XX kaebus Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korralduse nr 474 ja 03.12.2019 korralduse (vaideotsuse) nr 534 tühistamiseks maa maksumuse kinnitamise ja kompensatsiooni määramise osas ning Saarde Vallavalitsuse kohustamiseks teha uus korraldus, millega antakse XX asendusmaa Häädemeeste vallas või kompenseeritakse maa analoogselt Rail Baltic`u trassi aluste maade ja metsa kompenseerimisele
Menetlusosalised
Kaebaja – XX
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Saarde vald, esindaja Külliki Kiiver Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja avaldus kaebuse muutmiseks ja taotlus dokumentide välja nõudmiseks.
2.Jätta tähelepanuta kaebaja 07.05.2020 avaldus.
3.Rahuldada kaebus ja: 3.1 tühistada Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korraldus nr 474 ja 03.12.2019 korraldus nr 534; 3.2 kohustada Saarde Vallavalitsust lahendama XX 14.05.1994. a avaldus õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712) asendamiseks uuesti.
4.Mõista Saarde Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.06.2020. a.
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjoni 22.03.1993. a otsusega nr 157 tunnistati endise Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712, pindalaga 85,7 ha) õigustatud subjektiks E. N. 1/3 ulatuses, E. N. 1/3 ulatuses, V. N. 1/6 ulatuses, A. H. 1/6 ulatuses. Otsuses on märgitud, et E. N. loovutas nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses poeg XX 1(7)
2.XX (kaebaja) on oma 14.05.1994. a avaldusega taotlenud temal saadaoleva Uue-Paru maa nr 19-a eest asendusmaad Häädemeeste vallas. Tali Vallavalitsuse 16.11.1994. a korraldusega nr 132 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ määrati kaebajale kompensatsioon summas 8388 krooni.
3.Tali Vallavalitsuse 21.07.1997. a korralduse nr 89 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ (korraldus 89) punktis 4 on Tali Vallavalitsuse 16.11.1994. a korraldus nr 132 tühistatud ning korralduse punkti 2 alapunktis 1 jätkuvalt määratud kompensatsioon A. H. ja punktis 2 V. N. Kaebaja on kompensatsiooni saajate hulgast välja jäetud.
4.Saarde Vallavalitsus võttis 12.11.2019. a vastu korralduse nr 474 „Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise menetluse algatamine, maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ (korraldus nr 474). Korralduse põhjendustest tulenevalt ei ole Uue-Paru talu maa nr 19-a ühistatud vara tagastamise toimikus dokumente, mis tõendaksid kaebajale Tali Vallavalitsuse 16.11.1994 korralduse nr 132 või 21.07.1997 korralduse nr 89 kättetoimetamist. Samuti ei ole dokumente ega tõendeid E. N. poolt kaebajale loovutatud 2 ha maa eest asendusmaa andmise või kompensatsiooni väljamaksmise kohta. Kaebajale 2 ha maa eest asendusmaa saamise või selle kompenseerimise kohta puuduvad andmed ka Rahandusministeeriumi „Õigustatud subjektide ning tagastatava kompenseeritava vara“ registris. Korraldusega otsustati alustada kaebajale endise kinnistu nr 2872 maa pindalaga 2 ha kompenseerimise menetlust; võtta punktis 2 nimetatud maa maksumuse määramisel aluseks 21.07.1997. a koostatud endise õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a maksumuse määramise akt nr 8, mille kohaselt on Tali Vallavalitsuse 29.03.1995. a korraldusega nr 100 määratud toimiku nr 01215 alusel J. N. õigusvastaselt võõrandatud UueParu 19-a talu maa ja metsa maksumuseks kokku 22 970 eurot ning kaebajale kompensatsioon vastavalt sellele 536 eurot. Maa mittetagastamise põhjuseks on maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 1.
5.Kaebaja esitas 27.11.2019 viidatud korraldusele vaide, taotledes korralduse nr 474 muutmist selliselt, et näha ette asendusmaa andmine Häädemeeste vallas või kompensatsiooni maksmine analoogselt Rail Baltic`u aluste maade ja metsa kompenseerimisele.
6.Saarde Vallavalitsuse 03.12.2019 korraldusega nr 534 (korraldus nr 534) jäeti kaebaja poolt esitatud vaie rahuldamata ja korraldus nr 474 muutmata.
