XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.07.2019 otsuse nr 15.3-3.4/550-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu Moora
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid.
06.07.2020
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsuse haldusasjas nr 3-19-1514 resolutsiooni p 1.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta XX kaebus tervikuna rahuldamata.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1514 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.07.2019 otsusega nr 15.3-3.4/550-3 kehtetuks Venemaa Föderatsiooni kodaniku XX (sünd XX.XX.XXXX Tallinnas) pikaajalise elaniku elamisloa nr XXXXXXXXXXXXXXX (p 1); koostas lahkumisettekirjutuse, mis kuulus sundtäitmisele XX kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2); ning kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. XX-l on neli kehtivat kriminaalkaristust, reaalset vangistust kannab ta neljandat korda. Lisaks sellele on tal kaks arhiveeritud kriminaalkaristust ning 11 kehtivat väärteokaristust. XX tulenev oht seisneb korduvate varavastaste süütegude toimepanemises ning materiaalse kahju tekitamises. Toimepandud kuriteod on oma raskusastmelt jäänud samaks, kuid kohtu poolt mõistetud karistustest hoolimata on XX jätkanud kuritegude toimepanemist. Temast tulenev oht on reaalne ja piisavalt tõsine. XX on varavastaste süütegude toimepanemisega tegelenud alates 2010. aastast. On tõenäoline, et ta võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise. XX on neljal korral karistatud karmima karistusviisiga – reaalse vangistusega. Vangistused ei ole oma eesmärki täitnud. Temast tulenev oht on realiseerunud süstemaatilistes vargustes, röövimises, kelmuses ja dokumentide võltsimises. Varguse puhul on tegemist teise astme kuriteoga, kuid isik on varavastaseid kuritegusid sooritanud süstemaatiliselt ja korduvalt. Pole alust uskuda, et ta rohkem kuritegusid toime ei pane. Temast tulenev oht on piisavalt tõsine. Lisaks vargustele on ta toime pannud röövi ja kehalise väärkohtlemise. Tegemist on vägivallakuritegudega. Ka Tallinna Vangla on hinnanud XX avalikkusele ohtlikuks. XX sündis Eesti Vabariigis ja on siin elanud kogu oma elu. Tema lähikondlaste hulka kuuluvad ema ja isa, viimasega on suhtlus katkenud. XX ei ole rahvastikuregistri andmete põhjal abielus oma poja emaga, emalt on lapse hooldusõigus ära võetud. XX-l ei ole hooldusõigust lapse suhtes kunagi olnud. Seega ei riku Eestist väljasaatmine XX õigust perekonnaelule. Sugulased saavad teda Venemaal külastada, sest kõigil lähikondsetel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Vene keel on XX emakeel, mis loob head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning uue töö- ning elukoha leidmiseks. Pärast vanglast vabanemist puudub XX-l seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Kuna ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb lahkumisettekirjutus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel sundtäita pärast vanglast vabanemist. VSS § 74 lg-st 2 nähtub, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 lubab tähtaega lühendada. Asjakohane pole ka väide, et pärast vanglast vabanemist peab XX toetama oma ema. PPA-le teadaolevalt pole ta vangistuse ajal oma ema toetanud. Ema võib soovi korral asuda koos XX-ga Venemaale elama. Arvestades isiku 2(9)
3-19-1514 pikaajalisi sidemeid Eestiga ja asjaolu, et tal elab siin ema, tuleb kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu.
2.XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses PPA 25.07.2019 otsus tühistada. Kaebajat ei ole haldusmenetluses ära kuulatud. Vastuväidete esitamise õiguse andmine oli formaalne, sest neid otsuse tegemisel ei arvestatud. Otsuses ei arvestatud selle mõju kaebaja perekonnale ja kaebaja lapsele. Vastustaja oleks pidanud ära kuulama ka asjaga seotud kolmandad isikud, nt kaebaja ema. Otsus on ebaproportsionaalne. Kaalutud ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumise raskust ja laadi, kaebajast tulenevaid ohte, Eestis elamise kestvust, seose puudumist Venemaa Föderatsiooniga. Kaebaja on sündinud Eestis, tal on siin alaliselt elav alaealine laps. Eestis elavad kaebaja ema ja teised sugulased. Kaebajal ja temaga seotud isikutel ei ole Venemaaga majanduslikke ega perekondlikke sidemeid. Vastustaja leidis ebaõigesti, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Tähelepanu ei ole pööratud sellele, et kaebaja kuriteod on olnud seotud raske sõltuvusprobleemiga, mille lahendamisel peaks riik oma elanikke pigem aitama. Kaebajale määratud pikk vanglakaristus on suureks õppetunniks ja kaebaja püüab süütegude toimepanemisest tulevikus hoiduda. Vangla poolt on kaebajale antud positiivne iseloomustus. Otsus ei vasta õiguspärase ootuse põhimõttele, sest takistab kaebajal kui terve elu Eestis elanud isikul teostada Eestiga seotud plaane. VMS § 241 lg 1 p 2 tõlgendamine otsuses toodud viisil on põhiseadusevastane. Lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu ei saa rakendada, sest kaebajal on alaealine laps (sünd 20.08.2012). Kaebaja ema tervis on halb ja kaebaja Eestisse jäämine on vajalik ema eest hoolitsemiseks.
3.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuses toodu juurde.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.06.2020 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas PPA 25.07.2019 otsuse lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas. Osas, mis puudutas pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Seonduvalt lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga olid halduskohtu põhjendused järgmised. Vastustaja tegi kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Nimetatud norm annab haldusorganile kaalutlusõiguse jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja lahkumisettekirjutus kohe sundtäita. Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545, et isikut saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma sundida üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ohtu avalikule korrale direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Riigikohus leidis, et isikust tulenev oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajaline elamisluba, kuid ei õigusta automaatset lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu. Võimalik võib olla nt tähtajalise elamisloa andmine. Kui isik saab pärast pikaajalise elaniku elamisloa õiguspärast kehtetuks
3(9)
3-19-1514 tunnistamist tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Kaebajast lähtub oht avalikule korrale ning riik ei pea talle võimaldama pärast vanglast vabanemist pikaajalise elamisloa alusel riiki jäämist. Samas ei kujuta kaebaja endast ohtu riigi julgeolekule. Kaebajast lähtuvale ohule antud hinnang ei ole veenev, arvestades, et kaebaja peamised süüteod olid vargused, mille ajendiks oli elamiseks ja narkootikumide tarbeks raha saamine. Asjaolu, et varguse episoode oli palju, ei muuda tegu ennast ohtlikumaks, vaid viitab, et see oli kaebaja elustiil, selle asemel, et teenida elatist töötamisega. Vanglas on kaebaja omandanud teatud tööoskused ja vangla peab kaebajat motiveerituks töötama. Kaebaja on tegelenud sellega, et tal oleks töökoht pärast vabanemist olemas. Kaebaja kuritegevus oli tugevalt ajendatud narkosõltuvusest. Kaebaja näol oli tegemist ainult tarvitajaga, mitte narkootikumide müüjaga. Kaebaja on vanglas läbinud vastavad sotsiaalprogrammid ja soovib rehabilitatsiooniga jätkata ka vabanedes. Ühekordne suhtevägivalla episood ei anna samuti alust järeldada suurt vägivaldsust teiste inimeste või isegi sama partneri suhtes, kellega kaebaja enam kooselus pole. Väärtegudest on suur osa toime pandud alaealisena, mistõttu ei ole põhjendatud omistada neile märkimisväärset kaalu. Haldusorganil tuli ka kaaluda isiku era- ja perekonnaeluga seonduvaid asjaolusid, sest välismaalase õigus elada Eestis ei tulene ainult VMS-st, vaid ka põhiseadusest ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Kaebaja suhted emaga ei kuulu perekonnaelu kaitsealasse, kuid on kaitstavad eraeluna. Samas ei ole seoses emaga ilmnenud selliseid asjaolusid, mis iseseisvalt välistaksid kaebaja väljasaatmise. Kuid kaebaja last puudutavas osas on haldusmenetlus olnud puudulik ning vastustaja ei ole kõiki olulisi asjaolusid välja selgitanud. Kuna kaebaja pole lapse isana rahvastikuregistrisse ega lapse sünnitunnistusele kantud, on vanemaõiguste teostamine keeruline, arvestades, et lapsele on määratud lähisugulasest eestkostja kuni täisealiseks saamiseni. See aga ei tähenda, et bioloogiline isa ei võiks tahta suhet lapsega taastada ja tema eest hoolitseda. Seda soovi on kaebaja avaldanud ning seda pole põhjust pidada otsitud argumendiks, arvestades, et kaebaja on oma ema kaudu olnud lapse eluga kursis, last rahaliselt toetanud ning saanud varasema vangistuse ajal lapsega ja lapse emaga pikaajalise kokkusaamise. Ilma asjaolusid välja selgitamata ei saa väita, et kaebaja ja lapse vahel puudub emotsionaalne side. Kaebaja elas lapse sünni ajal ja lühikest aega pärast seda koos oma lapsega ehk perekonnaelu konventsiooni mõttes. Lapse soov suhe taastada võib olla kaitstav eraelu riivena, mille ulatust pole vastustaja välja selgitanud. Kui kaebaja saadetakse pärast vangistusest vabanemist Eestis välja ning tal puudub võimalus naasta kolme aasta jooksul, on suhte taastamine bioloogilise lapsega oluliselt keerulisem ning võib olla märkimisväärne kaebaja ja lapse õiguste riive. Pole tõenäoline, et lapse hooldaja hakkab teda Venemaale isale külla viima. Muid kaebaja eraelu riivega seotud väiteid (Eestis sündinud, elanud ja hariduse saanud, siin on tema tuttavad, sotsiaalsete sidemete ja vara puudumine Venemaal) on haldusorgan hinnanud õigesti. Keeleoskuse tõttu ei teki kaebajal Venemaal probleeme hakkama saamisel või töö leidmisel. Pole alust järeldada, et Venemaal oleks kaebajal oluliselt raskem vabaduses elu alustada kui Eestis. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu VSS § 74 lg 2 alusel. Normis toodud maksimaalne sissesõidukeelu tähtaeg on 5 aastat, kuid vastustaja pidas
4(9)
3-19-1514 proportsionaalseks 3-aastast keeldu. Samas ei arvestanud vastustaja kaebaja ja tema lapse võimalikku suhet.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.06.2020 otsuse tühistada osas, milles kaebus rahuldati. Kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine. See on realiseerunud korduvate varavastaste kuritegude toimepanemises ja materiaalse kahju tekitamises, vägivallakuritegude toimepanemisest ning kannatanu tervise kahjustamises ja vallasasja äravõtmises. EIK praktika järgi on röövimine ja isikuvastane vägivald raske kuritegu. Samuti on EIK leidnud, et kui kergemad kuriteod on korduvad, moodustavad need isiku käitumismudeli ja võivad tähendada ohtu avalikule korrale. Kaebaja kannab neljandat reaalset vanglakaristust. Toimepandud süütegude laad näitab tema hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes. Kaebajast lähtuv oht on reaalne. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral ja ta on reaalset vanglakaristust kandnud korduvalt. Ta on 8 aasta jooksul toime pannud üle 60 erineva kuriteoepisoodi, tema õiguskuuleka elu perioodid on olnud lühikesed. Röövimise toimepanemise puhul on tegemist tõsise kuriteoga. Kannatanule tekitati kahe isiku poolt kehavigastusi. Sellist vägivalda ei saa pidada väheulatuslikuks. Ka suhtevägivalla kuriteo toimepanemise asjaolud kinnitavad kaebaja eriti julma käitumist ning vägivaldsust teiste isikute suhtes. Kuna kaebaja on kuritegusid pannud toime korduvalt, on näha, et teda ei motiveeri õiguskuulekale käitumisele kohtuvõim ega kartus uuesti vanglasse sattuda. Harju Maakohus ei pidanud 22.04.2019 määruses nr 1-18-7726 võimalikuks kaebajat vanglast vabastada, seda ei toetanud ka vangla ega prokurör. Kohus leidis, et korduv karistatus näitab kinnipeetava tegelikke hoiakuid ning suutmatust elada seadusekuulekalt ja ühiskonnas kehtivaid reegleid arvestades. 11 kehtivast väärteost on kaebaja 10 toime pannud täisealisena. Seega sai ka neid otsuse tegemisel arvesse võtta. Õige pole halduskohtu seisukoht, et lapse osas on haldusmenetlus olnud puudulik. Kaebaja pole lapse isana märgitud rahvastikuregistrisse ega sünnitunnistusele. Seega puudub tal lapse suhtes isiku- ja varahooldusõigus. Enne lapsele eestkoste määramist oli kaebajal võimalik teostada vanemaõigusi aastaid, kuid ta ei teinud seda. Lapse bioloogiliselt emalt hooldusõiguse äravõtmisel tuvastas kohus XX.XX.XXXX määruses nr Y-YY-YYYY, et laps oli juba peaaegu terve aasta elanud eestkostjaga (vanaemaga), mis samuti näitab, et kaebaja ei panustanud mingilgi viisil vanemaõiguste teostamisse. Lapse eestkostja vastas PPA järelepärimisele, et tema ei tunne kaebajat ega tea, kes on lapse isa. Vanglast vabaduses viibitud ajal ei ole kaebaja lapsega koos elanud ega tema eest hoolitsenud. Asjaolu, et kaebaja ema suhtleb aegajalt telefoni teel lapse eestkostjaga, ei näita, et kaebaja ja lapse vahel oleks kiindumussuhe. Kaebaja saab Venemaal viibides suhelda lapsega samal viisil kui viimase viie aasta jooksul ehk ema vahendusel telefoni teel, kirjutades või muid kaasaegseid sidevahendeid kasutades. Kaebaja pole teinud midagi, et tõendada enda isadust. Kaebaja näitas lapse vastu huvi üles alles 2019. aastal, kui vastustaja algatas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Et otsuses toodud hinnangud on õiged, kinnitab asjaolu, et kaebaja jätkas pärast vanglast vabanemist kuritegude toimepanemist. Nimelt kahtlustatakse kaebajat KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises, mis seisnes selles, et 11.10.2020 astus ta vägivaldselt alaealisega seksuaalühendusse. Harju Maakohus andis 13.11.2020 määrusega nr 5(9)
3-19-1514 C-CC-CCCC loa kaebaja vahistamiseks kaheks kuuks, tuues muu hulgas välja, et alkoholiga liialdamisel ei suuda kaebaja oma tegevust pidurdada ega kontrollida, muutub vägivaldseks ning võib toime panna uusi kuritegusid. Kaebaja vabanes vangistusest 01.09.2020 ning uue kuriteo pani toime juba ca kuu aega hiljem.
6.XX palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja elamisloa tühistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega on rikutud kahekordse karistamise keeldu. Vaidlustatud haldusakti andmise tingis just kaebaja suhtes toimunud kriminaalmenetlus. Ka karistusseadustiku (KarS) § 54 lg 1 võimaldab isikule lisakaristuseks määrata riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise. Juba eeltoodu tõttu tuleb kaebus rahuldada. Kaebaja on sündinud Eestis, tal on siin laps ja perekond. Temalt elamisloa äravõtmine, väljasaatmine ja sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne meede. Asjas nr 1-17-9941 on Riigikohus selgitanud, mida tuleb hinnata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastustaja esitas koos apellatsioonkaebusega kolm uut dokumentaalset tõendit. Esmalt PPA 12.06.2020 pöördumise Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse lastekaitse talituse poole ning viimase 29.06.2020 vastuse sellele. Suhtlus puudutab küsimust, kuivõrd on kaebaja osalenud lapse elus ja kasvatamisel. Lisaks esitas vastustaja Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määruse nr Y-YY-YYYY, mis puudutab lapse emalt vanema hooldusõiguse täielikku äravõtmist. Määrusest nähtub, et laps elab oma vanaemaga alates 2014. a septembrist, lapse isa kohta kanne puudub. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on tõenditega, mis võivad omada asja lahendamisel tähtsust ning need tuleb võtta toimiku materjalide juurde asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3).
8.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
9.Kaebaja ei ole vaidlustanud halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 2, millega jäeti kaebus rahuldamata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vaidluses. Seega on nimetatud küsimuses kohtulahend jõustunud ning ringkonnakohtus on arutuse all vaid lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeeluga seonduv.
10.Halduskohus tühistas sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, leides, et kaebajast lähtuvale ohule antud hinnang ei ole veenev ning vastustaja pole välja selgitanud kaebaja ja tema lapsega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
11.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus on 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 leidnud, et isikust tulenev oht ei õigusta automaatselt lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu. Kui VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata madalama taseme ohust, siis lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu rakendamiseks peab isikust tulenev oht olema tegelik ja piisavalt tõsine. 6(9)
3-19-1514 Riigikohus leidis: „Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud.“ Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on vastustaja kaebajast tulenevat reaalset ja jätkuvat ohtu avalikule korrale piisavalt põhjendanud, lahkumisettekirjutust pole tehtud automaatselt. Kaebajat teavitati asjaolust, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebajal oli võimalik esitada oma vastuväited.
12.Kaebajat iseloomustavad näitajad on sellised, et ringkonnakohus nõustub vastustaja antud ohuhinnanguga. Kaebaja oli haldusakti andmise ajal 27-aastane. Kaebaja on pannud kuritegusid järjepidevalt toime alates 2010. aastast. Toime pandud kuriteod on olnud valdavalt varavastased (sh röövimine), kuid teda on karistatud ka vägivallakuritegude (kehaline väärkohtlemine) ning dokumentide võltsimise eest. Vangistusega on teda karistatud neljal korral. Tingimisi määratud karistused on hiljem pööratud täitmisele, sest kaebaja ei täitnud kontrollnõudeid, tarvitas narkootikume, samuti ei sooritanud talle määratud üldkasulikust tööst ühtegi tundi. Harju Maakohus jättis kaebaja 22.04.2019 määrusega nr 1-18-7726 enne tähtaega vangistusest vabastamata, leides, et puudub veendumus, et kaebaja ei jätka vabaduses oma kuritegelikku käitumist. Harju Maakohus jättis ka 20.04.2020 määrusega nr 1-18-7726 kaebaja tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve kohaldamisega vangistusest vabastamata, leides, et pole veenev, et isik suudab vabanedes käituda seaduskuulekalt. Maakohus arvestas, et vangla iseloomustusest nähtuvalt on isik korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse reegleid, jättes katseaja nõuded täitmata ja pannes katseajal toime uued kuriteod. Vanglas on talle 05.12.2019 määratud distsiplinaarkaristus ning ta on eemaldatud töölt; 07.11.2019 kohaldati isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vangla on leidnud, et isik ohustab oma käitumisega vangla üldist julgeolekut. Vabaduses on isikul kalduvus narkootikumide ja alkoholi tarbimisele. OÜ Tervisekeskus Elulootus tõendist nähtub, et kaebaja on korduvalt üritanud alustada ravi ja rehabilitatsiooni, kuid on selle alati enneaegselt katkestanud. Varasemat elukäiku arvestades puudub veendumus, et isikul oleks olemas tugev sisemine motivatsioon raviga tegelemiseks. Riigikohus on otsuse nr 3-17-1545 p-s 21 märkinud, et kohtul on ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule muutub. Seega on PPA 25.07.2019 otsuse hindamisel võimalik arvestada nii maakohtu 20.04.2020 määrust, kui ka seda, et kaebaja on Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr C-CC-CCCC võetud uuesti vahi alla kahtlustatuna alaealise vägistamises. Kaebaja oli seejuures vanglast vabanenud alles 01.09.2020. Kuigi kaebaja on alles kahtlustatav, ei saa siiski mööda vaadata eelnimetatud määruses kajastatud asjaoludest, samuti sellest, et ca 1,5 kuud pärast vanglast vabanemist oli kaebaja jätkuvalt töötu, tarbis koos alaealisega alkoholi ning astus temaga vahekorda (kas selleks oli ka tüdruku tahe, selgub uurimise käigus). Eeluurimiskohtunik on pidanud tõenäoliseks, et kaebaja võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist.
