X ning AX, MX, EX, JX, FX ja VX kaebused Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldusele nr 228
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaadid Karl Kask ja Paul Keres Kaebajad – AX, MX, EX, JX, FX ja VX, esindaja vandeadvokaat Katrin Orav Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad Astrid Laurendt-Hanioja ja Laura Vaik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ning AX, MX, apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
20.11.2023 kohtuistungil
EX,
JX,
FX
ja
VX
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata 20.11.2023 kohtuistungil esitatud kaebajate vastuväited kohtu tegevuse peale.
2.Rahuldada X ning AX, MX, EX, JX, FX ja VX apellatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-2037 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebused ja tühistada Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldus nr 228.
Mõista Vabariigi Valitsuselt X kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 46 365,30 eurot.
4.Mõista Vabariigi Valitsuselt AX, MX, EX, JX, FX ja VX kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 4080 eurot.
5.Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
6.Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2023.
3-23-2037
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas 04.01.2023 Eesti Vabariigile kirjaliku taotluse Eesti kodaniku X väljaandmiseks Ameerika Ühendriikidele. Harju Maakohus kontrollis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 451 alusel väljaandmise õiguslikku lubatavust ning tunnistas 15.03.2023 määrusega nr xxx X Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega maakohtu määruse muutmata.
2.Vabariigi Valitsus otsustas 07.09.2023 korraldusega nr 228 KrMS § 452 lg 1 ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu art 2 alusel anda X Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude toimepanemises (resolutsiooni p 1). Resolutsiooni p 2 järgi ei saa Xt ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses esitati Eesti Vabariigile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju Maakohus 15.03.2023 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgnevad: 1) Vabariigi Valitsus ei ole kohustatud peale kohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamist isikut välja andma, vaid võib sellest keelduda, kui KrMS § 436 lg 1 kohaselt on rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö keelatud või kui esinevad KrMS §-s 440 sätestatud isiku välisriigile väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud; 2) Harju Maakohus tuvastas 15.03.2023 määruses, et ei esine asjaolusid, mis välistaks KrMS § 436 lg 1 p-de 1‒3 kohaselt rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö või KrMS § 440 kohaselt välistaks või piiraks isiku väljaandmist. Vabariigi Valitsus ei korda määruse põhjendusi ja selgitusi; 3) väljaandmistaotluse saab rahuldada üksnes siis, kui seda tehes ei tagane Eesti riik oma kohustusest kaitsta Xt kui Eesti kodanikku ka välisriigis ning kui ei riivata ebaproportsionaalselt tema põhiseaduslikke õigusi või kellegi teise õigusi või huve; 4) põhiseaduse (PS) §-de 3 ja 10 koosmõjus on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse respekteerida ka teiste riikide vajadusi uurida seal toimepandud õigusrikkumisi ning tunnustada sanktsioone, mis järgnevad süüdimõistmisele õiglase kohtupidamise tulemusel, kui sarnane tegu on kuriteoks ka Eestis ning menetluses ei rikuta ebaproportsionaalselt isikute õigusi. Olles sõlminud väljaandmislepingu, on Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid tunnustanud teise poole huvi selgitada välja toimepandud kuritegude asjaolud ja võtta süüdlased vastutusele. Nimetatud põhimõte on tunnustatud Euroopa õigusruumis tervikuna ning leiab kajastamist Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelises väljaandmislepingus. Eelnevat arvestades on Vabariigi Valitsus seisukohal, et ei esine KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud keeldumise aluseid. X väljaandmine on KrMS § 439 lg 1 alusel lubatav. X kui Eesti kodanik on Ameerika Ühendriikides karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti Vabariigis; 5) PS § 13 sätte realiseerimise garantii on, et Xt ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada nende tegude eest, mille osas ei ole väljaandmist loetud lubatavaks. Vangistuse korral on tal õigus tugineda kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonile, millega on ühinenud nii Ameerika Ühendriigid kui ka Eesti Vabariik, ning taotleda vabaduskaotusliku karistuse kandmist Eestis. Õigeksmõistmise korral on tal võimalus saada rehabiliteeritud ning soovi korral taotleda Ameerika Ühendriikidelt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni; 2(19)
3-23-2037 6) väljaandmine kujutab perekonna- ja eraelu puutumatuse riivet (PS § 26). Õigus perekonnaja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu. Praegusel juhul on riive õigustatud PS § 26 teise aluse alusel. Vabariigi Valitsusel puudub alus eeldada, et Ameerika Ühendriigid keelaksid Xl tema lähedastega suhtlemist, kuigi võrreldes kinnipidamisega Eesti Vabariigis on suhtlemine ilmselgelt raskendatud. X vahi alla võtmine süüdistatuna kuriteo toimepanemises ning võimalik kohtus süüdimõistmine ja karistamine vabaduskaotusliku karistusega on ka riigi poolt riigisiseselt menetluses realiseeritavateks piiranguteks. Seetõttu ei saa X vabaduse piiramist ning ajutist eemalolekut lähedastest pidada ebaproportsionaalseks riiveks. Ei ole alust eeldada, et X õigust perekonnaelu puutumatusele ja vabadusele piiratakse tema väljaandmisel teisele riigile ebaproportsionaalselt, sest praegusel juhul kaalub avalik huvi kriminaalmenetluse õiglaseks läbiviimiseks ning X õigus õiglasele kohtumenetlusele üles põhiõiguslikud riived, mida ta peaks sarnaselt taluma ka Eesti Vabariigis. PS § 14 riive kaalub üles avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks ja vajadus kaitsta õigusriigi põhimõtteid; 7) väljaandmise kohta esitatud arvamuses kordas X lühidalt üle teemad, mida on läbi arutatud ja mille kohta on seisukoha võtnud väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli menetluses Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus – aegumine, karistuse pikkus, vahistamismäärus, kahju. Kohtud lugesid väljaandmise lubatavaks ning Vabariigi Valitsus ei hakka kõiki seisukohti üle kordama; 8) X on avaldanud muret seoses tema võimalike kinnipidamise tingimustega Ameerika Ühendriikide kinnipidamiskohas ja seoses ohuga saada oma rahvuse tõttu alandava ja diskrimineeriva kohtlemise osaliseks. Eesti Vabariigil puudub alus kahelda Ameerika Ühendriikides läbiviidava kriminaalkohtumenetluse õigluses ja aususes ning millestki ei saa järeldada võimalikke ebasobivaid tingimusi kinnipidamiskohas või väidetavat ohtu langeda diskrimineerimise ohvriks. Tegemist on väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses käsitletavate asjaoludega, mida X ei ole Harju Maakohtule ega Tallinna Ringkonnakohtule esitanud. Tegemist ei ole selliste uute asjaoludega, mida ei oleks olnud võimalik maa- ja ringkonnakohtus esile tuua ning seetõttu Vabariigi Valitsus sellel pikemalt ei peatu; 9) PS ei keela Eesti kodanikku anda välja riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Senises väljaandmismenetluste praktikas ei ole Eestist Ameerika Ühendriikidesse välja antuid maksimaalmääraga karistatud. Vabariigi Valitsusel puudub alus kahelda Ameerika Ühendriikides kui õigusriigis ning eeldada, et Xle mõistetav karistus ei oleks vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika põhimõtetega või talle võiks Ameerika Ühendriikides osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine; 10) X väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on põhjendatud, kooskõlas õigusriigi põhimõtetega ja X õigusi proportsionaalselt riivav. Väljaandmisel ei rikuta PS §-e 24 ja 36, vaid vastupidi, PS § 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, mistõttu on põhjendatud X väljaandmine Ameerika Ühendriikidele tema osalemiseks seal toimuvas menetluses.
