Telegram Media MTÜ kaebus kohustada Riigikantseleid lubama Telegram Media MTÜ ajakirjanikke alaliselt Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele
Menetlusosalised
Kaebaja – Telegram Media MTÜ (endine Unlimited MTÜ), volitatud esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg Vastustaja – Riigikantselei, volitatud esindajad v.adv Ants Nõmper, adv Merlin Liis
Asja läbivaatamine
03.11.2020 istungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.12.2020 (HKMS § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
Telegram Media MTÜ annab välja meediaväljaannet „Telegram“ ning on soovinud pääseda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, et kajastada seal avaldatavat teavet ning esitada pressikonverentsidel osalevate Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimusi.
2.Kuna Riigikantselei takistas Telegram Media MTÜ ajakirjanike pääsu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, pöördus Telegram Media MTÜ lepingulise esindaja vahendusel 04.06.2020 Riigikantselei poole selgituste saamiseks ning sai Riigikantseleist 18.06.2020 ekirjas vastuseks, et valitsuse pressikonverentsile juurdepääs on kutse- ehk akrediteeringupõhine, mille põhimõtted on välja töötanud ja avalikkusele teatavaks teinud Riigikantselei valitsuse kommunikatsioonibüroo ning vahetult pressikonverentsil osalemise võimalused on objektiivselt piiratud ruumi suuruse, samuti ajaliste võimalustega.
3-20-1307
3.Tallinna Halduskohtusse saabus 10.07.2020 MTÜ Unlimited (alates 14.09.2020 on ühingu uus nimi Telegram Media MTÜ) kaebus nõudega kohustada Riigikantseleid lubama Telegram Media MTÜ ajakirjanikke alaliselt Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Telegram Media MTÜ põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja annab välja meediaväljaannet „Telegram“ ning soovib selles kajastada ka Vabariigi Valitsuse tegevust, mis eeldab võimalust osaleda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil, et kajastada seal avaldatavat teavet ning esitada pressikonverentsidel osalevate Vabariigi Valitsuse liikmetele küsimusi. Selliste õiguste realiseerimine tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 19 (vaba eneseteostus) ja 45 (sõna- ja ajakirjandusvabadus). Kuna vastustaja keeldumine lubada kaebajat pressikonverentsidele takistab nende õiguste realiseerimist, rikub vastustaja tegevus neid põhiõigusi ning kaebajal on õigus nende õiguste kaitseks pöörduda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 alusel halduskohtu poole. 2) Vastustaja vastustest võib välja lugeda, et kaebajat ei lubata seetõttu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile, et kaebaja ei vasta pressikonverentsile akrediteerimise nõuetele ning isikute arv, kes saavad pressikonverentsil osaleda, on piiratud seoses ruumi ja aja defitsiidiga. Need keeldumise alused on õigusvastased. Valituskommunikatsiooni korraldamine kuulub riigivõimu teostamise alla. See tegevus hõlmab ka Vabariigi Valitsuse pressikonverentside korraldamist. Vastustaja on enda 18.06.2020 vastuses möönnud, et õigusaktidest ei tulene valitsuse pressikonverentsile juurdepääsu, s.o kutse ehk akrediteeringu väljastamise aluseid, vaid need põhimõtted on välja töötanud ja avalikkusele teatavaks teinud Riigikantselei valitsuse kommunikatsioonibüroo. Eeltoodust võib järeldada, et kaebajat ei akrediteerita põhjusel, et vastustaja hinnangul ei vasta kaebaja eelnevalt viidatud Riigikantselei valitsuse kommunikatsioonibüroo poolt välja töötatud põhimõtetele. Sellest omakorda järeldub, et vastustaja takistab kaebaja juurdepääsu valitsuse pressikonverentsile alusel, mis ei tulene õigusaktidest. Juba ainuüksi nimetatud põhjusel on vastustaja keeldumine kui toiming õigusvastane, kuna see ei põhine seadustel ega õigusaktidel, mistõttu on keeldumine kui toiming vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg-ga 1. 