Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 18.02.2021, Tartu 3-20-1012 V.K.i kaebus Tartu Vangla 20.04.2020. a käskkirja nr 6-2/301 ja 20.05.2020. a vaideotsuse nr 1-11/292-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.09.2020. a otsus V.K.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.K. Vastustaja Tartu Vangla
2.Jätta V.K.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.09.2020. a otsus muutmata.
3.Jätta V.K.i menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses V.K.i ja A.V.i nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 22.03.2021 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Tartu Vangla valvuri J.-M. Boikovi 31.03.2020. a ettekande nr 6-38/1686 kohaselt ei allunud kinnipeetav ka korduvalt antud korraldustele ümberpaigutuseks kambrist nr 1096 kambrisse nr 1088, mistõttu ametnikud olid sunnitud kinnipeetava ümber paigutama füüsilist jõudu ja käeraudu kasutades.
2.Tartu Vangla teavitas 13.04.2020. a teatega V.K.it, et alates käesoleva teate kättesaamisest viib vangla tema suhtes läbi distsiplinaarmenetluse seoses vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise kahtlusega. Ühtlasi selgitati kinnipeetavale õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus vormis selgitusi, esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist.
3.Tartu Vangla tunnistas 20.04.2020. a käskkirjaga nr 6-2/301 V.K.i süüdi VangS § 67 lg 1 rikkumises ja karistas teda noomitusega. Käskkirja kohaselt ei allunud V.K. 31.03.2020 kella 16.15 paiku toimunud ümberpaigutamise ajal vanglaametnike korduvatele korraldustele minna kambrisse nr 1088. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumata jätmine on raske rikkumine. Vangla arvestas karistuse määramisel, et kinnipeetaval puuduvad samalaadsed kehtivad distsiplinaarkaristused ning pidas kõige otstarbekamaks ja proportsionaalsemaks karistada V.K.i noomitusega.
4.Tartu Vangla jättis 20.05.2020. a vaideotsusega nr 1-11/292-2 rahuldamata V.K.i vaide vangla 20.04.2020. a käskkirja peale. Vangla leidis, et kinnipeetavale antud korraldused olid koheseks täitmiseks, arusaadavad ja täidetavad.
5.V.K. esitas 26.05.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Vangla 20.04.2020. a käskkiri nr 6-2/301 ja 20.05.2020. a vaideotsus nr 1-11/292-2. Kaebuse põhjendused: 1) Vanglaametnike tegevus kaebaja ümberpaigutamisel 31.03.2020 ületas peaministri korraldustega nr 46 ja 54 (jõustusid vastavalt 27. ja 31.03.2020) kehtestatud liikumispiirangud. Ka kehtis vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54, mille kehtivust pikendati 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 (liikumispiirangud seoses COVID-19 viiruse suure levikuga vabaduses). Kaebaja paigutati kambrist nr 1096 kambrisse nr 1088, kus asus kinnipeetav A.V., kellega kaebaja suhted on vaenulikud. Kaebaja selgitas, et ta ei saa minna kambrisse, kus on oht tema ja kaaskinnipeetava elule. Kaebaja paigutati vägisi kambrisse nr 1088. Valvurite käitumine oli liigne. Järgmisel päeval paigutati kaebaja teise kambrisse. Korralduste andmisel rikuti kaalutlusreegleid – ei arvestatud eriolukorraga, kus olid peatatud kõik liikumised vanglas ja kehtis nõue hoida vahet (2×2 reegel). Ümberpaigutamine toimus arstide läbivaatuseta ja kontrollita nakatumisohu suhtes. Ümberpaigutamisel ei arvestatud kaebaja julgeolekut ning alandati põhjuseta tema väärikust, tekitati tervisekahjustusi ja hingelist valu. 2) Kaebajat ei informeeritud 31.03.2020. a ettekande kirjutamisest ja ta ei saanud enda kaitseks ütlusi anda. Sellega rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) §-i 6 ja VangS § 64 lg-t 2. Distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitati kaebajat 13.04.2020 ja seletuse sai ta anda 14.04.2020.
