Korrakaitse › Väljaandmised

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 13.11.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-20-1707/16
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Väljaandmised
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 13.11.2020
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4678

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1707

Haldusasi

XXi kaebus Vabariigi Valitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 296 „Eesti kodaniku XXi väljaandmine Ameerika Ühendriikidele“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX; volitatud esindaja v.adv Eve Fink Vastustaja – Vabariigi Valitsus; volitatud esindaja Astrid Laurendt-Hanioja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu

16.oktoobri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1707.

Teha haldusasjas nr 3-20-1707 uus otsus, millega jätta XXi kaebus rahuldamata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.11.2020 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4521 lg 6). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Sarnased lahendid

Korrakaitse

2.Vabariigi Valitsus otsustas 03.09.2020 korraldusega nr 296 „Eesti kodaniku XXi väljaandmine Ameerika Ühendriikidele“ anda XX USA-le välja õigusega süüdistada teda USA poolt kohtuasjades nr 3:19CR251 ja nr 3:19:CR-00190-RRB-DMS tema suhtes Eesti Vabariigile 07.11.2019 esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemises. Korralduse kohaselt ei saa XXit ilma Eesti Vabariigi nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses esitati Eesti Vabariigile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju Maakohus 26.02.2020 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks. KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd keelavaid asjaolusid ega väljaandmist välistavaid või piiravaid asjaolusid ei esine ning XXi väljaandmine on lubatav, arvestades KrMS § 439 lg-t 1. Eesti kodanikuna on XX USA-s karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti Vabariigis. USA väljaandmistaotlus on esitatud käimasolevas kriminaalmenetluses, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus on võimalik tagada tema õigust osaleda tõendite uurimises, teostada adekvaatselt kaitseõigust ning esitada vastuväiteid. Kui XX peaks pärast väljaandmist süüdi mõistetama ning teda karistatama vangistusega, on tal võimalik, tuginedes kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonile, millega on ühinenud nii USA kui Eesti Vabariik, taotleda vabaduskaotusliku karistuse kandmist Eestis. XXi väljaandmine ei riiva ebaproportsionaalselt tema õigust era- ja perekonnaelule, kuna avalik huvi kriminaalmenetluse õiglaseks läbiviimiseks ning XXi õigus õiglasele kohtumenetlusele kaalub üles põhiõiguste riived, mida ta peaks sarnaselt taluma ka Eesti Vabariigis. USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020 vastusest Justiitsministeeriumi 11.05.2020 päringule selgus, et XXile on süüdistuse esitanud Connecticuti piirkonna föderaalprokuratuur ja Alaska piirkonna föderaalprokuratuur. Kummalgi piirkonnal on oma kohtueelsed kinnipidamisasutused. Mõlemad piirkonnad on pandeemia olukorrale reageerinud operatiivselt kokkupuute ohtu minimeeriva tegevusplaaniga, mille tulemuseks on olnud vähe nakatumisi ja mitte ühtki surma. Mõlema piirkonna kinnipidamisasutused on kehtestanud konkreetsed meetmed ja piirangud viiruse levimise vältimiseks. Viiruse levikuga kaasnenud olukorda arvestades teavitas Justiitsministeerium 19.06.2020 USA Justiitsministeeriumit, et Vabariigi Valitsus, olles kohustatud kaitsma Eesti kodaniku elu ja tervist, ei saa selles olukorras asuda väljaandmismenetluses otsust langetama. Augusti lõpus on viiruse levik USA-s nakatunute arvu ja surmade poolest maailmas esikohal. Samas on viiruse levik USA-s COVID-19 kohta operatiivset infot andva lehekülje (https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-nCoV/index.html) hinnangul stabiliseerumas. Mõningasele normaliseerumisele viitab ka see, et USA saatkond Tallinnas on alates 15.07.2020 taas alustanud viisataotluste menetlemist USA-sse reisivatele isikutele. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et on võimalik otsustada XXi väljaandmine USA-le. Viiruse levik ei ole väljaandmisotsuse tegemisel väljaandmist välistav või takistav asjaolu. Võimalik muutus viiruse levikus võib olla väljaandmismenetluse järgmises etapis väljaandmisotsuse täitmise, s.t isiku reaalse üleandmise USA-le, edasilükkamise aluseks.

