M. M esialgse õiguskaitse distsiplinaarkaristuse peatamiseks
Resolutsioon
1.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata seonduvalt nõudega lõpetada taotleja, kui moslemi diskrimineerimine.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Rahuldada taotlus ja asendada avaldatavas kohtulahendis taotleja nimi initsiaalidega.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määruse resolutsiooni punktidele 1-3 võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav. Määrus toimetatakse taotlejale kätte.
Viru Vangla 13.03.2020 käskkirjaga nr 6-3/231-1 tunnistati kinnipeetav M. M süüdi 13.02.2020 Viru Vangla kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest ning karistuseks määrati 25ks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kõnealune karistus pöörati täimisele alates 06.10.2020 Sama käskkirjaga karistati M. M i kodukorra punkti 1.12.8 rikkumise eest 14.02.2020 ning karistuseks määrati 25-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kõnealune karistus pöörati täitmisele alates 31.10.2020
2.M. M esitas 2.11.2020 Viru Vanglale vaidega pealkirjastatud pöördumise, milles taotles tema, kui moslemi diskrimineerimise lõpetamist, terviseseisundi hindamist ja 13.03.2020 käskkirjaga nr 6-3/231-1 määratud kartserikaristuse täitmise peatamist.
3.Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja laekus 05.11.2020 M. M esialgse õiguskaitse taotlus, milles ta taotles Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist – 1) keelata Viru Vanglal taotleja kui moslemi diskrimineerimine ja katkestada distsiplinaarkaristuse kandmine; 1)
3-20-2165 kohustada Viru Vanglat lõpetama taotleja, kui moslemi diskrimineerimine ja hindama tema vaimset ja füüsilist tervist; 3) kohustada Viru Vanglat peatama kartserikaristuse täitmine kuni taotleja terviseseisundi hindamiseni.
4.Tartu Halduskohus edastas 5.11.2020 Viru Vanglale päringu eesmärgiga välja selgitada, kas M. M on esitanud vanglale vaide, mille esemeks oleks esialgse õiguskaitse taotluses esitatud taotlused.
5.Viru Vangla vastas kohtupäringule 5.11.2020 ja teatas kohtule, et M. M esitas 2.11.2020 vaidena pealkirjastatud pöördumise, kuid vangla on registreerinud tema pöördumise taotlusena (nr 6-10/35401-1).
6.Tartu Halduskohus kohustas 6.11.2020 Viru Vanglat esitama oma seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas.
7.Viru Vangla seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas laekus kohtusse 11.11.2020. Kohtu seisukoht
8.Kohus selgitab, et esmalt võtab seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse osas (I), seejärel hindab esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatust (II).
9.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-le 5 esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist.
10.Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja väitis, et ta esitas taotluse vaidemenetluse ajal. Viru Vangla oli arvamusel, et taotleja poolt 2.11.2020 esitatud ja numbriga 6-10/35401-1 registreeritud pöördumine on taotlus, mitte vaie. Samas ei ole vangla 11.11.2020 kohtule esitatud seisukohas vaielnud vastu esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse üle.
11.Kohus märgib, kuna esialge õiguskaitse taotluse esitamine kohtule on lubatud vaid vaidemenetluse ajal, peab kohus vajalikuks esmalt anda hinnang sellele, kas M. M 2.11.2020 pöördumine on vaie või muu taotlus toimingute sooritamiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 74 lg 1 punkt 3 sätestab, et vaidemenetluse korras võib nõuda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et 2.11.2020 Viru Vanglale esitatud pöördumises taotles M. M toimingute sooritamist. Seega tegemist on toimingute sooritamise taotlusega, mida on võimalik esitada muu hulgas ka vaidemenetluses.
12.Üldjuhul, kui isik soovib haldusorgani poolt toimingu sooritamist, peab ta esmalt pöörduma haldusorgani poole toimingu sooritamise taotlusega ja taotluse rahuldamata jätmise või tähtaegselt läbivaatamata jätmise korral on isikul õigus esitada haldusorganile kohustamisvaie. Nimelt sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 2 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Koostoimes vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-ga 5 tähendab eelpoolnimetatu seda, et esmalt esitatakse vanglale taotlus soovitava haldusakti või
3-20-2165 toimingu sooritamiseks ning negatiivse otsuse või taotluse tähtaegselt läbivaatamata jätmise korral juba vanglale vaie. Seonduvalt sellega, kas isik saab taotleda toimingu sooritamist või haldusakti vaidlustamist koheselt vaides, selgitas Riigikohus kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel, ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduste osas haldusorganile taotluse esitamine, kinnipeetava puhul piisab vaide esitamisest. 1 Järelikult vajab tuvastamist, kas enne taotlejale määrataud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramist või selle jooksul, oleks Viru Vangla pidanud enda algatusel kontrollima taotleja terviseseisundit ja peatama distsiplinaarkaristuse kandmise.
