Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 12. jaanuar 2021, Tallinn 3-20-2028
Haldusasi
OÜ Loo Auto kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 3. septembri 2020 korralduse nr 712 tühistamise ja projekteerimistingimuste taotluse uueks läbi vaatamiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ Loo Auto Esindaja: juh. liige Roland Kriisa Vastustaja: Jõelähtme vald Esindaja: vallasekretär Leho Kure
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Loo Auto kaebus. Tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 3. septembri 2020 korraldus nr 712 ja kohustada Jõelähtme Vallavalitsust OÜ Loo Auto poolt esitatud projekteerimistingimuste taotluse uueks läbi vaatamiseks.
2.Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Loo Auto kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot. Edasikaebamise kord: Pooltel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 11. veebruaril 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja esitas Jõelähtme Vallavalitsusele taotluse anda projekteerimistingimused (edaspidi „PT“) PaeSinnika maaüksusele (katastritunnus 24504:003:0700) ligikaudu 2 ha suuruse tiigi rajamiseks, märkides selgituseks, et „[t]iigi rajamisega seotud maavara ammendumise järel on võimalik taotleda Maa-ametilt aktiivse tarbevaru muutmist passiivseks, mis võimaldaks tulevikus ehitada kinnistule ühe elumaja“.
2.Jõelähtme Vallavalitsus andis 3. septembril 2020 korralduse nr 712 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“), millega keeldus PT andmisest, kuna on veendunud, et maaomaniku tegelik eesmärk ei ole tehisveekogu rajamine, vaid maavara väljamine, ent kaevandamise formaalselt ümbernimetamine ehitamiseks, ei saa endaga kaasa tuua olukorda, kus kaevandamine on võimalik ilma kaevandamisloata. Korralduse andmise
-1-
õigusliku alusena on märgitud ehitusseadustiku (edaspidi „EhS“) § 32 punkt 7 ning korralduses on leitud, et kui rajataval veekogul olulist keskkonnamõju ei ole, mõjutab selle rajamine ehk kaevandamine muuhulgas Liivamäe küla ja Loo aleviku elanike elukeskkonda.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud korralduse tühistamist ning vallavalitsuse kohustamist PT taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja PT andmisest keeldumist arusaadavalt ega piisavalt põhjendanud ega võtnud kaalumisel sootuks arvesse kaebaja kui kinnistu omaniku õigusi ja huve. Kaebaja peab meelevaldseks järeldust, et kaebaja tegelik eesmärk on maavara väljamine. Vaidlustatud korralduses osutatud keskkonnamõjude kohta märgib kaebaja, et vallavalitsus ei ole Liivamäe ja Loo elanike huve isegi välja selgitanud, mistõttu ei saa ta tugineda sellele, et tiigi rajamine mõjutab nende elukeskkonda. Kaebaja hinnangul jääb arusaamatuks, millist kahju avaldab püsiv ning visuaalselt elukeskkonda jääv tehisveekogu või kuidas see mõjutab nägemiskauguses paiknevate elanike elukeskkonda. Kaebaja rõhutab, et soovis PT andmist tiigi, mitte kaevanduse rajamiseks. Kaebaja täpsustab, et käesoleval ajal on Pae-Sinnika kinnistule lubatud püstitada vaid ajutise iseloomuga hooneid ja rajatisi ning püsiva iseloomuga ehitustegevus on võimalik üksnes peale maavara ammendamist, mistõttu soovibki kaebaja tiigi ehitamise käigus väljata aktiivse tarbevaru. Kaebaja möönab, et tehisveekogu rajamise käigus tekib kaevist, ent rõhutab, et maapõueseaduse (edaspidi „MaaPS“) § 96 lg 2 kohaselt ei ole tegemist kaevandamisega. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud tema ärakuulamisõigust ning viitab sellele, et V. Virolainenil, kes vastustajale väidetavalt selgitusi andnud on, ei ole kunagi olnud volitust kaebaja esindamiseks asjaomases PT taotluse menetluses. Viimaks osutab kaebaja sellele, et veereservuaari rajamisega Pae-Sinnika kinnistule on oma varasemates kirjades nõustunud nii Maa-amet kui ka Keskkonnaamet.
