X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 16.03.2020 otsuse nr 7001910234-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja: X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 10.06.2020
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud võimalikud poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 13.07.2020 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
X on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) kodanik (sünd. xx xx xxxx). Kaebaja suundus 22.07.2019 Eesti C liiki viisa nr 100017251 alusel Venemaalt Eesti kaudu Soome, kus esitas 13.08.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Soome Migratsiooniamet tegi 21.08.2019 Eestile vastuvõtmispalve kaebaja rahvusvahelise taotluse läbivaatamise eest vastutuse võtmiseks, mille Eesti 19.09.2019 rahuldas. PPA võttis 07.10.2019 kaebajalt vastu rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA tegi 16.03.2020 otsuse nr 7001910234-1, millega luges kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel 1(9)
põhjendamatuks ning lükkas taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Lisaks tegi PPA kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel ettekirjutuse Eestis lahkumiseks vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva (otsuse resolutsiooni p 2) ning kohaldas 1 aasta pikkust sissesõidukeeldu (otsuse resolutsiooni p 3).
3.X esitas 17.04.2020 kaebuse halduskohtule koos esialgse õiguskaitse taotlusega, lahendamiseks koos kohtuotsusega juhuks, kui kaebus jääb rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
4.Kaebaja palub tühistada rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse.
5.Kaebaja on seisukohal, et PPA on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse andmise kriteeriumitele. PPA otsus on kaalutlusvigadega, kuna PPA ei ole arvestanud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid, sealhulgas kaebaja kõrget vanust ning vaimset tervist.
6.Esmalt märgib kaebaja, et ei nõustu PPA väitega, et kaebajal on probleeme vaimse tervisega. Kaebaja on koostanud omakäelise seisukoha PPA otsuse osas, milles mh sisaldub taotlus ekspertiisi korraldamiseks. Sellega on võimalik tõendada, et kaebajal pole probleeme vaimse tervisega ning tema poolt esile toodud asjaolud on eluliselt usutavad. Vastustaja poolt esitatud T.Urva hinnang tuleks jätta kõrvale, kuna see on allkirjastamata ja puudub teave, et tegemist oleks pädeva isikuga, kuna ta ei ole kliiniline psühholoog, kes oleks kantud tervishoiutöötajate registrisse (27.05.2020 kaebuse täiendus).
7.Teiseks on kaebaja seisukohal, et kaebus tuleks rahuldada ka juhul, kui kohtu hinnangul peaks leidma tõendamist, et kaebajal on probleeme vaimse tervisega. VRKS § 151 lg 1 kohaselt arvestatakse rahvusvahelise kaitse menetluses erivajadusega taotleja eriolukorda ja sellest tulenevaid vajadusi. PPA on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise käigus tuvastanud, et kaebaja on haavatav isik, kuna kaebajal on vaimse tervisega probleem, mis väljendub emotsioonide ja tunnetustegevuse inadekvaatsuses, sh põhjendamatu ärevustunne. Kaebaja on ka eakas inimene, mistõttu esineb tal ka teine VRKS § 151 lg-s 1 nimetatud erivajaduse alus. PPA on oma otsuses viidanud UNHCR-i juhistele vaimse häirega isiku taotluse läbivaatamiseks ning nimetatud juhises on muuhulgas välja toodud, et arvesse tuleb võtta rahvusvahelise kaitse taotleja kartuse olemust ning selle astet, kuna vaimseid häireid leidub ka inimesel, kes on kannatanud tõsise tagakiusu all.