3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 12.09.2020 kaebuse (täpsustatud 01.10.2020) Vabariigi Valitsuse 03.09.2020 korralduse nr 296 tühistamiseks. Väljaandmistaotlus oleks tulnud rahuldamata jätta vastavalt Eesti Vabariigi valitsuse ja USA valitsuse vahelise väljaandmislepingu art 4 lg-le 3. Taotlus oli poliitiliselt motiveeritud – kaebajat seostatakse Venemaa kodaniku P. Lga, keda seostatakse avalikult sekkumisega USA presidendivalimistesse. Väljaandmisest oleks tulnud keelduda väljaandmislepingu art 8 lg 3 punkti c alusel, kuna taotluses esitatud info ei võimalda järeldada, et kaebaja on sooritanud kuriteo. Kaebajat on taotluses seostatud erinevate teiste isikute poolt toimepandud tegudega. Ükski taotluses kajastatud asjaoludest ei luba järeldada, et mõne taotluses nimetatud kuriteo oleks toime pannud kaebaja. Väljaandmisest oleks tulnud keelduda põhjusel, et COVID-19 levik USA-s kujutab endast reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele. Vaidlustatud korralduses ei ole sisuliselt käsitletud COVID-19 olukorraga seotud kaebaja 11.04.2020, 11.05.2020 ja 30.06.2020 Justiitsministeeriumile esitatud vastuväiteid. Põhjalikult ei ole kontrollitud USA-s ja eeskätt USA vanglates COVID-19 leviku ja tagajärgedega seotud asjaolusid. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud vääralt, jättes olulised asjaolud välja selgitamata ja kaalumata. Vaidlustatud korralduses viidatud USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020 vastus on paljasõnaline ja ebausaldusväärne. Puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, mida on COVID-19 leviku tõkestamiseks tegelikult tehtud. Järeldus, et augusti lõpu seisuga on COVID19 levik USA-s stabiliseerumas, on tehtud, tuginedes ainult ühele allikale. Vaidlustatud korralduses viidatud veebilehelt ei nähtu asjassepuutuvat teavet otsuse vastuvõtmise aja seisuga. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuse veebilehe andmetel võib USA-s nakatumiste ja surmade arv olla stabiliseerunud väga kõrgel tasemel, ent olukord ei ole paranenud. Vastustaja ei ole välja selgitanud, millisesse kinnipidamiskohta kaebaja väljaandmise korral paigutatakse ning milline on seal olukord ja kaitsemeetmed seoses COVID-19-ga. Kaebaja viitab oma 30.06.2020 kirjale lisatud teadusartiklitele, kust nähtub, et USA vanglate kohta avaldatud COVID-19 andmed on ebausaldusväärsed ning tingimused USA ülerahvastatud vanglates teevad kinnipeetavate olukorra COVID-19 tõttu ebamõistlikult ohtlikuks. Samuti viitab kaebaja Föderaalse Vanglate Büroo veebilehele, mille andmetel on 09.09.2020 kinnipeetavatele tehtud 51 393 COVID-19 testi, millest positiivseks osutus 12 975 ehk umbes iga neljas. Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole hinnatud selle proportsionaalsust ega kaalutud kaebaja elu ja tervise kaitse vajadust. Vastustaja ei ole üldse tähelepanu pööranud kaebaja perearsti tõendile, mille kohaselt kuulub kaebaja tervise tõttu COVID-19 viiruse suhtes riskigruppi. Kaebaja väljaandmine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 18 tuleneva julma või väärikust alandava kohtlemise keeluga. Kaebaja osutab Justiitsministeeriumile esitatud avalduses viidatud artiklitele, mis kajastavad väga halbu tingimusi USA vanglates. Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldust andes juhindunud Euroopa Kohtu kohtuotsuses P (C-182/15, EU:C:2016:630, p 44) antud suunistest, mille kohaselt tuleb väljaandmise otsustamisel arvesse võtta usaldusväärseid allikaid. Kaebaja osutab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjas Y vs. Läti ja S vs. Venemaa ning leiab, et vastustaja ei ole väljaandmise otsustamisel konventsiooni nõudeid järginud. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-57-12 leiti, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse. Isegi kui varasemalt on puudunud informatsioon USA vanglates inimõiguste rikkumise kohta, siis COVID-19 levikuga seoses ei saa enam lähtuda arusaamast, et USA-s on kõik kõige kõrgemal tasemel. On üldteada, et USA pole COVID-19 ohjamisega toime tulnud. Selles olukorras on kaebaja väljaandmine samastatav surmanuhtluse kohaldamisega. 3(11)

