X.X. kaebus Viru Vangla vastu pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 914 euro ulatuses
Menetlusosalised
Kaebaja –X.X. Vastustaja –Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.X. kaebus osaliselt ning mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3.Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 10 (kümme) eurot. Jätta kaebaja menetluskulud ülejäänud osas ning Viru Vangla võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Võtta haldusasja nr 3-18-424 materjalide juurest käesoleva haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 19.01.2018 otsus nr 6-10/43833-3.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Viru Vanglas kinnipeetavana viibinud X.X. esitas ajavahemikul alates 25.07.2017 kuni 01.08.2018 Viru Vanglale järgmised taotlused pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks tema
3-19-1152 abikaasaga, kes viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas. 1) 25.07.2017 ja 01.08.2017 taotlused (kokkusaamise võimaldamiseks 13.09.2017), mille Viru Vangla jättis 21.08.2017 otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p) rahuldamata; 2) 05.09.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 16.10.2017), mille Viru Vangla jättis 10.10.2017 otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p) rahuldamata; 3) 01.11.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks 14.12.2017), mille Viru Vangla jättis 05.12.2017 otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15) rahuldamata; 4) 21.12.2017 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule), mille Viru Vangla jättis 19.01.2018 otsusega nr 6-10/43833-3 rahuldamata; 5) 01.08.2018 taotlus (kokkusaamise võimaldamiseks septembrikuus), mille Viru Vangla jättis 03.09.2018 otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata. Vangla on põhjendanud X.X. pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kokkuvõtvalt järgmiselt. Vangistusseaduse (VangS) § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna jt lähedaste inimestega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole eraldiseisvalt subjektiivne õigus, vaid on otseselt seotud vanglavälise suhtluse eesmärgiga. Olukorras, kus X.X. soovib saada kokku oma abikaasaga, kes on kriminaalkorras süüdi mõistetud ja kannab karistust Tallinna Vanglas, ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ning kokkusaamine ei kannaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki. Kinnipeetavate omavaheline suhtlemine toimub üldiste kinnipidamistingimuste raames ning VangS §-s 66 sätestatut arvestades. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Nais- ja meessoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise printsiibiga ega oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Olukorras, kus mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine. Sattudes abikaasaga mõlemad vangistusse, ei saanud tekkida X.X.l eeldust, et sellises olukorras kuulub peresidemete säilitamine VangS § 23 kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne.
2.X.X. esitas 11.04.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/30-1 (tl 21–27), milles palus hüvitada talle kahju, mis tekkis sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle perioodil 21.08.2017–03.09.2018 (kokku 13 kuul) pikaajalisi kokkusaamisi tema Tallinna Vanglas viibiva abikaasaga. Taotluses viitas X.X. sellele, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Taotluse kohaselt sai pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega kannatada X.X. pereelu (eraelu puutumatus) ning tal tekkisid hingepiinad, et perekond võib puruneda ja ta jääb pärast vabanemist üksi.
3.Viru Vangla jättis 04.07.2019 otsusega nr 6-16/30-2 (tl 28–29) X.X. 11.04.2019 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. Pikaajalised kokkusaamised X.X. ja tema abikaasa vahel ei oleks saanud toimuda ka juhul, kui Tartu Ringkonnakohus poleks 15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017 otsust nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks tunnistanud ehk põhjuslik seos kokkusaamise ärajäämise kui perekonnaelu riive ning vangla otsuse vahel puudub. Pikaajaline kokkusaamine eeldab kahe isiku mõlemapoolset ja samaaegset tahet. Seega ei saanud olukorras, kus X.X. abikaasa ei olnud pikaajalise kokkusaamise taotlust esitanud, kokkusaamist toimuda ka siis, kui vangla oleks isegi
3-19-1152 hüpoteetiliselt teinud X.X. suhtes positiivse otsuse. X.X. pidi ka ise mõistma, et pikaajalise kokkusaamise toimumiseks ei olnud piisav see, et kokkusaamise taotluse esitas ainult tema. Vangla otsus kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise lubamise (või keelamise) kohta on kaalutlusotsus. Ringkonnakohtu otsuses viidatud vangla eksimused (põhjendused ei olnud piisavad või asjakohased ning kohus ei saanud olla kindel kaalutlusõiguse õigesti teostamises) olid sellised, mis tingisid vangla otsuse õigusvastasuse tuvastamise juba iseenesest. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut, kas vangla lõppjäreldus oli õige või mitte. Välistatud ei ole võimalus, et kui vangla oleks kasutanud õigeid kaalumisargumente, oleks vangla lõppjäreldus olnud sama. Ainuüksi see, et X.X.t võis häirida vangla õigusvastane keelduv otsus, ei ole sedavõrd koormav, et tingiks rahalise kahjuhüvitise määramise. Juba tema suhtes tehtud positiivset kohtuotsust saab lugeda tema õiguste taastamiseks.
