Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

menetlusviga, mis tingib Riigikohtu praktikast (vt RKHKo lahendi nr 3-3-1-28-04, p 20- 21) tulenevalt üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise.

Nõmme linnaosa maakasutus- ja ehitustingimused ja -piirangud ei saa olla kohustuslikud, kuna ei ole läbinud planeerimisdokumendile omast avalikustamise põhimõtet. Vastustaja on NÜP-i avalikustamisel keeldunud NÜP-i planeerimislahenduste muutmisest, põhjendades esitatud ettepanekute ja vastuväidete rahuldamata jätmist NEM-is kinnitatud maakasutuspiirangutega ja maakasutus- ning ehitustingimustega, kaebaja väited tuginevad Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjale nr 3-1/1037-1, milles on esitatud kokkuvõtvalt NÜP-i avalikustamisel esitatud ettepanekute ja vastuväidete rahuldamata jätmise põhjendused nt. Kadaka pst 167b kinnistu osas. Kaebajad leiavad, et kuna NÜP-i on menetletud vastuolus 01.07.2009 kuni 30.05.2015 kehtinud PlanS §-i 5 ja EhS § 19 lõikega 5, mille kohaselt oli ehitusmäärusega keelatud konkreetsete piirangute ja maakasutus-ja ehitustingimuste sätestamine (vt. EhS seletuskiri, SE 555, lk 49, allalaetav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c897cf9b761fb9b92/ Ehitusseadustik). TalRK on oma 25.02.2019 kohtuotsuse nr 3-17-2721 punktis 17 leidnud, et vastupidine tõlgendus loob ohu halduspraktika tekkeks, kus kohaliku omavalitsuse üksused võivad põhjendamatult loobuda ehituslike ja arhitektuursete tingimuste sätestamisest üldplaneeringus viitega selle asemel muudele dokumentidele, mis juhul ei oleks täidetud PlanS eesmärgid (sh avalikkuse laiem kaasamine). TalRK 20.05.2011 kohtuotsuse nr 3-09-2781 punktis 17, leidis kohus, et 20.05.2009 vastu võetud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (410 SE) algteksti juurde esitatud seletuskiri (lk 2, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5b2e1743-0107-eb26-81112b928a154c9c/Planeerimisseaduse%20muutmise%20ja%20sellest%20tulenevalt%20teiste%2 0seaduste%20muutmise%20seadus) ütleb, et (PlanS v.r) § 5 muudatus sätestab täpsemalt ehitusmääruse ülesanded, samas välistades ühemõtteliselt kinnisasja kasutamis- ja ehitustingimuste ning kitsenduste ehitusmäärusega seadmise, mida on võimalik teha ainult planeeringuga. Kaebajatele jääb arusaamatuks, kuidas saab haldusakti kehtivuse eeldustest lähtudes (HMS § 61 lg 2) ja haldusakti õiguspärasuse eeldustest lähtudes (HMS § 54) ning EhSRS § 1 lõikest 1 ja PlanS v.r §-st 5 ja EhS v.r § 19 lõikest 5, olla NÜP-is kohaldatavad NEM-is sätestatud maakasutuspiirangud ja maakasutus- ja ehitustingimused otseselt ülekantavad Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutuse juhtfunktsiooni ja maakasutus- ja ehitustingimuste määramisel. Ilmselgelt on tegemist diskretsioonireeglite olulise rikkumisega kuna tegemist on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan s.o. vastustaja ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada kuna vastustaja on NÜP-i menetlemisel ja kehtestamisel lähtunud ainult TÜP-ist ja NEM-ist, jättes kaebajate ja ka Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute omanike ettepanekud ja vastuväited tähelepanuta ja kaalumata.

kompensatsiooni-meetmena pesitsusvõimalused suluspesitsejatele, tagamaks linnustiku mitmekesisust ja pesitsemiskohtade olemasolu ning kaebajad kohustuvad paigaldama enne pesitsushooaega pesakaste ning rajama pereelamukruntide vahele hekid ning jättes põhja-lõuna suunalisele krundipiirile kõrghaljastuse kohustuslikuna.

