Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 17. detsember 2020, Tartu 3-19-351 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14. veebruari 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/99-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2019. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti ning X apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X, esindaja advokaat Aldo Vassar Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2019. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, millega rahuldati kaebus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus täielikult rahuldamata.
3.Rahuldada Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ advokaadi Aldo Vassari riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja määrata haldusasjas nr 3-19-351 tema poolt Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ kaudu osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 784,80 eurot, sealhulgas käibemaks 130,80 eurot.
4.Saata otsus teadmiseks Rahandusministeeriumile ja Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ-le.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. jaanuar 2021. a.
1.Pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav Ukraina kodanik X mõisteti Harju Maakohtu
5.detsembri 2016. a otsusega nr xxx süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 1 järgi (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja määrati karistuseks 1 aasta, 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöördatud mõistetud karistust täitmisele. Karistus pöörati täitmisele Harju Maakohtu 31. augusti 2017. a määrusega nr xxx. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14. veebruari 2019. a otsusega nr 15.3-3.4/99-1 X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 14. veebruarist 2019, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel ja kohaldas Xle sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjenduste kohaselt on isikut karistatud kriminaalkorras viiel korral ja väärteokorras 20 korral. PPA on seisukohal, et Xst tulenev oht seisneb narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ning varavastaste kuritegude sooritamises, mis on ohuks avalikule korrale ning seeläbi ka riigi julgeolekule. Isik on toime pannud raske ja tõsise rahvatervisevastase uimastikuriteo, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahvatervist, avalikku korda ja ühiskonna turvatunnet. PPA on tuvastanud Xst tuleneva reaalse ja jätkuva ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Kohus on X suhtes kohaldanud esialgset õiguskaitset (24. aprilli 2019. a kohtumäärus), millega on peatatud eelnimetatud PPA otsuse kehtivus kuni käesolevas haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. X vabastati vanglast karistuse kandmisest ennetähtaegselt ja tema karistusaeg lõppes 3. mail 2019. a.
2.X esitas 21. veebruaril 2019. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 14. veebruari 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/99-1 tühistamiseks. PPA otsus ei arvesta kaebaja huve ega vasta ühiskondlikule õiglustundele, sest kaebaja on terve oma elu elanud Eestis. Kaebaja ainuke lähedane on ema, kes on haige ja vajab hooldamist ning ei saa seetõttu temaga Ukrainasse reisida. Kui ema peaks surema, siis ei oleks kedagi, kes teda mataks ning nende ühine kinnisvara jääks järelevalveta. Väljasaatmine kahjustab tõsiselt kaebaja perekondlikke suhteid emaga.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 3. oktoobri 2019. a otsusega X kaebuse osaliselt ja tühistas PPA 14. veebruari 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/99-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidu keelu kohaldamise osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõudes (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Vaidlustatud otsus on proportsionaalne ja riigil on õigus tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja see oht on piisav, et kaaluda üles isiku õigus omada pikaajalise elaniku elamisluba.
3.2.Pikaajalise elanikuna oli kaebajal tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Kaebaja Eestist väljasaatmine tulenes elamisloa kehtetuks tunnistamisest. Halduskohtu hinnangul on PPA valitud meede kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Ukrainaga ainult kodakondsus. Kaebajal puuduvad faktilised, s.h sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Kaebaja sidemed on seotud Eestiga, kaebaja oskab eesti keelt suhtlustasandil.
3.3.Kaebaja on oma tegevusega kahjustanud riigi julgeolekut formaalses, mitte aga materiaalses mõttes.
3.4.Kaebajast lähtuva ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et kaebaja kuriteod on toime pandud eeskätt kaebaja uimastisõltuvusest tulenevalt ning ohu realiseerumine on kõige tõenäolisem, kui kaebaja jätkab narkootikumide tarvitamist. Kaebaja ei kujuta praeguses olukorras tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pea halduskohus praeguses olukorras vaidlustatud otsuses esitatud asjaoludel PPA valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks.
