Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 10. november 2020, Tallinn 3-20-1579
Haldusasi
Leppoja OÜ kaebus kinnisasja avalikes huvides omandamise tõttu tekkinud 26 590 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: Leppoja OÜ Esindaja: v.adv. Jaak Siim Vastustaja: Kaitseministeerium Esindaja: Ele-Liis Jõgi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Leppoja OÜ kaebus osaliselt ning mõista Kaitseministeeriumilt Leppoja OÜ kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Kaitseministeeriumilt Leppoja OÜ kasuks välja menetluskulu 110 (ükssada kümme) eurot ning jätta muus osas poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Pooltel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10. detsembril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja käitas puhkekeskust Kuusalu vallas Tõreska külas Jõeääre kinnistul (edaspidi „Jõeääre kinnistu“), mida rentis selle omanikult. 2018. aasta septembris algatas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus Jõeääre kinnistu avalikes huvides riigile omandamise menetluse vastavalt kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusele (edaspidi „KAHOS“). Kuivõrd kinnistu omanikuga saavutati kokkulepe, andis kaitseminister
29.novembril 2019 käskkirja nr 353, millega otsustas Jõeääre kinnistu omandada. Nimetatud käskkirjaga määrati Jõeääre kinnistul rendilepingu alusel tegutsevale ettevõttele (kaebajale) 1203 euro suurune hüvitis
-1-
KAHOS § 20 lg 1 alusel. Jõeääre kinnistu müügi- ja asjaõigusleping sõlmiti riigi ja kinnistu omaniku vahel
10.detsembril 2019 ning kinnistu valdus anti riigile üle 31. juulil 2020.
2.Lähtudes Kaitseministeeriumi 21. veebruari 2020 kirjas nr 12-1/20-195 saadud selgitustest, esitas kaebaja 26. mail 2020 taotluse hüvitada Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamisega kaasnev varaline kahju, mis koosnes kolimiskuludest (7957 eurot), veebilehe ümbertegemise kuludest (1500 eurot) ja saamata jäänud tulust (25 090 eurot). Kaitseministeerium teatas kaebajale 24. juulil 2020 saadetud vastuskirjas nr 12-5/20/2048, et peab põhjendatuks kolimiskulude hüvitise määramist kinnisasja vabastamise seisuga. Samas leidis Kaitseministeerium, et hüvitis saamata jäänud tulu eest on lõplikult kindlaks määratud kaitseministri käskkirjaga nr 353, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, ning pärast kinnisasja vabastamist tekkinud kulud, mis seonduvad veebilehe ümber tegemisega, ei kuulu KAHOS alusel hüvitamisele.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3.Kaebaja esitas 24. augustil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Kaitseministeeriumilt 1500+25 090=26 590 euro välja mõistmist KAHOS § 20 lg 1 alusel hüvitisena kaebaja veebilehe ümber tegemisega kaasnevate kulude ja saamata jäänud tulu eest. Kaebaja selgitab, et Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamisega kaasnes talle otsene varaline kahju seoses sellega, et täielikult tuleb ümber teha eelnimetatud kinnistu keskselt üles ehitatud veebilehekülg. Nimetatud kulu tekkimist tõendab kaebaja OÜ Liepaja Sild hinnapakkumise ning 02. septembri 2020 arve ja maksekorraldusega. Kaebaja selgitab seejuures, et ta sai kasutada Jõeääre kinnistut kuni 31. juulini 2020 ning senini ei olnud tal võimalik tõendada veebilehe ümber tegemisega seotud kulu, sest selle ajani puudus põhjus veebilehekülje sisu muuta. Kaebaja hinnangul puudub mõistlik põhjus, miks peaks veebilehekülje ümbertegemisega kaasnenud kulusid käsitama nende hüvitamise seisukohalt erinevalt võrreldes kolimisega kaasnenud kuludega. Teiseks selgitab kaebaja, et Jõeääre kinnistu riigi poolt omandamisest tingituna ei olnud tal võimalik teenida 2020. aastal puhkekeskuse käitamisest loodetud kasumit, milleks oleks 2018. aasta majandustulemustest lähtuva prognoosi kohaselt kujunenud 25 090 eurot. Kaebaja ei nõustu vastustaja etteheitega, et esitatud dokumentide pinnalt ei ole võimalik tuvastada saamata jäänud tulu suurust ning rõhutab, et vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi sisulist põhjendust, miks ei ole antud juhul võimalik saamata jääva tulu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda kaebaja majandusaasta aruandest ja 2020. aasta kasumiprognoosist.
