Xi kaebus Tartu Vangla 20. aprilli 2020. a käskkirja nr 62/301 ja 20. mai 2020. a vaideotsuse nr 1-11/292-2 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja kinnipeetav Yi nimed tähemärgiga.
4.Võtta asja juurde Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkiri nr 1-1/54 ja 31. märtsi 2020. a käskkiri nr 1-1/57.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla karistas 20. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 6-2/301 (dtl 18-21) kinnipeetav Xi distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta 31. märtsil 2020 kella 16.15 paiku toimunud ümberpaigutamise ajal ei allunud vanglaametnike korduvatele korraldustele minna teise kambrisse. Vangla tugines vangistusseaduse (VangS) § 67 p-le 1.
3-20-1012
Käskkirja kohaselt on allumatusega seotud distsiplinaarrikkumised vanglas sagedased ning neisse on vajalik suhtuda äärmise tõsidusega. Vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumata jätmine on raske rikkumine, kuna see kujutab ohtu vangla julgeolekule. Vanglaametniku poolt julgeoleku tagamiseks antud korralduse eiramine takistab vangla ühe peamise ülesande - tagada kõigi vangide, vanglateenistujate ja teiste isikute julgeolek ja vangla üldine toimimine - täitmist. Kinnipeetav ei ohustanud oma käitumisega küll otseselt vangla julgeolekut, kuid kuna allumatuse näol on tegemist raske rikkumisega, on kinnipeetava karistamine põhjendatud ning vangla korra tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil vajalik andmaks kinnipeetavatele selge signaal, et vangla suhtub väga tõsiselt allumiskohustuse eiramisse. Kuigi üldjuhul on taolisele rikkumisele vastavaks karistuse liigiks kartserisse paigutamine, arvestas Tartu Vangla karistuse määramisel, et kinnipeetaval puuduvad samalaadsed kehtivad distsiplinaarkaristused. Üldjuhul on kinnipeetav vanglas käitunud õiguskuulekalt, seega on kõige otstarbekam ja proportsionaalsem teda karistada kõige kergema karistusega (noomitus).
2.X vaidlustas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidemenetluses. Tartu Vangla jättis 20. mai 2020. a vaideotsusega nr 1-11/292-2 (dtl16-17) vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on VangS § 67 p-st 1 tulenevalt kinnipeetaval kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ning korralduse täitmisest ei või keelduda, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Konkreetsed korraldused olid koheseks täitmiseks. Samuti olid need arusaadavad ja täidetavad ning kinnipeetaval puudus õigus korraldustest kõrvale kalduda ja neid mitte täita. Vaide esitaja on saanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisest teada 13. aprillil 2020, talle tutvustati menetluskorda ja pakuti selgituste andmise võimalust, mida ta ka soovis. Lisaks oli vaide esitajal 17. aprillil 2020 võimalus anda veel lisaselgitusi distsiplinaarmenetluse protokollile. Vaide esitaja on viibinud vangistuses alates 27. aprillist 2011 ning olnud samalaadses olukorras varemgi. Seega oli vaide esitajal olemas teadmine, et intsident fikseeritakse ettekandega ning vaide esitajal on õigus anda selgitusi. Vaideotsuse kohaselt on distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud, distsiplinaarkaristus on proportsionaalne ning ei ole rikutud uurimispõhimõtet ega menetlusnorme.
3.X esitas 26. mail 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 20. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/301 ja 20. mai 2020. a vaideotsuse nr 1-11/292-2 tühistamiseks.
4.Kohus rahuldas 1. juuni 2020. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja võttis kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 17. juulil 2020.
