Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 24. november 2020, Tartu 3-19-745
Haldusasi
D.F.i kaebus Viru Vangla 26.02.2019. a käskkirja nr 63/156-1, 01.03.2019. a käskkirja nr 6-3/1661 ja 13.03.2019. a käskkirja nr 6-3/185-1, nende käskkirjade alusel järjestikuse pikaajalise kartserikaristuse kohaldamise ja sel ajal hariduse omandamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2020. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja D.F. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2020. a otsuse resolutsiooni punkt kaks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta D.F.i kaebus tervikuna rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. detsember 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tunnistas 26. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-3/156-1 kinnipeetav D.F.i süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises 5. ja 6 veebruaril 2019 ning karistas teda kummagi rikkumise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebajale heideti ette seda, et ta ei täitnud vanglaametniku korraldust eemaldada kambriterminalilt kümmekond kleepsu.
2.Viru Vangla tunnistas 1. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-3/166-1 kaebaja süüdi VangS § 67 p 1 rikkumises kokku 10 juhul ajavahemikul 13. kuni 18. veebruarini 2019 ning karistas teda iga rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kõigil kordadel heideti kaebajale ette seda, et ta ei täitnud vanglaametniku korraldust eemaldada kleepsud kambriterminalilt.
3.Viru Vangla tunnistas 13. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-3/185-1 kaebaja süüdi VangS § 67 p 1 rikkumises kokku 12 juhul ajavahemikul 18. kuni 27. veebruarini 2019 ning
karistas teda iga rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kõigil kordadel heideti kaebajale ette seda, et ta ei täitnud vanglaametniku korraldust eemaldada kleepsud kambriterminalilt.
4.Viru Vangla kohaldas 5. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/34-1 kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: paigutati eraldatud lukustatud kambrisse, piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ja keelati kehakultuuriga tegelemine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks oli kaebajale 5. veebruaril 2019. a antud korralduse täitmata jätmine. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 20. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-4-/77-1.
5.Kaebaja esitas vastustajale vaided 5. veebruari ja 26. veebruari 2019. a käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja jättis vaided rahuldamata vastavalt 12. märtsi 2019. a vaideotsusega nr 6-12/76-2 ja 29. märtsi 2019. a vaideotsusega nr 6-12/101-2. Viru Vangla 1. märtsi ja 13. märtsi 2019. a käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks kaebaja vaiet ei esitanud.
6.Kaebaja esitas 17. aprillil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et Viru Vangla käskkirjad kaebaja karistamise kohta on õigusvastased ja kaebaja hoidmine kartseris ebaseaduslik.
7.Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse Viru Vangla 26. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-3/156-1, 1. märtsi 2019. a käskkirja nr 6-3/166-1 ja 13. märtsi 2019. a käskkirja nr 6-3/185-1, samuti käskkirjade alusel järjestikuse pikaajalise kartserikaristuse kohaldamise ja sel ajal hariduse omandamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
8.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus läbi vaatamata, sest tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatav.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt 21. aprilli 2020. a otsusega ning tuvastas Viru Vangla 1. märtsi 2019. a käskkirja nr 6-3/166-1 ja 13. märtsi 2019. a käskkirja nr 6-3/185-1, samuti kaebaja katkematu kartseris hoidmise 14. märtsist kuni 7. juulini 2019 õigusvastasuse. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
10.Halduskohus leidis, et kaebajal on preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest kuidagi ei saa väita, et vastustaja samasugune lähenemine distsiplinaarkaristuste määramisele ei saa tulevikus korduda. Kaebajale uute kartserikaristuste määramisel on nende täitmise peatamine vangla enda poolt või kohtumääruse alusel esialgse õiguskaitse korras põhimõtteliselt võimalik. Samas ei ole teada juhtumeid, kus vangla oleks seda karistuse määramise või täitmise õiguspärasuse vaidlustamise tõttu omal algatusel teinud ja ka kohtus õnnestub kinnipeetaval seda saavutada väga harva. Tuvastamiskaebuse menetlemist ei välista ka asjaolu, et tulevikus sarnases olukorras olles on kaebajal põhimõtteliselt võimalik oma õiguste kaitseks nõudeid esitada. On õige, et 26. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-3/156-1 suhtes on kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja kaebaja oleks saanud esitada tühistamisnõude. Kaebaja ei tugine aga ühegi käskkirja õigusvastasusele eraldi võetuna, vaid sellele, et kaebajale määrati sisuliselt sama rikkumise eest korduvaid ja kokkuvõttes ebaproportsionaalseks muutunud distsiplinaarkaristusi.
