Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 15. detsember 2020, Tartu 3-19-502 Mittetulundusühing Vabaajakeskus Vanad ja Noored kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
30.novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1 tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsus MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored esindaja Marek Aunver Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Aiki Schneider
RESOLUTSIOON
1.Jätta MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. jaanuar 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras MTÜ-le Vabaajakeskus Vanad ja Noored 22. juuni 2011. a käskkirjaga nr 13-6/1193 toetuse 19 659 eurot Jüri kihelkonna taluja käsitöömuuseumi ehitamise I etapi raames katusetööde tegemiseks ja sümboolika ostmiseks ja
oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/2148 18 324 eurot II etapi raames uste ja akende soetamiseks ning paigaldamiseks, põrandaküttesüsteemi ehitamiseks, õhk-vesi soojuspumba ostmiseks.
Toetust maksti kaebajale I etapi raames 19 478 eurot ja 65 senti, kuna projekt odavnes 180 euro ja 35 sendi võrra ning II etapi raames 16 224 eurot, kuna projekt odavnes 2100 euro võrra.
2.PRIA nõudis 30. novembri 2018. a otsusega nr 13-6/1169 kaebajalt tagasi makstud toetuse 32 457,85 eurot, kuna 18. aprillil 2018 läbiviidud kohapealses järelkontrollis tuvastati, et investeeringuobjekt ei ole sihipärases kasutuses.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja 7. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA
30.novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja kasutanud toetust sihtotstarbeliselt. Hoone on osaliselt sihipärases kasutuses – muuseumile annetatud ja kogutud eksponaadid on hoiul. Kaebaja ei ole toime pannud tõsist rikkumist. Toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne. Järelevalve käigus koostatud kontrollaktides nr 27628 ja 27629 on antud lõpptähtajaks 17. aprill 2023. Vastustaja andis seega täiendava tähtaja viis aastat aktide vormistamisest, kuid mõne kuu möödudes tegi teistsuguse otsuse.
4.Vastuses kaebusele vaidles PRIA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja ei ole kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt vastavalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 (määrus nr 92) § 36 lg 3 p-le 1. Investeeringuobjektiks, mis peab olema sihipärases kasutuses ja milleks toetust etappide kaupa üldse määrati, ei ole mitte tehtavad ehitustööd, vaid hoone ise. Toetused määrati eesmärgiga, et kaebaja ehitab rekonstrueeritava hoone lõplikult valmis, kuna toetuse taotlemise eesmärgiks oli mõlema taotluse puhul hoone kasutuselevõtt talu- ja käsitöömuuseumina ning multifunktsionaalse keskusena (töötubade, seminarisaali ja muuseumiosaga). Kuna taotlustes on toetust taotletud hoone lõpliku valmis ehitamise kavatsusega, siis kaebaja teadis toetuse taotlemisel, et hoone tervikuna peab olema sihipärases kasutuses. Rekonstrueerimine jäi poolikuks ja seega ei täitnud toetus oma eesmärki. Kaebaja ei ole teavitanud kohalikku tegevusgruppi ega vastustajat asjaoludest, mis takistasid hoone valmimist ja sihipärasesse kasutusse võtmist. Toetus nõuti tagasi vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1303/2013 (määrus (EL) 1303/2013) art 71 lg-le 1 proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõudeid ei olnud täidetud. Euroopa Kohtu 8. mai 2019. a otsuse nr C-580/17 valguses pidi hoone olema valmis ja multifunktsionaalse keskusena kasutuses veel varem kui kaebaja vaidlustatud otsuses märgitud ehk hiljemalt 2016. aasta oktoobris.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
6.Halduskohus selgitas, et toetuse taotlemise ajal kehtinud määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 sõnastus ei kattu. Määrus nr 92 seab kestvuse nõude (järelevalveperioodi) alguse sõltuvusse PRIA viimase toetusosa väljamaksmise hetkest, samas kui määrus nr 1698/2005 seab selle sõltuvusse korraldusasutuste (PRIA) vahendite eraldamise otsuse tegemise hetkest. Toetuse tagasinõudmise hetkel kehtinud määrus nr 1303/2013 rõhutab jällegi PRIA viimase osamakse tegemise olulisust.
