Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise aeg Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 30.11.2021, Tartu 3-19-1220 K.L.u kaebus seoses liikluskorraldusega RiistamäeNeeruti teel Tartu Halduskohtu 19.11.2020. a otsus K.L.u apellatsioonkaebus 10.11.2021 Kaebaja K.L. volitatud esindaja Diana Tandru Vastustaja Kadrina vald vallasekretär Marika Mardõkainen
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 19.11.2020. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.12.2021 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.L.ule kuulub Kadrina vallas Neeruti külas asuv Xxx kinnistu (registriosa nr xxx), mis koosneb kahest katastriüksusest (xxx ja xxx, pindalad 2,25 ha ja 5832 m2) ja mille vahel paikneb Riistamäe-Neeruti tee (vaidlusalune teelõik).
2.Vaidlusalune teelõik on teeregistri andmetel kantud teeregistrisse (nr 2730748). Tee kogupikkus on 5780 m, tee tüüp maantee, jaotus kohalik tee, katte liik kruusatee. Tee kulgeb riigimaanteelt Pärnu-Rakvere-Sõmeru riigimaanteele Assamalla-Kadrina. Tegemist on
avalikult kasutatava teega, mõne teelõigu puhul on selle aluseks tee avaliku kasutamise leping. Vaidlusalune teelõik on praegu tähistatud kui õueala liiklusseaduse (LS) tähenduses ja sellel on suurim lubatud sõidukiirus 20 km/h.
3.K.L. esitas 30.04.2019 Kadrina Vallavalitsusele avalduse, milles ta avaldas rahulolematust liikluskorraldusega Riistamäe-Neeruti teel. K.L. taotles sulgeda tee tema kinnistuga külgnevas ulatuses avalikuks kasutuseks, v.a ligipääs kodule, ekskursioonibussid, operatiivsõidukid, teenindav transport (jäätmevedu, postivedu jmt), ning arvata see teelõik välja kohalike teede nimekirjast. Alternatiivselt taotles liiklusmärkide paigaldamist umbtee või sissesõidu keelu kohta, meetmete rakendamist tee kasutusest tekkiva müra, tolmu ja vibratsiooni vähendamiseks ja leviku tõkestamiseks või teelõigu võõrandamist talle.
4.Kadrina Vallavalitsus jättis 26.05.2020. a korraldusega nr 176 K.L.u avalduse alusel algatatud haldusmenetluses andmata haldusakti Riistamäe-Neeruti tee K.L.u kinnisasjaga piirneva osa sulgemise ja kohalike teede nimekirjast välja arvamise ning teel liikluskorralduse muutmise kohta ja lõpetas menetluse.
5.Pärast kaebuse muutmist oli Tartu Halduskohtu menetluses K.L.u kaebus järgmistes nõuetes: tühistada Kadrina Vallavalitsuse 26.05.2020. a korraldus nr 176; kohustada vastustajat sulgema vaidlusalune teelõik avalikuks kasutuseks ja arvama selle valla avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja või keelama selle mootorsõidukiga läbimise, v.a kohalik elanik ja teenindav transport ning tähistama parkla (paigaldama sellekohased liikluskorraldusvahendid); kui vaidlusalune teelõik jääb avalikuks liikluseks avatuks, siis kohustada vastustajat võtma kasutusele kõik tarvilikud ja mõistlikud meetmed teelõigu avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjutuste elimineerimiseks (nt tee tolmuvabaks töötlemine, piirkiiruse vähendamine, liikluskünniste rajamine, ööajal ja puhkepäevadel liikluse keelamine, avalikkusele peale kohaliku elaniku ja teenindava transpordi tee ühesuunaliseks muutmine); keelata vastustajal tõsta vaidlusalusel teelõigul piirkiirust ja lubada seal avalikke rallivõistlusi. Kaebaja põhjendused: 1) Liiklus Riistamäe-Neeruti teel on aastatega kordades kasvanud ning avaldab kahjulikku mõju (vibratsioon, tolm, kivide lendamine, prügi, kevadel konnade hukkumine). Müratase ületab hoonetes lubatud taseme, kuna elamul puuduvad helikindlad pakettaknad. Keskmiselt 8 korda aastas rammivad teelt väljasõitnud autod kaebaja hooneid. Teed läbivate isikute vastutustundetu tegevus ohustab kaebaja ja tema pereliikmete elu ja tervist, kahjustab vara, häirib era- ja pereelu, rikub õigust kodu puutumatusele ja öörahule. Liiklusega kaasnev häiring ületab mõistlikku talumiskohustust. Tee kasutamisel tekkiv vibratsioon, müra, hais ja tolm on keskkonnahäiring. 