11.Kaebajale anti korraldus eemaldada kleepsud terminalilt esimest korda 5. veebruaril 2019 ja peeglilt 6. veebruaril 2019. Kaebaja neid korraldusi ei täitnud. Alates 13. kuni 27. veebruarini 2019 anti kaebajale kuuel päeval ühel korral ja kaheksal päeval kahel korral (hommikul ja õhtul) korraldus eemaldada kleepsud terminalilt ja/või peeglilt. Kaebaja ei teinud seda kuni vastuseisu lõpuni, kleepsud eemaldas viimaks kaebaja kambrikaaslane. Ei saa öelda, et kaebajale anti 24 erinevat korraldust, mille ta jättis täitmata. Kaebajale anti kaks korraldust - esmalt kohustas vastustaja kaebajat eemaldama kleepsud terminalilt ja seejärel ka peeglilt. Kaebajale pandi kohustus teha konkreetne tegu. Selliseid korraldusi tuleb pidada
kehtivaks kuni nende täitmiseni või selleni, kui vastustaja korralduse tagasi võtab. Hilisemaid meeldetuletusi, et korraldus on endiselt täitmata, ei saa käsitleda uute korraldustena.
12.Kui kaebajale algselt antud korralduste ülekordamist ei saa käsitleda uute iseseisvate korraldustena, siis ei ole õiguspärased ka 1. märtsi 2019. a käskkiri nr 6-3/166-1 ja 13. märtsi 2019. a käskkiri nr 6-3/185-1. Nendes käskkirjades on kaebajale sel juhul määratud korduvad distsiplinaarkaristused sama distsipliinirikkumise ehk kleepsude kõrvaldamiseks algselt antud korralduse täitmata jätmise eest. 26. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-3/156-1 puhul seda puudust ei esine. Ka kaebaja ise möönab, et ühe karistuse määramine talle oli õigustatud.
13.Isegi kui kaebajale antud korraldusi oleks saanud käsitleda 24 eraldi korraldusena, ei saa proportsionaalseks pidada olukorda, kus kümnekonna kleebise eemaldamiseks antud korralduse rahumeelse täitmata jätmise tõttu määrati kaebajale kokku kartserikaristusi 116 päeva ulatuses. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel tuleks sarnaselt karistusõigusega määrata sama õigusnormi või haldusaktist tuleneva kohustuse järjestikkuste rikkumiste korral kõiki rikkumisi hõlmav ühtne karistus, mille suurus saab sõltuda sellest, kas tegemist oli ühe või mitme episoodiga. Kuna vangistusseaduse sätted ei näe selge sõnaga ette, kuidas tuleb määrata distsiplinaarkaristus sama õigusnormi või kohustuse mitmekordse rikkumise korral, siis puudub eeltoodud järelduse tegemiseks vajadus jätta mõni õigusnorm kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
14.Õigusvastaseks tuleb tunnistada ka Viru Vangla 1. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-3/166-1 ja
13.märtsi 2019. a käskkirjaga nr 6-3/185-1 kaebajale määratud kokku 110 päeva pikkune kartserikaristus pöörati täitmisele vaheaegadeta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Vastustaja arvates leidis halduskohus ebaõigesti, et tuvastamiskaebus on lubatav. HKMS § 45 lg 2 seab tuvastamiskaebuse menetlemisele olulised piirangud, mh ei ole tuvastamiskaebus lubatav, kui kaebajal on olemas tõhusam õiguskaitsevahend. Kohtupraktikas on aktsepteeritud arusaam, et tühistamiskaebus on tuvastamiskaebusest tõhusam, samuti, et distsiplinaarkaristuse tühistamine on võimalik ka siis, kui karistus on juba kantud, seda karistusotsuse jätkuva mõju tõttu. Tuvastamiskaebus kartserikaristuste täitmisele pööramise küsimuses ei ole aga lubatav, kuna antud küsimus on kahjunõude menetluse kui tõhusama menetluse osa.
Ka leidis halduskohus ebaõigesti, et kaebaja pani oma rikkumistega toime ühe vältava teo. Nii kohtumenetluses uuritud asjaoludest kui ka kohtuotsusest endast nähtub, et korraldused olid antud erinevatel aegadel ning ka erinevate ametnike poolt. Kohtupraktikas on jaatatud, et vang paneb ametnike korraldusi eirates iga eiramisega toime iseseisva distsiplinaarsüüteo.
16.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.