8.Kuigi kaebaja ei nõustu PPA hinnanguga enda vaimse tervise probleemide kohta, rõhutab kaebaja, et PPA ei ole välja toonud ühtegi tõendit, mis välistaks, et kaebaja vaimne häire on põhjustatud Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistuse (FSB) poolsest tagakiusamisest. FSB ja Vene võimude poolne tagakius on täiesti reaalne ning PPA ei ole suutnud tõestada, miks ei ole tõenäoline, et FSB kiusas taga ka kaebajat. Venemaalt on Eestisse tulnud mitmeid inimesi, keda Vene võimud on erineval viisil taga kiusanud, mille tõttu oli neil võimatu Venemaal elada. Kaebaja räägib mitut keelt ning tal on oma filosoofiline lähenemine maailma toimimise tõlgendamisel.
9.PPA ei ole oma otsuses viidanud ühelegi allikale, millest nähtuks, et FSB või riigivõimu poolset tagakiusamist Venemaal ei eksisteeri. Samuti on PPA otsuse tegemisel tuginenud üksnes kaebaja ütlustele tagakiusamise kohta ning selle pinnalt teinud järelduse, et PPA hinnangul on niisugune tagakiusamine ebatõenäoline ning isegi kui kaebaja poolt kirjeldatud sündmused oleks 29 aasta vältel Venemaal aset leidnud, siis ei ole need kogumina piisavad tagakiusukartuse määratlemiseks. Kaebaja ei nõustu PPA eelnimetatud seisukohtadega ning on vestlustel 2(9)
selgitanud oma tagakiusamise sisu. Kaebaja ütlused võivad tunduda ebaloogilised ning ebausutavad põhjusel, et kaebaja on vaimselt haige ning tal on häiritud tegelikkuse tunnetamine. Eeltoodu aga ei tähenda, et kaebaja ei ole kunagi olnud riigipoolse tagakiusamise ohver või et tal on turvaline Venemaale naasta.
10.Kaebaja on katkestanud suhtluse kõigi sugulastega, kuna nende kõnesid kuulatakse pealt. Kaebajal on Venemaal kaks tütart, kelle elu ta ei taha ära rikkuda. Kaebajal on maja Pihkva oblastis. Seega vaatamata asjaolule, et kaebajal on Venemaal perekond ja vara, on ta nii hirmul FSB poolse tagakiusamise tõttu, et ta on otsustanud katkestada suhted perekonnaga ning paluda rahvusvahelist kaitset riigis, kus tal ei ole ühtegi sõpra ega sugulast. Kaebaja tagakiusamine sai alguse 1991.aastal, seega on see kestnud 29 aastat. Kaebaja ärevushäire ning muud vaimsed probleemid, kui kohus peaks need tuvastama, võivad olla põhjustatud tagakiusamisest ning kaebaja vajab sellisel juhul kahtlemata psühholoogilist abi.
11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Kaebaja on haavatav isik, kes on oma võimete kohaselt andnud igakülgselt ütlusi oma olukorra kohta Venemaal ning rahvusvahelise kaitse vajaduse põhjendamiseks. Kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et menetlusele kaasa aidata.
12.Kaebaja leiab, et kui ta ei kvalifitseeru pagulasstaatuse andmise kriteeriumitele, kvalifitseerub ta täiendava kaitse saajaks. PPA toob oma otsuses välja WHO 2007. a raporti, mille kohaselt on Venemaal vaimse tervise häiretega inimese ravi komplitseeritud ning tervishoiusüsteemis esineb puudujääke, kuid probleemidega siiski tegeletakse. Kaebaja on üksi elav, 75-aastane Venemaa pensionär, kes ei suhtle ühegi oma sugulasega. Siinkohal jääb arusaamatuks, kuidas peaks kaebaja Venemaal saama abi vaimse tervise raviks. Vestlustest nähtub, et PPA hinnangul ei saa kaebaja ise aru oma vaimse tervise probleemidest, seega on asjakohatu PPA viide erinevatele võimalustele abi saamiseks. Kaebajal ei ole ka ühtegi sugulast või tuttavat, kes võiks teda suunata abi saama. Lisaks on siinkohal oluline rõhutada, et Venemaa valitsusasutused ei pea oma ülesandeks vanemate inimeste otsimist, kes võiksid abi vajada. Venemaal on väga palju üksildasi eakaid inimesi, kes vajavad abi, kuid sotsiaalteenused ei pruugi kunagi nendeni jõuda. Venemaal toimuvad küll reformid, mis peaks saama valmis 2024 aastal, kuid aastaks 2018 oli neid katsetatud üksnes kuues regioonis. Seega kui saata kaebaja tagasi Venemaale ja kohtu hinnangul on kaebajal ka probleeme vaimse tervisega, ei saa ta tõenäoliselt mitte kunagi abi, mida ta hädasti vajab.