Kaebaja väited, mis puudutavad väljaandmistaotluse poliitilist motiveeritust ning väljaandmistaotluses kuriteo sooritamist puudutava informatsiooni esitamist, tuleb KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevalt jätta tähelepanuta, kuna tegemist on väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavate küsimustega. Väljaandmislepingu art 4 lg-s 3 peetakse väljendiga „taotluse saanud riigi täitev asutus“ silmas muu hulgas maakohut, mitte üksnes Vabariigi Valitsust. Vaidlustatud otsuses on käsitletud COVID-19 leviku kohta USA-le esitatud päringut ja saadud vastust. Saades kaebajalt seisukoha koos perearsti tõendiga, esitas Justiitsministeerium USA Justiitsministeeriumile päringu. Saadud vastuse kohaselt on nii Alaska kui ka Connecticuti osariikides kehtestatud konkreetsed meetmed ja piirangud viiruse levimise vältimiseks kinnipidamisasutustes. Olles selle vastuse saanud, ei kiirustanud vastustaja kaebaja väljaandmise otsustamisega ning on olukorra hindamisel kasutanud ajas muutuvaid ja reaalset olukorda kajastavaid allikaid. Viiruse levik ei ole väljaandmismenetluses otsuse langetamisel väljaandmist välistav asjaolu, küll aga võib see edaspidi tingida isiku reaalse üleandmise edasilükkamise. Kaebaja väljaandmine on proportsionaalne ja väljaandmisotsuses on seda piisavalt põhjendatud. Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C182/15, kuna nimetatud kohtuasjas käsitleti teistsugust olukorda. USA Justiitsministeeriumi esitatud teabe aususes ei ole põhjust kahelda. Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et väljaandmise korral on reaalne ebainimliku või alandava kohtlemise oht, kusjuures sedagi küsimust on maakohus väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamisel käsitlenud. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kaebajal oli võimalik esitada Justiitsministeeriumile oma seisukohad, mida ta ka tegi. Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda lisatud küsimuse osas arutelu mitte avamine tähendab pelgalt seda, et ükski valitsuse liikmetest ei olnud esitatud eelnõu vastu. Lähtudes kaebaja esitatud täiendavatest materjalidest, saatis vastustaja USA Justiitsministeeriumile täiendava päringu ning USA Justiitsministeeriumist 22.09.2020 saabunud materjalidest nähtub, et ei ole üldse kindel, et kaebaja väljaandmise järel kinnipidamisasutusse paigutatakse ja ta sinna jääb. Samuti nähtub esitatud andmetest, et Connecticuti kinnipidamiskohas on värskeimate andmete kohaselt praegu kinnipeetavate hulgas kolm aktiivset juhtu, kellest kaks on teisest osariigist ning kelle nakatumine tuvastati esmase karantiiniperioodi ajal. Isikud viibivad meditsiiniüksuses ja kogu kinnipidamiskohas toimub kõigi kinnipeetavate testimine. Samuti on positiivse testi andnud viis töötajat, kes viibivad isolatsioonis. Alaska osariigis on kehtestatud USA ühed rangeimad karantiini ja COVID-19 jälgimise meetmed, mille tulemusena on nakatumise näitajad kinnipeetavate seas tunduvalt madalamad, võrreldes üldise rahvastiku näitajaga. Tänaseni pole olnud ühtegi surmajuhtumit ning kinnipeetavate seast on positiivse testi andnud vaid kolm isikut. 4(11)