3) Kaebaja ei ole Vabariigi Valitsuse kodulehelt ega mujal avalikest allikatest suutnud leida vastustaja 18.06.2020 e-kirjas viidatud pressikonverentsile juurdepääsu kutse ehk akrediteeringu andmise põhimõtteid. On ilmne, et tegemist ei saakski olla õiguslikku mõju omava õigusaktiga, kuid tutvudes Vabariigi Valitsuse kodulehega, on seal avaldatud teave selle kohta, et valitsuse pressikonverentsile on oodatud Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) ja Pressinõukoguga liitunud väljaanded ja nende ajakirjanikud ning püsiakrediteeringuga toimetuste ajakirjanikud. Samuti on loetletud meediaväljaanded, kellel ja kelle ajakirjanikel on püsiakrediteering. Juhul, kui vastustaja keeldumine põhinebki Vabariigi Valitsuse veebilehel avaldatud ning kirjeldatud teabel, siis on ilmne, et tegemist ei ole õigusaktiga, mille alusel oleks õigustatud kaebaja mittelubamine Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile. Kaebaja mittelubamine pressikonverentsile ei saa põhineda valitsuskommunikatsiooni käsiraamatule, millele vastustaja on samuti viidanud. Käsiraamat ei ole käsitatav õigusakti ega halduseeskirjana. Isegi kui see on halduseeskiri, ei saa sellest tuleneda keeldumise aluseid. Samuti on vastustaja enda 18.06.2020 e-kirjas viidanud ka ruumi- ja ajadefitsiidile, kuid ka see ei ole legitiimne põhjus, mis tuleneks õigusaktidest. 4) Kaebajat koheldakse teiste ajakirjandusväljaannetega võrreldes ebavõrdselt ja diskrimineerivalt. Vastustaja käsitus n-ö klassikalisest ja usaldusväärsest ajakirjandusest on ekslik, kuna ei võta arvesse asjaolu, et ajakirjanduse sisu ja vorm on ajas muutuv nähtus. Välisriikide ajakirjanikud, kes soovivad osaleda valitsuse pressikonverentsidel, ei pea vastama
3-20-1307 valitsuse kodulehel esitatud nõudmistele, et ajakirjanik peab olema EML või Pressinõukogu liige või omama püsiakrediteeringut. Seega koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes välisriikide ajakirjanikega. Kõik vastustaja põhjendused selle kohta, et füüsiline kohalolek valitsuse presskonverentsidel avaldatava teabe kajastamiseks ei ole vajalik, on otsitud ja sisutühjad.
5.Riigikantselei leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebajal puudub kaebeõigus. Riigikantselei (ega Vabariigi Valitsus) ei ole ühegi õigusaktiga kohustatud läbi viima Vabariigi Valitsuse pressikonverentse. Kohustust pressikonverentside läbiviimiseks ei tulene Riigikantselei põhimäärusest, Vabariigi Valitsuse seadusest (VVS) ega ühestki muust õigusaktist. Kaebaja on kaebuse punktis 2.2.4. põhjendanud, et Riigikantselei põhimääruse § 2 lg 7 kohaselt kuulub Riigikantselei ülesannete hulka muuhulgas Vabariigi Valitsuse ja peaministri avalike suhete korraldamine ja kommunikatsioon. Viidatud ülesanne ei tähenda aga kohustust korraldada Vabariigi Valitsuse pressikonverentse. Isegi kui Riigikantselei (või Vabariigi Valitsus) oleks kohustatud läbi viima Vabariigi Valitsuse pressikonverentse, ei tulene ühestki õigusaktist kohustust, mis annaks mistahes isikule subjektiivse õiguse nõuda enda lubamist pressikonverentsile. Riigikantselei põhimääruse § 2 lg 7, mille kohaselt kuulub Riigikantselei ülesannete hulka muuhulgas Vabariigi Valitsuse ja peaministri avalike suhete korraldamine ja kommunikatsioon, ei kohusta Riigikantseleid enda ülesannete täitmise raames lubama soovijaid Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele. 2) Vastustaja ei ole mitte kunagi keelanud ega takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist väljaandes Telegram ega mujal. Asjaolu, et kaebaja ei saa Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel füüsiliselt kohal viibida, ei takista kaebajal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist. Vastustaja ei ole mitte kunagi ega mistahes viisil takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel avaldatud teabe refereerimist, avaldamist, kritiseerimist, arvustamist, parodeerimist ega muul viisil kasutamist. Ka ei ole vastustaja mitte kunagi ega mistahes viisil piiranud kaebaja juurdepääsu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel avaldatud teabele. Kaebajale on tagatud (nii reaalajas kui ka hiljem salvestistele) vaba juurdepääs Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, samuti vaba juurdepääs kogu Vabariigi Valitsuse poolt avaldatud infole interneti kaudu. Kaebajale on tagatud õigus küsida Vabariigi Valitsuse liikmetelt küsimusi vastustaja e-posti kaudu ja telefoni teel ning õigus esitada küsimusi või nõuda infot teabenõude, selgitustaotluse või märgukirja vormis. Ainuüksi asjaoluga, et kaebajale ei võimaldata pressikonverentsil füüsiliselt kohal viibimist, ei ole kaebajalt võetud õigust kajastada Vabariigi Valitsuse tegevust ning realiseerida sõna- ja väljendusvabadust. 