4.X.X. esitas 17.06.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub hüvitada talle perioodil 21.08.2017–03.09.2018 tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tekitatud mittevaraline kahju 15 914 euro ulatuses. Kaebuse põhjendused on järgmised. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019 otsusega nr 3-17-2501 õigusvastaseks Viru Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2. Kuigi ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks üksnes ühe keelduva otsuse, kestis vangla õigusvastane tegevus kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel palju kauem. Kaalutlused erinevate taotluste rahuldamata jätmisel olid samad. Vangla on süüliselt sekkunud kaebaja ja tema perekonnaliikme õigusesse era- ja pereelu puutumatusele. Kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele on piiratud intensiivsemalt kui kinnipeetava puhul, kelle abikaasa viibib vabaduses. Tulenevalt sellest, et vangla poolt kehtestatud õigusvastase keelu kehtivuse ajal oli seatud ohtu kaebaja perekonna heaolu ja tulevik, tundis ta pidevalt kõrgendatud vaimset valu, eriti tugevaid muretundeid ja hingelisi piinu. Selle tulemusel oli kaebajal liigne rahutus, uneprobleemid, liigne närvilisus ning tähelepanu- ja keskendumisraskused. Abikaasaga füüsilise suhtluse ja intiimsuhete puudumise tõttu kartis kaebaja koguaeg, et tema perekond laguneb ja nad lahutavad. Vaatamata sellele, et kaebajal oli vaimselt raske, ei pöördunud ta arsti poole, sest ta teadis valude ja ebameeldivuste põhjust ning seda, et psühhotroopse ravimi pikaajalisele tarvitamisele järgneb sõltuvus. Kohtupraktikas on välja mõistetud 150-eurone hüvitis olukorras, kus vangla katkestas kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise, kuid 2/3 ajast kokkusaamine siiski toimus. Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaseid keelde arvestades on kaebaja hinnangul õiglaseks rahaliseks hüvitiseks esimesel kuul, s.o 2017. a augustis vähemalt 900 eurot. Kuna pika vanglakaristuse kandmisel põhiõiguse riive ajas kasvab, on iga järgmise kuu eest väljamõistetavaks õiglaseks rahaliseks hüvitiseks eelmise kuu eest väljamõistetud kahjuhüvitisest 5% suurem hüvitis. Seega on õiglaseks rahaliseks hüvitiseks kokku 15 914 eurot.
5.Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kuigi kohtumenetluses on tuvastatud, et vangla keelduv otsus oli õigusvastane, ei ole sellega tuvastatud, et ainuüksi see tõi kaasa lõpliku sekkumise kaebaja perekonnaellu. Vanglale ei ole teada ning kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja Tallinna Vanglas viibiv abikaasa oleks üldse taotlenudki pikaajalist kokkusaamist. Seega puudub vangla keelduva otsuse ning pikaajalise kokkusaamise ärajäämise vahel põhjuslik seos, sest abikaasa taotluse puudumise tõttu poleks saanud kokkusaamist toimuda. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada kaebajale mingis vormis kahju tekkimist, on kaebaja nõutud summa ebaproportsionaalselt suur ega arvesta ühiskonna üldise heaolutasemega. Tegemist oli vanglakaristust kandvate kinnipeetavatega, kelle võimalused elada tavapärast pereelu olid vangistuse olemusest
3-19-1152 tulenevalt paratamatult piiratud. Kuna pikaajalise kokkusaamise mittetoimumise ja vangla otsuse vahel puudub vältimatu põhjuslik seos, hüvitas kaebaja kasuks tehtud otsus talle vangla õigusvastase otsusega tekkinud ebameeldivused ning täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole vajalik.