3.5.Vaidlustatud otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ilmne, et ületatud oleks pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu taseme lävend. Otsust põhjendades on määravalt tuginetud kaebajast lähtunud ohule avalikule korrale enne vangistuse täideviimist. Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustega kriminaalasjas nr xxx on tõendatud, et kaebaja suhtes on vangistuse eesmärgid täidetud ja kaebaja vabastati ennetähtaegselt vangistusest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PPA vaidlustab apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse resolutsiooni punkte 1 ja 2 ning palub apellatsioonkaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohus ei ole lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse üle otsustamisel lähtunud õigetest faktilistest asjaoludest. Kohus on lähtunud sellest, et kaebaja on reaalset vangistust kandnud ühel korral. Tegelikkuses on kaebaja kandnud reaalset vangistust kahel korral.
4.2.Kohus järeldas kaebaja ennetähtaegselt vangistusest vabastamisest, et kantud karistus on oma eesmärgi täitnud. Apellandi hinnangul ei saa kaebaja eeskujulikule käitumisele omistada tähtsust, sest kaebaja on ka varem eeskujuliku käitumise tõttu ennetähtaegselt vabastatud, kuid kaebaja pani seejärel toime varasemaga võrreldes oluliselt ohtlikuma teo. Seega tuleneb kaebajast jätkuvalt tegelik ja piisavalt tõsine oht.
4.3.Kohus ei ole kaebajast lähtuva ohu hindamisel toonud välja objektiivseid põhjendusi.
4.4.Kohtuotsusest ei ole aru saada, kas kaebajast tuleneb tegelik oht või mitte ning kas see on piisavalt tõsine. PPA hinnangul kujutab kaebaja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud lühikesed.
4.5.PPA hinnangul ei ole valitud meede kaebajale väga koormav ja ei kaalu üles kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu.
5.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata. Kaebaja taotleb PPA 14. veebruari 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/99-1 tervikuna tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
5.1.Kohus jättis hindamata, kas elamisloa tühistamine kaebaja suhtes on üldse kohane ja vajalik meede.
5.2.Kaebaja on integreerunud välismaalane ja on Eestiga seotud sama püsivalt kui Eesti kodanikud, seetõttu tuleb tema puhul pikaajalise elamisloa tühistamist eriti hoolikalt kaaluda.
5.3.Pikaajalise elaniku elamisloa kaotanud välismaalane ei saa riigi julgeoleku ohustamise tõttu enam oma Eestis viibimist tähtajalise elamisloa omamise kaudu seadustada. Julgeoleku ohustamise tõttu kehtetuks tunnistatud pikaajalise elaniku elamisloa kaotus toob justkui igal juhul kaasa kaebaja väljasaatmise. Väljasaatmise mõjub aga kaebajale ja tema emale laastavalt. Kohus jättis välja selgitamata, millist mõju võib kaebaja väljasaatmine tema ema tervisele tekitada.
5.4.Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud vaid kaebaja eelnevale kriminaalsele taustale, jättes seejuures arvestamata kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ja käitumise pärast vanglast vabanemist. Kaebaja on pärast vanglast vabanemist asunud tööle ja käitunud õiguskuulekalt mistõttu on temast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kadunud või märkimisväärselt vähenenud.
5.5.Juba antud pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine ei saa kuidagi olla ennetav meede, sest sellise tegevusega võetakse inimeselt ära temale juba antud õigus.
6.PPA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
6.1.Etteheide, et halduskohus on jätnud hindamata, kas elamisloa tühistamine kaebaja suhtes on üldse kohane ja vajalik meede on põhjendamatu. Kohus on seda hinnanud.
6.2.Kaebaja viited tema väljasaatmise kohta on põhjendamatud, sest sellist otsust kohus ei teinud ja kaebaja vaidlustab üksnes kaebuse rahuldata jätmist seoses kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist.
6.3.Kaebaja ema on surnud, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited suhtele emaga või kuidas halduskohtu otsus kaebaja ema mõjutab.