2) Tee avalikku kasutamist ei põhjenda see, et tegemist on ajaloolise teega, kuna Neeruti maastikukaitsealal esineb teisigi ajaloolisi teid, mis on eravaldusesse antud ning suletud tõkkepuu ja sissesõitu keelava märgiga. Õueala tähistavate liiklusmärkide paigaldamine ei taga kaebaja õiguste kaitset. Autojuhid ei tea, et õuealalt ei või läbi sõita ega pea kinni kiirusepiirangust 20 km/h. Kaebaja ei soovinud õueala märkide paigaldamist. 3) Kiirusepiirang 30 km/h halvendaks kaebaja olukorda. Ettepaneku teinud OÜ-l Signaal Rakvere puudub õigus koostada liikluskorralduse projekte. Kaebaja on esitanud OÜ Signaal Rakvere ettepaneku osas seisukoha kohtumisel valla esindajaga novembris 2019. Vaidlusaluse teelõigu sulgemine ei halvenda ühegi isiku olukorda, kuna see ei ole ühegi teise majapidamise ainus ligipääs avalikult kasutatavale teele ning ligipääs maastikukaitsealale on olemas Riistamäe kaudu ja Kiku teelt. Kaebaja huvi on avalikust huvist kaalukam. Vaidlusalusele teelõigule ei saa moodustada nõutavat kaitsevööndit. Tegemist on pinnasteega ja tegemist võib olla metsatee või -rajaga. 4) Teed töödeldi kloriidiga mais 2020, mis ei hoidnud ära tee tolmamist. Tee korrastamine andis
sõidukijuhtidele võimaluse sõidukiirust tõsta. Vastustaja ei ole teostanud teelõigul liiklusseiret, mõõtnud liiklustihedust, mürataset, kontrollinud teetaldmiku paksust, küsinud riiklikult tunnustatud ehituseksperdilt arvamust teelt johtuvate mõjutuste kohta selle vahetus läheduses asuvale kaebaja elumaja maakivist vundamendile ja hoone püsivusele tervikuna. Vastustaja on varem piirkiirust vaidlusalusel teelõigul tõstnud. Kaebaja ei ole arvutikasutaja ega saa operatiivselt reageerida vastustaja plaanidele ralli või muu sündmuse korraldamisel.
6.Tartu Halduskohus jättis 19.11.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata. Otsuse põhjendused: 1) Asja piiridest jäävad välja maa omandiõiguse küsimused ning Riistamäe-Neeruti tee staatus, s.o asjaolu, et tegemist on avalikult kasutatava teega. Kaebaja ei pöördunud pärast õueala märkide paigaldamist või pärast vaide lahendamise tähtaja möödumist kohtusse. 2) Vastustaja ei teinud kaalutlusvigu otsustamisel, et vaidlusaluse teelõigu avalikku kasutamist ei lõpetata. Tegemist on vähemalt aastakümneid avalikus kasutuses olnud teega. Riistamäe-Neeruti tee ääres paikneb mitmeid kinnisasju, millele see tee on juurdepääsuks ning tee kaudu pääseb Neeruti maastikukaitsealale ja avalikult kasutatavatele puhkekohtadele ja rajatistele. Vastustaja leidis põhjendatult, et kaebaja soove ja vajadusi ei saa seada esiplaanile võrreldes teiste isikute huvide ja avaliku huviga. 3) Kaebaja hoonete juurde kuuluva õuemaa koosseisu ei saa arvata vastustajale kuuluvat kinnisasja (katastriüksust), mille sihtostarve on transpordimaa. Kaebaja eksib, et vaidlusalusele teelõigule ei saa moodustada kaitsevööndit. Teelõigu kohta esitatud fotode põhjal on pigem tegemist kruusateega. Tegemist ei ole metsateega. Teelõigu avalikku kasutamist ei piira ega välista see, et tee paikneb Neeruti maastikukaitsealal. Teelõigu avalikku kasutust ei muuda õigusvastaseks see, et kaitse-eeskirja alusel on mõnedes kohtades mootorsõidukite liiklemist piiratud. Vaidlusaluse teelõigu osas kaitse-eeskiri sellist piirangut ette ei näe. Eksitav on kaebaja väide, et osa teest on liikluseks suletud. Kaebaja märgitud kohad ei paikne Riistamäe-Neeruti teel ega kohalikul või muul avalikult kasutataval teel. Vaidlusaluse teelõigu tähistamine umbteena või sissesõidu keelu kehtestamine on mõjult samaväärsed tee avaliku kasutamise lõpetamisega. Vastustaja lõpetas õiguspäraselt haldusmenetluse liikluskorraldust muutmata. Pooled kinnitasid kohtumenetluses, et vastustaja hooldas teed mais 2020 - täitis teeauke ja töötles teed kloriidiga, et vähendada tee tolmamist. Selle põhjal ei saa öelda, et vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse hooldada teed omal äranägemisel (kohaldada muid abinõusid). 