13.Kaebaja suhtes võib seega esineda VRKS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud oht. Kui kohtu hinnangul peaks olema tõendatud, et kaebajal on probleeme vaimse tervisega, siis eelnevast nähtub, et kui kaebaja saadetakse tagasi Venemaale, siis jääb ta tõenäoliselt abita. Lisaks on PPA rikkunud uurimispõhimõtet, kuna PPA oleks pidanud põhjalikult uurima kaebaja olukorda Venemaale naastes. PPA on üksnes kaebaja ütlustele ebausutavusele tuginedes jõudnud järeldusele, et kaebajale ei saa osaks FSB poolne tagakiusamine. Kuna kaebaja on haavatav isik, oleks PPA pidanud otsust tehes tuginedes kõik võimalikele teabeallikatele. Seega pole välistatud, et kaebajale saab osaks kohtlemisviis, mis vastab VRKS § 4 lg 3 p-s 2 sätestatule.
14.Eeltoodust tulenevalt oleks PPA pidanud jõudma järeldusele, et juhul kui kaebaja ei vasta pagulasstaatuse andmise tingimustele, siis kvalifitseerub ta täiendava kaitse saajaks. Isegi kui kohus leiab, et kaebaja ütlused tagakiusu kohta on ebausutavad ja kaebajal on probleeme vaimse tervisega, siis vajab kaebaja rahvusvahelist kaitset oma vaimse seisundi tõttu.
15.Käesolevas asjas leidis PPA, et põhjendatud on ühe aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine, kuna kaebaja taotles Eesti viisat turismi eesmärgil, kuid kasutas seda Soome reisimiseks, kus esitas 13.08.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA hinnangul on sissesõidukeelu kohaldamise aluseks asjaolu, et kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust Eestis, vaid tegi seda Soomes. Kaebaja on selgitanud, et ta ei teadnud, et peab tegema viisa sinna, 3(9)
kus soovib taotleda rahvusvahelist kaitset. Kaebaja ei ole tahtlikult proovinud kuidagi süsteemi kuritarvitada ning sellest tulenevalt on põhjendamatu PPA poolt väljatoodud põhjusel sissesõidukeelu kohaldamine.
16.Lisaks tuleb kaebaja puhul jätta sissesõidukeeld igal juhul kohaldamata VSS § 74 lg 4 alusel. Kui kohus peaks leidma, et kaebaja puhul ei ole põhjendatud rahvusvahelise kaitse saamine, siis annaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmine kaebajale võimaluse vähemalt Eestis ravil käia. Kuigi on ebatõenäoline, et kaebaja tuleb Eestisse tagasi ennast ravima, kuid vähemalt oleks sissesõidukeelu kohaldamata jätmisel kaebajal niisugune võimalus ning suurem tõenäosus saada abi. Vastustaja seisukohad
17.Vastustaja on seisukohal, et ei ole rikkunud otsuse tegemisel põhjendamis-, uurimis- ega ärakuulamise kohustust. Kaebus tuleks jätta rahuldamata.