Vastustaja on NÜP-is Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 puistud määratlenud linnametsana, samas on tegemist määratlemata õigusmõistega, mistõttu oli/on vastustajal tulenevalt Riigikohtu praktikast (vt RKHKo lahendi nr 3-3-1-62-02, p 12) kõrgendatud põhjendamiskohustus, mistõttu peab vastustaja tuginedes määratlema õigusmõistele esitama tavapärasest põhjalikuma (sisulise) motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Kaebajatele jääb paraku NÜP-i materjalide pinnalt ja vaidlustatud otsuses põhjendustest ebaselgeks, millistest obligatoorsetest asjaoludest tulenevalt on Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 puistud määratud linnametsaks, mis vajavad kaitset. Riigikohtu praktika kohaselt (RKHKo lahendi nr 3-3-1-42-02, p 11) oli vastustaja planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustatud piisavalt põhjendama, miks kaebajate poolt esitatud argumente ja tõendeid ei ole aktsepteeritud või piisavaks peetud, mistõttu leiavad kaebajad, et vastustaja ei ole täitnud HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust kuna haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus on puudulik ega võimalda kaebajatel teostada efektiivselt kaebeõigust. Kaebajate poolt esitatud keskkonnaalased uuringud, maakasutuspiirangute analüüs ja kavandatava hoonestuse visioon on jäetud tähelepanuta ning kaebajate poolt taotletava hoonestusega tekitav keskkonnakahju olulisus ja reaalne mõju on näitamata kuigi Riigikohtu praktika kohaselt (RKHKo lahendid nr 3-3-1-86-06, p 16; 3-3-1-15-08, p 18 alapunkt 2) peab keskkonnaasjades ära näitama, et tegevuse mõju on oluline ja reaalne, mistõttu pidi vastustaja tuginedes PS § 53 1. lauses sätestatud kinnistu omanike kohustusele säästa elu- ja looduskeskkonda, põhistama kaebajate poolt tekitatud või tekkivat kahju. Ilmselgelt ei saa vastustaja põhjendamiskohustus loetud täidetuks pelgalt viitega TÜP-ist tulenevale abstraktsele avalikule huvile säilitada muutmatuna kindlaks määratud maakasutuse juhtfunktsioon ja Nõmmele omane metsalinna miljöö või pelgalt väitega, et hoonestuse kavandamisel väheneb haljastuse osakaal. Ühtlasi rõhutavad kaebajad, et Riigikohus on selgesõnaliselt edastanud, et kaalutlusotsustuse põhjendamisel, eriti juhtudel kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista nimetatud akti sisu (RKHKo lahend 3-3-1-62-02, punktid 11 ja 12). Kuna vastustaja tugineb kaalutlusotsuse tegemisel määratlemata õigusmõistele Nõmme metsalinna miljöö, mis kaebajate poolt esitatud Leele Välja ekspertarvamusest Rännaku pst 32 hoonestamiseks (vt kaebuse lisa nr 19), on urbanistlik (loe linnaline) ilming, pidi vastustaja kaalutlusotsuses põhjendama, miks kaebajate poolt esitatud hoonestuse visioon (Arhitekt 11 OÜ, 2019, vt. Lisa nr 16), ei ole kooskõlas piirkonnas väljakujunenud hoonestamisviisidega ja hoonestusmahtudega ning mis asi või ilming on Nõmme metsalinna miljöö, mis väärib kaitset ning miks on kinnistute hoonestamine välistatud linnaehituslikust, valglinnastumise vältimise ja tervikliku linnaruumise arengu eesmärkidest tulenevalt. Vastustaja põhjendamiskohustus on täitmata. Lisaks eeltoodule leiavad kaebajad, et ilmselgelt kaalub kaebajate ja Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute omanike huvi pereelamute maakasutus- ja hoonestusetingimuste määramiseks üles kohaliku omavalitsuse abstraktse huvi olemasoleva miljöö säilimiseks kuna Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistud ei ole kunagi määratud Natura alaks või rohevõrgustiku tuumala osadeks ning kinnistutel puuduvad läbiviidud keskkonnauuringute kohaselt objektid, mis vajaksid kaitset. Ka ei ole olukorras, kus vastustajal puudub info (kuna vastavasisulised uuringuid puuduvad) selle kohta, kas ja kui tihedalt üldse keegi naudiks Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute miljööd, rääkida tõsikindlalt miljöö säilitamise vajadusest.

Kaebajad leiavad, et vastustaja kaalutlusotsus on ilmselgelt meelevaldne, ebaratsionaalne ja vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega ning vastustaja enda senise praktikaga metsamaa kõlvikutega kinnistute arendustegevuse lubamisel, mistõttu saab kohus HKMS § 158 lõikest 3 tulenevalt erandjuhul sekkuda haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekuse kontrolli (RKHKo lahendi nr 3-3-1-87-13, p 19).

kõrghaljastuse säilitamise kohustus, millest Kärbi tn 20, 20a, 24 ja 24a DP-s (DP024200), loobuti. Kaebajate väidet, et Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid ei saa pidada väärtuslikuks maastikuks kinnitab ka Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku käigus koostatud ekspertarvamus (T. Ploompuu ekspertarvamus 2007, lk 8-9, vt. kaebuse lisa nr 21), milles on leitud, et Rännaku puiestee ja Pääsküla prügimäe vahel on valdavalt kõdusoometsad, säilinud on üksikud älved häiludena metsas ning ala on tugevalt eutrofeerunud nii linna kui prügimäe poolt, mis ilmselgelt mõjutas kohaliku kaitse alla võetud Pääsküla raba piiride määramist, jättes Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistud kaitseala piiridest välja.