6.Halduskohus määras 20.01.2020 määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning palus Tallinna Vanglalt muu hulgas seisukohta asjaolule, et haldusasjas nr 3-18-1781 on kohtud menetlenud kaebaja abikaasa kaebust Tallinna Vangla 09.07.2018 otsuse peale, millega Tallinna Vangla jättis rahuldamata tema 24.06.2018 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks kaebajaga.
7.Kaebaja juhtis 21.01.2020 esitatud täiendavates seisukohtades kohtu tähelepanu sellele, et tema abikaasa oli esitanud Tallinna Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ka 20.06.2017 ning Tallinna Vangla jättis selle taotluse rahuldamata 04.07.2017 otsusega. Pärast seda otsustas kaebaja koos abikaasaga, et kokkusaamist proovib taotleda tema. Kaebaja abikaasa soov kokkusaamiseks oli koguaeg sama tugev kui kaebajal. Asjakohane ei ole vastustaja viide sellele, et kaebaja abikaasa ei olnud taotlenud kaebajaga pikaajalist kokkusaamist. Kohtupraktika kohaselt pidi kaebaja abikaasa pärast kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamist taotlema lühiajalist väljasõitu või väljaviimist, mitte aga pikaajalist kokkusaamist.
8.Viru Vangla märkis kohtule 10.02.2020 esitatud seisukohas, et kuigi ta ei olnud varem teadlik Tallinna Vangla 09.07.2018 otsusest, millega jäeti rahuldamata kaebaja abikaasa pikaajalise kokkusaamise taotlus, kinnitab see pigem tõdemust, et abikaasade pikaajaline kokkusaamine poleks saanud toimuda ka juhul, kui Viru Vangla oleks teinud teistsuguse otsuse, sest Tallinna Vangla ei võimaldanud kaebaja abikaasal kokkusaamisele tulla. VangS § 25 lg-st 1 ja VSkE § 42 lg-st 1 tulenevalt peab mõlemal kinnipeetaval olema kokkussaamiseks vangla luba. Seega eeldab pikaajaline kokkusaamine kinnipeetavatest abikaasade vahel mõlema kinnipeetava taotlust ning nende rahuldamist vangla poolt. Viru Vangla 03.09.2018 otsuse tegemist mõjutas ka asjaolu, et vahetult enne selle otsuse tegemist oli kaebaja osas kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, hoolimata sellest, et sellele ei ole otsuses viidatud. Samuti oli kaebajal olemas tõhus õiguskaitsevahend tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kaebajale oli see võimalus teada ja ta oli seda haldusasjas nr 3-18-424 kasutanud. Kohtud on senistes menetlustes leidnud, et Viru Vangla kaalutlused on konkreetsetel juhtumitel olnud ebaõiged, kuid ei ole väitnud, et kaebaja oleks pidanud kokkusaamise oma abikaasaga igal juhul saama.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja palub hüvitada talle mittevaraline kahju, mis on väidetavalt tekkinud ajavahemikul 21.08.2017–03.09.2018 seoses sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle pikaajalisi kokkusaamisi tema abikaasaga. Kaebaja leiab, et vangla on süüliselt rikkunud talle põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat põhiõigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Kuigi kaebaja viitab kaebuses ka sellele, et Viru Vangla on kaudselt põhjustanud kahju ka tema abikaasale, ei ole võimalik kaebajal käesolevas menetluses kaitsta enda abikaasa õigusi ega nõuda abikaasale tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks. Samuti tuleb kaebaja abikaasal juhul, kui ta soovib temale vangla tekitatud kahju hüvitamist, läbida enne kohtusse pöördumist VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada
3-19-1152 RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.