6.4.Välismaalast on teatud olukorras võimalik riigist välja saata, konkreetse riigi kodanikku tema enda kodakondsusjärgsest riigist aga mitte, seetõttu on kaebaja viited, et ta on Eestiga sama püsivalt seotud kui Eesti kodanikud asjakohatud.
6.5.Kohus on arvestanud kaebajat positiivselt iseloomaustavate asjaoludega, andes hinnangu kaebaja vabanemisjärgsele käitumisele.
7.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata järgnevatel põhjendustel.
7.1.Kohus ei ole lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel rikkunud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Ei saa väita, et kohtul puudus teadmine, et kaebaja on varasemalt reaalset vangistust kandnud. Praeguses asjas ei ole oluline, et kaebaja on reaalset vangistust kandnud kahel korral.
7.2.Kaebaja vabastati ennetähtaegselt, sest tema käitumine oli korrektne. Kohus selgitas, et vangistuse järgselt on õiguskord kaitstud, sest vangistuse ajal kohaldatud meetmete tagajärjel on kaebaja käitumine muutunud õiguskuulekaks. Seega ei saa väita, et vaatamata vangistuses viibitud ajale tuleneb kaebajast oht avalikule korrale.
7.3.Kaebaja ei nõustu PPA etteheitega, et kohus tugines üksnes kaebaja sõnadele, kui järeldas, et kaebaja ei soovi endise käitumise juurde tagasi pöörduda. Kaebaja ei ole pärast vangistusest vabanemist tarbinud narkootikume ega pannud toime uusi süütegusid. Kaebaja allutati kriminaalhooldusele ning kriminaalhooldusametnik kontrollib kaebaja õiguskuulekust.
7.4.Õige ei ole PPA seisukoht, et narkootikumidega seotud süüteotoime panemine tähendab automaatselt, et isik kujutab ohtu avalikule korrale ja talle tuleks teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu. Halduskohus on sellise seisukoha Riigikohtu praktikaga ümber lükanud.
7.5.Kaebajal ei ole tõesti enam Eestis elavaid perekonnaliikmeid, kuid see ei tähenda, et kaebajal oleks Ukrainaga mingisuguseid sidemeid. Kohus on välja toonud ja kaebaja rõhutab, et on kogu elu elanud Eestis ja isegi kui praeguseks hetkeks on tema lähikondlased surnud, ei tähenda see, et kaebajal oleks lihtne naasta kodakondsusriiki. Kaebaja kodakondsusriigis elavad küll tema onupojad, keda ta külastas 11 aastat tagasi, kuid kaebaja on igal juhul tugevamalt seotud Eesti, kui Ukrainaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud PPA 14. veebruari 2019. a otsus õiguspärane, mistõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada. Esmalt käsitleb ringkonnakohus pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist (I), seejärel hindab lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvat (II) ning lahendab taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (III).
I Pikaajalise elaniku elamisloa tühistamine
9.PPA tunnistas 14. veebruari 2019. a otsusega (dtl 13-24, p-d 14-15) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, viidates otsuse põhjendustes ka direktiivi 2003/109/EÜ art-tele 9 ja 12. Kinnipidamisasutusest vabanemisel sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguslike alustena tugines PPA VSS § 72 lg 2 p-le 4 ja § 74 lg-le 2 (otsuse p-d 16-17). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et enne otsuse tegemist teavitas PPA kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest (dtl 77-78) ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine (dtl 78). PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi (dtl 8182). Seega on kaebaja ära kuulatud.
10.VMS § 13 näeb ette, et välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Eeltoodud eesmärk ei välista muude asjaolude või kaalutluste arvestamist menetluses. Seega võib välismaalase õigusi piirata, kui on põhjendatud alust arvata, et isik ohustab avalikku korda, riigi julgeolekut või rahvatervist.