7.Kaebaja esitas 31.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Tulenevalt 14.01.2020 kohtumäärusest on halduskohtu menetluses kaebaja poolt esitatud kaebus Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korralduse nr 474 ja 03.12.2019 korralduse (vaideotsuse) nr 534 tühistamiseks maa maksumuse kinnitamise ja kompensatsiooni määramise osas ning Saarde Vallavalitsuse kohustamiseks teha uus korraldus, millega antakse XX asendusmaa Häädemeeste vallas või kompenseeritakse maa analoogselt Rail Baltic`u trassi aluste maade ja metsa kompenseerimisele.
8.14.04.2020 esitas kaebaja menetlusdokumendi, milles esitas täiendava nõude kohustada vastustajat tegema uus korraldus, millega tagada kaebajale annaku (u 0,2 ha maad koos metsaga) kätte saamine ning määrama korralduses vastutav isik. 07.05.2020 esitas kaebaja täiendava menetlusdokumendi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
9.Kaebaja kirjutas 1994. aastal Tali Vallavalitsusele avalduse asendusmaa saamiseks. Tahet kompensatsiooni saamiseks ei ole avaldanud.
10.Vastustaja poolt läbi viidud täitev(tagastamis)menetlus on olnud vigane. Arhiivimaterjalidest nähtub, et kogu N. J. maaomand taastatakse (ilma erastamiseta), mida aga ei tehtud. Seega jäi täi2(7)
tevmenetlus lõpule viimata. Kaebaja esitas kõik materjalid Saarde Vallavalitsusele, kes oli menetluse uuendanud. Vastustaja ei kaasanud kaebajat menetlusse, ei teinud täiendavaid pärimisi, st ei näidanud üles nõutavat hoolsust ja tahet garanteerides Pärnu Maavalitsuse otsuse täitmise, ehk kaebaja annaku kätte saamise.
11.Vastustaja kasutas oma korralduses nr 474 sedasama vigast ja ebaseaduslikku dokumenti, mida nr 474 asendab. Vormiliselt oleks menetlus nagu läbi viidud, kuid sisulist menetlemist ei ole toimunud. Kaevatud korralduses puudub põhjendus, miks jäeti kaebajale tagastamata osa maad. Annak ei ole kättesaadavaks tehtud. Maa-amet on piirkonnas määranud maa oksjoniks miinimum hinna ja orienteeruva metsa hinna, sest mets asub kvaliteetses metsa piirkonnas ja on 71 aastat vana. Juriidilisest küljest pakkus kaebaja välja maa hindamiseks kasutada riikliku komisjoni otsust ja metsa hindamiseks pöörduda RMK-sse. Kaebaja nõustus õiguspärase kompensatsiooni määramisega analoogselt Rail Baltic aluste maade riigi omandisse võtmisega. Saadava eest saaks riigi omandis oleva maatüki asendada, mis on võimalik, kuna kasutamata riigimaad on kaebaja elukohas piisavalt. Seega oleks neid siis võimalik osta, kui otse ei ole võimalik asendada. Vastustaja seda kaebajale aga ei võimalda.
12.Kaevatavas korralduses määras vastustaja kaebajale kompensatsiooni 412 eurot (+124 eurot metsa eest). Selle eest ei ole võimalik loovutatuga võrdväärset maatükki koos metsaga saada. Võrdluseks toon Maa-ameti oksjonil müüdud maatüki alghinnaga 7050 eurot. Korraldusega määratud raha eest ei ole võimalik isegi maksta maakorraldustööde eest, mis peaksid saama tehtud tagastamise korraldaja kulul.
13.Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Kui Rail Balticu trasside aluse maa korral saab maad asendada või Maa-ameti metskondade määratud kompensatsiooni, siis kaevatud korralduses seda ei kajastu. Vastustaja seisukoht
14.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja hinnangul on korraldus õiguspärane, kuna vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54.
15.Kuna Rahvusarhiivist väljastatud omaaegse Tali valla endise Uue-Paru maa 19-a ühistatud vara tagastamise toimikus ei olnud ühtegi dokumenti, mis tõendaksid kaebajale maa tagastamist või kompensatsiooni välja maksmist, võttis vastustaja seisukoha, et õiguspärane on kaebaja maa asendamise nõude raames (omandireformi aluste seaduse § 11 on kehtetu alates 07.06.1996) ettenähtud kompensatsiooni määramise menetlus lõpule viia.
16.Kompensatsiooni suuruse määramisel on aluseks võetud Vabariigi Valitsuse 13.07.1993. a määrus nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa maksumuse määrab maa hindamise seaduse alusel kindlaks maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse täitevorgan ning õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa maksumuse kompenseerimiseks lisatakse kompenseerimisele kuuluva maa maksumusele 30 protsenti. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord ei luba õigusvastaselt võõrandatud maa kompensatsiooni suuruse määramisel arvestada Maa-ameti poolt läbiviidud oksjonitel määratud minimaalset hinda, võimalikku orienteeruvat metsa hinda ega Rail Baltic aluste maade riigi omandisse vormistamisel kasutatavat hinda.