4) Õige on kaebaja väide, et tee olemasoluga ja liiklusega kaasneb keskkonnahäiring keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 tähenduses. Keskkonnahäiringu olemasolust ei tulene aga kohustus seda kõrvaldada või vältida. KeÜS § 14 näeb ette keskkonnahäiringu vähendamise, mitte vältimise ning ka selle kohustuse juures kehtib mõistlikkuse põhimõte. Vastustaja kui tee omaniku ülesanne ei ole üksnes kaebaja huvide kaitsmine, vaid vastustaja peab omavahel tasakaalustama ja võimalikult maksimeerima kõik LS § 6 lg-s 1 nimetatud huvid. Liikluse mõjusid kaebaja elukeskkonnale ja varale tuleb arvestada, kuid samal ajal tuleb tagada ka mõistlikud liiklemistingimused sõidukitele. Kaebaja ei ole tõendanud või usutavaks muutnud, et vaidlusaluse teelõigu avalik kasutamine põhjustab olulist keskkonnahäiringut (KeÜS § 3 lg 2, § 4). Ei ole eluliselt usutav, et selliseid mõjusid müra, tolmu või muude mõjudena saab põhjustada teelõik, kus kehtib piirkiirus 20 km/h. Asjas ei ole kohaldatav KeÜS § 32 lg 5. Tee kasutamist reguleerib erinormina KeÜS § 33 lg 1. 5) Liikluskoormuse kasvu tuleb liikluse korraldamisel arvesse võtta, kuid arvestada ka tee läheduses elavate isikute ja liiklejate huvide tasakaalustamist. Kaebaja ei saa väita, et vastustaja ei ole liikluskorraldust vaidlusalusel teelõigul üldse muutnud - vastustaja kehtestas varasemas haldusmenetluses olulise kiirusepiirangu. 6) Tõhus abinõu, mis vähendab müra, tolmu ja kivide levimist kaebaja kinnisasjale ning laste ja lemmikloomade kontrollimatut teele sattumist, on kinnisasjale piirete (aia, heki vms)
rajamine. Eeltoodud abinõusid saab kaebaja rakendada ise. Ühegi haldusorgani tegevus ei saa välistada, et teel juhtub õnnetusi või mõned teed kasutavad isikud käituvad õigusvastaselt, näiteks ületavad kiirust või ei järgi liiklusmärkide nõudeid. 7) Kaebaja ei ole põhistanud kaebeõigust keelamisnõude esitamisel. Asja dokumentidest ei nähtu, et vastustaja kavandaks vaidlusalusel teelõigul ralli korraldamist. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustajal oleks reaalne kavatsus tõsta vaidlusalusel teelõigul piirkiirust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.K.L. esitas 21.12.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.11.2020. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus või selle osa rahuldada või saata asi samale kohtule uueks otsustamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus jättis tähelepanuta, et vastustaja halvendas kaebaja olukorda piirkiiruse tõstmisega, kui paigaldas 07.09.2018 õueala märgi ning et kaebaja vaidles õueala märgi paigaldamisele vastu. Kohus jättis arvesse võtmata õueala mõiste LS § 2 kohaselt ning LS § 64 lg 4 ehk õueala märgi paigaldamisega on moodustatud Riistamäe-Neeruti teest umbtee. Autojuhid ei järgi LS-i sätteid. Sellest johtuvalt tegi kaebaja ettepaneku liikluskorralduse täpsustamiseks, nt umbtee märgi paigaldamisega. 2) Ebaõige on kohtu järeldus, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustajal oleks reaalne kavatsus tõsta vaidlusalusel teelõigul piirkiirust. Vastustaja kinnitas oma kavatsust seda teha 23.10.2020. a vastuses, kus nimetas Riistamäe-Neeruti teed kohalikuks maanteeks kehtiva piirkiirusega 90 km/h ja nentis, et sellel võib kiirust vähendada 30 km/h. 3) Kohus ei andnud hinnangut, kas haldusakt, mis rikub kaebaja subjektiivseid õiguseid, on õiguspärane. Kaebaja põhjendas, kuidas tee avalik kasutamine ning sellest tulenevad mõjutused ja nende mittevähendamine rikuvad tema põhiseaduslikke õiguseid. Kaebaja ei pea võimalikuks rakendada kohtu nimetatud abinõusid, nagu aia, heki vms rajamist, sest viimased jäävad tee hooldus- ja puhastusalale. Rajades aia või heki, saab rikutud külgnähtavuse nõue. 4) Maa erastamistoimingute tegemisel ei hinnatud tee avalikku kasutusse jätmisega kaasnevaid kahjulikke mõjutusi. Liiklustiheduse kasvu ei olnud võimalik piiriprotokollile allkirja andes ette näha. Teest tulenevate negatiivsete mõjude eest vastutab tee omanik, kes peab võtma tarvitusele vajalikud meetmed nende ärahoidmiseks.
