Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 24.11.2020, Tartu 3-18-55
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla vastu ergonoomilise- ja alus/vahemadratsi väljastamiseks olemasolevate madratsite asemele ning Viru Vangla, Terviseameti ja Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja/apellant – Viru Vangla Kaasatud haldusorgan – Terviseamet
2.Rahuldada apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse resolutsiooni punktid 2–5. Teha uus otsus, millega jätta läbi vaatamata kaebus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla viivitamine kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastamisel ning rahuldamata kaebus kohustada Viru Vanglat väljastama kaebaja kehakaalule sobiv madrats ja looma tingimused selle tuulutamiseks.
3.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 28.12.2020 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Kaebaja esitas 03.10.2017 Viru Vanglale taotluse, milles palus väljastada magamiseks tema kehakaalule (105,7 kg) sobiv madrats. Taotluse kohaselt kasutatakse vanglas madratseid, mis on ettenähtud 65–80 kg kaaluvatele inimestele. Kuigi arsti korraldusel on kaebajale väljastatud kaks madratsit, on kaebaja selg ebapiisava vastusurve tõttu ära vajunud. Voodi kaheteistkümne 2,5 cm läbimõõduga avaga metallplaat, millel madratsid asuvad, ei taga madratsi tuulutust ja madrats muutub soojusjuhiks. Vangla paneb ohtu kaebaja tervise ja põhjustab kaebajast kinnipeetavale rohkem ebameeldivusi ja kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasnevad.
2.Viru Vangla jättis 07.11.2017. a otsusega nr 6-10/33152-2 taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et kinnipeetavale väljastatav madrats vastab vähemalt vabaduses viibiva inimese minimaalsetele inimväärikatele elamistingimustele, mistõttu on taotletud esemete väljastamine põhjendamatu. Konkreetsete terviseprobleemidega kinnipeetavate kohta teeb vangla meditsiiniosakond vastava märke isiku tervisekaarti. Konkreetsel juhul on meditsiiniosakonna hinnangul vajalik kahe madratsi olemasolu ning vanglale teadaolevalt on seda nõuet ka täidetud.
3.Kaebaja esitas 09.11.2017 vaide, taotledes ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks – madratsi ja alusmadratsi väljastamiseks.
4.Viru Vangla jättis 05.12.2017. a vaideotsusega nr 6-12/499-2 vaide rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 08.01.2018 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla, Justiitsministeeriumi ja Terviseameti vastu seoses ebasobivate madratsite ja magamistingimustega Viru Vanglas. Kaebuses esitas kaebaja alljärgnevad nõuded: - tuvastada, et Viru Vangla teadlikult ületas taotlusele vastamise tähtaega, jättis taotlused ja vaide sisuliselt menetlemata ning rikkus sedasi käitudes hea halduse tava; - tuvastada, et Viru Vangla teadlikult andis kaebajale magamiseks kehakaalule ebasobivad madratsid ja voodi, mille konstruktsioon ei võimalda madratsi tuuldumist, asetas kaebaja olukorda, kus ta pidi magama tervist kahjustavates tingimustes, rikkudes sellega VangS § 41 lg-s 1 sätestatud nõudeid, põhjustas pika aja vältel igal ööl valu ja lõi olukorra, kus kaebaja ei saanud magada katkematut und; - kohustada Viru Vanglat väljastama kaebaja kehakaalule sobiv madrats ja looma tingimused selle tuulutamiseks; - tuvastada, et Terviseamet on jätnud täitmata talle seadusega pandud järelevalvekohustuse; - alternatiivselt, kui kohus leiab, et järelevalve kinnipeetavate magamistingimuste üle on Justiitsministeeriumi kohustus, tuvastada, et Justiitsministeerium on jätnud täitmata talle seadusega pandud järelevalvekohustuse; - tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond on jätnud täitmata talle pandud seadusloome-, järelevalve ja kinnipeetava õiguste kaitsmise kohustuse; - tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate osakond jättis kaebaja avalduse sisuliselt menetlemata. Lisaks taotles kaebaja põhiseaduspärasuse kontrolli erinevate õigusaktide osas, mis ei taga kinnipeetavale tervise ja inimväärikuse säilimist magamistingimuste tõttu vanglas.
