Omandireform › Vara tagastamine

3-20-2551 Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100% elamumaa, kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises LL-le 1/10 osas, XX-le 6/10 osas, QQ-le 1/10 osas, DD-le 1/10 osas ja YY pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ja maatükk III pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektidele XX-le 2/6 osas, DD-le 1/6 osas, QQ-le 1/6 osas, LL-le 1/6 osas ja YY pärijatele 1/6 osas kaasomandisse. Kuigi maatükid I ja II asuvad kõrvuti, oli nende eraldi tagastamine tingitud sellest, et maatükil I asusid hooned, mille omanike ring erines õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide ringist.

3-20-2551 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (määrus nr 36) p-d 56, 563, 566 ja p 57 viimane lõik). Katastriüksuse moodustamisel eraldiseisvat õiguslikku tähendust ei olnud, säärase tähenduse andis sellele kohaliku omavalitsuse otsus moodustatud katastriüksuste esemeks olev maa tagastada. Katastriüksuse plaan oli maa tagastamise korralduse lisaks. See tähendab, et kõnealuste korraldustega määrati kindlaks see, millistes piirides maa tagastatakse ning kust kulgeb maatüki I ja maatüki II vaheline piir. Seda ei ole otsustanud ei Maa-amet katastriüksuse registreerimisel ega maakohtu kinnistusosakond kinnistusraamatusse esmakande tegemisel. Kui kaebaja leiab, et maa tagastamise menetluse käigus moodustatud katastriüksuste piirid ei vasta õigustatud subjektide vahelisele kokkuleppele, peaks ta tühistamisnõudega vaidlustama asjaomased korraldused. Praegu ei saa kaebaja neid korraldusi enam vaidlustada. Oru Vallavalitsuse korraldust nr 52 ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud ning juba haldusasjas 317-1601 tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et eelnimetatud korralduse vaidlustamise võimalused on kaebaja jaoks ammendunud seoses kaebetähtaja möödalaskmisega. LääneNigula Vallavalitsuse korralduse nr 285 kaebaja vaidlustas, ent kaebus on haldusasjas 3-171601 tehtud jõustunud kohtuotsusega rahuldamata jäetud, mis välistab selle uuesti vaidlustamise. Isegi juhul, kui saaks asuda seisukohale, et eelnimetatud korralduste andmisel ei ole õigustatud subjektide vahelisest tegelikust kokkuleppest lähtutud, on tagastatava maa piirid siduvalt kindlaks määratud nende korraldustega. Kaebaja ei saa vaidlustada maa tagastamise korraldustele järgnevalt tehtud tehnilist laadi toiminguid (nt katastriüksuse registreerimine), eesmärgiga sisuliselt muuta maa tagastamise korraldusi. Kaebaja ei väida seda, et maakatastri andmed ei vasta maa tagastamise korraldustele, vaid väidab, et katastriüksuse piirid ei ole kooskõlas nende korralduste andmise aluseks olnud kokkuleppega. Katastriüksuse registreerimisel maakatastris ei olnud – ega pidanudki olema – aluseks mitte õigustatud subjektide vaheline kokkulepe, vaid maa tagastamise korraldusele lisatud katastriüksuse plaan. Sel plaanil kajastatud tagastatava maa piire saanuks vaidlustada üksnes asjaomaste korralduste vaidlustamise raames. Mis puudutab konkreetselt kaebuses esile toodud maaribaga (teemaaga) seonduvat, siis on ringkonnakohus haldusasjas 3-17-1601 tehtud kohtuotsuse p-s 31 sõnaselgelt märkinud, et „[s]õltumata sellest, millistel põhjendustel muudeti osaliselt punase joone asendit, on kaebaja allkirjastanud ka need katastriüksuse plaanid, millel on hoonete teenindusmaa osast teemaa välja arvatud“. Seega on kohus juba kontrollinud seda, et maatükki II kuuluv ning maatüki I ja katastriüksuse nr 44101:001:1179 vahele jääv maariba on tagastatud õigesti ehk teisisõnu – see, et kõnealune riba jäi maatüki II koosseisu, on kooskõlas õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkuleppega. Kaebaja väide, et hoonetekompleksi kuulunud puukuur jääb maatükile II ehk ei jää hoonete juurde moodustatud katastriüksusele, on kaebusele lisatud materjalide ja Maa-ameti kaardiserverist kättesaadava ortofoto põhjal usutav. See aga ei tähenda, et kaebajal oleks õigus nõuda selle kuuri aluse või selle teenindamiseks vajaliku maa tagastamist nii, et see jääks maatüki I koosseisu. See, miks otsustati maa tagastada nii, et kõnealune kuur jäi hoonete juurde moodustatud elamumaa sihtotstarbega katastriüksuse piiridest välja (või see, miks ei hõlmanud elamute juurde moodustatud katastriüksus kogu vana talu õunapuuaeda), ei ole praegu enam oluline, sest on siduvalt otsustatud juba maa tagastamise korraldustega. Praeguseks ajaks on kõnealune kuur muutunud kinnisasja nr 18468550 oluliseks osaks. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et maa tagastamise otsuse tegemise ajal ei kajastanud ehitisregister kõiki selle kuuriga seotud andmeid õigesti, ei saaks nende andmete korrigeerimine kuidagi tuua kaasa maatüki I piiride laiendamist nii, et kuur jääks sellele maatükile. Seega, isegi kui kaebajal oleks subjektiivne õigus nõuda ehitisregistris ehitise koordinaatide täpsustamist, ei oleks tal võimalik saavutada kaebuse eesmärki, mis tähendab, et sellise nõude osas tuleks kaebus tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Ehitisregistri kannete muutmine ei tingiks maa tagastamise 3(6)