3.X esitas 17.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 228 tühistamiseks. Kaebaja vastuväited korraldusele olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli läbi viinud kohus kohaldas vääralt KrMS §-i 438, § 439 lg-t 1 ja § 440 lg 1 p-i 3. KrMS § 4521 lg 3 tuleb jätta kohaldamata ja tunnistada PS §-dega 14 ja 15 ning § 36 lg-ga 2 vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda
3(19)
3-23-2037 kontrollida korralduse õiguslike aluste ja põhjenduste vastavust KrMS §-le 438, § 439 lg le 1 ja § 440 lg 1 p-le 3; 2) kaebaja õigust ärakuulamisele on oluliselt rikutud. Justiitsministeeriumi 26.07.2023 kirjas ei öeldud, millise sisuga kaebaja õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Kaebaja palus Justiitsministeeriumilt korralduse projekti, tutvumaks projekti või vähemalt selle põhisisuga advokaadi abil. Justiitsministeerium korralduse eelnõud kaebajale ei esitanud. Selliselt jäeti kaebaja ilma õigusabist; 3) haldusmenetluses ei uuritud, kas esinevad KrMS § 436 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud alused rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst keeldumiseks. Välja ei selgitatud, kas kaebaja on Ameerika Ühendriikides kaitstud karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt samal määral, kui ta oleks seda Eestis ning milline potentsiaalne karistus kaebajat oodata võib; kui tõenäoline on Ameerika Ühendriikides mõistetud vabaduskaotusliku karistuse Eestis kandmise taotluse rahuldamine ja karistuse kandmiseks kaebaja Eestisse toomine; millisel õiguslikul alusel saab kaebaja Ameerika Ühendriikides õigeksmõistmisel taotleda Ameerika Ühendriikidelt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni; lähedastega suhtlemise võimalusi ning kui pikaks võib kujuneda „ajutine“ eemalolek; võimalikke ebasobivaid tingimusi kinnipidamiskohas ning ohtu langeda slaavi päritolu ja inglise keele mittevaldamise tõttu diskrimineerimise ohvriks; 4) korraldust ei ole sisuliselt arutatud, vaid ühehäälselt heaks kiidetud; 5) korraldus rikub kaebaja PS § 24 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetlusõigus ei suuda tagada põhiseadusega kaitstud õiguslikke garantiisid. Väljaandmine rikub kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele mõistlike kuludega ning õigust nõuda enda kaitseks kantud õigusabikulude hüvitamist ja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub kaebajal sisuliselt võimalus taotleda enda vabastamist kautsjoni vastu või asendada vahistamine elektroonilise valvega, ühtlasi on tõenäoline, et kaebaja peab pikalt viibima vahi all; 6) vahistamise ja vangistuse tingimused ei ole kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kaebaja tõenäolises kinnipidamiskohas puudub juurdepääs piisavale loomulikule valgusele ja värskele õhule, huvitegevus ja vaba aja veetmise tingimused on piiratud. On tõenäoline, et kambri suurus jääks alla 3 m2. Väljaandmise korral oleks suhtlemine perekonnaga vältimatult äärmiselt raskendatud, ebakindel ning seotud ebamõistliku aja- ja rahakuluga. Samuti oleksid raskendatud kaebaja võimalused oma kaitse ettevalmistamiseks, sh kaitsjaga kohtumiseks. Väljaandmine võib kaebajale kaasa tuua suuremat COVID-19 nakatumise ja tervisekahjustuste tekkimise riski. Kaebaja võib sattuda hirmutamise ja väljapressimise ohvriks. Karistuse täideviimisel koheldaks kaebajat rangemalt, kuna ta on ühtlasi väljasaatmisele kuuluv välismaalane; 7) Eesti ja Ameerika Ühendriikide karistuspoliitikad on eesmärgi tasandil omavahel vastuolus. Kinnipidamiskohas viibimine vähendaks kaebaja eluiga. Taotluse Ameerika Ühendriikides mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmiseks Eestis rahuldamine on perspektiivitu.
4.AX, MX, EX, JX, FX ja VX esitasid 15.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 228 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) X ja abikaasa kooselu on kestnud 19 aastat ja tegemist on äärmiselt kokkuhoidva perega. X on laste sünnist alates nendega igapäevaselt tegelenud. X on taganud lastele kõik vajalikud elamistingimused ja on olnud pere ainus ülalpidaja;
4(19)
3-23-2037 2) vaidlustatud korraldus rikub abikaasa ja laste õiguseid, kuna otsus on ebaproportsionaalne ja X väljaandmine ei ole põhjendatud. Lapsi puudutavates otsustes tuleb alati esikohale seada lapse huvid. Lapsel on õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud. Eesti õiguse üldpõhimõtetena pidanuks vastustaja hindama PS § 26 ja § 28 lg 4 alusel õigust perekonnaelule ning riigi erilist hoolt lasterikaste perede üle. X väljaandmisega katkeksid peresuhted täielikult, kuivõrd perel ei ole võimalik Ameerikasse Ühendriikidesse elama kolida või sinna regulaarselt reisida. Kaebajatel puuduvad külastamiseks vajalikud rahalised vahendid. Ei piisa sellest, et nentida, et eelduslikult ei keelata lähedastega kohtumist ja eemalolek on ajutine. Eestis oleks võimalik vanemat vanglas külastada, samuti saada talt hoolitsust ja ülalpidamist; 3) abikaasat ja lapsi ei ole ära kuulatud. Nad on menetlusosalisteks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 kohaselt, kuna otsus puudutab vahetult nende õiguseid ja ka X kohustusi lapsevanemana.
5.Vabariigi Valitsus palus jätta X kaebus rahuldamata ning tema abikaasa ja laste kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata või selles osas menetlus lõpetada. Vastustaja jäi haldusaktis toodud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2023 otsusega kaebused rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). Lisaks jättis halduskohus rahuldamata taotluse Riigiprokuratuurilt tõendite väljanõudmiseks (resolutsiooni p 2) ning kaebajate vastuväited kaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses 30 päeva jooksul ning haldusakti originaali ja salvesti välja nõudmata jätmisele (resolutsiooni p 1).
6.1.Vaidlusaluse haldusakti originaali väljanõudmine pole põhjendatud. Ametliku kinnitamise läbi antakse allkirjastatud dokumendile, dokumendi ärakirjale ja väljavõttele ning andmekogu väljatrükile selline õigusjõud, et seda ametlikult kinnitatud ärakirja, väljavõtet või väljatrükki on võimalik hiljem kasutada originaali asemel. Halduskohtule on esitatud Riigikantselei digitempliga ärakiri ning puudub mõistlik kahtlus, et see erineb originaalist. Allkirjast koopia puudumine ei ole selline puudus, mis takistaks isikul haldusakti sisuga tutvuda ning haldusakt tuleb lugeda isikule teatavaks tehtuks.
6.2.Põhjendatud pole Vabariigi Valitsuse istungi salvestise väljanõudmine. Haldusakti kaalutlused on kirjas selle tekstis. Kui haldusaktis kirjapandud kaalutlused on piisavad ja kinnitavad korralduse resolutsiooni õiguspärasust, ei oma tähtsust, kas mõni argument, mis täiendavalt korralduse andmist põhjendab, võis jääda korralduse tekstis kajastamata. Ka siis, kui tegemist võis olla kaebaja hinnangul lubamatu argumendiga, ei kummuta selline argument neid, mis on korralduses kirjas. Olukorras, kus on vastu võetud ühehäälne otsus, puudub vajadus uurida, kas mõni sõnavõtja esitas veel mõne täiendava argumendi või vaidles mõnele argumendile vastu. Õigusvastane pole ka olukord, kus suulist arutelu üldse ei toimunud, sest sellist kohustust õigusnormidest ei tulene.
6.3.Taotlus Riigiprokuratuurilt kirjavahetuse väljanõudmiseks on esitatud hilinenult. Lisaks pole praeguse kohtuasja esemeks Riigiprokuratuuri tegevus ega ka kriminaalasja üleandmise või lõpetamise lubatavus. Riigikohus leidis 29.05.2013 määruses nr 3-4-1-10-13, et Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi pädevate organite vahel väidetavalt sõlmitud kokkulepe menetleda isikute toimepandud tegusid Ameerika Ühendriikides, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna väljaandmise õigusliku lubatavuse osas on praeguses asjas seisukoht võetud maakohtus, ei saa enam vaielda selle üle, kas seosed Ameerika Ühendriikidega on piisavad või mitte.
6.4.Kaebajad on esitanud vastuväite asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. See ei ole põhjendatud. KrMS § 4521 lg 2 sätestab, et halduskohus vaatab nõuetekohaselt esitatud kaebuse läbi 30 päeva jooksul. Halduskohtute praktikas on järjekindlalt leitud, et see tähendab 5(19)
3-23-2037 30 päeva jooksul kohtuasja osas ühes astmes otsuseni jõudmist. Kohus täitis eelistungil pooltega oluliste faktiliste kui ka õiguslike asjaolude arutamise nõude. X ei soovinud kasutada võimalust olla isiklikult ära kuulatud.