6.Tartu Halduskohus jättis 16.02.2018. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil (resolutsiooni p 3) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4).
Halduskohus asus seisukohale, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, seetõttu esinevad eeldused asja läbivaatamiseks lihtmenetluses ning tegi otsuse HKMS § 169 lg-le 1 tuginedes kirjeldava ja põhjendava osata, viidates Viru Vangla 07.11.2017. a otsuses ja 05.12.2017. a vaideotsuses esitatud põhjendustele.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.06.2018. a otsusega Tartu Halduskohtu 16.02.2018. a otsuse ja saatis asja Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Kaebaja esitas 19.05.2019 Tartu Halduskohtule avalduse taotlusega tunnistaja ülekuulamiseks, 21.05.2019 avalduse taotlusega eksperdi kaasamiseks menetlusse, 30.05.2019 avalduse taotlusega täiendavate tõendite kogumiseks, lisades väljavõtte tervisekaardist. Halduskohtu otsus
9.Tartu Halduskohus jättis 12.07.2019. a otsusega kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks, tunnistajate ülekuulamiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil rahuldamata (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni 2), tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla viivitamise kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastamisel (resolutsiooni p 3), kohustas Viru Vanglat väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiva madratsi (resolutsiooni p 4), mõistis välja Viru Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 5), jättis muus osas menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6) ja asendas avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (resolutsiooni p 7).
10.Halduskohus sedastas, et Viru Vangla ületas kodukorras sätestatud 30-päevast tähtaega, vastates 03.10.2017. a kaebaja kirjalikule taotlusele alles 07.11.2017. Õigus asja menetlemisele mõistliku tähtaja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa, välistada ei saa kaebaja preventiivset huvi kohtu poolt taotletavale konstateeringule ning seetõttu leidis halduskohus, et Viru Vangla viivitas kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastates õigusvastaselt.
11.Halduskohus ei olnud veendunud, et Viru Vanglas kaebajale väljastatud madratsid tagaksid kaebajale, kelle terviseseisund on tavapärasest oluliselt kehvem, magamistingimused, mis ei põhjusta kaebajale rohkem kannatusi, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. Kui kaebajale on seni kasutada antud madrats, mis toote sertifikaadi järgi ei sobi madratsina kasutamiseks, siis ei ole välistatud, et kaebajal võib taolisel madratsil magamine põhjustada täiendavaid tervisehädasid ja valu. Tõendite kogum ei tõenda, et kaebajale väljastatud madrats on ette nähtud üle 100 kg kehakaaluga inimesele magamiseks. Seetõttu on põhjendatud kaebajale uue madratsi väljastamine, sest ka Terviseamet ei pea kohtu ja vastustaja poolt esitatud tõendite alusel võimalikuks hinnata ega kinnitada kaebajale vangla poolt väljastatud madratsi ohutushinnangut toote nõuetele vastavuse seaduse § 6 lg 3 mõttes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Viru Vangla esitas 12.08.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse resolutsiooni p-de 2–5 peale. Viru Vangla palub jätta kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamata ja tuvastamisnõude läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi uueks otsustamiseks halduskohtule. Ühtlasi palub Viru Vangla muuta menetluskulude jaotust ning jätta vanglalt kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
13.Vangla on seisukohal, et tuvastusnõuet lahendades tegi halduskohus lahendi sellise nõude osas, mida ei olnud menetlusse võetud. Vangla hinnangul ei oleks tuvastamiskaebus HKMS § 45 lg 2 alusel ka lubatav, kuna see ei andnud kaebajale ilmselgelt õiguslikku kasu. Kuna tegemist on nö sekundaarse nõudega ja kaebaja põhisoov on suunatud madratsi vahetamisele, siis palub Viru Vangla esmase valikuna, et ringkonnakohus tühistaks halduskohtu otsuse ja jätaks HKMS § 200 p 5 järgi tuvastamiskaebuse läbi vaatamata.
