Otsuse avalikult teatavaks 11. veebruar 2021, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-20-581
Haldusasi
AS Tallinna Vesi kaebus Rae Vallavalitsuse 30.12.2019 korralduse nr 1720 ja 28.02.2020 korralduse nr 297 tühistamiseks ja Rae Vallavalitsuse kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: AS Tallinna vandeadvokaat Toomas Pikamäe Vastustaja: Rae vald
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 12.01.2021, Tallinnas
Vesi,
esindaja
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tuvastada Rae Vallavalitsuse 30.12.2019 korralduse nr 1720 ja 28.02.2020 korralduse nr 297 tühisus ja kohustada Rae valda vaadata AS-i Tallinna Vesi 20.06.2019 detailplaneeringu koostamise algatamise taotlus uuesti läbi hiljemalt 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
2.Mõista Rae vallalt AS Tallinna Vesi kasuks välja menetluskulud kokku summas 3768 eurot.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. märts 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning
apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.20.06.2019 esitas AS Tallinna Vesi Rae Vallavalitsusele taotluse (taotlus) algatada detailplaneeringu koostamine Rae vallas Veskitaguse külas Jägala-Pirita kanali katastriüksuse (katastritunnus 65303:001:0008) osaks oleval maaüksusel pindalaga 20 362 m2 ehk 2 ha (maaüksus) (kaebuse lisa 1, tl 6-9). 30.12.2019 andis Rae Vallavalitsus korralduse nr 1720 (korraldus nr 1720), millega keeldus maaüksuse suhtes detailplaneeringu koostamise algatamisest ja jättis taotluse rahuldamata (kaebuse lisa 6, tl 19 ja selle pöördel). 29.01.2020 esitas kaebaja vastustajale vaide korralduse nr 1720 kehtetuks tunnistamiseks ja taotluse suhtes uue otsuse tegemiseks (kaebuse lisa 7, tl 20-23p). 28.02.2020 andis vastustaja korralduse nr 297 (korraldus nr 297), millega jättis vaide rahuldamata (kaebuse lisa 8, tl 31-34)
2.30.03.2020 saabus Tallinna Halduskohtule AS Tallinna Vesi kaebus Rae Vallavalitsuse 30.12.2019 korralduse nr 1720 ja 28.02.2020 korralduse nr 297 tühistamiseks.
3.31.03.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 12.01.2021.
4.1.Kaebaja leiab, et detailplaneeringuga ei muudeta üldplaneeringu põhilahendust. Seetõttu ei ole detailplaneeringu eesmärgid üldplaneeringuga ilmselges vastuolus. Korralduse nr 1720 põhjenduse kohaselt keelduti maaüksuse suhtes detailplaneeringu koostamise algatamisest põhjusel, et detailplaneeringu eesmärk on üldplaneeringuga ilmselges vastuolus. Riigikohus leidis 18.10.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-31-16, p 16, et: „Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust.“ PlanS § 75 lg 4 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Planeerimisseaduse eelnõu (eelnõu 571 SE) seletuskirja, lk 128 kohaselt tähendab sõna „valdav“, et tegemist on üle 51%-lise otstarbega. Kaebaja vaidlusalune maaüksus on osa suuremast katastriüksusest (katastritunnus 65303:001:0008) (katastriüksus), mille pindala on 15,90 hektarit (kaebuse lisad 9 ja 10). Katastriüksus omakorda on osa Jägala-Pirita kanalist, mille kogupikkus on 25,1 kilomeetrit (kaebuse lisa 11). Seega tuleb maaüksuse maakasutuse juhtotstarbe muutmise ulatust hinnata mitte maaüksuse, vaid katastriüksuse või kogu JägalaPirita kanali lõikes. Selliselt toimis ka Riigikohus 18.10.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-31-16 (vt p-d 16 ja 17). Kui hinnata maaüksuse maakasutuse juhtotstarbe muutmist katastriüksuse alusel, nähtub, et maaüksus moodustab (2 ha/15,9 ha) 12%. Seega ei ole maaüksuse sihtotstarbe muutmine taotluses näidatud ulatuses, st tootmismaast elamu- ja transpordimaaks
üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine PlanS § 142 lg 1 mõttes.