18.Kaebaja vaimse tervise kohta on piisav psühholoogi hinnang. PPA on hinnanud kaebajat, kui haavatavasse gruppi kuuluvat isikut ning olnud menetluse vältel igati põhjalik ning kasutanud kõikvõimalike teabeallikaid. Kaebaja hinnang oma vaimse tervise osas on küllaltki vastuoluline, seega ei olnud põhjendatud ka ekspertiisi korraldamine. Kaebuses väidab kaebaja esindaja, et kaebajal ei esine probleeme vaimse tervisega, samas väidab, et kaebaja ütlused võivad tunduda ebaloogilised ja ebausutavad tema vaimse tervise tõttu. PPA on otsuse lk 7 viidanud, et on korduvalt suunanud kaebajat psühhiaatri poole, kuid tulutult. Seega on PPA õigesti leidnud, et kaebaja ütlused on ebausutavad.
19.Väited tagakiusu kohta ei ole samuti eluliselt usutavad, samuti ei ole need objektiivsete asjaoludega tõendatud. PPA ei tuvastanud tagakiusu, kui süstemaatilist tegevust FSB ega teiste ametiasutuste poolt. PPA ei analüüsi asjaolu, kas Venemaal FSB või riigivõimu poolset tagakiusamist üldiselt eksisteerib või mitte. PPA tuvastas, et FSB tagakiusu ei esine just nimelt kaebaja suhtes.
20.Kaebaja väited on vasturääkivad ning ei saa usutavateks pidada, et kaebajal ei ole võimalik Venemaal saada arstiabi oma vaimse tervise probleemide lahendamiseks, kuna ta on üksik 75aastane Venemaa pensionär, kes ei suhtle oma sugulastega, kui samas väidab, et sooviks käia Eestis ravil, kui PPA jätaks sissesõidukeelu kohaldamata.
21.Lahkumisettekirjutus on põhjendatud, kuna kaebaja on Venemaa kodanik, kelle taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks lükati tagasi. Asjaolu, et kaebaja tegi PPA-ga igakülgset koostööd ei anna alust jätta ettekirjutus Eestist lahkumiseks tegemata. Vastustaja leiab, et sissesõidukeeldu ei jäeta kohaldamata põhjusel, et kaebaja võib soovida kunagi Eestisse ravile tulla. Vastustaja leiab, et sissesõidukeelu kohaldamine üheks aastaks on PPA otsuses piisavalt põhjalikult põhjendatud ning erandi tegemiseks alus puudub.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
23.HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega.
24.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund.
24.1.VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. 4(9)
Euroopa Kohus on pagulasena tunnustamise osas märkinud, et isik peab tema päritoluriigis esinevate asjaolude tõttu põhjendatult kartma enda tagakiusamist vähemalt ühel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (edaspidi direktiiv 2011/95) ja 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsioonis (edaspidi Genfi konventsioon) nimetatud viiest põhjusest (kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). VRKS § 19 lg 1 kohaselt peab VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamine olema lisaks tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, välja arvatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 15 p-s 2 sätestatud juhul. Ka direktiivi 2011/95 art 9 lg 1 sätestab: „selleks et tegu peetaks tagakiusamiseks Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, peab tegu: a) olema olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et see kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei saa teha EIÕK artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või b) olema kogum mitmesugustest meetmetest, hõlmates inimõiguste rikkumist, mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis a.“
24.2.Kui tagakiusukartus ei ole põhjendatud, siis tuleb kontrollida täiendava kaitse saamise eeldusi (VRKS § 4 lg 3). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Direktiivi 2011/95 art 2 f kohaselt on täiendava kaitse saamise kriteeriumitele vastav isik kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga (kohtuotsused Elgafaji, C-465/07, punkt 31, Diakité, C-285/12, punkt 18, Mohamed M’Bodj, C-542/13, punkt 30), milleks on surmanuhtlus või hukkamine; või isiku piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis; või tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul. Seega peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne, mitte hüpoteetiline.
