Korrakaitse › Relvaload

üleriietes meesterahvas järgneb talle ja võtab vöö vahelt relvataolise eseme, hoiab seda mõlemas käes ja suunab põgeneva isiku poole. Relvataoline ese käes jookseb sinistes üleriietes meesterahvas heleda mantliga meesterahvale järele. Takso klient on andnud politseile 29.11.2019 omapoolse selgituse juhtunu kohta ja sellest nähtub, et XX peale seda, kui võttis välja relva ja hakkas temale järele jooksma, samal ajal hüüdis, et ta jääks seisma või muidu hakkab tulistama. Takso klient oli sellest ehmunud ja jooksis paanikas kodu poole. Eelnevalt kaebaja oli taksos kliendile maininud, et tal on tulirelv, mistõttu takso klient hakkas kartma. 17.10.2019 leidis Sütiste tee 19, Tallinn EMO parklas aset teine juhtum, kus konflikti käigus näitas XX enda vööl olevat püstolit teisele konflikti poolele. Ärakuulamise käigus 05.11.2019 XX väitis, et relva ta välja ei võtnud, tõstis kampsuni üles, et sõidukis viibinud isikud näeksid, et tal on relv ja et neid psühholoogiliselt mõjutada, et nad hakkaksid kartma ja lahkuksid. Lisaks väitis ta, et talle taheti autoga otsa tagurdada ja tal ei olnud muud võimalust, et autos viibivaid isikuid mõjutada. Videosalvestuselt on näha, et 17.10.2019 kella 10.56 ajal XX teeb jalaga löögiliigutuse seisva valget värvi sõiduauto Toyota suunas. Peale seda sõiduk hakkab liikuma parkla väljapääsu poole, XX jookseb sõidukile järele ning jõudes selle juurde, püüab avada jõuliselt selle ust, teeb käega löögiliigutuse vastu sõiduki aknaklaasi ning jalaga löögiliigutuse vastu sõiduki tagumist osa. XX püüab takistada Toyota lahkumist EMO parklast, püüab uuesti avada sõiduki ust. Peale seda Toyota juht kaks korda tagurdab ja XX näitab midagi jope alumist äärt üles tõstes (hiljem ütlustest selgub, et tulirelva). Antud juhtumi puhul on jäetud kriminaalmenetlus alustamata, kuid kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr XXXXXXXX on uurija kirjeldanud, et kogutud materjalide pinnalt nähtub, et tegemist oli vastastikku provotseeritud konfliktiga, mille käigus kasutasid mõlemad osapooled vägivalda. Eelkirjeldatud kahe sündmuse pinnalt leidis PPA Põhja prefektuur, et XX ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne, tema käitumine on teisi isikuid ohustav ja ei ole välistatud, et isik võib järgmise konfliktsituatsiooni ajal ka tulirelva reaalselt kasutada. Lisaks on XXl karistusregistri väljavõtte kohaselt kaks kehtivat karistust Liiklusseaduse rikkumiste eest, mis iseloomustavad teda lisaks kui mitteseadusekuulekat isikut. 05.12.2019 teavitati XXt, et tema suhtes esineb RelvS § 43 lg 31 relvaloa kehtetuks tunnistamise alus, ta on teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relvaomanikule anti võimalus esitada menetluses oma arvamus ja vastuväited. XXle kuuluv tulirelv ja laskemoon on alates 25.10.2019 hoiul PPA Põhja prefektuuris. XX väide, et ta tegutses mõlema juhtumi korral hädakaitses on ekslik. Mõlema juhtumi puhul puudus PPA Põhja prefektuuri hinnangul sellisele seisundile iseloomulik vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Karistusseadustik § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Esimese juhtumi puhul võttis relvaomanik relva välja peale seda, kui rünne oli juba lõppenud ja kurjategija hakkas põgenema. Vaidlust ei ole selles, et XXt tõepoolest rünnati, löödi rusikaga näkku ja selles osas alustati ka kriminaalmenetlust. Küll aga ei olnud XX eesmärk relva välja võttes tõrjuda enam vahetut või vahetult eesseisvat rünnet, sest rünne oli juba lõppenud ja ründaja hakkas temast eemalduma (ära jooksma). XX eesmärk oli nüüd juba takistada kurjategija põgenemist sündmuskohalt, mis iseenesest ei ole keelatud, kuid relva väljavõtmine ja sellega avalikus kohas