Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1961
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Emeri Põld Puudutatud isik – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-20-1961 muutmata. Asendada halduskohtu määruse põhjendused osaliselt ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maroko Kuningriigi kodanik XX (sündinud XX.XX.XXXX Maroko Kuningriigis) peeti 08.10.2020 kell 22.00 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, lg 2 p 3 ja lg 3 ning § 19 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Tallinna piiripunkti ametnike poolt 48 tunniks kinni ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikul puudus välismaalaste seaduse § 43 kohane seaduslik alus Eesti Vabariiki sisenemiseks ja viibimiseks. Isikule koostati 08.10.2020 koheselt sundtäidetav ettekirjutus nr 1052234641 ning talle kohaldati Schengenisse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
2.PPA esitas 09.10.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa andmiseks XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, sest esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.
3-20-1961 Isik saabus Schengeni viisaruumi 21.03.2019 Hispaania Kuningriigi kaudu, omades Itaalia Vabariigi Saatkonna poolt väljastatud viisat nr ITA033281947 kehtivusega 28.12.2018 kuni 28.03.2019 korduva sisenemise ning viibimisajaga 30 päeva. Isiku sõnade kohaselt reisis ta Hispaaniast edasi Soome Vabariiki, kus ta viibis kuni 08.10.2020. Samal päeval saabus isik Eesti Vabariiki. Eesti oli transiitriigiks ning isik soovis lennata Itaaliasse, et jõuda kodumaale. Ta tuli Schengeni alale turismiviisa alusel, et leida endale tööd. Soomes ta tööd ei leidnud, kuna tal puudus registreering. Hiljem hoolitses isiku eest üks selts, mille nime ta ei oska öelda. Isik ööbis kodutute varjupaigas. Selts väidetavalt registreeris isiku ja registreerimisnumbri (081183M140) alusel maksti talle iga kuu raha. Läbi Eesti soovis ta reisida Itaaliasse, kuna see oli odavam. Itaaliast edasist teekonda ei olnud ta veel kavandanud. XX ei lahkunud Soomest viisa kehtivuse lõppemisel, kuna soovis oma majanduslikku olukorda parandada. Ta ei seadustanud oma viibimist ning viibis seal teadlikult seadusliku aluseta. Isiku tuttava sõnade kohaselt oli passi saamiseks vaja registreeringut. Isik ise saatkonda ei pöördunud. XX-l puudus seaduslik alus Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks, kuna isikule väljastatud Itaalia viisa nr ITA033281947 on aegunud ning Maroko Kuningriigi pass kehtetu. Esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Isik sisenes Eesti Vabariigi territooriumile kehtetu reisidokumendiga ja tema piiriületus toimus ebaseaduslikult (VSS § 68 p 8). Isik on selgitanud, et võimalusel jääb ta Euroopasse ja soovib siin oma majanduslikku olukorda parandada (VSS § 68 p 6). Ta on Schengeni viisaruumis viibinud seadusliku aluseta 568 päeva ega ole Schengeni alal viibimist seadustanud. Lisaks on ebausutavad isiku väited, et väidetav selts registreeris ta süsteemis. Soome politsei vastusest selgub, et andmebaasides puudub teave XX kohta. Esineb VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. XX-l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmine 48 tunni jooksul. Põgenemisohu esinemise korral ei ole võimalik VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isikul puuduvad Eestis elukoht ja perekonnaliikmed. PPA-l on alus arvata, et vabaduses viibides võib isik hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma ning lahkuda ebaseaduslikult talle sobivasse sihtriiki. Arvestades, et isik on Schengeni territooriumil viibinud 568 päeva seadusliku aluseta, näitab see tema ükskõikset suhtumist kehtivasse õiguskorda. Puudub alus arvata, et isik järgib vabaduses viibides tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Samuti ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamine ebaproportsionaalne.