6.Tartu Halduskohus jättis 30.09.2020. a otsusega V.K.i kaebuse rahuldamata, riigilõivu riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja ei eita, et ta keeldus kambrisse minemast. Valvekaamera salvestisest on näha, et kaebaja, viibides koos valvuritega kambri ukse juures, keeldub sinna sisenemast. Vaidlust ei ole, et vanglaametnike korraldused ja neis sisalduv kohustus olid kaebajale üheselt arusaadavad. Kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele on sisuliselt muutuseta kehtinud ajast, mil kaebajale seda tutvustati (dtl 54, tõlge dtl 69). Vanglale ei olnud teada objektiivseid asjaolusid, mis välistanuks kaebaja ja A.V.i ühte kambrisse paigutamise. Kaebaja ümberpaigutamine järgmisel päeval teise kambrisse kinnitab, et vastustaja ei ole 31.03.2020 ümberpaigutamisel kaebajat tahtlikult ega provokatiivselt pannud olukorda, kus tal polnuks võimalik antavaid korraldusi täita.
2) Ei ole põhjust kahelda, et vangistuse täideviimise korraldamiseks oli vajalik vastuvõturežiimil viibinud isikute ümberpaigutamine tavarežiimile ja sellest tulenevalt kaebaja ümberpaigutamine teise kambrisse. Viidatud käskkirjadega seatud liikumispiirangutest ega riigis kehtinud eriolukorrast ei tulene objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks kaebajal talle antud korraldusi vabatahtlikult täitmast. Korralduste tühisust ei saa kaasa tuua kaebaja väidetud nakkusoht ja arstliku kontrolli puudumine ümberpaigutamisel. Videosalvestiselt on näha, et valvurid kandsid maske ja kummikindaid. Liikumispiirangutest hoolimata oli vajalik ja kontrollitud liikumine, s.h ümberpaigutamine vanglas võimalik ja lubatav. 3) Ei esine HMS § 67 lg 2 p-s 5 loetletud aluseid ega p-s 4 nimetatud olukorda. Tegemist on kaebaja subjektiivse hinnanguga, et A.V.iga samasse kambrisse asumine võib kaasa tuua ohu neist mõlemale. Distsiplinaarkorras karistamise eelduseks olev teokoosseis oli täidetud. 4) Ei saa pidada menetluslikuks rikkumiseks asjaolu, et karistatava teo toimepanemise ja ettekande koostamise järel teavitati kinnipeetavat distsiplinaarmenetluse alustamisest umbes 2 nädalat hiljem. Vastustaja märkis 13.04.2020. a teates, et viib distsiplinaarmenetlust läbi alates teate kättesaamisest. Vastustaja tagas kaebajale piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. 13.04.2020. a teates on märgitud, millist tegu kaebajale ette heidetakse, lisatud on viide VangS § 67 p-le 1 ja esitatud sätte sõnastus. Kaebaja andis 14.04.2020 seletuse juhtunu kohta (dtl 49) ja täiendavad seletused distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 39, 43-44). 5) Käskkiri vastab haldusakti nõuetele (HMS § 54, § 56 lg 3), sisaldab viiteid õiguslikele alustele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ja karistus määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega järgides.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.V.K. esitas 12.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.09.2020. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Ei nõustu kohtu järeldusega, et käskkiri vastab haldusakti nõuetele. Vangla rikkus kaebaja suhtes VangS § 64 lg-t 2 ning vangla käskkirjasid nr 1-1/54 ja 1-1/57, millega piirati kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumist. Vangla rikkus COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud liikumispiiranguid vanglas. Karistades noomitusega jättis vangla eeltoodud rikkumised tähelepanuta. Esinesid objektiivsete asjaoludena liikumispiirangud ja oht kaebaja elule, mis õigustavad vanglaametniku korralduste täitmata jätmist. 2) Tegemist on provokatsiooniga vangla poolt. Vangla pani kaebaja ja A.V.i kokku, et nad teeksid üksteisele liiga. Ei nõustu, et järgitud on VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ja julgeolekukaalutlusi. 3) Ei nõustu, et vanglal ei ole kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest, lähtudes VangS § 64 lg-st 2. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse esitada ning tal peab olema võimalus esitada kirjalikult haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Kaebajale tekitati moraalne kahju ning füüsilist valu käe- ja jalaraudade liiga tugeva paigaldamisega, kuigi ta ei osutanud füüsilist vastupanu.