6.5.Väljaandmisotsuse vaidlustamisel jätab halduskohus kaebuse lahendamisel läbi vaatamata need asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, välja arvatud juhul, kui neid asjaolusid ei olnud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule (KrMS § 4521 lg 3). Eeltoodust tuleneb üheselt seadusandja eesmärk, et kuigi Vabariigi Valitsus ei ole seotud kriminaalkohtu poolt väljaandmise õigusliku lubatavuse otsustusega, ei asu halduskohus Vabariigi Valitsuse korralduse õiguspärasuse hindamisel uuesti kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust osas, milles maakohus ja ringkonnakohus on seda juba teinud asjas nr xxx. Kui kaebajad leiavad, et nende õigusi rikub see, et neil ei olnud võimalik esitada Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 määrusele nr xxx määruskaebust Riigikohtule, tuleb vastav põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus läbi viia eeltoodud asjas. Õigusliku lubatavuse üle käesolevas asjas uuesti vaidluse avamine on vastuolus kohtulahendi seadusjõu põhimõttega. Eeltoodu ei ole vastuolus PS §-dega 14 ja 15 ning § 36 lg-ga 2. Ka olukorras, kus halduskohtu poolne kontroll on väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses piiratud, on kaebajale olnud tagatud osavõtt kohtuasjas nr xxx. Maakohus otsustab asjaolude üle, mis võivad tõstatuda kriminaalmenetlust hinnates. Vabariigi Valitsuse korralduse järgselt hindab halduskohus asjaolusid, mis seostuvad konkreetse isiku asjaoludega, mis jäävad kriminaalmenetluslikest küsimustest väljapoole. Seega tuleb käesolevas asjas jätta tähelepanuta õigusliku lubatavusega seotud küsimused, mida on maakohus ja ringkonnakohus juba varem käsitlenud: 1) arrest warrant’i ja aegumise käsitlemine kohtuasjas nr xxx (kaebuse p 4). Nendes küsimustes on Harju Maakohus võtnud seisukoha määruse punktides 41-47 ja 67-71 ning ringkonnakohus lahendi punktides 14 ja 18; 2) USAs määrata võidav karistus on ebaproportsionaalselt karm (kaebuse p 14), mida maakohus on käsitlenud oma lahendi punktides 75-78 ja ringkonnakohus punktis 17. Maakohtus tõstatamata on aga järgmised küsimused, vähemalt halduskohtule esitatud nurga all: 1) kohtualluvuse võimalik vastuolu PS § 24 lg-ga 1; 2) rikutud on kaebaja põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele (ülemäärased kaitsekulud); puudub õigus õigeksmõistmise korral kulude ja kahju hüvitamiseks; 3) kriminaalmenetluses puudub sisuliselt võimalus asendada vahistamine leebema meetmega; 4) kinnipidamistingimused vahistamisel ja võimaliku vanglakaristuse korral (sh juurdepääs loomulikule valgusele, värskele õhule, huvitegevusele; privaatsus ja kambriruum; suhtlemine perekonnaga; kohtumine kaitsjatega); tervishoid ja COVID-19; diskrimineerimine kaebaja isikust lähtuvalt (paigutamine kokku kogenud kurjategijatega, väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine); 5) USA vanglas kinnipidamise mõju kaebaja elueale ja raskused kaebaja tagasitoomisel. Puudub kahtlus, et kaebajal oli võimalus samad küsimused tõstatada kohtuasjas nr xxx, sest tegemist ei ole ringkonnakohtu 30.06.2023 määruse järel tekkinud uute asjaoludega. Seega tuleks kõik need asjaolud jätta KrMS § 4521 lg 3 alusel läbi vaatamata. Samas tuleb möönda, 6(19)
3-23-2037 et kaebaja on tõstatanud uusi aspekte ja küsimusi, mille osas on senises kohtupraktikas läbi vaidlemata, kas neid tuleks käsitleda maakohtus või halduskohtus.
6.6.Vastustaja ei ole PS § 24 lg-t 1 rikkunud. Vaba tahte vastane kohtualluvuse muutmise keeld ei tähenda isiku õigust valida endale sobiv kohtualluvus, kohus või kohtunik. Määrav on, et kohtualluvus oleks ettenähtav ja vastava taseme õigustloova aktiga määratud. PS § 123 lg 2 kohaselt kohaldatakse seaduse ja välislepingu vastuolu korral välislepingut. Sama sätestab KrMS § 433 lg 23. Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu on Riigikogu ratifitseerinud. Eelnimetatud välislepingul on legitiimne eesmärk – rahvusvahelise koostöö tagamine. Lepingus ei ole märgitud, et paralleelne menetlus takistaks väljaandmist. Lepinguosalised on möönnud, et üldjuhul tuleb isik ka paralleelse menetluse korral välja anda (art 2 lg 4). Põhjendatud pole kaebaja väide, et Eesti Vabariigi valitsuse loobumine otsustusest, millises riigis oleks otstarbekam ja parem kriminaalmenetlust läbi viia, on põhiseadusvastane. Vastustaja on piisavalt vastanud kaebaja väitele, miks Eesti riik enda kriminaalasju ise kohtusse ei vii, tuginedes avalikule huvile respekteerida teiste riikide vajadusi uurida seal toime pandud õigusrikkumisi.
6.7.Kaebaja tugineb asjaolule, et kriminaalmenetlus Ameerika Ühendriikides on oluliselt koormavam menetlusest, mis võiks kaebajale osaks saada Eestis. Need küsimused tulnuks tõstatada kriminaalmenetluses. Sõltuvalt käsitluse sisust võib olla vajalik süvitsi võrrelda Eesti ja Ameerika Ühendriikide kriminaalsüsteemi, milleks on kohane koht maakohus. Tuleb arvestada sellega, et Eesti Vabariik on sõlminud väljaandmislepingu. Sellega on isikult vabaduse võtmine otsustatud juba taotletava riigi poolt ja tulenevalt rahvusvahelises koostöös kehtivast vastastikuse tunnustamise printsiibist puudub täitval riigil alus selle otsuse õigsuses kahelda. Lepingu sõlmimisega on Eesti Vabariik loobunud iga üksiku väljaandmise taotluse korral igakordsest hindamisest, kas Ameerika Ühendriikide õigussüsteem vastab Eesti Vabariigi õigussüsteemi tunnustatud põhimõtetele. Riigikohus on 19.06.2023 määruses nr xxx leidnud, et Eesti kohus ei saa asuda hindama, kas väljaandmist taotleva riigi seadused on kooskõlas Eesti seadustega, sest selliseks otsustuseks puudub Eesti Vabariigi kohtutel pädevus. Tallinna Ringkonnakohus asus 18.08.2009 otsuses nr 3-09-1549, 19.02.2014 otsuses nr 3-13-70113, 15.05.2014 otsuses nr 3-13-70111 ja 13.11.2020 otsuses nr 3-20-1707 seisukohale, et ei kahtle, et Ameerika Ühendriikides võimaldatakse väljasaadetavale vähemalt sama õiglane kohtumenetlus kui Eestis. Väljaandmislepingud sõlmitakse reeglina samasuguses väärtusruumis olevate riikide vahel. Kuigi Ameerika Ühendriigid ei ole Euroopa Nõukogu liikmeks, ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tunnistanud Ameerika Ühendriikidesse saatmist õiguskorraga kokkusobimatuse või inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste tõttu põhimõtteliselt lubamatuks. Euroopa Liit, mille liikmesriigid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) osalisriigid, on pidanud võimalikuks sõlmida Ameerika Ühendriikidega lepingud isikute vastastikuse väljaandmise alal. Käesolevas asjas ei nähtu, et kaebaja piinamise või inimväärikust alandava kohtlemise oht eksisteeriks ulatuses, mis keelab tema väljaandmise PS § 18 ning EIÕK art 3 kohaselt. Kaebaja poolt esitatud tõendid ei näita vastupidist.
6.8.Karistuse pikkuse küsimus tulnuks tõstatada maakohtu menetluses. Põhiseadus ei keela anda Eesti kodanikku välja riiki, milles on samade tegude eest nähtud ette raskemad karistused. Kaebajale võimalikult määratava karistuse pikkusele on andnud hinnangu nii maakohus kui ka ringkonnakohus, leides, et maksimaalne karistus on kokku 20 aastat. See ei välju Eestis määratava vangistuse ülemmäärast (KarS § 45 lg 1).
7(19)
3-23-2037 EIK on korduvalt hinnanud Ameerika Ühendriikide karistuspoliitika karmust ning pole leidnud, et karistus oleks äärmiselt ebaproportsionaalne, arvestades konkreetsele isikule etteheidetavaid tegusid. Varasemates väljaandmise asjades tehtud statistika näitab, et seni ei ole Eesti poolt väljaantuid maksimaalmääraga karistatud. Ka 85 või 115 aasta pikkuse ähvardava vangistuse korral on tegelikult määratud karistused pikkusega 3‒7 aastat.
6.9.Üksnes asjaolust, kas riikide vahel on leping kinnipeetava tagasivõtmise kohta, ei saa sõltuda väljaandmismenetluse tulemus. Praegusel juhul on olemas leping kinnipeetavate tagasivõtmise kohta Ameerika Ühendriikidega Euroopa Nõukogu tasandil ja seda on reaalselt rakendatud. Seega on kaebajal võimalik taotleda vangistuse kandmist Eestis.
6.10.Kaebaja on esitanud tõendi eksperdilt, milles järeldatakse, et kaebaja sureb umbes 52aastaselt ega elaks seega üle mitte ühtegi karistust, mis on pikem kui 15 aastat. Tõend põhineb allikatel, mille lähteandmed on ligikaudu 20 aastat vanad. Mõlemas allikas on toodud välja tegurid, mille olemasolu kaebaja ei väida (kindel etniline taust, vähene haridus, varasemad tõsised sõltuvushäired või ravimata kroonilised haigused).
