XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.12.2019 otsuse nr 4.2-1/11442-8 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Andrei Tšerednik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.05.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.05.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-107 muutmata.
2.Poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-107 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 20.12.2019 otsusega nr 4.2-1/11442-8 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks XX nimele väljastatud relvaloa nr DL000407. XX-l tekkis 29.09.2019 kell 06.24 konflikt takso kliendiga, kes ei olnud nõus tasuma taksoarvet. Videosalvestust nähtuvalt eemaldus klient sõidukist, XX haaras kliendil õlast, mispeale klient lõi XX rusikaga näkku ja liikus edasi. XX järgnes kliendile, võttis vöö vahelt relvataolise eseme ja suunas selle kliendi poole. XX jooksis relvaga kliendile järele. 05.11.2019 toimunud ärakuulamisel väitis XX, et tegutses hädakaitse seisundis. Teine juhtum leidis aset 17.10.2019 Sütiste tee 19 EMO parklas, kus konflikti käigus näitas XX enda vööl olevat püstolit teisele konflikti osapoolele. Ärakuulamisel väitis XX, et ta relva välja ei võtnud, vaid tõstis relva näitamiseks kapsuni üles, et teises sõidukis viibinud isikuid psühholoogiliselt mõjutada. Talle taheti autoga otsa tagurdada ning tal ei olnud muud võimalust, kui autos viibivaid isikuid mõjutada. Videosalvestuselt on näha, et XX teeb jalaga löögiliigutuse seisva valget värvi sõiduauto Toyota suunas. Kui sõiduk hakkab liikuma parkla väljapääsu poole, jookseb XX sellele järele, teeb käega löögiliigutuse vastu sõiduki aknaklaasi ning jalaga löögiliigutuse vastu sõiduki tagumist osa. Kui Toyota juht kaks korda tagurdab, näitab XX midagi jope alumist äärt üles tõstes. Hilisemas menetluses selgus, et tegemist oli vastastikku provotseeritud konfliktiga, mille käigus kasutasid mõlemad osapooled vägivalda. XX väide, et ta tegutses mõlema juhtumi korral hädakaitse seisundis, on ekslik. Mõlemal puhul puudus sellisele seisundile iseloomulik vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Esimesel juhul võttis XX relva välja pärast seda, kui rünne oli juba lõppenud ja kurjategija hakkas põgenema. Seega ei olnud relva välja võttes eesmärgiks enam ründe tõrjumine, vaid kurjategija sündmuskohalt põgenemise takistamine. Relva väljavõtmine ja sellega avalikus kohas põgenevale isikule järgi jooksmine ning sel viisil sündmuskohalt lahkumise takistamine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Asjaolu, et relvaomanikule sai kriminaalmenetluse käigus teatavaks, et teda rünnanud isik on kurjategija ja ta sai kannatanuna kompensatsiooni kehavigastuste tekkimise eest, ei oma tähtsust. Kui XX väitis, et relv oli laadimata, on politsei jaoks juba tema otsus relv sellises olukorras välja võtta ja relv käes teisele isikule järgi joosta nii suur ohumärk, et isik ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne. Ründaja ainus mõte oli põgeneda. Tasumata taksoarve summas 7 eurot ei õigusta relva väljavõtmist. Teise konflikti puhul ei ole kaameratelt näha selle algust, kuid see ei muuda olematuks hiljem toimunut. Osapoolte ütlustest ei tule välja midagi sellist, mis õigustaks XX tegevust. Osapooled on andnud konflikti alguse kohta vastakaid selgitusi. Asjakohane ei ole XX etteheide, et tema naist ei kuulatud üle, sest politsei vestles DD-ga 11.11.2019 telefoni teel. Naise sõnul kuulis ta parklasse sisenedes, et valge Toyota juht karjus elukaaslasele midagi, aga kuna ta oli tugevates kõhuvaludes, ei suutnud ta toimunut täpsemalt meenutada. XX väidet, et valges Toyotas viibijad žestikuleerisid ja ähvardasid teda tappa, videosalvestus ei kinnita. XX enda käitumine ei anna alust arvata, et ta tunneks ennast ohustatuna. Videosalvestuselt on näha, et valget värvi Toyota juht, pärast seda, kui ta on EMO parklast võtnud peale kaks meesterahvast, peatub XX auto ees. XX väljub autost ja teeb jalaga 2(7)