3.Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrusega anti PPA-le luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 09.12.2020 (k.a). XX-l puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isiku väljasaatmist ei ole võimalik lõpuni viia 48 tunni jooksul. XX-l puudub kehtiv reisidokument (VSS § 15 lg 2 p 3). Esineb oht, et isik põgeneb. XX saabus Eestisse ebaseaduslikult ja ta ei ole saanud luba või õigust siin viibida (VSS § 68 p 8). Kuna XX-l puuduvad Eestis elukoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad elatusvahendid, võib ta siit lahkuda teise riiki. Isik on selgitanud, et soovis Eestist edasi minna Itaaliasse. 2(6)
3-20-1961 Isik saabus Schengeni viisaruumi 21.03.2019 Hispaania Kuningriigi kaudu, omades Itaalia viisat kehtivusega kuni 28.03.2019. Isiku sõnade kohaselt reisis ta Hispaaniast edasi Soome, kus ta viibis kuni 08.10.2020. Isik ei seadustanud oma Soomes viibimist ning viibis Schengeni viisaruumis ilma õigusliku aluseta 568 päeva. Samuti ei taotlenud ta endale uut passi, kuigi Soomes on olemas Maroko saatkond. XX on selgitanud, et võimalusel jääb ta Euroopasse ja soovib siin oma majanduslikku olukorda parandada (VSS § 68 p 6). Isik on oma varasema käitumisega näidanud, et ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma ega täida lahkumisettekirjutust vabatahtlikult. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Seega on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX palub 16.10.2020 määruskaebuses (täiendatud 02.11.2020) tühistada Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. VSS § 68 sätestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Isik on nõus reisidokumendi taotlemisega, ta on valmis sellele kaasa aitama ning see on isiku huvides. Seega puudub põgenemisoht. Ilma dokumendita ei saa isik põgeneda. Soomes dokumendi saamiseks oli vajalik elukoha aadressi olemasolu, mida isikul ei olnud. Põgenemisohu olemasolu tuvastamisel tuleb hinnata konkreetset isikut ja olukorda (Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 11). Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituses (EL) 2017/2338 märgitakse, et selles esitatud kriteeriumide loetelu ei saa olla ainus alus, mille põhjal automaatselt eeldada põgenemisohu olemasolu. Sageli eeldab ohu tuvastamine mitme kriteeriumi täitmist. Vältida tuleb automaatseid järeldusi. Vastustaja ja halduskohus ei ole isikuga seotud asjaoludega arvestanud. XX on andnud mõista, et on nõus minema tagasi kodumaale, aga ei soovi seni viibida kinnipidamiskeskuses. Jääb arusaamatuks, miks peaks isik temaga seotud menetlusest kõrvale hoidma või põgenema. Isikul ei ole vastuväiteid väljasaatmisele, kuigi ta jääks parema meelega Euroopasse. XX paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole proportsionaalne. Usalduse puudumine ei saa olla isiku kinnipidamise alus (Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 9). PPA ega halduskohus ei ole kaalunud isiku suhtes teiste järelevalvemeetmete kohaldamist (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13).
5.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Isikul ei ole reisidokumenti ning ta ei ole varem teinud pingutusi, et endale dokumenti taotleda. XX ei kontrollinud, kas passi taotlemiseks on vaja elukoharegistreeringut või mitte, vaid lähtus tuttava ütlustest. Isik ei ole piisavalt kaasa aidanud dokumentide taotlemisele. Reisidokumendi puudumine ei ole varem isikut takistanud, et reisida ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise. Isik reisis ilma kehtiva dokumendita Soomest Eestisse ning plaanis edasi reisida Itaaliasse.
