Kaebaja KL, esindaja DT Vastustaja Kadrina vald, esindaja vallavanem Kairit Pihlak
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.12.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30).
Vaidlusaluse teelõigu avaliku kasutuse lõpetamine
9.Kaebaja taotles haldusmenetluses esiteks seda, et vaidlusalune teelõik suletakse avalikuks kasutuseks ja arvatakse välja kohalike teede nimekirjast. Sama nõude on kaebaja esitanud kohtule kohustamisnõudena. Alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5 ja 7 järgi võib avalikult kasutatavat
teed kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Avalikult kasutatavate teede hulka kuulub kohalik tee. Kohalik tee on tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab kohaliku omavalitsuse üksus. Kohalik tee võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee. EhS 103 lg 1 näeb ette teeregistri, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine. Kehtiv õigus ei näe seega enam ette kohalike teede nimekirja, millesse tehakse kandeid kohaliku omavalitsuse pädeva organi otsuse alusel. Kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee on avalikult kasutatav, ilma et selle kohta tuleks anda haldusakti. Tee kandmine teeregistrisse on informatiivse tähendusega. Kohus selgitas eespool, et praeguse asja raames ei saa kohus hinnata seda, kas tee algselt määrati õiguspäraselt avalikuks kasutamiseks. Kohus saab hinnata seda, kas vastustaja õiguspäraselt lükkas tagasi kaebaja ettepaneku tee avalik kasutamine lõpetada.
10.Vaidlusalune teelõik on osa vastustajale ehk kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluvast teest. Kaebaja eesmärgi saavutamiseks (tee avaliku kasutuse lõpetamiseks) tuleks vaidlusalune teelõik sisuliselt likvideerida. Alternatiivselt soovib kaebaja seda, et vastustaja keelab vaidlusaluse teelõigu kasutamise mootorsõidukitega (v.a vähesed erandid). Kohus käsitleb edasises neid võimalusi ühtsena ehk mõistab vaidlusaluse teelõigu avaliku kasutamise lõpetamise all nii selle likvideerimist kui ka selle mootorsõidukitega kasutamise (maanteena kasutamise) lõpetamist. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud kaalutlusvigu selle otsustamisel, et vaidlusaluse teelõigu avalikku kasutamist ei lõpetata. Tegemist on vähemalt aastakümneid avalikus kasutuses olnud teega. Vastustaja on kohaselt tuginenud sellele, et XX tee ääres paikneb mitmeid kinnisasju, millele see tee on juurdepääsuks, ning tee kaudu pääseb XX maastikukaitsealale ja avalikult kasutatavatele puhkekohtadele ja -rajatistele. Kaebaja taotluse rahuldamine muudaks praegu ühelt maanteelt teisele viiva tee kaheks umbteeks ning piiraks oluliselt nii kinnisasjade omanike kui ka avalikkuse võimalusi teekonna valikul. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja soove ja vajadusi ei saa seada esiplaanile võrreldes teiste isikute huvide ja avaliku huviga.
11.Kaebaja väitel on vaidlusalune teelõik tema õuemaa, kuna õuemaa all tuleb mõista hoonete (nt elumaja ja sauna) vahelist ning neid vahetult ümbritsevat maa-ala. Kohus sellega ei nõustu. Maakatastriseaduse § 131 lg 2 ütleb, et katastri kõlvikukaardile kantakse haritava maa, loodusliku rohumaa, metsamaa, õuemaa ja muu maa kõlvikud. Sama seaduse § 2 p 11 järgi on kõlvik ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa, mida ei piiritleta piirimärkidega. Kõlvik, sh õuemaa on seega katastriüksuse alajaotus. Hoone juurde kuuluv õuemaa saab esineda üksnes sama maaüksuse piirides, millel hoone paikneb. Kaebaja hoonete juurde kuuluva õuemaa koosseisu ei saa kuidagi arvata vastustajale kuuluvat kinnisasja (katastriüksust), mille sihtostarve on transpordimaa. Kaebaja ootused sellele, et ta saab vastustajale kuuluvat transpordimaad kasutada oma õuemaana, ei ole õigusaktidega kooskõlas.
