Madis Naudi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt hügieenitarvete mittesaamisega perioodil 10. aprill kuni 18. mai 2020
Menetlusosalised
Kaebaja – Madis Naudi Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Madis Naudi kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla registreeris 6. mail 2020 kinnipeetav Madis Naudi (kaebaja) kahju hüvitamise taotluse, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist 500 euro ulatuses (dtl 29-36). Taotluse kohaselt sai kaebaja vangla kauplusest tellitud ostudest kätte ainult osa tema poolt tellitud kaubast, mille hulgas ei olnud hügieenitarbeid. Taotluse kohaselt on vangla jätnud kaebaja õigusvastaselt hügieenitarvetest ilma ja selline olukord on väärikust alandav.
2.Tartu Vangla jättis 6. juuli 2020. a otsusega nr 1-13/83-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 37-38).
3.Kaebaja esitas 9. juulil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses sellega, et kaebaja jäeti pikaks ajaks ilma hügieenitarvetest (dtl 1-9). Kaebaja palub õigusvastasuse tuvastamisel hüvitada summa 500 eurot.
4.Tartu Halduskohus võttis 30. oktoobri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 144-145).
5.Tartu Vangla vastas kaebusele 30. novembril 2020 (dtl 151-152).
6.Tartu Halduskohus otsustas 10. detsembri 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele täiendava tähtaja menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 155-156).
7.Vastustaja esitas täiendavad dokumendid 30. detsembril 2020 (dtl 157-170). Kaebaja esitas11. jaanuaril 2021 täiendava avalduse (dtl 172-174).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt hügieenitarvete mittesaamisega perioodil 10. aprill kuni 18. mai 2020, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
1.Tartu Vangla ametnikud tekitasid oma läbimõtlematute ja ebainimlike töökorraldustega olukorra, mille tulemusel pidi kaebaja väga pikka aega viibima võõra inimesega 8 m2 suuruses lukustatud ruumis ja talle ei müüdud hügieenitarbeid korduvalt.
2.Kaebaja soovib teada, mis põhjusel ei ole kaebaja esitatud hügieenitarvete ostusoovi taotlus jõudnud kauplusesse. Samuti soovib kaebaja teada, mis põhjusel Tartu Vangla kolmanda üksuse juht Joel Ruubel hoidis kinni kaebaja taotlust ning vastas sellele isiklikult. J. Ruubel ei ole pädev vangla kaupluses töötav eraisik.
3.J. Ruubeli juhitavas üksuses kehtestati ebaseaduslik kord alates 6. aprillist 2020, mille tõttu ei olnud kaebajal võimalik koheselt esitada hügieenitarvete ostusoovi taotlust.
4.Vanglal on kohustus võimaldada vähemalt üks kord kuus kinnipeetavatel soetada kaupu poe vahendusel.
9.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
1.Kaebajast võib aru saada, et ta peab väärikust alandavaks seda, et ta ei saanud enda tellitud hügieenivahendeid ja pidi hakkama saama ilma nendeta. Kaebaja ei ole kordagi
3-20-1309 väitnud, et tal puudusid täielikult vahendid enese hügieeni eest hoolitsemiseks ja oma isiklike riietusesemete pesemiseks. Samuti pole kaebaja väitnud, et tal polnud võimalik vangla poolt pakutavaid hügieenivahendeid küsida või, et ta küsis aga talle ei antud. Kaebaja ei eita, et sai vanglalt seepi, žilette ja hambapastat ning kaebaja võttis antud asjad vastu.
2.Vaidlust pole selles, et 18. märtsil 2020 peatati Tartu Vanglas kinnipeetavatele kaupluse teenuse kasutamine. Kaebaja teadis, et 23. märtsist 2020 võimaldati kinnipeetavatele sisseostude tegemine nn erakorraliselt ja, et osta sai kaupluse laos olevaid kaupu, mida oli piiratud koguses. Kuna kaupu oli piiratud koguses püüti nende algsel müümisel lähtuda võrdsuse, mitte vajaduse põhimõttest, kuna selle väljaselgitamine polnud asjaolusid arvestades kiiresti võimalik. Paraku ei õnnestunud ka kaupade võrdsel jagamisel seda kõigile soovijaile müüa. Üldjuhul ei saanud keegi kõike, mida tellis, aga keegi ei pidanud seda enda väärikust alandavaks. Ka vabaduses, kus ilmselgelt on võimalused suuremad, pole täiesti tavapäratu olukord, kus soovides osta piiratud koguses müügiks pakutavat kaupa, võib ostujärjekorra kätte jõudmisel selguda, et kaup on otsas ning tuleb leppida soovitust ilmajäämisega.
