Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.11.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2454
Haldusasi
XX kaebus Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korralduse nr 474 ja 03.12.2019 korralduse nr 534 tühistamiseks maa maksumuse kinnitamise ja kompensatsiooni määramise osas ning Saarde Vallavalitsuse kohustamiseks Kaebaja – XX (ik XXXXXXXXXXX) Vastustaja – Saarde vald, esindaja Külliki Kiiver
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.05.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Saarde valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 04.11.2020
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XX taotlus ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks.
Rahuldada Saarde valla apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.05.2020 otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.
5.Mõista XX-lt Saarde valla kasuks välja menetluskulud 15 eurot. XX esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-19-2454 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjon tunnistas 22.03.1993 otsusega nr 157 YY-lt õigusvastaselt võõrandatud endise Uue-Paru talu maa nr 19a (kinnistu nr 28712, pindala 85,7 ha) osas õigustatud subjektideks CC 1/3 ulatuses, LL 1/3 ulatuses, QQ 1/6 ulatuses ja EE 1/6 ulatuses. Otsuses on märgitud, et CC loovutas nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses pojale XX-le.
2.XX taotles 14.05.1994 avalduses Uue-Paru maa nr 19a eest asendusmaad Häädemeeste vallas. Tali Vallavalitsuse 16.11.1994 korraldusega nr 132 määrati XX-le kompensatsioon 8388 krooni.
3.Tali Vallavalitsuse 21.07.1997 korraldusega nr 89 tühistati Tali Vallavalitsuse 16.11.1994 korraldus nr 132. Korralduses nr 89 on kompensatsiooni saajatena nimetatud EE ja QQ. XX on korralduse nr 132 tühistamise tulemusel jäetud kompensatsiooni saajate hulgast välja.
4.Rahandusministeeriumi 10.10.2019 kirja nr 14-12/6232-1 kohaselt kontrollis ministeerium XX avalduse alusel XX-le loovutatud 2 ha endise Uue-Paru 19a talu maa eest kompensatsiooni määramist ja väljamaksmist. Rahandusministeerium ei tuvastanud kompensatsiooni väljamaksmist. Rahandusministeerium selgitas, et CC loovutas XX-le 2 ha maa tagastamise nõudeõiguse ning ülejäänud maa tagastamise nõudeõiguse loovutas ta EE-le, kellele tagastati tema nõudeõigusest (41,03 ha) 29,37 ha võrra rohkem maad (Tali Vallavalitsuse 08.09.1998 korraldused nr 187 ja nr 188). Nõudeõigusest suurema osa tagastamisel määrati riigile tasutava võla suuruseks 114 910 krooni, mis oli 8388 krooni võrra vähem kui EE tegelikult oleks pidanud maksma. Rahandusministeerium tegi Saarde Vallavalitsusele ülesandeks viia XX maa asendamise nõude (ja selle raames kompensatsiooni määramise ja väljamaksmise) menetlus lõpule.
5.Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korraldusega nr 474 algatati endise Uue-Paru talu maa nr 19-a kompenseerimise menetlus, kinnitati maa maksumus ja määrati XX-le kompensatsioon. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole maa tagastamise toimikus dokumente, mis tõendaksid Tali Vallavalitsuse korralduste nr 132 ja nr 89 kättetoimetamist XX-le. Samuti puuduvad toimikus tõendid CC-lt XX-le loovutatud 2 ha maa eest asendusmaa andmise või kompensatsiooni väljamaksmise kohta. Selle kohta ei ole andmeid ka Rahandusministeeriumi registris. Maareformi seaduse (MaaRS) § 11, mille alusel maad asendati, tunnistati 07.06.1996 kehtetuks. Seega ei ole enam võimalik tagastamata jäetavat maad asendada ning selle eest määratakse kompensatsioon. Maa maksumuse määramisel tuleb aluseks võtta 21.07.1997 koostatud endise Uue-Paru talu maa nr 19a maksumuse määramise akt nr 8, mille järgi on kogu maatüki ja metsa maksumus kokku 22 970 eurot. Sellest lähtuvalt on XX-le 2 ha maa eest määratava kompensatsiooni suuruseks 536 eurot. Maa jäetakse tagastamata MaaRS § 6 lg 2 p 1 alusel.