5.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.10.2020 otsusega kaebuse ja tühistas Vabariigi Valitsuse 03.09.2020 korralduse nr 296 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Vabariigi Valitsus ei ole sisuliselt hinnanud kaebaja väljaandmisega kaasnevaid võimalikke ohtusid kaebaja tervisele tulenevalt COVID-19 levikust USA-s ja sealsetes kinnipidamisasutustes ega võtnud seetõttu väljaandmise proportsionaalsuse kaalumisel arvesse võimalust, et väljaandmine võib riivata kaebaja õigust tervise kaitsele. See on oluline kaalutlusviga, mida ei ole võimalik kohtumenetluses parandada. Maakohus teostab väljaandmistaotluse alusel eelkontrolli, hinnates väljaandmise õiguslikku lubatavust. Maakohus ei hinda väljaandmise proportsionaalsust, mille hindamine on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Maakohus peab kontrollima ka väljaandmistaotluse nõuetekohasust. Vabariigi Valitsus otsustab isiku väljaandmise kaalutlusõiguse alusel. Kui maakohus tunnistab väljaandmise õiguslikult lubatavaks, ei ole Vabariigi Valitsusel keelatud kaalumisel arvesse võtta ka väljaandmise õigusliku lubatavusega seotud asjaolusid, ent sõltumata sellest, kas Vabariigi Valitsus otsuse tegemisel neid käsitleb või mitte, tuleneb KrMS § 452 1 lg-st 3, et Vabariigi Valitsuse korralduse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätab halduskohus väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavate asjaoludega seotud väited läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui neid väiteid ei olnud võimalik esitada maakohtus. KrMS §-e 450 ja 4521 tuleb seega mõista nii, et kõik vastuväited, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, tuleb isikul esitada maakohtus või maakohtu määruse peale esitatavas määruskaebuses. Väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavatele asjaoludele saab isik halduskohtus väljaandmise kohta tehtud otsust vaidlustades tugineda vaid juhul, kui ta näitab ära, et temast ja tema tegevusest sõltumatutel põhjustel ei olnud tal võimalik neid asjaolusid maakohtus või maakohtu määruse peale edasi kaevates välja tuua. Sellest tulenevalt tuleb läbi vaatamata jätta kaebaja väited, et väljaandmistaotlus ei vasta väljaandmislepingu art 8 lg 3 p-s c sätestatud nõudele. Väljaandmise õigusliku lubatavusega seotud asjaoluks on ka küsimus taotluse poliitilisest motiveeritusest väljaandmislepingu art 4 lg 3 tähenduses. Seda küsimust peab maakohus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel hindama samamoodi nagu küsimust, kas kuritegu, milles isikut süüdistatakse või kahtlustatakse, vastab KrMS § 439 tunnustele ning ega ei esine KrMS §-s 440 sätestatud asjaolusid. Mõiste „täitev asutus“ all peetakse väljaandmislepingus silmas mistahes lepingupoole organit, millele siseriikliku õiguse kohaselt on väljaandmistaotluse lahendamisel mingi pädevus omistatud. Kuivõrd väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamise pädevus on maakohtul, siis tuleb maakohut käsitada täitva asutusena väljaandmislepingu art 4 lg 3 tähenduses. Praegusel juhul ei ole oluline, kas maakohus taotluse poliitilise motiveerituse argumenti käsitles, vaid oluline on see, et kaebaja ei ole esile toonud ühtki põhjust, miks tal ei olnud võimalik sellega seotud argumenti esitada maakohtus või maakohtu määruse peale edasi kaevates. Seega tuleb ka taotluse poliitilise motiveeritusega seotud asjaolusid puudutavad argumendid jätta KrMS § 4521 lg 3 kohaselt läbi vaatamata. Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole väljaandmise otsustamisel hinnanud kaebaja 11.04.2020, 11.05.2020 ja 30.06.2020 avaldustes esile toodud asjaolusid ja tõendeid, on põhjendatud. Arvestades kaebaja nimetatud avaldustes esile toodud argumente ja nende kinnituseks esitatud andmeid, ning pidades silmas üldteada olevaid asjaolusid COVID-19 pandeemia kohta, on vastustaja kõnealusesse küsimusse suhtunud ilmselgelt pealiskaudselt. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu muu hulgas, et Vabariigi Valitsus oleks üldse mingitki seisukohta võtnud kaebaja esitatud arstitõendi osas ja seda tuleb pidada oluliseks kaalumisveaks. Kaebaja perearst on kinnitanud, et kaebaja on varem põetud haigusi arvestades COVID-19 riskigrupis ning haigestumine oleks talle eluohtlik. Antud juhul ei ole korralduses viidatud sellele, et Vabariigi Valitsus oleks üldse olnud otsuse langetamisel teadlik kaebaja perearsti tõendist, veel vähem, et ta oleks selle kohta mingisuguse seisukoha kujundanud. Kuna arstitõendi olemasolu ja 5(11)