4.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, selgitades, et kaebaja väidetav kaugem eesmärk Pae-Sinnika kinnistule elamu rajada, on teostamatu, kuna Maa-amet on selgelt väljendanud seisukohta, et püsiva iseloomuga ehitiste püstitamine ei ole sellele kinnistule maavara kättesaadavuse tagamise eesmärgil võimalik. Vastustaja viitab ka sellele, et kaebaja on eelnevalt korduvalt pöördunud vastustaja poole PaeSinnika maaüksuse võimaliku arendamise küsimuses, märkides tehisveekogu rajamise eesmärgina varem nii ujumiskoha kui loomade joogikoha rajamist, mis viitab vastustaja hinnangul üheselt sellele, et kaebaja tegelik eesmärk on maavara väljamine. Vastustaja jääb seisukohale, et PT alusel toimuv ehitustegevus ei tohi kaasa tuua sama tagajärge, mis oleks kaevandamisel, olukorras kus kaevandamisloa saamine oleks ilmselt võimatu. Vastustaja jääb seisukohale, et kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju, mis seondub kaevandustegevusega ilma keskkonnamõju hindamata ja abinõusid rakendamata. Vastustaja hinnangul on see, et kaevandamine hoonestatud piirkondade vahetus läheduses on seotud väga selgete keskkonnamõjudega ning et see mõjutab Liivamäe küla ja Loo aleviku elanike elukeskkonda, üldteada, kuna maapinnal toimuv nö lahtine paekivi kaevandamine on esiteks visuaalselt nähtav tegevus, teiseks kaasnevad paekivi kaevandamisega nii lõhkamistööd (müra), puurimistööd (vibratsioon) jms, nimetatud tegevuste käigus tekib paekivitolmu, mis lendleb ja häirib ümbritsevate elanike elukeskkonda, liiati seondub maavara väljamisega ka maavara väljavedu, mis kaebaja poolt antud selgitustest nähtuvalt ei ole samuti väikesemahuline tegevus. Viimaks märgib vastustaja, et kuigi maavara väljamine ei kestaks püsivalt, siis tulemus – 2 ha suurune tehisveekogu – on püsiv ning visuaalselt elukeskkonda jääv objekt. Vastustaja leiab, et tal oli põhjust käsitada V. Virolainenit kaebaja esindajana, kuna viimane on kaebaja huvides ja nimel vallavalitsusega korduvalt asju ajanud, samas märgib vastustaja, et isegi ärakuulamisõiguse võimalik rikkumine ei saa tuua kaasa vaidlustatud korralduse tühistamist, kuna kaebaja ei ole osutanud ühelegi olulisele asjaolule, mis vastustajal oleks ärakuulamisõiguse tagamata jätmise tõttu nõuetekohaselt välja selgitamata jäänud.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaadanud läbi poolte argumendid ja esitatud tõendid, leian et kaebus tuleb rahuldada, kuna ei nähtu, et vastustaja oleks nõuetekohaselt välja selgitanud vaidlustatud otsuse tegemise õiguslikuks aluseks oleva normi kohaldamist õigustavad asjaolud. Vaidlustatud otsuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei ole omavahel loogiliselt seostatud ning lisaks sellele on vastustaja sisuliselt andnud hinnangu kaevandamisloa vajalikkusele, mis aga ei kuulu vastustaja pädevusse. Ainuüksi sellega, et PT taotluses osutatud tehisveekogu rajamise põhiliseks eesmärgiks on maavara väljamine – milline vastustaja järeldus on PT
-2-
taotluses ja kaebuses esitatud põhjenduste pinnalt pigem põhjendatud – ei saa põhjendatav olla PT andmisest keeldumine EhS § 32 p 7 alusel ilma konkreetseid väidetavaid keskkonnamõjusid hindamata. PT andmisest keeldumiseks oleks vastustaja pidanud kas iseseisvalt ja piisava põhjalikkusega hindama kavandatava ehitise (sh. ehitusprotsessi käigus tekkivate) keskkonnamõjutuste laadi, intensiivsust ja olulisust ning nende leevendamise võimalikkust ja/või küsima EhS § 31 lg 4 alusel kooskõlastusi vastavalt kaevandamisloa ja/või veeloa andmise pädevust omavatelt haldusorganitelt. Lubamatu on aga PT andmisest keeldumine põhjendusega, et ehitamisega kaasneb sisuliselt kaevandamine, mille mõjusid ja lubatavust saaks hinnata üksnes kaevandamisloa menetluses, mille läbi viimine ei ole vastustaja pädevuses.