17.Rahandusministeeriumi 27.11.2019 kirja nr 14-12/6232-6 kohaselt vastab korraldus nr 474 asjakohastele seadustele ja seaduse alusel antud õigusaktidele.
18.01.02.2020 seisuga ei ole Saarde vallas võõrandatud, kompenseeritud ega asendatud mitte ühtegi Rail Baltic alust maad. 3(7)
19.Kaebaja taotles maa asendamist. Taotlust 2 ha maa tagastamiseks kaebaja esitanud ei ole. Avalduse muutmise tähtaeg oli 01. märts 1995. a.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. 20.1 Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule taotluse, milles palus nõuda Saarde Vallavalitsuselt välja kõik Rail Balticu aluste maade võõrandamis/kompenseerimis- ja asendusjuhtumid Saarde vallas. Vastustaja on vastusena kaebusele märkinud, et sellised juhtumid Saarde vallas puuduvad. Nimetatust järelduvalt ei ole kohtul võimalik kohustada vastustajat kohtule vastavaid dokumente esitama, kuivõrd kohus ei saa nõuda dokumentide esitamist, mida vastustajal ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse dokumentide välja nõudmiseks rahuldamata. 20.2 Kaebaja on oma 14.04.2020 menetlusdokumendis esitanud esialgses kaebuses esitatud nõudega analoogselt sõnastatud nõude kohustada vastustajat tegema uus korraldus, millega tagada kaebajale tema annaku (u 0,2 ha koos metsaga) kättesaamine. Ühtlasi määrata oma korralduses vastutav isik. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebuse nõuet muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Kohus ei pea täiendavat nõuet eesmärgipäraseks ega lubatavaks ning jääb oma 14.01.2020 määruses toodud seisukoha juurde, mille kohaselt on kaebaja õiguste kaitseks kohane nõue kohustada vastustajat teha uus korraldus, millega antakse kaebajale asendusmaa Häädemeeste vallas või kompenseeritakse maa analoogselt Rail Balticu trasside ja metsa kompenseerimisele. Kuivõrd asja materjalide kohaselt ei ole vastustaja teinud korraldust kaebajale 0,2 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, siis ei ole kohane nõuda sellise korralduse täitmist, st maa üle andmist kaebajale. Praeguses menetlusetapis saab kaebaja nõuda vara tagastamise menetluses vaidlustatud korralduses toodust teistsuguse otsuse tegemist. Sellise nõude on kohus menetlusse võtnud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust sekkuda vastustaja tegevusse selliselt, et nõuda haldusmenetluse läbi viimiseks konkreetse isiku määramist. Kaebajal on subjektiivne õigus enda avalduse menetlemisele mõistliku aja jooksul, kuid tal puudub õigus nõuda, et avalduse menetlemist juhiks konkreetne isik. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude kaebuse nõude muutmiseks. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. 20.3 Kaebaja esitas 07.05.2020 kohtule avalduse, mis sisaldas täiendavaid seisukohti. Kohus jätab avalduse tähelepanuta, kuna see on esitatud peale kohtu poolt määratud tähtaega.
21.Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
22.Vaidlustatud korraldusega nr 474 otsustati MaaRS § 6 lõike 2 ja § 14 lõike 2 alusel algatada kaebajale endise kinnistu nr 28712 maa, pindalaga 2,0 ha kompenseerimise menetlust; võtta kompensatsiooni määramisel aluseks 21.07.1997. aastal koostatud endise õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712) maksumuse määramise akt nr 8 ning määrata nimetatud aktil toodud andmete alusel kaebajale kompensatsioon 536 eurot. Maa tagastamise põhjuseks on märgitud MaaRS § 6 lõige 2 punkt 1.
23.MaaRS § 6 lg 2 p 1 sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist, § 14 lõike 2 kohaselt on igal õigustatud subjektil õigus nõuda maa kompenseerimist vastavalt oma osale.