6.XX esitas korraldusele nr 474 vaide, mille Saarde Vallavalitsus jättis 03.12.2019 korraldusega nr 534 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei saa õigusvastaselt võõrandatud maa 2(7)
3-19-2454 eest kompensatsiooni määramisel lähtuda maa ja metsa maksumusest 2019. aastal. Vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind. Kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Selliselt on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-6-03, p 24).
7.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Saarde Vallavalitsuse korralduste nr 474 ja nr 534 (vaideotsuse) tühistamiseks maa maksumuse kinnitamise ja kompensatsiooni määramise osas ning Saarde Vallavalitsuse kohustamiseks teha uus korraldus, millega antakse kaebajale asendusmaa Häädemeeste vallas või kompenseeritakse maa analoogselt Rail Balticu trassi aluste maade ja metsa kompenseerimisele. Vastustaja rikkus maa kompenseerimise menetluses uurimispõhimõtet ning jättis kaebaja menetlusse kaasamata. Haldusmenetlus oli vaid formaalne, sisulist kaalumist pole toimunud. Kaebaja esitas 1994. aastal avalduse asendusmaa saamiseks. Korralduses nr 474 ei ole põhjendatud, miks jäetakse kaebajale 2 ha suurune osa talle eraldatud maast tagastamata. Kaebaja nõustus õiguspärase kompensatsiooni määramisega analoogselt Rail Balticu aluste maade omandamisega. Maa oleks võimalik asendada riigimaaga. Kaebajale määratud kompensatsioon – 412 eurot maa ja 124 eurot metsa eest – ei ole õiglase suurusega.
8.Saarde vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Kompensatsiooni suuruse määramisel on aluseks võetud Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrus nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“, mille järgi määrab õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa maksumuse kindlaks maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse täitevorgan ning õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa maksumuse kompenseerimiseks lisatakse maa maksumusele 30 protsenti. Viidatud kord ei luba õigusvastaselt võõrandatud maa kompensatsiooni suuruse määramisel arvestada Maa-ameti korraldatud oksjonitel määratud minimaalset hinda, ligikaudset metsa hinda ega Rail Balticu aluste maade riigi omandisse vormistamisel aluseks võetavat hinda. 2) Rahandusministeeriumi 27.11.2019 kirja nr 14-12/6232-6 kohaselt vastab korraldus nr 474 õigusaktidele. 3) Kaebaja taotles maa asendamist. Kaebaja ei ole esitanud taotlust maa tagastamiseks.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 08.05.2020 otsusega kaebuse, tühistas Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korralduse nr 474 ja 03.12.2019 korralduse nr 534 ning kohustas vastustajat uuesti lahendama kaebaja 14.05.1994 avaldus õigusvastaselt võõrandatud maa asendamiseks (resolutsiooni p 3). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase menetluskulu, s.o riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 4). 1) Kaebaja isa CC esitas avalduse maa tagastamiseks. Toimiku materjalide hulgas ei ole CC avaldust, milles ta oleks seda avaldust muutnud ja nõudnud maa tagastamise asemel asendusmaad. Samas puudub vaidlus, et CC avaldas tahet maa asendamiseks ning loovutas maa asendamise nõudeõiguse 2 ha osas kaebajale. Kaebaja palus oma 14.05.1994 avalduses asendada talle loovutatud Tali vallas asuv 2 ha maad Häädemeeste vallas asuva maaga. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole kaebaja ega CC avaldust maa kompenseerimiseks ning ka vastustaja ei ole väitnud sellise avalduse olemasolu. Tali Vallavalitsuse 16.11.1994 korralduse nr 132 tühistamine 21.07.1997 korraldusega nr 89, millega jäeti kaebaja kompensatsiooni saajate hulgast välja, on seletatav üksnes asjaoluga, et kompensatsiooni määramine kaebajale ei olnud sellekohase avalduse puudumise tõttu õiguslikult võimalik. Vastustaja tugineb korralduses nr 474 MaaRS § 6 lg 2 p-le 1, mis pole aga asjakohane, kuivõrd õigustatud subjekt ei ole taotlenud maa kompenseerimist. 3(7)