6.11.Ameerika Ühendriikide vanglate kinnipidamistingimuste teema tõstatas kaebaja juba väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses. Ringkonnakohus leidis, et väljaandmisleping ega KrMS ei näe ette õiguslikku alust kaitsja poolt viidatud asjaolusid hinnata või nendest tulenevalt väljaandmisest keelduda. Õige on seisukoht, et kinnipidamistingimused üldistatuna on õigusliku lubatavuse küsimus. Kinnipidamistingimusi on nii Riigikohtu kui ka EIK praktikas käsitatud inimväärikuse tagamise ja piinamise keelu kontekstis. Nagu nähtub kaebaja esitatud tõendist vanglatingimuste kohta, on raske absoluutse kindlusega ennustada, millises asutuses kaebajat kohtueelse menetluse ajal hoitakse. Tõendis ei ole välistatud loomuliku valguse olemasolu ning piiratud ajal õues vaba aja veetmine. Ruumide osas leidis ekspert, et seda küsimust on raske käsitleda, sest kambrite suurused varieeruvad suurel määral. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et mingil üksikul juhul esinevaid võimalikke rikkumisi või eriolukordi ei saa pidada piisavaks, et eeldada kaebaja piinamist või alandavat kohtlemist. Kaebaja tervislikku seisundit on võimalik hinnata enne reaalse üleandmise kavandamist ning kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt õigus taotleda enda üleandmise edasilükkamist väljaandmisotsuse täitmise käigus, kui selle hetke faktilised asjaolud kujutavad reaalset ohtu kaebaja tervisele. Tegemist peab olema asjaoluga, mis on tekkinud pärast Vabariigi Valitsuse korraldust.
6.12.Eesti Vabariik saab rahvusvahelise koostöö raames isiku väljaandmisest põhimõtteliselt keelduda üksnes siis, kui esineb mingisugune konkreetse isiku ja temale tema väljaandmisega kaasneda võivate tagajärgedega seotud kaalukas põhjus, mis lubab asuda seisukohale, et vajadus seda isikut nende tagajärgede eest kaitsta on kaalukam vajadusest tagada tõhus kriminaalasjades tehtav koostöö. Nimetatud asjaolu osas saab kohtulikku kontrolli teostada halduskohus. Väljaandmise vaidlustamiseks ei piisa pelgalt väitest, et väljaandmist taotlevas riigis toimuva kriminaalmenetluse tulemus toob kaasa riive isiku era- ja perekonnaelule, vabadusõigusele ja vabale eneseteostusele. Selline riive on kriminaalkaristuse õiguskorra poolt tunnustatav tagajärg. Kaalutlusotsuse jätta väljaandmistaotlus rahuldamata tingib väljaantava isiku põhiõiguste riive juhul, kui selle raskust võib väljaandmise eesmärgi suhtes pidada ebaproportsionaalseks. Vastustaja on hinnanud kaebajale tekkiva riivena eelkõige perekonnaelu riivet, hinnates ka, et kaebaja äraolek saab olla pigem ajutine. Süüdistusakti kohaselt võidakse kaebaja süüdi mõista 8(19)
3-23-2037 teos, mis hõlmab sadu tuhandeid ohvreid ja millega tekitati kahju üle 550 miljoni dollari. Kui kaebaja peaks eeltoodud süüdistuses süüdi mõistetama, siis on ka seni Eesti poolt väljaantutele määratust oluliselt karmima karistuse määramine ning ka esialgu tagasitoomisest keeldumine sellise teo raskusega kooskõlas. Kui kaebaja sellises mahus tegudes süüdi mõistetakse, tuleb temal ja ta perel kaebaja tegude raskuse tagajärgi taluda. Isikut ei saa kriminaalvastutusest vabastada perekonnaelu riivele viidates. Asjakohane ei ole PS § 28 lg 4, mis näeb ette lasterikaste perede õiguse erilisele hoolele. Nimetatud norm ei loo kaitset väljaandmise vastu. Väljaandmine kahtlemata riivab väljasaadetava õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sellist riivet ei saa pidada ebaproportsionaalseks. PS § 26 riiveks on olemas legitiimne eesmärk. Kaebaja väljaandmine on vajalik nii avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks kui ka kuriteo tõkestamiseks. Laste huvide esikohale seadmine ei tähenda, et mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei oleks võimalik teha. Määravaks pole ka see, kas perel on piisavalt rahalisi vahendeid pereliikme võõrriigis külastamiseks.
6.13.Kaebaja ärakuulamine ei vastanud haldusmenetluse hea halduse tava parimatele praktikatele. Isikule peaks olema teada, mis on haldusakti võimalik resolutsioon ja kaalutavad põhimotiivid või olulised asjaolud. Vastustaja 26.07.2023 kiri sellele nõudele ei vasta. Mistahes menetluslik minetus ei too aga kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Asjaoludest ei nähtu, et kaebajal jäi midagi olulist haldusmenetluses esitamata nimelt selle tõttu, et talle ei avaldatud haldusakti põhimotiive. Lisaks pole väljaandmise õiguslik lubatavus kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus. Põhjendatud pole kaebaja väide, et jäi õigusabita. Ta ei ole riigi õigusabi taotlenud. Haldusmenetlusele ei laiene kriminaalmenetluse normid. Kui kaebaja soovis esindajat, oli tal ka vahistuses viibides õigus pöörduda senise kaitsja või uue esindaja poole. Kaebaja teavitamist haldusmenetlusest 26.07.2023 ning vastamise tähtaega 06.08.2023 (pikendatud kuni 13.08.2023) ei saa pidada ülemäära lühikeseks, et kaebajal ei oleks olnud võimalik endale esindajat leida või riigi õigusabi taotleda.
6.14.Pereliikmetel puudub kaebeõigus. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Kaebeõiguse kontrollimisel on peetud oluliseks nii adressaaditeooriat kui ka kaitsenormiteooriat. Praegusel juhul pole vaidlust, et kaebaja pereliikmed pole haldusakti adressaadiks, sellest ei tulene neile ühtegi õigust, kohustust ega keeldu. Kaitsenormiteooriat saab rakendada siis, kui säte kaitseb ka isiku huve ehk norm eristab kuidagi üksikisikut avalikkusest või tõstab teda esile ja loob sellega talle kaitsmist vääriva positsiooni. Kaitse ei saa tuleneda üksnes kõrvaltoimena. Praegusel juhul saab pereliikmete õigusi küll kaaluda, kuid nende seos haldusaktiga on üksnes kaudne. Pereliikmeid ei tulnud haldusmenetlusse kaasata.
6.15.X pereliikmed leiavad, et nii haldus- kui ka halduskohtumenetlusse oleks tulnud kaasata õiguskantsler lasteombudsmanina. Taotlus pole põhjendatud. Õiguskantsleri esindaja osales vastustaja istungil ja sai seega soovi korral arutelus osaleda. Lasteombudsmani ülesanne ei hõlma endas konkreetses haldusmenetluses arvamuse andmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.
9(19)
3-23-2037
7.1.Seoses kaebaja haldusmenetluses ärakuulamisega leidis halduskohus õigesti, et vastustaja 26.07.2023 kiri ei vastanud nõuetele, sest kirjast pole arusaadav, mille kohta võiks kaebaja seisukohta avaldada. Samuti polnud põhjendatud arvamuse andmise tähtaja pikendamata jätmine kuni 20.08.2023, arvestades, et korraldus anti alles 07.09.2023. Halduskohus jõudis aga väärale järeldusele, et eeltoodud minetuste tõttu ei jäänud kaebajal midagi olulist haldusmenetluses esitamata. Kaebajal jäid esitamata kõik täpsemad seisukohad ja neid kinnitavad tõendid, mille kaebaja sai seetõttu esitada alles kohtumenetluses (21.09.2023, 03.10.2023, 11.10.2023, 12.10.2023 ja 17.10.2023). Halduskohus tegi otsuse juba 18.10.2023, mille tõttu ei ole usutav, et ka kohus jõudis kohtumenetluses kõiki kaebaja seisukohti ja tõendeid põhjalikult analüüsida. Kuna KrMS näeb asja läbivaatamiseks ette ainult 30 päeva, on sisulise ärakuulamisõiguse andmine isiku saatust mõjutavas haldusmenetluses seetõttu erakordselt olulise kaaluga. Kaebaja jäi vajaliku õigusabita. Kaebaja andis esindajale volituse 23.08.2023. Peale seda jäid kaebaja ja esindaja ootama vastustajalt täiendavat teavet kavandatava haldusakti kohta, mille esitamise kohustus oli HMS § 40 lg-t 1 arvestades ilmselge. Selle asemel saadi teave korralduse andmise kohta meediast 07.09.2023. Põhjendamatu on kaebaja viide riigi õigusabi taotlemise võimalusele. Kaebajal oli lepinguline esindaja olemas. Probleem oli selles, et vastustaja ei teostanud nõuetekohast ärakuulamist. Advokaat ei saanud ette näha, et vastustaja irdub varasemast praktikast.
7.2.Halduskohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Väljaandmislepingu art 20 p 1 võimaldab pidada konsultatsioone seoses üksikute juhtumite käsitlemisega. Vaidlust pole selles, et Ameerika Ühendriikidega konsultatsioone ei peetud ega uuritud ühtegi küsimust, mille kaebaja 10.08.2023 Justiitsministeeriumile saadetud kirjas tõstatas. Halduskohus kritiseeris otsuses kaebaja tõendeid, kuid HMS § 6 kohaselt peab uurimispõhimõtet teostama vastustaja, mitte kaebaja.