6.EhS § 26 lõike 1 kohaselt on projekteerimistingimused vajalikud muuhulgas olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et detailplaneeringu koostamise kohustust ei tulene ei kavandatava rajatise asukohast ega laadist. Asjaolu, et kaebaja on projekteerimistingimuste andmist taotlenud ja vastustaja ei ole taotlust EhS § 30 alusel läbi vaatamata jätnud, kinnitab et poolte vahel pole ka vaidlust selles, et tehisveekogu, mida kaebaja rajada soovib, on olulise avaliku huviga rajatis. Pidades silmas, et avaliku huviga rajatise mõistet EhS ei ava, ent ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjas1 on sellist avalikku huvi selgitatud eeskätt rajatise ruumilise mõju olemasolu kaudu, saab asuda seisukohale, et tiheasustusalast umbes kilomeetri kaugusele jääva 2 ha suuruse tehisveekogu näol on tegemist sellise rajatisega.
7.Haldusmenetluse seaduse § 56 lõigete 1 ja 2 kohaselt peab haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema põhjendatud ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks otsuse tegemisel aluseks võetud faktiliste asjaolude ja otsuse tegemise õigusliku aluse ära näitamisele on põhjendamiskohustuse seisukohast iseäranis oluline nende kahe omavaheline loogiline seostamine. Teisisõnu peab haldusakti põhjendusest selgelt nähtuma, miks on haldusorgani poolt menetluse käigus tuvastatud asjaolud kaasa toonud just konkreetse õigusnormi kohaldamise.
8.Käesoleval juhul on vastustaja projekteerimistingimuste andmisest keeldumise õiguslikuks aluseks valinud EhS § 32 punkti 7, mille kohaselt keeldutakse projekteerimistingimuste andmisest kui projekteerimistingimuste alusel kavandatava ehitisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada. Selle sätte alusel tehtud otsuse faktilisest põhjendusest peab nähtuma, milles konkreetselt seisneb see oluline keskkonnamõju, mis projekteerimistingimuste andmise välistab ja kuidas selline mõju on kindlaks tehtud. EhS § 32 punkt 7 räägib konkreetselt ehitise keskkonnamõjust, mitte ehitamise keskkonnamõjust, ent seda sätet tuleb tõlgendada nii, et seal ei peeta silmas vaid valminud ehitisest lähtuvaid mõjusid, vaid ka mõjusid, mis tekivad ehitamise käigus. Vastupidisele seisukohale asumine tähendaks seda, et ehitamine on võimalik, kui selle käigus suudetakse hävitada kogu ümbruskaudne keskkond sel määral, et pärast ehitise valmimist lihtsalt pole sellist keskkonda, mida ehitis kui selline kahjustada saaks. Selline lähenemisviis oleks ilmselgelt mõeldamatu. Sellegipoolest jääb vaidlustatud korraldusest selgusetuks, milliseid keskkonnamõjusid on vastustaja silmas pidanud või kuidas neid hinnanud ja miks leidnud, et tegemist on oluliste keskkonnamõjudega. Mitte iga keskkonnahäiringu näol ei ole tegemist olulise keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KHKJS) § 22 kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Siinkohal tuleb vaidlustatud korralduses esitatud põhjenduste valguses tähele panna seda, et kaevandamisega seonduvalt tuleb olulise keskkonnamõjuga tegevuseks KHKJS § 6 lg 1 punkti 28 kohaselt igal juhul pidada pealmaakaevandamist suuremal kui 25 hektari suurusel alal, samas kui KHKJS § 6 lg 2 punkti 2 kohaselt tuleb väiksemal maa-alal toimuva kaevandamise korral hinnata seda, kas sellega kaasnev keskkonnamõju on oluline. Vaidlustatud korralduse punktis 8.2. on märgitud, et kaevandamine hoonestatud piirkondade vahetus läheduses on seotud väga selgete keskkonnamõjudega ning selline tegevus mõjutab muuhulgas Liivamäe küla ja Loo aleviku elanike elukeskkonda. Seda, milles konkreetsed mõjud seisnevad või kui intensiivsed need on, ei ole vastustaja 1 Kättesaadav Riigikogu veebis aadressil https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-
f9b761fb9b92/Ehitusseadustik.
