Mittetulundusühing VABAAJAKESKUS VANAD JA NOORED kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30. novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja
15.veebruari 2019. a vaideotsuse nr13-4/19/1-1 tühistamiseks. Kaebaja Mittetulundusühing VABAAJAKESKUS VANAD JA NOORED, seaduslik esindaja Marianne Rosenfeld, volitatud esindaja Marek Aunver Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Aiki Schneider Istungimenetlus, kohtuistung 12. novembril 2019
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Mittetulundusühing VABAAJAKESKUS VANAD JA NOORED kaebus rahuldamata.
2.Jätta toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16. jaanuaril 2020 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-502 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mittetulundusühingule VABAAJAKESKUS VANAD JA NOORED (kaebaja) määrati taotluse nr 430011373490 alusel Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 22. juuni 2011. a käskkirjaga nr 13-6/1193 toetus 19 659 eurot Jüri kihelkonna talu- ja käsitöömuuseumi ehitamise I etapi raames katusetööde tegemiseks ja sümboolika ostmiseks. Toetust maksti kaebajale 19 478 eurot ja 65 senti, kuna projekt odavnes 180 euro ja 35 sendi võrra. Kaebajale määrati taotluse nr 430011374013 alusel PRIA peadirektori 18. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/2148 toetust 18 324 eurot Jüri kihelkonna talu- ja käsitöömuuseumi ehitamise II etapi raames uste ja akende soetamiseks ning paigaldamiseks, põrandaküttesüsteemi ehitamiseks, õhk-vesi soojuspumba ostmiseks. Toetust maksti kaebajale 16 224 eurot, kuna projekt odavnes 2100 euro võrra.
2.PRIA viis 18. aprillil 2018 läbi kohapealse järelkontrolli, tuvastades, et investeeringuobjekt ei ole sihipärases kasutuses.
3.PRIA nõudis 30. novembri 2018. a otsusega nr 13-6/1169 kaebajalt projektitoetuse taotluste nr 430011374013 ja 430011373490 alusel makstud toetuse 32 457 eurot ja 85 senti. Kaebajal tuli tagasinõutud summa tagasi maksta 60 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise otsuse tegemise päevast. PRIA leidis, et kuna investeeringuobjekt ei ole sihipärases kasutuses ja sihipärane kasutamine on peamine nõue toetuse saajale, on tegemist väga tõsise rikkumisega. Täitmata on toetuse saamise üldine eeldus, milleks oli hoone kasutuselevõtt talu- ja käsitöömuuseumina ning kooskäimise koha ja multifunktsionaalse keskusena. Hoone ei ole lõplikult välja ehitatud. PRIA asus seetõttu seisukohale, et toetus tuleb osaliselt tagasi nõuda. Taotluse nr 430011373490 alusel toimus viimane makse 29. augustil 2013 ja järelevalveperiood kestis kuni 28. augustini 2018. Investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise aeg on seega kogu viieaastane periood ja tagasi tuleks nõuda toetus täies ulatuses summas 19 478 eurot ja 65 senti. Taotluse nr 130011374013 alusel toimus viimane makse 27. novembril 2014 ja järelevalveperiood kestab kuni 26. novembrini 2019. Investeeringuobjekti mittesihipärase kasutamise aeg on seega 48 kuud ehk tagasi tuleks nõuda toetus osaliselt summas 12 979 eurot ja 20 senti.
4.Kaebaja 13. jaanuari 2019. a vaide eelnimetatud otsuse peale jättis PRIA 15. veebruari 2019. a vaideotsusega nr 13-4/19/1-1 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 17. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 30. novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1 tühistamiseks.
6.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 26. märtsi 2019. a määrusega menetlusse ning vaatas asja läbi 12. novembril 2019 kohtuistungil.
3-19-502
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja palub tühistada PRIA 30. novembri 2018. a otsuse nr 13-6/1169 ja 15. veebruari 2019. a vaideotsuse nr 13-4/19/1-1, põhjendades kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
7.1.Vastustaja on toetuse tagasinõudmise otsuses tuginenud normidele, mis ei ole seostavad tegelike asjaoludega või mida pole olemas.
7.2.Vastustaja nõue toetuse tagastamiseks on põhjendamatu. Kaebaja on toetust kasutanud sihtotstarbeliselt.
7.3.Hoone on osaliselt sihipärases kasutuses – muuseumile annetatud ja kogutud eksponaadid on hoiul. Kaebaja ei ole toime pannud tõsist rikkumist. Toetuse tagasinõudmine ei ole proportsionaalne.