3) Kuna praegusel juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda enda lubamist Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, ei pea Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele lubamise keeldumiseks olema HMS § 107 lg‐le 1 vastavat seaduslikku alust. HMS § 107 lg 2 kohaselt määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. VVS § 18 lg 6 ja § 27 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse "Vabariigi Valitsuse reglement" § 24 lg 3 kohaselt on Riigikantseleil õigus anda valitsuskommunikatsiooni korraldamiseks juhiseid. Kirjeldatud juhiste andmiseks on Riigikantselei välja andnud valitsuskommunikatsiooni käsiraamatu. Riigikantselei on andnud juhise mitte käsitada „meediaväljaannetena“ kanaleid, mille toimetused ei ole sõltumatud ning mis ei järgi head ajakirjandustava. Viidatud juhised on olemuselt haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile. Otsustusõiguse teostamine selle üle, keda lubada valitsuse pressikonverentsile, on haldusorgani diskretsiooniõiguse teostamine, mida tuleb teha kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas. Vastustaja ei ole käesoleval juhul diskretsioonipiire ületanud.
3-20-1307 4) Riigikantselei juhiste kohaselt tagatakse akrediteering head ajakirjandustava järgivatele professionaalsetele ajakirjandusorganisatsioonidele. Hea ajakirjandustava tähendab Eesti ajakirjanduseetika koodeksi järgi muu hulgas seda, et ajakirjandusväljaandes ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Samuti peab uudismaterjal põhinema tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. Eelkirjeldatust ja Riigikantselei juhistest tulenevalt ei tagata akrediteeringut Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele meediaväljaannetele, mis ei järgi head ajakirjandustava, ei ole sõltumatud või mis levitavad väärinfot (nn alternatiivmeedia kanalid), sest selliseid kanaleid ei käsitleta professionaalse ajakirjandusena. Analoogselt annab ka Euroopa Komisjon akrediteeringuid üksnes piiratud arvule ajakirjanikele, kusjuures akrediteerimise tingimuse välistab, kui organisatsioon ei ole läbipaistev selles osas, kuidas ja kelle poolt toimub organisatsiooni rahastamine või kui organisatsioon ei tegele professionaalse ajakirjandusega ning ei ole võtnud kohustust kinni pidada ajakirjandusorganisatsioonidele kehtestatud reeglitest. Kuivõrd vastustaja soovib reeglina ise vältida seisukoha võtmist küsimuses, milline väljaanne tegeleb professionaalse ajakirjandusega ning milline mitte, lähtub vastustaja akrediteeringute andmisel eelkõige meedia eneseregulatsioonile allutatusest. Eeltoodust tulenevalt ongi vastustaja andnud akrediteeringu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel viibimiseks kõikidele EML-ga liitunud väljaannetele, samuti Välisministeeriumi poolt akrediteeritud välisajakirjanikele. Vastustaja on andnud akrediteeringud kõikidele Välisministeeriumi poolt välissuhtlemisseaduse (VÄSS) § 9 lõike 7 punkti 5 ja lõike 12 alusel antud määruse "Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord" alusel akrediteeritud ajakirjanikele. Vastustaja eeldab, et Välisministeerium on kontrollinud, et kõik akrediteeringu saanud välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning järgivad ajakirjanduseetikat. 5) Kaebaja ei tegele professionaalse ajakirjandusega. Telegrami veebilehe põhjal ei ole läbipaistev ja avalik Telegrami toimetus ja autorid ning Telegrami rahastamise põhimõtted. Telegrami veebihe järgi kuulub Telegrami toimetusse lisaks peatoimetajale ainult 2 toimetajat, kusjuures artiklite juures nende autoreid ei avaldata. Kaebaja on nn alternatiivset maailmavaadet levitav organisatsioon. Kaebajale (ja analoogsetele alternatiivsetele kanalitele) on omane vastandumine „peavoolule“. Vastandumise eesmärgil seatakse kahtluse alla kõik nn peavoolu poolt avaldatu, avaldatakse vandenõuteooriaid ning aetakse segamini faktid oletuste ja arvamustega. Kaebaja levitab ja propageerib oma tegevuses igapäevaselt ohtlikku väärinformatsiooni, seades ohtu Eesti kodanike elu ja tervise. 