Ülle Polluks J. T e kaebus Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsuse tühistamiseks, vangla kohustamiseks väljastama paksema madratsi või lisamadratsi
Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kaebaja – J. T Vastustaja – Viru Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Kaebus rahuldada.
2.Tühistada Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus. Kohustada vanglat väljastama lisamadrats (või paksem madrats).
3.Jätta menetluskulud Viru Vangla kanda. Mõista Viru Vanglalt taotleja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) 15 eurot. Kaebajal tuleb teatada kohtule, kellele ja millisele kontole ta menetluskulude tasumist soovib.
4.Asendada avaldatavas kohtumääruses taotleja nimi initsiaalidega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. august 2021 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis 24. jaanuaril 2019 ortopeedi vastuvõtul, kes tegi haiguslukku järgmise märke: „Paksem madrats, kuna valu seljas, käesolev madrats liialt õhuke. Paksem madrats välja anda.“
3-19-882
2.Viru Vanglale 1. veebruaril 2019 esitatud taotluses palus kaebaja väljastada paksema madratsi või lisamadratsi, nagu ortopeed ette nägi. 19. veebruaril 2019 palus kaebaja vanglale esitatud taotluses viivitamata menetleda tema 1. veebruari 2019. a taotlust. 4. märtsil 2019 esitas kaebaja vanglale vaide, milles palus väljastada ortopeedi ette nähtud madratsi ja avaldas rahulolematust, et vangla pole tema 1. veebruaril 2019 esitatud taotlusele vastanud.
3.Kaebaja esitas 4. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse.
4.Viru Vangla väljastas kaebajale 7. märtsil 2019 uue vanglas tavapärase madratsi.
5.Kaebaja esitas 8. märtsil 2019 vanglale taotluse, milles palus väljastada paksema madratsi või lisamadratsi, kuna eelmisel päeval väljastatud uus madrats, mis on kaebaja hinnangul vanast mõned millimeetrid paksem, ei lahendanud probleemi.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 18. märtsi 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas Viru Vanglat väljastama taotlejale vanglas tavapäraselt kasutusel olevast madratsist paksema madratsi või lisamadratsi (haldusasi nr 3-19-421). Halduskohus selgitas, et vangla ei täitnud arsti otsust, kui andis 7. märtsil 2019 uue tavapärase paksusega madratsi. Kohtu hinnangul oli usutav, et arst teadis, milliseid madratseid kinnipeetavad kasutavad, mistõttu ei saa arsti ettekirjutust tõlgendada kui otsust anda kaebajale samasugune madrats nagu teistele kinnipeetavatele. Kasutamiskõlbmatuks muutunud madratsi väljavahetamiseks ei ole arsti ettekirjutust vaja. Ringkonnakohus jättis rahuldamata vangla määruskaebuse halduskohtu viidatud määruse peale ning Riigikohus tagastas vangla määruskaebuse.
7.Viru Vangla väljastas kaebajale 19. märtsil 2019 lisamadratsi.
8.Viru Vangla jättis 5. aprilli 2019. a vaideotsusega nr 6-12/109-2 kaebaja vaide rahuldamata (kaebaja sõnul sai ta otsuse kätte 8. aprillil 2019).
9.Viru Vangla selgitas 10. aprilli 2019. a vastuses nr 6-10/9742-2, 6-10/4633-3, et vangla ei ole sihilikult 1. veebruaril 2019 esitatud taotluse menetlemisega viivitanud. Vangla palus viivitusega tekitatud võimalike ebamugavuste pärast vabandust.
10.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) kohustada Viru Vanglat väljastama kaebajale tavapärasest paksem madrats või lisamadrats; 2) tühistada Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus; 3) tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus seoses ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimustega (sobimatu madratsi porolooni mark ja paksus, piisava suurusega ventilatsiooniseadme puudumine voodipõhjas); 4) tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus seoses arstide ja meditsiiniõdede mõjutamise ja survestamisega tervishoiuteenuste osutamisel ning vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 2 vastuolu põhiseadusega; 5) tuvastada kaebaja 1. veebruari 2019. a, 19. veebruari 2019. a, 4. märtsi 2019. a ja 8. märtsi 2019. a pöördumistele vastamisega viivitamise õigusvastasus.