5.Kohus jättis 21. juuli 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja määras kirjalikus menetluses täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite ning vastuväidete esitamise tähtajad. Sama määrusega (resolutsiooni p 7) kuulutas kohus menetluse kinniseks Tartu Vangla 31. märtsi 2020. a valvekaamerate salvestiste osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. septembri 2020. a määrusega rahuldamata kaebaja määruskaebuse halduskohtu 21. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 7 tühistamiseks. Kaebaja ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja väidab, taotledes vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamist, järgmist. 2(8)
3-20-1012
7.1.Vanglaametnike tegevus kaebaja ümberpaigutamisel 31. märtsil 2020 oli õigusvastane. See ületas peaministri korraldustega nr 46 ja 54 (jõustusid vastavalt 27. märtsil ja 31. märtsil 2020) kehtestatud liikumispiirangud. Kehtis vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkiri nr 1-1/54, mille kehtivust pikendati 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja karmistati seejuures veelgi liikumispiiranguid seoses COVID-19 viiruse suure levikuga vabaduses.
7.2.Massiliste ümberpaigutuste raames paigutasid valvurid kaebaja kambrist 1096 kambrisse 1088, kus asus kinnipeetav Y, kellega kaebaja suhted ei ole kõige paremad või on isegi vaenulikud. Kaebajat kohustati asuma kambrisse 1088, kuigi ta ütles valvuritele korduvalt, et ei saa Yiga läbi ja võib toimuda tõsine konflikt, mis ohustaks nende mõlema elu. Selle teavituse peale kutsus valvur (Mürk) endale abi, et paigutada kaebaja vägisi kambrisse 1088, kus oli Y. Appi tuli 4 kaebuses nimetatud valvurit. Kaebaja ei osutanud vastupanu, vaid selgitas rahulikult, et ei saa minna kambrisse, kus on oht tema ja kaaskinnipeetava elule. Kui kaebaja seisis rahulikult kambri 1088 juures, kuid sinna sisenemata, kasutati tema suhtes füüsilist jõudu: valvurid Baikov ja Gorgišeli surusid vastu seina, misjärel Gorgišeli surus peast haarates koridori mustale põrandale maha. Seejärel pani valvur Boikov peale jalaluku ja käerauad ning valvur Pannik istus maas lamava kinnipeetav peal kuni saabus meditsiinitöötaja, kes fikseeris vigastused. Seejärel lükkasid kaks valvurit kaebaja vägisi kambrisse 1088.
7.3.Isegi kui kaebaja keeldus kambrisse minemast, oli valvurite käitumine (käe- ja jalarauad, istumine maas lamava kinnipeetava peale) liigne, sest kaebaja ei osutanud vastupanu.
7.4.Kaebajat ei informeeritud 31. märtsil 2020 ettekande kirjutamisest ning ta ei saanud enda kaitseks ütlusi anda. Sellega rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 ja VangS § 64 lg-t 2. Distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitati kaebajat alles 13. aprillil 2020 ning seletuse juhtunu kohta sai ta anda 14. aprillil 2020. Samas oli kaebaja juba varem teavitanud teabe- ja uurimisosakonda ning teatas ka 31. märtsil 2020, et teda on ohtlik panna samasse kambrisse Yiga. Juba järgmisel päeval, so 1. aprillil 2020 paigutati kaebaja teise kambrisse.
7.5.Menetleja on leidnud, et kaebaja tutvus 26. augustil 2011 vangistust reguleerivate õigusaktidega. Samas on vangla kodukorda vahepeal muudetud ja täiendatud 32 korral ning vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirja 4 korral. Muudetud on ka haldusmenetluse seadust ja halduskohtumenetluse seadustikku.
7.6.Korraldustele allumine ei olnud vabatahtlikult võimalik. Korralduse andmisel on rikutud kaalutlusreegleid: pole arvestatud eriolukorraga, kus olid peatatud kõik liikumised (sh ümberpaigutamised) vanglas ning kehtis nõue hoida vahet (2x2 reegel). Ümberpaigutamine toimus ka ilma arstide läbivaatuse ja kontrollita nakatumisohu suhtes. Ümberpaigutamisel ei arvestatud kaebaja julgeolekut ning alandati ilma igasuguste põhjusteta tema väärikust ja tekitati tervisekahjustusi ja hingelist valu. Kaebaja käitumises puudub süüteokoosseis.