8.Tartu Vangla esitas 04.11.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.09.2020. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kinnipeetava negatiivne hoiak ja subjektiivne hinnang teise kinnipeetava suhtes ei ole eraldihoidmise aluseks ega põhjuseks, mis välistaks kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamise. Kaebaja väide vaidlusalusel kuupäeval kehtinud liikumispiirangu kohta ei anna alust asuda kohtust erinevale seisukohale.
2) Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest. Vastustaja tagas V.K.ile piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatud.
9.V.K. väidab 10.01.2021. a täiendavas seisukohas, et vangla pidanuks tema suhtes kasutama VangS §-i 69.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et V.K.i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas Tartu Vangla 20.04.2020. a käskkirjaga nr 6-2/301 (tl 12-13) kaebaja karistamine noomitusega VangS § 67 p 1 rikkumise eest (kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametnike korduvatele seaduslikele korraldustele minna kambrisse nr 1088, kusjuures kaebaja ei eita, et ta keeldus kambrisse sisenemast) vastab õiguspärase, kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebaja väited väärikuse alandamisest ja tervisekahjust kujutavad endast praeguses asjas selgitusi, miks kaebaja pidas talle antud korraldust õigusvastaseks ja selle täitmist võimatuks ning korralduse sunniga täitmist ülemääraseks. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses eeltoodud halduskohtu tõlgendusele vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuses märgitud moraalse kahju tekitamise väidet käsitleb ringkonnakohus samuti kaebaja selgitusena põhjendamaks talle antud korralduse õigusvastasust. Ringkonnakohus märkis 13.10.2020. a määruses (tl 73-74), et kohtu tõlgenduse kohaselt soovib kaebaja vangla 20.04.2020. a käskkirja ja 20.05.2020. a vaideotsuse tühistamist. Kuna kaebaja ei ole ringkonnakohtule teatanud, et ta ei ole kohtu tõlgendusega nõus, jääb ringkonnakohus 13.10.2020. a määruses märgitud tõlgenduse juurde.
12.Halduskohus sedastas kohtuotsuses, et distsiplinaarkorras karistamise eelduseks olev teokoosseis oli täidetud, kuna ei esine objektiivseid asjaolusid, mis õigustanuks vanglaametnike korralduste täitmata jätmist, seega ei ilmnenud HMS § 63 (halduskohus ekslikult märkinud otsuse p-s 19 § 67) lg 2 p-s 5 loetletud aluseid ega p-s 4 nimetatud olukorda. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja väitel rikkus vangla käskkirjadega nr 1-1/54 ja 1-1/57 (tl 58-62p) kehtestatud liikumispiiranguid vanglas. Sarnaselt halduskohtuga ei nõustu ka ringkonnakohus kaebaja eeltoodud väitega. Eelviidatud käskkirjades sätestati, et lõpetatakse kõik kinnipeetavate saatmised, s.h saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks ja vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Seega nägi vangla eelviidatud käskkirjadega ette, et ei lõpetata kinnipeetavate saatmisi, mis on hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks ja vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Vangla selgitas halduskohtule (tl 47 ja 50) kaebaja ümberpaigutamise vajadust sellega, et E3 eluosakonda oli vaja paigutada vastuvõturežiimil olevad kinnipeetavad. VangS § 14 lg 4 kohaselt kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud. Eeltoodud sätet arvestades saab vangla selgitust ümberpaigutuste tegemiseks pidada igati asjakohaseks. Vastuvõturežiimil viibinud isikute ümberpaigutamisel tavarežiimile võib esineda vajadus teha
ka muid ümberpaigutusi. Ühtlasi märkis halduskohus asjakohaselt, et vanglal on ulatuslik kaalumisruum kinnipeetavate otstarbekal (ümber)paigutamisel. Kokkuvõttes leidis halduskohus põhjendatult, et eelviidatud käskkirjadega seatud liikumispiirangutest ega Eesti Vabariigis kehtinud eriolukorrast ei tulene objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks kaebajal vabatahtlikult täitmast talle antud korraldust minna kambrisse nr 1088.