3-20-1707 COVID-19 riskigruppi kuulumist ei ole otsuse põhjenduses kajastatud, tuleb lugeda, et Vabariigi Valitsus ei ole seda asjaolu arvesse võtnud. See on aga oluline asjaolu, hindamaks võimalikku ohtu, millesse kaebaja väljaandmise korral sattuda võib. Praeguse kaebuse lahendamiseks ei ole vajalik asuda haldusmenetluses või kohtumenetluses esitatud allikaid analüüsima, vaid piisab tõdemusest, et analüüsi oleks pidanud läbi viima vastustaja, kes on jätnud selle tegemata. Juba haldusmenetluses esitatud seisukohtades viitas kaebaja allikatele, mille pinnalt järeldas, et COVID-19 levikust tingitud olukord USA-s ja sealsetes kinnipidamisasutustes on halvem kui Eestis. Asjaolud, et COVID-19 levik on võtnud pandeemia mõõtmed, et haiguse kulg võib olla väga raske ja ettearvamatu ning puudub nii nakatumise vältimist võimaldav vaktsiin kui ka viirusega võitlemiseks tõhus ravim, olid üldteada. Vabariigi Valitsusele pidi olema teada, et vähemalt tõenäoline on, et väljaandmise korral paigutatakse kaebaja USA-s kinnipidamisasutusse ehk keskkonda, kus isiku liikumis- ja tegevusvabadus on oluliselt piiratud ning tema võimalused viirusega nakatumist vältida ei sõltu niivõrd tema enda tahtest ja valikutest, kuivõrd konkreetse kinnipidamisasutuse olmetingimustest ja seal kehtivast korrast. Eeltoodut arvestades ei võinud Vabariigi Valitsus Eesti kodaniku väljaandmise otsustamisel jätta sisuliselt tähelepanuta COVID-19 olukorda sihtriigis. Vaidlustatud korralduses on vastustaja otsustanud aga nimelt COVID-19 levikuga seotud olukorra tähelepanuta jätta, leides nimetatud otsuse lk 7 neljandas lõigus, et „viiruse levik [ei ole] väljaandmist välistav või takistav asjaolu“, olles eelmises lõigus tõdenud, et „[a]ugusti lõpus on Ameerika Ühendriigid nakatunute ja surmade arvu poolest maailmas esikohal“ ja „[s]amas on viiruse levik Ameerika Ühendriikides [...] stabiliseerumas“. Vastustaja seisukoht COVID-19 pandeemia võimalikust mõjust väljaandmise otsustamisele jääb selgusetuks. Eelnevalt tsiteeritust võiks järeldada, et Vabariigi Valitsus peab kaebaja väljaandmist proportsionaalseks, hoolimata viiruse leviku ulatusest USA-s. Teisalt jääb otsusest mulje, et vastustaja vähemalt möönab vajadust pidada Eesti kodaniku väljaandmise otsustamisel silmas ka seda, kas isik võib väljaandmise korral reaalselt sattuda tema elu ja tervist olulisel määral ohustavasse keskkonda. Viimase järelduse tegemist võimaldab eeskätt vaidlustatud korralduses märgitu, mille kohaselt viivitati väljaandmise otsuse tegemisega, kuna Justiitsministeerium leidis veel 19.06.2020, et tulenevalt Eesti kodaniku elu ja tervise kaitse vajadusest ei ole USA-s COVID-19 levikust tingitud olukorras võimalik asuda väljaandmismenetluses otsust langetama. Samuti märgitakse, et võimalik muutus viiruse levikus võib olla väljaandmisotsuse täitmise edasilükkamise aluseks. Seega Vabariigi Valitsus möönis, et COVID-19 olukord USA-s ja sealsetes vanglates võib olla argument, mida kaebaja väljaandmisel arvesse võtta, ent sellegipoolest otsustas need asjaolud väljaandmise otsustamisel jätta sisuliselt tähelepanuta. Vaidlustatud korralduses esitatud väidet olukorra stabiliseerumise kohta ei ole põhistatud ühegi arvnäitajaga ega mistahes andmetega, mis võimaldaksid võrrelda USA olukorda näiteks olukorraga Eestis. Justiitsministeerium ei ole ise täiendavaid andmeid enne vaidlustatud otsuse tegemist kogunud. Sisuliselt samade andmete pinnalt viiruse leviku ja selle tõkestamiseks võetud meetmete kohta USA kinnipidamisasutustes, mida peeti 19.06.2020 ebapiisavaks, et üldse mingit otsust