7.4.Vastustaja otsus toetuse tagasinõudmiseks on üllatav ja õiguskindluse põhimõtet ignoreeriv. Vastustaja järelevalve käigus koostatud kontrollaktides nr 27628 ja 27629 on antud lõpptähtajaks 17. aprill 2023. Vastustaja andis seega täiendava tähtaja viis aastat aktide vormistamisest, kuid mõne kuu möödudes tegi teistsuguse otsuse, nõudes tagasi toetusraha, mille sihtotstarbelises kasutamises oli veendunud, ja andis raha tagastamiseks tähtaja 60 päeva otsuse tegemisest.
7.5.Toetusetaotluse nr 430011374013 alusel tehtud toetusmaksete puhul ei ole toetuse tagasinõudmine võimalik, sest viie aastane järelevalveperiood ei ole veel lõppenud.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Kaebaja ei ole kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt vastavalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 § 36 lg 3 p-le 1, mis kohustab toetuse saajat säilitama ja kasutama investeeringuobjekti vastavalt taotlusele ja selles toodud eesmärkidele vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.
8.2.Kriteeriumite täitmise kontrollimisel lähtuti toetuse määramisel kehtinud Euroopa Nõukogu määruse nr 1698/2005 (edaspidi määrus nr 1698/2005) art-st 72. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) § 111 lg 1 kohustab toetusraha eeskirja eiramise või hooletuse tõttu, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõudma. Toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri
27.septembri 2010. a määruse nr 92 (edaspidi määrus nr 92) § 36 lg 3 p 1 mõttes ei ole investeeringuobjektiks, mis peab olema sihipärases kasutuses ja milleks toetust etappide kaupa üldse määrati, mitte tehtavad ehitustööd, vaid hoone ise.
8.3.Tagasinõudmise otsus ei saanud olla kaebajale üllatuslik. Sihipärase kasutamise, sealhulgas projekti elluviimise kohustus viie aasta jooksul viimase toetuseosa väljamaksmisest arvates või nõuete rikkumise korral toetuse võimalik tagasimakse kohustus oli märgitud toetustaotluste rahuldamise ja toetuse määramise käskkirjades. Toetused määrati eesmärgiga, et kaebaja ehitab rekonstrueeritava hoone lõplikult valmis, kuna toetuse taotlemise eesmärgiks oli mõlema taotluse puhul hoone kasutuselevõtt talu- ja käsitöömuuseumina ning multifunktsionaalse keskusena (töötubade, seminarisaali ja muuseumiosana). Kuna taotlustes on toetust taotletud hoone lõpliku valmis ehitamise kavatsusega, siis kaebaja teadis ka toetuse taotlemisel, et hoone tervikuna peab olema sihipärases kasutuses vastavalt taotluses märgitule. Väidetavate teemakohaste esemete säilitamine ja kogumine hoones neid avalikkusele eksponeerimata ei tõenda, et rekonstrueeritud hoonet oleks tervikuna sihipäraselt kasutatud. Toetusega rekonstrueeritud hoonet ei võetud kasutusse kavandatud multifunktsionaalse keskusena, vaid rekonstrueerimine jäi poolikuks ja seega ei täitnud toetus oma eesmärki. Tulu mitteteenimine või muul eesmärgil kasutamine ei oma antud juhul tähtsust. Toetuste eesmärgiks oli hoone eesmärgipärane kasutusse võtmine. Hoone kasutuselevõtu eesmärgiks ei olnud selle laona kasutamine.
3-19-502
8.4.Kaebaja ei ole teavitanud kohalikku tegevusgruppi ega vastustajat asjaoludest, mis takistasid hoone valmimist ja sihipärasesse kasutusse võtmist.
8.5.Toetus nõuti tagasi vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1303/2013 (edaspidi määrus 1303/2013) art 71 lg-le 1 proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõudeid ei olnud täidetud. Rikkumise laad, tõsidus ning tagasinõutava toetussumma arvestamise alused on otsuses ja vaideotsuses toodud.
8.6.Kaebaja leiab ekslikult ja alusetult, et kontrollaktides nr 27628 ja 27629 on määratud investeeringu elluviimise lõpptähtajaks 17. aprill 2023. Kontrollaktides märgitud lõpptähtaeg ei ole investeeringu lõplik elluviimise tähtaeg, vaid dokumendi registreerimisel on teave tunnistatud asutusesiseks kasutamiseks kuni 17. aprill 2023.