11.Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et kohus on jätnud hindamata, kas kaebaja elamisloa tühistamine on üldse kohane ja vajalik meede. Samuti ei ole halduskohus piisavalt võtnud arvesse kaebaja põhiõigusi, sidemeid Eestiga, õigust era- ja perekonnaelule, asjaolusid pärast PPA otsuse tegemist ning on jätnud analüüsimata elamisloa tühistamisega kaasneda võivad tagajärjed nii kaebajale kui tema emale. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on isikule koormav meede, sest isik on saanud loa Eestis tähtajatult elamiseks ja tal on siin perekondlikud sidemed. Mida intensiivsem on isiku põhiõiguste riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Olukorras, kus pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, peab tulenevalt VMS § 241 lg-st 3 kaaluma välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Vaidlustatud PPA otsusest nähtub, millise kaalu on PPA andnud kaebaja viimasele kuriteole. Sealjuures on PPA rõhutanud, et ta kontrollis Riigikohtu praktika valguses konkreetselt reaalse ja piisavalt tõsise ohu olemasolu (dtl 16). Kaebaja on mõistetud süüdi raske kuriteo sooritamise eest, milleks oli suures koguses narkootilise aine valdamine, omandamine ja edasiandmine. PPA hinnangul on tegemist tõsise kuriteoga, mis on otseselt ja suurel määral ohustanud rahvatervist, avalikku korda ja ühiskonna turvatunnet, mistõttu on kaebajast lähtuva ohu hinnangu andmisel omistatud viimasele kaebaja toimepandud kuriteole suur tähendus. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA vaidlustatud otsuses põhjalikult selgitanud, miks on peetud kaebajast tulenevat ohtu reaalseks ja piisavalt tõsiseks. Kaebaja süüteod kogumis on läinud aina raskemaks ja hoolimata temale mõistetud karistustest on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist. Hinnangu andmisel on PPA arvestanud, et kaebaja on ka pärast korduvaid karistusi pannud toime esimese astme kuriteo, mistõttu on PPA pidanud tõenäoliseks, et kaebaja võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu ka pärast vanglast vabanemist (dtl 16-21).
Samuti nähtub vaidlustatud otsuse p-st 15, et PPA on hinnanud kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega on vastustaja asja otsustamisel hinnanud asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja sellega täitnud ka seaduses sisalduvat kohustust nende asjaoludega arvestada. Halduskohus tegi vaidlustatud otsuses sama järelduse. Halduskohtu otsusest nähtub, et kohtu hinnangul kujutab kaebaja ohtu ja see oht kaalub üles kaebaja õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba. Ringkonnakohus nõustub sellega.
12.Ringkonnakohus peab oluliseks välja tuua, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud viited peresuhete katkemisele olid juba halduskohtu otsuse tegemise hetkeks muutunud asjakohatuteks, sest PPA teavitas halduskohut kaebaja ema surmast 12. augustil 2019. a (dtl 161). Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Kaebaja mõlemad vanemad on surnud. Kohtutoimikust ei nähtu, et kaebajal oleks Eestis teisi sugulasi või abikaasat. Seega puuduvad kaebajal Eestis perekondlikud sidemed, millega kohus oleks pidanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestama.
13.Kaebaja on seisukohal, et kohus ei ole arvestanud sellega, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule on kadunud või vähemalt märkimisväärselt vähenenud. Kaebaja hinnangul ei saa temast lähtuvat ohtu (kui seda üldse jaatada), pidada tegelikuks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üheks avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on juba kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (RKHK 27. veebruari 2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 16-17). Xd on kriminaalkorras karistatud 5 korral ja väärteokorras 20 korral. Kaebaja on seega toime pannud süütegusid, mis tähendab, et temast lähtuv oht on juba realiseerunud ning temast lähtuvat edaspidist ohtu tuleb kahtlemata pidada tegelikuks. Halduskohtu otsusest nähtub, et kohus on arvestanud kaebaja käitumisega vanglas, temale antud positiivse iseloomustusega ja faktiga, et kaebaja on karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastatud. Sellest sõltumata on halduskohtu hinnangul kaebajast lähtuv oht säilinud ja sellega nõustub ka ringkonnakohus.
14.Lähtudes ülaltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 muutmata.
II Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine
15.Antud juhul on PPA lugenud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14 p 26). Seega ei saa kohus võtta seisukohta selle osas, millist õigushüve on vastustaja pidanud kaalukamas ja seetõttu enam kaitsmist väärivaks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 järgi teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib halduskohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude
kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). PPA kaalub, kas välismaalase Eestis viibimine on kooskõlas avalike huvidega ning vastab avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Menetluse eesmärk ei ole igal juhul isikule positiivne otsus teha. Selleks tuleb hinnata isiku käitumist Eestis viibimisel.
16.Välismaalasest kinnipeetava elamisloa kehtetuks tunnistamisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb lisaks siseriiklikule õigusele silmas pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seda tuleb arvestada Eesti asjakohase regulatsiooni (VMS § 241 lg 1 ja VVS § 7 lg 1) tõlgendamisel ja kohaldamisel (RKHKo 3-17-1545, p 19). Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud (samas, p 21). Isiku käitumisest tuleneva ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist (samas, p 22). Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine (RKHK
19.veebruari 2019. a otsus nr 3-17-1545, p-d 15, 19 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika). Oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust.
17.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käesolev vaidlus on sarnane Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsusega haldusasjas nr 3-17-1545. Viidatud lahendis ei pidanud Riigikohus kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks, sest isik ei olnud ennetähtaegse vabanemise järel uusi süütegusid toime pannud, enne vabanemist läbis ta sotsiaalprogrammid ja omandas eesti keele B1 ja B2 tasemel ning töötas avavanglas viibimise ajal probleemideta. Halduskohus on aga jätnud tähelepanuta, et viidatud lahendis (p 27) selgitas Riigikohus, et kaebaja toimepandud narkootikumidega seotud süüteod puudutasid üksnes nende omandamist ja valdamist ning isikut ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Praegusel juhul oli kaebajat vaidlusaluse otsuse koostamise ajal kriminaalkorras karistatud 5 korral ja väärteo korras 20 korral. Kaebaja on tunnistatud süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ja kahel korral edasi andmises (dtl 65). Eeltoodust saab järeldada, et kaebajast lähtuv oht on tegelik, mitte üksnes hüpoteetiline. Samuti on kaebaja pannud toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud grupi poolt, sissetungimisega ja süstemaatiliselt (dtl 91). Viidatud kohtuasjas selliseid asjaolusid ei esinenud, mistõttu ei pidanud Riigikohus kaebajast tulenevat ohtu tegelikuks. Praegusel juhul on kaebaja mitte üksnes omanud suures koguses narkootikume, vaid on neid ka kahel korral edasi andnud (dtl 69) ja kaebajat on karistatud ka kuriteo toime panemise eest grupis. Tegemist ei olnud juhusliku pisivargusega, vaid etteplaneeritud ja kuriteokaaslasega kooskõlastatud sissemurdmisega toimepandud vargusega (dtl 93).