8.Kadrina vald esitas 02.03.2021 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus ei pidanud õueala mõistet arvesse võtma. Kuigi õueala märk on paigaldatud, ei ole tegemist õueala läbiva teega. Kaebaja oli algselt vastustaja poolt ajutise lahendusena välja pakutud õueala märgi paigaldamisega nõus. Peale märgi paigaldamist mitu kuud hiljem väljendas kaebaja märgi suhtes rahulolematust. 2) Kaebaja ei ole tõendanud, et vastustaja on arutamas või vastu võtmas haldusakte, mis tooks kaasa tema olukorra halvenemise või et vastustaja on korraldamas või lubab lähiajal korraldada vaidlusalusel teel rallivõistlusi. 3) Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse teelõigu avalik kasutamine on põhjustanud olulisi keskkonnahäiringuid ega ole tõendanud oma väiteid tema vara kahjustamise kohta avalikku teed kasutavate liiklejate poolt. 4) Kohus ei saa hinnata, kas tee määrati algselt õiguspäraselt avalikuks kasutamiseks. Kohus saab hinnata, kas vastustaja lükkas õiguspäraselt tagasi kaebaja ettepaneku tee avalik kasutamine lõpetada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
10.Ka apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas Kadrina Vallavalitsus lõpetas 26.02.2020. a korraldusega nr 176 õiguspäraselt kaebaja 30.04.2019. a avaldusega (tl 15-18) alanud haldusmenetluse haldusakti andmata. Seeläbi jäi kaebaja kinnisasja koosseisus olevate katastriüksustega piirnevas osas Riistamäe-Neeruti tee sulgemata ja kohalike teede nimekirjast välja arvamata ning liikluskorraldus Riistamäe-Neeruti teel muutmata. Kaebaja taotles halduskohtult kohustada vastustajat sulgema vaidlusalune teelõik avalikuks kasutuseks ning arvata see valla avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja või keelata selle mootorsõidukiga läbimine, v.a kohalik elanik ja teenindav transport ning tähistada parkla (paigaldada sellekohased liikluskorraldusvahendi), kui aga teelõik jääb avatuks, kohustada vastustajat võtma kasutusele kõik tarvilikud ja mõistlikud meetmed teelõigu avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjutuste kõrvaldamiseks (nt tee tolmuvabaks töötlemine, piirkiiruse vähendamine, liikluskünniste rajamine, ööajal ja puhkepäevadel liikluse keelamine, avalikkusele peale kohaliku elaniku ja teenindava transpordi tee ühesuunaliseks muutmine). Ka taotles kaebaja, et kohus keelaks vastustajal tõsta vaidlusalusel teelõigul piirkiirust ja lubada seal avalikke rallivõistlusi.
11.Ringkonnakohus selgitab kõigepealt, millised on kohaliku omavalitsuse võimalused teelõigu sulgemiseks ja avalikult kasutatavate teede nimekirjast välja arvamiseks ning analüüsib, kas see olnuks käesoleval juhul põhjendatud (I); uurib seejärel, kas kohalik omavalitsus on võtnud tarvitusele piisavad meetmed teelõigu avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjutuste kõrvaldamiseks nii liiklusmärkide kui muude vahenditega ning kas esineb alus vastustaja tegevuse (piirkiiruse tõstmine, rallivõistluste korraldamine) keelamiseks (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning jaotab menetluskulud (III). I
12.Riistamäe-Neeruti tee on Kadrina Vallavolikogu 26.04.2000. a otsusega nr 48 kohalike maanteede nimekirja kantud tee (tl 64), mis on maavanema 21.05.2015. a korraldusega antud Kadrina valla omandisse (tl 62). Kinnistusregistri andmetel kuuluvad Kadrina valla omandis oleva kinnistu nr xxx koosseisu kolm katastriüksust. Neist transpordimaa sihtotstarbega katastriüksus tunnusega xxx hõlmab ka vaidlusalust, kaebajale kuuluvate katastriüksuste vahelist teelõiku1.
13.EhS § 92 lg-st 5 tulenevalt on kohalik tee avalikult kasutatav tee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides. Kohaliku tee osas täidab omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus (EhS § 92 lg 7). Piiranguid tee kasutamisele saab tee omanik seada liiklusseaduse alusel (LS). LS § 52 lg 2 kohaselt võib avalikult kasutatava tee omanik tee või selle osa teatavaks ajaks sulgeda või teel liiklust piirata, kui
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo
pinnase sulamise, vihma või muude liiklust oluliselt mõjutavate tegurite tõttu on tee konstruktsioon nõrgenenud ja liiklus võib teed kahjustada või liigelda on ohtlik. LS §-st 72 tuleneb, et avalikult kasutatava tee võib sulgeda avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. LS § 12 lg 1 järgi on avalikult kasutatava tee omanikul õigus ajutiselt või alaliselt piirata sõidukite liiklemist lähtuvalt massist, teljekoormusest, mõõtmetest, kategooriast või jalakäijate liiklemist või keelata see liiklejate ohutuse tagamiseks, teehoiutööde tegemiseks, tee ja teerajatiste kahjustamise vältimiseks, looduskeskkonda kahjustava mõju vähendamiseks või rahvatervise seaduse tähenduses elukeskkonna tagamiseks. LS § 12 lg 2 sätestab, et kui liikluse piiramine ei ole tingitud looduslikest mõjudest (pinnase sulamine, tormi-, vihmakahjustused või muu selline mõju) või teistest erakorralistest asjaoludest, peab teeomanik või piirangu kehtestaja tagama liiklejate juurdepääsu liikluspiirangualasse teiste teede kaudu, muu liikumisvõimalusega või teisel ajaperioodil. Ringkonnakohus nendib, et ükski LS-is sätestatud alternatiividest ei näe siiski ette tee alalist sulgemist, vaid ainult tee ajutist sulgemist või teel liikluse piiramist elu- ja looduskeskkonna kaitseks ning liiklusohutuse tagamiseks. Kaebaja huvi tee alaliseks sulgemiseks ja kohalike teede nimekirjast välja arvamiseks tähendaks seetõttu suure tõenäosusega vaidlusaluse katastriüksuse sihtotstarbe ja omandivormi muutmist, sh katastriüksuse kaebaja omandisse võõrandamist. Seepärast käsitleb ringkonnakohus lähemalt ka seda.