8.7.Euroopa Kohtu 8. mai 2019. a otsuse nr C-580/17 valguses pidi hoone olema valmis ja multifunktsionaalse keskusena kasutuses veel varem kui kaebaja vaidlustatud otsuses märgitud ehk hiljemalt 2016. a oktoobris.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on PRIA toetuse tagasinõudmise otsuse õiguspärasus. PRIA on seisukohal, et toetuse tagasinõudmise vajaduse tingib asjaolu, et kaebaja ei ole investeeringuobjekti kasutusse võtnud ning äriplaanis kajastatud eesmärgil kasutanud. Kaebaja leiab, et toetuse tagasinõudmine on ebaproportsionaalne. Kaebaja palub tühistada ka vaideotsuse.
10.Toetuse taotlemise ajal kehtinud määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 nägi ette, et projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sama kohustuse näevad ette ka põllumajandusministri 21. septembri 2012. a määrus nr 75 (edaspidi määrus nr 75) § 42 lg 6 p 1 ning maaeluministri 23. oktoobri 2015. a määrus nr 11 § 42 lg 7 p 2. Toetuse taotlemise ja määramise ajal kehtinud määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 sätestas, et ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu artiklite 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise hetkel kehtinud määrus nr 1303/2013 art 71 lg 1 näeb ette, et tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristut või tootlikku investeeringut, peab maksma Euroopa struktuurija investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi, kui viie aasta jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi eeskirjades kehtestatud aja jooksul leiab sellega aset mõni alljärgnev sündmus: a) tootmistegevuse lõpetamine või üleviimine programmipiirkonnast välja; b) selline muutus taristuüksuse omandisuhetes, mis annab ettevõttele või avalik-õiguslikule isikule põhjendamatu eelise; või c) oluline muutus selle iseloomus, eesmärkides või rakendustingimustes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke.
11.Eelnevast nähtub, et toetuse taotlemise ajal kehtinud määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 sõnastus ei kattu. Määrus nr 92 seab kestvuse nõude (järelevalveperioodi) alguse sõltuvusse PRIA viimase toetusosa väljamaksmise hetkest, samas kui määrus nr 1698/2005 seab selle sõltuvusse korraldusasutuste (PRIA) vahendite eraldamise otsuse tegemise hetkest. Toetuse tagasinõudmise hetkel kehtinud määrus nr 1303/2013 rõhutab
3-19-502 jällegi PRIA viimase osamakse tegemise olulisust. Seega tõusetub vaidlusaluse toetuse tagasinõudmise otsuse õiguspärasuse hindamisel esmalt küsimus, millisest eelnimetatud Euroopa Liidu aktist tuleb lähtuda ning kas määrus nr 92 § 36 lg 3 p 1 on selles asjas üldse kohaldatav.
12.ELÜPS § 131 sätestab, et enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. ELÜPS § 111 lg 1 näeb ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Kohus selgitas eelotsuses C580/17, et investeeringuga seotud tegevuse kestvust, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 72 sätete alusel ning kui selleks tegevuseks alusetult makstud summad nõutakse tagasi pärast nimetatud programmitöö perioodi lõppu, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab tagasinõude aluseks olema määruse (EL) nr 1306/2013 artikkel 56 (vt otsuse punktid 37 ja 42). Samuti tuleb lähtuda määrus nr 1303/2013 sätestatust. Ehk teisisõnu, toetuse tagasinõudmise alus on pärast
1.jaanuarit 2014. a küll määrus nr 1306/2013, kuid investeeringuobjektiga seotud tegevuse kestvust ning teisi toetuse andmise kriteeriumide täitmist tuleb hinnata määruse nr 1698/2005 alusel.
13.PRIA on otsuses viidanud õiguslike alustena läbisegi määrustele nr 1698/2005, nr 1303/2013 ja nr 1306/2013. Otsus on sõnastuslikult konarlik ning raske on mõista, kas PRIA kontrollis määruse nr 1698/2005 art 72 või määruse nr 1303/2013 art 71 nõuete täitmist. Kuna investeeringuobjekti sihipärasesse kasutusse võtmine ja kasutamine on nii määruse nr 1698/2005 art 72 kui ka määruse nr 1303/2013 art 71 kriteeriumiks, erineb üksnes järelevalveperioodi algusaeg (toetuse määramise vs toetusesaajale lõppmakse tegemise aeg), siis ei oma antud juhul vaidlustatud otsuse ebaselgus määravat tähendust. Vastustaja on vastuses kohtu küsimustele (tl-d 97-98) kinnitanud, et toetuse sisuliste kriteeriumite täitmisel tugineti määruse nr 1698/2005 § 72 nõuetele ning tagasinõude aluseks oli määrused nr 1303/2013 ja 1306/2013. Kohtul ei ole alust PRIA seisukohas kahelda.