7.Euroopa Kohus selgitas otsuses C-580/17, et investeeringuga seotud tegevuse kestvust, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 72 sätete alusel ning kui selleks tegevuseks alusetult makstud summad nõutakse tagasi pärast nimetatud programmitöö perioodi lõppu, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab tagasinõude aluseks olema määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 56.
8.Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 on vastuolus määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 ning tuleb jätta selles asjas vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata. Asja lahendamisel tuleb seega investeeringuobjektiga seotud tegevuse kestvust hinnata määruse nr 1698/2005 alusel.
9.PRIA on otsuses viidanud õiguslike alustena läbisegi määrustele nr 1698/2005, nr 1303/2013 ja nr 1306/2013. Otsus on sõnastuslikult konarlik ning raske on mõista, kas PRIA kontrollis määruse nr 1698/2005 art 72 või määruse nr 1303/2013 art 71 nõuete täitmist. Kuna investeeringuobjekti sihipärasesse kasutusse võtmine ja kasutamine on nii määruse nr 1698/2005 art 72 kui ka määruse nr 1303/2013 art 71 kriteeriumiks, erineb üksnes järelevalveperioodi algusaeg (toetuse määramise vs toetusesaajale lõppmakse tegemise aeg), siis ei oma antud juhul vaidlustatud otsuse ebaselgus määravat tähendust. Vastuses kohtu küsimustele kinnitas vastustaja, et toetuse sisuliste kriteeriumite täitmisel tugineti määruse nr 1698/2005 § 72 nõuetele ning tagasinõude aluseks olid määrused nr 1303/2013 ja 1306/2013.
10.PRIA ei heida kaebajale ette mitte toetuse sihipäratut kasutamist, vaid seda, et kaebaja ei ole hoonet kasutanud sihipäraselt. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud tähtaeg hõlmab ka ajavahemiku, mil toetuse saaja alles tegeleb investeeringuobjekti soetamisega, sh ehitamisega. Jagades toetuse väljamaksmise osadeks võtab PRIA ise teadliku riski, et järelevalveperioodi puhul võib toetusosade hiline väljamakse tähendada, et vahemik toetuse väljamaksmise ning järelevalveperioodi lõppemise vahel on lühike. Kuna kaebajale määrati toetus toetusetaotluse nr 4300011373490 (ehitamise I etapp) alusel 22. juunil 2011 ning toetusetaotluse nr 4300011374013 alusel 18. oktoobril 2011, siis lõppes järelevalveperiood vastavalt 22. juunil ja 18. oktoobril 2016.
11.Kui investeeringuobjekti pärast toetusrahade kasutamist ning ehitustegevuse lõppemist kasutusele ei võeta või kasutatakse seda äriplaanis kajastamata eesmärgil, nt eluruumidena või muu äriplaaniga mittekattuva funktsiooniga ruumidena, siis on PRIA-l õigus toetus ELÜPS § 111 lg 1 alusel osaliselt või tervikuna tagasi nõuda.
12.Määruse 92 § 36 lg-s 1 märgitud kaheaastasest tähtajast ei tulene, et hoone pidi olema rekonstrueeritud ja sihipärasesse kasutusse võetud kahe aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse tegemisest. Selle tähtaja jooksul tuli teha investeerimiskulud ning esitada nende kohta vajalik dokumentatsioon PRIA-le. Arvestades hoone ehitamist mitmes etapis, millest osa ei olnud kaetud PRIA toetusega, on mõistlik selles asjas hoone sihipärasesse kasutusse võtmise ajana käsitada järelevalveperioodi lõppkuupäeva. Seega pidi hiljemalt 18. oktoobriks 2016 olema kaebaja ehitustööd lõpetanud ning võtnud hoone sihipärasesse kasutusse.
13.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et PRIA pikendas 18. aprilli 2018. a kontrollaktidega ehitise kasutusse võtmise lõpptähtaega 17. aprillini 2023. Kontrollaktidesse tehtud märge AK PRIA ning sellel märgitud kuupäevad tähendavad, et PRIA on tunnistanud nimetatud kontrollaktid avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes asutusesiseseks kasutamiseks ning määranud AvTS § 40 alusel juurdepääsupiirangu tähtajad.