3-20-2551 korralduste ümber vaatamist ega annaks kaebajale õigust nõuda nende korralduste muutmist või katastriüksuste piiride korrigeerimist. Kaebuses esitatud avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava asjaolu tuvastamise nõude esitamiseks puudub kaebajal kaebeõigus seetõttu, et HKMS § 45 lg 2 kohaselt saab tuvastuskaebuse esitada juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatav, kui asjaolu tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks üldse vajalik. Praegusel juhul ei annaks selle tuvastamine, milline oli tegelik kokkulepe õigustatud subjektide vahel, kaebajale mitte mingisugust õiguslikku kasu, sest tagastatava maa suurus ja piirid on siduvalt kindlaks määratud maa tagastamise korraldustega. Haldusasjas 317-1601, mille pooleks kaebaja oli, tehtud kohtuotsuses on üheselt mõistetavalt tuvastatud, et maa tagastamine selliselt, et vaidlusalune maariba jääb maatüki II koosseisu, vastas õigustatud subjektide kokkuleppele. Kaebaja nõue parandada kinnistusraamatu kandeid ei kuulu halduskohtu pädevusse ning selles osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja paranduste tegemisest keeldumise vaidlustamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord. Kui kaebaja on seisukohal, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, tuleb tal esitada kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus kande parandamiseks (kinnistusraamatuseaduse § 631) ning juhul kui see avaldus jäetakse kandemäärusega rahuldamata, on võimalik kandemääruse peale esitada määruskaebus maakohtule vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 599. Halduskohtule esitatava kaebusega ei saa nõuda maakohtu kinnistusosakonna kohustamist kande muutmiseks. Halduskohtu pädevusse mittekuuluv on ka kaebuse täpsustuses sõnastatud nõue kohustada kedagi katastriüksusele 55201:001:4232 juurdepääsuks vajaliku servituudi seadmiseks. Maatüki koormamine piiratud asjaõigustega, sh servituudiga, seondub puhtalt maaomanike vaheliste eraõigusliku iseloomuga suhetega ning selliste suhete klaarimine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kui kaebaja (kes on kinnistusraamatust nähtuvalt ka kinnistu nr 785732 – mis hõlmab katastriüksust 55201:001:4232 – omanik) leiab, et mõne teise kinnistu omanikud peavad tagama talle juurdepääsu ja ta ei saavuta nendega kokkulepet, on tal õigus pöörduda teiste kinnistuomanike vastu maakohtusse. Kohus märgib siiski, et kinnistu, mille kaudu kaebaja juurdepääsu arusaadavalt soovib, kuulub kaasomanikele, kelle hulgas on ka kaebaja ise. Kaebaja esitas kaebuse täpsustuse p 8 alap-s 4 nõude teha õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ehk kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikud toimingud. Isegi kui eeldada, et kaebaja pidas silmas muid toiminguid peale ehitisregistri kannete, katastriüksuse piiride ja kinnistusraamatu kande muutmise, siis selles osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna selles osas ei vasta kaebus jätkuvalt HKMS § 38 lg 1 p-le 5. Kohus juhtis käiguta jätmise määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebuses tuleb märkida konkreetselt, millist haldustegevust (haldusakte, toiminguid) kaebaja vaidlustada soovib. Kohustamisnõude esitamisel tulnuks selgelt näidata, millise haldusakti andmist või millise toimingu sooritamist kaebaja tahab. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebus kuulub tagastamisele ja on seega perspektiivitu. Kaebajal puuduks ka kaebuse menetlusse võtmise korral esialgse õiguskaitse vajadus, kuna mõlema asjassepuutuva kinnisasja puhul kuulub kaebaja ise kaasomanike ringi, mistõttu saab kaebaja nende kinnistute käsutamist takistada ise ilma esialgse õiguskaitseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4(6)

3-20-2551

XX palub 22.01.2021 määruskaebuses halduskohtu 06.01.2021 määrus tühistada.