-3-
esile toonud ega ilmselt ka välja selgitanud. Kohtumenetluses esitatud seletuses on vastustaja täpsustanud, et asjaomaste mõjude all on silmas peetud eeskätt tiigi kaevamisega kaasnevat müra, vibratsiooni ja tolmu, millised mõjud on vastustaja väitel üldteada. Iseenesest on mõistagi usutav, et sellised mõjud asjaomasel tegevusel on, ent ainuüksi sedalaadi mõju olemasolu ei saa vääramatult tingida projekteerimistingimuste andmisest keeldumist, ilma et vastustaja hindaks nende mõjude intensiivsust ja põhjendaks, miks on tegemist olulise keskkonnamõjuga, ning vähemalt hindaks nende mõjude vältimise või leevendamise võimalikkust ja kaaluks omavahel avalikku huvi nende mõjude vältimise vastu ja kaebaja kui kinnisasja omaniku huvi kasutada oma kinnistut talle kõige meelepärasemal ja otstarbekamana näival viisil. Eeltoodu ei tähenda kaugeltki seda, et kaebaja peab kinnistule kõnealuse tehisveekogu igal juhul rajada saama, ent EhS § 32 punkti 7 alusel PT andmisest keeldumist ei saa põhjendada abstraktselt keskkonnamõjudega, neid konkreetselt nimetamata ja nende olulisust hindamata. Olukorras, kus asjaomased mõjud kaasnevad eeskätt ehitamise perioodil – raske öelda, kas vastustaja on tuvastanud, kui pikk see periood on – ja on seega ajutised, peaks järeldusele, et tegemist on olulise ja leevendamatu keskkonnamõjuga, kaasnema mingisugune jälgitav analüüs kasvõi selle kohta, mil määral ehitamisega tolmu, vibratsiooni ja müra tekkimine kaasneb, kui intensiivne see on, kuidas ja kui paljude ümbruskaudsete elanike elukvaliteeti mõjutab jne. Seda vastustaja teinud ei ole. Kaebaja väitel jäävad lähimad elamud linnulennult 700-900 meetri kaugusele, mille puhul ei saa ilmselgeks ja täiendavat põhjendamist mitte vajavaks pidada järeldust, et kavandataval tegevusel on leevendamatu oluline keskkonnamõju. Seega ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks tuvastanud EhS § 32 p 7 kohaldamise aluste esinemise.