nr 22); linnustiku inventeerimise aruanne (Linnuekspert OÜ, 2018, vt kaebuse lisa nr 23) ja maakasutuspiirangute analüüs (Alkranell OÜ, 2018, vt kaebuse lisa nr 24) on üheselt tuvastav, et hõlmatav maa-ala ei ole käsitletav Natura alana; liigirikka elupaigana ega Pääsküla raba kaitsealana. Seega on Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku ekspertarvamusest (T. Ploompuu, 2007, lk 8-9, vt lisa nr 21) ja teistes viidatud dokumentidest üheselt tuvastatav, et Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutel puudub ökoloogiliselt kaitstav väärtus, mis vajaks kaitset.

Eeltoodust tulenevalt on NÜP kehtestatud vastuolus PlanS v.r § 4 lg 2 punktiga 3 ja § 7 lg 3 punktiga 9 kuna turbamaardla kasutustingimuste määramine on maakonnaplaneeringu ülesandeks mitte aga üldplaneeringu ülesandeks seega on kehtestatav üldplaneering vastuolus MaaPS § 14 lõikes 1 sätestatud maapõue ja maavara kaitse põhimõtetega kui PS §-s 154 ja KOKS § 6 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse pädevusega kuna vastustajal puudub õigus sekkuda maavara ja maardlate kasutustingimuste määramisse. Eeltoodust lähtuvalt puudub Tallinna Linnavolikogul õigus kehtestada NÜP-i kui Harju maakonnaplaneeringut 2030+ muutvat üldplaneeringut kuna kehtiva PlanS § 71 lõike 1 kohaselt saab maakonnaplaneeringut kehtestada sh muuta ainult Vabariigi Valitsus. Seega on NÜP kinnistute määratlemisel rohealana ja rohealale seatavate kaitse- ja kasutustingimuste osas HMS § 63 lg 2 punktist 3 tulenevalt tühine. Lisaks eeltoodule on Nugise tn 19 ja Lemmiku tn 50 kinnistute maakasutuse juhtfunktsioon roheala määratud vastuolus MaaPS § 14 lg 1 punkidega 1 ja 2.

avalikustamist ning kuidas oli vastustajal võimalik määrata Nõmme linnaosas asuvatel metsamaa rohealadel metsamajandamise piiranguid ilma neid maaomanikega kooskõlastamata ning ilma uut avalikustamist korraldamata arvestades seejuures Riigikohtu praktikat (RKHKo lahendi nr 3-3-1-28-04, p 20-21).

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

Üldplaneering on kooskõlastatud kõikide asjakohaste riigiasutuste ja võrguvaldajatega. Sellisele seisukohale jõudis ka Rahandusministeerium (ehk järelevalve organ planeerimismenetluse mõttes) oma NÜP-i heakskiitvas kirjas.

välistatud. Kuivõrd kaebajad on pettunud, püüavad nad pettumise teesi all muuta täiesti põhjendamatult tervet Nõmme linnaosa üldplaneeringut. Kaebajad on valinud põhjendamatult nn obstruktsionismi taktika püüdes vaidlustada absoluutselt igat võimalikku menetlust ning esitades nii haldusorganitele kui ka kohtutele kõikvõimalikke taotlusi. Paraku ei saa Tallinna linn võtta vastutust selle eest, kui keegi ehitab omale üles lootuse, et maatulundusmaale on tulevikus võimalik ehitada elamuid. Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja aruteludest ning seega viinud läbi korrektse haldusmenetluse.

tasandil kaitse alla (Tallinna Linnavolikogu 3. oktoobri 2013 määrus nr 55 „Pääsküla raba kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“) ning määruse § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitseala piirides maavarade kaevandamine keelatud.“ Üldplaneering on kooskõlastatud Maa-ameti poolt, kes kontrollib planeeringu vastavust maapõueseaduse nõuetele. Maardlatega seonduvat käsitleb KSH aruande ptk 4.10 „Maardlad“ ning aruande kohaselt on Nõmme linnaosas paiknevas Pääsküla maardla osas peamiselt tegemist turba passiivse reservvaruga ning Nõmmel paiknevas maardla osas kaevandamist ei toimu. Käesoleval juhul on täidetud MaaPS § 14 lõikest 1 tulenev kohustus tagada maavara kaevandamisväärsena säilimine ning selle juurdepääs. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus hõlmab endas kõiki toiminguid ja ehitisi, mille tegemine või rajamine mõjutab maavara kaevandamisväärsust ja sellele juurdepääsu (nt elamu ja tehnovõrgu ehitamine). Tegevust, milleks pole nimetatud luba, teatist vms vaja, võib üldjuhul pidada vähest mõju omavaks ja ajutiseks. Üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtotstarve määramine maardla alal ei ole kuidagi maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus, kuna maavara säilib kaevandamisväärsena ning maavarale juurdepääsu ei halvendata.

Antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Piirkonna rohealana säilitamine vastab pikaajalise ruumilise arengu ja säästva arengu põhimõtetele. Sellest tulenevalt ei ole piirkonnas ka lubatud lageraie teostamine, mida on kaebajad samuti soovinud teha. Kaebajatele on varasemaltki selgitatud, et kinnistul asuvas metsas on peetud sobilikuks hooldus- ja valik- või turberaietega majandamist, mille käigus tuleb (ja saab) tagada metsa säilimise. Metsa on võimalik tulunduslikel eesmärkidel majandada ka ilma lageraieid teostamata kasutades linnametsadele sobivamaid teisi raieliike. Negatiivsed mõjud metsa puhkeotstarbelisele ja ka ökoloogilisele väärtusele peavad olema võimalikult minimaalsed. Isegi kui looduskeskkond ei ole riiklikul või kohalikul tasandil kaitstud, ei tähenda see, et seda võiks kahjustada või hävitada. Kaitse puudumine ei tähenda, et looduskeskkonnal puudub põhjendus eksisteerimiseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast.

§ 75 lg 4 kohaselt maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuuna. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Kinnisasja omanikul puudub õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks, küll on tal õigus planeeringu koostamisel nõuda, et planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus kaaluks igakülgselt ka tema erahuvisid, kuid ta ei saa eeldada, et tema erahuvi kaalub igal juhul üles kõik muud huvid. Lisaks planeeritava kinnisasja omaniku erahuvidele tuleb planeerimisel arvesse võtta avalikke huve, puudutatud isikute huve ning erinevad väärtuseid, sh kehtiva üldplaneeringu põhimõtted ja leida nende pinnalt tasakaalustatud lahendus. Vastav põhimõte tuleneb ka PlanS v.r § 4 lõikest

Strateegiakeskuse kirjas on märgitud, oli kaebajate taotluse esitamisel juba Rahandusministeerium andnud üldplaneeringule heakskiidu ning edastatud Tallinna linnavolikogule kehtestamise üle otsustamiseks. Analoogselt märkis ka Rahandusministeerium kaebajatele, et ei saa arvestada avaliku väljapaneku väliselt esitatud vastuväidetega. PlanS v.r § 20 lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada planeeringu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal. Nõmme linnaosa üldplaneeringu avalik väljapanek kestis 29.05 kuni 21.08.2017, mille kestel oli kaebajatel piisavalt aega oma vastuväidete esitamiseks. Lisaks peeti avaliku väljapaneku järgselt mitmeid avalikke arutelusid. Põhjendamatuks tuleb lugeda etteheide, et diskretsiooni rakendamisel on tehtud vigu, kuivõrd keeldutud on taotluste ja vastuväidete menetlemisest, mis on esitatud pärast avaliku väljapaneku perioodi. Üldplaneeringu menetlus koosneb mitmest selgelt eristatavast etapist, üheks neist on vastuvõetud planeeringu avalik väljapanek ja avalikud arutelud, mille raames on igaühel võimalik esitada vastuväiteid ja ettepanekuid planeeringulahenduse muutmiseks. Nagu ka ettepanekute või vastuväidete koondtabelist (vt 02.12.2021 vastus kaebusele lisa 22) on nähtav, ei esitanud kaebajad avaliku väljapaneku kestel vastuväiteid, vaid aktiveerusid alles pärast avalikku väljapanekut. Planeerimisseaduse vanast redaktsioonist ega ka kehtivast seadusest ei tulene, et planeerimismenetluse läbiviija või järelevalvet teostav pädev organ pidanuks kaalumisel arvesse võtma selliseid ettepanekuid ja vastuväiteid, mis on esitatud pärast seaduses vastuväidete ja ettepanekute esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Üldplaneeringu kehtestamiseks korraldatakse avalik menetlus selleks, et iga huvitatud isik saaks soovi korral menetluses osaleda. Selleks oligi PlanS v.r § 16 lõikes 8 sätestatud ettepanekute ja vastuväidete esitamise võimalus ning avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamine. Keegi ei saa eeldada, et pärast kaasarääkimiseks antud aja möödumist saab ta suvalisel ajal esitada täiendavaid taotlusi või vastuväiteid. Selline võimalus tooks kaasa planeerimismenetluse venimise ning sisuliselt võimaluse igal ajal takistada planeeringu kehtestamist sellele vahetult eelnevalt mõne vastuväite või põhimõtteliselt kaalumist vääriva alternatiivlahenduse esitamisega. Tulenevalt eeltoodust ei ole Tallinna Strateegikeskuse põhjendatud taotlusest keeldumise puhul tegu menetlusveaga.