3-19-2454 2) Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud, kas kaebajal oli seadusest tulenevalt õigus asendusmaad saada ning kas tema esitatud avaldus vastas nõuetele. Vastustaja ei ole kaebaja 14.05.1994 avaldust maa asendamiseks sisuliselt lahendanud. Avalduse esitamise ajal oli maa asendamine õiguslikult võimalik ning selle võimalused olid oluliselt laiemad kui alates 29.12.1994 jõustunud normide järgi. 3) Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramisel lähtutakse 1993. aasta korralise hindamise tulemustest (maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8, § 12 lg 1). Kaebaja ei saa nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist muudel alustel, kui võimaldab kehtiv õigus. Vastustajal tuleb muu hulgas hinnata, kas kaebajal oleks tema avalduse menetlemise korral olnud õigus saada asendusmaad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.Saarde vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, osas, millega tühistati vaidlustatud korraldused, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 1) Kuni 06.11.1996 kehtinud korra järgi pidi õigustatud subjekt esitama avalduse asendusmaa saamiseks asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole kaebaja Tali Vallavalitsusele esitatud 14.05.1994 avaldust. Kaebaja on temale kuuluvate Häädemeeste vallas Krundikülas asuvate ehitiste juurde maa erastamiseks esitanud avaldused Häädemeeste vallale, kuid mitte üheski avalduses ei ole nimetatud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamist. CC-le tagastamisele kuulunud maa osas on maareform lõpule viidud. Kaebaja on erastanud temale kuuluvate ehitiste juurde maad Pärnu maavanema 19.02.1999 korralduse nr 398-m alusel kokku 10,9 ha kolme katastriüksusena. 2) Halduskohus on asunud ebaõigele seisukohale, et maa eest, mille osas on nõudeõigus loovutatud asendusmaa saamiseks, saab kompensatsiooni määrata vaid isiku avalduse alusel. MaaRS § 11 tunnistati kehtetuks 30.04.1996 jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (MaaRSMS), mille § 16 lg 5 järgi loeti varasemalt kehtinud MaaRS 11 lg 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. 16.07.2000 jõustunud muudatuste kohaselt kuulub õigusvastaselt võõrandatud maa, mille asendamist on taotletud, kompenseerimisele. Maa ostueesõigusega erastamise oluliseks tingimuseks on isikule kuuluvate ehitiste olemasolu kinnistul. Kaebajale ei kuulu Saarde valla territooriumil ehitisi vallasvarana. Maa asendamise menetlus kujutas endast sisuliselt maa kompenseerimist ja seejärel maa ostueesõigusega erastamist. Kaebaja 14.05.1994 avaldus on MaaRS § 6 lg 2 p 1 järgi käsitatav avaldusena määrata maa eest kompensatsioon, mida kaebaja saaks kasutada maa erastamisel. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa tuleb kaebajale kompenseerida. Vastustajal polnud pädevust hinnata, kas kaebajal oleks õigus saada asendusmaad, kuivõrd kaebaja taotles asendusmaad Häädemeeste vallas.
11.XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja on haldusmenetluse tõendeid esitanud kohtule valikuliselt. Kaebaja on jäänud ilma talle tagastamisele kuuluvast maast, samuti ei saanud kaebaja kasutada ostueesõigust tema kasutuses olnud põllumaa suhtes. Seega jäi kaebaja ilma maatulundusmaa või metsa kasutamisest saadavast tulust. Vastustaja ei menetlenud kaebaja avaldust sisuliselt, vaid lähtus üksnes Rahandusministeeriumi 10.10.2019 kirjast nr 14-12/6232-1. Kompensatsiooni määramisel on jäetud arvestamata maade ümberhindamised, mille alusel määratakse maamaks. 4(7)
3-19-2454 2) Endise Uue-Paru talu maadest tagastati vaid osa (85,7 ha-st 57), kuigi oleks olnud võimalik tagastada rohkem maad, sh ilma looduskaitseliste piiranguteta maad. Häädemeeste vallas asuva maa omandiküsimus ei mõjuta kaebaja õigust vaidlusalusele 2 ha suurusele metsamaale. Kaebajale Häädemeeste vallas maa eraldamiseks puuduvad takistused. Vastustaja tahab kaebajale maa kompenseerida 1990. aastatel määratud hinna alusel, kuid ei võimalda omandada asendusmaad samal ajal määratud hinnaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid, v.a toimikus juba varasemast sisalduvad dokumendid. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumendid – maakorraldustööde eest tasumise kviitung, Pärnu Maavalitsuse Maaameti 17.02.1994 kiri nr 2-19/97, maade asendamise meetodid, deposiidi kasutamine – ei ole praeguses vaidluses asjakohased ning ringkonnakohus nendega asja lahendamisel ei arvesta. Kaebaja vastusele lisatud Tali Vallavalitsuse 08.09.1998 korraldus nr 188 on juba varasemast toimikus olemas.