18.Xd on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Viimast karistust kandis ta narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Vähetähtis ei ole asjaolu, et esmalt vabastati X karistusest tingimisi ja allutati käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli perioodil esitas kriminaalhooldusametnik mitu erakorralist ettekannet, sest süüdimõistetu ei täitnud
kohtulahendit. Kolmanda erakorralise ettekande järel pöörati vangistus täitmisele (dtl 105). Seega on Xle antud korduvalt võimalus karistuse kandmiseks vabaduses, mida süüdimõistetu ei ole osanud hinnata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seejuures vähetähtis asjaolu, et kaebaja tarvitas ka narkootikume, kuigi see oli tal kohtuotsusega keelatud. Vastupidiselt halduskohtu hinnangule leiab ringkonnakohus, et kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Vaidlusaluses otsuses on PPA toonud välja kaebaja süütegude dünaamika, millest nähtub, et kaebaja poolt toime pandud süüteod on läinud järjest ohtlikumaks. Kaebaja süüteod on alguse saanud vargusest, seejärel on vargus toime pandud sissemurdmisega ja grupis, misjärel on kaebaja süüdi tunnistatud suures koguses ebaseaduslikult narkootilise aine fentanüül käitlemise eest. Samas on PPA tuvastanud ka kaebaja narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise viiel korral kolme aasta jooksul. Kannatanud, kelle suhtes kaebaja varguse ja selle katse toime pani, võivad tõstatada küsimuse, miks Eesti riik lubab jätkuvalt viibida riigis välismaalasel, kes temalt varastas või seda teha proovis. Ringkonnakohtu hinnangul oleks see ka põhjendatud küsimus. Kaebaja ei ole välja toonud, miks on tema Eestis elamine kaalukam õigushüve ja miks riik peaks just tema huvisid kaitsma, mitte aga Eestis viibivate teiste isikute huvisid. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea riik võimaldama riigis jätkuvalt viibida välismaalasel, kes ei täida Eesti seadusi ja paneb toime süütegusid.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on väljasõidu kohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne. Põhiseadus lubab teatud juhtudel ka perekonna- ja eraellu sekkuda. PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Antud juhul pidas vastustaja kaalukamaks õigushüveks teiste Eestis viibivate isikute õiguste kaitset kaebajast lähtuva ohu eest. PPA otsusest nähtub, et vastustaja hinnangul ei ole kaebajal Eestis sellist perekondlikku sidet, mille tõttu tuleks tal võimaldada jätkuvalt Eestis viibida. Halduskohus on seisukohal, et kaebajal puuduvad faktilised, sh sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu kaebaja plaanitakse välja saata. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kaebajal Eestiga sellised sidemed, mis takistaksid tema väljasaatmist. Kaebajal puudub Eestis perekond. Sõltumata sellest, et ta Eestis sündis, on kaebaja eesti keele oskus napp (vanglas omandatud A1 tase). Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud viited peresuhete katkemisele olid juba apellatsioonkaebuse esitamiseks muutunud asjakohatuteks, sest kaebaja ema on surnud (dtl 161). Ka kaebaja isa on surnud. Kaebajal ei ole lapsi ega partnerit. Siinkohal on oluline märkida, et VVS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, juhul kui välismaalane on alaealine. Praegusel juhul puuduvad kaebajal Eestis perekondlikud sidemed, mida peaks tema väljasaatmisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse võtma. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja perekondlikud sidemed tugevamad just Ukrainaga, kus elavad tema sugulased. Siinkohal ei oma ka määravat tähtsust kaebaja väide, et ta külastas Ukrainat ammu. Kaebaja ei ole näidanud üles soovi taotleda Eesti kodakondust ning see asjaolu ei viita soovile Eesti ühiskonda lõimuda ja saada Eesti kodaniku õigused.
20.Kaebajal oli PPA otsuse tegemise ajal neli kehtivat kriminaalkaristust, mis on määratud varavastaste süütegude ja narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Ringkonnakohtu hinnangul annab kaebaja käitumine piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et kaebaja on ka tulevikuks ohtlik ja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule
korrale ka pärast vanglast vabanemist. PPA on vaidlustatud otsuses näidanud ja põhjendanud, et isik ohustab avalikku korda VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes. Arvestades toimepandud kuriteo olemust ja raskust, suurendab uimastikuriteo kui sõltuvuskuriteo toimepanek isikust lähtuvat võimalikku ohtu avalikule korrale ka tulevikus. Riigikohus on märkinud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Riigikohus on asjas nr 3-1-1545 p-s 27 selgitanud, et narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (RKHKo nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale. Kuivõrd tegemist on sõltuvussüüteoga, säilib isiku ohtlikkus ka pärast karistuse kandmist. PPA on kaebajale kehtestanud sissesõidu keelu 5 aastaks, sellest nähtub, et PPA hinnangul püsib kaebajast lähtuv oht vähemalt 5 aastat. Seega ei ole ka käesoleva otsuse tegemisel põhjust asuda seisukohale, et kaebajast lähtuv oht oleks vähenenud määras, mis muudaks temale kohaldatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtu hinnangul on siinkohal määrav, et kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel on PPA lähtunud poole pikemast ajavahemikust (2013-2017) kui aeg, millal kaebaja vanglakaristust kandis (alla 2 aasta). Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda isiku viisakas käitumine vanglas tema kuritegelikku mõttelaadi sedavõrd suures ulatuses, et temast lähtuva ohu prognoosi tuleks üksnes selle asjaolu põhjal muuta.