13.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus.2 Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid on vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga.3 Tuginedes eelpoolnimetatule leidis Riigikohus, et Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks, eriti juhul, kui tegemist on vaimselt haige kinnipeetavaga. Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks.
14.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla kohustus enne järjekordse kartserikaristuse täideviimist hinnata kinnipeetava terviseseisundit ja kaaluda karistuse täideviimise edasilükkamist, tuleneb kohtupraktikast ja millest on vangla ilmselgelt ka teadlik. Eelnevat arvestades ning pidades silmas, et 2.11.2020 pöördumises on selle esitaja välja toonud, et kartserisse paigutamine või karistuse kandmise jätkamine oleks välistatud või teda ülemääraselt koormav tema terviseseisundist tulenevalt, on kohus seisukohal, et vangla oleks pidanud tõlgendama M. M i 2.11.2020 pöördumist vaidena ja menetlema vaidemenetluse kohta käivate sätete järgi.
15.Eelpoolnimetatud kohtu hinnang ei ole kohaldatav taotleja poolt esialgse õiguskaitse taotluses esile toodud usu järgi diskrimineerimise osas. Selles osas on kohtu arvates vangla õigesti tõlgendanud M. M i 2.11.2020 pöördumist tavalise taotlusena, mitte vaidena. Kuna diskrimineerimise lõpetamise nõude osas ei käi hetkel vaidemenetlust, ei ole selles osas esialgse õiguskaitse taotlus lubatud.
16.Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 55 lg-st 2, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse taotleja kui moslemi diskrimineerimise lõpetamise nõude osas läbi vaatamata.
17.Eelnevat arvestades peab kohus esialgse õiguskaitse taotlust nõuete osas - hinnata taotleja terviseseisundit ja peatada määratud kartserikaristuse täitmine, esitatuks vaidemenetluse ajal. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse taotluse eest on tasutud riigilõiv. Esialgse õiguskaitse taotlus lähtub vaide esemest ning eesmärgist. Taotluse esitamise eest on tasutud seaduses
RKHKm 3-3-1-81-14, p 14. EIKo Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77.
EIKo Csüllög vs. Ungari, p 30.
3-20-2165 kindlaksmääratud ulatuses riigilõiv. Taotlus on põhistatud ja vastab vorminõuetele (HKMS § 250 lg p-d 1 ja 2). Tegemist on esmakordselt kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusega. Kohus peab esialgse õiguskaitse taotlust eelpoolnimetatud nõuete osas lubatavaks.
18.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kohus selgitab, et eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Vajaduse olemasolu korral hindab kohus kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks kaalub vastanduvaid huvisid. Kohus märgib, kui üks eelpoolnimetatud esialgse õiguskaitse rahuldamise eeldusest on täitmata, ei analüüsi kohus järgmiseid eeldusi ja taotlus jääb rahuldamata.
19.Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus
19.1.Vastustaja selgitas 11.11.2020 seisukohas, et taotlejale määratud distsiplinaarkaristuse ärakandmise viimaseks kuupäevaks on 25.11.2020, seega ei ole kohtu hinnangul võimalik väita, et taotlejal on ära langenud formaalne esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus.
19.2.Taotleja väitis, et vangla ei hinnanud kartserisse paigutamisel ja kartseris viibimise ajal tema terviseseisundit, mis tegelikult ei võimalda tal kartserikaristuse kandmist, kuna tal on füüsilised ja vaimsed terviseprobleemid. Seljaga esinevate probleemide tõttu ei suuda taotleja kaua istuda ja vajab madratsit.
19.3.Kohus on seisukohal, et taotlejal puudub siiski sisuline esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Kohus selgitab, et lähtub kohtupraktikas kehtestatud eeldusest, et üks üksikvangistuses viibimise periood peab olema võrdne maksimaalselt lubatud kartserikaristuse määraga ehk 45 ööpäevaga (VangS § 63 lg 1 p 4). Kohtupraktikas on leitud, et ilma VangS § 65 lõikes 2 sätestatud katseajata määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine tuleb edasi lükata üksnes siis, kui distsiplinaarkaristuse järjestikune kestus osutub asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks või isiku tervist kahjustavaks. Vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummääras ehk 45 päeva. Järelikult oleks taotlejal tekkinud esialgse õiguskaitse vajadus, kui: 1) tal oleks esinenud selline terviseprobleem, mis oleks välistanud üksikvangistuses viibimise või oleks välistanud selle peale konkreetse ajavahemiku; 2) või oleks oluliselt ületatud VangS § 63 lõike 1 punktis 4 nimetatud perioodi.