4.2.Kaebaja leiab, et üldplaneeringuga määratud maaüksuse sihtotstarve ei vasta tegelikkusele. Kaebajal on ka ülekaalukas ja õiguspärane huvi maaüksuse hoonestamiseks ning maaüksuse detailplaneeringul puudub sisuline vastuolu üldplaneeringuga. Kaebaja toob välja, et üldplaneeringu maakasutuse kaardi järgi on maaüksuse sihtotstarbeks määratud tootmismaa, st tehnorajatiste maa. See määratlus on ebaõige. Esiteks, MaaKatS § 181 lg 3 p 4 kohaselt, tootmismaa on tootmise eesmärgil kasutatav maa; tootmismaa on tootmis- ja tööstusehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa, sealhulgas tehnorajatiste maa, mis moodustab iseseisva katastriüksuse, sealhulgas veevarustusega seotud ehitiste maa. Antud juhul ei moodusta maaüksus iseseisvast katastriüksust, vaid on osa suuremast katastriüksusest. Samuti asuvad Maa-ameti geoportaali väljatrüki (kaebuse lisa 12, tl 39) järgi maaüksusel lisaks kasutusel mitteolevale hoonele puud ja rohuga kaetud maismaa ning maaüksust läbib tee. Kuna maaüksusel olev hoone ei ole enam kasutusel, siis ei kasutata maaüksust tootmistegevuseks. Ehk – üldplaneeringuga määratud maaüksuse sihtotstarve ei vasta tegelikkusele. Teiseks, Riigikohtu hinnangul on üldplaneeringu muutmine võimalik muuhulgas üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 03.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 20). Kaebaja märgib, et üldplaneering kehtestati 21.05.2013 otsusega. Maaüksusel asuvat hoonet kasutati sel ajal Jägala Pirita kanali teeninduspunktina. Kaebaja lõpetas hoone ja kogu maaüksuse senisel otstarbel kasutamise 2019. aasta esimesel poolel. Hoone ja maaüksuse senisel otstarbel kasutamine lõppes vajaduse äralangemisel – kaebajal ei ole vajadust pidada üleval teenindushoonet ja kanda sellega seotud kulutusi. Katastriüksus, sh maaüksus kuulub kaebajale, kes on huvitatud maaüksuse väärtustamisest, st hoonestamisest taotluses näidatud viisil. Maaüksuse sihtotstarbe muutmata jätmine piirab kaebaja põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Tegemist on selgelt pärast üldplaneeringu kehtestamist tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuviga, mis õigustab üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlemist ja kehtestamist. Kolmandaks, üldplaneeringu maakasutuse kaardi kohaselt piirneb maaüksus Veskitaguse küla elamualaga ja lõikub sellesse. Maaüksust läbivad kaks Veskitaguse küla elamualasse viivat teed. Üldplaneeringu seletuskirjas, p 6.11 „Patika küla ja Veskitaguse küla“ on Veskitaguse küla kohta märgitud: „Veskitaguse külas üldplaneeringuga olemasolevat maakasutust ei muudeta.“ Üldplaneeringu seisukoht võis olla põhjendatud olukorras, kus kaebaja kasutas maaüksust Jägala Pirita kanali teenindamiseks. Samas puudub igasugune mõistlik põhjus säilitada iga hinna eest maaüksusel tootmismaa sihtotstarve, kuigi maaüksust sellel eesmärgil enam ei kasutata. Ühtlasi puudub mõistlik põhjus keelata maaüksuse sihtotstarve muutmine elamumaaks ja transpordimaaks, kuna maaüksus piirneb elamumaaga ja seda kasutatakse juba praegu transpordimaana. Seega: maaüksuse detailplaneeringu ja üldplaneeringu vahel puudub sisuline vastuolu.
4.3.Kaebaja leiab, et maaüksuse detailplaneeringu üldplaneeringus ette nähtud rohevõrgustikku.
elluviimine
ei
kahjusta
Vaidlust ei ole, et üldplaneeringu maakasutuse kaardi kohaselt paikneb maaüksus rohevõrgustiku alas. Üldplaneeringu seletuskirja p 5.3.1 järgi: „Rae valla rohevõrgustiku ulatus ja paiknemine on üldises plaanis määratud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Rohevõrgustik on ökoloogiline infrastruktuur, mis koosneb tuumaladest ning neid ühendavatest koridoridest. Tuumaladel asuvad olulised elupaigad ja kasvukohad ning koridorid võimaldavad liikuda ja levida erinevatel liikidel ühelt tuumalalt teisele. Rohevõrgustiku ülesandeks on inimtekkeliste mõjude
pehmendamine või ennetamine, stabiilse keskkonnaseisundi hoidmine ning bioloogilise mitmekesisuse toetamine. Rae valla üldplaneeringuga täpsustatakse rohevõrgustiku piire valla territooriumil, lähtudes väljakujunenud olukorrast. Rohevõrgustik on kantud Rae valla üldplaneeringu maakasutus-kaardile (tähistatud rohelise sälkudega piirjoonega) ja maakasutuspiirangute kaardile.” Kaebaja märgib, et esiteks on asjaomane teemaplaneering riigihalduse ministri 09.