6) Lisaks, Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile ajakirjanike lubamisel ja mittelubamisel on vastustaja pidanud arvestama ka ajaliste ja ruumiliste piirangutega. Vabariigi Valitsuse pressikonverents toimub Stenbocki majas spetsiaalselt pressikonverentside läbiviimiseks kujundatud ruumis. Ruumi väiksuse tõttu ei ole võimalik pressikonverentsi ruumi mahutada piiramatut arvu soovijaid. Ka tuleb Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi korraldamisel arvestada ajaliste piirangutega. Kuna Vabariigi Valitsuse liikmetel on lisaks pressikonverentsi pidamisele ka teisi töökohustusi, on oluline viia pressikonverentse läbi võimalikult operatiivselt ja ajaefektiivselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Käesoleval juhul on Telegram Media MTÜ pöördunud kohtusse enda õiguste kaitseks ‒ Riigikantselei ei ole lubanud kaebaja töötajaid (ajakirjanikke) osaleda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Telegram Media MTÜ põhikirja kohaselt on MTÜ tegevuse eesmärgiks internetis avaldamiseks kirjutada ja toimetada uudisväärtusega artikleid ja interneti-TV ja raadio-, telesaateid ning seeläbi avardada lugejate/vaatajate mõttemaailma, samuti edendada väitluskultuuri populaarteemadel. Kaebaja on selgitanud, et annab välja meediaväljaannet „Telegram“. Telegram Media MTÜ haldab portaali Telegram (https://www.telegram.ee/).
3-20-1307 Kaebaja annab välja ka samanimelist paberajakirja. Kaebeõiguse hindamisel ei tule tuvastada seda, kas kaebaja vastab (professionaalse) ajakirjanduse sisulistele tunnustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pakub erinevaid meediatooteid, mille kaudu antakse edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes (vt EIKo 08.07.1986, Ligens vs. Austria), mistõttu langeb kaebaja tegevus PS § 44 (õigus saada informatsiooni) ja 45 (õigus levitada informatsiooni), samuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 10 kaitsealasse. Kaebaja kaebeõigust tuleb jaatada.
7.Vastustaja leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus seetõttu, et ükski õigusakt ei kohusta valitsuse pressikonverentse korraldama. Samuti puudub isikutel subjektiivne õigus nõuda enda lubamist valitsuse pressikonverentsile. Kohus märgib, et asjaolust, et pressikonverentside korraldamise kohustust ühestki õigusaktist ei tulene, ei saa teha järeldust, et vastustaja on täiesti vaba otsustama selle üle, keda pressikonverentsile lubatakse. Kohus märgib, et Vabariigi Valitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on valitsusel suur otsustusruum selle üle, kuidas valitsuse tegevuse kohta info edastamine korraldada. Valitsus on aruandekohustuslik Riigikogu ees, nõndasamuti on valitsusel kohustus oma tegevusest informeerida avalikkust. Selleks on ühe väljundina ette nähtud pressikonverentside korraldamine. Valitsuse pressikonverentsid on veebi vahendusel kättesaadavad kõigile huvilistele. Vahetult saavad pressikonverentsist osa võtta ning valitsuse liikmetele küsimusi esitada nn professionaalse meedia esindajad. Vabariigi Valitsuse veebilehe kohaselt on valitsuse pressikonverentsile oodatud EML ja Pressinõukoguga liitunud väljaanded ja nende ajakirjanikud ning püsiakrediteeringuga toimetuste ajakirjanikud (https://www.valitsus.ee/et/pressikonverentsid). Kohtu arvates on õiguspärane ja põhjendatud kehtestada pressikonverentsi korraldus, mille kohaselt saavad sellel vahetult osaleda ja küsimusi esitada professionaalse meedia esindajad. Valitsusel ei ole kohustust tagada iga soovija osalemine pressikonverentsil. Kohus möönab, et selline kohustus võiks tõepoolest negatiivselt mõjutada valitsuse tegevuse operatiivsust ja ajaefektiivsust. Ka võib asjakohaseks osutuda ruumilise piirangu argument. Samas, kui konkreetne väljaanne väidab end tegelevat professionaalse ajakirjandusega, kujutab tema valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jätmine endast eelduslikult küllaltki intensiivset PS §-dest 44 ja 45 tuleneva meediavabaduse riivet, sest on usutav, et mistahes teised võimalused teavet saada, millele vastustaja on viidanud, ei ole info tähtsuse, täpsuse ja operatiivsuse mõttes võrreldavad võimalusega osaleda pressikonverentsil ja küsida valitsuse liikmete käest küsimusi. Seetõttu ei saa väita, et valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jäämine oleks ühe meediaväljaande jaoks väheintensiivne õiguste riive või puuduks riive sootuks.