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde ning märgib vastuseks kaebusele järgmist.
8.1.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja korraldustele ei allunud.
8.2.VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vanglal puudus teave selle kohta, et Xi ja Yi omavaheline läbisaamine oleks olnud sedavõrd halb, et neid poleks tohtinud ühte kambrisse paigutada. Kinnipeetavad paiknesid ühes eluosakonnas ja varasemad omavahelised konfliktid puudusid. Tartu Vangla on oma 29. aprilli 2020. a vastuses nr 23/1282-2 seda kaebajale ka selgitanud. 3(8)
3-20-1012
8.3.Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida endale kambrit või kambrikaaslast ega ka seda, kellega nad vangistuse vältel kokku puutuvad. Kinnipeetavad, kelle kokku paigutamine on keelatud, on sätestatud VangS § 12 lg-s 1. Kinnipeetava negatiivne hoiak ja subjektiivne hinnang teise kinnipeetava suhtes ei ole eraldihoidmise aluseks ja seega ei ole ühe kinnipeetava suhtumine teise kinnipeetavasse põhjus, mis välistaks kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamise. Kuna kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku korraldust, rikkus ta VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust.
8.4.Vastab tõele, et kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 13. aprillil 2020. ning oma selgitused aset leidnud sündmuse kohta andis ta 14. aprillil 2020. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest. VangS § 64 lg 2 kohustab vanglat informeerima kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Tartu Vangla teavitas 13. aprilli 2020. a teatisega kaebajat, et tema suhtes viiakse läbi distsiplinaarmenetlust. Teatises selgitati, milles rikkumine seisnes ning teavitati kaebajat, et tal on võimalik anda juhtunu kohta omapoolseid selgitusi. Kaebaja on vanglale 14. aprillil 2020. a omapoolsed selgitused andnud ning andnud täiendavaid seletusi distsiplinaarmenetluse protokollile. Ärakuulamisõigust ei ole seega rikutud.
8.5.Ebamõistlikult pikaks ei saa pidada ka aega, mis jäi aset leidnud sündmuse ja esialgse seletuse andmise vahele. Seletusest nähtub, et kaebaja mäletas sündmuse asjaolusid selgelt. Vanglale esitatud vaidest ega kaebusest kohtule ei ilmne ühtegi sellist asjaolu, mis viitaks, et kaebajal oleks oma õiguste kaitse seisukohalt midagi olulist jäänud tegemata või et selline asjaolu oleks mõjutanud asja otsustamist. Kaebaja 14. aprilli 2020. a seletusest nähtub, et kaebajale oli arusaadav, millise teo toime panemist talle ette heidetakse ning ta esitas omapoolsed vastuväited.
8.6.Kaebaja ei väida, et ta polnud teadlik kohustusest vanglaametniku korraldusele alluda. Kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 19. augustist 2011. a. VangS § 67 p 1 jõustus sellisel kujul
24.juulil 2009. Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorraga“ on kaebaja tutvunud 22. aprillil 2013. Kodukorras tehtavaid muudatusi tutvustatakse kinnipeetavatele jooksvalt, pannes need tutvumiseks välja eluosakonda. Täiendavalt on kinnipeetavatel võimalik tutvuda õigusaktidega arvuti vahendusel ning küsida endale õigusakte paberkandjal kambrisse tutvumiseks. 8.7.Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega puudub alus käskkirja tühistamiseks. Samuti puudub alus vaideotsuse tühistamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
9.Asjas on vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et karistuse (noomitus) määramise tingis vanglaametniku korraldusele mitteallumine. Kuigi kaebaja esitab kaebuses kohtule ka väiteid talle vaidlusaluse korralduse andmisel ja selle jõuga täitma sundimisel kaasnenud väärikuse alandamise ning tervisekahjustuste kohta, ilmneb kaebusest ning sellele eelnenud kohustusliku kohtueelse menetluse materjalidest kaebaja selge 4(8)
3-20-1012
tahe vaidlustada tühistamisnõuetega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning selle vaidlustamisel tehtud vaideotsust. Väited väärikuse alandamisest ja tervisekahjust kujutavad kohtu hinnangul praeguses asjas selgitusi, miks kaebaja pidas talle antud korraldust õigusvastaseks ja selle täitmist võimatuks ning korralduse sunniga täitmist ülemääraseks. Kui kaebaja on arvamusel, et vastustaja ametnike käitumine põhjustas talle väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise näol kahju, on võimalik esitada vastavad nõuded, järgides seejuures VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
10.Vaidlustatud käskkirja kohaselt on tegemist VangS § 67 p 1 rikkumisega. Selle sätte kohaselt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldustega, mille täitmisest keeldumise eest kaebajat karistati, kohustati teda vanglasisese ümberpaigutamise käigus asuma kambrisse nr 1088. Kaebaja ei eita, et ta keeldus kambrisse minemast. Ka kohtule esitatud valvekaamera salvestisest on näha, et kaebaja, viibides koos valvuritega kambri ukse juures, keeldub sinna sisenemast.
