Andmekogud ja avalik teave › Muud andmekogud ja avalik teave

3-20-1307 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1307 et tegemist ei ole õigusaktiga, mille alusel oleks õigustatud kaebaja mittelubamine Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile. Kaebaja mittelubamine pressikonverentsile ei saa põhineda valitsuskommunikatsiooni käsiraamatule, millele vastustaja on samuti viidanud. Käsiraamat ei ole õigusakt ega halduseeskiri. Isegi kui see on halduseeskiri, ei saa sellest tuleneda keeldumise aluseid. Samuti on vastustaja 18.06.2020 e-kirjas viidanud ruumi- ja ajadefitsiidile, kuid ka see ei ole legitiimne põhjus, mis tuleneks õigusaktidest. Kaebajat koheldakse teiste ajakirjandusväljaannetega võrreldes ebavõrdselt ja diskrimineerivalt. Vastustaja käsitus n-ö klassikalisest ja usaldusväärsest ajakirjandusest on ekslik, kuna ei võta arvesse asjaolu, et ajakirjanduse sisu ja vorm on ajas muutuv nähtus. Välisriikide ajakirjanikud, kes soovivad osaleda valitsuse pressikonverentsidel, ei pea vastama valitsuse kodulehel esitatud nõudmistele, et ajakirjanik peab olema EML või Pressinõukogu liige või omama püsiakrediteeringut. Seega koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes välisriikide ajakirjanikega. Kõik vastustaja põhjendused selle kohta, et füüsiline kohalolek ei ole valitsuse presskonverentsidel avaldatava teabe kajastamiseks vajalik, on otsitud ja sisutühjad.

Riigikantselei palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus. Riigikantselei (ega Vabariigi Valitsus) ei ole ühegi õigusaktiga kohustatud läbi viima Vabariigi Valitsuse pressikonverentse. Kaebaja on kaebuses põhjendanud, et Riigikantselei põhimääruse § 2 lg 7 kohaselt kuulub Riigikantselei ülesannete hulka muu hulgas Vabariigi Valitsuse ja peaministri avalike suhete korraldamine ja kommunikatsioon. Viidatud ülesanne ei tähenda aga kohustust korraldada Vabariigi Valitsuse pressikonverentse. Isegi kui Riigikantselei (või Vabariigi Valitsus) oleks kohustatud läbi viima Vabariigi Valitsuse pressikonverentse, ei tulene ühestki õigusaktist kohustust, mis annaks mistahes isikule subjektiivse õiguse nõuda enda lubamist pressikonverentsile. Vastustaja ei ole mitte kunagi takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist väljaandes Telegram ega mujal. Asjaolu, et kaebaja ei saa Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel füüsiliselt kohal viibida, ei takista tal Vabariigi Valitsuse tegevuse kajastamist. Vastustaja ei ole takistanud kaebajal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel avaldatud teabe refereerimist, avaldamist, kritiseerimist, arvustamist, parodeerimist ega muul viisil kasutamist. Ka ei ole vastustaja mitte kunagi ega mistahes viisil piiranud kaebaja juurdepääsu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel avaldatud teabele. Kaebajale on tagatud (nii reaalajas kui ka hiljem salvestistele) vaba juurdepääs Vabariigi Valitsuse pressikonverentside ülekannetele, samuti vaba juurdepääs kogu Vabariigi Valitsuse avaldatud infole. Kaebajale on tagatud õigus küsida Vabariigi Valitsuse liikmetelt küsimusi vastustaja eposti kaudu ja telefoni teel ning õigus esitada küsimusi või nõuda infot teabenõude, selgitustaotluse või märgukirja vormis. Ainuüksi asjaoluga, et kaebajale ei võimaldata pressikonverentsil füüsiliselt kohal viibida, ei ole kaebajalt võetud õigust kajastada Vabariigi Valitsuse tegevust ning realiseerida sõna- ja väljendusvabadust. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda lubamist Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele, ei pea keeldumiseks olema HMS § 107 lg‐le 1 vastavat seaduslikku alust. HMS § 107 lg 2 kohaselt määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 18 lg 6 ja § 27 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 13.01.2011 määruse nr 10 "Vabariigi Valitsuse reglement" § 24 lg 3 kohaselt on Riigikantseleil õigus anda valitsuskommunikatsiooni korraldamiseks juhiseid. Kirjeldatud juhiste andmiseks on Riigikantselei välja andnud valitsuskommunikatsiooni käsiraamatu. Riigikantselei on andnud juhise mitte käsitada „meediaväljaannetena“ kanaleid, 3(9)