9.Sisuliselt on vastustaja PT andmisest keeldunud, leides, et taotluses nimetatud rajatise ehitamisega kaasneb kaevandamine maapõueseaduse tähenduses. PT andmise üle otsustamisel ei ole aga kohaliku omavalitsuse pädevuses iseseisvalt hinnata seda, kas asjaomane ehitustegevus nõuab kaevandamisloa või mingisuguste muude keskkonnalubade olemasolu. Vastavate hinnangute andmiseks on EhS §-s 31 lõikes 4 ette nähtud kooskõlastuste küsimuse mehhanism. Vastustaja seda kasutanud ei ole. Küsimusele, kas konkreetsel juhul on tehisveekogu rajamine käsitatav kaevandamisluba nõudva kaevandamisena ehk kas see tegevus väljub kaevandamisluba mitte nõudva maavara kasutamise lubatud piiridest, saab vastata MaaPS kohaselt vastava pädevusega haldusorgan. Ilmselgelt on maardla alale PT taotluses nimetatud tehisveekogu rajamine maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus. MaaPS § 15 lg 1 punkti 1 kohaselt on vajalik Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse luba, „kui maardlal soovitakse teha maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust, milleks on vajalik esitada ehitusteatis või saada ehitusluba, muu luba või muu haldusakt“. Muuks haldusaktiks selle sätte tähenduses on ka projekteerimistingimused. MaaPS § 15 lõikes 2 on sätestatud, et sellise loa saamiseks esitab asjaomast menetlust korraldav haldusorgan (ehk antud juhul PT andmise pädevusega kohaliku omavalitsuse organ) Keskkonnaministeeriumile või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusele asjakohase menetlusega seotud dokumendid, mis on vajalikud loa andmise otsustamiseks. MaaPS § 15 lg 1 punktis 1 sätestatud loa näol on tegemist vajaliku kooskõlastusega EhS § 31 lg 4 punkti 1 tähenduses. Selle kooskõlastuse andmisel saab pädev organ hinnata, kas konkreetse tehisveekogu rajamine kuulub selliste tegevuste hulka, mis ei eelda kaevandamisloa olemasolu või mitte. Möönan siinkohal, et kui faktilised asjaolud viitavad veenvalt sellele, et ehitamise põhiline majanduslik eesmärk on maavara väljamine ning kaevise tekitamine ja kasutamine ei ole mitte ehitamisega kaasnev kõrvaline tagajärg, vaid lõpuks valmiv ehitis on maavara kaevandamise paratamatuks tagajärjeks2, saab asuda seisukohale, et tegemist ei ole MaaPS § 96 lõikes 2 sätestatud erandliku olukorraga, vaid kaevandamisega MaaPS tähenduses. Leian aga, et seda, kas tegemist on kaevandamisega või mitte, ei saa otsustada kohalik omavalitsus, MaaPS § 15 lõikes 1 nimetatud luba andev organ. Samamoodi võib PT andmine eeldada Keskkonnaameti kooskõlastust
Kaebusest nähtuvatel asjaoludel on iseenesest usutav, et kaebaja põhiline eesmärk on Pae-Sinnika kinnistult teatud hulga maavara väljamine. Siinkohal ei ole oluline, kas sellega eesmärk piirdub (st. eesmärgiks on kasu saamine maavara kasutamisest) või on kaebaja eesmärgiks aktiivse tarbevaru ammendamine selleks, et hiljem oleks põhimõtteliselt võimalik kinnistule rajada hoone – mida ta käesoleval ajal maavara olemasolu tõttu teha ei saa.
-4-
tulenevalt sellest, et veeseaduse § 187 punkti 16 ja § 191 lg 1 kohaselt on eelnimetatud organi pädevuses otsustada veeloa andmine üle 1 ha suuruse pindalaga seisuveekogu rajamiseks.