25.Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajat on rahvusvahelise kaitse menetluses vaimse tervise probleemist tulenevalt koheldud erivajadusega isikuna VRKS § 151 lg 1 mõttes (kaevatava haldusakti lk 7-8). Psühholoog Tiiu Urva 11.11.2019 hinnangu (dtl 129) kohaselt on kaebajal vaimse tervise probleem, mis väljendub emotsioonide ja tunnetustegevuse inadekvaatsuses ning tal esineb põhjendamatu ärevustunne. Isikul on häiritud arusaamine tegelikkusest ning ta on arvamusel, et teda ümbritsevad isikud suhtuvad temasse eriliselt. Isik
5(9)
tajub enda suhtes toimuvat jälitamist, tagakiusamist ja mõjutamist ning on arvamusel, et võõrastel inimestel on tema suhtes midagi kavas. Kohtul ei ole haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud kaebaja arvamuste ja haldusmenetluses toimunud vestluste protokollide põhjal kahtlust eelmärgitud hinnangu sisulises õigsuses. Kohtul ei ole seetõttu ka mõistlikku kahtlust, et hinnangut ei ole koostanud psühholoogia erialateadmistega isik. Kohtul on asjakohase tõendi hindamise kohustus (HKMS § 61 lg 1), sh ka juhul, kui tõend sisaldab eriteadmistega isiku poolt esitatud teavet. Nagu kaebaja esindaja on 27.05.2020 menetlusdokumendis märkinud ei kanta psühholooge (va kliinilised psühholoogid) tervishoiutöötajate registrisse, mistõttu ei olnud tal sealt võimalik infot kontrollida. PPA esindaja selgituste kohaselt on Vao majutuskeskus sõlminud lepingu nimetatud psühholoogiga riigihanke tulemusel. Eelviidatud hinnang on saadetud e-kirjaga, kuid digitaalselt allkirjastamata põhjusel, et isikul puudus sellel hetkel digitaalse allkirjastamise oskus. Kohus ei pea tõendit pelgalt formaalse puuduse tõttu lubamatuks. Kohtumenetluses on tegemist dokumentaalse tõendi, mitte ekspertarvamusega. Ka 20.02.2020 vestluse protokollist (p 13) nähtub, et kaebajale on võimaldatud nii psühholoogi kui psühhiaatri teenust. Sama protokolli punktist 18 nähtub, et kaebaja enda hinnangul tal vaimseid probleeme ei ole. Kaebaja ei ole seega tunnistanud endal psühhiaatrilise abi vajadust ning endale ja teistele ohtu mitte kujutavat isikut ei saa sundida ravile. Kohus leiab, et PPA on kaebajat menetluses õiguspäraselt kohelnud arvestades tema erivajadusega. Olulise menetlusliku rikkumisega võiks olla tegemist juhul, kui PPA ei oleks kohelnud kaebajat erivajadusega isikuna.
26.Kohus nõustub kaebaja esindajaga selles, et rahvusvahelise kaitse taotleja vaimne probleem ei välista iseenesest tema vastamist rahvusvahelise kaitse andmise eeldustele (pagulase staatuse või täiendava kaitse). Samuti nõustub kohus põhimõtteliselt sellega, et isikul vaimse tervise probleemi tuvastamine tähendab PPA kõrgendatud uurimiskohustust ja isiku hoolsat ärakuulamist ning päritoluriigi teabe nõudlikumat analüüsi. PPA on kaevatavas otsuses (lk 8) viidanud asjakohastele UNHCR-i juhistele. Kohtule ei nähtu, et haldusmenetlus ei oleks sellele standardile vastanud. Kaebajaga on 23.10.2019 läbi viidud rahvusvahelise kaitse taotleja intervjuu, seejärel on 20.02.2020 tehtud tema arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine. 20.02.2020 on lisaks toimunud kaebaja ärakuulamine lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses. Kõigil nendel kohtumistel on kaebajale olnud avatud võimalus rääkida enda tagakiusamisega seotud asjaoludest ja põhjustest, miks ta ei saa tagasi pöörduda oma päritoluriiki. PPA on püüdnud asjakohaste küsimustega välja selgitada VRKS § 4 lg 1 toodud tagakiusamise aluste esinemist, st suunanud kaebajat küsimustega neid asjaolusid välja tooma. Kõigi kolme eelviidatud vestluse protokolli põhjal on ilmne, et kaebaja probleemid on tingitud tema vaimse tervise seisundist, mitte riigipoolsest tagakiusamisest. Ükski kaebaja väljatoodud asjaolu ei viita sellele, et tema enda taju tekitatud olukordade varjus võiks tegelikkuses olla asjaolusid, mis seonduvad riigipoolse tagakiusuga Genfi konventsiooni ja VRKS-i mõttes. Ka kohtuistungil kuuldu ei andnud mingit alust teistsuguseks järelduseks.