8.Nagu kohus märkis, on õiguspärane korraldada pressikonverentse üksnes professionaalse meedia esindajatele. Riigikantselei ei ole seadnud professionaalsuse tõendamiseks erinõudeid. Sisulise kriteeriumina on valitsuse pressikonverentsil osalemiseks seatud üksnes tingimus, et väljaanded oleksid liitunud EML ja Pressinõukoguga. Küsimus on selles, kas vastustaja saab pressikonverentsil osalemise eeldusena kehtestada EML ja Pressinõukoguga liitumise kohustuse. Kohus leiab, et vastav nõue on õiguspärane ja põhjendatud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on EIÕK artikli 10 kontekstis rõhutanud meedia olulist rolli ühiskonna „vahikoerana“ avaliku võimu kuritarvitamise paljastamisel ning ennetamisel. Meedia tegutseb kogu ühiskonna huvides, hoides avalikkust informeerituna ja võimaldades avalikkusel kritiseerida valitsuse, poliitikute ja teiste ühiskonnas tähtsat rolli mängivate isikute tööd. Ajakirjandusele on antud võrreldes teiste isikutega rohkem vabadust ja kaitset. Näiteks võivad nad oma kriitikas kasutada karmimaid väljendeid ja kaitsta oma allikaid. Kuid need ajakirjanduse eriõigused ja -vabadused ei ole piiramatud ning sisaldavad ka kohustusi. EIK räägib õigustest ja kohustustest, mis on meediavabaduse lahutamatuks osaks. Ajakirjandusel on kohustus anda täpset ja usaldusväärset infot kooskõlas vastutustundliku ajakirjanduse (responsible journalism) põhimõttega (vt nt EIKo 29.03.2016, Bédat v. Switzerland, p 50). EIK
3-20-1307 on rõhutanud ka ajakirjanduse eetika olulisust (vt nt EIKo 10.12.2007, Stoll v. Switzerland, p 103). Vastutustundlik ajakirjandus eeldab mh seda, et konkreetse meediaväljaande rahastamine on läbipaistev ning konkreetne ajakirjanduslik tegevus järgib ka sisuliselt üldtunnustatud ajakirjandusliku sisu loomise põhimõtteid ‒ näiteks viidatakse info allikatele, eristatakse fakte oletustest ja arvamustest jms. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtted laienevad ka uue meedia väljaannetele (nt internetiportaalid), kui nad täidavad ühiskonna „vahikoera“ rolli. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimine teebki konkreetsest meediaväljaandest professionaalse ajakirjanduse viljeleja. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise nõue ei ole meediavabaduse piirang, vaid sellise vabadusega kaasnevate privileegide realiseerimise eeldus. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et pressikonverentsile pääsemise tingimused peksid tulema seadusest või mõnest muust õigusaktist. Vastustaja tegevust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et keeldumise põhjendamisel on ta viidanud valitsuskommunikatsiooni käsiraamatule, mida ei ole õigusaktina vastu võetud.