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/78 kehtestatud „Harju maakonnaplaneering 2030+“ (edaspidi Maakonnaplaneering) lisa 4 - „Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonna-tingimused“ (keskkonnatingimused). Keskkonnatingimuste osaks on joonis „Roheline võrgustik“, kus on näidatud looduskaitsealad ja rohelise võrgustiku alad (tuumalad ja rohekoridorid). Kaebaja rõhutab, et maaüksus ei asu joonisel „Roheline võrgustik“ näidatud rohelise võrgustiku alal ega looduskaitsealal. Ühtlasi, üldplaneeringus viidatakse kehtivuse kaotanud õigusaktile – üldplaneering on kehtestatud 2013. aastal, kuid maakonnaplaneering ja selle osaks olevad keskkonnatingimused on kehtestatud 2018. aastal Teiseks, seoses üldplaneeringu p 5.3.1 viitega vajadusele hoida stabiilset keskkonnaseisundit märgib kaebaja järgmist. Üldplaneeringu seletuskirja, lk 29 järgi: „Maakasutuse juhtotstarbeks on haljasala ja parkmetsa maa. Haljasala ja parkmetsa maade alla kuuluvad peamiselt tehiskeskkonda ja tiheasustusaladesse jäävad rohelised alad, mis täidavad nii vabaõhu puhkekoha kui ka ökoloogilise puhvertsooni funktsiooni. Haljasalade ja parkmetsa maa on üldplaneeringu maakasutuskaardil tähistatud rohelise täisvärviga (olemasolev haljasala- ja parkmetsa maa, tähis HP) ning rohelise viirutusega (perspektiivne haljasala- ja parkmetsa maa, tähis HPp).“ Üldplaneeringu seletuskirja, lk 43 alusel: „Maakasutuse juhtotstarbeks on metsamajandusmaa - metsakasvatuse ja selle teenindamisega seotud maa. Metsamajandusmaa on üldplaneeringu maakasutuskaardil tähistatud helerohelise täisvärvi (olemasolev metsamajandusmaa, tähis MM) ning helerohelise viirutusega (kavandatav metsamajandusmaa, tähis MMp)” Üldplaneeringu maakasutuse kaardil on maaüksus tähistatud sinise värviga ja selle kehtivaks sihtotstarbeks on tootmismaa. Seega: maaüksus ei ole haljasala, parkmetsa maa ega ka metsamajandusmaa. Samuti, kuigi maaüksus asub üldplaneeringus märgitud rohevõrgustiku alas, ei ole maaüksusel midagi kaitsmisväärset. Järeldust, et maaüksusel ei ole midagi kaitsmisväärset, kinnitab ka see, et maaüksust ei ole looduskaitsealaks või rohevõrgustiku alaks märgitud ka keskkonnatingimuste joonisel „Roheline võrgustik“. Seetõttu – maaüksuse sihtotstarbe muutmine elamumaaks ja transpordimaaks ei ole vastuolus üldplaneeringu p-s 5.3.1 näidatud vajadusega pehmendada või ennetada inimtekkelisi mõjusid, hoida stabiilset keskkonnaseisundit ning toetada bioloogilist mitmekesisust. Kolmandaks, Skepast & Puhkim OÜ keskkonnaekspert Raimo Pajula 31.07.2019 hinnangul: „Rohevõrgustiku tugiala toimimist ja kvaliteeti detailplaneering ei mõjuta, kuna ala asub tugiala servas ja juba varem osaliselt hoonestatud alal. Loodusmaastikke ega väärtuslikke elupaiku kavandataval planeeringualal ei leidu.“ (Kaebuse lisa 3, tl 13-14p). Seetõttu on ebaõige korralduse nr 297 p 3.2.2 põhjendus, et: „Rae Vallavalitsus möönab, et soovitud planeeringuala näol on tegemist olemasoleva konfliktalaga, kus rohevõrgustiku toimimine on piiratud, kuid Rae Vallavalitsuse hinnangul ei saa see olla õigustuseks rohevõrgustiku toimimist selles piirkonnas veel rohkem piirata läbi elamuarenduse võimaldamise. Rae Vallavalitsus leiab, et just seetõttu, et rohevõrgustik on piirkonnas killustatud, vajavad säilitamist olemasolevad rohevõrgustiku koridorid, mis ühendavad omavahel suuremaid tuumalasid.“ Kui maaüksuse detailplaneering ei mõjuta rohevõrgustiku toimimist, ei saa vajadus säilitada rohevõrgustiku toimimist õigustada maaüksuse detailplaneeringu koostamise algatamata
jätmist. Seda põhjusel, et maaüksuse detailplaneeringu elluviimine ei avalda mõju rohevõrgustiku toimimisele. Neljandaks, seoses Skepast & Puhkim AS 2015. aasta tööga nr 2015-0231 „Rae valla Veskitaguse küla Golfi tee piirkonna rohevõrgustiku toimimise tagamise uuring“ (edaspidi Golfi tee uuring) (kaebuse lisa 13, tl 40-44) märgime järgmist. On tõsi, et Golfi tee uuringu osas 4 „Soovitused elamualade rajamisel rohekoridori alal“ ei näidata maaüksust kui võimalikku arenduspiirkonda. Rõhutame siiski, et numbriga 5 tähistatud võimaliku arenduspiirkonna maa-ala piirneb otseselt maaüksusega. Me ei oska öelda, millise valiku alusel on Golfi tee uuringus võimalikud arenduspiirkonnad valitud ning miks ei ole maaüksust võimaliku arenduspiirkonnana näidatud. Siiski, eelnev ei oma maaüksuse detailplaneeringu seisukohalt tähtsust. Seda põhjusel, et Golfi tee uuringu osas 4 on märgitud, et uusi elamualasid võiks rajada eeskätt rohekoridori lääneossa ning rohelise joonega on tähistatud maa-ala, mis tuleks soovitatavalt säilitada kui roheala. Kuna maaüksus asub rohekoridori lääneosas ja kuna maaüksus ei asu rohelise joonega tähistatud maa-alas, siis kinnitab Golfi tee uuring, et maaüksuse detailplaneeringu elluviimine ei kahjusta rohevõrgustiku toimimist.