3-20-107 löögiliigutuse valge Toyota suunas. Kui valge Toyota hakkab liikuma parkla väljapääsu poole, jookseb XX sõidukile järele ja püüab selle ust jõuliselt avada. Toyota juht tagurdab kaks korda, kuid selle eesmärk võib olla pigem takistada XX-l sõidukile kahju tegemist ja püüe isikust eemalduda, mitte talle otsa sõitmine. Konflikti lõpetamiseks näitab XX enda vööl olevat tulirelva. XX ise püüdis takistada sõiduki lahkumist, käitudes provotseerivalt ja agressiivselt, viisil, mis ei ole relvaomanikule kohane. Toyotas viibinud isikud ei väljunud kordagi sõidukist, nad olid uksed lukustanud ega saanud seega XX-le reaalset ohtu kujutada. Relva avalik demonstreerimine ei sobi Eesti kultuurikonteksti. Tegelikult puudus igasugune vajadus teisele osapoolele relva näidata. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja seetõttu on nii selle käitlemisele kui ka käitlejale seatud kõrgendatud nõudmised. Usaldusväärseks ei saa pidada isikut, kes lühikese aja jooksul püüab korduvalt konfliktsituatsioone lahendada relva näidates või seda välja võttes, käitub agressiivselt ja provotseerivalt. Lisaks on XX-l kehtivad karistused lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mis iseloomustavad teda kui mitte seadusekuulekat isikut, kes ka kõrgema ohuallika, mootorsõiduki roolis käitub vastutustundetult ning seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Laskespordi klubi 9MM iseloomustas XX positiivselt ja lubas talle täiendavalt selgitada relva käsitsemist avalikes kohtades, kuid XX pole ka pärast politseipoolset selgitust aru saanud, et relva näitamine ja selle välja võtmine ei olnud kummalgi juhul õigustatud. Isik, kes demonstreerib avalikult tulirelva, hirmutab sellise käitumisega teist osapoolt ja püüab selliselt lõpetada konfliktsituatsiooni. Isik, kes oma sellist käitumist ei kahetse, vaid õigustab, võib edaspidi relvaomanikuna kujutada ohtu teistele isikutele. Isikute õigus elule, tervisele ja turvatundele kaaluvad üles XX õiguse eneseteostusele. Laskespordiga saab XX vajadusel edasi tegeleda ka tulirelva omamata.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles PPA 20.12.2019 otsuse tühistamist. Vastustaja on valinud kõige äärmuslikuma meetme, mis piirab kaebaja põhiõigusi eneseteostusele ja enesekaitsele. Otsus ei ole proportsionaalne. Ka juhul, kui kaebaja eksis situatsioonide hindamisel, pole kogu menetluse jooksul tuvastatud ühtegi fakti, et ta on vägivaldne. Kaebaja näitas relva ainult siis, kui tundis ohtu endale. Ühel korral relvavaldaja peatas karistatud isiku ründed tema vastu, teine juhtum oli seotud probleemi ärahoidmisega. Õige pole vastustaja väide, et tulirelva avalik demonstreerimine ei ole Eesti ühiskonnas tolereeritav. Samuti on alusetu politsei väide kahe liiklusrikkumise kohta. Trahvid on tasutud ning kriminaalkorras pole kaebajat karistatud. Samuti pole teda karistatud alkoholijoobes juhtimise eest. Liiklusväärteod ei ole küllaldane alus relvaloa kehtetuks tunnistamisele. Kaebaja pole kunagi olnud konfliktide algataja. Vastustaja pole välja toonud, mil viisil on kaebaja ohtlik ühiskonnale. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud laskespordiklubi positiivse iseloomustusega ega kaebaja abikaasa ütlustega. Kohaldatud meede, millega isik ei saa enam kunagi elus relva soetada, on ebaproportsionaalne.
3.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata ning jäi 20.12.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde.
4.Tallinna Halduskohus jättis 28.05.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama.