9.Eestis puudub ajakirjandusseadus. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole meediaväljaanded avaliku võimu poolt litsentseeritud, neile ei ole kehtestatud ajakirjanduslikus tegevuses sisulisi nõudeid ega standardeid ‒ ka selline tegevus ei oleks EIÕK artikliga 10 välistatud. Eestis toimib vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise kontroll meediaorganisatsioonide eneseregulatsiooni kaudu. Asutatud on EML, mille liikmeks saavad astuda kõik meediaorganisatsioonid, kes järgivad liidu põhikirja ja selle kaudu rahvusvaheliselt aktsepteeritud ajakirjandustavasid ja -eetikat. EML on asutanud ka Pressinõukogu. Pressinõukogu on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, mis pakub lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele võimaluse leida meediaga vastuollu sattunult kohtuväliseid lahendusi. Nõue lubada valitsuse pressikonverentsile üksnes EML ja Pressinõukoguga ühinenud meediaorganisatsioone on kohtu arvates õiguspärane ja proportsionaalne. Kõigil meediaväljaannetel on võimalik seda liikmelisust taotleda.
10.Käesoleva kaebuse läbivaatamisel ei kuulu hindamisele see, kas kaebajat ei ole õiguspäraselt EML liikmeks vastu võetud. Kaebaja seadusliku esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt sai kaebaja keelduva vastuse põhjendusel, et kaebaja tegevus ei ole klassikaline ajakirjandus. EML põhikirja p 1.1. kohaselt on EML mittetulundusühinguna tegutsev vabatahtlik avalik ühendus, mille põhitegevus on suunatud Eesti Vabariigis tegutsevate meediaorganisatsioonide ühendamisele ning selle kaudu ajakirjanduse kui Eesti rahvuskultuuri olulise osa arendamisele, sõltumata meediaorganisatsioonide omandivormist või nende tegevuse väljundist (ringhääling, veeb, print). Seega ei võeta EML põhikirja kohaselt EML liikmeks üksnes n-ö klassikalisi meediaväljaandeid. Ka liidu kodulehelt nähtuvalt on liidu liikmeteks arvukalt internetiportaale. Seega ei saa meediaorganisatsiooni tegevuse väljund olla põhjuseks EML liikmeks vastuvõtmisest keeldumisel. Kaebajal on õigus EML keeldumist kohtulikult vaidlustada. Käesoleva kaebuse raames ei ole vajadust hinnata seda, kas kaebaja sisuliselt järgib vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid. Kuigi vastustaja on selle kahtluse alla seadnud, on kohtule nähtuvalt pressikonverentsile mittelubamise põhjus olnud siiski formaalse nõude ‒ kaebaja ei ole EML ega Pressinõukogu liige ‒ mittetäitmine. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks anda sisulist hinnangut kaebaja tegevusele professionaalse meediaväljaandena.
11.Kuna kaebaja on Eestis tegutsev meediaorganisatsioon, ei saa ta apelleerida võrdsele kohtlemisele välismaist massiteabevahendit esindavate ajakirjanikega. Siiski on vastustaja asjakohaselt viidanud VÄSS § 9 lg 7 p 5 ja lg 12 alusel antud määrusele "Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord". Nimetatud määrusest nähtuvalt ei saa välisriigi meedia esindajad automaatset akrediteeringut, vaid nende ajakirjanike osas teostab kontrolli Välisministeerium. Enne akrediteeringu andmist teeb
3-20-1307 Välisministeerium kindlaks, kas välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning kas nad järgivad ajakirjanduseetikat. Asjaolu, et välisriigi meediaväljaanded ei ole EML liikmed, ei tähenda, et nad ei järgiks vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid.
12.Ülaltoodut arvestades jääb kaebus rahuldamata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja 03.11.2020 menetlusdokumendi kohaselt palub vastustaja kaebajalt välja mõista 5641,46 eurot (käibemaksuta) menetluskulusid, 05.11.2020 menetlusdokumendi kohaselt täiendavalt 960 eurot (käibemaksuta) kohtuistungiga seotud kulusid, st kokku 5641,46+960 eurot= 6601,46 eurot (käibemaksuta). Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine haldusorgani kasuks on põhjendatud juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu arvates on põhjendatud jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtu hinnangul ei välju käesolev vaidlus Riigikantselei igapäevategevusest. Ka ei ole vaidlus õiguslikult keerukas ega mahukas. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.