7.3.Õige pole halduskohtu seisukoht, et ainus riive, mida vastustaja sai korralduse andmisel kaaluda ja mida halduskohus saab seetõttu kontrollida, on PS §-st 26 tulenev perekonna- ja eraelu puutumatus. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ei tulene ainult PS §-st 26 ning ka korraldus ei keskendu ainult sellele riivele. Eestis samadel asjaoludel menetletava kriminaalasja tõttu on avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks kaitstud sama hästi kaebaja välja andmata jätmisel ning kaebajal on seega õigus selle küsimuse kaalumisele. Kuna korralduses pole ühtegi kaalutlust, miks kriminaalasja jätkamine just Ameerika Ühendriikides on ainuõige, muutub sisutühjaks halduskohtu analüüs kohtualluvuse, õiglase kohtumenetluse, vangistuse pikkuse, tagasitoomise võimalikkuse, oodatava eluea ja kinnipidamistingimuste kohta, sest just vastustaja peab väljaandmist esmalt kaaluma ja põhjendama. Kaalumata on jäetud kõik apellatsioonkaebuse p-s 3.3.12 toodud asjaolud.
7.4.Halduskohus leidis vääralt, et KrMS § 436 lg 1 p-des 1–3 nimetatud aluste kontrollimine on maakohtu pädevuses. KrMS § 436 lg-s 1 toodud loetelu puhul ei ole tegemist õigusliku lubatavuse kriteeriumidega ning nendele peab andma hinnangu vastustaja. KrMS-i tõlgendamisel ei saa kasutada kaebaja põhiõiguste kitsendamiseni viivat meetodit. Halduskohus ei tõlgendanud otsuses KrMS § 4521 lg-t 3 õigesti. Nimetatud norm ei välista õiguse kohaldamise kontrolli halduskohtu poolt. Kui norm aga kohtu hinnangul siiski takistab korralduse õiguspärasuse kontrolli KrMS § 436, § 438, § 439 lg 1 ja § 440 lg 1 p 3 õige kohaldamise küsimuses, tuleb see tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata seoses PS §-des 14, 15 ja 36 ette nähtud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega.
7.5.Vastustajale pidi olema teada, et kaebaja suhtes menetletakse sama asja Eestis. Vastustaja jättis kaalumata ja põhjendamata kaebaja väljaandmise olukorras, kus kaebaja suhtes alustas 10(19)
3-23-2037 kriminaalmenetlust 18.08.2018 esimesena just Eesti Vabariik tegude suhtes, mis kattuvad täielikult Ameerika Ühendriikides ette heidetavate tegudega. Arvestamata on jäetud järgmiste oluliste asjaoludega: kahtlustatavad on Eesti kodanikud, kes elavad Eestis; kahtlustatavate vallas- ja kinnisvara, mis on Ameerika Ühendriikide taotlusel kohtu poolt arestitud, asub Eestis; Bitcoini ja Ethereumi mündid ja nendega seotud virtuaalvääringud asuvad avalikel aadressidel, mitte Ameerika Ühendriikides; Ameerika Ühendriikides ei ole kedagi, kes oleks aidanud väidetavaid kuritegusid toime panna; Ameerika Ühendriikides on neli kannatanut.
7.6.Halduskohus rikkus HKMS § 158 lg-t 3, sest asus kaalutlusõigust teostama vastustaja eest ning hindas vastustaja eest tõendeid, mida kaebajal oli võimalik esitada alles kohtumenetluses. Kohus oleks pidanud korralduse ärakuulamisõiguse, uurimispõhimõtte ja kaalumiskohustuse rikkumise tõttu tühistama. Kirjaliku menetluse läbiviimine oli vastuolus PS § 24 lg-s 3 sätestatud kohtuistungi avalikkuse põhimõttega ning HKMS § 131 lg-ga 1, sest kirjaliku menetluse eeldused puudusid. Vaidluse all polnud üksnes õigusküsimused, vaid kohus uuris poolte esitatud tõendeid poolte osavõtuta. Tõendeid pooltega arutamata rikkus kohus ka kirjaliku menetluse põhimõtteid. Menetlusosalisel peab olema võimalik ka kirjalikus menetluses tõendite uurimises aktiivselt osaleda, avaldades oma arvamust ja pöörates kohtu tähelepanu detailidele, mis on tema arvates asja lahendamiseks olulised. Tõendite hindamise tulemus oli kaebajat üllatav. 30päevane kiirmenetlus on vastuolus nii PS-ga kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 47. Kohus leidis ebaõigesti, et taotlus kriminaalasja üleandmise materjalide väljanõudmiseks esitati hilinenult. Kohtu 27.09.2023 määruse resolutsiooni p 6 kohaselt tuli taotlused esitada hiljemalt eelistungiks (01.10.2023). Kohtu 05.10.2023 määruse resolutsiooni p 5 kohaselt oli kaebajal õigus esitada täiendavaid seisukohti kuni 12.10.2023. Kaebaja esitas taotluse kohtule 11.10.2023. Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata taotluse Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi salvestise väljanõudmiseks. Istungi protokolli kohaselt esinesid kaebajat puudutaval teemal sõnavõtuga kolm ministrit. Tõendatud on, et arutelu toimus ja selle salastamine kaebaja eest rikub tema kaebeõigust. Puudub norm, mille kohaselt on piiratud kaebaja õigust saada teavet tema põhiõigusi erakordselt riivavas küsimuses. Halduskohus kasutas korralduse õiguspärasuse põhjendamiseks vastustaja tõendeid, millele korralduses pole kordagi viidatud, ning ei piirdunud ainult korralduse teksti kontrolliga. Halduskohus jättis põhjendamatult korralduse originaali välja nõudmata. Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 4 kohaselt kirjutavad valitsuse korraldusele alla peaminister ja riigisekretär. Riigikantselei digitemplist selle nõude täitmiseks ei piisa. Kuna korralduse originaali ei ole esitatud, on tegemist tühise haldusaktiga.
7.7.Asjas on tõendatud, et kaebajat ei kuulatud enne korralduse andmist nõuetekohaselt ära ning vastustaja ei teostanud uurimispõhimõtet. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tegelenud tõendamiskoormuse küsimusega. Kohus on otsuses piirdunud vaid kaebaja tõendite kriitikaga ja vastustaja tõendite tunnustamisega. Sellega on oluliselt rikutud HKMS § 59 lg-t
1.Tõendite kogumisel ja hindamisel rikkus halduskohus HKMS § 59 lg-st 3 tulenevat selgitamiskohustust ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kohus tegi 04.10.2023 eelistungil vaid vastustajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vastustaja pole kaebaja tõenditele vastu vaielnud, seda on asunud tegema kohus vastustaja asemel. Kohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, vaid on kasutanud tõenditest üksikuid fragmente, mis on vastuolus HKMS § 61 lg-tega 1 ja 2. Samuti on uuritud dokumente, mida toimikus ei ole. 11(19)
3-23-2037 Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule Ameerika Ühendriikide süüdistusakti, mis on oluline korralduse proportsionaalsuse hindamisel. Halduskohus jättis tõendi alusetult hindamata. Lisaks esitas kaebaja Anneli Soo õigusliku analüüsi, Marcos D. Jimenezi arvamuse ja Robert J. Palmquisti kinnituse. Ka need tõendid jäid kohtu poolt hindamata.
7.8.Väljaandmine on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kohus on otsuses tuginenud Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelisele väljaandmise raamlepingule, jättes tähelepanuta, et raamlepingu sõlmimisel ei viidud läbi sisulist kontrolli selle üle, kuidas on Euroopa Liidu liikmesriikide elementaarsed põhiõigused ja nende standardid Ameerika Ühendriikides tagatud. Peale väljaandmislepingute sõlmimist jõustus 01.12.2009 Lissaboni leping ning sellega muutus kõikidele liikmesriikidele siduvaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Kaebaja väljaandmine on vastuolus harta art 19 lg-ga 2 ja art-ga 47. Kui ringkonnakohus kaebaja käsitlusega ei nõustu, on kohtul kohustus taotleda harta kohaldatavuse ja tõlgendamise kohta eelotsust Euroopa Kohtult apellatsioonkaebuse p-s 10.49 toodud küsimustes.
7.9.Halduskohus tugines asjaolule, et väljaandmisleping on Riigikogu poolt ratifitseeritud, mistõttu saab selle lugeda samaväärselt KrMS sätetega seadusandja tahteks. Kohus jättis tähelepanuta, et ratifitseerimisel on tehtud viga. Väljaandmise menetluses on olulisel kohal kohtumenetlus. Esmalt on KrMS §-des 447 ja 450 sätestatud kohustuslik väljaandmise õigusliku lubatavuse menetlus, seejärel on isikul õigus vaidlustada oma väljaandmise korraldus KrMS § 4521 alusel halduskohtus. Kui õigusnorm on olemuslikult mõeldud peamiselt reguleerima PS § 104 lg 2 p-des 1–17 sätestatud valdkondi, on tegemist konstitutsioonilise õigusnormiga ning lähtuda tuleb PS § 104 lg 2 p-st 14 tulenevast Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõudes. Kõnealuse väljaandmislepingu ratifitseerimise poolt hääletas aga 50, mitte 51 Riigikogu liiget. Seega on nii ratifitseerimisseadus kui ka väljaandmisleping ise põhiseadusega formaalselt vastuolus.