3(7)
3-20-107 Vastustaja on analüüsinud ja hinnanud kaebaja käitumisega seotud asjaolusid ning tulnud õigetele järeldustele. Vaidlust ei ole selles, et tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ning relvaomanikul on kõrgendatud vastutus relva käitlemisel. See nõuab temalt ilmselgelt seaduskuulekat käitumist. Lubamatu on kasutada relva teiste inimeste hirmutamiseks, mõjutamiseks, ähvardamiseks, teiste ees oma üleoleku demonstreerimiseks jms. Relvaloa omajal ja relvaomanikul tuleb täpselt täita tulirelvade käitlemisele seatud reegleid, samuti peab isiku käitumine olema selline, mis ei sea kahtluse alla tema sobivust relvaluba ja tulirelva omama. Usaldusväärseks ei saa pidada isikut, kes lühikese aja jooksul püüab korduvalt lahendada konfliktsituatsioone relva näidates või seda välja võttes. Vastustaja on kahe sündmuse videosalvestusi õigesti hinnanud ja kajastanud. Nende põhjal ei saa järeldada, et kaebaja tegutses hädakaitse seisundis. Mõlemal juhul puudus hädakaitsele iseloomulik vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Esimese sündmuse puhul võttis kaebaja relva välja, kui takso klient hakkas selg ees kiirustades taganema, kaebaja hakkas klienti taga ajama. Relva väljavõtmine ja põgenevale isikule sellega avalikus kohas järgi jooksmine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Teise sündmuse ajal ei ole videolt näha intsidendi algust, kuid see ei mõjuta järgnevaid sündmusi. Kaebaja ei paistnud hirmunud, käitus agressiivselt ning püüdis takistada valge Toyota lahkumist. Mõlema juhtumi puhul õigustab kaebaja jätkuvalt enda käitumist ning see on tekitanud põhjendatud kahtluse, et kaebaja võib ka edaspidi konfliktsituatsioone sedasi lahendada. Kõne alla võib tulla juba teatud käitumismuster. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega ei saanud viivitada. Vastustaja on vajalikud kriminaalasja materjalid asja juurde võtnud ega pole neid kaebaja või kohtu eest varjanud. Kõiki materjale pole kogutud, sest need ei olnud relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses tõendiks. Vastustaja ei jätnud arvestamata laskespordiklubi iseloomustusega ega kaebaja abikaasa ütlustega. Liiklusrikkumiste eest määratud kehtivaid karistusi võttis vastustaja arvesse kui kaebaja isikut täiendavalt iseloomustavaid andmeid. Vastustaja on õigesti järeldanud, et kui isik käitub vastutustundetult ühte liiki suurema ohu allika – mootorsõiduki – kasutamisel, ei ole välistatud ka teist liiki suurema ohu allika ehk tulirelva vastutustundetu käitlemine. Õige pole kaebaja väide, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema suhtes eluaegse mõjuga. Isikul, kelle relvaluba on kehtetuks tunnistatud, säilib õigus uuesti relvaluba taotleda RelvS § 35 alusel. Samuti on kaebajal jätkuvalt võimalik tegeleda laskespordiga vastavalt RelvS §-le
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 28.05.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kahtlus, et isik võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teiste isikute turvalisust, peab olema põhjendatud ja küllaldane. Esimese intsidendi suhtes toimunud kriminaalmenetluses ei leitud kaebaja käitumises midagi väära. On arusaamatu, miks politsei muutis hiljem meelt. Vastustaja ei ole selgitanud, miks ta 4(7)
3-20-107 ei alustanud relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlust juba pärast esimest intsidenti. Vastustaja rikub haldusmenetluse põhimõtteid, kui kasutab tema vastu asjaolu, mida on varasemalt ise õigeks pidanud. Nimetatud juhtum oli provotseeritud teise isiku poolt, kes ründas kaebajat, misjärel kaebaja püüdis teda kinni pidada. Kaebajat on kahel korral karistatud kiiruseületamise eest, kuid puuduvad andmed, et ta on patoloogiline kihutaja. Teise juhtumi puhul ei võtnud kaebaja relva kabuurist välja. Seaduses ei ole kirjas, et relva ei tohi demonstreerida, kui isik leiab, et see on proportsionaalne viis konflikti lahendamiseks. Seadus nõuab küll, et relva tuleb kanda