14.Munitsipaalomandisse kuuluva kinnisasja valdamine, kasutamine ja käsutamine on kohaliku elu küsimus. Valla või linna vara valitsemise korra kehtestab volikogu (KOKS § 34 lg 2). Kadrina Vallavolikogu 30.05.2012. a määrusega nr 50 kehtestatud Kadrina vallavara valitsemise korra (Kord) § 4 lg 2 järgi kasutatakse avalikuks otstarbeks vallavara, mis on oma ühiskondliku olemuse tõttu kasutatav igaühe poolt ja kättesaadav kõigile (teed, tänavad, platsid, pargid, supluskohad jne) ja mille kasutamist ei ole seaduste või valla õigusaktidega piiratud. Kaebaja kinnistu katastriüksuste vahelise maantee lõigu sulgemisel viisil, et seda saab kasutada vaid kaebaja, loobuks vald ringkonnakohtu hinnangul kaebaja huvides nii enda kui ka igaühe õigusest teelõiku takistamatult kasutada. Sellega muutuks ka tee avalik-õiguslik seisund. Ringkonnakohus leiab, et kui vallale kuuluvat kinnisasja ei saa enam kasutada avalikuks otstarbeks, on reeglina põhjendatud selle võõrandamine. KOKS § § 34 lg 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus talle riigi poolt tasuta omandisse antud kinnisasja võõrandada juhul, kui kinnisasi ei ole enam vajalik või on muutunud kõlbmatuks kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks. Riigi poolt tasuta antud kinnisasja võib võõrandada ainult kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kehtestatud korras. Kuna vald sai kinnistu riigilt enda omandisse tasuta, saab seda võõrandada vaid Korras ettenähtud alusel. Korra § 24 lg 2 p 1 järgi võib vallavara võõrandada, kui vara ei ole vajalik avalikuks otstarbeks ega valla valitsemiseks. Seega pidi vastustaja haldusmenetluse käigus kaebaja taotlust lahendades muu hulgas hindama, kas vaidlusalune teelõik on jätkuvalt avalikuks otstarbeks vajalik.
15.Kohus kontrollib kaalutlusõiguse alusel tehtud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmägi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et vaidlusaluse teelõigu avaliku kasutamise lõpetamise korral tuleks teelõik sisuliselt likvideerida. Ringkonnakohus täiendab, et vaidlusaluse teelõigu sulgemisel muutuks Riistamäe-Neeruti tee (katastriüksus xxx) kaheks Neeruti maastikukaitsealal paiknevaks umbteeks, mille puhul Eesjärve ja Xxx külastajad kaotaksid otsetee Sinijärve ja Neeruti sooni ja vastupidi. Seeläbi ei oleks Neeruti maastikukaitseala enam mõistlikul viisil läbitav. Halduskohus on Neeruti maastikukaitseala kaitse-eeskirjale viidates õigesti leidnud, et maastikukaitsealal on sõidukiga ja maastikusõitmine teedel lubatud (§ 5 lg 3). Õige on ka halduskohtu järeldus, et vastustaja ei teinud kaalutlusvigu otsustamisel, et teelõigu avalikku kasutamist ei lõpetata (halduskohtu
otsuse p 10). Vastustaja on vaidlustatud korralduses õiguspäraselt arvestanud suurt avalikku huvi kogu teelõigu ulatuses ilma takistavate piiranguteta teelõigu kasutamise vastu. Seda kinnitab kaudselt ka kaebaja selgitus, mille kohaselt on teed kasutavate autode arv ja koormus teele aastatega kordades kasvanud (vt halduskohtule esitatud kaebus, tl 2) ning teed läbib enam kui 200 autot ööpäevas kevadest sügiseni (apellatsioonkaebuse p 4, tl 132p). Asjakohatuks ei saa pidada ka vaidlustatud korralduses vastustaja poolt otsuse tegemisel arvesse võetud asjaolu, mille järgi oli kaebaja kahele poole teed maa erastamisel maa piiridest ja kaugusest tee teljest teadlik (korralduse lk 2, tl 81p). Halduskohus leiab õigesti, et kaebaja taotluse rahuldamine muudaks praegu ühelt maanteelt teisele viiva tee kaheks umbteeks ning piiraks oluliselt nii kinnisasjade omanike kui ka avalikkuse võimalusi teekonna valikul. Seega ei saa vastustaja otsust, teed mitte sulgeda ega kohalike teede nimekirjast välja arvata, õigusvastaseks pidada, kuivõrd tee oli avalikuks otstarbeks vajalik. Samal põhjusel ei saa õigusvastaseks pidada ka tee mootorsõidukitega liiklemiseks sulgemata jätmist.