14.Euroopa Kohus selgitas eelotsuses C-580/17, et määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused. Vastavalt määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikele 1 säilib EAFRD panus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust selle sätte tähenduses viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta, ehk ajavahemiku jooksul, mis on tavaliselt lühem kui see, mis on ette nähtud asjakohaste riigisiseste õigusnormidega. Määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks, säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest (otsuse punktid 79-81). Seega on määrus nr 92 § 36 lg 3 p 1 vastuolus määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 ning tuleb jätta selles asjas vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata. Asja lahendamisel tuleb seega investeeringuobjektiga seotud tegevuse kestvust hinnata määruse nr 1698/2005 alusel.
3-19-502
15.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on taotluses märgitud ehitustööd teinud ning kasutanud toetust selles osas sihipäraselt. PRIA ei heida kaebajale aga ette mitte toetuse sihipäratut kasutamist, vaid seda, et kaebaja ei ole hoonet kasutanud sihipäraselt. Täpsemalt ei ole kaebaja hoonet kasutusele võtnud ning kasutanud seda äriplaanis ning toetusetaotluses märgitud eesmärgil – hoonet ei ole kasutatud multifunktsionaalse keskusena ega talu- ja käsitöömuuseumina. Vaidlust ei ole ka selles, et hoone kavatseti rekonstrueerida etapiviisiliselt. PRIA andis toetused hoone rekonstrueerimise I ja II etapiks ning kogu hoone ei pidanud saama rekonstrueeritud üksnes PRIA määratud toetuste abil.
16.PRIA on ekslikult lähtunud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olnud põllumajandusministri määruse nr 92 § 36 lg 3 p-s 1 märgitud tähtajast. Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 rakendamisel tuleb arvestada, et erinevalt määrusest nr 1303/2013 art 71 lg-st 1, ei alga järelevalveperiood viimase toetusosa väljamaksmisest, vaid PRIA vahendite eraldamise otsusest. Sellest tulenevalt hõlmab määruse nr 1698/2005 art 72 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ka ajavahemiku, mil toetuse saaja alles tegeleb investeeringuobjekti soetamisega, sh ehitamisega. Jagades toetuse väljamaksmise osadeks võtab PRIA ise teadliku riski, et järelevalveperioodi puhul võib toetusosade hiline väljamakse tähendada, et vahemik toetuse väljamaksmise ning järelevalveperioodi lõppemise vahel on lühike. Kuna kaebajale määrati toetusetaotluse nr 4300011373490 (ehitamise I etapp) alusel 22. juunil 2011 ning toetusetaotluse nr 4300011374013 alusel 18. oktoobril 2011, siis lõppes järelevalveperiood vastavalt 22. juunil ja 18. oktoobril 2016.
17.Määruse nr 1303/2013 art 71 lg 1 ning määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 sätestatud 5-aastane järelevalveperiood ei tähenda siiski seda, et investeeringuobjekti kasutusele võtmine peaks toimuma järelevalveperioodi viimasel päeval. Nimetatud sätetes märgitud tähtaja eesmärgiks on võimaldada haldusorganil kontrollida investeeringuobjekti sihipärast kasutust nimetatud ajavahemikul. Investeeringuobjekti sihipärane kasutus tähendab, et toetuse saajal on kohustus kasutada järelevalveperioodi jooksul investeeringuobjekti vastavalt toetuse taotlemisel esitatud äriplaanile. Lisaks tuleb eristada toetusmaksete sihipärast kasutamist ehk antud juhul toetuse kasutamist ehitustegevuseks ning investeeringuobjekti sihipärast kasutamist. Kui investeeringuobjekti pärast toetusrahade kasutamist ning ehitustegevuse lõppemist kasutusele ei võeta või kasutatakse seda äriplaanis kajastamata eesmärgil, nt eluruumidena või muu äriplaaniga mittekattuva funktsiooniga ruumidena, siis on PRIA-l õigus toetus ELÜPS § 111 lg 1 alusel osaliselt või tervikuna tagasi nõuda. Samuti viitab sellele asjaolu, et PRIA-l on rikkumise tuvastamisel võimalik toetuse tagasi nõuda ka enne viie aastase järelevalveperioodi lõppemist (vt ka Euroopa Kohtu 8. mai 2019. a otsus asjas C-580/17, p d 95-98).