põgenevale isikule järgi jooksmine ning sel viisil isiku sündmuskohalt lahkumise takistamine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ega tegutsemine hädakaitseseisundis. Asjaolu, et relvaomanikule sai kriminaalmenetluse käigus teatavaks, et teda rünnanud isik on kurjategija, kellel on tingimisi karistused ja et ta sai kannatanuna kompensatsiooni kehavigastuste tekkimise eest, ei oma siinkohal tähtsust ega ole õigustuseks kaebaja poolt relva väljavõtmisele ja sellega põgenevale isikule järgi jooksmisele kohas, kus võivad viibida ka kõrvalised isikud. Ei ole välistatud, et antud kortermaja juures võiks sellisel kellajal liikuda ka kõrvalisi isikuid. Kuigi XX on varasemalt väitnud, et relv oli laadimata ja vaidlust ei ole ka selles, et ta relva ei kasutanud, siis politsei jaoks on juba tema otsus relv sellises olukorras välja võtta ja relv käes teisele isikule järgi joosta nii suur ohumärk, et ta ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne. Tulirelv on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks ja selle kasutamiseks on kindlad reeglid. Relval on kindel otstarve ja kui relvaomanik võtab enese ja vara kaitseks mõeldud relva avalikus kohas välja, siis sellise tegevuse eesmärk saab olla ainult relva kasutamine ja sellise

otsuse saab teha ainult siis, kui see on sobiv vahend kaitsetegevuseks, kui on proportsionaalne kasutada ründe tõrjumiseks tulirelva. Videosalvestuselt ei nähtu, et relvaomanikku oleks peale esimest rünnakut uuesti rünnatud või et ründajal oleks olnud selline kavatsus. Ründaja ainus mõte oli põgeneda, mida ta ka teha üritas. Ka ei saa olla tasumata taksoarve summas 7 eurot relva väljavõtmise õigustamiseks. Teise juhtumiga seoses leiab PPA Põhja prefektuur, et isikule etteheidetud tegu on kajastatud videosalvestusel. PPA Põhja prefektuur on saanud enda valdusesse kõik võimalikud kaamerasalvestised ja osa EMO parklast on kaameratega katmata. Kuigi kaamerasalvestustelt ei ole näha konflikti algust, ei muuda see olematuks hilisemat konfliktsituatsiooni, mis on jäänud kaamera vaatevälja. Ka ei tule osapoolte antud ütlustest konfliktsituatsiooni alguse kohta välja midagi sellist, mis õigustaks XX poolset tegevust EMO parklas pärast seda, kui osapooled uuesti kokku saavad. Osapooled on andnud vastakaid selgitusi konflikti alguse kohta, tegemist võis olla vastastikku üksteise solvamisega. XX väide selle kohta, et ei ole tunnistajana üle kuulatud tema naist, ei ole asjakohane, kuivõrd PPA Põhja prefektuur vestles 11.11.2019 YY telefoni teel. Naise sõnul kuulis ta parklasse sisenedes, et valge Toyota juht karjus elukaaslasele midagi, aga kuna ta oli tugevates kõhuvaludes, siis ei suutnud ta täpsemalt meenutada, millest konflikt õigupoolest alguse sai. See, millega konflikt lõppes rääkis talle hiljem elukaaslane. XX varasemalt antud ütlustest 05.11.2019 selgub, et sel ajal, kui põhiline konflikt aset leidis, viibis ta sõidukis üksinda, mistõttu saab järeldada, et tema elukaaslane ei näinud konflikti pealt ja ei saa seetõttu ka selle kohta tunnistust anda. Videosalvestuselt ei nähtu valges Toyotas viibivate isikute väidetavat žestikuleerimist ja relvaomaniku tapmisega ähvardamist, kuid on aru saada, et antud isikud ei kujuta ohtu XXle. Ka XX enda käitumine ei anna alust arvata, et ta tunneks ennast kuidagi ohustatuna. Videosalvestuselt on näha, et valget värvi Toyota juht, peale seda, kui ta on EMO parklast võtnud peale kaks meesterahvast, peatub XX sõiduki ees. XX väljub oma sõidukist, teeb jalaga löögiliigutuse valget värvi s/a Toyota suunas. Peale seda Toyota hakkab liikuma parkla väljapääsu poole. XX jookseb antud sõidukile järele ning jõudes sõiduki juurde, püüab avada jõuliselt selle ust, teeb käega