11.Tartu Halduskohus tagastas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel
17.veebruari 2020. a määrusega kaebuse eelloetletud neli esimest nõuet kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu (resolutsiooni p-d 1–4) ning võttis kaebuse menetlusse tuvastamisnõude osas, mis puudutas kaebaja pöördumistele vastamisega viivitamist (resolutsiooni p 6). Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vangla täitis ortopeedi 24. jaanuari 2019. a otsuse ja väljastas kaebajale lisamadratsi enne, kui kaebaja esitas kaebuse halduskohtule. Kaebaja on seda asjaolu kinnitanud ning selgitanud, et kahe madratsi peal magades ei vaju selg vastu voodipõhja. Kaebaja meditsiinilise vajaduse paksema madratsi järele on vangla rahuldanud. 2) Vaides taotletud toimingu, s.o väljastada paksem madrats või lisamadrats, tegi vangla 7. märtsil 2019. Seega on välistatud, et vaideotsuse resolutsioon või põhjendused vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi riivavad. 3) Kui kaebaja leiab, et talle väljastatud madratsite porolooni mark ja paksus ning voodi põhi ei vasta nõuetele või standarditele ja nende kasutamine seab kaebaja tervise ohtu, saab ta nõuda, et vangla vahetaks madratsid ja voodi ümber. See oleks tõhusam õiguskaitsevahend kui tervisele ohtlikke magamistingimusi puudutava tuvastamisnõude esitamine. 4) Kaebaja abstraktselt sõnastatud tuvastamisnõuet seoses vangla meditsiinitöötajate survestamisega administratsiooni poolt ei ole põhjendatud menetleda, kuna ei ole vaidluse eset.
3-19-882 Tõenäoline ei ole, et arsti ettekirjutuse kehtivuse ajal tekib vajadus veel kord taotleda vanglalt arsti ettekirjutuse täitmist. Seega pole kaebeõigust preventiivsel eesmärgil. 5) VangS § 49 lg 2 ei ole menetlusse jäänud viivitusega seotud tuvastamisnõude läbivaatamisel asjassepuutuv norm.
12.Tartu Halduskohus jättis HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel 18. mai 2020. a määrusega ka kaebuse eespool loetletud viienda tuvastamisnõude seoses pöördumistele vastamisega viivitamisega läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Kaebaja menetluskulu jäi HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda (resolutsiooni p 2). Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal pole preventiivset huvi ja seega kaebeõigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 44 lg 1, § 45 lg 2). Vastustaja tunnistas, et hilines kaebajale vastamisega. Kui kohus arutaks kaebust sisuliselt ja tuvastaks uuesti rikkumise, ei annaks see kaebajale õiguslikku kasu. Tõenäoline ei ole, et korduda võiks täpselt samasugune olukord täpselt samasugustel asjaoludel. Kohtu käsutuses ei ole dokumente, mis kinnitaks, et vangla süstemaatiliselt viivitab pöördumistele vastamisega. Pöördumistele vastuste esitamisega viivitamisega ei rikkunud vastustaja ka kaebaja mittemenetluslikke õigusi. Samuti ei esine reaalset ohtu, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi samamoodi õigusvastaselt käituda.
13.Kaebaja esitas määruskaebused Tartu Halduskohtu 17. veebruari ja 18. mai 2020. a määruste tühistamiseks.
14.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2020. a määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja määruskaebuse halduskohtu 17. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni p-de 1–4 peale (ringkonnakohtu määrus I). Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vangla on täitnud nii ortopeedi 24. jaanuari 2019. a otsuse kui ka Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2019. a määruse (haldusasi nr 3-19-421). Kuna kaebajale väljastati lisamadrats ja nõutav toiming on seega sooritatud, siis kaebaja õiguste väidetavat riivet enam ei toimu. Seetõttu pole tal kaebeõigust kohustamisnõudega kohtu poole pöörduda. 2) Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata (HKMS § 45 lg 4). Seega tagastas halduskohus õigesti ka kaebaja nõude, milles ta palus tühistada vangla vaideotsus. 3) Kaebaja nõude tuvastada ebasobivad ja tervisele ohtlikud magamistingimused eesmärk on esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kui kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju, saab ta esitada kohe kahju hüvitamise kaebuse, pidades eelnevalt kinni selleks ettenähtud kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast (HKMS § 45 lg 2 teine lause). 4) Selle tuvastamine, kas vangla juhtkond survestab meditsiinitöötajaid, ei muuda kaebaja õiguslikku olukorda ega anna talle reaalset eelist. Lisaks ei ole sellise asjaolu tuvastamine konkreetselt kaebajaga seotud. Seega ei ole kaebajal kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 ja § 45 lg 2 esimese lause järgi.