3(6)
3-20-1961 Kinnipidamiskeskusest vabastamisel üritaks isik oma teekonda jätkata. Seega esineb isiku põgenemise oht. Viide Riigikohtu 31.05.2017 määrusele asjas nr 3-3-1-93-16 ei ole asjakohane. Tolle juhtumi puhul oli isik rahvusvahelise kaitse taotleja, kes enne kinnipidamist viibis vabaduses ega põgenenud Eestist, tal oli elu- ja töökoht, tal polnud soovi Eestist lahkuda ning tal oli siin alaealine laps. Praegusel juhul see nii ei ole. Isik selgitas, et Eesti on tema jaoks transiitriik. Võimalusel ei lähe ta Marokosse, vaid jääb ebaseaduslikult Euroopasse. Isiku suhtes puudub usaldus ja seetõttu ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isik tõi oma ütlustes välja, et kasutas turismiviisat töö otsimiseks. Viisa väärkasutamine suurendab põgenemisohtu ja näitab, et isik on teadlikult toime pannud õigusrikkumisi. PPA ja halduskohus on arvestanud konkreetse juhtumi asjaoludega. Nii vastutaja kui ka halduskohus on hinnanud, et isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, perekonnaliikmed ja piisavad elatusvahendid Eestis toime tulemiseks. Põgenemisohu olemasolu välistab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise. Varjupaigataotlejate majutuskeskus on mõeldud rahvusvahelise kaitse taotlejate majutamiseks. Seega ei ole isikul võimalik seal viibida. Isikul ei ole piisavaid rahalisi vahendeid, perekondlikke sidemeid ega püsivat töö- ja elukohta. Seega ei ole tal võimalik viibida ka väljaspool kinnipidamiskeskust. Asjakohane ei ole viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-24-17. PPA edastas 12.10.2020 Maroko saatkonnale kirja, kus paluti väljastada isikule ajutine reisidokument. 13.10.2020 vastas Maroko saatkond, et seoses COVID-19 viiruse levikuga on Maroko ametivõimud peatanud dokumentide väljastamise kuni uue teavituseni. PPA tegi 12.11.2020 uue päringu isiku identifitseerimiseks. Maroko saatkond palus edastada vajalikud dokumendid kirja teel, mida PPA tegi. PPA ootab hetkel Maroko saatkonna vastust. Isikule reisidokumendi saamine ei ole perspektiivitu, vaid on erandlikel asjaoludel pikenenud. Isik on avaldanud soovi naasta koduriiki, mistõttu ei ole PPA esitanud Itaaliale taotlust isiku tagasivõtmiseks. Isik saadetakse tagasi Marokosse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.PPA tugines 07.10.2020 taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Taotluse põhjendavas osas on PPA tuginenud sellele, et isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, tal puuduvad väljasaatmiseks vajalikud isikut tõendavad dokumendid ning esineb oht, et ta põgeneb (viidetega VSS § 68 p-dele 6 ja 8).
7.VSS § 15 lg 2 punkti 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 11).
4(6)
3-20-1961
8.Koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lõike 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p 82).
8.Eeldused VSS § 15 lg 2 p 3 kohaldamiseks ei ole täidetud. Eelviidatud kohtupraktikat tuleb mõista nii, et selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. PPA ei ole taotluses täpsustanud, milles seisneb isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine. PPA ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud.
9.XX isikusamasuse osas ei ole kahtlust (dtl 21). PPA ei ole usutavalt põhistanud, et väljasaatmismenetlus pikeneb üksnes XX tulenevatel põhjustel, sh tema dokumenteerimata jätmise tõttu. Vastupidi, määruskaebuse vastuses selgitas PPA, et on edastanud Maroko saatkonnale kirja XX-le isikut tõendava dokumendi väljastamiseks ning dokumentide hankimine sõltub Maroko saatkonna tegevusest. Kaasaaitamiskohustus ei saanud isikul tekkida enne väljasaatmismenetluse algust, mistõttu ei oma sellega seoses tähtsust varem isikut tõendava dokumendi mittetaotlemine.
10.Lisaks on PPA tuginenud VSS § 15 lg 2 p-le 1, kuna esineb oht, et isik võib põgeneda (VSS § 68 p-d 6 ja 8). VSS § 68 p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (RiPS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sealhulgas jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole sisepiir (RiPS § 2 lg 12; Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2016 määruse (EL) 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) art 2 p 1 alapunkt c kohaselt on sisepiiriks liikmesriikide mere-, jõe- ja järvesadamad, mille kaudu toimub regulaarne liidusisene parvlaevaühendus. Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile.
11.PPA ei väida, et isik oleks kinni peetud Eesti välispiiri ületamise tõttu. Isik saabus Eestisse Soomest Tallinna Sadama A-terminali kaudu, ületades Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise sisepiiri. Seetõttu pole VSS § 68 p 8 kohaldamise tingimused praegusel juhul täidetud.