14.Viru Vangla leiab, et halduskohus on kohustamisnõuet rahuldades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud menetlusnorme. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 kohustas halduskohus Viru Vanglat „väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiv madrats“. Kuigi HKMS § 162 lg 4 esimese lause kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema üheselt mõistetav ning täidetav ka ülejäänud otsuse osadeta, siis käesoleval juhul ei ole arusaadav, millistele nõuetele väljastatav madrats vastama peab. Täiskasvanute madratsite osas puuduvad Euroopa Liidu ühtlustatud õigusaktid, mis sätestaksid madratsitele esitatavad nõuded, samuti puuduvad harmoneeritud Euroopa standardid, kus oleksid sätestatud nõuded madratsitele. Sellised standardid puuduvad ka siseriiklikult, seetõttu ei saa lähtuda ainuüksi madratsi porolooni tootjate poolt antud sertifikaatidest. Üldteada on, et porolooni kasutatakse laialdaselt erinevates eluvaldkondades, samuti, et porolooni toodetakse erinevate mehaaniliste, aga ka keemiliste omadustega. Tootja sertifikaat kirjeldab eeskätt toodetud materjali tehnilisi omadusi.
15.Olukorras, kus madratsitele nõuded puuduvad, ei ole põhjendatud vanglale ette heita, et vangla ei suutnud tõendada olemasoleva madratsi nõuetekohasust. Vangla hinnangul oleks halduskohus võinud kaasata menetlusse kolmanda isikuna madratsite tootja OÜ Torri ja määrata asjas ekspertiisi vaidlusaluse madratsi tehniliste parameetrite hindamiseks, halduskohus oleks pidanud välja selgitama, millised olid vanglale seoses madratsiga etteheidetavad tehnilised möödalaskmised. Vangla leidis, et halduskohus ei ole seega korrektselt täitnud HKMS § 2 lg-st 2 tulenevat uurimiskohustust ning on rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 märgitud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
16.Kaebaja märkis 08.05.2020. a vastuses apellatsioonkaebusele, et halduskohtu otsusest tuleneb selgelt ja üheselt mõistetavalt, missugune madrats tuleb väljastada. Iga madrats peab vastama seda kasutava isiku kehakaalule. Terviseprobleemidele vastav madrats peab arvestama isiku tervislikust seisundist tulenevate asjaoludega. 13.10.2020 saabus Tartu Ringkonnakohtule kaebaja avaldus, milles kaebaja palub kohtul tellida madratsi mõõtmine.
17.Terviseamet märkis oma 29.04.2020.a vastuses apellatsioonkaebusele, et nõustub apellatsioonkaebusega ega esita apellatsioonkaebuse taotluste ja põhjenduste kohta vastuväiteid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja kaebaja esitatud kohustamiskaebuse rahuldamata.
19.Halduskohus menetles kaebaja kaebust tuvastada, et Viru Vangla ületas teadlikult 03.10.2017. a taotlusele vastamise tähtaega, jättis taotlused ja vaide sisuliselt menetlemata ning rikkus sedasi käitudes hea halduse tava. Halduskohus sedastas, et Viru Vangla ületas kodukorras sätestatud 30-päevast tähtaega, vastates 03.10.2017. a kaebaja kirjalikule taotlusele alles 07.11.2017. Halduskohus märkis, et õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa, ning leidis, et kaebaja preventiivset huvi ei saa käesoleval juhul välistada, jõudes seisukohale, et Viru Vangla viivitas õigusvastaselt kaebaja 03.10.2017. a taotlusele vastates.