4.Kaebaja on seisukohal, et kahju hüvitamise nõudeõigust ei välista asjaolu, et kaebaja ei vaidlustanud kaitseministri käskkirja nr 353. Esiteks rõhutab kaebaja, et talle ei ole nimetatud käskkirja kunagi teatavaks tehtud ning kaebaja ei ole ühelgi moel avaldanud nõustumist selles käskkirjas kajastatud hüvitise suurusega. Teiseks märgib kaebaja, et veel 21. veebruari 2020 kirjas selgitas vastustaja talle õigust esitada rendilepingu lõppemisega kaasnenud kahju hüvitamise nõue, mille taustal on kummaline 24. augusti 2020 kirjas võetud seisukoht, et muud kulud peale kolimiskulude hüvitamisele ei kuulu. Kaebaja leiab, et vastustaja on käitunud sõnamurdlikult. Kaebaja rõhutab samuti, et KAHOS ei sätesta kahju hüvitamise taotluse esitamiseks tähtaega, mis tähendab, et kahju hüvitamine toimub riigivastuse seaduses sätestatud korras ehk vastav nõue tuleb esitada 3 aasta jooksul. Kaebaja on seisukohal, et kaitseministri 29. novembri 2019 käskkiri nr 353 ei ole olnud ministeeriumi enda avaldustest ja tegudest nähtuvalt haldusaktiks, millega otsustati lõplikult ja ammendavalt küsimus, kellele ja kui suuri tasusid ja hüvitisi Jõeääre kinnisasja riigile omandamisega seoses makstakse. Samuti osutab kaebaja sellele, et käskkirja nr 353 on hiljem kaebajale makstava hüvitise osas muudetud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Kaitseministeerium palub kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus palus kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse käigus kaebaja esindajal juba 14. mail 2019 esitada tõendid kaebajale tekkiva kahju kohta, millele järgnevalt esitas viimane mitmel korral andmeid ja tõendeid tema hinnangul hüvitamisele kuuluva inventari, saamata jäänud tulu ja töölepingute lõpetamisega seotud kulude kohta, lähtudes eeldusest, et kaebaja majandustegevus lakkab. Vastustaja selgitab, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse hinnangul ei olnud kulud, mille hüvitamist kaebaja taotles, valdavalt tõendatud, mistõttu peeti põhjendatuks üksnes koondamisega seotud kulude hüvitamist 1203
-2-
euro ulatuses. Vastustaja märgib, et kõnealuse summa hüvitisena kaebajale maksmise kohta esitas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus 20. novembril 2019 pakkumuse nr 53/19/3266-1, millele kaebaja küll vastas, et ei nõustu selle pakkumusega, ent vastuskirjas ei käsitlenud kaebaja enam inventari ega saamata jäänud tulu hüvitamist. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kahju hüvitamise nõudeõigus, kuna ta ei vaidlustanud kaitseministri 29. novembri 2019 käskkirja nr 353. Vastustaja hinnangul on kaebaja seega jätnud kasutamata esmase õiguskaitsevahendi, mis välistab riigivastutuse seaduse (edaspidi „RVastS“) § 7 lõikest 1 tulenevalt kahju hüvitamise.
6.Vastustaja leiab, et käesolevas kaebuses esitatud veebilehe ümbertegemise kulu hüvitamise nõue on uus asjaolu, mida Jõeääre kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluses teemaks ei olnud ega saanudki olla, sest kaebaja oli kogu aeg seisukohal, et ta oma majandustegevust ei jätka. Siinkohal osutab vastustaja sellele, et kui kaebaja tegevust siiski jätkab, on ta kaitseministri 29. novembri 2019 käskkirjas näidatud 1203 euro suuruse hüvitise saanud põhjendamatult. Vastustaja leiab, et põhjendamatu on ka saamata jäänud tulu hüvitamise nõue, kuna Jõeääre kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluses on kaebaja esindajad esitanud küll korduvalt kaebaja arvatavat saamata jäävat tulu tõendavaid dokumente, kuid nende dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada saamata jäävat tulu. Teise võimalusena leiab vastustaja, et igal juhul tuleb saamata jäänud tulu suuruse hindamisel silmas pidada esiteks seda, et kaebaja sai ettevõtlust Jõeääre kinnistul jätkata kuni 31. juulini 2020 ning teiseks seda, et 2020 aasta I kvartali kehvad majandustulemused ei olnud pigem seotud Jõeääre kinnisasja avalikes huvides omandamise, vaid pigem Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks võetud riiklike meetmetega ja nendest tingitud muudatustega turismisektoris.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja veebilehe ümbertegemisega seotud kulu, mis on käsitatav riigi poolt Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamisega seonduvalt kaebajale tekkinud otsese varalise kahjuna. Kaebus tuleb rahuldamata jätta saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes, kuna majandusaasta aruannetes kajastuvate kaebaja majandustulemuste pinnalt ei ole usutav, et juhul kui riik ei oleks Jõeääre kinnistut avalikes huvides omandanud, oleks kaebaja suutnud 2020. aastal teenida kasumit.