3.Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 48 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osata toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vaglas lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 74 lg 1 sätestab, et kinnipeetav teeb sisseoste vanglateenistuse kontrolli all ja lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus.
4.Seega pole kinnipeetav vanglas sisseoste tehes täiesti vaba, vaid sõltub paratamatult vähemalt sisseostude tegemise aja ning pakutava sortimendi osas vanglast. Vaatamata kaebaja arvamusele, et teda jäeti nimelt tellitud hügieenivahenditest ilma, on see siiski ainult kaebaja isiklik arvamus. Vangla pole oma tegevusega seadnud kaebajat halvemasse olukorda võrreldes teiste kauplusest osta soovinutega, isegi siis, kui osad kinnipeetavad said hügieenivahendeid osta ja kaebaja mitte. Koroonaviiruse levikust tingitud eriolukord mõjutas vanglas ka sisseostude tegemist ja tõi kaasa teatud piirangud. Seda olukorda ei saa pidada iseenesest isiku väärikust alandavaks, vaid paratamatuteks ebameeldivusteks, mida kinnipeetaval tuleb temale mõistetud vanglakaristust kandes taluda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses eriolukorra ajal soovitud hügieenitarvete mittesaamisega. Kaebaja nõuab 500 euro suurust hüvitist ajavahemiku 10. aprill kuni 18. mai 2020 eest. Vaidlust ei ole selles, et vangla kehtestas piirangud pandeemiast tingitud olukorra tõttu ja need piirangud olid ajutised. Kaebaja leiab, et vangla kasutab eriolukorda vaid selleks, et selle varjus vange piinata ja ära võtta mitmeid seadustest tulenevaid õiguseid.
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata.
3-20-1309
12.Praeguse asja lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 87 p-i 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid (dtl 158-162). Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmetena peatati muu hulgas Tartu Vangla kaupluse tegevus (dtl 158).
13.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
15.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust
3-20-1309 alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Kohtu hinnangul võib ka pikaks ajaks hügieenitarvetest ilmajätmine olla väärikust alandav, kuid see sõltub konkreetsetest asjaoludest.
16.VangS § 48 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Seega on kinnipeetaval küll õigus teha kauplusest sisseoste, kuid kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kõikvõimaliku kauba ostmist kaupluse vahendusel. Subjektiivsete õiguste rikkumisest on võimalik rääkida olukorras, kus kehtivas õiguses on selliseid normid, mis annavad isikule õiguse nõuda haldusorganilt kindlat käitumist. Kui sellised normid puuduvad, siis ei ole võimalik rääkida ka isiku subjektiivsete õiguste rikkumisest. VangS § 50 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema isikliku hügieeni eest ning vähemalt kord nädalas võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.
17.Vangla selgitas, et 23. märtsil 2020 anti kauplusele eriluba müüa ära kaupluse laos olev kaup. Kaupa juurde tellida ei lubatud, sest kauba pakendiga oli võimalik viiruse sisse toomine vanglasse. Paraku ületas nõudlus laojääkide ulatuse, mistõttu püüti jagada kaupa võimalikult võrdselt. Kui see ei õnnestunud, siis asuti kaupa jagama taotluste läbivaatamise järjekorras. Ühegi kinnipeetava tellimuse täitmine täies ulatuses ei osutunud paraku võimalikuks (dtl 37). Tartu Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65, taastati alates 29. aprillist 2020 kaupluse töö osaliselt ja kinnipeetavatel võimaldati soetada kaupu, mille säilivusaeg- ja tingimused ei eeldanud külmkapis hoiustamist ega olnud kiiresti riknevad (dtl 165-170). Sellistele tingimustele vastavad ka hügieenitarbed.