12.Kaebaja eksib selles, et vaidlusalusele teelõigule ei saa moodustada seaduses ette nähtud kaitsevööndit. Tee kaitsevöönd ei tähenda lagedat ala, kus hooneid asuda või tegevusi toimuda ei või, samuti ei pea tee kaitsevöönd asuma teega samal kinnisasjal. See ei olegi mõeldav, kui kaitsevööndi laiuseks on ette nähtud maanteedel 30-50 m ja tänavatel 10 m äärmise sõiduraja
välimisest servast (EhS § 71 lg 2 ja 3). On üldiselt teada, et sageli paiknevad elamud maanteedele ja tänavatele oluliselt lähemal. Tee kaitsevöönd on ala, kus tuleb järgida õigusaktidest tulenevaid piiranguid, ning see võib ulatuda ja sageli ka ulatub teemaa kõrval asuvale kinnisasjale. Tee kaitsevööndis keelatud tegevused näeb erisättena ette EhS § 72 lg 1 ning enamus keelatud tegevustest ei ole kaebaja kinnisasjal teostatavad (spordivõistluse või muu rahvaürituse korraldamine, maavara ja maaainese kaevandamine, metsa lageraie, veerežiimi muutust põhjustavad maaparandustööd). Kui kaebaja soovib paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit või kui tekib vaidlus selle üle, kas kaebaja kinnisasjal paikneb EhS § 72 lg 2 nimetatud nähtavust piirav istandik, puu, põõsas või liiklusele ohtlik rajatis, siis arvestatakse asja lahendamisel tee olemuse ja kasutamisega. Nõuded külgnähtavusele teel on kehtestatud majandus- ja taristuministri 14.07.2015.a määrusega nr 92 „Tee seisundinõuded“. Määruse lisa nr 5 alusel peab kruusateel, kus lubatud piirkiirus on üle 50 km/h ja puudub valgustus, olema 1. seisunditaseme (kuni 200 sõidukit ööpäevas) puhul külgnähtavus vähemalt 1 m. Seejuures kehtib lisaklausel, mille järgi külgnähtavus tagatakse, kui seda võimaldab hoonestus, sealhulgas hooned, aed ja muud sarnased ja maastiku reljeef. Kohtu hinnangul ei ole põhjust arvata, et vaidlusalusel teelõigul külgnähtavuse nõudeid ei täideta.
13.Kohtuasja lahendamisel ei oma määravat tähtsust see, kas tegemist on kruusateega, nagu väidab vastustaja ja on kantud teeregistrisse, või pinnasteega, nagu väidab kaebaja. Kohalikuks teeks võib olla nii kruusa- kui ka pinnastee. Määruse „Tee seisundinõuded“ § 5 lg 2 järgi kehtivad pinnasteedele asjakohased kruusatee seisundinõuded. Vaidlusaluse teelõigu kohta esitatud fotode (tl 8, 31 pöördel) põhjal on pigem tegemist siiski kruusateega ehk teega, mille pealiskiht on kruusast, kruus- või killustikliivast või killustikusõelmetest. Pinnastee on pealiskihita tee (määruse „Tee seisundinõuded“ § 5 lg 1, § 13). Kindlasti ei ole tegemist metsateega. EhS § 93 lg 1 järgi on metsatee riigi omandisse jäetud maal paiknev valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatav tee. Vaidlusalune teelõik ei paikne riigi omandisse jäetud maal.
14.Vaidlusaluse teelõigu avalikku kasutamist ei piira ega välista see, et tee paikneb XX maastikukaitsealal. XX maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 5 lg 3 alusel on sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel lubatud. Vaidlusaluse teelõigu avalikku kasutust ei muuda õigusvastaseks see, et kaitse-eeskirja alusel on mõnedes kohtades mootorsõidukite liiklemist piiratud (tl 12). Vaidlusaluse teelõigu osas kaitse-eeskiri sellist piirangut ette ei näe. Eksitav on kaebaja väide, et osa teest on juba liikluseks suletud. Kaebaja märgitud kohad (tl 13) ei paikne XX teel ega üldse kohalikul või muul avalikult kasutataval teel.
15.Kohus peab õigeks juhtida tähelepanu sellele, et planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 23 alusel on liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine üldplaneeringu ülesanne. See tähendab, et isegi kui vastustaja oleks rahuldanud kaebaja taotluse ja likvideerinud vaidlusalusel teelõigul kohaliku tee, oleks see otsus võinud osutuda õigusvastaseks vale menetlusvormi valiku tõttu. Pikka aega kasutuses olnud ja (kaebaja väitel) rohket kasutust leidva avaliku tee osaline sulgemine ning tee alles jäävate osade umbteeks muutmine võib olla käsitletav valla liikluskorralduse üldiste põhimõtete muutmisena, mida saab õiguspäraselt läbi viia üksnes avalikkust kaasavas üldplaneeringu menetluses. Liikluskorralduse muutmine ja tee hooldamine
16.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 ja 2 järgi võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. LS § 6 lg 1 kohaselt on liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. LS § 6 lg 4 alusel tagab liikluse korraldamise tee omanik. Ka tee korrashoiu peab korraldama tee omanik. Kaebaja tegi haldusmenetluses ettepanekuid liikluskorralduse muutmise ja tee korrashoiu osas. Liikluskorralduse muutmise osas oli kohtu hinnangul tegemist haldusmenetlusega haldusakti andmiseks, tee korrashoiu osas toimingu tegemiseks. Haldusmenetlus lõppes haldusakti andmiseta. Tee korrashoiule suunatud toiminguid on vastustaja teinud. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb eristada esiteks seda, kuidas vastustaja lahendas kaebaja ettepanekud konkreetsete muudatuste tegemiseks ja teiseks seda, kas vastustaja õiguspäraselt jättis läbi kaalumata ja kohaldamata muud, haldusmenetluses kaebaja poolt taotlemata abinõud.