11.Kaebaja väitel ei olnud korralduste vabatahtlik täitmine võimalik. Esmalt seetõttu, et kaebajat sooviti paigutada ühte kambrisse kinnipeetavaga, kellega kaebajal olid tema sõnul nii halvad suhted, et nende ühes kambris viibimine võis kujutada isegi ohtu nende mõlema elule. Teisalt viitab kaebaja Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjale nr 1-1/54, mille kehtivust pikendati 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/571. Kaebaja väitel oli tema ümberpaigutamisel antud korraldused õigusvastased põhjusel, et sel ajal kehtisid vanglas nimetatud käskkirjades sätestatud COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks ette nähtud täiendavad liikumispiirangud.
12.Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmises. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18)). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (nt Riigikohtu 30.05.2012 otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika). Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui hiljem kohases menetluses selgub, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kehtiva haldusakti resolutiivosa peab igaüks täitma (HMS § 60 lg 2). Tühine haldusakt aga on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita.
13.HMS § 62 lg 2 sätestab tühisuse alustena ka olukorra, kus haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise (p 4) või kui haldusaktist ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita (p 5).
14.Vaidlust ei ole selle üle, et vanglaametnike korraldused ja neis sisalduv kohustus olid kaebajale üheselt arusaadavad. Kaebaja ei ole väitnud, et korduvalt antud korraldused oleksid olnud vastukäivad. Asjakohased ei ole kaebaja väited, et vangistusõiguse asjakohaseid norme Viidatud käskkirjad kohtule kättesaadavad varasematest kohtumenetlustest haldusasjades nr 3-20-906 ja 3-20627
5(8)
3-20-1012
on pärast seda, kui talle on neid tutvustatud, korduvalt muudetud. Kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele on sisuliselt muutuseta kehtinud ajast, mil kaebajale seda tutvustati (dtl 54, tõlge dtl 69). Edaspidised muudatused kaebaja mainitud õigusaktides ei ole selle kohustuse olemust muutnud.
