Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 30. november 2020, Tartu 3-20-1756 E. N. taotlus riigi õigusabi saamiseks E. N. määruskaebus Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a määruse peale Kirjalik menetlus Taotleja E. N.
RESOLUTSIOON
Jätta E. N. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1 alusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. N. esitas 11. septembril 2020. a Tartu Halduskohtule SA Õigusteenuste Büroo vahendusel taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotluses on taotletavate riigi õigusabi liikidena märgitud isiku esindamine haldusmenetluses, isiku esindamine halduskohtumenetluses, õigusdokumentide koostamine, isiku muu õigusnõustamine või muu esindamine. E. N. soovis riigi õigusabi, et taotleda Vabariigi Valituselt/siseministrilt haldusmenetluse uuendamist maaüksuse Letipea neem, asukohaga Lääne-Virumaa, Viru-Nigula vald, Letipea küla, koosseisus õigusvastaselt võõrandatud endise Xxx kinnistu talumaa lahustüki riigi omandisse jätmise küsimuses. Õigusvastaselt võõrandatud Xxx kinnistu talumaa maaüksuse lahustükk jäeti riigi omandisse siseministri 17. mai 2001. a korraldusega nr 212. E. N. leidis, et maatüki riigi omandisse jätmine oli õigusvastane sest, enne maa riigi omandisse jätmise korralduse vastuvõtmist, oli nimetatud maatükk taotlejale Viru-Nigula Vallavalitsuse
20.märtsi 1996. a korraldusega nr 40 juba tagastatud. Keegi ei ole korraldust nr 40 vaidlustanud ning see oli kehtiv siseministri 17. mai 2001. a korralduse nr 212 vastuvõtmise hetkel. Taotleja hinnangul on siseministri 17. mai 2001. a korraldus nr 212 ilmselt tühine ja alternatiivselt oleks taotlejal võimalik pöörduda halduskohtusse selle haldusakti tühisuse tuvastamiseks. Taotleja märkis, et kohus võib anda riigi õigusabi esialgu õigusnõustamiseks koos kohustusega jätkata õigusabi osutamist tulenevalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-st 17. Taotleja on raske puude ja puuduva töövõimega õigusteadmisteta isik, kelle rahaline olukord ei võimalda tal kasutada advokaatide tasulisi teenuseid tavahindade alusel.
2.Tartu Halduskohus jättis 18. septembri 2020. a määrusega E. N. riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Halduskohus leidis, et taotleja soovib õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 6) ning taotlusest tulenevalt pidi haldusmenetluse uuendamise kaasa tooma Viru-Nigula Vallavalitsuse 20. märtsi 1996. a korralduse nr 40 olemasolu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Haldusmenetluse uuendamise taotlus on aga esitatud ilmselgelt HMS § 44 lõikes 3 nimetatud tähtaega rikkudes. Taotleja on Viru-Nigula Vallavalitsuse 20. märtsi 1996. a korraldusest nr 40 teadlik vähemalt alates aastast 2008 kuna taotleja on tuginenud nimetatud korraldusele haldusasjas 3-04-317 esitatud apellatsioonkaebuses (Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-04-317, p 4). HMS § 34 lg 3 kohaselt ei ole menetlustähtaja ennistamine võimalik, kui esialgse menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Halduskohtu hinnangul ei ole perspektiivi ka taotleja kaebusel siseministri 17. mai 2001. a korralduse nr 212 tühisuse tuvastamiseks sest, et nimetatud korraldusel puuduvad HMS § 63 lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse tunnused.