17.Kaebaja konkreetsed ettepanekud taotluses olid liiklusmärkide paigaldamine umbtee või sissesõidu keelu kohta. Vaidlusaluse teelõigu tähistamine umbteena või sissesõidu keelu kehtestamine on mõjult samaväärsed tee avaliku kasutamise lõpetamisega. Kohtu seisukohad otsuse punktides 9-15 hõlmavad ka nende taotluste tagasilükkamist. Kohus selgitas 30.09.2020.a määruses kaebajale, et taotlus konkreetse toimingu tegemiseks tuleb esmalt esitada haldusorganile. Kaebaja ei toonud pärast seda esitatud seisukohas välja, kas ja millal on ta muud konkreetsed taotlused, sh otsuse punktis 4.3 nimetatud taotlused vastustajale esitanud. Kaebaja viitas sellele, et ta esitas need taotlused kaebuse 29.06.2020.a terviktekstis. Taotluste esitamine kaebuses kohtule ei asenda nende esitamist haldusmenetluses vastustajale. Haldusmenetlust (otsuste tegemist vastustaja poolt) ja kohtumenetlust (vastustaja tehtud otsuste õiguspärasuse hindamist) tuleb üksteisest selgelt eristada. Kohtumenetlus ei tohi kujuneda haldusmenetluse jätkuks või uueks haldusmenetluseks, kuna sel juhul sekkuks kohus lubamatult haldusorganile antud otsustusõigusse. Eeltoodu tähendab, et kohus ei saa vastustajale ette heita nende konkreetsete ettepanekute käsitlemata või arvestamata jätmist, mida kaebaja haldusmenetluses ei esitanud.
18.Vastustaja teatas haldusmenetluse käigus ehk 07.06.2019 kaebajale (tl 19-20), et tema soovitud lahendused (sissesõidu keeld, umbtee) ei ole vastuvõetavad ning pakkus omapoolse lahendusena välja õueala tähistavate liiklusmärkide eemaldamise ning uute liiklusmärkide paigaldamise, millega kehtestatakse 3 km ulatuses, sh vaidlusalusel teelõigul piirkiirus 30 km/h ning vajadusel hoiatatakse lisaks ohtlike kurvide eest. Vastustaja avaldas ka valmisolekut rääkida läbi muude meetmete üle. Mõlemad pooled on kohtumenetluses kinnitanud, et kaebaja ei vastanud sellele kirjale, vaid pöördus 28.06.2019 kohtusse ning kaebaja avaldas oma seisukoha ettepanekule alles novembris 2019, kui vastustaja algatusel toimus poolte kohtumine.
Tähtsust ei oma see, kas vastustajat ettepaneku tegemisel nõustanud OÜ Signaal Rakvere omab õigust teha liikluskorralduse projekte EhS § 25 lg 1 p 8 tähenduses. Nagu eespool öeldud, on liikluse korraldamine vaidlusalusel teelõigul vastustaja ülesanne ning tegemist oli vastustaja ettepanekuga kaebajale. Kohus ei käsitle seetõttu küsimust, mida on seaduses sisuliselt mõeldud liikluskorralduse projekti all ning kas liikluskorralduse muutmine vaidlusalusel teelõigul nõuab sellise projekti koostamist. Kohtu hinnangul lõpetas vastustaja eeltoodut arvestades õiguspäraselt haldusmenetluse ilma liikluskorraldust muutmata. Pooled ei saavutanud liikluskorralduse osas üksmeelt ning kaebaja tegevusest ei nähtunud valmisolek lahenduste otsimiseks. Liikluskorralduse muutmine ilma üksmeelt saavutamata ei oleks suure tõenäosusega kaasa toonud õigusrahu saabumist. Seda kinnitab kaebaja rahulolematus eelmise, otsuse punktis 7.3 kirjeldatud haldusmenetluse tulemusega.