võimaldaksid järeldada, et vastustaja 2 ei ole Nõmme linnaosa üldplaneeringu osas järelevalve teostamisel kontrollinud haldusakti vastavust õigusaktidele.

vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele, seadustele ja muudele õigusaktidele) veelkord kontrollida. PlanS v.r § 21 lõige 4 toob selgelt välja, et kohalikul omavalitsusel on võimalik avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemusel planeeringus vajalikke parandusi ning täiendusi teha. Seega ei ole paranduste ja täienduste tegemine peale planeeringu vastuvõtmist lubamatu, vaid tavapärane osa planeerimisprotsessist.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

kehtestamise vahel. Samas ei nõustu kohus kaebajaga, et ainuüksi see tooks kaasa planeeringu tühistamise. Kohus märgib, et planeerimisseaduse v.r. (s.o. enne 1.07.2015 jõus olnud planeerimisseaduse versioon), mis käesoleval juhul kuulub rakendamisele, ei näe ette ajalimiiti, mis peaks jääma planeeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele. Samuti ei näe seadus ette ajalimiiti, mis kehtiks planeeringu avalikustamise ja selle järelevalveorganile heakskiiduks esitamise vahele. Mõlemal juhul tuleb arvestada, et mida laialdasemat ala ja suuremat huvide ringi planeering reguleerib, seda pikem on paratamatult ka selle menetlus juba ainuüksi erinevate huvide arvestamise ja tasakaalustamise vajaduse tõttu. Linna tüüpi asulate üldplaneeringud on praktikas kujunenud tulenevalt neis reguleeritavatest küsimuste ja lahendamist vajavate konfliktsete huvide ringist ning seadusega nõutud vajalikust detailsuse astmest vaieldamatult kõige ajamahukamateks planeeringuliigiks Eesti planeeringuõiguses. Seetõttu on käesoleval juhul planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel tähtis, kas olud üldplaneeringu reguleerimisobjekti arvestades on nii palju muutunud, et planeeringus kajastatu vajaks olulises osas uuendamist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole planeeringuga seotud asjaolud ja olukord nii olulises määras muutunud, et planeeringule oleks pidanud võimaldama esitada uusi vastuväiteid või täiendavaid seisukohti. Kohus märgib, et kaebaja välja toodud aastatel 2018-2020 vastu võetud 42 uut detailplaneeringut ei saa pidada selliseks uueks asjaoluks. Arvestades Nõmme linnaosa suurust ja selles olevate kinnistute ning kruntide arvu, ei ole nimetatud arv just eriti suur. Lisaks mainib kohus, et detailplaneeringuid võetakse reeglina vastu kooskõlas kehtiva üldplaneeringuga või erandjuhtudel seda väheoluliselt muutes. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et planeerimisõiguse halduspraktikas on kohtu hinnangul muutunud reegliks, et lühikest aega enne uue üldplaneeringu kehtestamist kehtestatud detailplaneeringute menetlemisel arvestatakse ka uue valmiva üldplaneeringu põhisuundi. Kohtud on sellist kohaliku omavalitsuse poolt rakendatavat praktikat pidanud mõistlikus, sest üldplaneeringute menetlemine on halduspraktikas tavaliselt pikaajaline ja ei ole väga harvad juhtumid, kus neid kohtus vaidlustatakse. Seetõttu on praktiline nendes sätestatud ühiskondlikke kokkuleppeid elukeskkonna kujundamisel vajadusel arvesse võtta juba enne nende lõplikku jõustumist. Ka Riigikohus ei ole sellises tegevuses näinud midagi otseselt taunitavat. Kohus peab vajalikuks välja tuua asjaolu, et kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli vaidluse all detailplaneeringu, mitte üldplaneeringu, mis on mahuliselt oluliselt suurem, õiguspärasus, mistõttu ei saa selles väljendatud seisukohti ja nendega seotud ajaraame pidada käesoleva vaidluse lahendamisel otseselt siduvaks.. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kohus peaks nii pikka ajavahet üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel alati ja igal tingimusel õigustatuks. Kohus toob välja, et kindlasti muutub nelja aasta jooksul teatud määral üldplaneeringuga hõlmatud alal elavate isikute koosseis ja uutel elanikel võivad olla erinevad huvid võrreldes senistega. See ei pea siiski tähendama, et kohalik omavalitsus peaks sellisel juhul tingimata korraldama uue avaliku väljapaneku, kuigi kohus möönab, et nii pika ajavahemiku möödudes oleks see üks võimalus. Kohus on siinkohal seisukohal, et vastava menetlusliku otsuse vastuvõtmine on kohaliku omavalitsuse kaalutluse küsimus. Sellise otsuse langetamisel tuleb kohalikul omavalitsusel kaaluda eelkõige küsimust, kas vahepeal toimunud muudatused kaaluvad üles avaliku huvi juba kord kokkulepitud ja kohaliku omavalituse arengusuundade elluviimiseks vajalike otsuste ja planeerimislaheduste lõpuks kehtestamise osas või on planeeringu kehtestamise venimise tõttu aja jooksul toimunud muudatused nii suured, et õigustatud on nende täiendav läbiarutamine ja planeeringu kehtestamise täiendav edasilükkamine. Lisaks tuleb arvestada, et vastava argumentatsiooni esitamine ei ole planeeringu kehtestamisel planeeringudokumentides sugugi iseenesestmõistetav, sest seadus ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb üldplaneering pärast avalikustamist kehtestada. Vajadus vastava argumentatsiooni esitamiseks selgub enamasti alles kohtus, kui keegi on planeeringu vaidlustanud. Siinkohal tuleb kohtu hinnangul sellistel