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei andnud halduskohus otsuses hinnangut, kas haldusakt, mis kaebaja subjektiivseid õigusi rikub, on õiguspärane. Nimelt on kaebaja põhjendanud, kuidas tee avalik kasutamine ning sellest tulenevad mõjutused tema põhiseaduslikke õigusi rikuvad, st häirivad tema eraelu, kodu- ja öörahu, kahjustavad tema vara ja ohustavad pereliikmeid. Ringkonnakohus märgib, et Kadrina Vallavalitsuse 26.05.2020. a korraldus oli antud vastuseks kaebaja 30.04.2019. a avaldusele tee sulgemise ja kohalike teede nimekirjast välja arvamise ning liikluskorraldusabinõude rakendamise kohta. Seega andis vald korralduse vastusena kaebaja taotlusele soodustava haldusakti andmiseks. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmist ei saa sellises olukorras käsitleda kaebajat koormava haldusaktina, vaid soodustava haldusakti andmisest keeldumisena. Pelgalt soodustava haldusakti andmisest keeldumisest ei saa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist järeldada. Samas on halduskohus kaebaja väiteid tee avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjude kohta arvestanud (vt halduskohtu otsuse p-d 22-24). Halduskohus kontrollis vaidlustatud korralduse seaduslikkust ning jõudis järeldusele, et see on õiguspärane, nõuetekohaselt põhjendatud ning vastustaja ei ole teinud kaalumisvigu, mis tooksid kaasa selle tühistamise (halduskohtu otsuse p 27). Kuigi halduskohus rääkis otsuse p-s 27 „otsusest“, on arusaadav, et silmas peeti kaebaja poolt vaidlustatud korraldust, mis on üldises mõttes käsitletav ka halduse otsusena.
II
17.Kaebaja taotles halduskohtult, et kui avalikku teed ei suleta, kohustaks viimane vastustajat võtma kasutusele kõik tarvilikud ja mõistlikud meetmed teelõigu avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjutuste kõrvaldamiseks, sh tee tolmuvabaks töötlemine, piirkiiruse vähendamine, liikluskünniste rajamine, ööajal ja puhkepäevadel liikluse keelamine, avalikkusele peale kohaliku elaniku ja teenindava transpordi tee ühesuunaliseks muutmine. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti määratlenud, et kaebaja ettepanekud liikluskorralduse muutmiseks olid suunatud haldusakti andmisele, ettepanekud tee korrashoiuks aga toimingu tegemisele. Seejuures nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et vaidlusaluse teelõigu tähistamine umbteena või sissesõidukeelu kehtestamine on mõjult samaväärsed tee avaliku kasutamise lõpetamisega. Arvestades avalikku huvi tee jätkuvaks kasutamiseks, ei saanud vastustaja seetõttu nende ettepanekutega arvestada.
18.Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et õueala märgi paigaldamisega 07.09.2018 on vastustaja juba muutnud Riistamäe-Neeruti tee umbteeks. Nimelt jättis halduskohus kaebaja hinnangul otsuse tegemisel arvesse võtmata õueala mõiste LS § 2 kohaselt, mille järgi on õuealal sisse- ja väljasõiduteed, mis on tähistatud õueala liikluskorda kehtestavate
liiklusmärkidega, nagu alates 07.09.2018 Riistamäe-Neeruti vaadeldaval teelõigul. Ka ei ole halduskohus arvestanud sellega, et LS § 64 lg 4 kohaselt võib sõiduk õuealale sõita vaid parkimiseks ja peatumiseks. Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesoleva haldusasja raames ei ole võimalik vaielda õueala märgi paigaldamise õiguspärasuse üle. Halduskohus leidis otsuses õigesti, et kuigi kaebaja 15.11.2018. a e-kiri vastustajale on käsitletav vormipuudustega vaidena õueala märgi paigaldamise peale (tl 121p), ei pöördunud kaebaja pärast vaide lahendamise tähtaja möödumist kaebusega kohtusse. Seega võib käesolevas haldusasjas vaielda vaid selle üle, kas õueala märgi tõttu tuleks lugeda Riistamäe-Neeruti tee umbteeks, millisel juhul oleks teelõik juba praegu avalikkusele suletud ning täiendava keelumärgi paigaldamine kolmandate isikute õigusi teelõigu läbimiseks mõjutada ei saaks.