löögiliigutuse vastu sõiduki aknaklaasi ning jalaga löögiliigutuse vastu sõiduki tagumist osa. Videosalvestuselt on näha, et Toyota jõuab EMO parkla väljapääsu juurde, kuid XX liigub sõidukile järele, uuesti püüab avada selle ust ja on aru saada, et XX takistab sõiduki lahkumist. Seejärel Toyota juht tagurdab kahel korral, kuid selle eesmärk võib olla pigem takistada XXl sõidukile kahju tegemine ja püüe isikust eemalduda, kui talle otsa sõita. Konflikti lõpetamiseks näitab XX enda vööl olevat tulirelva (selgub osapoolte antud ütlustest) õigustades seda sellega, et talle taheti otsa sõita. PPA Põhja prefektuuri hinnangul XX selle asemel, et teavitada teda häirivatest isikutest koheselt politseid, hoopis püüab ise läbi agressiivse käitumise veel omalt poolt provotseerida tüli teise osapoolega ja takistada nende lahkumist. Tema hinnang antud juhtumile, et tegemist oli vastaspoole provotseeritud situatsiooniga, mida ta hoidis ära sellega, et hoiatas isikuid, kui nad ei lõpeta oma tegevust, siis on võimalik hoopis raskem tagajärg, on vägagi alarmeeriv. Sellises olukorras relva kasutamine oleks absoluutselt põhjendamatu. Ka ei ole aru saada, mis tegevuse teine osapool pidi lõpetama, kui XX ise püüdis takistada sõiduki lahkumist parklast, käitudes provotseerivalt ja agressiivselt ning viisil, mis ei ole relvaomanikule kohane. Toyotas viibinud isikud ei väljunud kordagi sõidukist, nad olid uksed lukustanud (selgub osapoolte antud selgitustest) ja seetõttu ei saanud nad relvaomanikule ka reaalset ohtu kujutada. Relva avalik demonstreerimine ei sobi Eesti kultuurikonteksti ja selline abinõu konflikti lahendamiseks ei ole ühiskondlikult tolereeritud. Seda enam, et tegelikult puudus antud juhul igasugune vajadus teisele osapoolele relva näidata. XX ei tegutsenud PPA Põhja prefektuuri hinnangul ka sel korral hädakaitses ja see annab aluse arvata, et isik ei ole aru saanud, mis on hädakaitse ja millises elulises situatsioonis ta võiks üleüldse tulirelva välja võtta ja seda ka vajadusel kasutada. Mõlema juhtumi puhul on XX enda käitumist õigustanud ja see omakorda tekitab põhjendatud kahtluse, et ta võib ka edaspidi konfliktsituatsioone selliselt lahendada ja tulirelva isegi kasutada. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja seetõttu on nii selle käitlemisele kui ka käitlejale seatud kõrgendatud nõudmised. Relvaloa omajal ja relvaomanikul tuleb täita tulirelvade käitlemisele seatud reegleid, samuti peab isiku käitumine olema selline, mis ei sea kahtluse alla tema sobivust relvaluba või tulirelva omama. Usaldusväärseks ei saa aga pidada isikut, kes lühikese aja jooksul korduvalt püüab konfliktsituatsioone lahendada relva näidates või seda välja võttes, käitub agressiivselt ja provotseerivalt.

Lisaks on XXl karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivad karistused lubatud sõidukiiruse ületamiste eest. Kuigi XX hinnangul ei ole liiklusväärteod küllaldaseks aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisel ja trahvid on tal tasutud, siis PPA hinnangul iseloomustavad need teda kui mitteseadusekuulekat isikut, kes ka kõrgema ohuallika, mootorsõiduki roolis, käitub vastutustundetult ja seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Laskespordi klubi 9MM MTÜ iseloomustas XXt küll positiivselt ja lubas talle täiendavalt selgitada ka omalt poolt relva käsitsemist avalikes kohtades, kuid PPA Põhja prefektuuri hinnangul ei ole XX ka peale politseipoolset selgitust aru saanud, et tema poolt relva näitamine ja selle välja võtmine ei olnud kummalgi juhul õigustatud ja seetõttu ei saa PPA hinnangul XXle tulirelva usaldada. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab XXle, et ta ei saa enam vallata tulirelva enese ja vara kaitseks ning vastava spordialaga tegelemiseks, peab haldusorgani hinnangul lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsma ka isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. PPA hinnangul isik, kes demonstreerib avalikult tulirelva, hirmutab sellise käitumisega teist osapoolt ja püüab selliselt lõpetada konfliktsituatsiooni, samuti isik, kes oma sellist käitumist ei kahetse, vaid õigustab ennast, võib edaspidi relvaomanikuna kujutada ohtu teistele isikutele. Isikute õigus elule, tervisele ja turvatundele, kaaluvad üles XX õiguse eneseteostusele. Seda enam, et relvaomanik ise on oma käitumisega tinginud olukorra, kus teda enam ei usaldata tulirelva käitlema. Laskespordiga saab XX vajadusel edasi tegeleda ka ilma tulirelva omamata. Tuginedes eeltoodule leidis PPA Põhja prefektuur, et XX nimele väljastatud relvaluba tuleb kehtetuks tunnistada, see on kohane meede teiste isikute turvalisuse ja avaliku korra kaitse tagamiseks. XX vaidlustas PPA 20.12.2019 otsuse nr 4.2-1/11442-8 halduskohtus, taotledes selle tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et PPA 20.12.2019 otsus nr 4.2-1/11442-8 on põhjendamata, õigustühine ning kaalutlusvigadega. PPA on valinud kõige äärmuslikuma meetme, mis riivab kaebaja põhiõigusi eneseteostamisele ja enesekaitsele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus peab olema proportsionaalne ning vastama PS § 11 sätestatule. Vaidlustatud otsusest ei tulene asjaolusid, mille alusel oleks võimalik teha järeldust, et kaebaja ebaadekvaatselt hindab olukorda ja tegeleb vägivallaga. Isegi kui kaebaja oleks eksinud situatsiooni hindamisel, siis kogu menetluse jooksul ei ole tuvastatud ühtegi fakti, et ta on vägivaldne. Puuduvad faktid selle kohta, et kaebaja oleks käinud tänaval ning igaühele näidanud, et tal on relv. Vastupidi, ta näitas relva ainult siis, kui tundis ohtu endale. Ühel korral relvavaldaja peatas karistatud isiku ründed enda vastu. Teine juhtum oli seotud probleemi ärahoidmisega. Vastustaja oli kohustatud esitama kohtule kriminaalasja nr XXXXXXXXX materjalid, mis seondusid 29.09.2019 aset leidnud sündmusega Tallinnas Mustakivi teel, kuid PPA on materjale kohtu eest varjanud. Kaebaja ei ole nõus PPA väitega, et tulirelva avalik demonstreerimine ei ole Eesti ühiskonnas kuidagi tolereeritav. Samuti on alusetu PPA väide kahe liiklusrikkumise kohta. Trahvid on tasutud ning kriminaalkorras karistused, mille järgi oleks võimalik alustada relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlust, puuduvad. Kaebajat ei ole kriminaalkorras karistatud, samuti ei ole karistatud alkoholijoobes juhtimise eest, kaebaja ei tarvita narkootikume. Liiklusväärteod ei ole küllaldane alus relvaloa kehtetuks tunnustamisel. Isikul on vastavalt PS § 19 õigus vabale eneseteostusele. Kaebaja tegeleb laskespordiga, käib võistlustel. Ta on saanud spordiklubist positiivse iseloomustuse. Kaebaja ei ole olnud kordagi konfliktide algatajaks. Antud juhul kaebaja on relva demonstreerinud enda kaitsmise, mitte relva kasutamise eesmärgil. Vastustaja ei ole toonud välja põhjendusi, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha, et kaebaja on ohtlik ühiskonnale või et tema käitumine on vastuolus seadusega määral, milletõttu tema relvaluba tuli kehtetuks tunnistada. Vaidlustatud otsus on põhjendamata, ebaproportsionaalne ja tehtud menetlusnorme rikkudes ning see põhineb alusetutel oletustel. Otsuse tegemisel ei ole arvestatud laskespordiklubi positiivse iseloomustusega ega ka kaebaja abikaasa YY ütlustega 17.10.2019 Sütiste teel toimunud intsidendi kohta. Kaebaja tegevusega ei ole keegi kahju saanud. Kohaldatud meede, millega isik ei saa enam kunagi oma elus relva soetada, on ebaproportsionaalne.

Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud. XX relvaloa kehtetuks tunnistamine oli ajendatud eelkõige 29.09.2019 Tallinnas Mustakivi teel ja 17.10.2019 Tallinnas J. Sütiste tee 19, Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO parklas aset leidnud sündmustest. Kirjeldatud kahe sündmuse põhjal leidis PPA, et XX ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne, tema käitumine on teisi isikuid ohustav ja ei ole välistatud, et isik võib järgmise konfliktsituatsiooni ajal ka tulirelva reaalselt kasutada. Lisaks oli XXl karistusregistri väljavõtte kohaselt kaks kehtivat karistust Liiklusseaduse rikkumise eest, mis iseloomustavad teda lisaks kui mitteseaduskuulekat isikut. PPA 20.12.2019 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus nr 4.2-1/11442-8 on nõuetekohaselt põhjendatud ning PPA jääb otsuses sisalduvate põhjenduste juurde. Kaebuse väidetest nähtuvalt ei ole XX endiselt mõistnud temale etteheidetava käitumise taunitavust. XX jätkuv õigustuste otsimine oma käitumisele kinnitab veelkord PPA veendumust, et kaebaja ei ole relva omamiseks piisavalt usaldusväärne isik. Kaebaja arusaam ühiskonnas aktsepteeritud konfliktide lahendamise viisidest on endiselt alarmeeriv. Konfliktsituatsioonides vastaspoole tulirelvaga ähvardamine, kas pelgalt relva näitamise teel või koos verbaalse ähvardusega, ei saa kuidagi olla ühiskonnas vastuvõetav. Kuna niisugune käitumine ei ole inimühiskonnas tavapärane ja üldiselt heaks kiidetud ning tulirelv on vahend, millega on võimalik põhjustada teisele isikule äärmiselt suurt kahju, kuni surma põhjustamiseni välja, siis on igati põhjendatud sellist käitumist normaalseks pidava isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine. PPA ei saa jääda ootama, kuni selline isik sarnastes situatsioonides reaalselt tulistama asub ja teisele isikule pöördumatut kahju tekitab. Seda enam et kaebusest nähtuvalt peab kaebuse esitaja sarnastes situatsioonides aktsepteeritavaks isegi ohutuslasu tegemist (kaebuse lk 5). Kaebaja selgitus, et esimesel juhul, st 29.09.2019 Tallinnas Mustakivi teel tekkinud konfliktis takso kliendiga, takistas tema kurjategija põgenemist ja osutas politseile kaasabi, on vastuolus asjas kogutud tõenditega ega ole kooskõlas Eesti õiguskorras lubatava ega ühiskondlikult aktsepteeritava käitumisega. Esmalt, relvastamata kurjategija kinnipidamine tulirelvaga ähvardades ei ole Eesti õiguskorras lubatud. KrMS-i § 217 lõike 4 kohaselt võib kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Nimetatud säte lubab kasutada vajadusel jõudu kahtlustatava kinnipidamiseks ning võtta talt vabadus, kuid see peab olema proportsionaalne („Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“, Kergandberg, Pikamäe, 2012, lk 531, § 217 komm 5). XX võttis relva välja alles siis, kui füüsiline rünne tema vastu oli juba lõppenud, mistõttu ei olnud tema käitumine proportsionaalne võrreldes kliendi käitumisega. Samuti ei ole proportsionaalne mõjutada tulirelva abil takso klienti tasuma 7eurost arvet. Teisalt, videosalvestiselt nähtuvalt hakkab takso klient jooksma alles siis, kui näeb, et kaebuse esitajal on tulirelv ja jätkab jooksmist siis, kui kaebuse esitaja temale tulirelvaga sihtides järele jookseb. Objektiivselt hinnates ei saa seda situatsiooni tõlgendada kurjategija põgenemisena võimaliku vastutuse eest ja kaebaja poolt tema takistamisena, vaid kui isiku põgenemist võimaliku tulirelvaga ründamise eest. Selline tõlgendus on kooskõlas ka takso kliendi selgitusega, et nähes, et XX võttis välja relva ja hakkas sellega vehkima, ehmus takso klient ja hakkas paanikas kodu poole jooksma. 17.10.2019 Tallinnas J. Sütiste tee 19, Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO parklas toimunud intsidendi puhul õigustab kaebaja relva näitamist kui kõige soodsamat viisi konflikti lõpetamiseks, mis ei ole jällegi mitte kuidagi ühiskondlikult aktsepteeritav ega relvaomanikule sobilik käitumisviis. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et tegemist oli vastastikku provotseeritud konfliktiga, kus teise poole käitumine XXle mingit reaalset ohtu ei kujutanud. Pigem püüdis teine pool lõpuks konfliktist eemalduda ja sõidukiga parklast väljuda, kuid XX takistas seda oma agressiivse käitumisega, püüdes jõuliselt sõiduki ust avada ning lüües nii käe kui jalaga autot. XX poolt adekvaatne käitumine selles olukorras oleks olnud samuti konfliktist eemaldumine, nii nagu tegid seda teisel poolel olnud isikud. XX aga otsustas hoopis relva näidata, mis oli absoluutselt põhjendamatu, teise poole käitumisega võrreldes täiesti ebaproportsionaalne ning mitte millegagi adekvaatselt põhjendatav ega õigustatav. Mõlema juhtumi puhul on XX enda käitumist õigustanud ja see omakorda tekitab põhjendatud kahtluse, et ta võib ka edaspidi konfliktsituatsioone selliselt lahendada ja tulirelva isegi kasutada. PPA ei saanud XX relvaloa kehtetuks tunnistamisega rohkem viivitada, jäädes ootama sarnaste juhtumite kordumist ja võimalik, et nende lahendamiseks tulirelva reaalset kasutamist. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole vaadeldav lisakaristusena liiklusrikkumiste eest, kuigi XX seda selliselt tõlgendab. PPA ei pea väärteona karistatavaid liiklusrikkumisi eraldivõetuna küll relvaloa kehtetuks tunnistamise

piisavaks aluseks, kuid antud juhul võttis PPA XX kehtivaid karistusi liiklusseaduse rikkumise eest arvesse kui tema isikut täiendavalt iseloomustavaid andmeid. PPA hinnangul iseloomustab lubatud sõidukiiruse ületamine (LS § 227) XXt kui mitte seadusekuulekat isikut, kes käitub kõrgema ohuallika, s.o mootorsõiduki, roolis vastutustundetult ja seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate tervise ja elu. Kui isik käitub vastutustundetult ühte liiki suurema ohu allika (mootorsõiduki) käitlemisel, siis ei ole välistatud ka teist liiki suurema ohu allika (tulirelva) vastutustundetu käitlemine. Ekslik on XX arusaam, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema suhtes eluaegse mõjuga. Isikul, kelle relvaluba on kehtetuks tunnistatud, säilib õigus uuesti relvaluba taotleda Relvaseaduse § 35 alusel. Vaatamata relvaloa kehtetuks tunnistamisele säilib XXl võimalus tegeleda laskespordiga. Tulenevalt Relvaseaduse §-st 86 on ilma relvaloata isikul õigus harrastada laskesporti, sh võistlustel osaleda, laenutatud relvaga laskeinstruktori juhendamisel, laskesportlase litsentsiga isikul ka iseseisvalt. XX on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses nõuetekohaselt ära kuulatud. Lisaks 05.11.2019 toimunud ärakuulamisele on XXle antud võimalus esitada kirjalikult selgitusi ja vastuväiteid. Vastustaja ei varja kaebaja ega kohtu eest kriminaalasja nr XXXXXXXXX materjale. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kõiki nimetatud kriminaalasja materjale, kuna need ei olnud kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses tõenditeks. Nimetatud kriminaalasja materjalide hulgast kuulub XX relvatoimikusse prokuröri loal üksnes videosalvestis 29.09.2019 Tallinnas Mustakivi tee 25 kaebaja ja QQ vahel toimunud konflikti kohta. Kaebaja poolt 20.04.2020 kohtule esitatud vanemuurija Kristina Stekanova e-kirjast nähtuvalt oli QQ kriminaalasjas nr XXXXXXXXX kahtlusaluseks isikuks. Teda kahtlustati KarS § 121 lg 1 järgi XX kehalises väärkohtlemises 29.09.2019 Tallinnas Mustakivi tee 25. Seega anti selles kriminaalasjas õiguslik hinnang QQ käitumisele, mitte aga kaebaja käitumisele. Seetõttu leiab vastustaja, et nimetatud kriminaalasja materjalid ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Ebaõige on kaebaja väide, et asjas on jäetud arvestamata laskespordiklubi iseloomustus XXle ning tema naise YY ütlused 17.10.2019 Sütiste teel toimunu kohta. Mõlemaid tõendeid on 20.12.2019 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses käsitletud.

KOHUTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: Käesolevas kohtuvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane, sh kaalutletud/proportsionaalne, või mitte. Kaebaja väidab, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendamata ning kaalutlusvigadega. Vastustaja väitel kaevatavas otsuses kirjeldatud kahe sündmuse põhjal asus PPA põhjendatult seisukohale, et XX ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne, tema käitumine on teisi isikuid ohustav ning ei ole välistatud, et isik võib järgmise konfliktsituatsiooni ajal ka tulirelva reaalselt kasutada. Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Need on hinnangulised kriteeriumid ning vastustaja peab iga üksikjuhtumi puhul analüüsima, kas relvaomanik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Vastustaja on analüüsinud ja hinnanud kaebaja käitumisega seonduvaid asjaolusid, sh asjakohaseid tõendeid, ning tulnud õigetele järeldustele. Vastustaja on oma seisukohti piisavalt põhjalikult selgitanud, sündmusi detailselt kirjeldanud ning faktiliselt ja õiguslikult põhjendanud, teostades seejuures oma kaalutlusõigust. Vaidlust ei ole selles, et tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ning relvaomanikul on kõrgendatud vastutus relva käitlemisel, mis nõuab kõrgendatud ohu allika omanikult ilmselgelt seaduskuulekat käitumist. Lubamatu on kasutada relva teiste inimeste hirmutamiseks, mõjutamiseks, ähvardamiseks,