24.Kaebaja omandas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse oma isalt E. Nt. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu maakonnakomisjoni 22.03.1993. a otsuse nr 157 kohaselt oli E. N. tunnistatud endise Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712, pindalaga 85,7 ha) õigustatud subjektiks 1/3 ulatuses. Otsuses on märgitud, et 4(7)
E. N. loovutas nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses poeg XX. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus (lk 18-19) on E. N. 09.10.1991. aasta avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta, milles ta palub registreerida oma avaldus vara suhtes, mis koosneb maaomandist Tippu nr 59 ja Uue-Paru 19-a ning Tippu talu elumaja, lauda ja aida suhtes. E. N. märgib avalduses, et taotleb maaomandi tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Toimiku materjalide hulgas ei ole E. N. avaldust, milles ta oleks muutnud oma avalduses toodud tahet maa tagastamiseks ning nõudnud maa tagastamise asemel asendusmaad. Samas ei ole asjaolu üle, et E. N. vastavat tahet avaldas poolte vahel vaidlust. Ka Tali Vallavalitsuse 03.03.1997. a korraldusest nr 19 nähtub, et E. N. on loovutanud kaebajale maa asendamise nõudeõiguse 2,0 ha ulatuses. Asjaolu, et E. N. taotles maa asendamist nähtub ka kaebaja poolt kohtule esitatud 14.05.1994. a avalduselt, milles kaebaja teatab, et palub talle loovutatud 2,0 ha maa Tali vallas asendada Pärnu maakonnas, Häädemeeste vallas asuva maaga, kus kaebajal on ostetud talu hooned ja sõlmitud leping põllumajandusmaa ajutise kasutamise kohta.
25.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole kaebaja ega ka tema õiguseellase E. N. avaldust, milles nad oleksid taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist. Vastava avalduse olemasolule ei ole vastustaja ka vaidlustatud otsustes ega kohtumenetluses viidanud. Avalduse puudumist on mööndud ka vara tagastamise menetluses. Nimelt määrati Tali Vallavalitsuse 16.11.1994. a korraldusega nr 132 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ kaebajale kompensatsioon 8388 krooni. Viidatud korraldus on tühistatud Tali Vallavalitsuse 21.07.1997. a korraldusega nr 89 ning sama korraldusega on määratud kompensatsioon A. H. ja V. N.. Kaebaja on kompensatsiooni saajate hulgast välja jäetud. Nimetatu on seletatav üksnes asjaoluga, et Tali Vallavalitsus jõudis järeldusele, et kompensatsiooni määramine kaebajale ei ole vastava avalduse puudumise tõttu õiguslikult võimalik.
26.Seega on kohus kontrollinud, et tõele vastab kaebaja väide, mille kohaselt ei ole kaebaja ega tema õiguseellane avaldanud kunagi soovi õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks. Vaidlustatud korraldus on antud aga MaaRS § 6 lg 2 p 1 alusel, mis sätestab, et kaebajale ei tagastata maad põhjusel, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik taotleb maa kompenseerimist. Vastustajal ei olnud õigust määrata kaebajale kompensatsiooni olukorras, kus kaebaja selleks tahet avaldanud ei olnud ning korraldus ei vasta kehtivale õigusele.
27.Iseenesest vastab tõele vastustaja väide, mille kohaselt on maareformi seaduse § 11 „ Maa asendamine“ tunnistatud 07.06.1996. aastal kehtetuks. Kohus märgib, et seejuures juba alates 29.12.1994, mil kaotas kehtivuse MaaRS § 11 lg 3, sai omandireformi õigustatud subjekt, kellele maad ei tagastatud, asendusmaaks nõuda talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Samuti oli Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korras sätestatud, et asendusmaa saamiseks peab õigustatud subjekt esitama asendusmaa asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud "Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korras" sätestatud vormi kohase avalduse. Kehtestatud vormikohases avalduses tuli muuhulgas näidata, millist maad ja millisel alusel isik asendusmaana saada soovib. Maa asendamise soov saanuks maa tagastamise küsimuse lahendamisel arvesse tulla vaid juhul, kui isikul oleks vastava soovi esitamise ajal olnud õiguslikult võimalik asendusmaad saada. Käesolevas asjas ei nähtu, et vastustaja oleks kontrollinud, kas kaebajal oli seadusest tulenevalt õigus asendusmaa saamisele ning kas kaebaja poolt esitatud avaldus vastas nõuetele. Seejuures ei näi, et vallavalitsus oleks kaebaja õiguseellase või kaebaja 14.05.1994. a avaldusele tegelikult mingisuguse käigu andnud või sellest avaldusest mistahes viisil maa tagastamise küsimuse lahendamisel tegelikult lähtunud. Avalduse esitamise hetke seisuga oli maa asendamine õiguslikult võimalik ning maa asendamise võimalused oluliselt laiemad, kui peale 29.12.1994. a kehtima hakanud regulatsiooni kohaselt. 5(7)
28.Seega on Saarde Vallavalitsuse 12.11.2019 korraldus nr 474 õigusvastane ning kohus tühistab korralduse. Kuivõrd korraldus nr 474 on õigusvastane, siis on õigusvastane ning kuulub tühistamisele ka Saarde Vallavalitsuse 03.12.2019 korraldus nr 534, millega jäeti rahuldamata kaebaja poolt esitatud vaie.