juhtudel planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel lisaks eeltoodule vaadata ka üldplaneeringu vaidlustamise motivatsiooni, varasemat osalemist planeeringumenetluses ja planeeringu vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitse ja tulevikus üldplaneeringu muutmise teel realiseerimise võimalust. Kõiki neid küsimusi saab sellisel juhul kaaluda ka kohus. Käesoleval juhul on kaebajate peamiseks motiiviks kohtu hinnangul ilmselgelt eelkõige soov saada oma maale planeeringutingimused, mis võimaldavad tulevikus seal ehitada, mitte laiema ühiskondliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine iga hinna eest. Kohus leiab, et kaebaja subjektiivset õigust ja majanduslikke huvisid puudutavas osas ei omanud üldplaneeringu nii pikk menetlemine sisulist mõju, sest uusi sisulisi argumente ja olulisi faktilisi muutusi, mis oleks seotud selles osas menetluse pikkusega ja mis oleks kaebaja subjektiivseid õigusi või huvisid oluliselt puudutanud, ei ole kaebaja kohtu hinnangul suutnud välja tuua. Huvi oma maaomandi arendamiseks oli kaebajatel olemas juba enne planeeringu avalikku väljapanekut ja kaebaja 2 esitas menetluses ka vastava ettepaneku. Samuti ei ole toimunud kaebajate kinnistute maakasutusõiguse muutmist ajavahemikul avaliku väljapaneku lõpust kuni planeeringu kehtestamiseni. Ainuüksi kehtestatud uute detailplaneeringute arv selliseks muudatuseks iseenesest ei ole ja seda ka eelpoolkirjeldatud põhjustel. Lisaks märgib kohus, et üldplaneeringu eesmärgiks ei ole iga isiku erahuvidele vastava lahenduse fikseerimine seoses maakasutus- ja ehitusõigusega, vaid eelkõige on see võimalikku ehitamist ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatab kohaliku omavalitsuse või selle osa arengut eelkõige omavalitsuse või selle osa kui terviku seisukohast. Asjaolu, et vaidlusalust üldplaneeringut on menetletud juba 2000-te aastate algusest ja Nõmme linnaosale on selle kehtestamine kiireks uute arengusuundade ja arengulahenduste elluviimiseks ülimalt vajalik, näitab, et käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul õigustatud vaidlustatud NÜP-u kehtetuks tunnistamine kohtu poolt õigustatud, kuigi kohus möönab, et ajavahemik üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel on päris pikk. Kohtu sellist hinnangut toetab muuhulgas asjaolu, et NÜP-i kehtestamise otsust ei ole ka peaaegu üldse vaidlustatud ehk tegelikult sellest pikast ajavahemikust teoreetiliselt puudutatud isikute arv on väga väike. Sellele viitas oma vastuses ka vastustaja 1. Kohtu hinnangul ei oleks kaebaja eeltoodud argumentidel põhinevalt üldplaneeringu kehtetuks tunnistamine põhjendatud juba ka seetõttu, et nimetatud planeeringu menetlus on olnud niigi erakordselt pikk ja Nõmme vajab uut ja valdava enamiku huvitatud isikute huvidele vastavat üldplaneeringut edasise arengu suunamiseks. Isikud, kelle huvid on vahepeal muutunud, saavad neid edaspidi paremini kaitsta taotledes näiteks üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute vastuvõtmist. Sellised menetlused on ka oluliselt vähem ressurssi nõudvad ja ei hakka takistama terve piirkonna normaalset arengut.