3.E. N. esitas Tartu Ringkonnakohtule 28. oktoobril 2020. a määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 18. septembri 2020. a määruse tühistamist ning uue määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamist. Taotleja leiab, et siseministri 17. mai 2001. a korraldus nr 212 on tühine, sest sellega pandi ja kohustati toime panema õigusrikkumine, mis seisnes E. N.le juba tagastatud ja tema omandisse üle läinud maa äravõtmises (riigistamises). E. N. taotleb jätkuvalt riigi õigusabi advokaadist esindaja saamiseks ning õigusdokumentide koostamiseks. Taotleja soovib nõuda asjaomaselt haldusorganilt siseministri 17. mai 2001. a korralduse nr 212 tühisuse kindlakstegemist ja haldusakti tühisusest tulenevalt haldusmenetluse uuendamist selleks, et radarijaama kasutamiseks ja teenindamiseks vajalik maa saaks vormistatud katastriüksusena riigi omandisse ning radarijaama vajalikust kasutusalast väljapoole jääv maa läheks tagasi taotleja faktilisse valdusesse, et taotlejal tekiks õiguslik alus selle maaüksuse kandmiseks riigi maakatastrisse enda nimel. E. N. leiab, et tõhusaks vahendiks tema õiguste kaitseks on haldusmenetluse uuendamine HMS § 44 lg 1 p 1 alusel, põhjendusega, et riigikaitselisel otstarbel maa enda valduses hoidmise vajadus (asjaoluna) on osaliselt ära langenud. Taotleja soovib haldusakti tühisuse tuvastamise nõudes pöörduda halduskohtusse alles siis, kui haldusorgan keeldub tühisuse kindlakstegemisest või haldusmenetluse uuendamisest. Maaüksuse Letipea neem (katastritunnus 90202:006:1270) suhtes on käimas detailplaneeringu menetlus, mille käigus soovitakse radarijaama kasutusest ja selle teenindamiseks vajalikust maast väljapoole jääva maa jagamist mitmeks elamumaa sihtotstarbega maaüksuseks. Taotleja vajab riigi õigusabi ka selleks, et advokaat esindaks taotlejat eelnimetatud detailplaneeringu menetluses, sh aitaks taotleda detailplaneeringu kehtestamise menetluse peatamist või esialgse õiguskaitse kohaldamist ja detailplaneeringut kinnitava haldusakti tühistamist. Kui taotleja ei saa riigi õigusabi, siis jäävad tema õigused ja olulised huvid kaitseta ning tekiks seadusega vastuolus olev olukord.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus leiab, et E. N. määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei korda.
5.Ringkonnakohus saab taotleja määruskaebusest aru selliselt, et taotleja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses siseministri 17. mai 2001. a käskkirja nr 212 tühisuse kindlakstegemiseks ja haldusakti tühisusest tulenevalt haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamiseks. Taotleja hinnangul on osaliselt ära langenud siseministri käskkirja nr 212 andmise aluseks olnud asjaolu, kuna riigi omandisse jäetud maa riigikaitse sihtotstarvet on kavas Letipea neeme kinnistu detailplaneeringuga osaliselt muuta elamumaaks. Taotleja eesmärgiks on, et riik tagastaks riigikaitse sihtotstarbest väljapoole jääva maa taotlejale. Ringkonnakohus leiab, et taotleja taotlus saada riigi õigusabi nimetatud haldusmenetluse uuendamiseks ja enda esindamiseks ei ole põhjendatud järgmistele asjaoludele tuginedes.
6.Taotleja pöördus aprillis 2016 kohtu poole ja taotles Viru-Nigula Vallavalitsuse
24.märtsi 2016. a vastuse nr 5-7/90-1 tühistamist ning Viru-Nigula Vallavalitsuse ja Siseministeeriumi kohustamist vaadata uuesti läbi taotlus haldusmenetluse uuendamiseks ja Letipea neemel maa tagastamiseks (haldusasi nr 3-16-781). Vallavalitsus keeldus 24. märtsi 2016. a vastusega Letipea neemel maa tagastamise haldusmenetlust uuendamast põhjendusega, et kõnealuse maa sihtotstarbe muutmine ei ole haldusmenetluse uuendamise aluseks. Riigikohus selgitas 11. juuni 2019. a otsuse nr 3-16-781 p-s 14-15.2, et haldusmenetlus uuendatakse HMS § 44 lg 1 p 1 alusel, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Riigikohus leidis, et siseministri 17. mai 2001. a käskkiri nr 212 ei ole isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt. Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Siseministri käskkirjaga nr 212 ei pandud taotlejale jätkuva iseloomuga keelde või kohustusi. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus Xxx osas on lõppenud Viru-Nigula Vallavalitsuse 22. detsembri 2015. a korraldusega nr 208, millega määrati kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsioon.
7.Määruskaebuses väidab taotleja, et maa riigi omandisse jätmise haldusmenetluse uuendamiseks on alust põhjendusel, et riigikaitse otstarbel maa riigi omandis hoidmise vajadus (asjaoluna) on osaliselt ära langenud. Viidatud Riigikohtu otsuses on selgitatud, et siseministri 17. mai 2001. a käskkirja nr 212, millega jäeti osa taotleja maast riigiomandisse, õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Vastasel juhul ei lõpeks maareform riigi omandisse jäetud maa puhul kunagi. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutumisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlust tuleb uuendada.