12.Ringkonnakohus on olemasolevate asjaolude põhjal siiski pädev andma kinnipidamisele õige õigusliku kvalifikatsiooni. Põgenemisohule osutavad VSS § 68 p-s 9 sätestatud asjaolud: välismaalane on loata lahkunud teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isik saabus Schengeni viisaruumi 21.03.2019 Hispaania Kuningriigi kaudu, omades Itaalia Vabariigi Saatkonna väljastatud viisat kehtivusega 28.12.2018 kuni 28.03.2019. Isiku sõnade kohaselt reisis ta Hispaaniast edasi Soome, kus ta viibis kuni 08.10.2020. XX-le väljastatud viisalt nähtub, see kehtis kogu Schengeni alal (dtl 14). Seega oli isikul lubatud liikuda vabalt erinevate Schengeni liikmesriikide vahel kuni 28.03.2019. Viisa lõppedes tuli isikul pöörduda tagasi 5(6)
3-20-1961 päritoluriiki või seadustada enda Schengeni alal viibimine. XX nii ei toiminud, vaid viibis Schengeni alal ka pärast viisa kehtivusaega, sh sisenes selle aja jooksul Eestisse. Ka õigusteadmisteta isik ei saa eeldada, et Schengeni ruumis võib liikuda kehtiva viibimisaluseta. Isik pole väitnud, et talle oleks väljastatud muid õiguslikke aluseid Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumil viibimiseks.
13.Samuti viitavad isiku hoiak ja käitumine sellele, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Kuigi isik on avaldanud soovi enda väljasaatmiseks Marokosse, on ta mh selgitanud, et soovis küll läbi Itaalia alustada teekonda Marokosse, ent ei välistanud ka Euroopasse jäämist, kui siin leidub tööd (dtl 17). Isiku varasem käitumine iseloomustab tema valmisolekut lahkuda omavoliliselt asukohariigist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isegi, kui XX-l puudus Soomes registreering, mis ei võimaldanud tal uut Maroko passi taotleda, ei õigusta see viibimist Soomes ilma seadusliku aluseta. Isik ei ole väitnud, et talle tehti takistusi Soomes vajaliku registreeringu saamiseks või tagasipöördumiseks Marokosse enne passi kehtivusaja lõppemist. Samuti nähtub isiku ütlustest, et ta ei proovinud Maroko konsuli poole pöörduda ega uue passi taotlemise küsimust lahendada (dtl 17). Tähele tuleb panna ka seda, et passi kehtivusaja lõppemise ajaks (06.08.2019) oli eelnevalt lõppenud isikule väljastatud viisa kehtivusaeg (28.03.2019). Seega on isik viibinud märkimisväärse aja Schengeni viisaruumis ilma seadusliku aluseta ning oli sellest teadlik (vt dtl 17). Kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et isikut tõendava dokumendi ja riigis viibimise seadusliku aluse puudumine ei ole isikule takistuseks riigipiiride ületamisel Schengeni süsteemis. PPA ja halduskohus on põgenemisohu hindamisel lähtunud konkreetsetest isikuga seotud asjaoludest. Määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis lükkaksid PPA ja halduskohtu seisukohad ümber.
14.Eelneva põhjal puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmiseks). Isiku käitumisest saab järeldada, et ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma, sh end riigisiseselt varjama. Isikul puuduvad Eestiga isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed, mis vähendaks põgenemisohtu.
15.Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust, s.o 18 kuud (VSS § 25 lg 2). Puudub põhjus pidada väljasaatmist perspektiivituks. PPA on pöördunud Maroko ametivõimude poole ning palunud väljastada isikule ajutine reisidokument. Kuigi Maroko saatkond vastas 13.10.2020, et seoses COVID-19 viiruse levikuga on Maroko ametivõimud peatanud dokumentide väljastamise kuni uue teavituseni, on tegemist ajutise olukorraga. PPA tegi 12.11.2020 uue päringu ja palve isiku identifitseerimiseks ning edastas Maroko saatkonda vajalikud dokumendid. Maroko saatkond ei ole keeldunud isiku tagasivõtmisest.
16.Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oleks isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.