teha, leidis vastustaja 03.09.2020, et kaebaja väljaandmiseks ei ole takistusi. Kuigi Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-182/15: P ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses kohtuasjas Y vs. Läti käsitletud asjaolud on praeguse juhtumi omadest erinevad, on neis esitatud seisukohad asjassepuutuvad määral, et mõlemas neis rõhutati riigi kohustust hinnata isiku väljaandmise üle otsustamisel teadaolevaid ohtusid, mis võivad tuleneda keskkonnast, kuhu väljaantav isik viiakse. Vabariigi Valitsus peab isiku väljaandmisel hindama tegelikku olukorda väljaandmist taotlevas riigis ning väljaandmisega kaasneda võivaid riske konkreetselt selle isiku olukorda arvestades. See ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks ümberlükkamatult tõendama, et kaebajale USA-s mingisugust ohtu ei ole, kuid vastustaja pidanuks kujundama 6(11)

3-20-1707 seisukoha, kui suur oht kaebajat varitseb ning andma hinnangu, kas avalik huvi isiku väljaandmise vastu on kaalukam või mitte. Vabariigi Valitsus ei võinud aga asuda seisukohale, et väljaandmine on proportsionaalne sõltumata sellest, milline on COVID-19 levikuga seotud olukord sihtriigis. Sellist kaalumist ei ole vastustaja läbi viinud. Seejuures ei nähtu korraldusest, kas vastustaja tegelikult nõustub kaebaja väitega, et USA-sse väljaandmise korral on reaalne oht kaebaja elule ja tervisele. Korralduses osutatud asjaolu, et USA on alustanud teatud isikute gruppidele viisade väljastamist, on kaebaja õiguste kaitse vajaduse kaalumise seisukohast tähtsusetu. Kuigi põhimõtteliselt ei pruugita kaebajat USA-s vahistada, tuleb selles olukorras kaebaja vahistamise ja kinnipidamisasutusse paigutamise võimalust pidada vähemalt sama suureks kui vastupidist võimalust. Esitatud materjalidest nähtub seejuures, et kaebaja väidetav kaasosaline ja temaga sarnase süüdistuse saanud O. K viibib USA-s vahi all. Seega ei ole põhjust eeldada, et kaebaja jääb väljaandmise korral vabadusse, mistõttu ei saa tema olukorda võrrelda teadlaste ja õppurite omaga, kellele USA käesoleva aasta suvel uuesti viisasid väljastama hakkas. Vastustaja vastuse lisadena 9–11 esitatud dokumente (korduv järelepärimine USA võimudele ja neilt saadud vastused) ei saa käesoleva vaidluse lahendamisel põhimõtteliselt arvesse võtta, sest neid andmeid Vabariigi Valitsusel vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei olnud. Tagantjärgi ei ole võimalik oletada, millisele seisukohale oleks Vabariigi Valitsus jõudnud, kui need andmed oleksid kasutada olnud. Kohus ei saa asuda kaalutlusõigust teostama Vabariigi Valitsuse eest. PS omistab Eesti kodaniku välisriigile väljaandmise küsimusele erilise tähtsuse (PS § 36). Kaebaja on osutanud sellele, et sisulist arutelu Vabariigi Valitsuse istungil kaebaja väljaandmist puudutava korralduse vastu võtmise üle ei toimunud. Valitsuse antud haldusakti põhjendustest peab nähtuma, millise teabe alusel Vabariigi Valitsus kaalutlusõigust teostas ja millise kaalu ta asja lahendamise seisukohast olulistele asjaoludele ja huvidele omistas. Praegusel juhul ei saa vaidlustatud korralduses esitatud põhjenduste pinnalt eeldada, et Vabariigi Valitsuse liikmetel oli adekvaatne teave kaebaja poolt esile toodud asjaoludest, mis puudutasid COVID-19 levikust tingitud olukorda USA-s ja sealsetes kinnipidamisasutustes ning sellega seotud ohtudest kaebaja tervisele, pidades eeskätt silmas tema kuulumist COVID-19 riskirühma. Asjassepuutumatu on vaidlustatud korralduse lk 7 neljanda lõigu viimases lauses osutatu, et võimalik muutus viiruse levikus võib olla otsuse täitmise edasilükkamise alus. Isegi kui sel alusel saaks Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) korralduse täitmise edasi lükata, ei õigusta see kuidagi seda, et Vabariigi Valitsus ei võtnud otsuse tegemise ajal COVID-19 levikust tingitud olukorda ja selle võimalikku