14.Vaidlust ei ole selles, et hoone ei olnud toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajal ega ole ka kohtumenetluse ajal sellises seisukorras, et seda saaks kasutada äriplaanis ning toetusetaotluses märgitud talu- ja käsitöömuuseumina, samuti ei ole hoonet veel võimalik kasutada multifunktsionaalse keskusena. Kaebaja kasutab hoonet ja selle ümber asuvat kinnistut tasuta kasutamise lepingu alusel kuni 1. aprillini 2020. Arvestades kaebajal tekkinud erimeelsusi kinnistu omanikuga ning hoone valmimisastet, on ehitise sihipäraselt kasutamine tulevikus väga küsitav. Üksnes osade muuseumi eksponaatide hoiustamine hoone tagaosas ei ole käsitatav äriplaanis kajastatud eesmärgi täitmisena ning hoone sihipärase kasutamisena. Hoone ei ole kolmandatele isikutele kasutamiseks avatud ning arvestades hoone valmimisjärku ei ole see lähitulevikus ka võimalik. On ilmne, et PRIA ei oleks toetust määranud, kui hoonet kasutatakse üksnes laoruumina.
15.Hoone sihipärasesse kasutusse võtmata jätmisega on kaebaja saanud alusetu eelise teiste toetusetaotluste esitajate ees. Kuna rekonstrueeritud hoonet ei ole järelevalveperioodi lõppemise
hetkeks päevagi sihtotstarbeliselt kasutatud, siis ei ole toetuse eesmärke saavutatud ning toetuse saaja ei ole järginud oma kohustusi. Pärast toetuse määramist on investeering läbi teinud olulise muutuse, mis on andnud kaebajale alusetu eelise määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkt a mõttes. Kaebaja rikkumist tuleb käsitleda raskena, sest toetuse eesmärke pole ehitise rekonstrueerimisega üldse täidetud ning hoone kasutamine äriplaanis ja toetusetaotluses märgitud viisil on kaheldav ka tulevikus. Kaebaja pole suutnud 8 aastaga hoonet lõplikult valmis ehitada ja sihipärasesse kasutusse võtta. Kuigi hoone kasutusse võtmist võivad takistada kaebaja ja kinnistu omaniku erimeelsused, ei muuda see rikkumise olemust ja raskust. Arvestades eeltoodut on kaebajalt tagasinõutud summa rikkumise raskusega proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16.MTÜ Vabaajakeskus Vanad ja Noored esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et PRIA kaevatav otsus ei ole selge ega üheseltmõistetav. Otsuse õiguslikud alused ei ole seostatud faktiliste asjaoludega, osa viiteid on täiesti asjakohatud ning aru ei ole saada, millise õigusnormi alusel vastustaja lõppjärelduseni jõudis. Määruse nr 1306/2013 artikkel 56 alusel on võimalik väidetava kaebaja poolse rikkumise korral nõuda rahastamise kas osalist või täielikku tagastamist. Kaebaja poolt on kõik taotletud ja saadud toetuse summad kasutatud õigeaegselt ja sihtotstarbeliselt, seega on ebaproportsionaalne kaebaja karistamine toetuse täies või enamus ulatuses tagastamise nõudmisega. Ehitustegevus investeeringuobjektil ei ole veel lõppenud. Kohtuistungil tõdes PRIA, et kontrollakt kajastab samuti ehitustegevuse jätkumist ning seda laiemas ulatuses, kui taotletud toetus I ja II etapis võimaldas. Seega eeltoodu alusel võib väita, et kohtu seisukohale tuginedes oleks PRIA-l õigus toetus tagasi nõuda juhul, kui investeerimisobjekti pärast toetusrahade kasutamist ning ehitustegevuse lõppemist kasutusele ei ole võetud. Kaebaja informeeris PRIA-t probleemidest omanikuga ning seda enne järelevalveperioodi lõppu, kuid siiski piisava ajavaruga, et probleemi lahenemisel oma kohustused PRIA ees tähtaegselt täita – järelevalve perioodi lõpp 26. novembril 2019, kuid PRIA-le info teada alates 18. aprillist 2018.