27.Kohtuistungil selgitas kaebaja kohtu küsimustele vastates kokkuvõtvalt järgmist: Ta ei ole Kesk-Aasias kunagi elanud, kuid seal elavad mõned tema sugulased. Enda jälgimist, provokatsioone ja kordamist (teisikute loomist) hakkas ta tunnetama 90-ndate aastate alguses, pärast seda kui tema ema suri vähki ning ta müüs ema ravist ülejäänud ravimid nn mustal turul. See FSB-le ei meeldinud. Kaebaja on arvamusel, et tema jälgimist, provokatsioone ja teisikute loomist viib läbi FSB. Mingit otsekontakti (ülekuulamisi, FSB-s käimist) tal nendega pole olnud. Mitteametlikud kohtumised on toimunud läbi teisikute ja jälitajate. Mingeid poliitilisi ja VF-i 6(9)
vastaseid vaateid kaebajal pole. Tal puudub negatiivne suhtumine riiki, kuid riigil (FSB) on probleemne suhtumine kaebajasse, kuna FSB oma tegevusega häirib teda. Pisiasjadega tekitatakse häiriv atmosfäär, mis segab kaebajal iseendaks olemist. Näiteks toimuvad tema kodus läbiotsimised ja kui ta läheb metsas ootavad seal juba inimesed ees. Kaebaja ei saa VF-s luua perekonda, kuna selleks on vaja kodu ja rahu. Kaebaja ei saa inimesi usaldada, kuna ei saa kindel olla, et tulevane abikaasa pole teisik ega tööta FSB-s. Samuti pole tal sõpru, kuna ta ei taha nende elu rikkuda ja pole kindel, kas nad ei ole FSB poolt ette sokutatud teisikud. Kaebaja hääl on aastatega kadunud ning ta ei räägi enam enda häälega. Tal on raske hoida silmsidet. Kaebaja ei ole küll kindel aga ta arvab, et ka Eesti võimud jälitavad teda, kuna ta on välismaalane. VF-s arstiabi kättesaadavuse osas selgitas kaebaja, et ei saa midagi võrrelda, kuna pole Eestis arstiabi saanud aga ta on põhimõtteliselt askeet ja võib igal pool elada ilma arstiabita. Tema probleem Venemaal pole meditsiini kättesaadavuses, vaid atmosfääris, mis peale pressib. Isegi kui VF-s poleks üldse arstiabi, oleks see kaebaja jaoks täiesti normaalne. Eluks vajab ta vaid head suhtumist ja seda, et teda ei segataks. Kõik haldusmenetluses räägitu vastab tõele, kuigi stressi tõttu võib olla jutt esitatud katkendlikult.
28.PPA on tagakiusajana käsitlenud VF-i riigivõimu (täpsemalt FSB-d), lähtudes kaebaja seletustest. (haldusakti p 1.2) PPA on kaebaja ütluste põhjal tagakiusu alusena analüüsinud poliitilist meelsust (p 1.3.1), kuid leidnud, et kaebaja kirjeldatud sündmustel ja järeldustel puudub reaalne seos tagakiusamisega. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et tal poliitilised vaated puuduvad ning poliitilise meelsuse tõttu tagakiusu tema suhtes pole olnud.