15.Tartu Ringkonnakohus jättis 17. juunil 2020 tehtud teise määruse resolutsiooni p-ga 1 rahuldamata kaebaja määruskaebuse halduskohtu 18. mai 2020. a määruse peale (ringkonnakohtu määrus II). Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Preventiivne huvi ei ole praegusel juhul piisavaks põhjuseks, et tuvastamisnõuet esitada. Asjas ei vaielda selle üle, et vangla on palunud vastuste viibimise pärast vabandust. See, kui rikkumine kohtumenetluses nn ületuvastatakse, ei anna kaebajale garantiid, et kui ta peaks tulevikus veel mõne pöördumise esitama, siis vastatakse sellele viivitamata. 2) Eristada tuleb kaebuse õigeksvõttu (HKMS § 159 lg 1) ja menetluses tähtsust omava asjaolu omaksvõttu (HKMS § 60 lg 2). Vastustaja 10. märtsi 2020. a vastusest kaebusele ei nähtu vastustaja HKMS § 159 kohast tahteavaldust kaebuse õigeksvõtuks. Vastustaja on üksnes tunnistanud ehk võtnud omaks selle, et hilines kaebaja pöördumistele vastamisega. Vastustaja vabandas selle eest. 3) Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka võimalik hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus (HKMS § 45 lg 2 teine lause). 4) Halduskohus on HKMS § 108 lg 4 alusel jätnud õigesti kaebuse esitamisel tasutud 15 eurot kaebaja kanda.
16.Määruskaebustes palub kaebaja tühistada Tartu Ringkonnakohtu määrused I ja II.
3-19-882 „Rahuldada osaliselt määruskaebus, milles J.T. vaidlustas tühistamis- ja kohustamisnõuet ning magamistingimuste ja meditsiinipersonali mõjutamise ja survestamise õigusvastasuse tuvastamise nõudeid käsitleva Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määruse. 2. Jätta rahuldamata määruskaebus, milles J.T. vaidlustas viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõuet käsitleva Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määruse. Jätta kõnealune ringkonnakohtu määrus muutmata. 3. Tühistada Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2020. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2, samuti käesoleva määruse resolutsiooni punktis 1 viidatud Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2020. a määrus tühistamis- ja kohustamisnõuet puudutavas osas. 4. Saata asi J.T. tühistamis- ja kohustamisnõuet puudutavas osas tagasi Tartu Halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. 5. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi initsiaalidega“. 18.Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse. Vastustaja esitas vastuse 14.12.2020. Kaebaja esitas vastuse vastustaja vastusele 8.04.2021.
19.Tartu Halduskohtu 16.04.2021 määrusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks; haldusasja arutamiseks kohtuistungil. Määrati haldusasja nr 3-19-822 läbivaatamine kirjalikus menetluses; määrati menetlusosalistele õigus esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid, aga samuti menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavaid dokumente hiljemalt 14.07.2021; määrati menetlusosalistele õigus esitada vastuväiteid teise menetlusosalise esitatule hiljemalt 21.07.2021 ja selgitati menetlusosalistele, et kohus teeb kohtuotsuse haldusasjas nr 3-19-882 avalikult teatavaks 28.07.2021 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu.