11.Kaebaja on pidanud õigusvastaseks Viru Vangla tegevust ajavahemikul alates 21.08.2017 kuni 03.09.2018, mil Viru Vangla jättis 21.08.2017 otsusega nr 6-10/27266-2 (tl 13–13p), 10.10.2017 otsusega nr 6-7/32970-2 (tl 12–12p), 05.12.2017 otsusega nr 6-7/37591-2 (tl 15) ning 03.09.2018 otsusega nr 6-7/34156-2 (tl 14–14p) rahuldamata kaebaja taotlused tema abilaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks vastavalt 13.09.2017, 16.10.2017, 14.12.2017 ning 2018. a septembrikuus. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 15.01.2019 otsusega haldusasjas nr 3-17-2501 Viru Vangla 10.10.2017 otsuse nr 6-7/32970-2 õigusvastaseks. Lisaks nähtub vangla poolt viidatud haldusasjast nr 3-18-424, et kaebaja on ka 21.12.2017 esitanud taotluse tema abikaasaga pikaajalise kokkusaamise toimumiseks igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule. Vangla jättis viimati nimetatud taotluse rahuldamata 19.01.2018 otsusega nr 6-10/43833-3, mille Tartu Halduskohus tühistas 28.02.2019 otsusega haldusasjas nr 3-18-424 (jõustunud 10.12.2019). Kohus võtab Viru Vangla 19.01.2018 otsuse nr 6-10/43833-3 haldusasja nr 3-18-424 materjalide juurest käesoleva materjalide juurde. Tegemist on tõendiga, millega on saanud varasemalt tutvuda nii kaebaja kui ka vastustaja ning mis ei saa olla pooltele üllatuslik. Samuti ei erine nimetatud otsuses toodud põhjendused teistes Viru Vangla keelduvates otsustes toodud põhjendustest.
12.Viru Vangla on eespool nimetatud otsustes viidanud kõigile VangS § 25 lg-s 11 toodud pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele ning kui vangla 21.08.2017, 10.10.2017, 19.01.2018 ja 03.09.2018 otsustes toodud põhjendused on sisult samad, siis 05.12.2017 otsuses on vangla pelgalt viidanud varasemates otsustes esitatud põhjendustele. Kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise toimumist on peetud võimatuks ennekõike põhjustel, et kaebaja ja tema abikaasa kokkusaamine ei kannaks abikaasa kriminaalkorras süüdimõistmise ja vanglakaristuse kandmise tõttu vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki ning mees- ja naissoost kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei oleks kooskõlas kinnipeetavate omavahelisele suhtlemisele kohaldatava eraldihoidmise printsiibiga ega vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tartu Ringkonnakohus leidis 15.01.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-2501, et Viru Vangla 10.10.2017 otsuses ei ole välja toodud ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks VangS § 25 lg-s 11 sätestatud koosseisule. Ringkonnakohus selgitas, et VangS-st ei tulene piirangut pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks pereliikmega, kes viibib samuti kinnipidamiskohas; sellist kokkusaamise keeldu ei saa järeldada ka vanglas meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibist; ning fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, ei tähenda automaatselt seda, et tema maines on alust kahelda ja esineks alus kokkusaamisest keeldumiseks VangS § 25 lg 11 p 3 alusel. Kohus ei olnud veendunud ka selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo kaasosalised, võiks nende kokkusaamise läbi saada veel kord kahjustada õiguskord. Sarnastele seisukohtadele jäid Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-18-424.
13.Arvestades eeltoodut ning seda, et kõik vaidlusalusel ajavahemikul tehtud vangla keelduvad otsused sisaldasid samu põhjendusi ning nendes ei olnud toodud täiendavaid
3-19-1152 kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks alust andvaid faktilisi asjaolusid, tuleb Viru Vangla tegevuse õigusvastasust jaatada.