8.Esiteks on poolte vahel põhimõtteline vaidlus küsimuses, milline tähtsus on kaebaja jaoks KAHOS §-st 20 tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse realiseerimise seisukohast kaitseministri 29. novembri 2019 käskkirjal nr 353. Vastustaja on sisuliselt seisukohal, et eelnimetatud käskkirjaga määrati kindlaks kaebajale makstava hüvitise suurus ning sellega mittenõustumise korral oleks kaebaja pidanud esitama eelnimetatud käskkirja tühistamise nõude. Leian, et selle seisukohaga ei saa nõustuda.
9.Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja oli 2012. aastal sõlminud Jõeääre kinnistu kasutamiseks rendilepingu 15 aastaks ega selles, et Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamise tõttu öeldi see rendileping ennetähtaegselt üles alates 31. juulist 2020.
10.KAHOS § 20 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui kinnisasja omandamise tõttu rendi- või üürileping erakorraliselt üles öeldakse, on [rentnikul] õigus nõuda selgelt tuvastatud ja tõendatud varalise kahju hüvitamist.“ Sama paragrahvi lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitatakse otseselt kaasnev varaline kahju ja saamata jääv tulu kuni lepingu lõppemiseni, kuid mitte rohkem kui ühe aasta ulatuses, ning kaasnevad kahjud ja saamata jääv tulu hüvitatakse ühekordselt“. KAHOS §-st 20 tuleneb rentnikule, kelle rendileping kinnisasja avalikes huvides omandamise tõttu erakorraliselt üles öeldakse, õigus nõuda kinnisasja avalikes huvides omandajalt rendilepingu erakorralise lõpetamise tõttu talle tekkiva otsese varalise kahju ja kuni ühe aasta saamata jäänud tulu hüvitamist. Samas ei sisalda KAHOS ühtki rentnikule kahju hüvitamise korda reguleerivat sätet. KAHOS 4. peatükk „Kinnisasja omandamise menetlus“ reguleerib läbirääkimiste pidamist ja kokkuleppe sõlmimist kinnisasja omanikuga, ent seal ei sisaldu ühtki sätet, mis puudutaks KAHOS §-i 20 alusel rentnikule hüvitise maksmise või selle taotlemise korda, sealhulgas tähtaegu. Samuti ei sõltu kinnisasja omandamine sellest, kas rentnik kinnisasja avalikes huvides omandamisega nõus on või kas rentnik ja kinnisasja omandaja jõuavad läbirääkimiste käigus kokkuleppele rentnikule makstava hüvitise suuruse osas. Erinevalt omaniku
-3-
nõusolekust või selle puudumisest – millest sõltub see, kas kinnisasi omandatakse kokkuleppel või viiakse läbi sundvõõrandamine – ei sõltu rentniku arvamusest mitte midagi. KAHOS-ist ei tulene, et rentnik peaks, kui ta on läbirääkimistesse kaasatud, esitama kõik oma võimalikud nõuded nende läbirääkimiste käigus, samuti ei tulene nimetatud seadusest kinnisasja omandamise menetlust läbi viivale haldusorganile õigust määrata rentnikule kahju hüvitamise nõude või selle tõendamiseks kohaste tõendite esitamiseks selliseid tähtaegu, mille möödalaskmise korral KAHOS §-st 20 tulenev kahju hüvitamise nõudeõigus lõppeks. Kuivõrd KAHOS kahju hüvitamise nõude esitamise ja lahendamise korda ette ei näe, tuleb lähtuda avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise üldisest regulatsioonist ehk RVastS sätetest.
11.KAHOS §-s 20 nimetatud kahju hüvitamise näol ei ole tegemist mitte avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise, vaid eriliigilise õiguspärase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamisega. Seetõttu ei ole põhimõtteliselt asjakohane vastustaja viide õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerivast RVastS § 7 lõikest 1 tulenevale piirangule, mille kohaselt on kahju hüvitamine välistatud, kui kannatanu on jätnud kasutamata esmase õiguskaitsevahendi. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et kahju ei põhjustanud kaebajale mitte see, et kaitseminister määras 29. novembri 2019 käskkirjaga kaebajale makstava hüvitise suuruseks 1203 eurot, vaid see, et riik omandas avalikes huvides kinnistu. Kinnistu avalikes huvides omandamise vaidlustamiseks iseenesest ei olnuks kaebajal mistahes alust.