20.Riigikohtu Halduskolleegiumi 14.10.2020 määruses leiti: „Vangla ei täitnud arsti 24. jaanuaril 2019 tehtud otsust, olgugi et kaebaja esitas mitu sellekohast pöördumist. Vangla väljastas uue ja vangla praktikas tavapärase madratsi 7. märtsil 2019, mis aga ei lahendanud kaebaja hinnangul tema probleemi. Vangla väljastas kaebajale lisaks tavapärasele madratsile veel ühe madratsi halduskohtu esialgse õiguskaitse korras tehtud 18. märtsi 2020. a määruse täitmiseks. Seejuures ei olnud vangla nõus halduskohtu esialgse õiguskaitse kohaldamisel võetud seisukohaga arsti otsuse täitmise kohta, st sellega, et tuleb väljastada tavapärasest paksem madrats või lisamadrats. See nähtub selgelt pärast esialgse õiguskaitse määrust tehtud vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsusest. Vangla märgib selles, et on arsti otsuse 7. märtsil 2019 uue tavapärase madratsi väljastamisega täitnud, „kuna tegemist on uue madratsiga, mis on silmnähtavalt vanast madratsist paksem. Arst ei ole määranud vaide esitajale lisamadratsit“. Vangla mittenõustumine on järeldatav ka asjaolust, et vangla vaidlustas halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse, ning ka Riigikohtule esitatud vastusest. HKMS § 249 lg 4 teise lause teise alternatiivi järgi kehtib vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus mh kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus. Eeltoodust tuleneb, et kui kohtuasi lõpeb kohustamisnõude osas kaebuse tagastamisega, kaob vanglal kohtulahendist (s.o vaidemenetluse ajal tehtud esialgse õiguskaitse määrusest) tulenev kohustus väljastada kaebajale vangla praktikas tavapärasest paksem või lisamadrats. Küsimus, kas vangla täitis uue tavapärase madratsi andmisega arsti otsuse või on kaebajal õigus nõuda paksemat või lisamadratsit, on endist viisi lahenduseta. Kui vangla võtab pärast esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse lõppemist lisamadratsi kaebajalt ära, tuleks kaebajal uuesti oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Seega on kaebajal jätkuvalt kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks ja halduskohtul tuleb kaebus kohustamisnõude osas HKMS-s sätestatud kaebuse lubatavuse eelduste täidetuse korral sisuliselt lahendada. Ekslik on ka kohtute seisukoht, et kaebaja tühistamisnõue tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tühistada vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus. Vaideotsusega jättis vangla rahuldamata kaebaja vaide, milles ta taotles arsti otsuse
3-19-882 täitmist, st vaide ese ja halduskohtule esitatud kohustamisnõude ese kattuvad. Kuna kaebajal on kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks, tuleb jaatada ka kaebaja kaebeõigust tühistamisnõude esitamiseks...Siiski võivad kaebaja väited ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimuste kohta tähtsust omada ka eespool käsitletud kohustamisnõude ja tühistamisnõude lahendamisel, mille osas kolleegium jaatas kaebeõigust (vt p-d 19 ja 20). See, kas ja millist erikohtlemist kaebaja vajab (s.o paksemat madratsit või lisamadratsit) võrreldes vangla praktikas tavapäraste magamistingimustega, sõltub mh ka sellest, kas tavapärased magamistingimused on kohased ja tagavad kinnipeetava õiguse tervise kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1). Kuna kõnealused nõuded hõlmavad seega magamistingimuste õiguspärasuse tuvastamise nõuet, pole ka sel põhjusel eraldiseisva tuvastamisnõude lahendamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus saab kaebaja sellekohaste väidetega tegeleda siiski üksnes ulatuses, mis on seotud kaebaja õiguste kaitsega...Kuna menetlus jätkub kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõude osas ning kohtud tagastasid õigesti tuvastamisnõude pöördumistele vastamisega viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, langeb ära küsimus, kas vastustaja poolt viivituse möönmist tuli käsitada kaebuse õigeksvõtuna (HKMS § 159 lg 1) või nõustumisena faktiväitega (HKMS § 60 lg 2)“.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21.Kaebaja kaebuse nõudeks on paksema või lisamadratsi saamine. Vangla ei väljastanud lisamadratsit vabatahtlikult, vaid täitis esialgse õiguskaitse määrust. Kaebaja soovib esitada tulevikus kahjunõude ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimuste kumulatiivse mõju eest hüvitise saamiseks. HKMS § 45 lg 2 teise lause absoluutne sõnastus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Kaebaja palub kohustada Viru Vanglat väljastama kaebajale tavapärasest paksem madrats või lisamadrats ja tühistada Viru Vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus.