14.VangS §-s 25 sätestatud kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Igaühe õigus perekonnaja eraelu puutumatusele on sätestatud PS §-s 26. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 14). Keelates õigusvastaselt kaebajale pikaajalist kokkusaamist, on vangla ülemäära sekkunud kaebaja õigusesse perekonnaelu puutumatusele. RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 16; 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega võib perekonnaelu puutumatuse rikkumine anda alust vanglal käesoleva vaidluse asjaoludel RVastS § 9 lg 1 kohaselt vastutuse tekkimiseks.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohus leiab, et praeguse vaidluse asjaolude alusel saab kaebajale tema abikaasaga pikaajaliste kokkusaamiste ärajäämisest tulenevate mõningate hingeliste üleelamiste ja muretunde tekkimist eeldada.
16.Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse rahuldamise otsuses ning kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et vangla õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kohus vastustajaga ei nõustu.
17.Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12; 10.12.2003 otsus nr 3-2-1-125-03, p 27). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt peab haldusorgan tõendama, et kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 12; 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p 16). Kui soodustava haldusakti andmine on seotud kaalutlusõiguse teostamisega, on kohtu võimalused põhjusliku seose tuvastamisel piiratud. Kohus saab tuvastada põhjusliku seose kaebaja kasu saamise võimaluse kaotuse ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti (Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-66-09, p 13).
18.Arvestades käesolevas asjas toodud vastustaja selgitusi, leiab kohus, et vangla kaalutlusõigus vaidlusalusel perioodil kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste taotluste lahendamisel oli vähenenud määral, et vanglal ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspäraseid haldusakte. Tartu Ringkonnakohus selgitas 15.01.2019 otsuse nr 3-17-2501 p-des 13 ja 14, et vangistuses viibivate abikaasade vahelisest kokkusaamisest keeldumise põhjuseks võib olla olukord, kus vanglale on teada info teises vanglas viibiva abikaasa käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega või kahelda tema maines. Üldjuhul
3-19-1152 eeldab mõni VangS § 25 lg 11 punktides 1–3 tehtav järeldus (kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda, või kui kokkusaaja maines on alust kahelda), et kaebaja või tema abikaasa on vangistuses viibimise ajal käitunud viisil, mis annab alust arvata, et kokkusaamine oleks vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine avaldaks isikule negatiivset mõju või ohustaks õiguskorda (Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2019 otsus nr 3-18-424, p 19). Vangla ei ole käesolevas menetluses ühelegi sellisele asjaolule viidanud.
19.Vastustaja on esitanud kohtule tõendid selle kohta, et enne Viru Vangla 03.09.2018 otsuse nr 6-7/34156-2 tegemist oli Viru Vangla 09.05.2018 käskkirjaga nr 6-4/149-1 kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (tl 56–59). Kohus ei leia, et see asjaolu sai tingimata anda VangS § 25 lg 11 kohaselt aluse kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks. Vangla väidetest ei tulene, et kaebaja oleks olnud paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse, mis oleks pikaajalise kokkusaamise võimaldamise välistanud (VangS § 25 lg 3). Seda, kas kinnipeetava käitumine on olnud karistuse kandmise ajal hea, saab vangla võtta arvesse selle otsustamisel, kas pikaajalist kokkusaamist on põhjendatud pikendada kuni kolme ööpäevani või mitte (VangS § 25 lg 2). Seega ei ole vangla esitanud käesolevas asjas kohtule uusi kaalukaid asjaolusid, mis oleksid õigustanud kokkusaamise võimaldamisest keeldumisi.
20.Reeglina peab haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjusliku seose esinemist tõendama kaebaja. Kui aga vastustaja esitab vastuväite, et kahju oleks tekkinud ka alternatiivse õiguspärase teo korral, siis lasub nende väidete osas tõendamiskoormis vastustajal (E. Andresen. Riigivastutus. Riigikohus, Tartu, 2009, lk 49). Kui haldusorgan ei ole tõendanud, et kahju oleks tekkinud ka tema õiguspärase tegevuse korral, või ei ole seda tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus kahju tekkimise võimalikkuse kohta alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks (vrd Riigikohtu 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p 18).