18.Kaebaja väidab, et jäi Tartu Vangla õigusvastase tegevuse tõttu pikaks ajaks ilma hügieenitarvetest, mida tal on õigus soetada vangla kaupluse vahendusel üks kord kuus. Oma 6. mai 2020. a kahju hüvitamise taotluses vanglale on kaebaja selgitanud, et 25. märtsil 2020 võimaldati tal osta n-ö laojääke (kaupa, mille vangla oli enne eriolukorra kehtestamist sisse ostnud). Kaebaja tellis endale siis ligi 70 euro väärtuses kaupa, sh 3 hügieenitarvet (šampoon, pesupulber ja deodorant). Talle toodi kaupa 14,41 euro eest ning selle kauba hulgas ei olnud hügieenitarbeid. Kaebaja leidis, et teda on ebaseaduslikult jäetud nädalateks ilma hügieenitarvetest (dtl 30). Siiski tunnistab kaebaja, et vangla on talle väljastanud seepi ja hambapastat (dtl 33). Kaebaja leiab, et nende vahenditega ei ole võimalik pesta toidunõusid. Samuti ei tohiks keegi olla sunnitud enda ja riiete pesuks kasutama nahka ja juukseid kuivatavat seepi. Puuduste kõrvaldamise avalduses on kaebaja täpsustanud, et pidi läbi ajama ilma poest tellitud hügieenitarveteta 10. aprillist kuni 18. maini 2020 (dtl 139).
19.Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja sai 26. märtsil 2020 kauba kätte osaliselt ning tellitud „Dosia“ pesupulbrit, „Orto“ šampooni ja „Old Spice“ deodoranti talle ei väljastatud (dtl 37). Samas on vangla väljastanud kaebajale 22. aprillil seebi, majapidamisseebi, žiletid, hambapasta ja 29. aprillil veelkord ühe seebi. Seega nähtub eelnevast, et kuigi viie nädala jooksul ei saanud kaebaja oma isikuarvel oleva raha eest osta isikliku hügieeni tarbeid pesupulbrit, šampooni ja
3-20-1309 deodoranti, on vangla võimaldanud kaebajale hügieeni eest hoolitsemise vahendid. Kohus nõustub vastustajaga, et eelnevast tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide, et vanglaametnikud on kaebaja jätnud õigusvastaselt hügieenitoodetest ilma. Kahtlemata võib seepi ja majapidamisseepi kasutada hügieeni eest hoolitsemisel alternatiividena pesupulbrile ja šampoonile. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kaebajal puudusid võimalused vähemalt elementaarsel tasemel hügieeni eest hoolitsemiseks. Seega on kohtu hinnangul kaebajat inimväärselt koheldud ning vangla ei ole kaebajat piinanud. Teatud perioodil seebiga pea ja riiete pesemine või kuuma veega nõude pesemine ei kvalifitseeru väärkohtlemiseks.
20.Vangla seadusest tulenevaks ülesandeks on vangla julgeoleku tagamine, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamine. Selle ülesande täitmiseks kohaldatigi kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka vangla kaupluse tegevuse peatamist. Piirangute kehtestamise otsustas selleks pädev isik ehk vangla direktor (VangS § 106, § 41 lg 2, § 8 lg 2, § 69 lg 4, Tartu Vangla põhimäärus § 3 lg 2 p-d 1, 2 ja 7). Ka Tartu Ringkonnakohus on 21. detsembri 2020. a määruses asjas nr 320-2343 p-s 11 leidnud, et arvestades Eestis kehtivaid piiranguid (s.h liikumisvabadust on piiratud üle-eestiliselt Vabariigi Valitsuse poolt1) ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID-19 haiguse viiruse leviku kohta, on pandeemia leviku tõrjumise aspektist alus lugeda meetmed Tartu Vanglas kohasteks.
21.Kohus peab oluliseks ka seda, et viirus SARS-CoV-2 ja selle põhjustatud haigus COVID19 on uued – viirus tuvastati maailmas esmakordselt ja esimene inimene nakatus 2019. aasta lõpus. Enne seda teadusuuringud viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta puudusid. Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkiri nr 1-1/54 anti olukorras, kus teaduspõhine info viiruse leviku mehhanismide ning haiguse ohtlikkuse ja ravivõimaluste kohta oli napp ja vastuoluline. Praeguseks on teadmisi ja kogemusi nii viiruse kui haiguse kohta võrreldamatult rohkem. Sellest teadmisest ja kogemusest ei olnud vaidlustatud käskkirja andmise ajal aga võimalik lähtuda. Kohtu hinnangul olid 18. märtsi 2020. a käskkirjaga kohaldatud piirangud õiguspärased, lähtudes meditsiinilisest teadmisest, mis oli vastustaja käsutuses selle käskkirja andmise ajal.
22.Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik, sest täidetud ei ole kahju hüvitamise eelduse esmane tingimus, et esineb haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalikõiguslikus suhtes. Eeltoodut arvestades ei ole halduskohtul vajadust teiste kahju hüvitamise eelduste täidetust analüüsida. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik