XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2020 otsusele nr 7001910234-1
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.06.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-704 muutmata.
2.XXle antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-704 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (sündinud xxx) on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta suundus 22.07.2019 Eesti C liiki viisa nr 100017251 alusel Venemaalt Eesti kaudu Soome, kus esitas 13.08.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Soome Migratsiooniamet tegi 21.08.2019 Eestile vastuvõtmispalve, mille Eesti 19.09.2019 rahuldas. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis 07.10.2019 XXlt vastu rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA luges 16.03.2020 otsusega nr 70001910234-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA tegi XXle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva ning kohaldas 1 aasta pikkust sissesõidukeeldu. Taotleja väljendas hirmu tagasipöördumise ees Venemaale. Tema sõnul sai FSB huvi tema vastu alguse juba 1991. aastast ning tema peal rakendatakse erinevaid julgeolekuteenistuse strateegiaid nagu jälitamine, provotseerimine ja kordamine. Taotleja on tajunud enda peal ka korduste tehnika kasutamist ehk loodi tema teisikuid. Probleeme tekitab see, et taotleja on nooruspõlves suhelnud ja üles kasvanud tatarlastest sõpradega. Üks tädi on tal Kazakstanis ja teine Usbekistanis, seega piirkondades, mis Venemaal seonduvad narkootikumide ja kuritegevusega. Taotleja ei saa kuskil rahulikult olla, teda jälgitakse kõikjal. Magama saab minna alles 2–3 ajal öösel, sest uksele koputatakse ja hüütakse tema nime. Taotlejalt varastatakse dokumente, teda on bussis uinutatud. FSB sõnul huvituvad nad taotlejast, sest ta on huvitav inimene ning tema filosoofias peituvad religiooni idud. Taotleja ütlused ei ole tõenäolised ega eluliselt usutavad. Tema järeldustel ja tegevustel puudub objektiivne põhjuslik seos sellega, miks peaks FSB tema suhtes huvi tundma või teda taga kiusama. Ei ole usutav, et Venemaa ametivõimud oleks huvitatud pensioniealisest inimesest, kes küll evib valdavast enamusest erinevat filosoofilist vaadet ning ei poolda Venemaa võime, kuid ei ole osa võtnud meeleavaldustest, elab üksi oma talus ning ei ohusta mingilgi viisil Venemaa riigikorda. Kuigi taotleja subjektiivsetest ütlustest nähtub, et tema elu on olnud häiritud läbi tundmatute öiste külastuste tema kodu ukse taga, märkmevihikute varastamise ning lavastatud provokatsioonide, kuid miski ei viita sellele, et taotleja võimalikuks tagakiusajaks oleks riiklik osapool. Usutav ei ole taotleja FSB-poolne laiaulatuslik üle-Euroopaline jälitamine, provokatsiooniaktide korraldamine ning taotleja luuletuste varastamine. Vene võimudel puudub vajadus taotlejat taga kiusata. VRKS § 151 kohaselt arvestatakse rahvusvahelise kaitse menetluses erivajadustega taotleja eriolukorda. PPA palus Vao majutuskeskuse psühholoogi teenuse osutajal anda hinnang taotleja erivajadusele seoses võimaliku vaimse tervise probleemiga. 14.11.2019 vastusest tuleneb, et taotlejal on vaimse tervise probleem, mis väljendub emotsioonide ja tunnetustegevuse inadekvaatsuses, sh põhjendamatu ärevustunne. Taotleja keeldus psühhiaatri vastuvõtust. Arvestades eeltoodut, järeldas PPA, et taotleja on küll haavatav isik, kuid tema antud ütlused on ebatõenäolised. Taotleja järeldused oma isiklikest asjaoludest ei ole reaalsed ega eluliselt usutavad ning sisaldavad selgitamatuid seikasid. Ei ole leidnud tuvastamist, et Venemaa ametivõimud on taotlejat taga kiusanud.
2(7)
3-20-704 Täiendava kaitse andmine ei ole põhjendatud. Taotleja on 75-aastane Venemaa pensionär. Ta on korduvalt Euroopat külastanud ning hiljem naasnud kodukülla Izmalkovosse. Tema ütlustest ei nähtu, et tema suunal võiks Venemaal esineda täiendava kaitse mõistes tõsist ohtu tema elule ja tervisele. Kuigi Venemaal on vaimse tervise häiretega inimeste ravi komplitseeritud ning tervishoiusüsteemis esineb puudujääke, on WHO siiski seisukohal, et probleemidega tegeletakse. Taotlejal on nii õiguslikult kui praktiliselt võimalik naasta Venemaale. Kui taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus on VRKS § 31 mõistes lõplikult tagasi lükatud, lõpeb tema rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, mis lubab tal seaduslikult riigis viibida. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Taotlejale on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 72 lg 1). Taotleja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid ega võltsinud dokumente, samuti on isik kinnitanud, et kui kohus jätab tema kaebuse rahuldamata, on ta nõus vabatahtlikult lahkuma Venemaale. Isikul ei esine majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Isiku tervislik seisund ei ole niivõrd raske, et talle ei saaks lahkumiskohustust panna. Venemaa on Eesti naaberriik, millega on Eestil hea transpordiühendus. Seega on võimalik lühikese tähtaja jooksul lahkuda. Isikul on olemas kehtiv reisidokument. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks, teatud eeldustel võib seda tähtaega lühendada (VSS § 74 lg 3). Isiku suhtes ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Tal ei ole Eestis või mõnes muus Schengeni riigis lähedasi, samuti puuduvad tal siin majanduslikud huvid. Venemaal on tal nii vara kui lähedased, samuti saab ta seal riiklikku pensioni. Isik taotles Eesti viisat turismi eesmärgil, kuid kasutas seda Soome reisimiseks, kus esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Seega ei kasutanud ta viisat eesmärgipäraselt. Ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust Eestis. Vältimaks võimalikku Euroopa Liidu varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist ning edaspidist viisa väärkasutamist, on põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine Schengeni alale üheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ja taotles PPA 16.03.2020 otsuse tühistamist ning PPA kohustamist taotluse uuesti läbivaatamiseks. Õige pole vastustaja seisukoht, et kaebajal on vaimse tervise probleemid. Seda saab tõendada ekspertiisiga. Vastustaja poolt esitatud psühholoogi seisukoht tuleb jätta tähelepanuta, sest see on allkirjastamata ning puudub teave hindaja pädevuse kohta. Vastustaja on rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastanud, et kaebaja on haavatav isik, sest tal on vaimse tervise probleem, mis väljendub emotsioonide ja tunnetustegevuse inadekvaatsuses, sh põhjendamatus ärevustundes. Kaebaja on eakas inimene, mistõttu esineb tal ka teine VRKS § 151 lg-s 1 nimetatud erivajaduse alus. Vastustaja pole välja toonud ühtegi tõendit, mis välistaks, et kaebaja väidetav vaimne häire on põhjustatud FSB-poolsest tagakiusamisest. Kaebaja räägib mitut keelt ning tal on oma filosoofiline lähenemine maailma toimimise tõlgendamisel. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi allikale, millest nähtuks, et FSB või riigivõimu poolset tagakiusamist Venemaal ei eksisteeri. Kaebaja ütlused võivad tunduda ebaloogilised ning ebausutavad põhjusel, et ta on vaimselt haige ning tal on häiritud tegelikkuse tunnetamine. Kaebaja on nii hirmul tagakiusamise pärast, et on otsustanud katkestada suhted perekonnaga ja paluda rahvusvahelist kaitset riigis, kus tal ei ole ühtegi sõpra ega sugulast. Kaebaja tagakiusamine on kestnud 29 aastat. 3(7)
3-20-704 Kaebaja kvalifitseerub täiendava kaitse saajaks. Vastustaja viitab otsuses WHO raportile, mille järgi on Venemaal vaimse tervise häiretega inimeste ravi komplitseeritud ning tervishoiusüsteemis esineb puudujääke. Kaebaja on üksi elav 75-aastane pensionär, kes ei suhtle ühegi oma sugulasega. Jääb arusaamatuks, kuidas peaks kaebaja saama Venemaal abi vaimse tervise raviks. Vastustaja hinnangul ei saa kaebaja ise oma probleemidest aru, seega on asjakohatud vastustaja viited erinevatele võimalustele abi saamiseks. Kaebaja suhtes võib seetõttu esineda VRKS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud oht. Kaebaja vajab rahvusvahelist kaitset oma vaimse seisundi tõttu. Sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud põhjendatud. Kaebaja on selgitanud, et ei teadnud, et peab viisa tegema sinna, kus soovib taotleda rahvusvahelist kaitset. Seega ei ole kaebaja püüdnud süsteemi kuidagi kuritarvitada. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmine annab kaebajale võimaluse käia Eestis ravil. Kuigi on ebatõenäoline, et kaebaja tuleb Eestisse tagasi ennast ravima, tuleks kaebajale selline võimalus vähemalt jätta.
4.Tallinna Halduskohus jättis 12.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus haldusaktis esitatud põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Kaebajat on rahvusvahelise kaitse menetluses vaimse tervise probleemidest tulenevalt koheldud erivajadusega isikuna VRKS § 151 lg 1 mõttes. Haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud kaebaja arvamuste põhjal pole psühholoogi poolt antud hinnangus alust kahelda. Puudub mõistlik kahtlus, et hinnangut ei ole koostanud psühholoogia erialateadmistega isik. Psühholooge ei kanta tervishoiutöötajate registrisse. Vao majutuskeskus on psühholoogiga sõlminud lepingu riigihanke tulemusel. Pelgalt seetõttu, et hinnang oli saadetud e-kirjaga ega olnud digitaalselt allkirjastatud, ei saa seda pidada lubamatuks tõendiks. Rahvusvahelise kaitse taotleja vaimne probleem ei välista iseenesest tema vastamist rahvusvahelise kaitse andmise eeldustele. Sellisel juhul on PPA-l kõrgendatud uurimiskohustus, isik tuleb hoolsalt ära kuulata ning päritoluriigi teavet nõudlikumalt analüüsida. Käesolevas asjas viidi läbi nõuetekohane menetlus. Ükski kaebaja väljatoodud asjaolu ei viita sellele, et tema enda taju tekitatud olukordade varjus võiks tegelikkuses olla asjaolusid, mis seonduvad riigipoolse tagakiusuga. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et tal poliitilised vaated puuduvad ning poliitilise meelsuse tõttu pole tagakiusu tema suhtes olnud. Kuna antud juhul on ilmne, et kaebaja seletustes ei sisaldu ühtegi asjaolu, mis võiks viidata mõnele VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise alusele, ei pidanud vastustaja välja tooma tõendeid, mis välistaksid, et kaebaja vaimne häire on põhjustatud FSB-poolsest tagakiusust. Täiendava kaitse vajaduse tuvastamiseks ei piisa Venemaa tervishoiusüsteemi puudujääkidest. Kaebaja märkis kohtuistungil, et tal pole mingit abi vaja ka juhul, kui Venemaal ei oleks meditsiiniabi üldse kättesaadav. Kaebaja pole soovinud psühhiaatri abi Eestis, millest võib järeldada, et ta ei soovi seda ka päritoluriigis. Sundravi kohaldamine õigusliku aluseta oleks inimõiguste rikkumine. Negatiivse otsuse korral avaldas kaebaja soovi Venemaale tagasi pöörduda. Selleks on kaebajale määratud piisav tähtaeg. Vastustaja on sissesõidukeelu proportsionaalsust õigesti kaalunud. Kaebaja märkis kohtuistungil, et kui talle rahvusvahelist kaitset ei anta ja ta peab minema tagasi Venemaale, 4(7)
3-20-704 siis sinna ta elama ei jää. Seega pole välistatud, et kaebaja naaseb Eestisse või Schengeni alale ning sissesõidukeelu kohaldamine on eesmärgipärane. Kaebaja esindaja oletused selle kohta, et kaebaja võiks tahta Eestis ravi saada, ei leidnud kohtuistungil kaebaja poolt kinnitamist.
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.06.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Psühholoogi hinnang kaebaja vaimsele tervisele polnud piisav. Hinnangu näol on tegemist dokumentaalse tõendiga. Asjatundja hinnangust peaks nähtuma, kes, mis eesmärgil, kelle ülesandel ja mida uuris, milliste meetoditega uurimine toimus ja mis oli uurimuse tulemuseks. Psühholoogi arvamus ei ole piisavalt põhjalik, andmaks ülevaadet kaebaja vaimsest tervisest. Selle põhjal ei saa jõuda järeldusele, et kaebaja vaimne häire pole põhjustatud FSB-poolsest tagakiusamisest. PPA pole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et psühholoog oli pädev kaebaja tervist hindama. Psüühilise haiguse saab tuvastada üksnes psühhiaater. Arvamuse andnud psühholoog ei ole kantud tervishoiutöötajate registrisse kliinilise psühholoogina. Lisaks on tema antud hinnang allkirjastamata. Kuna psüühilist seisundit saab hinnata üksnes psühhiaater, on asjakohatu ka halduskohtu hinnang, et asja materjalidest ja kohtuistungil räägitust saab järeldada, et kaebajal ilmneb kahtlusteta vaimse tervise probleem. Haiguste diagnoosimine ei kuulu kohtu pädevusse. Kaebaja vastab pagulase määratlusele. Tõendatud ei ole kaebaja väidetav üldine ebausaldusväärsus. Sellisele järeldusele on jõutud üksnes kaebaja tervise kohta antud asjakohatu dokumendi põhjal. Vastustaja pole piisavalt põhjendanud, et FSB-poolset tagakiusu ei esine. Kaebaja peaks vähemalt saama täiendava kaitse, kui ta vaimse tervise probleemid oleksid tõendatud. Ta ei saa oma probleemidele Venemaal abi. Põhjendatud polnud lahkumisettekirjutuse tegemine ega sissesõidukeelu seadmine. Kaebaja võib vajada ravi Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu riigis. Sissesõidukeelu põhjendamatust kinnitab ka see, et pärast halduskohtu otsuse tegemist lahkus kaebaja vabatahtlikult Venemaale.
6.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Nii vastustaja kui halduskohus on psühholoogi hinnangut õiguspäraselt arvestanud asjakohase dokumentaalse tõendina. Kaebaja poolt nii haldus- kui kohtumenetluses antud selgitused viitavad üheselt, et kaebajal esinevad vaimse tervise probleemid. Selle äratundmiseks ei ole vaja eriteadmisi ega psühhiaatri arvamust. Samuti ei ole oluline 5(7)
3-20-704 määratleda, milline on täpne diagnoos. Kaebaja tervise küsimus püstitus eelkõige VRKS § 151 lg 1 kohaldamise kontekstis. Vaimse tervise probleemide tõttu määratles vastustaja kaebaja erivajadustega isikuna ning viis sellest tulenevalt läbi põhjalikuma menetluse. Erivajaduse tuvastamiseks ei pidanud vastustaja hindama, kas see on põhjustatud FSB tegevusega.
9.Seonduvalt kaebaja väidetega FSB-poolsest tagakiusust nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja antud selgitusi arvestades ei saa seda tagakiusu pidada reaalseks. Kaebaja kirjeldatu (temast endast teisikute loomine, võimalike kloonide kasutamine, pidev varjatud jälgimine, provokatsioonid, ukse ja akende taga koputamine, kaebaja poolt avaldamata luuletuste valjusti lugemine võõraste inimeste poolt, dokumentide varastamine, bussis uinutamine ja märkmike varastamine, väidetava kakluse etendamine kaebaja eksitamiseks) toetab psühholoogi hinnangut, et kaebaja ei taju toimuvat adekvaatselt. Puuduvad igasugused tõendid, et FSB või mõni teine Venemaa riiklik organ oleks kaebajaga ühendust võtnud, teda vahistanud, ähvardanud vms. Kaebaja ei ole poliitiliselt aktiivne, ta elab eraldatud ja vaikset elu. Eelnevat silmas pidades ei ole põhjendatud vastustajale tehtud etteheited, et viimane pole FSB-poolse tagakiusu puudumist piisavalt tõendanud. Kaebaja pole esitanud ühtegi sellist selgitust või olukorrakirjeldust, mis oleks võinud tekitada kahtluse tagakiusu esinemises.
10.Kaebaja leiab, et kui õige on vastustaja seisukoht tema tervisliku seisundi kohta, oleks talle tulnud anda täiendav kaitse, sest Venemaalt pole võimalik saada kvaliteetset ravi. Kaebaja tugineb VRKS § 4 lg 3 p-le 2, mille järgi tuleb täiendav kaitse anda, kui on alust arvata, et tagasisaatmine päritoluriiki võib kaasa tuua isiku piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise. Ringkonnakohus toetab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kuigi WHO on välja toonud vaimse tervise raviga seotud puudujäägid Venemaal ning ravi Eestis võib olla kvaliteetsem, on Venemaal võimalik abi siiski saada. Täiendava kaitse andmist ei saa tingida üksnes ravi kesisem kvaliteet päritoluriigis. WHO raportist ei nähtu, et kaebajale võib tervise tõttu saada osaks ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine.
11.Kuna kaebaja taotlus jäi rahuldamata, oli lahkumisettekirjutuse tegemine põhjendatud. Kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja on käesolevaks ajaks ise Eestist lahkunud, mistõttu pole põhjust rääkida ettekirjutuse täitmise võimatusest.
12.Sissesõidukeeld oli seatud kooskõlas VSS § 74 lg-tega 1 ja 3. VSS § 74 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu üldse kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Arvestades, et kaebajal puuduvad isiklikud või majanduslikud sidemed Eesti või mõne muu Schengeni ala riigiga, selliseid arvestatavaid humaanseid kaalutlusi ei esine. VSS § 74 lg 3 alusel on vastustaja vähendanud sissesõidukeelu kestvust kolmest aastast ühe aastani. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaalutlused asjakohased. Kuigi pahatahtlust kaebaja käitumises ei esine, ei saa vaid vaimse tervise probleemide esinemisega põhjendada seda, et kaebaja rikkus viisarežiimi, reisides turismi eesmärgil väljastatud Eesti viisaga hoopis Soome. Lähtuvalt oma tervislikust seisundist võib kaebaja üritada uuesti tulla Eestisse või mõnesse teise Euroopa Liidu riiki rahvusvahelist kaitset taotlema, kuigi selleks puuduvad alused ning pole põhjust kahtlustada, et sellised alused võivad lähiajal tekkida. Seoses kaebaja esindaja väitega, et sissesõidukeeld takistab kaebajal naasta Eestisse ravi saama, märgib ringkonnakohus, et sellist soovi pole kaebaja avaldanud.
6(7)
3-20-704
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.