19.Mõlemad pooled on kohtumenetluses kinnitanud, et vastustaja hooldas teed käesoleva aasta maikuus - täitis teeauke ja töötles teed kloriidiga, et vähendada tee tolmamist. Selle põhjal ei saa öelda, et vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse hooldada teed omal äranägemisel (kohaldada muid abinõusid).
20.Iseenesest on õige kaebaja väide, et tee olemasoluga ja liiklusega kaasneb keskkonnahäiring keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 tähenduses. Selle sätte järgi on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Keskkonnahäiringu olemasolust ei tulene aga kohustus seda kõrvaldada või vältida. KeÜS § 14 kohaselt peab igaüks rakendama meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada. Säte näeb seega ette keskkonnahäiringu vähendamise, mitte vältimise ning ka selle kohustuse juures kehtib mõistlikkuse põhimõte. Vastustaja kui tee omaniku ülesanne ei ole üksnes kaebaja huvide kaitsmine, vaid vastustaja peab omavahel tasakaalustama ja võimalikult maksimeerima kõik LS § 6 lg 1 nimetatud huvid. Liikluse mõjusid kaebaja elukeskkonnale ja varale tuleb küll arvestada, kuid samal ajal tuleb tagada ka mõistlikud liiklemistingimused sõidukitele.
21.Kaebaja ei ole tõendanud või usutavaks muutnud, et vaidlusaluse teelõigu avalik kasutamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut ehk et ületatud on keskkonna kvaliteedi piirväärtused või et olulise keskkonnahäiringu tekkimine on piisavalt tõenäoline ehk esineb keskkonnaoht (KeÜS § 3 lg 2, § 4). Kohtule ei ole eluliselt usutav, et selliseid mõjusid müra, tolmu või muude mõjudena saab põhjustada teelõik, kus kehtib piirkiirus 20 km/h. Praeguses asjas ei ole kohaldatav kaebaja viidatud KeÜS § 32 lg 5, mis lubab riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas maakasutajate huvide kaitseks. Tee kasutamist reguleerib erinormina KeÜS § 33 lg 1, mille järgi avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks seadustes sätestatud ulatuses.
22.Kaebaja viitab sellele, et liiklustihedus teel on kasvanud, kuna inimeste kasutuses on rohkem sõidukeid ja nad ka liiguvad Eesti piires varasemast rohkem. See on õige, kuid tegemist ei ole kaebaja erilise olukorraga, vaid sarnases olukorras on kõik teede vahetus läheduses elavad
isikud. Liikluskoormuse kasvu tuleb liikluse korraldamisel kahtlemata arvesse võtta, kuid arvestades eeltoodut ehk tee läheduses elavate isikute ja liiklejate huvide tasakaalustamist. Kaebaja ei saa väita, et vastustaja ei ole liikluskorraldust vaidlusalusel teelõigul üldse muutnud - vastustaja kehtestas varasemas haldusmenetluses olulise kiirusepiirangu.
23.Kaebajale ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda, et tema õiguste ja huvide kaitsega tegeleksid täies mahus haldusorganid. Ka kaebajal endal tuleb oma huvide kaitseks mõistlikult tegutseda. Kaebaja on kaebuses (tl 90) muuhulgas välja toonud, et tema huve aitaks kaitsta elumaja vundamendi tihendamine, akende heliisolatsiooni tõstmine, puitlaudise kaitseks tõkke rajamine jms. Kohus märgib lisaks, et tõhus abinõu, mis vähendab müra, tolmu ja kivide levimist kaebaja kinnisasjale ning laste ja lemmikloomade kontrollimatut teele sattumist, on kinnisasjale piirete (aia, heki vms) rajamine. Eeltoodud abinõusid saab kaebaja rakendada ise. XX teel, sh vaidlusalusel teelõigul viibides on aga ka kaebaja ja tema pereliikmed liiklejad, kellel tuleb olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik, arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust või ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda (LS § 14 lg 2, § 16 lg 1). Isegi politsei parima võimaliku tegevuse korral on politsei võimalused piiratud nende käsutuses oleva ressursi ja lahendamist vajavate ülesannete pakilisusega. Ühegi haldusorgani tegevus ei saa välistada, et teel juhtub õnnetusi või mõned teed kasutavad isikud käituvad õigusvastaselt, näiteks ületavad kiirust või ei järgi liiklusmärkide nõudeid. Kui sellest lähtuvast ohust piisaks tee sulgemiseks, siis tuleks sulgeda kõik elamutest mööduvad teed.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.