29.PPA on samuti tuvastanud, et kaebaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna need on ebatõenäolised ja eluliselt ebausutavad, mis on tingitud kaebaja tunnetustegevuse inadekvaatsusest. (haldusakti p 1.3.1) Kohus nõustub selle järeldusega nii asja materjalide kui kohtuistungil kaebaja vahetu kuulamise järel. Päritoluriigi teabe analüüs (kas FSB kloonib inimesi; jälitab ning provotseerib neid olukorras, kus isikute tegevuses puudub riigi julgeolekut ohustav element) antud juhtumil vajalik polnud.
30.Kaebuses on esitatud seisukoht, et PPA ei ole välja toonud ühtegi tõendit, mis välistaks, et kaebaja väidetav vaimne häire on põhjustatud FSB poolsest tagakiusamisest (kestnud väidetavalt juba 29 aastat) ning et PPA ei ole suutnud tõestada, miks ei ole tõenäoline, et FSB kiusas taga ka kaebajat. Ka rahvusvahelise kaitse menetluses kehtib haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõte (vt VRKS § 1 lg 3). Sellest tulenevalt on haldusorganil alus mitte üksnes ebaotstarbekatest menetlustoimingutest keeldumiseks, vaid ka täiesti absurdsete taotluste tagasilükkamise õigus. Antud juhul on ilmne, et kaebaja seletustes ei sisaldu ühtegi asjaolu, mis võiks viidata mõnele VRKS § 4 lg 1 tagakiusamise alusele ning kaebaja vaimse tervise probleemi arvestades ei ole ilmselgelt põhjust pidada FSB huvi kaebaja vastu reaalseks. PPA on kaebaja põhjalikult ära kuulanud, pakkunud talle psühholoogi ja psühhiaatri abi ning põhjendanud, miks kaebaja üldine usaldusväärsus puudub. Vestluste protokollid, kaebaja kirjalik arvamus ning psühholoogi hinnang on dokumentaalsed tõendid, millele kohus saab PPA otsuse kontrollimisel tugineda.
31.Kaebuses märgitakse, et isegi kui kohus leiab, et kaebaja ütlused tagakiusu kohta on ebausutavad ja kaebajal on probleeme vaimse tervisega, siis vajab kaebaja rahvusvahelist kaitset oma vaimse seisundi tõttu. Kaebuses osundatakse PPA kaevatavas otsuses viidatud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) 2007. a raportile, mille kohaselt on Venemaal vaimse tervise häiretega inimese ravi komplitseeritud ning tervishoiusüsteemis esineb puudujääke, kuid probleemidega siiski tegeletakse. Kaebuses on esindaja märkinud, et kaebaja on üksi elav, 75aastane Venemaa pensionär, kes ei suhtle ühegi oma sugulasega, kes võiks teda suunata abi saama. 7(9)
Kohtu hinnangul ei piisa Venemaa tervishoiusüsteemi puudujääkidest kaebaja suhtes täiendava kaitse vajaduse tuvastamiseks VRKS § 4 lg 3 alusel (vt kohtu põhjenduste p 24.2). Lisaks märkis kaebaja kohtuistungil, et tal pole mingit abi vaja ning ka juhul, kui VF-s ei oleks meditsiiniabi üldse kättesaadav, oleks see tema jaoks normaalne. Seega võib järeldada, et kaebaja ise ei soovi sellel põhjendusel (meditsiiniabi vähene kättesaadavus VF-s) jääda Eestisse. Samas nähtub kaebaja seletustest, et ta on saanud meditsiiniabi Venemaal seoses füüsilise tervise probleemidega ehk vajadusel on ta võimeline abi küsima ja vastu võtma. Kaebaja pole soovinud psühhiaatri abi Eestis, millest lähtuvalt võib eeldada, et ta ei soovi seda saada ka oma päritoluriigis. Sundravi kohaldamine õigusliku aluseta oleks inimõiguste rikkumine. Humanitaarsetel kaalutlustel elamisloa andmist reguleerib välismaalaste seadus, kuid sellist taotlust PPA menetluses ei olnud ning käesolevas asjas vaidlustatud haldusakt pole antud sellel alusel.