teiste ees oma üleoleku demonstreerimiseks jms. Iga relvaomanik peab neid põhimõtteid teadma ja neid tavaelus järgima. Kaebaja laskesportlasena peab seda eriti hästi teadma. Vastustaja kinnitusel kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise ajendiks olid kaks vaidlustatud otsuses kirjeldatud sündmust. Sündmuste detailset kirjeldust ei hakka kohus üle kordama (need on ära toodud käesoleva kohtuotsuse asjaoludes), samuti on kaebajale sündmuste faktoloogia teada. Kohus nõustub vastustajaga, et relvaloa omajal ja relvaomanikul tuleb täpselt täita tulirelvade käitlemisele seatud reegleid, samuti peab isiku käitumine olema selline, mis ei sea kahtluse alla tema sobivust relvaluba ja tulirelva omama. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et usaldusväärseks ei saa pidada isikut, kes lühikese aja jooksul korduvalt püüab konfliktsituatsioone lahendada relva näidates või seda välja võttes (relvaga ähvardades), seejuures käitub agressiivselt ja provotseerivalt. Vaidlustatud otsuses kirjeldatud kahe sündmuse videosalvestused on esitatud kohtule tutvumiseks. Kohus on salvestused läbi vaadanud ning nõustub PPA selgitustega/järeldustega. Videosalvestuste põhjal ei saa järeldada, et kaebaja oleks tegutsenud hädakaitses, nagu ta ise väidab. Vastustaja on õigesti leidnud, et mõlema juhtumi puhul puudus hädakaitsele iseloomulik vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Videosalvestuselt on näha, et esimese juhtumi puhul (leidis aset Tallinnas, Mustakivi tee 25) võttis kaebaja relva välja, kui noormees (klient) hakkas selg ees kiirustades taganema ning mingit ohtu kaebajale ei olnud. Videosalvestuselt on näha, et kaebaja hakkab noormeest taga ajama ja võtab välja relva ning noormees, märgates relva, pöörab ringi ja hakkab tema eest põgenema. Veel on näha salvestuselt, et alguses seisavad kaebaja ja noormees rahulikult auto juures ning kaebaja vaatab midagi rakendusest. Siis noormees pöörab ringi ja hakkab kaebajast rahulikult eemale kõndima. Seepeale jookseb kaebaja talle järele ning haarab teda selja tagant õlast, millele vastureaktsioonina noormees lööb teda üks kord näo piirkonda ja seejärel hakkab kiirustades taganema näoga kaebaja poole ja kui noormees märkab püstolit kaebaja käes, pöörab ta ringi ja hakkab eest ära jooksma. Kohus põhjalikult uuris videosalvestust, millelt ei nähtu, et kaebajal oleks olnud põhjust tegutseda n-ö hädakaitses. Vastustaja on õigesti leidnud, et relva väljavõtmine ja sellega põgenevale isikule avalikus kohas järgi jooksmine väidetavalt isiku sündmuskohalt lahkumise takistamise eesmärgil ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ja kindlasti ei saa seda pidada tegutsemiseks hädakaitseseisundis. Haldusasja materjali hulgas on politseiametnik Liina Toming ́a 29.11.2019 ettekanne, milles L.Toming märgib, et võttis ühendust QQ sõbra ZZ, kes oli ühendust võtnud taksojuhiga (kaebajaga) ning küsimusele, mis juhtus, vastas kaebaja vaid, et olgu sõber õnnelik, et ta teda maha ei lasknud. Teise sündmuse ajal (leidis aset Tallinnas, Sütiste tee 19) regionaalhaigla EMO parklas on videosalvestuselt näha (kuigi sellel salvestusel ei ole näha intsidendi algust, ei ole see antud juhul määrava tähendusega), et valget värvi sõiduauto Toyota seisab parkla tõkkepuu juures, valmistudes parklast välja sõitma. Salvestuselt on näha, kuidas kaebaja jookseb auto juurde ning püüab auto uksi lahti tõmmata, samas lööb autot käega ja jalaga. Videolt on näha, kuidas kaebaja tõkkepuu juures Toyota juhipoolse ukse kõrval tõstab vöö kohalt jaki/kampsuni üles, näidates midagi juhile, mille peale juht hakkab tõkkepuu tagant tagurdama sõiduki uuesti parkimiseks. Kaebaja seisab autole väga lähedal ning kui see hakkab tagurdama, hüppab ta autost eemale. Videosalvestuselt ei nähtu, et auto kuidagi sihilikult püüaks kaebajat tagurdamisel tabada või talle otsa sõita vms. Kohale oli kutsutud politsei. Politsei nõudmisel tõstab kaebaja jaki/kampsuni ääre üles ja võtab selle alt (vöö vahelt) välja relva ning ulatab politseiametnikule. Selle sündmuse puhul on taaskord