14.Vangla selgitas halduskohtule, et vanglal puudus korralduste andmisel teave kaebaja ja kaaskinnipeetava A.V.i (kinnipeetavad asusid samas eluosakonnas) varasematest konfliktidest ja et nende omavahelised suhted välistaksid ühes kambris viibimise. Seega märkis halduskohus õigesti, et vastustajal puudus objektiivne teave, mis oleks välistanud kaebaja ja A.V.i ühte kambrisse paigutamise ning oleks muutnud vanglaametnike antud korraldused nende andmise hetke arvestades tühiseks. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest (RKHK 01.03.2007. a otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Mingit vanglapoolset provokatsiooni ei nähtu haldusasja materjalide pinnalt ka ringkonnakohtule. Seega on kaebaja väide VangS § 12 (eraldihoidmine, julgeolekukaalutlused) mittejärgimise kohta põhjendamatu. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei lükka eeltoodut ümber.
15.Kaebaja leiab, et vanglal on VangS § 64 lg-st 2 tulenevalt kohustus informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest. Ringkonnakohtu hinnangul sisustab kaebaja VangS § 64 lg 2 sätet ebaõigesti. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning tal on õigus anda selgitusi. Eelviidatud sättest saab järeldada keeldu läbi viia distsiplinaarmenetluse toiminguid ilma, et isikut oleks tema suhtes käimasolevast distsiplinaarmenetlusest teavitatud, ning kohustust isik distsiplinaarmenetluse jooksul ära kuulata. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on eelmainitud alusel võimalik tühistada vaid siis, kui taoline menetluslik rikkumine mõjutas asja otsustamist (TrtRKK 09.12.2014. a otsus nr 3-13-14, p 13). Seega tagab VangS § 64 lg 2 kinnipeetavale õiguse ärakuulamisele. Kohtupraktikas on sedastatud, et ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (RKHK 10.12.2010. a otsus nr 3-3-1-72-10, p 17; 22.10.2012. a otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Ringkonnakohus nõustub samas halduskohtu seisukohaga, et eelviidatud normist ega muudest vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest.
16.31.03.2020. a ettekande (tl 28) näol ei ole tegemist distsipliinirikkumises süüdistuse esitamisega VangS § 64 lg 2 tähenduses. Haldusasja materjalidest nähtuvalt teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest 13.04.2020. a teatega (tl 29), mille kättesaamist kaebaja ka enda allkirjaga teatel kinnitas. Seega teavitati kaebajat teatega vastavalt VangS § 64 lg-le 2 distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistati ning õigusest esitada distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus vormis selgitusi, s.h esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist ja anda muid selgitusi juhtunu kohta. Kaebaja andis selgitusi kahel korral, s.o 14.04.2020 (tl 30) ja 17.04.2020 (tl 27-27p). Seega on kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et asjaolu, et karistatava teo toimepanemise ja ettekande koostamise järel teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest teatega umbes 2 nädalat hiljem, ei ole menetluslik rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise. Oluline on see, et teate kättesaamisega algas ka distsiplinaarmenetlus. Kaebaja teavitamine ei saanud mõjutada karistuse määramist, sest kaebajale oli antud piisav võimalus selgituste esitamiseks. Kaebaja ei ole ka senise menetluse
käigus märkinud, et tal ei olnud võimalik mingeid asjaolusid avaldada. Seega ei olnud kaebaja teavitamine distsiplinaarmenetlusest VangS § 64 lg-s 2 sätestatuga vastuolus.
17.Kaebaja arvamus, et vangla pidanuks tema suhtes kohaldama VangS §-i 69, ei ole asjakohane. Vaidlustatud käskkirjas viidatud VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine, ilma et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (RKHK 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-1-15, p 17). Kaebaja viidatud VangS § 69 ei reguleeri distsiplinaarkaristuse määramist, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetuslikku laadi meetmetega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi kinnipeetavaid või kinnipeetavat ennast. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil (VangS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 167-168; RKHK 20.04.2011. a otsus nr 3-3-1-94-10, p 12). Seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole seotud kinnipeetava suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusega.
18.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus V.K.i apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.09.2020. a otsuse muutmata.
19.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisadena Tartu Vangla 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 ja 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57. Kuna eelnimetatud käskkirjad on juba toimikus olemas, siis tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud käskkirjad kaebajale. Veel esitas kaebaja apellatsioonkaebuse lisadena Tartu Vangla 07.06.2020. a vastuse nr 2-3/1759-2, 12.05.2020. a vastuse nr 2-3/1699-2 ja 29.04.2020. a vastuse nr 2-3/1371-2. Kuna eelnimetatud dokumendid ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus need kaebajale.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
21.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja ja A.V.i nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.