varjatult, kuid konfliktsituatsioonis tuleb otsustada, kas piisab suulisest hoiatamisest, relva näitamisest või tuleb kasutada äärmuslikke meetmeid. Kohus ei analüüsinud teise sündmuse asjaolusid. Välja jäeti selgitamata, kes oli konflikti algataja, selleks peetakse põhjendamatult kaebajat. Vastustaja esitas kohtule võõrkeelsed tõlkimata dokumendid, millest ei olnud võimalik aru saada. Kohus ei nõudnud nende tõlkimist. Seega pole kaebaja saanud nende dokumentidele vastuväiteid esitada. Keegi ei ole analüüsinud mustanahalise Toyota juhi käitumist. Tavaline Eesti elanik ei ole harjunud, et tema ees peatub mustanahaline mees, kes hakkab provotseerima ja näitab, et soovib tal kõri läbi lõigata. Maailmas on olnud viimasel ajal olnud palju kokkupõrkeid, kus algatajaks on olnud mustanahalised, kes hiljem väidavad enda diskrimineerimist. Käesoleval juhul diskrimineeritakse aga valget inimest, kellelt võetakse ära võimalus ennast mustanahaliste migrantide eest kaitsta, kes on kasutanud tema vastu jõudu. Politsei ei algatanud menetlust mustanahalise juhi suhtes, kuigi videost on selgelt näha, et ta lööb kaebajat korduvalt. Toyota juht üritas korduvalt sõita üle kaebaja jala. Kui isiku kõrval peatus auto, milles on kolm mustanahalist isikut, kes näitavad žestiga, et soovivad tal kõri läbi lõigata, siis on tegemist mitteverbaalse ähvardusega. Menetluse käigus ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis viitaks, et kaebaja kaldub vägivaldsusele, tarvitab tihti alkoholi, hindab välismaailma ebaadekvaatselt. Kohus ei ole ümber lükanud spordiklubi ja abikaasa iseloomustust. Politsei on ebaproportsionaalselt valinud kõige karmima meetme. RelvS § 43 lg 1 p 2 1 alusel oleks saanud relvaloa kehtivuse peatada. Samuti oleks saanud viia kaebajaga läbi vestluse ning selgitada relva käitlemise reegleid.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.RelvS § 43 lg 31 annab vastustajale kaalutlusõiguse otsustada relvaloa kehtetuks tunnistamise üle, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Kaebaja puhul on vaidluse all tema käitumine, mida iseloomustab eelkõige 29.09.2019 ja 17.10.2019 toimunu. Lisaks on vastustaja tuginenud kaebaja poolt toime pandud liiklusrikkumistele. Vastustaja on eelnimetatu põhjal kogumis järeldanud, et kaebaja lahendab konfliktsituatsioone tulirelva 5(7)
3-20-107 väärkasutades, on seetõttu ebausaldusväärne ning võib relvaomanikuna kujutada ohtu teistele isikutele. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga.
9.Tähtsust ei oma, et 29.09.2019 intsidendi osas toimunud kriminaalmenetluses ei heidetud kaebajale relva ebaõiget kasutamist ette. Nimetatud kriminaalasjas oli kaebaja kannatanuks ning relva kasutamisega seonduvat kriminaalmenetlust läbiviivad politseiametnikud ei uurinud. Eeltoodu ei tähenda, et politsei ei võiks relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlust läbi viia haldusmenetlusena. Vastustaja on selgitanud, et vastavat menetlust alustati algselt seoses 17.10.2019 sündmusega, 29.09.2019 sündmusele juhtis tähelepanu kaebaja ise 05.11.2019 toimunud ärakuulamisel.
10.Mõlema juhtumi puhul iseloomustab kaebajat asjaolu, et ta demonstreeris relva olukorras, kus selleks puudus reaalne vajadus. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kummalgi juhul polnud tegemist hädakaitsega. Sõltumata sellest, kuidas konfliktid alguse said ning kas varasemalt oli kaebajat rünnatud, relva näitamise hetkeks olid teised konfliktipooled taandumas. Esimese sündmuse puhul oli kaebajat löödud rusikaga näkku, kuid seepeale soovis ründaja lahkuda, aga kaebaja jooksis talle relvaga järele. Teise sündmuse korral püüdsid valges Toyotas viibijad sündmuskohalt ära sõita, aga kaebaja takistas neid, joostes autole järele, püüdes autouksi avada ning autot löökidega kahjustada. Kui valge Toyota juht seepeale kaebaja suunas tagurdas, näitas kaebaja talle relva. Füüsilise kontaktini jõudis olukord hoopis hiljem, kui osapooled suundusid EMO turvamehe juurde.