19.Vastustaja poolt kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et õueala märk paigaldati Riistamäe-Neeruti vaidlusalusele teelõigule kaebaja huvides liikluse rahustamiseks, mitte kohaliku tee sulgemiseks (vt vastustaja selgitused kohtuistungi protokollis 00:11:14, 00:22:31; 00:38:57). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et LS § 64 lg 4 näeb ette, et õuealale võib sõita vaid parkimiseks ja peatumiseks. Samas ei keela märk õueala läbimist. LS § 2 kohaselt on õuealal sisse- ja väljasõiduteed. Teed, millel on sisse- ja väljasõit, ei saa pidada umbteeks. Seega ei anna pelgalt õueala märk alust liikluse täiendavaks piiramiseks või sulgemiseks vaidlusalusel teelõigul ning kaebaja ettepanekud vastustajale teelõigu tähistamiseks läbisõidu keeldu väljendavate tähistega, nagu märgid 552a Umtee või 552b Umbtee ei olnud põhjendatud.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja tahe on olnud suunatud kaebaja olukorra halvendamisele. Haldusasja materjalidest nähtub, et vastustaja on proovinud otsida kaebaja probleemile lahendusi, kuid ükski lahendus peale tee sulgemise ei ole kaebajat rahuldanud. Kaebaja väitel kehtis teelõigul enne õueala märgi paigaldamist liikluskiiruse piirang 10 km/h. Samas on kaebaja ise selgitanud, et teda ei rahuldanud ka nimetatud piirkiiruse märk. Nimelt esitas kaebaja 18.04.2018 Kadrina vallale liikluskiiruse piirangumärgist hoolimata taotluse tee sulgemiseks (tl 10). Taotlusest nähtub, et selle esitamise põhjuseks oli asjaolu, et kiirusepiirangut vaidlusalusel teelõigul ei järgita. Haldusasja materjalidest nähtub, et vastustaja kaebaja taotlust tee sulgemiseks ei rahuldanud (tl 11) seoses maastikukaitsealaga, mille osas on avalik huvi ning otsustas otsida liikluskorralduse muutmiseks teisi lahendusi, paigaldades vaidlusalusele teelõigule õueala märgi. LS § 15 lg 1 p 6 kohaselt on sõidukiirus õuealal 20 kilomeetrit tunnis, jalakäija või robotliikuri vahetus läheduses tohib sõiduk liikuda jalakäija või robotliikuri kiirusega. Seega kuigi õueala märk lubab sõita vaidlusalusel teelõigul mõnevõrra kiiremini kui seda lubas varasem piirangumärk, tohib jalakäija vahetus läheduses sõita vaid jalakäija kiirusega. Vastuseks kaebaja täiendavale, 30.04.2019 esitatud pöördumisele (tl 15-18) selgitas vastustaja 07.06.2019 kirjas kaebajale taas kord, et vald ei ole nõus teed sulgema ja kohalike teede nimekirjast välja arvama ega ka kaebajale katastriüksuste vahelist teemaad erastama, küll aga on nõus läbi rääkima kõigist võimalikest meetmetest, et liiklusolukorda kaebaja kinnistul parandada. Sel eesmärgil telliti ka OÜ-lt Signaal Rakvere võimalik lahendus liikluskorralduse muutmiseks (tl 19). Ringkonnakohtu arvates ei saa ka asjaolust, et äriühing pakkus liikluskorralduse lahendusena välja 30 km/h piirangumärkide paigaldamise, järeldada, et vastustaja soov olnuks sellega kaebaja olukorda halvendada. Halduskohtu otsusest nähtuvalt kinnitasid nii kaebaja kui ka vastustaja kohtumenetluses, et kaebaja vastustaja 07.06.2019. a kirjale ei vastanud, vaid pöördus kaebusega kohtusse ning avaldas oma seisukoha ettepanekule alles 2019. a novembris, kui vastustaja algatusel toimus poolte kohtumine (halduskohtu otsuse p 18). Seega saab järeldada, et pigem kaebaja ei ole olnud valmis vastustajaga koostööd tegema.
21.Seoses kaebaja nõudega, et vald rakendaks meetmeid tee kasutusest tekkiva müra, tolmu ja vibratsiooni vähendamiseks ning leviku tõkestamiseks kaebaja kinnistule, märgib ringkonnakohus järgmist. Pooled ei vaidle selle üle ning halduskohtu menetluses on kinnitust leidnud, et vastustaja hooldas teed 2020. a maikuus – täitis teeauke ja töötles teed kloriidiga, et vähendada tee tolmamist (halduskohtu otsuse p 19). Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja, et vald pakkus kaebajale tolmu vähendamiseks välja meetme, mida viimane aga ei soovinud. Ka pakuti kaebajale lapiti pindamist majapidamiste ulatuses, aga ka see meede kaebajale ei sobinud (kohtuistungi protokoll, 00:36:33, tl 146p). Seega pole alust järelduseks, et vastustaja ei ole teinud toiminguid tee avalikust kasutusest tulenevate häiringute mõju leevendamiseks. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et ka kaebajal endal on maantee äärse kinnistu omanikuna võimalik võtta tarvitusele meetmeid enda elukeskkonna parandamiseks ning meetmete võtmist ei saa jätta vaid vastustaja kanda. Kaebaja väitel ei pea ta võimalikuks rakendada halduskohtu otsuse p-s 23 nimetatud abinõusid oma eraelu, vara ja pereliikmete kaitseks, näiteks heki rajamist, kuna viimane jääb tee hooldus- ja puhastusalale ehk saab kahjustusi lumelükkamisel ning kloriidiga töötlemisel. Samuti saab aia või heki tee ja maja vahele rajamisel rikutud otsuse p-s 12 nimetatud 1 meetri laiuse külgnähtavuse nõue. Samas ei ole vastustaja teostanud teelõigul liiklusseiret ega mõõtnud liiklustihedust, mürataset, kontrollinud teetaldmiku paksust ega küsinud riiklikult tunnustatud ehituseksperdilt arvamust teelt johtuvate mõjutuste kohta selle vahetus läheduses asuvale kaebaja elumaja maakivist vundamendile ning hoone püsivusele tervikuna.