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
14.Puudub vaidlus, et CC loovutas oma nõudeõiguse Uue-Paru talu maale 2 ha ulatuses kaebajale. Kaebaja ei taotlenud maa tagastamist, vaid on kohtule esitanud oma 14.05.1994 avalduse Tali Vallavalitsusele, milles ta palub talle loovutatud 2 ha maad asendada Häädemeeste vallas asuva maaga, kus asuvad tema omandis olevad hooned ning tal on sõlmitud leping põllumajandusmaa ajutise kasutamise kohta. Kuigi vastustaja märgib, et nimetatud avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole, nähtub ka Tali Vallavalitsuse 16.11.1994 korraldusest nr 132, et CC loovutas kaebajale maa asendamise nõudeõiguse ning kaebaja esitas avalduse maa asendamiseks.
15.Kuni 06.06.1996 kehtinud MaaRS1 § 11 järgi oli õigustatud subjektil võimalik taotleda maa asendamist ning § 6 lg 2 p 1 sätestas, et maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle asendamist või kompenseerimist. Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord“2 (avalduste esitamise kord) p 2 järgi võtsid avaldusi vastu need kohaliku omavalitsuse organid, kelle haldusterritooriumil asus taotletav maatükk. Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra“3 (asendamise ja erastamise kord) p 8 järgi pidi õigustatud subjekt asendusmaa saamiseks esitama asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile avalduste esitamise korras kehtestatud vormi kohase avalduse. Asendamise ja erastamise korra p 9 kohaselt tuli juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud maa ja asendusmaa asusid erinevate kohalike omavalitsusüksuste territooriumil, lisada avaldusele muu hulgas õigusvastaselt võõrandatud maa asukoha järgse kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus õigusvastaselt võõrandatud maa või selle osa eest kompensatsiooni määramise kohta. Kohaliku omavalitsuse täitevorgan oli kohustatud kompensatsiooni suuruse kindlaks määrama ja asjaomase korralduse tegema ning selle õigustatud subjektile tema nõudel kätte andma või ära saatma ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Maa asendamisel tuli märkida kompensatsiooni määramise korralduses ka maa mittetagastamise alus koos viitega maareformi Algtekst kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/30543. Algtekst kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/29397.
3-19-2454 seaduse vastavale paragrahvile. Sama korra p 6 esimese lause järgi toimus asendusmaa andmine õigusvastaselt võõrandatud maa eest väljaantava hüvitusväärtpaberi alusel.
16.Viidatud sätetest järeldub, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa ja asendusmaa asusid erinevate kohalike omavalitsuste territooriumidel, määras õigusvastaselt võõrandatud maa asukoha järgne omavalitsus maa eest kompensatsiooni (hüvitusväärtpaberi), mille eest sai isik taotleda asendusmaad teise omavalitsuse territooriumil. Kuna õigusvastaselt võõrandatud maa asus Tali vallas, kuid kaebaja taotles asendusmaad Häädemeeste vallas, ei olnud Tali Vallavalitsusel võimalik otsustada kaebaja avalduse alusel maa asendamise küsimust. Tali Vallavalitsus määras 16.11.1994 korraldusega nr 132 kaebajale kompensatsiooni, nagu nägi ette sellises olukorras asendamise ja erastamise kord. Seega pole alust väita, et Tali Vallavalitsus jättis kaebaja avalduse menetlemata. Samuti on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kaebajale kompensatsiooni määramine ei olnud vastava avalduse puudumise tõttu õiguslikult võimalik. Puuduvad tõendid 16.11.1994 korralduse nr 132 kaebajale kättetoimetamise kohta ning pole teada, mis põhjusel nimetatud korraldus hiljem tühistati. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et korralduse tühistamise ainus mõeldav põhjus on vara kompenseerimise avalduse puudumine.