3-20-1307 mille toimetused ei ole sõltumatud ning mis ei järgi head ajakirjandustava. Viidatud juhis on olemuselt halduseeskiri, mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile. Otsustusõiguse teostamine selle üle, keda lubada valitsuse pressikonverentsile, on haldusorgani diskretsiooniõiguse teostamine. Vastustaja ei ole diskretsioonipiire ületanud. Riigikantselei juhiste kohaselt tagatakse akrediteering head ajakirjandustava järgivatele professionaalsetele ajakirjandusorganisatsioonidele. Hea ajakirjandustava tähendab Eesti ajakirjanduseetika koodeksi järgi muu hulgas seda, et ajakirjandusväljaandes ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav info. Samuti peab uudismaterjal põhinema tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. Eelkirjeldatust ja Riigikantselei juhistest tulenevalt ei tagata akrediteeringut Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele meediaväljaannetele, mis ei järgi head ajakirjandustava, ei ole sõltumatud või mis levitavad väärinfot (nn alternatiivmeedia kanalid), sest selliseid kanaleid ei käsitata professionaalse ajakirjandusena. Analoogselt annab ka Euroopa Komisjon akrediteeringuid üksnes piiratud arvule ajakirjanikele, kusjuures akrediteerimise tingimuse välistab see, kui organisatsioon ei ole läbipaistev osas, kuidas ja kelle poolt toimub organisatsiooni rahastamine või kui organisatsioon ei tegele professionaalse ajakirjandusega ega ole võtnud kohustust kinni pidada ajakirjandusorganisatsioonidele kehtestatud reeglitest. Kuivõrd vastustaja soovib reeglina ise vältida seisukoha võtmist küsimuses, milline väljaanne tegeleb professionaalse ajakirjandusega ning milline mitte, lähtub vastustaja akrediteeringute andmisel eelkõige meedia eneseregulatsioonile allutatusest. Eeltoodust tulenevalt ongi vastustaja andnud akrediteeringu Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel viibimiseks kõikidele EML-ga liitunud väljaannetele, samuti Välisministeeriumi poolt akrediteeritud välisajakirjanikele. Vastustaja on andnud akrediteeringud kõikidele Välisministeeriumi poolt välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 9 lg 7 p 5 ja lg 12 alusel antud välisministri 04.05.2017 määruse nr 5 "Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord" alusel akrediteeritud ajakirjanikele. Vastustaja eeldab, et Välisministeerium on kontrollinud, et kõik akrediteeringu saanud välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning järgivad ajakirjanduseetikat. Kaebaja ei tegele professionaalse ajakirjandusega. Telegrami veebilehe põhjal ei ole läbipaistev ja avalik Telegrami toimetus ega autorid ning Telegrami rahastamise põhimõtted. Telegrami veebilehe järgi kuulub Telegrami toimetusse lisaks peatoimetajale ainult 2 toimetajat, kusjuures artiklite juures ei avaldata nende autoreid. Kaebaja on nn alternatiivset maailmavaadet levitav organisatsioon. Kaebajale (ja analoogsetele alternatiivsetele kanalitele) on omane vastandumine „peavoolule“. Vastandumise eesmärgil seatakse kahtluse alla kõik nn peavoolu poolt avaldatu, avaldatakse vandenõuteooriaid ning aetakse segamini faktid oletuste ja arvamustega. Kaebaja levitab ja propageerib oma tegevuses igapäevaselt ohtlikku väärinformatsiooni, seades ohtu Eesti kodanike elu ja tervise. Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile ajakirjanike lubamisel ja mittelubamisel on vastustaja pidanud arvestama ka ajaliste ja ruumiliste piirangutega. Vabariigi Valitsuse pressikonverents toimub Stenbocki majas spetsiaalselt pressikonverentside läbiviimiseks kujundatud ruumis. Ruumi väiksuse tõttu ei ole võimalik pressikonverentsi ruumi mahutada piiramatut arvu soovijaid. Ka tuleb pressikonverentsi korraldamisel arvestada ajaliste piirangutega. Kuna Vabariigi Valitsuse liikmetel on lisaks pressikonverentsi pidamisele ka teisi töökohustusi, on oluline viia pressikonverentse läbi võimalikult operatiivselt ja ajaefektiivselt.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Telegram Media MTÜ on pöördunud kohtusse enda õiguste kaitseks ‒ Riigikantselei ei ole lubanud kaebaja töötajaid (ajakirjanikke) osaleda Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. 4(9)

3-20-1307 Kaebeõiguse hindamisel ei tule tuvastada seda, kas kaebaja vastab (professionaalse) ajakirjanduse sisulistele tunnustele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pakub erinevaid meediatooteid, mille kaudu antakse edasi teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 08.07.1986 otsus Lingens vs Austria), mistõttu langeb kaebaja tegevus PS § 44 (õigus saada informatsiooni) ja § 45 (õigus levitada informatsiooni), samuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 10 kaitsealasse. Kaebaja kaebeõigust tuleb jaatada. Asjaolust, et ühestki õigusaktist ei tulene pressikonverentside korraldamise kohustust, ei saa teha järeldust, et vastustaja on täiesti vaba otsustama selle üle, keda pressikonverentsile lubatakse. Vabariigi Valitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on valitsusel suur otsustusruum selle üle, kuidas valitsuse tegevuse kohta info edastamine korraldada. Valitsuse pressikonverentsid on veebi vahendusel kättesaadavad kõigile huvilistele. Vahetult saavad pressikonverentsist osa võtta ning valitsuse liikmetele küsimusi esitada nn professionaalse meedia esindajad. Vabariigi Valitsuse veebilehe kohaselt on valitsuse pressikonverentsile oodatud EML ja Pressinõukoguga liitunud väljaanded ja nende ajakirjanikud ning püsiakrediteeringuga toimetuste ajakirjanikud. Õiguspärane ja põhjendatud on kehtestada pressikonverentsi korraldus, mille kohaselt saavad sellel vahetult osaleda ja küsimusi esitada professionaalse meedia esindajad. Valitsusel ei ole kohustust tagada iga soovija osalemine pressikonverentsil. Selline kohustus võiks negatiivselt mõjutada valitsuse tegevuse operatiivsust ja ajaefektiivsust. Ka võib asjakohaseks osutuda ruumilise piirangu argument. Samas, kui konkreetne väljaanne väidab end tegelevat professionaalse ajakirjandusega, kujutab tema valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jätmine endast eelduslikult küllaltki intensiivset PS §-dest 44 ja 45 tuleneva meediavabaduse riivet, sest on usutav, et mistahes teised võimalused teavet saada, millele vastustaja on viidanud, ei ole info tähtsuse, täpsuse ja operatiivsuse mõttes võrreldavad võimalusega osaleda pressikonverentsil ja küsida valitsuse liikmete käest küsimusi. Seetõttu ei saa väita, et valitsuse pressikonverentsilt kõrvale jäämine oleks ühe meediaväljaande jaoks väheintensiivne õiguste riive või puuduks riive sootuks. Riigikantselei ei ole seadnud professionaalsuse tõendamiseks erinõudeid. Sisulise kriteeriumina on valitsuse pressikonverentsil osalemiseks seatud üksnes tingimus, et väljaanded oleksid liitunud EML ja Pressinõukoguga. Selline nõue on õiguspärane ja põhjendatud. EIK on EIÕK art 10 kontekstis rõhutanud meedia olulist rolli ühiskonna „vahikoerana“ avaliku võimu kuritarvitamise paljastamisel ning ennetamisel. Meedia tegutseb kogu ühiskonna huvides, hoides avalikkust informeerituna ja võimaldades avalikkusel kritiseerida valitsuse, poliitikute ja teiste ühiskonnas tähtsat rolli mängivate isikute tööd. Ajakirjandusele on antud teiste isikutega võrreldes rohkem vabadust ja kaitset. Näiteks võivad nad oma kriitikas kasutada karmimaid väljendeid ja kaitsta oma allikaid. Kuid need ajakirjanduse eriõigused ja -vabadused ei ole piiramatud ning sisaldavad ka kohustusi. EIK räägib õigustest ja kohustustest, mis on meediavabaduse lahutamatuks osaks. Ajakirjandusel on kohustus anda täpset ja usaldusväärset infot kooskõlas vastutustundliku ajakirjanduse (responsible journalism) põhimõttega (vt nt EIK 29.03.2016 otsus Bédat vs Switzerland, p 50). EIK on rõhutanud ka ajakirjanduse eetika olulisust (vt nt EIK 10.12.2007 otsus Stoll vs Switzerland, p 103). Vastutustundlik ajakirjandus eeldab mh seda, et konkreetse meediaväljaande rahastamine on läbipaistev ning konkreetne ajakirjanduslik tegevus järgib ka sisuliselt üldtunnustatud ajakirjandusliku sisu loomise põhimõtteid ‒ näiteks viidatakse infoallikatele, eristatakse fakte oletustest ja arvamustest jms. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtted laienevad ka uue meedia väljaannetele (nt internetiportaalid), kui nad täidavad ühiskonna „vahikoera“ rolli. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimine teebki konkreetsest meediaväljaandest professionaalse ajakirjanduse viljeleja. Vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise nõue ei ole meediavabaduse piirang, vaid sellise vabadusega kaasnevate privileegide 5(9)

3-20-1307 realiseerimise eeldus. Seetõttu ei pea pressikonverentsile pääsemise tingimused tulenema seadusest või mõnest muust õigusaktist. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole Eestis meediaväljaanded avaliku võimu poolt litsentseeritud, neile ei ole kehtestatud ajakirjanduslikus tegevuses sisulisi nõudeid ega standardeid ‒ ka selline tegevus ei oleks EIÕK art-ga 10 välistatud. Eestis toimib vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete järgimise kontroll meediaorganisatsioonide eneseregulatsiooni kaudu. Asutatud on EML, mille liikmeks saavad astuda kõik meediaorganisatsioonid, kes järgivad liidu põhikirja ja selle kaudu rahvusvaheliselt aktsepteeritud ajakirjandustavasid ja -eetikat. EML on asutanud ka Pressinõukogu. Pressinõukogu on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, mis pakub lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele võimaluse leida meediaga vastuollu sattunult kohtuväliseid lahendusi. Nõue lubada valitsuse pressikonverentsile üksnes EML ja Pressinõukoguga ühinenud meediaorganisatsioone on õiguspärane ja proportsionaalne. Kõigil meediaväljaannetel on võimalik seda liikmelisust taotleda. Kaebuse läbivaatamisel ei kuulu hindamisele see, kas kaebaja on jäetud õiguspäraselt EML-i liikmeks vastu võtmata. Kaebaja seadusliku esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt sai kaebaja keelduva vastuse põhjendusel, et kaebaja tegevus ei ole klassikaline ajakirjandus. Kaebajal on õigus EML-i keeldumist kohtus vaidlustada. Praeguse vaidluse raames ei ole vajadust hinnata ka seda, kas kaebaja järgib vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid. Kuigi vastustaja on selle kahtluse alla seadnud, on kohtule nähtuvalt pressikonverentsile mittelubamise põhjus olnud siiski formaalse nõude ‒ kaebaja ei ole EML ega Pressinõukogu liige ‒ mittetäitmine. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks anda sisulist hinnangut kaebaja tegevusele professionaalse meediaväljaandena. Kuna kaebaja on Eestis tegutsev meediaorganisatsioon, ei saa ta tugineda võrdsele kohtlemisele välismaist massiteabevahendit esindavate ajakirjanikega. Siiski on vastustaja asjakohaselt viidanud VäSS § 9 lg 7 p 5 ja lg 12 alusel antud määrusele "Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord". Nimetatud määrusest nähtuvalt ei saa välisriigi meedia esindajad automaatset akrediteeringut, vaid nende ajakirjanike osas teostab kontrolli Välisministeerium. Enne akrediteeringu andmist teeb Välisministeerium kindlaks, kas välisajakirjanikud tegelevad professionaalse ajakirjandusega ning kas nad järgivad ajakirjanduseetikat. Asjaolu, et välisriigi meediaväljaanded ei ole EML liikmed, ei tähenda, et nad ei järgiks vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1307 õigusakti jõuga aluseid või kriteeriume, mille alusel otsustada haldusväliste isikute õiguste üle. Seetõttu ei ole juhistes sätestatud reeglid või kriteeriumid asja lahendamisel asjassepuutuvad. Lisaks ei sisalda valitsuskommunikatsiooni käsiraamat kriteeriume selle kohta, et akrediteering tagatakse üksnes nendele Eesti väljaannetele, kes on EML ja Pressinõukogu liikmed. Tingimus, et valitsuse pressikonverentsile lubatakse EML või Pressinõukogu liikmed, on avaldatud üksnes Vabariigi Valitsuse kodulehel ja selle aluseks ei ole ükski õigusakt (HMS § 107 lg 1). Kaebaja õigusi on piiratud toiminguga, milleks puudub seadusest tulenev õiguslik alus, mistõttu on tegemist õigusvastase toiminguga. Ebaõige on halduskohtu arvamus, et EML ja Pressinõukogu liikmelisus on õiguspärane ja proportsionaalne piirang. Ükski Eestis kehtiv seadus või õigusakt ei kohusta meediaväljaannet kuuluma mõnda organisatsiooni, et tegutseda ajakirjanduse tegevusalal. Seega ei kohusta ükski seadus või õigusakt ajakirjandusväljaannet olema EML või Pressinõukogu liige. Seetõttu ei saa kaebaja õigusi piirata põhjendusega, et kaebaja ei kuulu EML-i ega Pressinõukogusse. EML ega Pressinõukogu ei ole avalik-õiguslikud isikud ja nende tegevus ei põhine õigusaktidel. Tegemist on mittetulundusühingutega, mille tegevuse üle puudub igasugune riiklik järelevalve. Puudutatud isikul puudub riiklik kaitse küsimuses, kas ta saab nende liikmeks või mitte. Halduskohtu käsituse kohaselt on õiguspärane, et nimetatud mittetulundusühingud teostavad sisuliselt riigivõimule omaseid volitusi. Selline käsitus on ebaõige. PS §-dest 44 ja 45 tulenevate õiguste riive ei ole õiguspärane ja proportsionaalne olukorras, kus kriteeriumiks seatakse suvalise mittetulundusühingu liikmeks olemise nõue. Selline käsitus on vastuolus ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-86-07 p-s 21 toodud selgitustega, et riigivõimu funktsioone ei saa delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule.

3-20-1307 ajakirjandusega ning milline mitte, on vastustaja lähtunud akrediteeringute andmisel meedia eneseregulatsioonile allutatusest. See on puudutatud isikuid kõige vähem riivavam meede, sest vastustajal endal puudub kontroll selle üle, milline ajakirjandusväljaanne on EML-i liige või milline mitte. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et EML-i kuulumise piirang peab põhinema seadusel. Eestis puudub ajakirjandusseadus. Siiski ei ole välistatud meedia eneseregulatsioonile allutamine. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, mille järgi oleks ajakirjanduse piiramine võimalik üksnes siis, kui EML oleks avalik-õiguslik juriidiline isik. Ajakirjandusseaduse puudumine ning meedia eneseregulatsioonile allutamine aitab tagada ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust kõige paremini.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1307

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.