8.AX, MX, EX, JX, FX ja VX paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Kohus kohaldas ebaõigesti õigusnorme, jättis analüüsimata kaebuses ja täiendavates seisukohtades esitatud Riigikohtu ja EIK lahendid ning kaebuses viidatud õigusnormid (PS, HMS, lastekaitseseadus, perekonnaseadus, EIÕK). Ei saa olla kahtlust selles, et vaidlustatud korraldus puudutab otseselt X perekonnaliikmete õigusi ja huve. Kaebajad on põhjalikult kirjeldanud, millist mõju korraldus neile avaldab. Kaebeõigus tuleneb HMS § 40 lg-st 2. Kaebajad jäeti väljaandmise menetlusse kaasamata. Haldusmenetluses oleks tulnud pereliikmete õigusi kaaluda. Selleks aga oleks tulnud pereliikmed menetlusse kaasata. Väljaandmise menetlusse oleks tulnud kaasata õiguskantsler, kes kaitseb lasteombudsmanina laste õigusi ja lahendab laste õigusi puudutavaid avalduse suhetes avalikke ülesandeid täitvate inimest ja asutustega. Õiguskantsleri esindaja osalemine vastustaja 07.09.2023 istungil ei tähenda seda, et laste õigused oleksid olnud istungil lasteombudsmani poolt kaitstud. Asjaolu, et HKMS ei näe ette õiguskantsleri menetlusse kaasamise kohustust, ei tähenda, et selline võimalus peaks olema välistatud.
9.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustudes valdavas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
9.1.Õige pole halduskohtu järeldus, et kaebaja ärakuulamine ei vastanud haldusmenetluse hea halduse tava parimatele praktikatele. Vastustaja teavitas 26.07.2023 kirjaga kaebajat, et Harju 12(19)
3-23-2037 Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega tema väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Samuti märkis vastustaja kirjas, et väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus ning enne seda viib Justiitsministeerium läbi haldusmenetluse, mille käigus on kaebajal vastavalt HMS § 40 lgtele 1 ja 2 võimalik esitada väljaandamise kohta oma arvamus tähtajaga 05.08.2023. Eelnevalt oli kaebaja suhtes kestnud väljaandmismenetlus üle kaheksa kuu. Pole kahtlust, et kohtuistungitel selgitasid kohtud kaebajale igakülgselt menetlusega seotud asjaolusid. Kirjas märgitud kaebaja õigus esitada enda väljaandmise kohta arvamus on üheselt arusaadav ning annab võimaluse tuua välja mistahes asjaolusid, mida kaebaja oluliseks peab. Kaebajat on kogu menetluse käigus esindanud vandeadvokaadid ning puudub alus kahtluse alla seada nende pädevust esindada oma klienti kogu väljaandmismenetluse käigus. Kunstlik on kaebaja etteheide, et ta jäeti õigusabita.
9.2.Vastustaja ei ole uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebaja see väide põhineb väärarusaamal, et täitevvõim peaks hindama uuesti väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses hinnatud asjaolusid ning halduskohus peaks teostama kontrolli ka maa- ja ringkonnakohtu otsustuste üle. Halduskohus määratles oma pädevuse piiri õigesti, leides, et ei asu uuesti kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust osas, milles maakohus ja ringkonnakohus on oma menetluses juba otsuse teinud. Kaebaja tõlgendab KrMS § 436 lg-t 1 valesti.
9.3.Halduskohus ei ole apellatsioonkaebuses osundatud kohtumenetluse norme rikkunud.
9.4.Eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult ei ole vajalik. Vastustaja ega halduskohus ei sea kahtluse alla küsimust, et väljaandmise taotluse saanud riik on kohustatud kontrollima, kas väljaandmisega rikutakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi, ning hindama nendest lähtuvalt väljaandmise õiguspärasust ja lubatavust. Praeguses asjas pole vastuolu põhiõiguste hartaga tuvastatud.
9.5.Õige pole kaebaja seisukoht, et väljaandmisleping tuli ratifitseerida kooskõlas PS § 104 lg 2 p-ga 14. Lepingu ratifitseerimine ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest seda pole nimetatud PS § 104 lg-s 2 sätestatud loetelus. Lepingut ei ole võimalik mahutada PS § 104 lg 2 p 14 alla, kuna olemuslikult pole selle näol tegemist kohtukorralduse seaduse või kohtumenetluse seadusega. PS § 36 ei loo mingeid erisätteid.
9.6.Halduskohus leidis õigesti, et pereliikmetel puudub kaebeõigus ning õiguskantsleri kaasamine pole põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus lahendab esmalt 20.11.2023 istungil esitatud vastuväited (I), siis annab hinnangu X (II) ja seejärel tema pereliikmete apellatsioonkaebusele (III). Viimaks jagab ringkonnakohus menetluskulud (IV). I
11.Ringkonnakohus lahendas 20.11.2023 istungil X ja tema pereliikmete apellatsioonkaebustes ning X 15.11.2023, 19.11.2023 ja 20.11.2023 menetlusdokumendis esitatud taotlused. Ringkonnakohus jättis rahuldamata taotlused nõuda välja Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289, Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi salvestis ning dokumendid, mis seonduvad Riigiprokuratuuri suhtlusega Ameerika Ühendriikidega seonduvalt kaebaja väljaandmisega. Lisaks jäi rahuldamata taotlus kaasata arvamuse andmiseks menetlusse õiguskantsler. Kaebajad esitasid eeltoodud osas ringkonnakohtu tegevusele vastuväite.
13(19)
3-23-2037 Vastuväide ei ole põhjendatud. Kohus korraldab vaid sellise tõendi kogumise, millel on asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega, miks ei ole õiguskantsleri kaasamine ega Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi salvestise ning Riigiprokuratuuri kirjavahetuse asja juurde võtmine vajalik (vt otsuse p-d 6–7 ja 30), ega korda neid. Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korralduse nr 289 osas märgib ringkonnakohus, et tegemist ei ole asjakohase tõendiga, sest viidatud korraldusega otsustati Eesti kodaniku Ameerika Ühendriikidele väljaandmine tänaseks kehtivuse kaotanud menetlusnormide alusel. Samuti ei saa sellest, kas ja kuidas on vastustaja varem otsustanud teise isiku väljaandmise üle, teha järeldusi praeguses asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasuse kohta. II
12.X apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada, sest Vabariigi Valitsus on jätnud otsustamisel olulised asjaolud uurimata ja kaalumisel arvesse võtmata, mis on võinud mõjutada isiku väljaandmise otsustamist. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
13.Vabariigi Valitsus on 07.09.2023 korralduse nr 228 lk-l 4 õigesti osutanud: „Vabariigi Valitsus ei ole kohustatud Xit välja andma. Väljaandmistaotlust saab rahuldada üksnes siis, kui seda tehes ei tagane Eesti riik oma kohustusest kaitsta Xit kui Eesti kodanikku ka välisriigis ning kui ei riivata ebaproportsionaalselt tema põhiseaduslikke õigusi või kellegi teise õigusi või huve.“ Ometi on valitsus korraldusest nähtuvalt kaalunud kaebaja haldusmenetluses esitatud seisukohtades välja toodud võimalikest põhiõiguste riivetest (kinnipidamistingimused ja suhtlus perega) üksnes isiku väljaandmisega seonduvat riivet isiku perekonnaelu puutumatusele. Kinnipidamistingimuste osas (mis peaks hõlmama EIÕK art-ga 3 kaitstud inimväärsete kinnipidamistingimuste kontrolli) on vastustaja asunud korralduses seisukohale, et need küsimused oleks tulnud tõstatada väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise menetluses maakohtus, mida kaebaja ei teinud, mistõttu Vabariigi Valitsus sellel küsimusel pikemalt ei peatu (korralduse lk 6). Need seisukohad on ebaõiged.
14.Vabariigi Valitsuse korraldus isiku väljaandmiseks on haldusakt, mille andmisel rakendab valitsus kaalutlusõigust (KrMS § 452 lg 1 esimene lause). Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Nendest normidest tulenevalt lasus Vabariigi Valitsusel kohustus pärast seda, kui ta oli veendunud, et kaebaja väljaandmine on õiguslikult lubatav, kaaluda otsuse tegemisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus nr 3-3-1-72-09, p-d 13–14) ja hinnata otsuse proportsionaalsust ehk riivet isiku põhiõigustele. Halduskohus kontrollib, kas vastustaja järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid.