4.4.Kaebaja leiab, et vastustaja rikkus korralduse nr 1720 ja korralduse nr 297 tegemisel kaalutlusõiguse teostamise nõudeid. Esiteks, PlanS § 128 lg 1 ja § 128 lg 2 annavad kohaliku omavalitsuse üksusele kaalutlusõiguse selle otsustamisel, kas algatada detailplaneeringu koostamine või keelduda sellest. Järelikult on muuhulgas PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel tehtav otsus kaalutlusotsus HMS § 4 lg 1 mõttes. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Sellest järeldub, et kohaliku omavalitsuse üksus peab PlanS § 128 lg 2 p 1 otsuse tegemisel hindama muuhulgas detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu ning kaaluma avalike huvide ja detailplaneeringu koostamise taotleja huve. Teiseks, korraldusest nr 1720 ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud kumbagi eelnevat viidatud küsimust, st seda, mil määral on maaüksuse detailplaneering ja üldplaneering omavahel vastuolus ega detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise mõju kaebaja huvidele. Selle asemel on korralduses nr 1720 viidatud Rae Vallavalitsuse planeerimis- ja maakorralduskomisjoni 04.07.2019 ja 26.09.2019 koosolekutele, kus jõuti järeldusele, et detailplaneeringut ei ole võimalik algatada, kuna detailplaneeringu eesmärk on üldplaneeringuga ilmselges vastuolus. Milles seisneb maaüksuse detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu ja kas seda vastuolu on võimalik vältida, korraldusest nr 1720 ei selgu. Samuti ei nähtu korraldusest nr 1720, et vastustaja oleks hinnanud maaüksuse detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise mõju kaebaja huvidele. Seega – vastustaja rikkus korralduse nr 1720 tegemisel HMS § 4 lg 2 nõudeid, mistõttu korraldus nr 1720 on õigusvastane (vt HMS § 56 lg 3). Kolmandaks, ka korraldusest nr 297 ei nähtu, et vastustaja oleks ülal viidatud küsimusi hinnanud. Korralduses nr 297 mainitakse rohevõrgustikku, Skepast & Puhkim OÜ keskkonnaekspert Raimo Pajula 31.07.2019 hinnangut ja Golfi tee uuringut. Samas, ka korraldusest nr 297 ei selgu, milles seisneb maaüksuse detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu. Ühtlasi ei selgu korraldusest nr 297, et vastustaja oleks hinnanud maaüksuse detailplaneeringu algatamata jätmise mõju kaebaja huvidele. Korralduse nr 297 p 3.2.8 väide, et detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumine ei saa olla mistahes omandiõiguse riive, kuna sellega ei kitsendata kaebaja õigust temale kuuluvat maaüksust ja sellel olevat hoonet vabalt vallata ja käsutada ning vastavalt nende kehtivatele otstarvetele kasutada, näitab vastustaja ebaõiget arusaama ja vajalikku huvide kaalumise puudumist. Vastustajaga nõustumine tähendab, et ükskõik millise detailplaneeringu koostamise algatamata või kehtestamata jätmine ei kahjusta kunagi huvitatud isiku õigusi, kuna viimasel on alati võimalik talle kuuluvat kinnistut senisel
otstarbel kasutada või käsutada. Seetõttu on ka korraldus nr 297 tehtud kaalutlusreegleid rikkudes, mistõttu ka korraldus nr 297 on õigusvastane (vt HMS § 56 lg 3).
4.5.Kohtuistungil viitas kaebaja täiendavalt, et antud juhul võib tõusetuda ka pädevuse küsimus, kuivõrd juhul, kui käsitleda kaebaja poolt esitatud detailplaneeringu algatamise taotlust kui üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotlust, siis oleks tulnud vastav otsus vastu võtta mitte vallavalitsuse vaid vallavolikogu poolt.
4.6.Kaebaja palub mõista Rae vallalt AS-i Tallinna Vesi kasuks välja menetluskulud summas (3141,6 + 15) 3156,6 eurot ja 12.01.2021 kohtuistungiga seotud menetluskulud summas 938,40 eurot.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.
5.1.Vastustaja leiab, et maaüksuse detailplaneeringu eesmärk on ilmselges vastuolus Rae valla üldplaneeringuga. Kuna Jägala-Pirita kanali näol on tegemist joonobjektiga, mis läbib erinevaid piirkondi, tuleb maaüksuse planeerimisel vaadelda maaüksust ennast ja selle lähiala. Üldplaneeringu järgselt asub maaüksus täielikult rohevõrgustikus ning maaüksuse maakasutuse juhtotstarbeks on määratud veekogu maa ja maaüksusel paikneva olemasoleva teenindushoone aluse maa maakasutuse juhtotstarbeks on määratud tehnorajatise maa (vt vastuse lisa tl 54). On ilmselge, et ca 2 ha suuruse maaüksuse, mille üldplaneeringujärgne juhtotstarve on veekogu maa ja hoone osas tehnorajatise maa, terves ulatuses elamumaaks ja seda teenindavaks transpordimaaks muutmine on üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine. Vastustaja hinnangul on ekslik kaebaja seisukoht nagu üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarve peab vastama maaüksuse tegelikule kasutusele. PlanS § 74 lõike 1 kohaselt on üldplaneeringu eesmärk valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Rae valla üldplaneeringus on parimaks lahenduseks peetud Jägala-Pirita kanali senise sihtotstarbe säilitamine ilma võimaluseta põhjendatud vajaduseta seda ümber planeerida, kuna üldplaneeringus ei ole sellele perspektiivseid maakasutuse juhtotstarbeid määratud. Vastustaja hinnangul ei saa hoonestatud maaüksuse hoonestamise ega väärtustamise huvi olla selliseks ülekaalukaks õiguspäraseks erahuviks ja põhjendatud vajaduseks, mis õigustaks üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et üldplaneeringu muutmise ja planeerimistegevuse eesmärgiks ei ole mitte ainult maaomaniku huvide teostamise võimaldamine, vaid parima võimaliku lahenduse leidmine, arvestades sealjuures ka avaliku huvi, tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning keskkonnakaitse vajadustega. Soovitud detailplaneeringu elluviimine takistaks ilmselgelt üldplaneeringujärgse rohevõrgustiku toimumist maaüksusel, kuna detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on maaüksust oluliselt tihedamalt hoonestada. Olukorras, kus rohevõrgustiku toimimine on juba konfliktala tõttu piiratud, ei saa olla õigustatud läbi elamuarenduse võimaldamise rohevõrgustiku toimimist selles piirkonnas veelgi rohkem piirata. Vastustaja leiab, et just seetõttu, et rohevõrgustik on maaüksuse lähialas killustatud, vajavad säilitamist olemasolevad rohevõrgustiku koridorid, mis ühendavad omavahel suuremaid tuumalasid.