Rikutud on kaebaja õigusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ja maal asuvatele hoonetele elamumaa määramisel. Kaebaja taotleb Maa-ameti kohustamist maakatastri andmete vastavusse viimiseks maa tagastamise korraldustega. Kaebajale on tagastatud vähemväärtuslik maa. Maa piiride nihutamist kokkuleppes sätestatud ei ole. Kaebajal on õigustatud ootus, et talle tagastatakse vastavalt õigustatud subjektide poolt 2002. a-l allkirjastatud kokkuleppele sellel kajastatud punase joonega tähistatud elamumaa koosseisu märgitud viljapuuaed. Samuti, et talle tagastatakse endine talu osaliselt metsastunud põllumaakõlvik, mitte vesine võsa naabermaaüksuse Kibuse koplist. Kaebaja taotleb tuvastuskaebuse rahuldamist, et kaitsta oma ostueesõigust naabermaaüksuse erastamisel . Kaebajal on kaebeõigus ja tema õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebajal on õigustatud ootus, et vead maakatastri andmetes ei piiraks kaebaja ostueesõiguse teostamist, et vead kõrvaldataks ja maakatastri andmed vastaks maa tagastamise korraldustele. Elamumaa sihtotstarbega maa tagastamise otsuse tegemise ajal ei kajastanud ehitisregister Lillemaa maaüksusele ehitatud puukuuri asukohakoordinaatidega seotud andmeid õigesti. Ehitisregistri andmete korrastamine viidi lõpule 17.01.2021. Korrastatud andmete kohaselt ei vasta maakatastri andmed maa tagastamise korraldustele. Puukuuri tegelik asukoht oli väljaspool Lillemaa nr 39 talumaa piire. Kohalik omavalitsus muutis õigustatud subjektidega kooskõlastamata ja omavoliliselt 2002. a-l allkirjastatud taluplaanile märgitud punase joone asendit, tekitades puukuuri Lillemaa tagastatava maa koosseisu arvamiseks maasiilu ja nihutades katastriplaanil selle maasiilu asukohta. Muudetud punase joone asendi tõttu on kaebaja jäetud ilma naaberkinnistu erastamise ostueesõigusest. Kaebeõigust kinnitab asjaolu, et haldusasjas nr 3-17-1601 on vastustaja Lääne-Nigula vald tunnistanud, et vald ei tea, miks see maasiil seal on; 2002. a plaani allkirjastamine on toimunud vaid ühel korral ja seda muudetud ei ole. Samal ajal on selles haldusasjas tuvastatud, et 2002. a-l allkirjastatud plaan eksisteerib kahel erineval kujul. Dokument ei saa kahel erineval kujul eksisteerida. Seega on dokumendi ehtsus vaidlustatav. Tõendamata on väide, et kõnealune teemaa (maatüki I ja maatüki II vahele jääv maariba) jäi maatüki II koosseisu poolte vahel sõlmitud kokkuleppega. Kohus kontrollis haldusasjas nr 3-17-1601 üksnes seda, et visuaalselt näeb kaebaja allkiri mõlemal plaanil samasugune välja. Samal ajal kohus tuvastas, et plaanil on osaliselt muudetud punase joone asendit. Seega kohus tuvastas, et menetluses on kaks erinevat piiride kokkulepet väljendavat dokumenti. Vastustaja aga kinnitas, et dokument on allkirjastatud vaid ühel korral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-2551 õunapuuaiast ja puukuur katastriüksuse II piiridesse. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks tegema toiminguid selleks, et katastriüksuste piirid vastaksid nimetatud kokkuleppele. Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et endise Lillemaa talu nr 39 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on otsustatud Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285. Katastriüksused moodustati kaardi- ja plaanimaterjali alusel (määruse nr 36 p 563) ning maa tagastamise menetluse käigus, seega enne maa tagastamise otsustamist. Katastriüksuse plaan on tagastamise korralduse lisa (määruse nr 36 p 57). Maa-amet registreeris katastriüksuse maakatastris maa tagastamise otsuse ja katastriüksuse toimiku andmete alusel. Seega ei määranud Maa-amet kindlaks katastriüksuse piire. Millistes piirides maa tagastatakse, määrati kindlaks kohaliku omavalitsuse korraldustega, mille andmisel lähtuti muu hulgas õigustatud subjektide 2002. a kokkuleppest. Kaebaja ei ole Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldust nr 52 kohtus vaidlustanud ja selle vaidlustamiseks seaduses sätestatud tähtajad on möödunud. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldus nr 285 on kohtulikult vaidlustatud (haldusasi nr 3-17-1601), kuid XX kaebus jäeti jõustunud kohtuotsusega rahuldamata. Seega on kohaliku omavalitsuse korraldused kehtivad, nendega on tagastatava maa piirid siduvalt kindlaks määratud, ning nende vaidlustamine ei ole enam võimalik.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.