21.Seoses lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu menetlusliku poolega märgib ringkonnakohus, et nagu eelnevalt p-s 9 on välja toodud, selgitas vastustaja kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine (dtl 78). PPA andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi ning kaebaja vastuväidetest nähtub, et ta mõistis, et teda ähvardab oht elada väljaspool Eestit (dtl 81-82). See tähendab, et ta sai aru väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedest ning tal oli ka võimalus selles osas vastuväiteid esitada. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja on ära kuulatud ka väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas.
22.Vaidlustatud haldusaktist nähtuvad ringkonnakohtu hinnangul ka piisavad kaalutlused seoses lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmisega ning sissesõidukeelu pikkusega. PPA otsuses on viidatud VVS § 72 lg 2 p-le 4, mille järgi võib lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA viitas, et ta on tuvastanud kaebajast tuleneva reaalse ja jätkuva ohu avalikule korrale ja julgeolekule ja seega on põhjendatud lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine pärast vanglast vabanemist (dtl 23). Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et kuivõrd kaebajast tulenev reaalne ja piisavalt tõsine oht on tuvastatud, oli põhjendatud VVS § 72 lg 2 p 4 alusel talle lahkumisettekirjutuse tegemine ilma vabatahtlikku lahkumise aega andmata. Vabatahtliku lahkumistähtaja andmine endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu kujutavale isikule tähendaks riski, et see isik võib lahkumistähtaja jooksul panna toime uue kuriteo. Samuti leiab ringkonnakohus, et kuivõrd kaebajale oli antud võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks seoses lahkumisettekirjutuse tegemisega (vt eelmine punkt), siis oli see piisav, hõlmamaks ka ärakuulamist kohese sundtäitmisega lahkumisettekirjutuse suhtes. Lahkumiskohustuse alaliigid on VVS järgi vabatahtliku lahkumistähtaja lahkumisettekirjutus
ning koheselt sundtäidetavaks lahkumisettekirjutuseks (vt VVS § 72 lg 1 ja 2) ning seetõttu pidi kaebajale olema arusaadav, et talle võidakse teha ka lahkumisettekirjutus ilma vabatahtliku täitmise tähtajata, st koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus.
23.Sissesõidukeelu pikkuse osas on PPA viidanud VVS § 74 lg-le 2, mis sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeelu viieks aastaks. Kuna kaebajale ei antud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaega, siis kohaldus tema suhtes järelikult eelviidatud normist tulenevalt viieaastane sissesõidukeeld. PPA on otsuses märkinud, et ei esine asjaolusid, mis tingiksid sellest reeglist erandi tegemise. Ringkonnakohus ei näe alust PPA seisukohta õigusvastaseks pidada.