22.Vastustaja oli ja jääb seisukohale, et vanglas kasutuses olevad kinnipeetavate madratsid on magamiseks sobivad. Vangla vaideotsuses on õigesti leitud, et vangla täitis ortopeedi ettekirjutuse, kui asendas kaebaja kasutatud (ja seetõttu ka kulunud ning veidi oma kuju kaotanud) madratsi uue vastu. Käesolev vaidlus omab oma eseme poolest sarnaseid jooni haldusasjaga 3-18-55, kus samuti oli vaidluse esemeks vanglas kasutatava madratsi olemus. Vangla on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2020. a otsuse põhilised seisukohad on kasutatavad ka käesolevas kohtuasjas. Otsuses 3-18-55 on välja toonud, et madratsitele puuduvad kesksed nõuded või standardid, seda nii riigisiseselt kui ka EL põhiselt. Seega tuleb hinnata, kas vangla poolt antud madrats tagab Vangistusseaduse (VangS) § 4 (1) kohase kinnipeetava kohtlemise viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Erinevalt kohtuasjast 3-18-55 ei ole kaebaja käesolevas asjas tuginenud enda kaalust tulenevale erineva madratsi vajadusele. Seega tuleb eeldada, et vanglas kasutatavad madratsid sobivad kaebaja kehakaaluga. Siinkohal saab möönda, et madrats kaotab aja jooksul oma vetruvusomadusi ning seda tuleb välja vahetada ning vangla seda ka teeb ning sellisele vajadusele arsti seisukoht viitaski. Siiski tuleb märkida sedagi, et menetlusse võetud nõue ei ole täidetav. Kohus saab teha otsuse vastavalt esitatud nõudele. HKMS § 162 lg 4 esimese lause kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema üheselt mõistetav ning täidetav ka ülejäänud otsuse osadeta, paraku käesoleval juhul menetlusse võetud nõudest „väljastada tavapärasest paksem madrats“ ei ole üheselt mõistetav, millistele nõuetele vastava madratsi väljastamisest jutt käib. Ka vastustajale peab olema etteaimatav võimaliku negatiivse lahendi tagajärg. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning vastustaja palub selle jätta rahuldamata ning
3-19-882 kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vangla hinnangul tuleb jätta rahuldamata kohustamisnõue, puudub alus ka sellega seotud vaideotsuse tühistamisnõude rahuldamiseks. Vanglal puuduvad käesolevas menetlusetapis kulud, mida kaebajalt välja nõuda. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Vaideotsusega jättis vangla rahuldamata kaebaja vaide, milles ta taotles arsti otsuse täitmist, st vaide ese ja halduskohtule esitatud kohustamisnõude vangla kohustamiseks väljastama paksem madrats või lisamadrats ese kattuvad. Kuna kaebajal on kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks, tuleb jaatada ka kaebaja kaebeõigust tühistamisnõude esitamiseks. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tühistada vangla 5. aprilli 2019. a vaideotsus. Seega halduskohtul tuleb lahendada küsimus, kas vangla täitis uue tavapärase madratsi andmisega arsti otsuse või on kaebajal õigus nõuda paksemat või lisamadratsit. Riigikohus on asjas leidnud, et kaebaja kaebuse nõudeks ei olnud pelgalt uue (s.o 7 cm paksuse) madratsi saamine, vaid paksema või lisamadratsi saamine. Vangla ei väljastanud lisamadratsit vabatahtlikult, vaid täitis esialgse õiguskaitse määrust. Vastustaja seevastu leiab, et täitis ortopeedi ettekirjutuse, kui asendas kaebaja kasutatud (ja seetõttu ka kulunud ning veidi oma kuju kaotanud) madratsi uue vastu.
24.Vangistusseaduse (VangS) § 41 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
25.Kohtud on varasemalt leidnud, et kinnipeetavale väljastatav lisa-, topelt- või paksem madrats ei kujuta endast meditsiinilist abivahendit vangistusseaduse (VangS) § 491 ning Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 mõistes, mis oleks vanglas lubatud vaid arsti ettekirjutusel. Riigikohtu halduskolleegium on 11. septembri 2019. a määruses asjas nr 3-18-1331 (p 10) leidnud, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Riigikohus märgib viidatud lahendi p-s 10, et näiteks ei tähenda see, et isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, et need esemed muutuksid meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. Praegusel juhul on kaebaja leidnud, et ebasobivad ja tervisele ohtlikud magamistingimused Viru Vanglas on talle põhjustanud rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasneb. Halduskohus märgib, et vangla ei täitnud arsti otsust, kui andis 7. märtsil 2019 uue tavapärase paksusega madratsi. Kaebaja ei vaidlustanud aga arsti sisulist otsust, vaid selle täitmata jätmist (paksema madratsi andmata jätmist). Riigikohus on selgitanud, et kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast, siis on tegemist haldusotsusega ning sellise otsuse vaidlustamine kuulub halduskohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 25.09.2017. a määrus asjas nr 3-17-1076, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi 06.04.2018. a määrus haldusasjas nr 3-17-1649, p 11).