10.Kokkuvõttes leian, et kohaliku omavalitsuse pädevus PT andmise otsustamisel piirdub ehitusõiguslike küsimustega. Detailplaneeringu kohustuse puudumise korral saab PT andmisest keelduda esiteks siis, kui taotlus ei vasta planeeringutele (EhS § 32 punktid 1 ja 2) – millist alust käesoleval juhul vaidlustatud korraldusest nähtuvalt ei esine. Teiseks on keeldumise aluseks EhS § 32 punkti 4 kohaselt see, et kavandatav ehitis ei vasta muudele õigusaktist või ehitise asukohast tulenevatele avalik-õiguslikele kitsendustele. Vaidlustatud korralduses on küll osutatud mitmetele selliseid kitsendusi kaasa toovatele asjaoludele, nagu kaitstavate loodusväärtuste ja muinsusväärtuste paiknemine Pae-Sinnika kinnistul, ent ei ole sellegipoolest leitud, et asjaomane tehisveekogu või selle rajamine võiks neid kahjustada või et nende kaitseks kehtestatud avalik-õiguslikest piirangutest tulenevalt tuleks PT andmata jätta. Kolmandaks ei ole vaidlustatud korralduses tuginetud kolmandate isikute õiguste ülemäärasele riivele (EhS § 32 p 5) ega ühegi vajaliku kooskõlastuse puudumisele (EhS § 32 p 6) – kuna ühtki kooskõlastust ei ole vastustaja arusaadavalt küsinudki. Kuigi vastustaja ei ole korralduse andmise õigusliku alusena tuginenud EhS § 32 punktile 8, ei saaks ainuüksi vastustaja veendumus, et kaebaja tegelik majanduslik eesmärk on maavara väljamine, õigustada järeldust, et taotluses on esitatud valeandmeid. Kindlasti ei esine EhS § 32 punktis 9 nimetatud keeldumise alust. Seega võiks kõne alla tulla PT andmisest keeldumine üksnes EhS § 32 punkti 7 alusel, ent nagu eespool märgitud, ei ole vastustaja selle sätte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud, piirdudes vaid väga üldise tõdemusega, et kõnealuse tehisveekogu rajamisega kaasnevad lähedalasuvate asulate elanike elukeskkonda negatiivselt mõjutavad keskkonnamõjud. Selline üldsõnaline põhjendus on ilmselgelt ebapiisav.
11.Sellises olukorras, nagu käesolev, kus kaebaja on taotlenud PT väljastamist tehisveekogu rajamiseks, kusjuures vajalikud ehitustööd sarnanevad sisuliselt kaevandamisega maapõueseaduse tähenduses, saab kohalik omavalitsus PT andmisest keelduda – kui muid aluseid ei esine – kas põhjusel, et ta on ise hinnanud ehitise (sh. ehitamisega) kaasnevaid keskkonnamõjusid ja leidnud, et need on olulised ega ole leevendatavad või põhjusel, et maapõueseaduse § 15 lõikes 1 nimetatud loa andmiseks pädev organ keeldub vastava loa ehk EhS § 31 lg 4 punktis 1 nimetatud kooskõlastuse andmisest. Antud juhul on vastustaja valinud aga lubamatu tee – asunud sisuliselt seisukohale, et ehitamisel on ilmselgelt oluline keskkonnamõju, ent kuna selle hindamine ja selle välja selgitamine on võimalik ainult kaevandamisloa menetluses, ei ole PT andmine võimalik. Vastustaja on viidanud õigusriigi põhimõttele ja leidnud, et selle kohaselt ei ole võimalik, et üks ja seesama tegevus on ühe avaliku õigusliku loakohustuse raames välistatud, teise alusel aga lubatud. Siinkohal tuleb silmas pidada, et maapõueseadusest tulenevalt ei pruugi igasugune maavara maapõuest võtmine – eeskätt kui tegemist on ehitamisega kaasneva kõrvalise tagajärjega – vajada kaevandamisluba, kaevandamisloa vajalikkuse hindamine ei ole aga kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei saa kohalik omavalitsus enda otsustuspädevust teostades lähtuda eeldusest, et kaevandamine on lubamatu.
12.Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud korraldus tühistada ning kohustada vastustajat PT taotluse uueks läbivaatamiseks. Seejuures peab vastustaja kaaluma vajadust otsustada PT andmine avatud menetluses, vajadusel selgitama ise välja võimalikud keskkonnamõjud, hindama nende olulisust ja nende leevendamise võimalusi, võtma arvesse kaebaja huvi oma kinnisasja kasutamiseks oma parimal äranägemisel ning eeskätt taotlema vajalikku kooskõlastust vastavalt MaaPS § 15 lõikele 1.
13.Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 6 ning kaebaja vastavasisulisest taotlusest, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 15 eurot.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.