Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Määruskaebuse esitaja esitas 04.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi või Võru linna vastu. Määruskaebuse esitaja soovis, et Võru linn täidaks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8, mille kohaselt peab riik või kohalik omavalitsus maksma töövõimetuse korral palga suurust hüvitist. Määruskaebuse esitaja selgitas, et sattus 2014. aastal Võru Haiglasse, kus tal diagnoositi paranoidne skisofreenia. Aastatega on tema terviseprobleemid süvenenud, tal puudub töövõime ning tal on välja kujunenud raske puue. Määruskaebuse esitaja töötas viimast korda 2019. aastal ning tema netopalk oli 1500 eurot kuus, koos töövõimetuspensioni ja puudega seonduva sotsiaaltoetusega oli tema sissetulek seega umbes 1980 eurot kuus. Määruskaebuse esitaja ei suuda enam püsivalt tööd teha ning tema sissetulek (pension ja sotsiaaltoetus) on 490 eurot, mis tähendab suhtelist vaesust. Määruskaebuse esitaja hinnangul peab riik või kohalik omavalitsus hüvitama talle RVastS §-st 8 tulenevalt lisaks töövõimetuspensionile ja sotsiaaltoetusele iga kuu 1010 eurot, s.o kokku 1500 eurot (neto). Hüvitise maksmisel pole oluline, kas tervisekahjustus tekkis eraõiguslikus või avalik-õiguslikus olukorras. Kaebuses oli esitatud ka taotlus riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks.
2.Tartu Halduskohus tagastas 10.09.2020. a määrusega kaebuse ning jättis taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus tõlgendas kaebust nii, et määruskaebuse esitaja eesmärgiks oli kohustada Eesti Vabariiki ja Võru linna maksma talle igakuiselt täiendavat toetust ja tagastas kohustamisnõude halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitaja on riigivastutuse seaduses sätestatust ebaõigesti aru saanud ning tal puudub subjektiivne õigus nõuda RVastS § 8 alusel Eesti Vabariigilt või Võru linnalt igakuiselt täiendava hüvitise maksmist. Sellist õigust ei tulene määruskaebuse esitajale ka ühestki teisest õigusaktist.
3.Halduskohus märkis, et isegi kui tõlgendada kaebust varalise kahju hüvitamise nõudena, siis ei ole haldusasja sisuline menetlemine selles asjas põhjendatud. Määruskaebuse esitaja ei selgitanud, milliste toimingute tulemusena kahju tekkis, ega väitnud, et Eesti Vabariik või Võru linn oleks talle üldse mingit kahju tekitanud. Halduskohus märkis, et kaebaja õiguste intensiivset riivet ei tingi asjaolu, et Eesti Vabariik või Võru linn ei maksa määruskaebuse esitajale abstraktse nõude ja meelevaldse õigusnormi tõlgenduse alusel hüvitist. Halduskohtule ei nähtunud, et Eesti Vabariik ja Võru linn oleks määruskaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt käitunud, seega ei olnud täidetud kahju hüvitamise eeldused. Halduskohus leidis, et kaebuse rahuldamise tõenäosus oli äärmiselt vähene ja tagastas hüvitamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
4.Kuna halduskohus tagastas määruskaebuse kohustamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ja hüvitamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel ning halduskohtu hinnangul ei olnud kaebus perspektiivikas, siis jättis halduskohus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
5.Määruskaebuse esitaja esitas 23.09.2020 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.09.2020. a määruse tühistamiseks. Määruskaebuse põhjendused kattuvad põhiosas halduskohtule esitatud kaebuses toodud põhjendustega. Täiendavalt märgib määruskaebuse esitaja, et kuna halduskohus viitas, et kahju peab olema tekkinud avalik-õiguslikus suhtes, siis määruskaebuse esitaja sõnul on neid viimasel ajal olnud kaks. Määruskaebuse esitajal tekkis 2019. aasta suveperioodil Rapla firmas Artur Catering OÜ töötades probleeme Võrus patrullpolitseinikega, mille tulemusel väänati määruskaebuse esitajal käed selja taha ja kasutati käeraudu. Rüseluse käigus lõi määruskaebuse esitaja ära oma jala, mille tõttu viibis 4 kuud haiguslehel, kaotades selle tagajärjel töökoha ja sissetuleku. Rüseluse käigus tekkis põlvevigastus ja šokk. Lisaks tekitati talle majanduslikku kahju kohtumäärusega sundravile saatmisega, kuna jäi ilma enne vastava kriminaalasja algatamist Šveitsi firmaga sõlmitud töölepingust tulenevast töötasust. Määruskaebuse esitaja viitab avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahjule ka seoses Põlva kohtumajas käimasoleva eestkoste lõpetamise menetlusega. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus jättis talle õigusabi andmata põhjendamatult. Määruskaebuse esitaja palub võtta Põlva maakohtust asja materjalide juurde avaldus eestkoste lõpetamiseks, kus lisana on toodud ära eestkoste tegevuse tõttu tekkinud kahjud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
7.Määruskaebuse esitajale oli Tartu Maakohtu 17.08.2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-11108 määratud eestkostja. Tartu Halduskohus luges 10.09.2020. a määrusega määruskaebuse esitaja käesoleva haldusasja menetluses HKMS § 25 lg 2 p 2 alusel teovõimeliseks. Määruskaebuse esitaja eestkostjaks oli Võru Linnavalitsus, kelle vastu oli ka kaebus esitatud, seega leidis halduskohus, et määruskaebuse esitaja huvid võivad olla tema eestkostja huvidega vastuolus. Tartu Maakohtu 18.11.2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-11108 vabastati Võru Linnavalitsus määruskaebuse esitaja eestkostja ametist ning uueks eestkostjaks määrati X. Määruskaebus on esitatud 23.09.2020, seega loeb ringkonnakohus, et määruskaebuse esitajal oli seda esitades talle halduskohtu 10.09.2020. a määrusega antud teovõime ning puudub vajadus seadusliku esindaja heakskiidu järele vastavalt HKMS § 26 lg-le 1. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas menetlusstaadiumis aluseid määruskaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks. Seega võtab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tuleb halduskohtu määrus tühistada ja saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule.