18.Kuna hoonet rekonstrueeriti mitmes etapis ning menetlusosaliste kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt olid osade ehitustööde tegemine üksnes kaebaja finantseerida, siis ei saa antud juhul hoone kasutusse võtmist seada sõltuvusse määruse 92 § 36 lg-s 1 märgitud 2aastasest tähtajast investeeringu tegemist tõendavate dokumentide PRIAle esitamiseks. Nimetatud normist ei tulene, et hoone pidi olema rekonstrueeritud ja sihipärasesse kasutusse võetud 2 aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse tegemisest. Nimetatud norm seab toetuse saajale üksnes kohustuse teha investeerimiskulud ning esitada nende kohta vajalik dokumentatsioon PRIA-le. Sellest normist ei tulene imperatiivselt, et hoonet tuleb asuda pärast selle tähtaja saabumist kohe sihipäraselt kasutama. Pealegi nähtub vaidlustatud otsusest, et PRIA tegi viimased osamaksed ehituse II etapi puhul alles 24. novembril 2014 ehk ligikaudu 3 aastat toetuse määramisest hiljem. Kohtu hinnangul on arvestades hoone ehitamist mitmes etapis, millest osa ei olnud kaetud PRIA toetusega, mõistlik selles asjas hoone sihipärasesse kasutusse võtmise ajana käsitada järelevalveperioodi lõppkuupäeva. Hiljemalt selleks ajaks pidi
3-19-502 olema hoone sihipärasesse kasutusse võetud. Seega pidi hiljemalt 18. oktoobriks 2016 olema kaebaja ehitustööd lõpetanud ning võtnud hoone sihipärasesse kasutusse.
19.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PRIA pikendas 18. aprilli 2018. a kontrollaktidega nr 27628 ja 27629 (tl-d 80 ja 86) ehitise kasutusse võtmise lõpptähtaega 17. aprillini 2023. Kaebaja hinnangul viitab ehitise valmimise ja kasutusse võtmise tähtaja pikendamisele kontrolliaktide ülaosas tehtud märge. Kontrollaktidesse tehtud märge AK PRIA ning sellel märgitud kuupäevad tähendavad, et PRIA on tunnistanud nimetatud kontrollaktid avaliku teabe seaduse (AvTS) mõttes asutusesiseseks kasutamiseks ning määranud AvTS § 40 alusel juurdepääsupiirangu tähtajad. Sellele viitab selgelt ka märkes tehtud viide ELÜPS § 101 lg-le 1, mis näeb ette, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama andmed ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isiku ja tema taotluse kohta asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui ELÜPS-s või Euroopa Liidu õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja on teinud sellest ebaõige järelduse, et kontrollaktidega nr 27628 ja 27629 on ehitise kasutusele võtmise tähtaega pikendatud 17. aprillini 2023. Nimetatud tähtaeg tähendab asutusesiseks kasutamiseks tunnistatud teabe juurdepääsupiirangu lõppkuupäeva. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et PRIA oleks kaebaja taotluse investeeringuobjekti säilitamise ja sihipärase kasutamise kohustuse tähtaega pikendanud. Arvestades toetuse andmisest möödunud ajavahemikku pikkust ei oleks tähtaja pikendamiseks ka alust.
20.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja istungil esitatud seisukohaga, et toetusetaotluse nr 430011374013 alusel tehtud toetusmaksete puhul ei ole toetuse tagasinõudmine võimalik, sest viie aastane järelevalveperiood ei ole lõppenud.
21.Vaidlust ei ole selles, et hoone ei olnud toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise ajal ega ole ka praegusel hetkel sellises seisukorras, et seda saaks kasutada äriplaanis ning toetusetaotluses märgitud talu- ja käsitöömuuseumina, samuti ei ole hoonet veel võimalik kasutada multifunktsionaalse keskusena. Kaebaja kinnitas ka kohtuistungil, et lähitulevikus ei ole investeeringuobjekti täies ulatuses kasutusele võtmine võimalik. Kaebaja kasutab hoonet ja selle ümber asuvat kinnistut tasuta kasutamise lepingu järgi (tl 53) alusel kuni 1. aprillini 2020. Arvestades kaebajal tekkinud erimeelsusi kinnistu omanikuga ning hoone valmimisastet, on ehitise sihipäraselt kasutamine tulevikus väga küsitav. Kohtu hinnangul ei ole üksnes osade muuseumi eksponaatide hoiustamine hoone tagaosas käsitatav äriplaanis kajastatud eesmärgi täitmisena ning hoone sihipärase kasutamisena. Hoone ei ole kolmandatele isikutele kasutamiseks avatud ning arvestades hoone valmimisjärku ei ole see lähitulevikus ka võimalik. On ilmne, et PRIA ei oleks toetust määranud, kui hoonet kasutatakse üksnes laoruumina. Kohtule esitatud pildimaterjal kinnitab, et hoonet ei kasutata sihipäraselt talu- ja käsitöömuuseumi ning multifunktsionaalse keskusena (vt tl-d 81-83).