18.Halduskohus võttis menetlusse ning vaidlustatud otsusega rahuldas osaliselt tuvastamiskaebuse. Täpsemalt on kaebuse nõudeks kolme Viru Vangla distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning nende käskkirjade alusel kaebaja suhtes kartserikaristuse kohaldamise ja sel ajal hariduse omandamise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamine.
Halduskohtumenetluse seadustik näeb tõesti isikule ette võimaluse esitada halduskohtule oma õiguste kaitseks tuvastamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 6). Samas on kaebeõigus tuvastamisnõudega halduskohtusse pöördumiseks oluliselt kitsendatud võrreldes näiteks tühistamis- või kohustamisnõude või kahju hüvitamise nõude esitamise õigusega. Tulenevalt HKMS § 45 lg-st 2 võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seega on tuvastamiskaebuse esitamiseks nõutav, et kaebuse rahuldamine aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele, parandaks tema õiguslikku positsiooni ning samaaegselt, et tema õiguste efektiivsem kaitse muu õiguskaitsevahendiga ei ole võimalik.
19.Kohtupraktikas on selgitatud, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal HKMS § 44 lg 1 järgi olema põhjendatud huvi1. Käesolevas asjas on kaebaja põhjendatud huvina esile toonud preventiivse huvi vältida tema suhtes kartserikaristuste õigusvastaste määramist ja määratud karistuste ülemäärast järjestikku täitmist. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.2 Seega peab tuvastamiskaebuse esitamiseks olema mõistlikult ettenähtav, et tegevus, mille suhtes tuvastamiskaebust soovitakse esitada, võib tulevikus korduda. Peab esinema reaalne oht, et vastustaja käitub õigusvastaselt just tuvastamiskaebusega vaidlustatava haldusakti või toiminguga sarnasel viisil.
20.Kleepsud, mille eemaldamise kohustust kaebaja eiras, eemaldas kambrist teine kinnipeetav kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal. Vastustaja selgitusel ei ole kleepsude eemaldamise täpne aeg teada (tl 88). Siiski tuleb pidada eluliselt usutavaks, et 26. veebruaril 2019 samasse kambrisse paigutatud teine kinnipeetav eemaldas kleepsud juba kaebaja esmase kartseris viibimise ajal, s.o ajavahemikul 28. veebruarist 6. märtsini 2019. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kaasa toonud intsidendid toimusid kõik 2019. aasta veebruaris. Kartserikaristuste kandmise vahel, kui kaebaja viibis elukambris, s.o 6. kuni 14. märtsini 2019 ei ole vastustaja fikseerinud ühtegi intsidenti ega alustanud distsiplinaarmenetlusi. See lubab arvata, et vangla hinnangul sisekorra eeskirjadega keelatud kleepsud olid kambrist juba eemaldatud. Kaebaja ei ole nimetanud, et tema elukambris esineks muu puudus, mille on tekitanud teine kinnipeetav ja mille kõrvaldamist võidaks kaebajalt nõuda. Vastavalt ei ole alust arvata, et samadel asjaoludel võiks korduda olukord, kus kaebaja jätab täitmata vastustaja ametnike korralduse ja talle määratakse selle eest korduvalt distsiplinaarkaristus. Kui aga kleepsud olid jätkuvalt eemaldamata kartserikaristuste vahelisel ajal, siis saab järeldad, et vastustaja oli ise muutnud praktikat ning loobunud distsiplinaarmenetluse kaudu kaebaja mõjutamisest kleepsude eemaldamiseks ja vastustaja ametnike sellekohastele korraldustele allumiseks. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et kaebuses kirjeldatud karistamispraktika oleks vastustaja tavapärane käitumine kaebaja suhtes. Et see nii ei ole, osutab 26. veebruari 2019. a käskkirjas toodud kaebaja varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste loetelu, millest ilmneb, et kaebaja oli karistatud ühel korral koolist keeldumise ja allumatuse eest ning kolmel korral tööst keeldumise eest. Seega puudusid kaebajal varasemad nn sarikaristused. Ka menetluse ajal ei ole kaebaja esile toonud, et vastustaja oleks asunud uuesti kaebajale sama rikkumise etteheite alusel arvukalt distsiplinaarkaristusi määrama.
Vt RKHK 9. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16 (p 8). Sealsamas (p 8.1 ja seal viidatud praktika)
21.Seega ei ole halduskohus kaebuse menetlusse võtmisel veendunud, et esineb reaalne oht väidetavalt õigusvastaste distsiplinaarmenetluste läbiviimiseks ja kaebaja karistamiseks, s.o vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse kordumiseks tulevikus.