20.Viru Vangla märkis esitatud apellatsioonkaebuses, et halduskohus on teinud lahendi nõude osas, mida ei ole menetlusse võetud. Lisaks ei ole vangla hinnangul tuvastamiskaebus lubatav, kuna see ei anna kaebajale ilmselgelt õiguslikku kasu.
21.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga. Tulenevalt HKMS § 120 lg-st 1 kaebuse saanud kohus muu hulgas selgitab asjas välja vaidluse eseme (p 1), selgitab asjas välja pooled ja nende esindajad (p 2), kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale
ettepaneku kaebust muuta (p 3), kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks (p 8). Kui ei esine alust kaebuse tagastamiseks ega käiguta jätmiseks, võtab kohus kaebuse määrusega menetlusse (HKMS § 120 lg 2). HKMS § 37 lg 3 järgi võib kaebuses soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Liitkaebuse nõuded võivad olla ka alternatiivsed. Halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi. Seega pidi halduskohus kontrollima iga kaebuses esitatud nõude, s.t ka kõnealuse tuvastamisnõude osas, kas selle nõude esitamine on lubatav ja vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning sõltuvalt kontrolli tulemusest nõude tagastama või võtma nõude menetlusse. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks kontrollinud tuvastamiskaebuse lubatavust ja selle siis menetlusse võtnud.
22.HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja peamiseks sooviks, et vangla väljastaks talle sobivad madratsid. Selles valguses on kaebaja esitanudki oma õiguste kaitseks tõhusama õiguskaitsevahendi kohustamiskaebuse näol. Vangla ei ole menetluse käigus vastu vaielnud asjaolule, et kaebaja taotlus lahendati viivitusega. Ringkonnakohus eeldab, et vangla kui haldusorgan käitub õiguspäraselt. Antud juhtumil oli tegemist vaid mõnepäevase vastamistähtaja ületamisega, mis ei viita tahtlusele. Ka kaebusest ei nähtu, milline oleks tuvastamiskaebusest tulenev kasu käesoleva vaidluse kontekstis. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja kaebus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla viivitus kaebaja 03.10.2017. a taotluse vastamisel ei ole lubatav, mistõttu see tuleb jätta läbi vaatamata.
23.Halduskohus pidas põhjendatuks rahuldada kaebaja kohustamiskaebus ning kohustas Viru Vanglat väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiva madratsi. Viru Vangla märkis apellatsioonkaebuses, et resolutsiooni sellisest sõnastusest ei selgu, millistele nõuetele väljastatav madrats täpselt vastama peab. Seega on tegemist HKMS § 162 lg 4 rikkumisega, mille kohaselt kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt mõistetav ning täidetav ka ülejäänud otsuse osadeta. Olukorras, kus madratsitele nõuded puuduvad, ei ole põhjendatud vanglale ette heita, et vangla ei suutnud tõendada olemasoleva madratsi nõuetekohasust. Vangla hinnangul oleks halduskohus võinud kaasata menetlusse kolmanda isikuna madratsite tootja OÜ Torri ja määrata asjas ekspertiisi vaidlusaluse madratsi tehniliste parameetrite hindamiseks, halduskohus oleks pidanud välja selgitama, millised olid vanglale seoses madratsiga etteheidetavad tehnilised möödalaskmised. Vangla leidis, et halduskohus ei ole seega korrektselt täitnud HKMS § 2 lg-st 2 tulenevat uurimiskohustust ning on rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 märgitud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.