32.PPA on kohaselt käsitlenud kaebaja päritoluriiki tagasipöördumise võimalikkust (haldusakti lk 9-8).
33.Seega ei vasta kaebaja rahvusvahelise kaitse andmise eeldustele ning kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata (nii tühistamise- kui kohustamise nõudes). Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus
34.Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuses (VSS § 7 lg 1) on antud vabatahtlikuks lahkumiseks kuni 7 päeva (VSS § 72 lg 4) seadusliku viibimisaluse lõppemisest. PPA on oma otsust selles osas põhjendanud ning kohus nõustub nende põhjendustega. Kohtuistungil kaebaja märkis, et negatiivse otsuse korral soovib ta vabatahtlikult Venemaale tagasi pöörduda. Selleks on kaebajale määratud ettekirjutuses piisav tähtaeg. Ka PPA esindaja kohtuistungil esitatud kinnituse kohaselt on praeguseid olusid arvestades lahkumiseks antud tähtaeg sobiva pikkusega ja võimaldab ettekirjutuse täitmist. Kuna kohus pidas rahvusvahelisest kaitsest keeldumist õiguspäraseks ning kohtule ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt lahkumisettekirjutus ei oleks õiguspärane, tuleb kaebus jätta ka selles osas rahuldamata. Sissesõidukeelu õiguspärasus
35.Kaebaja suhtes on kohaldatud ühe aasta pikkust sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu eesmärk on tõkestada ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Otsusest nähtub sissesõidukeelu kohaldamise kaalumine ning otsust on põhjendatud. Kaebuses märgitakse, et kaebaja on teinud menetluses PPA-ga koostööd ning polnud teadlik, et Eesti viisaga Schengeni alasse sisenedes tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus esitada Eestis. Seega pole kaebaja soovinud varjupaigasüsteemi kuritarvitada. Samuti tuleks kaebaja suhtes kohaldada VSS § 74 lg-t 3 (kaaluda proportsionaalsust). Kohtu hinnangul on PPA õiguspäraselt kaalunud sissesõidukeelu proportsionaalsust. Kaebaja märkis istungil, et kui talle rahvusvahelist kaitset ei anta ja ta peab tagasi minema Venemaale, siis sinna ta elama ei jää. Sellest lähtuvalt pole välistatud, et kaebaja naaseb kohe Eestisse või Schengeni alale ehk sissesõidukeelu kohaldamine on kaebaja puhul selgelt eesmärgipärane. Kaebaja esindaja oletused selle kohta, et kaebaja võiks tahta Eestis ravi saada, kui see Venemaal osutub võimatuks ei leidnud istungil kaebaja poolt kinnitamist. Esindaja peab kaebuse koostamisel esitatavad kõik seisukohad kaebajaga läbi arutama. Kui selgub, et kaebaja pole soovinud kaebuses toodud väiteid esitada, ei ole esindajal alust selle eest riigi õigusabi tasu küsida ning see võib olla käsitatav ka esindaja poolt menetlusõiguste kuritarvitamisena (HKMS § 28). Kohus leiab, et sissesõidukeelu tühistamiseks alust ei ole ja kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldamata. 8(9)
Menetluskulud
36.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebajale anti menetlusabi (riigilõivust vabastamine, kohtuistungi tõlkimine) kohustuseta need kulud hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muude võimalike kulude osas kohtule taotlusi ei esitatud, mistõttu jäävad need poolte endi kanda. (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.