21.Vangla väidab, et pikaajaline kokkusaamine kaebaja abikaasaga ei oleks saanud toimuda ka juhul, kui vangla oleks kaebaja taotlused rahuldanud, sest kaebaja abikaasa ei olnud esitanud samaaegselt pikaajalise kokkusaamise taotlust. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja abikaasa poolt pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamine või esitamata jätmine ei saanud mõjutada Viru Vangla otsustust kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kaebajale kui Viru Vanglas viibivale kinnipeetavale oli pädev andma luba Viru Vangla selleks ettenähtud ruumides toimuva pikaajalise kokkusaamise toimumiseks just Viru Vangla. Viru Vangla pidi kaebaja taotluste lahendamisel otsustama üksnes selle, kas lubada pikaajalist kokkusaamist kaebajale, muu hulgas kas kokkusaamine on kooskõlas kaebajale määratud karistuse täideviimise eesmärkidega (Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2019 otsus nr 3-18-1910, p 13). See, kuidas ja millisel VangS-s sätestatud alusel oleks taotlenud pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Viru Vanglasse toomist Tallinna Vanglas paiknenud kaebaja abikaasa, oli viimase otsustada ning tema taotluse lahendamise pädevus Tallinna Vanglal (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011 otsus nr 3-10-2893, p 9). Üldjuhul toimub sellistel puhkudel pikaajaline kokkusaamine selliselt, et ühele abikaasale võimaldatakse lühiajaline väljasõit (VangS § 32) ning teisele pikaajaline kokkusaamine (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85).
22.VangS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene nõuet, et vangistuses viibivatele abikaasadele pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks peaksid abikaasad esitama taotlused pikaajalise kokkusaamise ja lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks samal ajal. Kokkusaamise toimumine on võimalik ka siis, kui vangla, kelle territooriumil pikaajalise kokkusaamise toimumist
3-19-1152 soovitakse, rahuldab esmalt selles vanglas paikneva kinnipeetava taotluse, ning teises vanglas viibiv abikaasa taotleb seejärel talle abikaasaga kohtumise tarbeks lühiajalise väljasõidu võimaldamist.
23.Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et ka tema õiguspärase tegevuse korral ei oleks saanud pikaajaline kokkusaamine kaebaja ja tema abikaasa vahel toimuda. Kohtule ei ole teada näiteks seda, et kaebaja abikaasale lühiajalise väljasõidu loa andmine oleks mõne seadusesätte kohaselt välistatud (nt VangS § 32 lg-d 1 ja 2). Seda, et Tallinna Vangla oleks tingimata jätnud kaebaja abikaasa taotluse lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks rahuldamata, ei saa järeldada ainuüksi sellest, et Tallinna Vangla on keeldunud kaebaja abikaasale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest (Tallinna Vangla 04.07.2017 otsus nr 5-11/17/13050-2 (tl 51–51p) ning haldusasjas nr 3-18-1781 vaidlustatud Tallinna Vangla 09.07.2018 otsus nr 5-11/18/14582-2). Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine on sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb vanglal lisaks VangS § 32 lg-s 4 sätestatule arvestada kõiki asjassepuutuvaid olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve. Ei ole võimalik välistada, et pärast seda, kui Viru Vangla oleks kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldanud, oleks ka Tallinna Vangla andnud kaebaja abikaasale loa lühiajalise väljasõidu toimumiseks.
24.Vastustaja on juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et kaebajal oli enda õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend tühistamiskaebuse ja esialgse õiguskaitse menetluse näol. Kohtu hinnangul ei välista see antud juhul Viru Vangla vastutust RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel.