Lisaks toob vastustaja 1 välja, et maardlatega seonduvat käsitleb KSH aruande ptk 4.10 „Maardlad“ ning aruande kohaselt on Nõmme linnaosas paiknevas Pääsküla maardla osas peamiselt tegemist turba passiivse reservvaruga ning Nõmmel paiknevas maardla osas kaevandamist ei toimu. Käesoleval juhul on täidetud MaaPS § 14 lõikest 1 tulenev kohustus tagada maavara kaevandamisväärsena säilimine ning selle juurdepääs. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus hõlmab endas kõiki toiminguid ja ehitisi, mille tegemine või rajamine mõjutab maavara kaevandamisväärsust ja sellele juurdepääsu (nt elamu ja tehnovõrgu ehitamine). Tegevust, milleks pole nimetatud luba, teatist vms vaja, võib üldjuhul pidada vähest mõju omavaks ja ajutiseks. Üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtotstarve määramine maardla alal ei ole kuidagi maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus, kuna maavara säilib kaevandamisväärsena ning maavarale juurdepääsu ei halvendata.

muuhulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine, samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe määramine. Eeltoodu tähendab, et kohalikul omavalitsusel on õigus seada piiranguid ka omandi vabale ja omaniku soovile vastavale kasutamisele ning teha seda kinnisomandi (maa) puhul eelkõige läbi maakasutuse üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste ja täpsemalt maakasutuse juhtotstarbe määramise.

tehtud otsuse punktis 38 märkinud järgmist: “ Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“. Sama otsuse punktis 40 on kohus täpsustanud: „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja teinud otsuse langetamisel ei selliseid menetlus või vormivigu, mis oleks võinud mõjutada sisulist otsustamist ega ka väljunud diskretsiooni piiridest või teinud diskretsioonivigu.

üldplaneeringuavalik väljapanek toimus ajavahemikul 29.05.2017 – 31.08.2017 ehk sisuliselt oli selle pikkuseks kolm kuud. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjas nr 3-1/1037-1, millega edastati Nõmme linnaosa üldplaneeringu järelevalveks rahandusministrile (dtl 34) välja toonud, et „Avaliku väljapaneku käigus toimusid täiendavad üldplaneeringut tutvustavad arutelud 20. juunil 2017 Nõmme Kultuurikeskuses, 26. juulil 2017 Männikul Nõmme Sotsiaalmajas ning 31. augustil 2017 Nõmme Kultuurikeskuses. Vastuväidete või ettepanekute arutamiseks toimusid avalikud arutelud 12. ja 26. oktoobril, 21. ja 22. novembril ja 28. ja 29. novembril 2017 ning 14. veebruaril 2018 Nõmme Majas, Valdeku tn 13. Teadaanded avalike arutelude toimumisest ilmusid ajalehes „Postimees“ 15. septembril, 6. novembril 2017 ja 20. jaanuaril 2018; ajalehes „Nõmme Sõnumid 16. juunil, 18. augustil, 29. septembril, 10. novembril 2017 ja 26. jaanuaril 2018 ning ajalehes „Pealinn“ 06. novembril 2017 ja 29. jaanuaril 2018 (13. septembril 2017 saadeti ajalehele „Pealinn“ teadaanne avaliku arutelu toimumise kohta avaldamiseks, kuid Tallinna Linnaplaneerimise Ametist mitteolenevatel põhjustel teadaanne kahjuks ei ilmunud). Samuti ilmusid teadaanded avaliku väljapaneku ja avalike arutelude toimumise kohta Tallinna linna koduleheküljel aadressil https://www.tallinn.ee/est/uudised Avalike arutelude toimumise kohta saadeti ettepanekute või vastuväidete esitajatele ka personaalsed teated e-maili teel. Avaliku väljapaneku järgselt ja avalike arutelude ajal esitati täiendavalt 14 ettepanekut või vastuväidet.“. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust ka selle üle, et ainult kaebaja Linus Capital OÜ esitas avalike arutelude ja väljapanekute ajal 15.12.2017 kirjaga oma ettepaneku üldplaneeringule. Nähtuvalt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1, jättis vastustaja 1 nimetatud ettepaneku põhjendatult rahuldamata ja suunas selle üldplaneeringu järelevalvesse (dtl 162-163). Vaidlust ei ole ka selles, et kõik muud kirjad, pöördumised, taotlused jne. seoses käesolevas kaebuses välja toodud kaebajate väidetega on adresseeritud vastustajale 1 pärast avalikku väljapanekut ja sellega seotud avalikke arutelusid. Vastustaja viitab siinkohal õigustatult asjaolule, et tal ei olnud kohustust väljaspool seaduses ja menetluses määratud menetluslikke tähtaegu esitatud ettepanekute kaalumiseks, sest sellise ettepanekute esitamise õiguse aktsepteerimine tähendaks põhimõtteliselt võimaluse loomist planeeringute kehtestamise lõputuks takistamiseks. Kohus märgib, et vastustaja on sellele vaatamata kaebaja kirjadele kuni Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtestamiseni korduvalt vastanud ja selgitanud, miks tema esitatud seisukohti ei arvestata. Asjaolu, et kaebajatele need selgitused ei meeldinud, ei tähenda, et need oleks õigusvastased või lubamatud.

pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt kuidagi mõistlik hoonestust lubada. Antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Selline Pääsküla raba säilitamise vajadus annab vastustaja 1 arvates ka aluse piirata looduskeskkonnale üleliigsete negatiivsete mõjude vältimiseks selle kasutamist ja eelkõige raieõiguste piiramise näol. Vastustaja viitab siinkohal kohtu arvates ka õigustatult Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 53, mille järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast. Samuti on vastustaja 1 selgitanud, et tema seisukohti toetab ka NÜPi KSH aruandes toodu. Kohus märgib siinkohal eraldi ära ainult selle, et ka KSH aruanne ei toeta kuidagi kaebajate väiteid, et nende poolt soovitud arendus oleks väga väikese või olematu mõjuga. Selles öeldakse väga selgelt, et rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda. Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud maale omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele. Samuti vähendab nimetatud aladele uute elamupiirkondade rajamine looduslike elupaikade pindala (KSH aruande lk 49). Kohus leiab, et vastustaja 1 ei ole teinud kaalutlusviga tuginedes nendele igati arusaadavatele ja põhjendatud kaalutlustele kaebajate ettepanekute tagasilükkamisel. Kohus nõustub vastustajaga 1, et antud juhul kaalub avalik huvi loodusliku keskkonna säilitamiseks selgelt üles erahuvi teostada looduskeskkonnas uut elamuarendust. Kohus märgib ka seda, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda selles, et nende suhtes oleks toimunud ebavõrdne kohtlemine. Vaatamata rohkearvulistele ehitusõiguse andmise näidetele varem metsaaladeks olnud aladele, mida kaebajad on kaebuses välja toonud, ei tähenda vastustaja 1 keeldumine kohtu hinnangul ebavõrdset kohtlemist. Kohus märgib kõigepealt, et kõik need ehitusõiguse andmised on läbinud korrakohase avaliku menetluse, kus kõik asjahuvilised on saanud oma seisukohti väljendada ja otsused on tehtud igakordse eraldi kaalumise järel. Kohus märgib, et vastustaja märkis kohtuistungil siinkohal õigustatult, et valdav enamus sellistest otsustest on tehtud umbes 10 aastat tagasi ja et praegu tehakse selliseid otsuseid väga harva. Kohus leiab, et selline poliitikamuudatus on loogiline arvestades kõigepealt viimase 10 aasta jooksul toimunud muudatusi suhtumise loodushoidu ja suuremat tähelepanu linna elukeskkonna kvaliteedile. Teiseks on see ka igati loogiline tulenevalt asjaolust, et iga vastav otsus on vähendanud metsaalasid ja rohealasid linnaruumis ning sellega kaasneb paratamatult elukeskkonna kvaliteedi langus ehk iga järgneva otsuse puhul tõuseb loodushoiu argumendi tähtsus avalikkuse silmis. Kohus märgib ka, et kaebajad ei ole sugugi ainukesed eraomanikud, kellel huvi oma omandit arendustegevuseks kasutada sarnase argumendiga rikutakse. Nii nähtub näiteks TLPA 04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1, millega Nõmme NÜP esitati järelevalveks rahandusministeeriumile, et sellist argumentatsiooni on kasutatud selle avalikul väljapanekul esitatud sarnaste ettepanekute suhtes (ka avalikkuse survel), mis asuvad kirja punktis 3 toodud tabelis positsioonidel 2, 17, 24, 26, 28, 29, 35, 38, 42, 43, 44, 47, 53, 54), mille puhul eelistati roheala funktsiooni muudele planeeringus või ettepanekutes toodud otstarvetele. Seega on kaebaja väide, et tegemist on ainult tema ebavõrdse kohtlemisega väga selgesti ümber lükatud.

maaomanike kooskõlastust. Samuti ei ole vastavat volitust kaebajate arvates võimalik tuletada metsaseadusest, sest see viitab alates 1. 07.2015 jõustunud planeerimiseseaduse § 75 lg 1 p 14 alusel, mis ei kuulu käesoleval juhul rakendamisele. Kohus leiab, et nimetatud argumendid on selgelt otsitud. Kohus nõustub vastustaja 2 seisukohaga, et metsamaa rohealadel matsamajanduse piirangute seadmine on võimalik PlanS v.r. § 8 lg 3 p 7 toodu (või hetkel kehtiva PlanS § 75 lg 1 p 10) alusel. Kohus märgib ka seda, et avalikkus (maaomanikud) ei ole ka vana PlanS § 17 mõistes kooskõlastajad ehk nende arvamuse võib põhjendatult arvestamata jätta.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.