3-19-882
26.Kohtu hinnangul oli ja on usutav, et arst teadis, milliseid madratseid kinnipeetavad kasutavad, mistõttu ei saa arsti ettekirjutust tõlgendada kui otsust anda kaebajale samasugune madrats nagu teistele kinnipeetavatele. Vangla väljastas kaebajale lisaks tavapärasele madratsile veel ühe madratsi halduskohtu esialgse õiguskaitse korras tehtud 18. märtsi 2020. a määruse täitmiseks. Seega on väär vangla vaideotsuses märgitu, et „vangla täitis arsti ettekirjutuse, kui asendas 7.03.2019 kaebaja kasutatud (ja seetõttu ka kulunud ning veidi oma kuju kaotanud) madratsi uue vastu. Arst ei ole määranud kaebajale ( vaide esitajale) lisamadratsit“. Kirjeldatu alusel on 5. aprilli 2019. a vaideotsus õigusvastane. Kohus tühistab 5. aprilli 2019. a vaideotsuse. Antud juhul on meditsiiniosakond kehtestanud lisatingimusena paksema madratsi, siis on kaebajal õigus selliste omadustega madratsile, millised meditsiiniosakond ette kirjutab. Kaugemale kinnipeetavast kaebaja VangS §-st 41 tulenev subjektiivne õigus ei ulatu. Seoses asjas kohaldatud esialgse õiguskaitsega väljastas vastustaja kaebajale lisaks tavapärasele madratsile veel ühe madratsi. Halduskohtu hinnangul on ortopeedi ettekirjutus täidetud siis kui kaebajal on kasutada kaks madratsit (madrats ja lisamadrats). Seetõttu on ilmne, et vangla peab kaebaja vajadusi arvesse võtma ja täitma ortopeedi ettekirjutuse. Halduskohus on aru saanud, et vanglal puudub võimalus väljastada paksemat madratsit. Seepärast kohus rahuldab ka kohustamisnõude ja kohustab väljastama lisamadratsi (või paksema madratsi). Kohus ei pea õigeks arutelu teemal, milline madrats tuleks kaebajale lähtudes tema tervislikust seisundist lõpptulemusena anda ja ei täpsusta ka arsti hinnangut kaebaja tervisele, et välja selgitada vanglas tavapäraselt kasutusel olevate madratsite kasutusomadused (muretseda neid kirjeldavad dokumendid), saada asjatundja hinnang sellise madratsi sobivuse kohta kaebaja terviseseisundi puhul jne. Halduskohus märgib, et enne 28.06.2021 tervishoiuteenuse osutamisest tõusetunud vaidlusi lahendab maakohus ( vt. Riigikohtu üldkogu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30). Konkreetsel juhul on aga ortopeed tuvastanud kaebajal meditsiinilise vajaduse, kuid vangla on keeldunud vabatahtlikult lisamadratsit (paksemat madratsit) väljastamast, siis on tegemist haldusotsusega ning sellise otsuse vaidlustamine kuulub halduskohtu pädevusse (vt käesoleva otsuse p 25). Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et ebaõige vaideotsuse tegemiseni on viinud hooletu suhtumine kaebaja taotluste ja pöördumiste lahendamisel, sisuliselt tähele panemata arsti st ortopeedi hinnanguid ning liigselt formaalne lähenemine madratsi andmisest keeldumisele; et, vanglas kasutuses olevad kinnipeetavate madratsid on magamiseks sobivad või et riigihanke korras ostetud madratsid vastavad sihtotstarbe tingimustele, ületähtsustamine. Seda, kui vanglas olemasolevad madratsid on soetatud riigihanke korras ja kas ka ostetud madratsid vastavad sihtotstarbe tingimustele saab kontrollida järelevalve korras Rahandusministeerium, kui esinevad asjaolud, mis võivad tingida ettekirjutuse tegemist riigihanke kehtetuks tunnistamiseks jj.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kaebaja kasuks. Kaebaja on tasunud kaebuselt 13.03.2019 riigilõivu 15 eurot. Riigilõiv mõistetakse välja vastustajalt.
28.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.