5.2.Kaebaja leiab, et ta on kaalutlusõigust on teostatud kohaselt. Korralduse andmisel on lähtutud kõikidest tähtsust omavatest asjaoludest, s.h kaalutud on kaebaja huvi, olgugi, et kõik kaalutlused korraldusest ei nähtu. Paraku ei tuvastanud vastustaja ühtegi sellise kaaluga vajadust, mis õigustaks üldplaneeringut muutva detailplaneeringu
koostamise algatamist ja tiheasustusega elamualaks.
rohevõrgustikus
asuva
veekogu
maa
ümberplaneerimist
5.3.Vastustaja leiab, et omandipõhiõigust ei ole piiratud. Vastustaja leiab, et detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumisega ei rikuta Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lõike 2 esimeses lauses sätestatud kaebaja õigusi (igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada, käsutada), kuivõrd PS § 32 lõike 2 teine ja kolmas lause sisaldavad selle õiguse reservatsiooni öeldes, et kitsendused sätestab seadus ja omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Antud juhul piirab maaüksuse vabalt kasutamise õigust planeerimisseadus, mille kehtestamisega on seadusandja üldistest huvidest lähtuvalt ette näinud, et ruumilise planeerimise kaudu luuakse eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut. PlanS § 124 lõike 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Vastustaja on seisukohal, et detailplaneeringu algatamata jätmine ei piira kaebaja õiguslikku võimu maaüksuse ja sellel asuva teenindushoone üle, mistõttu on tal jätkuvalt võimalik neid vabalt vallata ja käsutada ning nende kehtivatele otstarvetele kasutada.
5.4.Arvestades kõike eeltoodut leiab vastustaja, et korralduses ja vaideotsuses ei ole selliseid puudusi, millest tulenevalt võiks kaebaja nõuda nende tühistamist.
5.5.Vastustaja palub jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured, kuivõrd õigusabi osutamine, mis sisaldab tegevusi, ajaliselt kokku 25 h ulatuses on käesolevas lihtsas vaidluses ebamõistlikult pikk aeg, kuna materjalide analüüsimiseks, kaebuse koostamiseks ja istungiks ettevalmistamiseks on kulutatud liiga palju aega. Aega on kulutatud ka kirjalike teeside koostamiseks (2h), kuid kirjalikke teese kaebaja esindaja istungil ei esitanud. Vastustaja hinnangul on õigusabikulud põhjendatud mitte rohkem kui 13 h ulatuses osutatud õigusabi eest.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjendustel.
7.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
8.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).
9.Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud kaebaja taotluse alusel detailplaneeringu menetluse algatamisest või mitte.
10.Kohus on teinud kindlaks järgmised asjas tähtust omavad faktilised asjaolud.
10.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 20.06.2019 Rae Vallavalitsusele taotluse detailplaneeringu koostamise algatamiseks Harjumaal Rae vallas Veskitaguse külas asuval
Jägala-Pirita kanali katastriüksusel (registriosa 11879202; katastritunnus 65303:001:0008; pindala 15,84 ha; sihtotstarve 100% veekogude maa) eesmärgiga veekogude maa sihtotstarbega katastriüksusest välja jagada kuus elamumaa sihtotstarbega krunti, kaks transpordimaa krunti ja ülejäänud osal säilitada veekogude maa sihtotstarve ning elamumaa kruntidele määrata ehitus- ja hoonestustingimused, juurdepääsud, tehnovõrgud ja haljastus. Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas taotluse kui üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotluse (vt kaebuse lisa 1.1. tl 6-9).
10.2.Pooled ei vaidle selle üle, et Rae Vallavolikogu 21.05.2013 otsusega nr 462 kehtestatud Rae valla üldplaneering (ÜP) järgselt on planeeritava ala juhtotstarbeks määratud veekogu maa ning planeeritaval alal paikneva olemasoleva teenindushoone osas määratud tehnorajatise maa.
10.3.Kohus on pärast kaardimaterjali uurimist seisukohal, et planeeritav ala paikneb ÜP järgi täielikult rohevõrgustiku alal ning kaebaja poolt viidatu, et kuivõrd ala on veemaa ning tähistatud sinisega, siis sellele ei laiene rohevõrgustiku tingimused, ei ole õige. (vt ka https://www.rae.ee/rae-valla-uldplaneering Kaart 1 Maakasutus leht 2).
10.4.Vaidlust ei ole, et planeeringuala suhtes kehtib Riigihalduse ministri 09.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/78 kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (edaspidi teemaplaneering). Viidatud teemaplaneeringu seletuskirja kohaselt iseloomustab teemaplaneeringus käsitletavat rohelist võrgustikku alljärgnev: a) roheline võrgustik on planeerimisalane mõiste, mis funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks; b) võrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne); c) keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine; d) rohelise võrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku “rohelise pinna” määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine, vaid eelkõige loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi struktuuri tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile. Rohelises võrgustikus võib eristada kahte omavahel seotud osa: a) tugi- e tuumalad − piirkonnad, millele süsteemi funktsioneerimine valdavalt toetub. Tugialad on ümbritseva suhtes kõrgema väärtusega (looduskaitseline, keskkonnakaitseline jne) alad; b) rohekoridorid, ribastruktuurid nn siduselemendid (ribastruktuuride sõlmed ja astmelauad, mis on sidususe, territoriaalse terviklikkuse tagajad).
11.Kohus märgib, et esiteks on pooled erineval arvamusel selles, kas detailplaneering muudab ulatuslikult üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarvet või mitte. Sellest sõltuvalt tuleb võtta ka seisukoht, kas tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga või mitte. Kohus leiab, et tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta selles, et maaüksuse maakasutuse juhtotstarbe muutmise ulatust tuleb hinnata mitte maaüksuse, vaid katastriüksuse lõikes või kogu Jägala-Pirita kanali suhtes ning arvestada sellega, et maaüksus ei moodusta sellest 51%. Kohus leiab, et juhtotstarvet tuleb hinnata mitte konkreetse katastriüksuse suuruse järgi, vaid selle tegeliku sisu järgi. Kohtule esitatud kaardimaterjalidest ning avalikust maa-ameti geoportaalist nähtub, et vastava katastriüksuse (katastritunnusega 65303:001:0008) moodustab peamiselt Jägala-Pirita kanal ise (veemaa) ning vaidlusalune maaüksus (veemaa), kus asub kanalit teenindav tehnorajatis (mida tänasel päeval enam ei kasutata). Kohus leiab, et siinkohal on tegemist selgelt maakasutuse juhtotstarbe muutmisega veemaast elamumaaks, sest veest välja jääva kuiva maa osa vastava katastriüksuse osas koosnebki suures osas just sellest maaüksusest (ülejäänud on suures osas kanali kaldaäär). Üldplaneeringu kohaselt asub kogu vastav kinnistu rohevõrgustiku alal, mitte elamualal.