24.Ringkonnakohus leiab, et kaebus kohustada Viru Vanglat väljastama kaebajale tema kehakaalule ja terviseseisundile sobiv madrats tuleb jätta rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 41 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebaja leiab, et ebasobivad madratsid ja magamistingimused Viru Vanglas on talle põhjustanud rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Ringkonnakohus märgib, et kaebajal on õigus madratsile, mis on vanglas ette nähtud ning mis on üldiselt sobilik inimesele magamiseks. Üldarusaadavalt ei sobi kuni 80 kilo kaaluvale inimesele ettenähtud madrats pikaajaliseks kasutamiseks üle 100 kilo kaaluvale inimesele. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebajale on väljastatud kaks madratsit. Seetõttu on ilmne, et vanglas on kaebaja vajadusi juba arvesse võetud. Kui kaebaja leiab, et sellest talle ei piisa, siis peab ta esmajoones pöörduma vangla meditsiiniosakonna poole. Juhul, kui meditsiiniosakond kehtestab lisatingimusi, siis on kaebajal õigus selliste omadustega madratsile, millised meditsiiniosakond ette kirjutab. Kaugemale kinnipeetavast kaebaja VangS §-st 41 tulenev subjektiivne õigus ei ulatu.
25.Ringkonnakohus märgib madratsitele esitatud nõuetega seonduvalt, et kohtule teadaolevalt puuduvad tõepoolest madratsitele kohustuslikult kehtestatud standardid. Eesti Standardikeskuse
MTÜ kodulehe andmetel „Standardid on vabatahtlikud dokumendid, mille järgimine ei ole kunagi olemuselt kohustuslik. Standardi järgimise saab kõigile kohustuslikuks teha ainult õigusaktides standarditele viitamise kaudu. Eestis reguleerib standarditele õigusaktides viitamist toote nõuetele vastavuse seadus (TNVS). Selle kohaselt võib õigusaktis olla standardi viide kas - soovituslik või kohustuslik - otsene või üldine. Eesti õigusaktis tuleb standardile viidata soovituslikult, mille puhul ei ole viidatud standardi järgimine kohustuslik ja õigusakti nõuete täitmiseks on võimalik rakendada ka muid lahendusi (v.a mõni teine standard).“ Seejuures puudutab viidatud TNVS madratsi tootmises kasutatud materjalide ohutust, mitte madratsi sobivust. Samasuguse järelduseni saab jõuda, võttes arvesse, et vabatahtlikke sertifikaate EVS-EN 1957:2012 ehk BS-EN 1957:2012 antakse välja vastavalt Komisjoni 23. juuni 2014. aasta otsusele nr 2014/391/EL, millega kehtestatakse madratsitele EL-i ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid, mis on omakorda antud välja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 66/2010 EL-i ökomärgise kohta, alusel. Viidatud määruse artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva määrusega sätestatakse Euroopa Liidu ökomärgise vabatahtliku süsteemi kehtestamise ja kohaldamise eeskirjad.“ Eelnevast tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse kontekstis vajadus otsida standardeid, millele madratsid vastama peaksid. Kuivõrd standardite järgimine saab kohustuslikuks muutuda vaid õigusaktides neile viitamise kaudu ja Eestis reguleerib standarditele õigusaktides viitamist TNVS, mis käsitleb küll madratsite ohutust, kuid mitte nende sobivust, siis ei ole Eestis madratsite sobivust kirjeldavaid standardeid, mille järgimine oleks kohustuslik. Kui puuduvad kohustuslikud standardid, siis tuleb madratsi sobivuse hindamisel lähtuda sellest, kas see on inimesele magamiseks üldiselt sobiv.
26.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 12.07.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 2–5. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebaja tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamata.
27.Kaebaja taotlus, et ringkonnakohus telliks olemasoleva madratsi mõõtmise, ei ole põhjendatud. Kuna kaebuse lahendamisel selgus, et puuduvad madratsite sobivust puudutavad kohustuslikud standardid, ei ole olemasoleva madratsi mõõtmine vajalik. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse tellida madratsi mõõtmine.
28.Halduskohtu otsuse muutmise tõttu tuleb muuta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 16.02.2018. a otsusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu (15 eurot) tasumise kohustusest. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jääb kaebus tervikuna rahuldamata ning kaebaja oli halduskohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, siis tuleb jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
29.Viru Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud, seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
30.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.