22.Ringkonnakohus leiab, et kohus ei saa kaebajale ette kirjutada, milliseid konkreetseid meetmeid oma vara kaitseks tarvitusele võtta. Samas peab kaebaja arvestama sellega, et tema poolt vajalike ja võimalike meetmete tarvitusele võtmata jätmise võrra ei suurene ka vastustaja kohustus kaebaja vara kaitsta. Näiteks ei ole vastustajal praeguses olukorras, kus kaebaja kinnistu äärse maantee piirkiirust on juba mõistlikult vähendatud, ilmselt võimalik leida täiendavaid meetmeid, kuidas piirata liiklusega kaasneva müra ja vibratsiooni kandumist kaebaja kinnistule. Samuti ei ole vastustajal, arvestades vaidlusaluse tee kaugust kaebaja kinnistul asuvatest hoonetest, võimalik tagada kinnistul elavate inimeste täielikku ohutust. Seda saab aedade, piirete ja muude talle vastuvõetavate meetmetega tagada ennekõike kaebaja ise. Seoses kaebaja etteheitega, et vastustaja ei teostanud teelõigul liiklusseiret ega mõõtnud liiklustihedust, mürataset, kontrollinud teetaldmiku paksust ega küsinud arvamust riiklikult tunnustatud ehituseksperdilt, märgib ringkonnakohus, et 18.04.2018. a ja 30.04.2019. a pöördumistest vallale vastavaid taotlusi ei nähtu. Ka ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud vastustajalt liikluskünniste rajamist, ööajal ja puhkepäevadel liikluse keelamist ning avalikkusele peale kohaliku elaniku ja teenindava transpordi tee ühesuunaliseks muutmist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1 p 4 kohaselt võib isik kohaliku omavalitsuse üksuselt nõuda haldusakti andmist ja toimingu sooritamist. Kohtupraktikas on leitud, et kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (RKHK 06.03.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-2-01, p 1). Kuna kaebaja on eelviidatud nõuded esitanud vastustajale alles kohtumenetluse käigus, ei ole alust kaebust ka vastavas osas rahuldada.
23.Kaebaja arvates leidis halduskohus otsuses valesti, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustajal oleks reaalne kavatsus tõsta vaidlusalusel teelõigul piirkiirust. Vastustaja kinnitas oma kavatsust 23.10.2020. a vastuses, kus nimetas Riistamäe-Neeruti teed kohalikuks maanteeks kehtiva piirkiirusega 90 km/h ja nentis, et sellel võib kiirust vähendada 30 km/h.
Ringkonnakohus möönab, et vastustaja 23.10.2020. a selgituse kohaselt kaalus vastustaja OÜ Signaal Rakvere arvamust arvestades õueala märgi eemaldamist, kuna tegemist ei ole õuealaga ning õueala tähistav märk paigaldati ilma haldusaktita (tl 107). Kohtuistungil kinnitas vastustaja, et liikluskorraldusega tegelevalt OÜ-lt Signaal Rakvere telliti liikluskorraldus Riistamäe-Neeruti teele, äriühingu arvates ei ole õueala märk kohane ning tuleks asendada piirkiiruse märgiga 30 km/h. Samas selgitas vastustaja ka seda, et kaebaja ei olnud sellega nõus. Seejärel pöördus vastustaja Transpordiameti liiklusohutusjärelevalve peaspetsialisti poole, kes ütles, et paljudel juhtudel on pandud õueala märk sinna, kus tegelikult õueala ei ole, lihtsalt liikluse rahustamiseks (kohtuistungi protokoll 00:11:14). Vaidlust ei ole selle üle, et kuni käesoleva ajani ei ole vastustaja õueala märki 30 km/h piirkiiruse märgiga asendanud. Võttes nimetatud asjaolu arvesse koos vastustaja poolt kohtuistungil antud selgitusega puudub ringkonnakohtul alus järeldada, et vastustajal oleks kaebaja huve arvestamata plaan õueala märk 30 km/h piirkiiruse märgiga asendada ning piirkiirust vaidlusalusel lõigul sellega tõsta. Kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et rallisid ei ole vaidlusalusel maanteelõigul juba mitu aastat korraldatud ja vald ei ole seda ka lubanud (kohtuistungi protokoll, 00:08:03).
24.Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus otsusega õigesti rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõude teelõigu avalikust kasutusest tulenevate negatiivsete mõjutuste kõrvaldamiseks ning vastustajal vaidlusalusel teelõigul piirkiiruse tõstmise ja seal avalike rallivõistluste lubamise keelamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
III
25.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu 19.11.2020. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.