mõju kaebajale arvesse. Küsimus sellest, kas COVID-19 olukord USA-s tagab piisavalt kaebaja õiguse tervise kaitsele, tuleb lahendada väljaandmise otsustamisel, mitte otsuse täitmisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1707 Vastustaja teatas pärast maakohtu määruse jõustumist kaebajale võimalusest avaldada enda väljaandmise kohta arvamust. Kaebaja esitas kolm arvamust, millest esimesele (11.04.2020) arvamusele oli lisatud perearsti tõend. Vastustaja hinnangul ei olnud viiruse levik rahvusvahelist koostööd ega väljaandmist täielikult välistav asjaolu. Küll pidas vastustaja viiruse levikut väga oluliseks asjaoluks väljaandmise otsuse tegemisel. Vastustaja on korralduse tegemisel hinnanud ja arvesse võtnud kaebaja kuulumist COVID-19 riskirühma. Vastustaja 11.05.2020 päringus USA Justiitsministeeriumile on selgelt viidatud kaebaja perearsti kinnitusele kaebaja riskigruppi kuulumise kohta ning võimaliku haigestumise eluohtlikkusele. Vastustaja võttis otseselt ja sõnaselgelt aluseks kaebaja arstitõendis esitatud viirusest tuleneva ohu kaebaja elule ning täitis kohustuse selgitada välja ohud, mis võivad tuleneda keskkonnast, kuhu väljaantav isik viiakse. Informatsioon hangiti nende konkreetsete osariikide kinnipidamiskohtade kohta, kuhu kaebaja võidakse väljaandmise järgselt paigutada. USA-st saadud info kohaselt olid need konkreetsed asutused suutnud COVID-19 viiruse levikut tõkestada ning kontrolli all hoida. Justiitsministeerium leidis, et kuigi viiruse levik ei ole rahvusvahelist koostööd ega väljaandmist välistav asjaolu, on viiruse levikust põhjustatud olukord keeruline ja ebaharilik ning ei saa langetada otsust. Selles etapis teavitas Justiitsministeerium 19.06.2020 USA Justiitsministeeriumit, et Vabariigi Valitsus, olles kohustatud kaitsma Eesti kodaniku elu ja tervist, ei saa selles olukorras asuda väljaandmismenetluses otsust langetama. Kui suve teises pooles oli olukord USA-s stabiliseerumas, mida näitas COVID-19 levikut kajastav riigi terviseameti veebileht, siis tegi vastustaja 03.09.2020 otsuse kaebaja välja anda. Vastustaja arvestas samas ikkagi, et olukord viiruse osas võib muutuda ning selgitas korralduses, et ka väljaandmisotsuse täitmise staadiumis (üleandmise korraldamisel), on võimalik PPA-l kaebaja reaalne üleandmine edasi lükata. See, et vastustaja ei ole kaebaja esitatud allikatele tuginedes langetanud kaebajale meelepärast otsust, ei tõenda, et vastustaja oleks jätnud need läbi vaatamata või analüüsimata. Sellise analüüsi esitamist ei saa eeldada Vabariigi Valitsuse korralduses. Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-182/15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas Y vs. Läti ei ole asjakohased. Kui asuda seisukohale, et viidatud kohtuasjad on mingil määral asjassepuutuvad, ei ole ikkagi põhjendatud kohtu etteheited vastustajale. USA Justiitsministeeriumile esitatud päringust ja selle vastusest nähtuvalt on detailselt välja selgitatud olukord USA kinnipidamiskohtades, kuhu kaebaja võimaliku väljaandmise järel võidakse paigutada. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga ärakuulamisõiguse suhtes. Väljaandmismenetluses ei ole isikule otsuse projekti esitamine välistatud. Sellist praktikat ei ole väljaandmismenetluses siiski kujunenud ja seda ei saaks pidada ka asjakohaseks. Väljaandmismenetluses on isikule teada väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli menetlusest temale väljaandmist taotlevas riigis süüks pandav. Tagatud on selle kohtu otsustuse vaidlustamise võimalus. Haldusmenetluses saab isik esitada seisukoha väljaandmise suhtes ning ei saa eeldada, et selles väljaandmismenetluse etapis võiks isikule olla veel arusaamatu, millise sisuga otsuse haldusorgan võib langetada. Kaebajal oli võimalik avaldada oma seisukoht soovitud asjaolude osas ning seda soovi korral mitu korda.