11.Avalikus kohas tuleb relva kanda varjatult (RelvS § 50 lg 1). Füüsiline isik võib relva omada, järelikult ka kasutada turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks, RelvS 28 lg 1 p 3), mitte igasuguste konfliktsituatsioonide lahendamiseks või ründamiseks ja hirmutamiseks. Kaebaja pole seda mõistnud isegi pärast tema suhtes läbi viidud menetlust ning relvaloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja on vääralt hinnanud mõlemad olukorrad hädakaitseks. Eriti selge on see teise sündmuse puhul, kus kaebaja oli ilmselgelt aktiivsemaks pooleks. Puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, kuidas ja mis põhjustel sai konflikt alguse, kuid kaebaja poolt haldus- ja kohtumenetluses väidetu on ühekülgne. Valge Toyota juht on sündmuste järel toimunud uurimise käigus selgitanud, et kaebaja sõimas teda ahviks, mispeale tema näitas kaebajale keskmist sõrme. Seega oli agressiivsed mõlemad pooled. Kaebaja käitumine, kus ta otsustas lahkuvale autole järele joosta ja seda füüsiliselt rünnata, kinnitab, et tal on konfliktide lahendamisest ebaõige arusaam. Väär on kaebaja seisukoht, et relva tohib demonstreerida, kui isik leiab, et see on proportsionaalne viis konflikti lahendamiseks. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba selgitas, pole relv ette nähtud konfliktide lahendamiseks, vaid rünnakute tõrjumiseks. Kuna kaebaja ei ole oma arusaamasid korrigeerinud, on vastustaja hinnang, et tulevikus võib kaebaja järgmise konflikti käigus kedagi relvaga vigastada, põhjendatud.
12.Vastustaja ei ole valinud ebaproportsionaalset tagajärge. Relvaloa kehtivuse võib peatada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isik võib oma käitumisega ohustada teise isiku turvalisust (RelvS 43 lg 1 p 21). Käesoleval juhul on kaebaja oma käitumisega näidanud, et teiste isikute turvalisuse ohustamise võimalus on reaalne. Vastustaja on asjaolusid hinnates sellise ohu olemasolus põhjendatult veendunud.
13.Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud kaebajale nii spordiklubi kui abikaasa poolt antud iseloomustustega. Positiivsed iseloomustused ei saa aga ümber lükata kaebaja käitumist ning toimunule hiljem tema enda poolt antud hinnanguid. Kaebaja läheb tekkinud konfliktidega kaasa, leides, et need tuleb lahendada kasvõi relva kasutades. Kaebaja ei taju, millal tuleb olukorra lahendamine anda üle korrakaitseorganitele. Vallates kõrgema ohu allikat, võib kaebaja tekitada vigastusi mitte üksnes konflikti teisele poolele, vaid ka 6(7)
3-20-107 kõrvalseisjatele. Nii on kaebaja vaidlusaluste olukordade võimaliku lahendusena näinud isegi ohutuslasu tegemist.
14.Halduskohus ei ole nõudnud 17.10.2019 sündmusega seoses esitatud ühe venekeelse ja kahe ingliskeelse seletuse tõlkimist. See rikkumine pole kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist. Sündmusega seotud olulised asjaolud, sh relva näitamine olid näha ka videolt. Tutvunud kahe Toyotas viibinud isiku seletusega, leiab ringkonnakohus, et sealt ei nähtu midagi, mis oleks võinud tingida teistsuguse haldusakti andmise.
15.Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole eluaegse mõjuga. Kaebajal on õigus uut relvaluba taotleda näiteks 5 aastat pärast eelmise loa kehtetuks tunnistamist; samuti varem, aga siis on vastustajal kaalutlusõigus keelduda uue loa väljastamisest (RelvS § 36 lg 4 p 1). RelvS § 36 lg 4 p 3 järgi võib loa andmise väljastamisest keelduda ka siis, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relva soetama või omama. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata uue relvaloa taotlemise aja seisuga. Kui kaebaja korrigeerib oma käitumist ja on edaspidi õiguskuulekas, ei saa vastustaja uue loa väljastamisest keelduda vaid viitega oma 20.12.2019 otsusele. Laskespordiga saab kaebaja tegeleda RelvS § 86 nõudeid järgides.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.