15.Riigikohus on 29.05.2013 määruse nr 3-4-1-10-13 p-s 37 väljendanud seisukohta, et maakohus ja ringkonnakohus peavad isiku välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses muu hulgas hindama seda, kas väljaandmine on kooskõlas Eesti õiguse üldpõhimõtetega (KrMS § 436 lg 1 p 2). Seda seisukohta tuleb koosmõjus seadusandja eesmärgi ja KrMS §-dega 438‒442 mõista viisil, et väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses hindavad maakohus ja ringkonnakohus KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel väljaandmise 14(19)
3-23-2037 kooskõla nende Eesti õiguse üldpõhimõtetega, mis seonduvad karistusõiguse ja kriminaalmenetlusega, s.o eeskätt küsimustes, mis kuuluvad maakohtu kompetentsi (nt seaduse tagasiulatuva mõju keelu ja määratletuse nõuded, enese mittesüüstamise privileegi, süütuse presumptsiooni ning ausa ja õiglase kohtumenetluse austamine jne).
16.KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst keeldumise alused (sh p-s 2 märgitud vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega) ei ammendu aga väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses (KrMS §-d 450–4511) antava hinnanguga, vaid KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud keeldumise aluste esinemist või puudumist tuleb hinnata ka Vabariigi Valitsusel väljaandmisotsuse tegemisel (KrMS § 452 lg-d 1 ja 3). Väljaandmisotsuses on võimalik piirduda viitega maakohtu põhjendustele KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud keeldumise aluste puudumisele üksnes ulatuses, mis käsitleb väljaandmise lubatavuse karistusõiguslikke ja kriminaalmenetluslikke aspekte. Samas peab Vabariigi Valitsus kontrollima KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatud aluste puudumist laiemalt, analüüsides kõigi asjassepuutuvate põhiõiguste riivete proportsionaalsust ja sellest tulenevalt väljaandmise kooskõla Eesti õiguse (sh vangistusõiguse) üldpõhimõtetega. See, et isiku kohtlemist väljaandmist taotlevas riigis peab hindama Vabariigi Valitsus, on sõnaselgelt välja toodud ka asjakohase eelnõu (Riigikogu XI koosseisu 755 SE) seletuskirjas (lk 62). Järelikult on Tallinna Ringkonnakohus jätnud 30.06.2023 määruse nr xxx põhjendatult hindamata kaebaja need väited, mis tõstatati ringkonnakohtu menetluses seonduvalt tema võimalike kinnipidamistingimustega.
17.KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevalt tuli halduskohtul jätta tähelepanuta need kaebaja väited, mis olid seotud väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse küsimusega, mis tuli ja oli võimalik esitada maakohtu menetluses: kriminaalasja üleandmise võimalikkus, vahistamismääruse (arrest warrant) olemus, tegude karistatavus, karistuse määrad süükspandava kuriteo eest Eestis ja Ameerika Ühendriikides, kuriteo aegumine, kautsjoni vastu vabastamise võimalus eeluurimise ajaks Ameerika Ühendriikides, ennetähtaegse vabanemise võimalused karistuse kandmisel Ameerika Ühendriikides, karistuse kandmiseks Eestile üleandmise võimalikkus ja tõenäosus. Nendes küsimustes avaldatud maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohti ei saa ümber hinnata ka halduskohus. Kui väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavusega seonduvad seisukohad jäid maakohtus esitamata, kuid nende esitamine oli põhimõtteliselt võimalik, ei saa ega pea neid hindama halduskohus (KrMS § 4521 lg 3). Ülalviidatud eelnõu seletuskirja kohaselt on KrMS § 4521 lg-s 3 sätestatud täiendav seisukohtade esitamise võimalus nähtud ette juhuks, kus teatud asjaolud omandavad ajalises plaanis uue tähenduse (nt kuriteo aegumistähtaega puudutavad asjaolud), kuid praegusel juhul selliste asjaoludega tegemist pole. Seepärast tuleb ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel jätta need väited ja väidetega seonduvad tõendid tähelepanuta.
18.Ringkonnakohus ei pea KrMS §-de 440 ja 4521 regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks õigusselgusetuse ega ette nähtud lühikeste menetlustähtaegade tõttu. Norme on võimalik tõlgendada mõistlikult ja põhiseadusega kooskõlas ning lühikesed menetlustähtajad teenivad kaalukat avalikku huvi – kriminaalmenetluse läbiviimise võimaldamine mõistliku aja jooksul. Menetlustähtajad ei ole nii lühikesed, et takistaksid kaebeõiguse teostamist.
19.Põhiseadusega vastuolus ei ole ka väljaandmisleping. Välislepingu ratifitseerimise seaduse vastuvõtmiseks ei ole PS § 104 lg 2 p-de 1 ja 14 kohaselt nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna väljaandmisleping ei reguleeri kodakondsuse küsimusi ega sisalda kohtumenetluse ja kohtukorralduse norme. Väljaandmisleping ei ole vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kohustus arvestada väljaandmisel isiku põhiõiguste riivega tuleneb Vabariigi Valitsusele PS-st, EIÕK-st, hartast ja HMS-st ega peagi olema välislepingus eraldi välja toodud. Asjas puudub vaidlus selles, et EIÕK ja harta normid ning nendega seotud EIK ja
15(19)
3-23-2037 Euroopa Kohtu praktika on asjakohased ka väljaandmismenetluses. Taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohaldatav õigus on selge.
20.Euroopa Kohus on 06.09.2016 otsuses nr C-182/15 selgitanud, mida tuleb väljaandmistaotluse saanud liikmesriigil harta art 19 lg 2 kontekstis kontrollida. Harta art-s 4 sätestatud ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld on absoluutne, kuna see on tihedalt seotud harta art-s 1 nimetatud inimväärikuse austamisega. Pelgalt deklaratsioonide olemasolust ja põhimõtteliselt põhiõiguste järgimist tagavate rahvusvaheliste lepingute heakskiitmisest ei piisa, et tagada sobiv kaitse väärkohtlemise ohu eest, kui usaldusväärsetest allikatest ilmneb ametiasutuste tegevus või nende poolt sallitav tegevus, mis on ilmselgelt vastuolus EIÕK põhimõtetega. Sellest järeldub, et kui väljaandmistaotluse saanud liikmesriigil on andmeid, mis näitavad, et taotluse esitanud kolmandas riigis esineb reaalne oht, et isikuid koheldakse ebainimlikult või alandavalt, on ta kohustatud isiku sellele riigile väljaandmise üle otsustamisel selle ohu olemasolu hindama. Selleks peab väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus tuginema objektiivsetele, usaldusväärsetele, täpsetele ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmetele. Need andmed võivad tuleneda muu hulgas niisuguste rahvusvaheliste kohtute nagu EIK otsustest, väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või ÜRO süsteemis tehtud otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. Väljaandmistaotluse saanud liikmesriik peab kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta harta art-s 19 nimetatud õigusi (otsuse p-d 56‒60). Et kinnipidamistingimused Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses võivad koosmõjus isiku perekonna ja sidemete puudumisega Ameerika Ühendriikides põhimõtteliselt rikkuda EIÕK art 3 nõudeid ning EIK praktika kinnipidamistingimuste kohta EIÕK art 3 kontekstis on asjakohane ka väljaandmismenetluste puhul, kinnitas EIK otsustes Aswat vs. Ühendkuningriik (p 57) ja Babar Ahmad jt vs. Ühendkuningriik. Viimati nimetatud lahendi kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi hinnata kumulatiivselt, pöörates erilist tähelepanu isiku poolt välja toodud asjaoludele, samuti tuleb arvesse võtta kinnipidamise pikkust võimalikes kinnipidamistingimustes (p-d 200‒204).
21.Eelnevast nähtub kokkuvõtvalt, et kaebaja väljaandmise proportsionaalsuse hindamise raames tuli Vabariigi Valitsusel hinnata kaebaja väiteid tema kinnipidamistingimuste kohta Ameerika Ühendriikides. Tegemist ei ole küsimustega, mis seonduksid karistusõigust või kriminaalmenetlust puudutava õigusliku lubatavuse kontrolliga. Vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu 21.11.2023 istungil haldusasjas nr 3-23-2038, et sellist uurimist ja kaalumist läbi ei viidud ning sama nähtub ka vaidlustatud korraldusest. Vastustaja ei saanud tugineda üksnes sellele, et Ameerika Ühendriigid on õigusriik ja ka varem on Eesti kodanikke sinna välja antud. Kaebaja on esitanud asjatundjate arvamusi, mis puudutavad (EIÕK art 3 rikkumisega seonduvate EIK lahendite eeskujul) kinnipidamistingimusi kinnipidamisasutuses, kuhu kaebaja vahistatuna tõenäoliselt paigutatakse, täpsemalt võimalust õues jalutada ja sportida; tegeleda huvitegevusega; privaatsust ja kambri suurust; puudulikku juurdepääsu tervishoiuteenustele; turvalisuse ja diskrimineerimise probleeme; oodatava eluea lühenemist ning kohtumiste võimaldamist advokaadiga. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud asjatundjate pädevust ega vaielnud vastu arvamustes esitatud seisukohtadele. Vastustaja ei ole esitanud ka tõendeid, mis nendes arvamustes esitatud seisukohad ümber lükkaks. Uurida tuleks ka seda, kas kinnipeetavate kaebuste lahendamiseks loodud kaebesüsteem on efektiivne määral, et seda ei ole alust pidada näilikuks. Eesti ja Ameerika Ühendriigid on väljaandmislepingu art-s 20 leppinud kokku konsulteerimise ja täiendava informatsiooni nõudmise. Vajadusel tuleb vastustajal neid kanaleid kasutada.