25.Riigikohus on selgitanud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (vt nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 14). Vastustaja viidatud haldusasjast nr 3-18-424 nähtub, et kaebajal ei olnud võimalik saavutada pikaajalise kokkusaamise toimumist ei vaidemenetluse ega kohtus algatatud esialgse õiguskaitse menetluse tulemusel (vt Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018 määrus nr 3-18-424). Ka vaidemenetluse kestel esitatud kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei pidanud Tartu Halduskohus võimalikuks rahuldada, kuna enne vaidemenetluse lõppemist põhivaidluse otsustamiseks puudusid erandlikud asjaolud ja ülekaalukas vajadus (Tartu Halduskohtu 30.01.2018 määrus nr 3-18-202). Seega ei saa kaebajale praegusel juhul ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kaebaja soovitud aegadel polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega kõrvaldada.
26.Kohtu hinnangul on vangla kõnealuses tegevuses tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 2). Vangla on kõikides vaidlusalustes otsustes leidnud, et vangistusalased õigusaktid ei näe ette kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses. Samas oli selleks ajaks nii kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011 otsus nr 3-10-2893) kui ka õigusalases kirjanduses (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 85) rõhutatud, et seadus ei keela kokku saada abikaasadel, kes mõlemad kannavad vangistust ning sellise kokkusaamise korraldamiseks tuleb vanglatel teha piisavat koostööd.
27.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 29). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui eraelu puutumatuse rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus
3-19-1152 individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju. Hüvitise suuruse määramisel on üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid kohtlemise kestus, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21).
28.Kaebaja on palunud arvestada talle kahjuhüvitise väljamõistmisel seda, et tal ei olnud Viru Vangla tegevuse tõttu võimalik oma abikaasaga pikaajalistel kokkusaamistel kohtuda kokku 13 kuul, ning mõista iga järgneva kuu eest kaebajale välja 5% suurem hüvitis kui esimese kuu eest taotletav 900 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja välja pakutud hüvitise arvestuse viisist lähtuda. Kaebaja ja tema abikaasa suhtlemise võimalus muul viisil kui kirjavahetuse või telefoni teel oli kõnealuste kuude vältel piiratud peaasjalikult tulenevalt sellest, et mõlemad abikaasad kandsid kinnipidamisasutuses neile määratud vangistust. Kaebajal puudus alus eeldada, et vangla võimaldab talle pikaajalisi kokkusaamisi tema abikaasaga igal vangistuse täideviimise kuul. Vastavalt VSkE §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Seega, hoolimata sellest, et Viru Vangla on jätnud vaidlusalusel ca 13 kuu pikkusel perioodil rahuldamata vähemalt viis kaebaja taotlust tema abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, puudub kohtul alus eeldada, et kõnealuse 13 kuu jooksul pidanuks vangla võimaldama kaebajale tingimata rohkem kui kaks või kolm pikaajalist kokkusaamist.
29.Kohtule esitatud kaebusest ega vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, et kaebaja ja tema abikaasa kohtumiste ärajäämisega oleks kaasnenud mingeid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust pidada kaebajale tekkinud hingevalu ja kannatusi tavapärasest intensiivsemaks. Samuti ei saa kohus jätta arvestamata asjaoluga, et nii kaebaja kui ka tema abikaasa viibisid vangistuses, mis tegi pikaajalise kokkusaamise toimumise paratamatult keerukamaks kui vabaduses viibiva isikuga toimuva kokkusaamise puhul. Küll peab aga kohus põhjendatuks arvestada seda, et kaebaja vastav hingevalu ja sellega seonduvad kannatused võisid muutuda aja möödudes intensiivsemaks.
30.Eeltoodut ning kaebaja suhtes kehtinud õigusvastaste keeldude mõju ja kestust arvestades peab kohus õiglaseks kahjuhüvitiseks käesolevas asjas 350 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 350 eurot.
31.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 477 eurot (tl 16). Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kuna kohus rahuldab kaebuse ca 2% ulatuses (kaebaja taotles 15 914 euro väljamõistmist), tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kantud menetluskulud 10 eurot. Kaebaja menetluskulud ülejäänud osas ning vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
32.HKMS § 175 lg 4 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga X. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.