17.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud Eesti siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse asjakohaste normide vahekorda ning rakendamise korda kaebajale makstud projektitoetuse tagasinõudmisel, toetusega tehtud investeeringuga loodu säilitamise kohustust, tuvastanud tagasinõudmise faktilise aluse esinemise ning hinnanud vaidlustatud otsuse vormiliste puuduste mõju tagasinõudmise õiguspärasusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
19.Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväited endiselt, et vaidlustatava otsuse õiguslik alus on ebaselge ja toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne. Samas ei ole kaebaja leidnud, et halduskohus oleks eksinud, kui hindas, millised on vaidluses asjakohased siseriiklikud ja Euroopa Liidu õiguse normid. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajalt toetuse tagasinõudmise õigusliku aluse annab määruse nr 1306/2013 art 56, kuid toetuse sisuliste kriteeriumide, s.h järelevalveperioodi kestuse osas tuleb lähtuda määruse nr 1698/2005 art-st 72. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Siseriiklikus õiguses puudub norm, mis sätestaks aluse juba makstud projektitoetuse tagasinõudmiseks. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab küll, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et
toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Selle sättega ei ole aga kehtestatud õiguslikku alust toetuse tagasinõudmiseks. Normist tuleneb üksnes, et tagasinõudmine võib olla nõutav tulenevalt selles viidatud Euroopa Liidu õigusest. Riigikohus on märkinud1, et ELÜPS § 111 lg 1 on viitenorm, mitte volitusnorm. Toetuse tagasinõudmise õigus ja kohustus on tõepoolest ette nähtud Euroopa Liidu õiguses. Määruse nr (EL) 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset (määrus (EL) nr 1306/2013 art 56 lg 1 ls 1).
20.Kohtuasjas nr 580/17 (p-d 36-42) selgitas Euroopa Kohus, et programmitöö perioodi 2007– 2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja kaasfinantseerinud tegevuseks makstud toetust anti selleks, et saavutada eesmärke, mis on seatud sel perioodil EAFRD toimimist reguleerivaid üldnorme sisaldavas määruses nr 1698/2005. Seda laadi toetuste tagasinõudmise alus oli reguleeritud määrusega (EL) nr 1290/2005. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks määrusega (EL) nr 1306/2013 ning alates 1. jaanuarist 2014 tuleb toetuse tagasinõudmisel kohaldada määrust (EL) nr 1306/2013.
21.Kaebajale määrati toetus 22. juuni ja 18. oktoobri 2011. a käskkirjadega. Toetuse tagasinõudmise otsustas PRIA 30. novembril 2018, s.o pärast määruse (EL) nr 1306/2013 jõustumist. Vastavalt on selles määruses sätestatud alused toetuse tagasinõudmiseks käesoleval juhul kohaldatavad.
22.Määrust (EL) nr 1306/2013 täiendati ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 640/2014. Määrus jõustus
1.jaanuaril 2015. Selle määruse art 42 lg 1 kohaselt Määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaselt rakendatavate meetmete alusel toetuse saaja selliste kohustuste suhtes, mis on seotud nõuetele vastavusega, kohaldatakse kontrollisüsteemi ja halduskaristusi käsitlevaid eeskirju, mis on kehtestatud käesoleva määruse ja rakendusmäärustega, mille komisjon on vastu võtnud määruse (EL) nr 1306/2013 alusel. Kuna PRIA vaidlustatud otsus anti 2018. aastal, siis on määrus (EL) 640/2014 kaebaja suhtes kohaldatav, nähes ette kaalutlusõiguse kaebajale etteheidetava rikkumise tõttu toetuse tagasinõudmisel.
23.Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Sätte järgi taotletud toetuse maksmisest keeldutakse või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muud kohustuste, eelkõige seoses riigihangete, riigiabi ning muude kohustuslike standardite ja nõuete, rikkumisega (lg 2). Sel juhul tuleb sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist (lg 3). Seejuures nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5).
Vt RKHK 29. septembri 2020. a otsus asjas nr 3-18-305 (p 9).