15.Kaebaja on seisukohal, et korraldusi ei olnud võimalik täita, kuna neile allumine kätkes tema ja kambris nr 1088 asuva kaaskinnipeetava omavahelise halva läbisaamise tõttu ohtu nii tema enda kui ka kaaskinnipeetava elule. Vastustaja on 31. juuli 2020. a menetlusdokumendis (dtl 71) selgitanud, et 31. märtsil 2020. a oli kaebaja ümberpaigutamine kambrist nr 1096 kambrisse nr 1088 tingitud sellest, et E3 eluosakonda oli vaja paigutada vastuvõturežiimil olevad kinnipeetavad. Tartu Vanglal puudus teave, et kaebaja ja Yi omavaheline läbisaamine oleks olnud sedavõrd halb, et neid ei oleks tohtinud ühte kambrisse paigutada. Kinnipeetavad paiknesid ühes eluosakonnas ja varasemad omavahelised konfliktid puudusid. Tartu Vangla on 29. aprilli 2020. a vastuses kaebaja märgukirjale seoses ametnike tegevuse ja ümberpaigutamisega nr 2-3/1282-2 (dtl 52), neid asjaolusid ka kaebajale selgitanud. Vastustaja märkis, et tegemist oli tavapaigutusega ning see ei olnud teostatud provokatsiooni eesmärgil. Samuti seda, et kinnipeetav ei ole kordagi teabeja uurimisosakonnale avalikustanud, et tal oleks selle isikuga varasemalt esinenud vägivalda või konflikte. Ta on vaid varasema vestluse käigus maininud, et lihtsalt ei soovi nimetatud isikuga ühes kambris viibida. Seega ei olnud vangale teada selliseid objektiivseid asjaolusid, mis oleksid välistanud kaebaja ja Yi ühte kambrisse paigutamise. Kuna kaebaja ei saanud siiski kambrikaaslasega läbi, paigutati ta 1. aprillil 2020 kambrist 1088 kambrisse 1107.
16.VangS § 11 lg 1 sätestab: „Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.“ Kinnipeetava vanglasisest paigutamist sätestab täpsemalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSkE § 5) (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10). Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (viidatud otsuse p 14). Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist ega sobivat kambrikaaslast ning vanglal puudub kohustus paigutada isikuid vanglas ümber nende soovidest lähtuvalt2. Vanglal on ulatuslik kaalumisruum kinnipeetavate otstarbekal (ümber)paigutamisel. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt on üheks kaalumisel arvestatavaks kriteeriumiks siiski kinnipeetavate iseloomuomadused. Vastustaja on selgitanud kaebaja ümberpaigutamise vajadust ning seda, et tal puudus korralduste andmise ajal teave kaebaja ja Yi varasematest konfliktidest ning et nende omavahelised suhted välistaksid ühes kambris viibimise. Kuigi kaebaja ise on hinnanud potentsiaalset ohtu suureks, puudus vastustajal objektiivne teave, mis oleks muutnud vaidlustatud korraldused nende andmise hetke arvestades tühiseks. Asjaolu, et kaebaja paigutati kinnipeetavate omavahelisi suhteid arvestades juba järgmisel päeval ümber, ei muuda kohtu hinnangut korraldustele nende andmise hetkel. Kaebaja ümberpaigutamine järgmisel päeval teise kambrisse kinnitab, et vastustaja ametnikud ei ole 31. märtsi 2020. a ümberpaigutamisel kaebajat tahtlikult ega provokatiivselt pannud olukorda, kus tal polnuks võimalik antavaid korraldusi täita.
17.Kaebaja väitel oli tema ümberpaigutamine ja sellega seoses antud korraldused õigusvastased ka põhjusel, et vanglas olid kehtestatud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku
L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 52 ja viidatud kohtupraktika.
6(8)
3-20-1012
tõkestamiseks liikumispiirangud. Kaebajal on õigus, et Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 ja 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 piirati Tartu Vanglas kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust. Sealhulgas otsustati lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks. Küsimus, millised kinnipeetavate saatmised osutusid nimetatud ajavahemikus hädavajalikuks, kuulub vanglateenistuse otsustuspädevusse. Ei ole põhjust kahelda, et vangistuse täideviimise korraldamiseks oli vajalik ka vastuvõturežiimil viibinud isikute ümberpaigutamine tavarežiimile ning sellest tulenevalt kaebaja ümberpaigutamine teise kambrisse. Kohtu hinnangul ei tulene viidatud käskkirjadega seatud liikumispiirangutest ega riigis kehtinud eriolukorrast objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks kaebajal talle antud korraldusi vabatahtlikult täitmast.