Arvestades kõiki eeltoodud asja olusid kogumis leiab kohus, et antud juhul muudab kaebaja poolt taotletav detailplaneering üldplaneeringut.
12.Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas detailplaneeringu elluviimine kahjustab ÜP-s ette nähtud rohevõrgustiku toimimist või mitte. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga selles, et maaüksuse detailplaneeringu elluviimine ei kahjusta kohtule esitatud andmete põhjal ÜP-s ette nähtud rohevõrgustiku toimimist ning vastustaja ei ole oma otsustes ka antud küsimust piisavalt lahti kirjutanud ehk on rikkunud selles osas ilmselgelt põhjendamiskohustust. Kaebaja on esmalt õigesti välja toonud, et asjakohase teemaplaneeringu osaks on joonis „Roheline võrgustik“, kus on näidatud looduskaitsealad ja rohelise võrgustiku alad (tuumalad ja rohekoridorid). Õige on ka see, et maaüksus ei asu joonisel „Roheline võrgustik“ näidatud rohelise võrgustiku alal ega looduskaitsealal. (Kättesaadav arvutivõrgus: https://maakonnaplaneering.ee/harju-maakonnaplaneering joonis „Roheline võrgustik“.) Kohus leiab analüüsides nii Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kui ka Rae valla üldplaneeringut, et vaidlusalune maaüksus ei ole rohevõrgustiku tuumalaks. Vastav asjaolu nähtub üheselt nii üldplaneeringu maakasutuse kaardilt (leht 2) kui ka kaebaja poolt kohtule esitatud kaardimaterjalidest (kaebuse lisa 12, tl 39). Maaüksusest lääne ja lõuna suunas on elamumaa. Põhjas on Jägala-Pirita kanal ning idas asub Ako maaüksus, millel asub maa-ameti kaardilt nähtuvalt hoonestus. Seega tuli vastustajal analüüsida, kas maaüksuse näol on tegemist rohekoridori, ribastruktuuriga mis on vajalik sidususe, territoriaalse terviklikkuse tagamiseks sellisena nagu ta hetkel on või on tuumalade sidusus tagatud ka vaidlusaluse maaüksuse maakasutustingimusi esitatud detailplaneeringu kohaselt muutes. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks käesoleval juhul vastava analüüsi läbi viinud. Arvestades kohtule esitatud hinnangut Veskitaguse küla Jägala-Pirita kanali kinnistu detailplaneeringu mõjule rohevõrgustiku toimimisele (kaebuse lisa 3, tl 13-14p) ning vastustaja enda poolt kohtuistungil esitatud seisukohta, et ta sellele vastu ei vaidle loomade liikumise osas (vt kohtuistungi helisalvestis kell 10:52:57) leiab kohus, et rohevõrgustiku tugiala toimimist ja kvaliteeti detailplaneering oluliselt ei mõjuta, kuna ala asub tugiala servas ja juba varem osaliselt hoonestatud alal. Loodusmaastikke ega väärtuslikke elupaiku kavandataval planeeringualal vähemalt hetkel teadaolevalt ei leidu. Seega ei ole kohtu arvates õige vastustaja poolt vaideotsuses märgitu, et antud ala vajab igal juhul säilitamist ühendamaks omavahel suuremaid tuumikalasid. Vastustaja ei ole seejuures kuidagi ka oma sisukohti põhjendanud. Lisaks eeltoodule nähtub kohtule kaardimaterjali analüüsides ning tuginedes ka Skepast&Puhkim AS 2015 aasta uuringule (kaebuse lisa 13, tl 40-44), et tegemist on küll olemasoleva konfliktialaga, kuid selle ala säilitamine rohealana ei täida juba täna rohevõrgustiku koridori funktsiooni. Nii leitakse Skepast&Puhkim AS 2015 aasta uuringus, et kuna olemasolev asustus on koondunud rohekoridori läänepoolsesse ossa, siis on lääneosa juba praegu ulukite liikumiseks vähesobiv. Seetõttu toimub loomade liikumine tõenäoliselt koridori ida- ja keskosas, millest tingitult tuleks see säilitada võimalikult looduslikuna ning eelistada elamuarendusteks rohekoridori läänepoolset osa. Maaüksus, mille osas kaebaja taotleb detailplaneeringu algatamist asub vastava ala läänepoolses osas.