näha, et hädaolukorda ei ole, kaebaja ise takistab auto parklast välja sõitmist ning käitub küllaltki agressiivselt/väljakutsuvalt. Kaebaja käitumisest ei saa kuidagi järeldada, et ta tunneks end mingilgi määral ohustatuna. Tõkkepuu taga seisev auto valmistub parklast välja sõitma (uksed lukustatud, aknad kinni, keegi autost välja ei tule ega kaebajat kuidagi ei ähvarda), kuid peale seda, kui kaebaja on juhipoolse ukse juures jaki serva üles tõstnud ja juhile midagi demonstreerinud (hiljem selgus, et see oli relv), mõtleb juht ümber, tagurdab tõkkepuu juurest eemale ning pargib auto parkimiskohale. Kohus nõustub vastustajaga, et mõlema juhtumi puhul on kaebaja enda käitumist ainult õigustanud ning see asjaolu tekitas vastustajas põhjendatud kahtluse, et kaebaja võib ka edaspidi

konfliktsituatsioone selliselt lahendada (kõne alla võib siis tulla juba teatud käitumismuster) ning tulirelva ka reaalselt kasutada (mis on absoluutselt lubamatu). Vastustaja kinnitas kohtule, et ei saanud kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisega rohkem viivitada, jäädes ootama sarnaste juhtumite kordumist ja võimalik, et nende lahendamiseks tulirelva reaalset kasutamist. Kohus nõustub selles vastustajaga. Kohus märgib, et kaebaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses nõuetekohaselt ära kuulatud ning lisaks 05.11.2019 toimunud ärakuulamisele on kaebajale antud võimalus esitada oma kirjalikud selgitused ja vastuväited. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et ei ole varjanud kaebaja ega kohtu eest kriminaalasja nr XXXXXXXX materjale. Vastustaja seejuures selgitab, et ei ole esitanud kohtule kõiki nimetatud kriminaalasja materjale, kuna need ei olnud kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses tõenditeks ning nimetatud kriminaalasja materjalide hulgast kuulub kaebaja relvatoimikusse prokuröri loal üksnes videosalvestus 29.09.2019 Tallinnas Mustakivi tee 25 kaebaja ja QQ vahel toimunud konflikti kohta. Kaebaja poolt 20.04.2020 kohtule esitatud vanemuurija Kristina Stekanova e-kirjast nähtuvalt oli QQ kriminaalasjas nr XXXXXXXX kahtlustatav. Teda kahtlustati KarS § 121 lg 1 järgi kaebaja kehalises väärkohtlemises 29.09.2019 asukohaga Tallinnas, Mustakivi tee 25. Vastustaja on õigesti leidnud, et nimetatud kriminaalasi ei oma käesolevas kohtuvaidluses tähtsust. Lisaks kohus ei nõustu kaebaja väitega, et haldusasjas on jäetud arvestamata laskespordiklubi iseloomustus XXle ning tema naise YY ütlused 17.10.2019 Sütiste teel toimunu kohta. Mõlemaid eelviidatud tõendeid on vastustaja oma 20.12.2019 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses käsitlenud, sh hinnanud. Vastustaja on õigesti leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole vaadeldav lisakaristusena liiklusrikkumiste eest, nagu kaebaja seda väidab. PPA selgitas, et kehtivaid kaebaja karistusi Liiklusseaduse (LS) rikkumise eest on arvesse võetud kui tema isikut täiendavalt iseloomustavaid andmeid. PPA hinnangul iseloomustab lubatud sõidukiiruse ületamine (LS§ 227) kaebajat kui mitteseadusekuulekat isikut, kes käitub kõrgema ohuallika, s.o mootorsõiduki, roolis vastutustundetult ja seab sellise käitumisega ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Vastustaja on õigesti järeldanud, et kui isik käitub vastutustundetult ühte liiki suurema ohu allika- mootorsõidukikasutamisel, siis ei ole välistatud ka teist liiki suurema ohu allika- tulirelva- vastutustundetu käitlemine. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema suhtes eluaegse mõjuga. Isikul, kelle relvaluba on kehtetuks tunnistatud, säilib õigus uuesti relvaluba taotleda Relvaseaduse § 35 alusel. Seadus ei keela isikule, kelle relvaluba on kehtetuks tunnistatud, uuesti taotleda relvaluba, järgides kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. Lisaks eeltoodule on kaebajal jätkuvalt võimalus tegeleda laskespordiga vaatamata relvaloa kehtetuks tunnistamisele ning see ei takista kaebajal selle spordialaga tegelemist. Relvaseaduse § 86 annab isikule õiguse ilma relvaloata harrastada laskesporti, sh võistlustel osaleda, laenutatud relvaga laskeinstruktori juhendamisel, laskesportlase litsentsiga isikul ka iseseisvalt. Kohus leiab, et vaidlustatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, sisult selge ja arusaadav ning kaalutletud/proportsionaalne. Seega puudub alus kaebaja nõude rahuldamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.