9.HKMS § 203 lg 2 alusel kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui 19. peatükist ei tulene teisiti. Vastavalt HKMS § 199 lg 2 p-le 3 võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
10.Halduskohus tõlgendas kaebust nii, et määruskaebuse esitaja eesmärgiks oli kohustada Eesti Vabariiki ja Võru linna maksma talle igakuiselt täiendavat toetust ja tagastas kohustamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Seejärel märkis halduskohus, et isegi kui tõlgendada kaebust varalise kahju hüvitamise nõudena, siis ei ole haldusasja sisuline menetlemine selles asjas põhjendatud. Halduskohus leidis, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline ning tagastas hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Halduskohus märkis, et määruskaebuse esitaja ei ole kirjeldanud, milliste toimingutega talle kahju tekitati ning ei väida, et Eesti Vabariik või Võru linn oleks talle üldse mingit kahju tekitanud.
11.HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Ringkonnakohus leiab analoogselt Riigikohtu seisukohaga (RKHKm 01.12.2005, 3-3-1-67-05, p 6), et kohtu ülesanne on aidata kaasa kaebuse täpsustamisele. Halduskohus peab välja selgitama kaebuse eesmärgi ning sellele vastava kaebuse eseme ja liigi. Vajadusel peab halduskohus selgitama kaebuse täpsustamise vajadust ning andma selleks tähtaja. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et halduskohus tagastas määruskaebuse esitaja kaebuse ennatlikult, eelnevalt kaebuse eset ja sellega seotud asjaolusid välja selgitamata. Kuid ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse (RKHKo 17.11.2005, 3-3-1-54-04, p 14). Seega oleks halduskohus pidanud määruskaebuse esitaja tegeliku tahte välja selgitama ning alles seejärel hindama kaebuse menetlusse võtmise võimalikkust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tal võimalik kõrvaldada halduskohtu määruse puudusi, sest sellisel juhul muutuks ringkonnakohus esimese astme kohtuks ning ei oleks tagatud menetlusosaliste õiguste kaitse kolmeastmelises kohtusüsteemis.
12.Ringkonnakohus lisab, et kaebaja tuginemine õigusnormile, millest kohtu hinnangul ei tulene kaebajale kaebuses väidetud subjektiivset õigust, ei pruugi igas olukorras anda alust kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebuse tagastamiseks peab subjektiivse õiguse puudumine olema selge ilma kahtluseta (viimati RKHKm 07.12.2020, 3-19-2448, p 10). Kui kaebaja väidab põhiõiguse rikkumist (nt õigus abile töövõimetuse ja/või puuduse korral), siis peab ringkonnakohtu hinnangul olema selge seegi, et subjektiivse õiguse puudumine on kooskõlas põhiseadusega. Sellises olukorras võib olla soovitatav võtta kaebus menetlusse ja kui asja läbivaatamise käigus peaks selguma, et kaebaja esitatud nõudeõiguse eeldused siiski mingil põhjusel ei ole täidetud, jätta kaebus rahuldamata, selle asemel et asuda täitma kõrgendatud põhjendamiskohustuse nõuet, mida Riigikohtu praktikast lähtuvalt tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu kaebuse tagastamisel rakendada.
13.Eelnevast tulenevalt tuleb Tartu Halduskohtu 10.09.2020. a määrus HKMS § 199 lg 2 p 3 alusel tühistada ja saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks halduskohtule.
14.Kuna ringkonnakohus saadab haldusasja halduskohtule tagasi, ei võta ringkonnakohus seisukohta määruskaebuses esitatud tõendite kogumise taotluse suhtes. Uute tõendite asjakohasuse üle on võimalik otsustada halduskohtul.
15.Kaebaja on määruskaebusele lisanud Tartu Halduskohtu 10.09.2020. a määruse käesolevas haldusasjas. Kuna nimetatud kohtumäärus on haldusasja materjalide juures olemas, puudus vajadus selle esitamiseks kohtule ja ringkonnakohus tagastab selle määruskaebuse esitajale.
16.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga Z.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.