leidis siiski juba 2011. a otsuses, et VangS-st ei tulene piirangut, et pikaajalist kokkusaamist ei lubata kinnipeetavale ja tema pereliikmele VangS § 25 lg 1 järgi juhul, kui ka kinnipeetava pereliige viibib kinnipidamiskohas ning Tartu Vangla poolne tõlgendus tooks kaasa selle, et juhul, kui mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei oleks neile üldse võimalik pikaajalisi kokkusaamisi lubada, mis aga ei lähe kokku VangS § 25 eesmärgi ja mõttega ja võib tähendada ka olulist riivet PS §-st 26 tulenevale igaühe õigusele – õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele. Samas lahendis leidis ringkonnakohus ka seda, et kuna taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks esitas Tartu Vangla kinnipeetav, oli Tartu Vangla pädev talle sellist luba andma ning asjaolu, et kokkusaaja asus teises vanglas, ei saa iseenesest olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks ning selle, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel (lühiajaline väljasõit vms) taotleb pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Tartu Vanglasse toomist Harku Vanglas viibiv pikaajaliseks kokkusaamiseks loa taotlenu abikaasa, on Harku Vanglas viibiva isiku otsustada ning tema taotluse osas on otsustuspädevus Harku Vanglal. Ringkonnakohus rõhutas, et juhul, kui kokkusaajaks on samuti vanglas viibiv taotleja perekonnaliige, tuleb vanglatel pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja reaalseks läbiviimiseks teha koostööd, mitte aga jätta kokkusaamiseks luba andmata, toetudes mittepiisavale informatsioonile või kahtlustele selle kohta, kas teise vangla poolt võimaldatakse kinnipidamisasutuses olevale kokkusaajale lühiajaline väljasõit kokkusaamisele tulemiseks jne. Kokkusaamise toimumine on seega võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise kokkusaamise toimumist soovitakse ja taotletakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava taotluse ning teises vanglas kinnipeetavana viibiv taotleja abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks lühiajalise väljasõidu võimaldamist vanglalt, kus tema viibib.
11.3.Mis puudutab veel halduskohtu otsuse p-s 21 toodud väidet, et üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et ühele kinnipidamiskohas viibivale abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32) ning teisele pikaajaline kokkusaamine, siis vastupidiselt vastustaja väitele ei ole tegemist üksnes teoreetilise võimalusega, kuna halduskohtu väide tugineb vangistusseaduse kommenteeritud väljaandele (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2009, lk 72, p 4), milles tegelikult juba 2009. a märgiti, et praktikas võimaldatakse sel juhul ühele abikaasale lühiajaline väljasõit ning teisele pikaajaline kokkusaamine. Seega ei ole põhjendatud Viru Vangla väide, et nende õigusvastane keeldumine kaebajale Tallinna Vanglas viibinud abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest oleks saanud Viru Vanglale vastavad taotlused esitanud kaebajale mittevaralise kahju kaasa tuua ainult siis, kui oleks olnud selge, et Tallinna Vangla oleks võimaldanud X abikaasal sealt lahkuda Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele. Samuti ei ole vastustaja ise kuidagi tõendanud oma väidet, et vanglate, s.h Viru Vangla praktika analoogsetes olukordades on just selline, et esimesena pikaajalist kokkusaamist teises vanglas viibiva abikaasaga taotlenud kinnipeetavale kokkusaamiseks loa andmise eelduseks on ka see, et teises vanglas viibival abikaasal lubatakse tulla vanglasse, kus pikaajaline kokkusaamine peaks toimuma. Seda, et asjaolu, mille kohaselt puudusid Viru Vanglal andmed selle kohta, et Tallinna Vanglas viibivale kaebaja abikaasale võimaldatakse pikaajalisele kokkusaamisele tulek Viru Vanglasse, oleks olnud üheks kaebajale loa andmisest keeldumise põhjuseks, ei tulene ühestki kaebaja suhtes perioodil 21.08.2017-03.09.2018 tehtud otsusest. Ja nagu kehtivast kohtupraktikast tuleneb, on vangla ülemäära sekkunud kinnipeetava õigusesse perekonnaelu puutumatusele juhul, kui mõlemad abikaasad on kinnipeetavad ja neile keeldutakse VangS § 25 alusel siiski õigusvastaselt pikaajalisi kokkusaamisi lubamast. Samuti tuleneb kehtivast kohtupraktikast, et juhul, kui kokkusaajateks on perekonnaliikmed, kes mõlemad viibivad vanglas, tuleb vanglatel neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja selle reaalseks läbiviimiseks teha koostööd, mitte aga proovida jätta neile ükskõik millise põhjendusega kokkusaamiseks luba igal juhul andmata.
11.4.Tõendite esitamise kohustuse osas leiab ringkonnakohus, et halduskohus märkis vaidlustatud otsuses igati põhjendatult, et kui vastustaja esitab vastuväite, mille kohaselt oleks kahju tekkinud ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas tõendamiskoormis vastustajal, ja kui haldusorgan ei ole tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda tagantjärgi võimalik kindlaks teha, siis ei anna pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks. Nagu juba märgitud, ei ole vastustaja millegagi tõendanud, et ka tema õiguspärase tegevuse korral ei oleks saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa vahel toimuda ning väitel, et tõendid kaebaja abikaasal eelneva loa olemasolu kohta lahkuda Tallinna Vanglast Viru Vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele kaebajaga oleks pidanud halduskohtule esitama kaebaja, ei ole alust.
12.Ringkonnakohus jätab seega Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.
13.Kuna vastustajal ei tulnud HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
14.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 5. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.