22.Kohus nõustub vastustajaga, et investeeringuobjekti sihipärane kasutus on toetuse saamise oluline tingimus ning selle tingimuse rikkumisel ei ole toetuse eesmärke täidetud ning riik on saanud kahju. Hoone sihipärasesse kasutusse võtmata jätmisega on kaebaja saanud alusetu eelise teiste toetusetaotluste esitajate ees. Kuna rekonstrueeritud hoonet ei ole järelevalveperioodi lõppemise hetkeks päevagi sihtotstarbeliselt kasutatud, siis ei ole toetuse eesmärke saavutatud ning toetuse saaja ei ole järginud oma kohustusi. Pärast toetuse määramist on investeering läbi teinud olulise muutuse, mis on andnud kaebajale alusetu eelise määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 punkt a mõttes.
23.Lisaks tuleb arvestada, et määruse nr 92 § 35 lg 2 kohaselt lasus kaebajal kohustus teavitada PRIAt tekkinud takistustest ning muudatustest, mida kaebaja aga nõuetekohaselt ei teinud.
3-19-502 Alles pärast järelkontrolli toimumist asus kaebaja hoone rekonstrueerimisel tekkinud probleeme selgitama. Eelnevalt kaebaja PRIA teavitamist vajalikuks ei pidanud.
24.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on viidanud otsuses määruste nr 11 ning 75 osas olematutele sätetele. Vastustaja on määruste nr 11 ja 75 puhul lähtunud otsuse tegemise hetkel kehtinud redaktsioonist ning selles sisalduvad otsuses viidatud sätted. Kohus möönab, et eelnimetatud määrusi ei oleks tegelikult olnud vaja vaidlustatud otsuses üldse käsitleda, sest PRIA pidi kontrollima toetuse tingimuste täitmist määruse nr 1698/2005 ning määruse nr 92 alusel. Hilisemad määrused ei omanud tingimuste rikkumise tuvastamisel tähtsust. PRIA on need määrused välja toonud peamiselt seetõttu, et määruses nr 92 kajastatud nõuded on üle võetud ka hilisemates sarnase reguleerimisalaga määrustes.
25.Toetuse tagasinõudmisel tuleb lähtuda määruse nr 1306/2013 artiklist 56. Nimetatud säte näeb ette, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.
26.Kohtu hinnangul tuleb rikkumist käsitleda raskena, sest toetuse eesmärke pole ehitise rekonstrueerimisega üldse täidetud ning hoone kasutamine äriplaanis ja toetusetaotluses märgitud viisil on kaheldav ka tulevikus. Kaebaja pole suutnud 8 aastaga hoonet lõplikult valmis ehitada ja sihipärasesse kasutusse võtta. Kuigi hoone kasutusse võtmist võivad takistada kaebaja ja kinnistu omaniku erimeelsused ei muuda see rikkumise olemust ja raskust. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kaebajalt tagasinõutud summa on rikkumise raskusega proportsionaalne. Olukorras, kus hoonet pole sihipäraselt kasutatud ning selle sihipärane kasutamine tulevikus on samuti tõsise kahtluse all, ei oleks toetuse osaline tagasinõudmine õigustatud. PRIA ei ole pealegi nõudnud tagasi kogu väljamakstutud toetust, vaid on piirdunud ligikaudu 90% tagasinõudmisega. Vastustaja kinnitas kohtuistungil ka seda, et toetusetaotluse nr 130011374013 alusel välja makstud toetusest tagasinõutav summa on lõplik ning täies ulatuses nimetatud toetust tagasi ei nõuta. PRIA on kaalunud rikkumise laadi ja tõsidust ning tagasinõude suurus on proportsionaalne.
27.Kuna PRIA 30. novembri 2018. a otsus nr 13-6/1169 on õiguspärane, siis puudub õiguslik alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata, menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.