22.Ringkonnakohus nõustub siinjuures vastustajaga, et preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ei saa jaatada ainuüksi seetõttu, et kaebaja peab järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramist õigusvastaseks nende kumulatiivse mõju tõttu ja põhjusel, et karistused määrati sama rikkumise eest. Karistamise õiguspärasuse hindamisel ei ole takistatud sama või sarnaste rikkumiste eest määratud varasemate karistuste mõju arvestamine ka tühistamiskaebuse läbivaatamisel. Hinnang haldusakti õiguspärasusele ei sõltu sellest, kas kohus hindab seda tühistamis- või tuvastamiskaebuse lahendamisel. Seetõttu ei võimalda tuvastamiskaebuse esitamine kaebaja õiguste laiemat kaitset võrreldes tühistamiskaebuse esitamisega ning tühistamiskaebust tuleb pidada kaebaja õiguste kaitse efektiivsemaks vahendiks. Preventiivse huvi aluseks ei saa üldjuhul olla kaebaja soov vältida distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse kohaldamist, sest distsiplinaarkaristuse määramist saab kinnipeetav vältida õiguskuuleka käitumisega. Kui vastustaja reageerib kaebaja käitumisele distsiplinaarmenetlusega, mis kaebaja hinnangul on õigusvastane, saab kaebaja kaitsta oma õigusi s.h vältida kartserikaristuse kohaldamist esitades selleks vaide vastustajale ning vajadusel taotledes esialgse õiguskaitse kohaldamist halduskohtult. Võimalus, et kohus võib ka keelduda esialgse õiguskaitse abinõu rakendamisest, ei loo veel õiguslikult kaitstud huvi ennetava tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kuna ei ole teada, kas ja milline intsident tulevikus aset võiks leida ega seegi, kuidas vastustaja sellele reageerib, siis ei ole praegusel ajal põhjust arvata, et vaidluse lahendamine parandaks kaebaja õiguslikku positsiooni.
23.Tuvastamiskaebuse lahendamine ei aita ka muul moel kaebaja õiguste kaitsele kaasa. Kuna tuvastamisnõude rahuldamine ei kõrvalda kaevatavate käskkirjade kehtivust, siis ei välista see määratud karistuste arvestamist uues distsiplinaarmenetluses ega ka näiteks ennetähtaegse vabanemise otsustamisel. Tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole mõju ka karistuse täideviimisele, sest kaebaja kandis kartserikaristuse ära juba 2019. aasta esimeses pooles. Seega olukorras, kus kaebaja minetas tegeliku võimaluse tühistamiskaebuse esitamiseks osaliselt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise, osaliselt kaebuse esitamisega hilinemise tõttu, saab kaebaja õiguskaitsevahendina kasutada eelkõige kahju hüvitamise nõuet, kui ta leiab, et distsiplinaarkaristused määrati ja/või viidi täide õigusvastaselt. Distsiplinaarkaristuse määramise ja täideviimise mõju kõrvaldamine ei ole enam võimalik, kuid võimalik on heastamine kahju hüvitamise kaudu. Kuid tuvastamiskaebuse esitamine kahju hüvitamise nõude ettevalmistamiseks on otsesõnu keelatud HKMS § 45 lg 2 järgi.
24.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest kaebuse rahuldamine ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele (HKMS § 44 lg 1). Sel juhul on kohtul lubatud jätta juba menetlusse võetud kaebus läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1). Samas kaebeõiguse puudumise korral, kui see selgub menetluse kestel, on lubatud jätta kaebus ka rahuldamata. Sel juhul toob kaebeõiguse puudumine kaasa kaebuse rahuldamata jätmise sõltumata sellest, kas kaevatav haldusakt on õiguspärane või mitte. Käesolevas asjas võttis halduskohus kaebuse menetlusse ning rahuldas selle osaliselt ja jättis osaliselt rahuldamata. Kaebaja ei esitanud apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale. Seetõttu jõustus halduskohtu otsus kaebuse osalise rahuldamata jätmise osas apellatsioonitähtaja möödumisel (HKMS § 176 lg-d 1 ja 2). Selles olukorras ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebus osaliselt läbi vaatamata, vaid tühistab halduskohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Vastavalt ei analüüsi ringkonnakohus halduskohtu otsuse ega apellatsioonkaebuse väiteid ja põhjendusi kaevatavate käskkirjade õiguspärasuse kohta, sest sellest asja lahendamine ei sõltu.
25.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid välja ei mõisteta.
26.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.