8.Halduskohus tuvastas vaidlustatavas määruses, et siseministri 17. mai 2001. a käskkirjal nr 212 puuduvad HMS § 63 lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse tunnused. Taotleja väidab määruskaebuses, et siseministri käskkiri nr 212 on tühine põhjusel, et sellega pandi toime ja kohustati toime panema õigusrikkumine, mis seisnes taotlejale tagastatud ja taotleja omandisse üle läinud maa äravõtmises (riigistamises). Taotleja hinnangul oli siseministri käskkirja nr 212 andmise ajal õigusvastaselt võõrandatud Xxx maa taotlejale Viru-Nigula Vallavalitsuse
20.märtsi 1996. a korraldusega nr 40 juba tagastatud ja tema omandisse üle läinud. Asja materjalidest nähtub, et tegelikult ei olnud 2001. aastaks maade tagastamise menetlus Xxx maatüki osas lõppenud. Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a otsusest (jõustunud 18. novembril 2008) haldusasjas nr 3-04-317 ilmneb, et Xxx maa osas õigustatud subjektiks tunnistatud E. N. ema suri 22. jaanuaril 1996 ning E. N. vormistas nõudeõiguse pärimise
23.mail 2003. Nõudeõiguse vormistamise järel taotles E. N. ise maa tagastamiseks vajalike toimingute edasilükkamist. Vallavalitsus andis 24. augusti 2004. a korralduse nr 128, millega tagastati E. N.le Uluneeme maaüksus osaliselt 6,41 ha ulatuses; korralduse punktis 1.2 märgiti, et tagastamata jääb MaaRS § 6 lg 2 p 4 alusel 2,91 ha maad, mis kuulub kompenseerimisele. Seega pidi E. N. olema juba 2003. aastal teadlik, et Xxx maade tagastamise menetlus ei ole lõppenud ning 2001. aastal ei saanud E. N. olla tagastamata maa omanik.
9.Halduskohtule esitatud riigi õigusabi taotluses ei ole taotleja nimetanud advokaadi abi vajalikkust detailplaneeringu menetluses osalemiseks. Taotleja soovib riigi õigusabi detailplaneeringuga planeeritud riigikaitsemaast väljapoole jääva maa tagastamiseks taotleja valdusesse, et taotlejal tekiks õiguslik alus selle maaüksuse kandmiseks riigi maakatastrisse enda nimele. Ringkonnakohus mõistab, et taotleja eesmärgiks on saada tagasi riigi omandis olev maa ning taotleja soovib kasutada selleks erinevaid võimalusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud anda taotlejale riigi õigusabi, et proovida läbi detailplaneeringu menetluse vaidlustamise saavutada maatüki tagastamine. Eelnevalt tõi kohus välja, et siseministri käskkiri nr 212, millega jäeti maa riigi omandisse, ei piira enam taotleja õigusi ning samuti on oluline asjaolu, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmine ei ole aluseks maa tagastamise menetluse uuendamiseks. Samuti on praeguseks Xxx maa tagastamismenetlus lõppenud. Kaebaja on eelnevalt taotlenud haldusmenetluse uuendamist ning kohtud on leidnud, et haldusmenetluse uuendamiseks puuduvad alused.
10.Eeltoodust lähtuvalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5), seega ei ole riigi õigusabi andmise eeldused täidetud ning halduskohus jättis õigesti riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
24.novembri 2020. a menetlusdokumendis palub kaebaja veelkord selgitada, miks vaidlusalust maad talle ei tagastata, kui seda maad on juba mitte riigikaitselistel otstarvetel. Kaebajale tagastamata jäänud maa eest määratud kompensatsioon ilmselt ei vasta maa väärtusele. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kaebajale ei määratud riigi õigusabi põhjusel, et puudub võimalus maa tagastamismenetluse uuendamiseks nagu kaebaja seda soovib. Maa osalise tagastamise ja osalise kompenseerimisega on maareform vaidlusaluse maa osas lõppenud. Hilisemad toimingud maaga, s.h maa kasutusotstarbe muutmine planeeringu kehtestamise kaudu, seda olukorda ei muuda ega ennista maad maareformi objektiks.
12.Ringkonnakohus jätab E. N. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
18.septembri 2020. a määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.