22.Väljaandmine on menetlus, mille eesmärk on võidelda sellise isiku karistamatuse vastu, kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo väidetavalt toime pani (Euroopa Kohtu 06.09.2016 otsus nr C-182/15, p 39). Selle eesmärgi saavutamiseks on isiku väljaandmine küll 16(19)
3-23-2037 sobiv meede, kuid kui väljaandmisega kaasneks isiku põhiõiguste väga intensiivne riive, tuleb Vabariigi Valitsusel kaaluda, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada ka isiku põhiõigusi vähem riivama meetme abil, praegusel juhul kriminaalmenetluse läbiviimisega Eestis (nn paralleelmenetluse temaatika, vrd EIK 26.01.2010 otsus King vs. Ühendkuningriik, p 29). Ehkki otsuse selle kohta, millises riigis kriminaalmenetlus läbi viia, teeb väljaandmise menetluse alguses prokuratuur (kriminaalmenetluse läbiviimise ökonoomia küsimus), ei välista see siiski valitsuse pädevust hinnata sellise otsusega kaasnevat põhiõiguste riivet ja väljaandmise proportsionaalsust.
23.Kaebaja õigust ärakuulamisele pole rikutud määral, mis iseenesest tooks kaasa Vabariigi Valitsuse korralduse tühistamise. Ehkki korralduse eelnõu saatmine kaebajale arvamuse avaldamiseks oleks aidanud tal paremini ärakuulamisõigust teostada, sai ta siiski oma seisukoha väljaandmismenetluses esitada ja seda kohtumenetluses oluliselt täiendada. Kuigi vastustaja poolt kaebajale vastamiseks antud tähtaeg oli lühike, ei saa seda pidada oluliseks ärakuulamisõiguse rikkumiseks. Kaebajal oli sel perioodil võimalik soovi korral võtta endale esindaja ja esitada vastustajale oma seisukoht.
24.Perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 24 esitatud seisukohtadega neid kordamata. Ainuüksi perekonnapõhiõiguse riive tõttu ei saa kaebaja väljaandmist pidada ebaproportsionaalseks. Avalik huvi kriminaalmenetluse läbiviimiseks kaalub üles kaebaja perekonnapõhiõiguse riive. Erandlikke asjaolusid, millele on viidatud EIK otsuses Čalovskis vs. Läti (p 147), praeguses asjas ei esine.
25.Eelnevast tulenevalt tuleb Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldus nr 228 tühistada põhjusel, et oluliselt on rikutud uurimiskohustust ja jäetud kontrollimata kinnipidamistingimused Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses, kuhu kaebaja suure tõenäosusega pärast väljaandmist paigutataks, ning asjaolu, kas väljaandmine riivaks kaebaja põhiõigusi kumulatiivselt määral, et tuleks kaaluda kriminaalmenetluse läbiviimist Eestis. Teisisõnu on vastustaja jätnud kaebaja väljaandmise proportsionaalsuse hindamisel osa olulistest asjaoludest arvesse võtmata. Sellega tehti oluline kaalutlusviga, mis võis viia sisuliselt väära otsuseni. Viidatud uurimiskohustust ja oluliste asjaolude kaalumist ei saa haldusorgani asemel toimetada halduskohus. III
26.X perekonnaliikmete apellatsioonkaebus tuleb rahuldada samadel põhjendustel nagu X apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et välja antava isiku pereliikmetel puudub väljaandmise otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Perekonnapõhiõiguse kandjateks on kõik perekonna liikmed. Olenemata sellest, et väljaandmise otsus riivab kõige intensiivsemalt just välja antava isiku õigusi ning isikul oleks võimalik enda kaebuses tuua esile mh kõik need aspektid, millele võiksid tugineda tema perekonnaliikmed, ei anna see alust välistada viimaste võimalust pöörduda ka ise kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus sõltub HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive võimalikkusest, mitte selle riive intensiivsusest (nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 9). Kaebaja perekonnaliikmed ei ole vaidlustatud haldusakti adressaatideks, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole mõistlikult võimalik väita, et väljaandmise otsustamist reguleerivad õigusnormid kaitsevad küll välja antava isiku PS §-s 26 sätestatud põhiõigust, kuid mitte tema perekonnaliikmete samasisulist põhiõigust. Eeltoodu ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks omaalgatuslikult kaasama kaebaja perekonnaliikmed ka haldusmenetlusse, kuid perekonnaliikmetel olnuks võimalik taotleda HMS § 11 lg 1 p 3 alusel enda kaasamist. IV
27.Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebused, siis tuleb kaebajate haldus- ja ringkonnakohtu menetluses kantud vajalikud ja 17(19)
3-23-2037 põhjendatud menetluskulud välja mõista vastustajalt (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg-d 4 ja 6). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
28.X taotles 17.10.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt halduskohtus menetluskulude hüvitamist kokku 51 093,56 eurot, millest 20 eurot oli riigilõiv, 33 864 eurot esindajate kulud ning 17 209,56 dokumentaalsete tõendite saamise ja tõlkimise kulud. Ringkonnakohtus taotles X 19.11.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt menetluskulude hüvitamist kokku 43 247,10 eurot, millest 20 eurot oli riigilõiv, 26 326,80 eurot esindajate kulud ning 16 900,30 eurot bürookulud, dokumentaalsete tõendite saamise ja tõlkimise kulud. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kulude vastaspoolelt väljamõistmine peab olema põhjendatud sisuliselt. Arvesse tuleb võtta läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17). Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud kulusid (vt Riigikohtu 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17; 25.04.2016 otsus nr 3-3-1-10-16, p 16.1). Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldus on antud 07.09.2023. Enne seda kuupäeva ei saanud kaebajal seega kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida. Halduskohtule 17.10.2023 esitatud menetluskulude nimekirjale lisatud välismaksekorraldustest nähtuvalt on asjatundja arvamuste saamise kulu 16 459,59 kantud 18.07.2023, 23.07.2023 ja 04.09.2023, mil kaebaja esindajal ei saanud olla teada 07.09.2023 korralduse vaidlustamise vajadus ega kohtus tehtavad kohtumenetluse toimingud. Seetõttu ei saa vastavat kulu menetluskulude jagamisel arvesse võtta ja see kulu jääb kaebaja enda kanda. Muus osas on menetluskulude kandmine ning nende seos praeguse haldusasja menetlemisega nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esimese ja teise astme esindajakulud võrreldes sarnase mahu ja keerukusega asjadega siiski ülepaisutatud. Osaliselt ei ole põhjendatud kaebuse koostamisele ning apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aeg. Kokkuvõtvalt saab pidada kaebaja taotlust esindajakulude osas põhjendatuks esimese astme kohtus 18 000 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 10 800 (koos käibemaksuga). Esimese ja teise astme kohtus kokku tuleb koos esindajakulude, dokumentaalse tõendi saamise kulude ja kantud riigilõivudega menetluskuludena vastustajalt X kasuks välja mõista 46 365,30 eurot.
29.AX, MX, EX, JX, FT ja VX taotlesid 17.10.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt halduskohtus menetluskulude hüvitamist 5620 eurot, millest 120 eurot oli riigilõiv ning 5500 eurot esindajakulud. Kuna kaebajate argumendid said käsitleda üksnes perekonnaõiguse riive ja kaebeõiguse küsimust, peab ringkonnakohus esindajakulusid ülepaisutatuks ning mõistlikuks ja vajalikuks kuluks 3000 eurot. See tuleb lisaks riigilõivule vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. Ringkonnakohtus oli kaebajate menetluskulude suuruseks vastavalt 21.11.2023 menetluskulude nimekirjale 2020 eurot, millest 120 eurot oli riigilõiv ja 1900 eurot esindajakulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate kasuks saab välja mõista riigilõivu ning ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud 840 eurot. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada kohtule enne kohtuvaidlusi. Kohtuistungil osalemisega seotud kuludokumendid esitatakse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuna kohtuistung toimus 20.11.2023, ei saa ringkonnakohus 21.11.2023 esitatud menetluskulude nimekirja alusel vastustajalt välja mõista kulusid, mis ei 18(19)
3-23-2037 ole seotud kohtuistungil osalemisega. Riigilõivu saab välja mõista, sest selle kuludokumendid olid esitatud juba koos apellatsioonkaebusega. Eelnevat arvestades tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista kokku 4080 eurot.
30.Kaebajate taotlus menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivise väljamõistmiseks jääb rahuldamata. Hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele viivise kohaldamise näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4, mille kohaldamiseks halduskohtumenetluses puudub alus (HKMS § 1 lg 3; vt ka Riigikohtu 03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 26).
31.Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.