19.4.Viru Vangla selgituse kohaselt määratud distsiplinaarkaristuste ärakandmiseks peab taotleja viibima kartseris perioodil 06.10.2020-25.11.2020 ehk kokku 50 ööpäeva. Enne viibis taotleja tavatingimustes 05.06.2020-15.06.2020 (s. o 10 päeva), 28.07.2020-03.08.2020 (s.o 7 päeva) ja 22.09.2020-06.10.2020 (s.o 14 päeva). Vangla hinnangul ei esine taotlejal selliseid terviseprobleeme, mis välistaksid tema üksinda kartserisse paigutamist ja seal hoidmist. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja peab vangla väidet usutavaks. Vangla poolt kohtule esitatud M. M tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et üksikvangistuses viibimine oleks talle vastunäidustatud tuvastatud terviseprobleemide tõttu kas üldse või peale konkreetset perioodi. Korduvalt on leidnud kinnitust, et taotleja vaimne ja füüsiline seisund ei takista tal viibida
3-20-2165 üksikvangistuses (10.02.2020). Samuti on tuvastatud, et taotleja vaenulikkus ametnike ja allumatus kodukorra suhtes on simulatsioon, et tõestada üksikvangistuse kahjulikku mõju (10.03.2020). Nähtuvalt taotleja tervisekaardist käis alates 6.10.2020 taotleja juures meedik praktiliselt iga päev, kuid taotleja ei ole kunagi kurtnud, et tal on üksikvangistusega seotud tervisprobleeme ning ta ei ole taotlenud vahetult meedikult terviseseisundi hindamist üksikvangistuses viibimise kontekstis. Seega tuginedes objektiivsetele andmetele ei ole võimalik asuda seisukohale, et taotlejal esinevad sellised tervisprobleemid, mis vajavad täiendavalt hindamist aga samuti perioodil 06.10.2020-25.11.2020 kestva distsiplinaarkaristuste kandmise peatamist.
19.5.Lisaks eelpoolnimetatule jagab kohus vangla seisukohta, et VangS § 63 lõike 1 punktis 4 nimetatud maksimaalse karistusemäära ületamine 5 päeva võrra ei saa nimetada ebaproportsionaalselt pikaks, kuna ületamine ei ole oluline. Väärib tähelepanu ka see asjaolu, et pärast 25.11.2020 lubas vangla kohtule võimaldada taotlejale tavarežiimi 7-14 päevaks.
19.6.Seonduvalt madratsi väljastamata jätmisega märgib kohus, et taotlejal puudub selline tervisekardist lähtuvalt meditsiiniline näidustus madratsi väljastamise osas, kuigi taotleja viibis korduvalt kartseris peale seda, kui tal oli tuvastatud 2019. aastal Eesti Töötukassa poolt töövõime piirangud, kuid vangla arstid ei pidanud vajalikus väljastada taotlejale kartserikaristuse kandmise ajaks madratsit. Oluline on, et ka taotleja ei taotlenud otseselt meditsiinitöötajalt ajavahemikul 6.10.2020-9.11.2020 talle lisamadratsi väljastamist, kui meditsiinitöötaja külastas taotlejat igapäevaselt kartseris. Huvitaval kombel üritab taotleja lahendada madratsi väljastamise osas väidetavalt tekkinud meditsiinilist probleemi vangla administratsiooni ja kohtu kaudu, kuid meedikule, kes igapäevaselt külastab teda, tekkinud probleemist ei räägigi. See asjaolu viitab pigem sellele, et tegemist on otsitud probleemiga. Sellest tulenevalt ei saa halduskohus jaatada vajadust hinnata taotleja tervislikku seisundit ja peatada distsiplinaarkaristuse kandmine vaidemenetluse ajaks.
19.7.Kohus märgib täiendavalt, et taotleja saab ise ära hoida distsiplinaarkaristustega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi, kui käitub vanglas õiguskuulekalt. Ilmselgelt sülitamine igale poole on tahtlik tegu, millega õigustatult kaasneb sanktsioon.
20.Kirjeldatu alusel ei ole tõenäoline, et kartserikaristuse täitmisele pööramine kujutaks otsesest ohtu taotleja tervisele. Samuti ei nähtu, et kartserikaristuse täitmisele pööramine võiks põhjustada taotlejale pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
21.Juhindudes HKMS § 175 lg-st 3, rahuldab kohus M. M i taotluse ja asendab avaldatavas kohtulahendis tema nime initsiaalidega.
22.Esialgse õiguskaitse taotluse lahendatavas määruses, millega ühtlasi lõpetatakse haldusasja menetlus, on kohtul kohustus kohaldada HKMS § 108 ehk otsustada halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude jagamise üle. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus vaatas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt läbi ja otsustas jätta taotlus rahuldamata. Sellest tulenevalt ja võttes arvesse, et vanglal ei saanud tekkida üldjuhul halduskohtumenetluses menetluskulusid, jätab kohus vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 käesolevas halduskohtumenetluses menetlusosalistel tekkinud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.