17.14.05.1994 avalduse esitamise ajal oli asendusmaa saamine õiguslikult võimalik. Asja materjalidest aga ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud Häädemeeste vallale avalduse asendusmaa saamiseks. Vastustaja on ringkonnakohtule esitanud Häädemeeste vallas asuva Närepi maaüksuse toimiku, millest selgub, et kaebaja esitas 12.06.1996 avalduse maa ostmiseks talle kuulvate hoonete juurde ning Häädemeeste Vallavalitsuse 10.11.1998 korraldusega nr 416 erastati talle 10,9 ha suurune maaüksus. Puuduvad viited sellele, et kaebajale erastatud maa hõlmas ka asendusmaad. Samuti pole tõendeid kaebajale kompensatsiooni väljamaksmise kohta.
18.Alates 29.12.1994, mil kaotas kehtivuse MaaRS § 11 lg 3, sai omandireformi õigustatud subjekt, kellele maad ei tagastatud, asendusmaaks nõuda talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. 07.06.1996 jõustunud muudatustega tunnistati MaaRS § 11 kehtetuks. MaaRSMS rakendussätetes (§ 16 lg 5) nähti ette, et kuni selle seaduse jõustumiseni kehtinud MaaRS § 11 lg 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused loetakse võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Muudatusseaduse eelnõu (204 SE I) seletuskirja4 kohaselt jäeti maa asendamine MaaRS-st välja, kuna see toimus alati kompensatsiooni arvestamise kaudu ega erinenud seetõttu ostueesõigusega erastamisest. 16.07.2000 jõustunud muudatustega täiendati MaaRSMS § 16 lg-t 5, nähes ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa, mille asendamist on taotletud, kuulub kompenseerimisele.
19.Seega ei toimu alates 07.06.1996 enam maade asendamist ning õigusvastaselt võõrandatud maa, mille kohta oli esitatud maa asendamise taotlus, kompenseeritakse. Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ (kompensatsiooni määramise kord) p 7 järgi algatatakse vara kompenseerimise menetlus muu hulgas juhul, kui seadus näeb ette ainult vara kompenseerimist. Kuivõrd praegusel ajal ei ole maa asendamine enam võimalik, on vastustaja õigesti leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa tuleb kaebajale loovutatud osas kompenseerida. Maa tagastamata jätmise alusena on vastustaja õigesti tuginenud MaaRS § 6 lg 2 p-le 1.
20.Kompensatsiooni määramise korra p 24 järgi määratakse õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa maksumus MHS ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määrusele nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ alusel. MHS § 9 lg 8 kohaselt kinnitab maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. aastal. Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine kompenseerimisel. Riigikohus asus 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03 seisukohale, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hinna aluseks võtmisega on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. Seega ei saa kompensatsiooni määramisel lähtuda maa ja metsa maksumusest praegusel ajal. Saarde Vallavalitsuse korraldusega nr 474 on kaebajale määratud seaduses sätestatud korras ja alustel hüvitis 2 ha suuruse maa ja sellel kasvava metsa eest. Asjaolu, et kaebaja ei saanud asendusmaad, nagu ta 1994. aastal taotles, ning määratud hüvitise summa eest ei saa kaebaja praegu soetada võrdväärset maatükki, ei anna alust kompensatsiooni suurendada.
21.Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 08.05.2020 otsuse osas, milles kaebus rahuldati ja vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja tema menetluskulud, s.o resolutsiooni p-d 3 ja 4. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja avalduse kaebuse muutmiseks ja taotluse dokumentide välja nõudmiseks, ning resolutsiooni p 2, millega halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 07.05.2020 avalduse, jäävad jõusse.
22.Lähtudes HKMS § 108 lg-st 1 ja § 109 lg-st 4, tuleb ringkonnakohtul asjas uut otsust tehes muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja menetluskulu on 15 euro suurune riigilõiv apellatsioonkaebuselt. See summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 53 lg 4 alusel tuleb jätta rahuldamata kaebaja taotlus ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks. Kohus leiab, et allkirjastatud protokoll kajastab istungil toimunut õigesti ja vajalikul määral. Kaebaja esitatud parandused võetakse toimikusse teadmiseks. Täieliku ülevaate istungil öeldust saab toimiku juurde võetud helisalvestiselt, millega pooled saavad tutvuda avaliku e-toimiku vahendusel. Juhuks kui kaebaja ei saa salvestist kuulata, edastab kohus talle informatiivse iseloomuga ülestähenduse tema poolt kohtuistungil räägitust (märgistatud kollase taustaga). Puudub vajadus selle teksti kajastamiseks juba allkirjastatud protokollis.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.