13.Halduskohus on toonud positiivsena välja, et kaebaja on vanglas omandanud teatud tööoskused; on motiveeritud töötama; kaebaja on tegelenud sellega, et tal oleks vabanedes
7(9)
3-19-1514 töökoht olemas; kaebaja on läbinud sotsiaalprogramme ja soovib vabaduses rehabilitatsiooni jätkata. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on ka varasemalt lubanud käituda õiguskuulekalt, sh lõpetada uimastite kasutamise. See ei ole olnud tulemuslik. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja jagab lubadusi vaid selleks, et saavutada olukorras parem positsioon, mitte selleks, et tal oleks siiras tahe muutuda. Kaebaja käitumine polnud ka vanglas eeskujulik. Nii pooldas vangla tema ennetähtaegset vabastamist üksnes riigist väljasaatmise korral. Õige pole halduskohtu väide, et suurem osa väärtegudest on toime pandud alaealisena. Kõike eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus, et tuvastatud asjaoludest ning kaebaja varasemast ja vanglast vabastamise järgsest käitumisest ei ilmne midagi sellist, mis tekitaks lootuse, et kaebaja enam kuritegusid toime ei pane. Vastupidi, kaebajast lähtuv oht on tõsine ja tegelik. Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on eriliigilised, ta ei karda kasutada vägivalda.
14.Halduskohtu käsitlus selles, kuidas tuleb arvestada kaebaja soovi ja lapse võimalikku huvi elada perekonnaelu Eestis, ei ole veenev. Kaebaja isadus ei ole dokumenteeritud, ta pole astunud selleks mingeid samme. Samuti pole ta lapsega aastaid suhelnud. Kaebaja ei suuda meenutada, millal tal oli viimane kontakt lapsega. Pikaajaline kohtumine lapse ja lapse emaga toimus vanglas 2013. aastal. Kaebaja väited selle kohta, et ta on lapsega seoses kandnud mingeid rahalisi kulusid (väidetavalt 2017. aastal maksnud lasteaia eest ja andnud niisama sularaha), ei ole tõendatud ega ka usutav. Lapse emalt võeti hooldusõigus ära 2015. aastal ning kohtumääruse järgi elas laps juba 2014. a septembris vanaemaga, lapse ema oli 2015. a veebruaris kinni peetud. Kaebaja kinnitab, et lapse eestkostjaga (vanaemaga) pole tal kontakti olnud. Ringkonnakohus leiab, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on niivõrd suur, et tema hüpoteetiline soov suhelda lapsega ei kaalu seda üles. Kaebaja ei ole oma tegudega üles näidanud huvi vastutada lapse käekäigu eest või osaleda mingil muul aktsepteeritaval viisil lapse elus.
15.Eeltoodu kehtib ka seoses sissesõidukeeluga. Vastustaja on VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldanud sissesõidukeeldu 3 aastaks, olles asjakohaselt kaalunud kõiki olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu tõttu, et kaebaja ei saa naasta Eestisse 3 aasta jooksul, ei halvene kuidagi tema suhe lapsega, sest asjas tuvastatust nähtub, et ka Eestis viibides pole kaebaja viimase 5–6 aasta jooksul lapsega suhelnud või muul viisil lapse elus osalenud. Kui lapsel peaks tekkima soov taastada isaga suhted, on seda võimalik teha samuti siis, kui kaebaja viibib Venemaal. Laps on hetkel 8-aastane ning tema heaolu eest vastutab eestkostjana tema vanaema. Sõltumata sellest, kas kaebaja on Eestis või Venemaal, ei saa ta eestkostja teadmata lapsega suhtlema hakata. Kuna lapse vanaema kaebajat väidetavalt ei tunne ega tunnista teda isana, peab kaebaja kasutama õiguslikke vahendeid, et oma isadus tuvastada ning saada õigus lapsega suhelda. Seda on võimalik teha ka Venemaal viibides, kasutades nt Eestis asuvate õigusnõustajate abi.
16.Õige pole kaebaja seisukoht, et PPA on rikkunud kahekordse karistamise keeldu. Riigikohus on eelpool viidatud asjas nr 3-17-1545 märkinud, et lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumise eest. Tegemist on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega (p 20). Asjaolu, et samasugused meetmed on võimalikud ka karistusõiguses, ei tähenda, et pärast isiku kriminaalkorras süüdimõistmist 8(9)
3-19-1514 lisakaristust kohaldamata ei ole haldusõiguslike abinõude rakendamine enam lubatud. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 1-17-9941 ei sisalda mingeid selliseid kaalutlusi, mida haldusmenetluses arvesse ei võetaks.
17.Kuna vastustaja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole kulude hüvitamist taotlenud. Kuna pooltel polnud menetluskulusid ka esimeses kohtuastmes, puudub vajadus halduskohtu otsust menetluskulude jaotuse osas muuta (HKMS § 109 lg 4). Menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme kulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.