13.Kolmandaks vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja on rikkunud kaalutlusõiguse teostamise nõudeid ning lähtunud korralduse andmisel ning selle suhtes vaideotsuse tegemisel õigest õiguslikust alusest. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel tuginenud PlanS § 128 lg 2 p 1, mis sätestab, et detailplaneeringut ei algatata eelkõige juhul, kui algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. Küll aga on vastustaja jätnud tähelepanuta sama
paragrahvi lg 3, mille kohaselt selle paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 142 sätestatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlust reguleerib PlanS § 142, mille lg 1 sätestab, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Kaebaja heidabki kolmandaks vastustajale ette, et vastustaja ei ole nõuetekohaselt kaalunud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise võimalikkust arvestades muuhulgas kaebaja huve ja õigusi. Pooled ei vaidle selle üle, et Rae valla ÜP kehtestati 21.05.2013 otsusega. Maaüksusel asuvat hoonet kasutati Jägala Pirita kanali teeninduspunktina ning kaebaja lõpetas hoone ja kogu maaüksuse senisel otstarbel kasutamise 2019. aasta esimesel poolel vajaduse äralangemisel. Vaidlust ei ole ka selles, et katastriüksus, sh maaüksus kuulub kaebajale, kes on huvitatud maaüksuse väärtustamisest, st hoonestamisest taotluses näidatud viisil. Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest ei nähtu vastustaja kaalutlusi, kus oleks analüüsitud kaebaja omandiõiguse riivet, kaalutud kaebaja erahuvi ja avalikke huve. Otsuses nr 1720 on viidatud üksnes 26.09.2019 toimunud komisjoni koosolekule, kus analüüsiti veelkord detailplaneeringu koostamise algatamise taotlust ning tutvuti Skepast&Puhkim OÜ poolt koostatud eksperthinnanguga. Komisjon jäi oma varasema seisukoha juurde, et Veskitaguse küla Jägala-Pirita kanali katastriüksuse detailplaneeringut ei ole võimalik algatada, kuna detailplaneeringu eesmärk on üldplaneeringuga ilmselges vastuolus. Samuti lähtus komisjon seisukoha kujundamisel Rae valla Veskitaguse küla Golfi tee piirkonna rohevõrgustiku toimimise tagamise uuringust (Skepast&Puhkim AS töö nr 20150231, 23.12.2015), mille järgi ei kuulu planeeritav ala soovitatavate arendusalade hulka. Ühtegi kaalutlust ega sisulist analüüsi korraldusest nr 1720 ei nähtu. Kohus leiab sellest tulenevalt, et korraldus nr 1720 ei vasta HMS § 56 nõuetele. Otsuses puuduvad sisuliselt põhjendused, miks vastustaja leiab, et käesoleval juhul ei ole detailplaneeringu algatamine põhjendatud. Ka vaidemenetluses ei ole vastavaid puudusi kõrvaldatud. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud korraldus ja vaideotsus õigusvastased. Kokkuvõtvalt tuleb kohtul nõustuda kaebajaga selles, et vastustaja on keeldumisotsust tehes tuginenud ebapiisavale õiguslikule alusele ning teostanud kaalutlusõigust ebaõigesti, mistõttu on keeldumisotsus kaalutlusvigane ja õigusvastane. PlanS § 128 lg 3 sätestab, et lg 2 p-s 1 sätestatut ei kohaldata PlanS §-s 142 sätestatud üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul. PlanS § 142 lg 1 ls 1 järgi võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. PlanS § 142 lg 1 ls 2 kohaselt on kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine: (1) üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; (2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine, krundi minimaalsuuruse vähendamine, detailplaneeringu kohustuslike alade ja juhtude muutmine; (3) muu kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine. Riigikohus on oma praktikas küll korduvalt rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on erandlik (RKHKo 19.04.2007, 3-3-1-12-07; 15.01.2009, 3-3-1-87-08; 27.01.2010, 3-3-1-79-09), kuid märkinud samuti, et kohalik omavalitsus peab põhjalikult kaaluma ja motiveerima detailplaneeringulahenduse ning samuti üldplaneeringuga kehtestatud sihtotstarbe muutmise vajalikkust (RKHKo 15.01.2009, 3-3-1-87-08, p 22). Kohus leiab, et kui detailplaneeringu algatamise taotlus sisaldab sõnaselgelt taotlust algatada ühtlasi detailplaneeringu muutmine või selle kehtestamise tagajärjel tuleks muuta üldplaneeringu põhilahendust, siis peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamisest keeldumise korral näitama ära ka põhjused, miks ei saa vastavas osas muuta üldplaneeringut. Vastustaja seda käesoleval juhul teinud ei ole. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2017 otsus nr 3-15-2831 p 11.). Kohus märgib siinkohal, et
planeerimismenetlused on loodud eelkõige selleks, et tasakaalustada era- ja avalikku huvi maakasutuses. Käesoleval juhul on kohtule selge, et seoses olukorra muutumisega on eraisikul tekkinud huvi ja majanduslikult arusaadav põhjus talle kuuluva maatüki kasutamiseks uuel otstarbel. Sellises olukorras ei ole õigustatud vastava menetluse algatamise tagasilükkamine paljalt viitele senise olukorra säilitamise soovi põhjusel. Senise olukorra säilitamise soovi ja vajadust tuleb sellises olukorras igakülgselt kaaluda arvestades muutunud asjaolusid ja eraisiku esitatud seisukohti. On võimalik, et tekkinud uues olukorras kaaluvad erahuvid senise planeerimislahenduse muutmiseks ja oma maatüki majanduslikult otstarbekamaks kasutamiseks üles avalikkuse huvi säilitada senine maakasutus ja mitte asuda menetlema uut planeeringut. Ilma kaalumist teostamata ja seda taotlejale arusaadavas vormis ning asjakohaste põhjendustega esitamata ei ole võimalik asuda seisukohale, et haldusorgan on käitunud õiguspäraselt. Kohus rõhutab veelkord, et alused üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamata jätmiseks tulenevad PlanS 128 lg-st 2 koostoimes § 142 lg-ga 1. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamisest ei tohi keelduda pelgalt viitega selle vastuolule kehtestatud üldplaneeringuga, kuid samas võib sellise detailplaneeringu algatamisest keelduda ka põhjusel, mida ei ole otsesõnu PlanS § 128 lg 2 p-des 1–6 nimetatud. Kui kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab algatada üldplaneeringut muutva detailplaneeringu, tuleb selle koostamisel arvestada PlanS § 142 lg-tes 2–8 sätestatut.