3-20-1707 pühendas väljaandmise otsustamisel COVID-19 aspektidele äärmiselt vähe tähelepanu. Vastustaja ei olnud teadlik arstitõendist ega ole selle kohta korralduses seisukohta kujundanud. Sellise olulise asjaolu arvesse võtmata jätmise korral ei saa rääkida nõuetekohasest kaalumisest. Vastustaja viide Justiitsministeeriumi 11.05.2020 päringule on asjassepuutumatu. Päring ei sisalda arstitõendi esitamise fakti. Korralduses puudub teave faktilise COVID-19 olukorra kohta Connecticuti ja Alaska kinnipidamisasutustes korralduse andmise seisuga. USA Justiitsministeeriumi 03.06.2020 vastus ei tõenda COVID-19 olukorda USA vanglates korralduse andmise hetkel, s.o kolm kuud hiljem. Isegi kui korralduses oleks ära toodud 03.06.2020 vastuse andmed täies mahus, ei oleks need asjassepuutuvad, kuna oleks olnud liiga vanad. Korralduses ei olnud selle andmise aja seisuga teavet COVID-19 prognoosi kohta USA-s. Kuna vastustajale oli juba 11.04.2020 teada kaebaja seisukoht ja pidi olema teada COVID-19 olukord USA-s, siis oleks Vabariigi Valitsus pidanud tegema otsuse juba aprillis 2020. Vastustaja on pigem oodanud USA-le sobivat hetke COVID-19 oludes, et otsustada kaebaja USA-le väljaandmine. Korralduse andmise ajal oli avalikult kättesaadavatest andmetest näha, et COVID-19 prognoos USA-s oli halvemuse suunas. Väljaandmise otsustamisel on need küsimused jäetud tähelepanuta nagu ka kogu kaebaja esitatud teave vanglate kohta ja teadusartiklid. Kuna COVID-19 levik on ajaliselt määratlematu ja vaktsiini ega ravi ei ole, siis tuleb lähtekohaks võtta, et eksisteerib reaalne oht inimese elule ja tervisele. Korraldus on vastuoluliste põhjendustega. Olukorras, kus võrreldes 19.06.2020 ei olnud USAs midagi COVID-19-ga seonduvalt paremaks läinud, leidis vastustaja 03.09.2020, et väljaandmisotsuse saab teha. Korralduses toodud veebilehelt ega kuskilt mujalt ei saanud teha järeldust COVID-19 olukorra stabiliseerumisest ega normaliseerumisest. Vabariigi Valitsus on rikkunud ärakuulamisõigust. Kaebajale tehti 24.04.2020 kirjalikult ettepanek arvamuse esitamiseks. Sellele järgnenud viie kuu jooksul ei selgitanud vastustaja rohkem kordagi täpsemalt, mille kohta on võimalik arvamust avaldada. Kaebajal puudus informatsioon, miks vastustaja ei tee kuude kaupa otsust, ta ei teadnud, millist otsust ette valmistatakse, millised on lähteandmed.