18.Kohtu hinnangul ei saa korralduste tühistust kaasa tuua ka kaebaja väidetud nakkusoht ja arstliku kontrolli puudumine ümberpaigutamisel. Haldusasjas tõendina esitatud videosalvestiselt on näha, et valvurid kandsid maske ja kummikindaid. Liikumispiirangutest hoolimata oli vajalik ja kontrollitud liikumine, sh ümberpaigutamine vanglas võimalik ja lubatav.
19.Kohtu hinnangul ei esine seega objektiivseid asjaolusid, mis õigustanuks vanglaametnike korralduste täitmata jätmist. Seega ei esine praegusel juhul HMS § 67 lg 2 p-s 5 loetletud aluseid. Ka ei ilmne kohtu hinnangul HMS § 67 lg 2 p-s 4 nimetatud olukorda, s.t et korraldus minna kambrisse tingiks kaebaja poolt õigusrikkumise toimepanemise. Tegemist on vaid kaebaja enda subjektiivse hinnanguga, et Yiga samasse kambrisse asumine võib kaasa tuua ohu neist mõlemale. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et distsiplinaarkorras karistamise eelduseks olev teokoosseis oli täidetud.
20.Kaebaja väidab ka rikkumisi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Kaebaja märgib, et teda ei teavitatud rikkumise kohta 31. märtsil 2020 ettekande tegemisest ning ta ei saanud enda kaitseks ütlusi anda.
20.1.Kohus nõustub vastustajaga, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust informeerida kinnipeetavat tema suhtes ettekande koostamisest. Samas sätestab VangS § 64 lg 2: „Kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.“ Vaidlust ei ole, et kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 13. aprillil 2020 ning oma selgitused aset leidnud sündmuse kohta andis ta 14. aprillil 2020. Kohtu hinnangul ei saa pidada menetluslikuks rikkumiseks, mis viiks vaidlustatud käskkirja tühistamisele, asjaolu, et karistatava teo toimepanemise ja ettekande koostamise järel teavitati kinnipeetavat distsiplinaarmenetluse alustamisest umbes kaks nädalat hiljem. Vastustaja on 13. aprilli 2020. a teates märkinud, et viib distsiplinaarmenetlust läbi alates teate kättesaamisest. Kaebaja kinnitas teate kättesaamist samal päeval oma allkirjaga (dtl 47).
20.2.Kohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta. HMS §st 40 tuleneva ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks 7(8)
3-20-1012
otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (nt Riigikohtu 14. jaanuari 2004.a otsus asjas nr 3-3-1-82-03). Kohtu hinnangul on vastustaja taganud kaebajale piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. 13. aprilli 2020. a teates on märgitud, millist tegu kaebajale ette heidetakse, lisatud on viide VangS § 67 p-le 1 ning esitatud selle sätte sõnastus. Kaebaja on vanglale andnud 14. aprillil 2020. a omapoolse seletuse juhtunu kohta (dtl 49) ning täiendavad seletused distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 39, 43-44).
21.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Kaebajale on määratud karistuseks noomitus, mis on leebeim VangS § 63 lg-s 1 loetletud karistustest. Vastustaja on selgitanud, et tavapärane karistus korraldusele allumatuse puhul on kartserisse paigutamine, kuid kaebajale kohaldati leebemat karistust, kuna ta ei ole varem selliseid rikkumisi toime pannud ning üldjuhul on ta vanglas käitunud õiguskuulekalt. Vastustaja hinnangul omaks noomitus mõjutusvahendina konkreetse rikkumise puhul suuremat efektiivsust ning aitaks tõhusamalt kaasa vangistuse eesmärkide täitmisele, milleks on esmajärjekorras kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, ning annaks ka selge signaali, et vangla suhtub väga tõsiselt toime pandud rikkumistesse.
22.Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ning karistus määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega järgides, st ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates.
23.Tuginedes eeltoodule jätab kohus kaebuse rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
24.Halduskohtumenetluse HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
25.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja ning otsuses nimetatud kaaskinnipeetava eraelu kaitseks nende nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.