29.Järgnevalt lahendab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude.
30.Nagu kohus eelmises alajaotuses tuvastas, siis puudus vastustajal vastava avalduse puudumise tõttu õigus kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramiseks. Seega küsimust kompensatsiooni suurusest ei tõusetu. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et kui kohalikul omavalitsusel oleks õigus määrata kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon, ei saaks sellisel juhul kompensatsiooni suuruse arvutamisel lähtuda samadest printsiipidest nagu kaebaja on välja toonud, st arvutada kompensatsioon lähtudes olukorrast, kus riik peab maa omanikuga läbirääkimisi Rail Baltic aluse maa omandamiseks. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 sätestab, et käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest. Vastav seadusemuudatus jõustus 07.04.2001. a. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. aastal. Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine kompenseerimisel. MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001 määruse nr 276 nr 1 põhiseaduspärasust kontrollis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 16. septembri 2003. a lahendis nr 3-4-16-03. Viidatud otsuses leidis Riigikohus esmalt, et Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32 (p 16). Ehkki Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja maareformi seaduse alusel vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida Põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust (p 18). Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamine avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadusest johtuvalt pole võimalik või mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Samade põhimõtete järgi toimitakse õigusvastaselt võõrandatud maaga (p 19). Kolleegium märgib otsuse punktis 20, et võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on ekslik võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Isikud, kellele omandireformi käigus maa tagastati või kes said ebaseaduslikult võõrandatud maa eest kompensatsiooni, olid reformi algfaasis tõepoolest sarnases olukorras. Nad võisid esitada avalduse maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Alles menetluse käigus selgus, et ühtedele maad tagasi taotlenud isikutele on võimalik maa tagastada, teistele aga mitte. Õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb võrdselt kohelda menetluslike õiguste osas. Restitutsiooniprotsessi tulemusena saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara kompenseeritakse. Kui võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, siis seisneb erinev kohtlemine esmajoones selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib. Lahendi nr 3-4-1-6-03 punktis 22 sedastab Riigikohus, et seadusandja ei sõnastanud omandireformi aluste seaduse § 13 lg-s 1 põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu 6(7)
olla vastutav tekitatud kahju eest. Kolleegium leidis kõnesoleva otsuse punktis 24, et maa hindamise seaduse 9. veebruari 1994. aasta algtekst ja järgnevad redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993. aasta maa korralise hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1). 1993. aasta maa korralise hindamise tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõude kiirendamise huvides. Kolleegium leiab, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. Seega ei saaks kaebaja nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramist muudel alustel, kui seda võimaldab kehtiv õigus.
31.Kohus tuvastas eelnevalt, et vastustaja ei ole menetlenud kaebaja avaldust asendusmaa saamiseks. Kuivõrd kohus tühistas korralduse nr 474 ja korralduse nr 534, siis tuleb vastustajal siiani lahendamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus uuesti lahendada. Seejuures tuleb vastustajal hinnata, kas kaebajal oleks tema avalduse menetlemise korral (avalduse esitamise ning MaaRS § 11 kehtetuks tunnistamise vahele jäi üle kahe aasta) olnud õigus saada asendusmaad. Vastava õiguse olemasolu korral tuleb kaebaja avaldus kehtiva õiguse kohaselt lahendada. Maareformi seaduse muutmise seaduse (edaspidi MaaRSMS) rakendussätete § 16 lg-s 5 sätestati, et MaaRSMS-i jõustumiseni kehtinud MaaRS § 11 lg 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused loetakse võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Seega sai maade asendamine toimuda kuni 07.06.1996 ning pärast seda tähtpäeva oli seda maad võimalik omandada maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel.
32.Käesolevas otsuses kirjeldatud asjaoludel ei ole kohtul võimalik teha vastustajale kaebaja poolt soovitud kohustuslikke ettekirjutusi. HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega rahuldab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamiskaebuse ning kohustab vastustajat lahendama kaebaja poolt 14.05.1994. a esitatud avaldus õigusvastaselt võõrandatud Uue-Paru talu maa nr 19-a (kinnistu nr 28712) asendamiseks uuesti.
33.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse kogu ulatuses.
MENETLUSKULUD
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kasuks, mistõttu on vastustaja kohustatud hüvitama kaebaja poolt kantud menetluskulud. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot, mis kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
11.11.2020
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.