24.Vaidlustatud otsustes tugineb PRIA toetuse tagasinõudmisel sellele, et kaebaja ei ole investeeringuobjekti valmis ehitanud ega sihipäraselt kasutusele võtnud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on kasutanud toetust sihipäraselt, s.t on toetusega finantseerinud toetuse taotlemisel äriplaanis näidatud töid. Samas ei eita kaebaja, et toetuse taotlemise eesmärgiks oli investeeringuobjekti kasutusele võtmine talu- ja käsitöömuuseumi ning multifunktsionaalse keskusena, kuid järelevalveperioodi lõpuks (vastavalt 22. juuni ja 18. oktoober 2016 tulenevalt määruse nr 1698/2005 art-st 72) ei olnud hoonet kummalgi otstarbel kasutusele võetud. Veelgi enam, hoone seisukord ei võimaldanudki hoonet eesmärgile vastavalt kasutada. Sama olukord püsis ka vaidlustatud otsuse andmise ja kohtumenetluse ajal. Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arusaama, et tegemist on toetuse tingimuste tõsise rikkumisega. Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse nr 1698/2005 (EÜ) art 72 lg 1 näevad ette toetuse saaja kohustuse kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt. Kaebajale makstud toetusega kavandatud eesmärk on aga täielikult saavutamata jäänud. Seda hinnangut ei muuda asjaolu, et kaebaja kasutab ühte osa hoonest muuseumile annetatud eksponaatide ladustamiseks. Toetusega tehtava investeeringu eesmärgiks oli avada hoone kohalike inimeste avalikuks kasutuseks, mitte luua laopind. Seega on investeering läbi teinud olulise muutuse, mis on andnud kaebajale alusetu eelise määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkti a mõttes. Kuigi kaebaja taotles vastustajalt hoone kasutusse võtmise tähtaja pikendamist 2022. aasta novembrini, siis vastuolude tõttu kaebaja suhetes hoone omanikuga ei ole selge seegi, kas see eesmärk on saavutatav tulevikus. Seetõttu ei ole alust pidada kaebajalt PRIA 22. juuni 2011. a otsusega määratud toetuse tervikuna (19 478,65 eurot) ja 18. oktoobri 2011 otsusega määratud toetuse 80% ulatuses (12 979,20 eurot) tagasinõudmist ebaproportsionaalseks. Vastustaja on toetuse tagasinõudmisel ekslikult lähtunud küll määruse nr 92 § 36 lg 3 punkti 1 järgi arvestatud järelevalveperioodist, kuid see on mõjutanud toetuse tagasinõudmise proportsiooni kaebaja kasuks. Nimelt lähtus vastustaja sellest, et
18.oktoobri 2011. a otsusega määratud toetuse järelevalveperioodist oli möödunud üksnes 4 aastat ega rakendanud toetuse tagasinõudmist tervikuna. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkti a järgi arvestatud järelevalveperiood lõppes aga juba 2016. aastal, mistõttu võinuks seega olla kohane ka toetuse tervikuna tagasinõudmine. Ringkonnakohus peabki asjas määravaks, et investeeringuobjekt ei ole üldse sihipärases kasutuses olnud. Kaevatavas otsuses on vastustaja sellega seoses märkinud, et investeeringuobjekti kasutamata jätmist ja kasutusse võtmiseks kaebaja taotletud pikenduse tähtaega arvestades ei oleks saanud kaebajale toetust määrata. Hoone ehitamise kavandamine etapiviisiliselt ja sarnaselt ka toetuse määramine etapiviisiliselt raskendavad mõnevõrra investeeringuobjekti sihipärasesse kasutusse võtmise tähtaja määramist. Käesoleval juhul ei ole see siiski määrav, kuna kaebaja on selle kohustuse täielikult täitmata jätnud. Toetuse taotlemisel ega kasutamisel ei saanud kaebaja eeldada, et lubatav on omafinantseeringu arvel kavandatud tööde ja vastavalt ka kogu investeeringuobjekti kasutusse võtmise pikaajaline edasilükkamine. Ka kandis kaebaja riski, et suhete tõttu hoone omanikuga ei õnnestu investeeringuobjekti kasutama asuda. Sõltumata hoone omaniku käitumisest ei saa mööda vaadata asjaolust, et toetusega taotletav eesmärk on jäänud täielikult saavutamata.
25.Ringkonnakohus nõustub, et PRIA vaidlustatud otsus on raskesti jälgitav ning selles nimetatud toetuse tagasinõudmise õiguslikud alused vähemalt osaliselt ei ole asjakohased. Samuti on lähtutud ebaõigest arusaamast, et määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 on asjas kohaldatav. Seetõttu on otsus formaalselt õigusvastane. Selles ei ole kohaselt ära toodud otsuse õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Siiski ei ole see mõjutanud asja otsustamist, mistõttu ei too see kaasa otsuse tühistamist (HMS § 58). Vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ning selgitanud, miks need tingivad kaebajalt toetuse tagasinõudmise. Kuna kohtud on leidnud, et õigusaktidest tõepoolest tuleneb alus toetuse tagasinõudmiseks vastustaja tuvastatud faktilistel asjaoludel, siis ei mõjuta vaidlustatud otsuse vormilised puudused otsuse materiaalset õiguspärasust.
26.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.