24.Lähtudes ülaltoodud põhjendustest rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, st osas, milles kaebus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas rahuldati. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kaebuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise tühistamise osas rahuldamata. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
III Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramine
25.Halduskohus vabastas 27. veebruari 2019. a määrusega X riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ja rahuldas kaebaja riigi õigusabi taotluse. Kohus otsustas anda kaebajale riigi õigusabi tema esindamiseks halduskohtumenetluses, kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Eesti Advokatuur on teinud nimetatud isiku esindamise ülesandeks vandeadvokaadi abile Aldo Vassarile. Riigi õigusabi osutanud advokaat Aldo Vassar esitas 2. detsembril 2020. a taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 986, 40 eurot (sh käibemaks 164,40 eurot). Taotluste kohaselt on esindaja teostanud järgmised toimingud: - 5. oktoobril 2019. a kohtuotsusega tutvumine ja õiguslik analüüs, kliendile selgituste koostamine – 45 minutit; - 3. novembril 2019. a apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamine ja esitamine – 270 minutit; - 11. novembril 2019. a PPA apellatsioonkaebusega tutvumine, kliendile selgitava kirja koostamine – 30 minutit; - 13. novembril 2019. a e-kirjavahetus kliendiga – 15 minutit; - 21. novembril 2019. a kohtumäärusega tutvumine, kliendile kirja koostamine, riigilõiv – 15 minutit; - 29. november 2019. a e-kirjavahetus kliendiga, kohtunõudele vastamine (riigilõiv) – 25 minutit; - 10. detsembril 2019. a PPA apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, PPA seisukohaga esialgse õiguskaitse kohaldamise osas tutvumine ja esialgse õiguskaitse kohaldamise osas seisukoha koostamine – 180 minutit; - 11. detsembril 2019. a telefonivestlus kliendiga – 15 minutit; - 22. detsembril 2019. a e-kirjavahetus kliendiga ja esialgseõiguskaitse määruse edastamine – 15 minutit. - 26. novembril 2020. a kohtumäärusega tutvumine ja kliendile kirja koostamine – 10 minutit;
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 kohaselt säilib isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks RÕS § 4 lg-s 3 ettenähtud riigi õigusabi liigiks ning varasemalt nimetatud advokaat jätkab isikule riigi õigusabi osutamist. RÕS § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
26.RÕS § 22 lg 1 p 2 ja lg 5 järgi esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule vormikohase taotluse, milles märgib ajatasu korral riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud, nende tegemisele kulunud aja, iga toimingu tegemise kuupäeva ning toimingu algus- ja lõppkellaaja. Taotluse lahendamisel tuleb lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16), mille § 1 lg 1 järgi arvestatakse riigi õigusabi osutamise eest tasu ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Määruse 16 § 1 lg 11 kohaselt arvestatakse riigi õigusabi osutamisel väljaspool advokaadibürood tasu määruse §-s 5 sätestatud miinimummääras, kui toiming kestab vähem kui 30 minutit. Tasu arvestamisel elektroonilise dokumendiga tutvumise, dokumendi koostamise või esitamise, büroos või sidevahendi abil isikuga suhtlemise või muu riigi õigusabi osutamise eest, kui toiming tehakse sidevahendi abil või advokaadibüroost lahkumata, tasu miinimummäära ei kohaldata. Taotlusest ei nähtu, et vandeadvokaat oleks teostanud toiminguid väljaspool bürood, seega ei kohaldu praegusel juhul miinimummäär tasu arvestamisel 13., 21. ja 29. novembril 2019. a ning 11. ja 22. detsembril 2019. aastal. Riigi õigusabi tasu halduskohtumenetluses on 36 eurot iga poole tunni kohta (määruse nr 16 § 1 lg 6 ja § 11 lg 1). 13., 21. ja 29. novembril 2019. a ning 11. ja 22. detsembril 2019. aastal on reaalselt toimingutele kulunud 80 minutit, mitte 150 minutit, siis on taotlusel põhjendamatult kajastatud 70 minutit. Eeltoodu osas on reaalselt toimingule kulunud aega (80 minutit) arvesse võttes on taotlusel põhjendamatult kajastatud ajaks 70 minuti ja tasuks 84 eurot. Seega eeltoodud osas on tasutaotlus osaliselt põhjendamatu määruse nr 16 § 1 lg 11 ebaõige tõlgendamise tõttu.
27.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et põhjendatud ajakulu käesolevas menetluses tehtud toimingutele on kokku 545 minutit. Sellise ajakulu eest määratav tasu on 654 eurot. Kuivõrd Advokaadibüroo LINDEBERG OÜ (registrikood 14354670) on registreeritud käibemaksukohustuslasena, siis lisandub tasule käibemaksuna 130,80 eurot (määruse nr 16 § 1 lg 10). Seega on kokku tasu suuruseks kokku 784,80 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.