14.Viimase küsimusena tõstatas kaebaja kohtuistungil küsimuse, kas korraldus ja vaideotsus on antud pädeva haldusorgani poolt. Kohus leiab arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid ja kohtu poolt väljendatud seisukohti, et asjas on leidnud kinnitust, et kaebaja esitas üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotluse. PlanS § 128 lg-s 2 loetletud juhtudel võib kohaliku omavalitsuse üksus jätta DP algatamata. PlanS § 128 lg 2 p 1 kohaselt ei algatata detailplaneeringut muu hulgas juhul, kui selle algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. PlanS § 128 lg 3 järgi ei kohaldata PlanS § 128 lg 2 p-i 1 üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul. PlanS § 142 lg 1 sätestab, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut. PlanS § 142 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu koostamisele üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust (arvestades seejuures nimetatud paragrahvis sätestatud erisusi, vt § 142 lg 2 teine lause ja lg-d 3–8). PlanS § 77 lg 1 kohaselt algatab üldplaneeringu kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka Rae Vallavolikogu 12.04.2011 määrusega nr 56 vastu võetud „Rae valla põhimääruse“ § 19 lg 3 p 8 ja p 36 sätestavad, et vallavolikogu ainupädevusse kuuluvad poolthäälte enamusega otsustatavad küsimused: valla üldplaneeringu (sh osaüldplaneeringute ja teemaplaneeringute) algatamine, kehtestamine ja muutmine; muud seadusega või valla põhimäärusega vallavolikogu ainupädevusse antud küsimused. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes nimetatud vallavolikogu ainupädevusse kuuluvaid küsimusi ei või vallavolikogu delegeerida vallavalitsusele, kohaliku omavalitsuse üksuste koostööorganitele ega erasektorile. Kohtu hinnangul tuleneb tsiteeritud õigusaktide sätetest, et üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise või sellest keeldumise peab otsustama kohaliku omavalitsuse volikogu sarnaselt üldplaneeringu algatamise otsusele. Samasugusele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 14.11.2019 otsuses haldusasjas nr 3-19-475. Arvestades, et käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktid on vastu võtnud Rae Vallavalitsus, mitte aga Rae Vallavolikogu, ei ole vaidlustatud haldusaktid vastu võetud pädeva haldusorgani
poolt ning need on tühised lähtuvalt HMS § 63 lg 2 p 3, mis sätestab, et haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale (HMS § 63 lg 1). HKMS § 41 lg 4 sätestab, et haldusakti tühisuse võib halduskohus teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel. Halduskohus võib haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel, kui see vastab tühistamiskaebusele esitatud nõuetele. Kohus juhindudes HKMS § 41 lg 4 tuvastab käesoleval juhul tühistamiskaebuse alusel Rae Vallavalitsuse 30.12.2019 korralduse nr 1720 ja 28.02.2020 korralduse nr 297 tühisuse. Arvestades eeltoodut tuleb rahuldada ka kohustamiskaebus. Kohus kohustab Rae valda vaadata AS-i Tallinna Vesi 20.06.2019 detailplaneeringu koostamise algatamise taotlus uuesti läbi hiljemalt 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
15.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Otsus tehti vastustaja kahjuks, seega tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja palub mõista Rae vallalt AS-i Tallinna Vesi kasuks välja menetluskulud summas (3141,6 + 15) 3156,6 eurot ja 12.01.2021 kohtuistungiga seotud menetluskulud summas 938,40 eurot (vt menetluskulude nimekiri tl 57-59p ja 62-63p). Vastustaja on palunud kaebaja menetluskulusid vähendada leides, et kulud on arvestades asja vähest keerukust põhjendamatult suured. Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikke teese, mille koostamisele on viidatud 12.01.2012 taotluses arve nr 20210018 spetsifikatsioonis.
16.HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg 12 järgi kohaldatakse menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb eelkõige hinnata, kas väljamõistetavad esindajatasud on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda asja keerukusest, arvestades nii keerulisi õiguslikke põhjendusi, aga ka elulisi asjaolusid, mis muudavad vaidluse keeruliseks. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kohus analüüsinud nii kohtule esitatud arvete spetsifikatsioone, asja mahtu kui ka keerukust leiab, et menetluskulud on üldjoontes põhjendatud. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kohtule ei ole esitatud kirjalikke teese, millel on viidatud 12.01.2012 taotluses arve nr 20210018 spetsifikatsioonis, siis selles osas ei saa menetluskulusid põhjendatuks pidada. Muus osas vastavad menetluskulud asja mahule ja keerukusele. Kohus märgib, et ei nõustu vastustajaga selles, et tegemist on väga lihtsa asjaga, millele ei tohiks nii palju aega kuluda. Kohus leiab, et erinevate planeeringutega (teemaplaneering, üldplaneering) tutvumine ja nende analüüsimine koos kohtupraktika analüüsimisega on küllaltki ajamahukas töö. Seega ei saa pidada kaebuse koostamisele kulunud aega 18h ja 15 min pidada ülemääraseks, samuti on vastustaja vastuse analüüsimisele kulutatud aeg 1 h mõistlik. Kohtuistungiks ettevalmistumine 2h ja 30 min on samuti kohtu arvates põhjendatud, millele lisandub kohtuistungil osalemine 1 h ja 15 min. Seega vähendab kohus menetluskulusid üksnes 2 h osas, mis on väidetavalt kulunud kirjalike teeside koostamisele, kuid mida ei ole kohtule esitatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 3768 eurot (3156 eurot (sh riigilõiv 15 eurot)+612 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.