12.Kaebaja poolt kinnisasja omandamise menetluse käigus toimunud läbirääkimistel tehtud avaldusi tema hinnangul hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kohta ei saa käsitada ka taotlusena kahju hüvitamiseks RVastS § 17 lg 1 tähenduses ning seega ei ole kaitseministri 29. novembri 2020 otsus käsitletav ka sellise taotluse läbi vaatamisel tehtud otsusena RVastS § 18 lg 1 tähenduses. Nagu kaebaja õigesti märgib – ning nagu ka vastustaja tegelikult möönab – ei saanudki kaebajal kogu KAHOS § 20 kohaselt hüvitamisele kuuluva kahju kohta selget teadmist ega tõendeid läbirääkimiste ajal olla. Kaebaja võis küll läbirääkimiste käigus teha avaldusi tema hinnangul hüvitamisele kuuluva saamata jäänud tulu suuruse kohta ja esitada ka sellekohaseid tõendeid, ent sellist läbirääkimiste käigus esitatud seisukohtade vahetamist ei saa käsitada kahju hüvitamise taotlusena RVastS § 17 lõike 1 tähenduses, mille vastustaja oleks 29. novembri 2019 kärkkirjaga läbi vaadanud ja rahuldamata jätnud. Rentniku positsioon hüvitiste osas peetavatel läbirääkimistel peaks olema sarnane kinnisasja omaniku positsiooniga – läbirääkimiste tulemusena võib kinnisasja omandaja teha pakkumuse makstava hüvitise suuruse kohta ning rentnik võib sellega nõustuda, millisel juhul lahendatakse hüvitise maksmise küsimus kokkuleppega sarnaselt sellele, nagu lepitakse omanikuga kokku kinnisasja omandamine ja selle eest makstav hüvitis. Kui kinnisasja omandaja ja rentnik hüvitise osas läbirääkimiste käigus kokkuleppele ei jõua, on rentnikul RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul võimalik esitada KAHOS § 20 alusel kahju hüvitamise nõue. Käesolevas asjas ei nähtu, et kaebaja ja riik oleksid läbirääkimiste käigus kaebajale makstava hüvitise osas kokkuleppele jõudnud. Vastustaja möönab ka ise, et esitas pakkumuse hüvitise suuruse osas kaebajale, ent kaebaja sellele oma nõustumust ei andnud. Asjaolust, et kaebaja 1203 euro suuruse hüvitise maksmist ei vaidlustanud, ei ole võimalik teha järeldust, et ta pidas kõnealust summat kõigi KAHOS § 20 alusel talle hüvitamisele kuuluvate kahjude eest piisavaks. KAHOS § 20 lõikes 2 sätestatust, et kulud ja saamata jäänud tulu „hüvitatakse ühekordselt“, ei saa samuti järeldada, et kaebaja oleks kahju hüvitamise nõudeõiguse realiseerimiseks pidanud vaidlustama kaitseministri 29. novembri 2020 käskkirja nr 353 või et mistahes kahju hüvitamine oleks välistatud, kui rentnikule on juba KAHOS § 20 alusel varem mingisugune hüvitis määratud ja välja makstud. Oluline on, et RVastS § 18 lõikele 2 vastavat otsust jätta veebilehe ümbertegemise kulud ja saamata jäänud tulu hüvitamata ei ole vastustaja enne 24. juulit 2020 teinud.
13.Esiteks taotleb kaebaja veebilehe ümbertegemisega seotud kulude hüvitamist. 1500 euro suurune kulu on tõendatud OÜ Liepaja Sild arve ja selle tasumist kinnitava maksekorraldusega, mille kaebaja esitas koos oma täiendava seisukohaga 20. oktoobril 2020. Vastustajal on selle kulu hüvitamisele kaks vastuväidet. Esiteks leiab vastustaja, et tegemist on uudse asjaoluga, millest läbirääkimiste käigus juttu ei olnud ning teiseks leiab ta, et kõnealune kulu ei seondu otseselt Jõeääre kinnistu vabastamise kohustusega. Kumbagi neist vastuväidetest ei saa pidada põhjendatuks. Esiteks, nagu eelpool märgitud, ei olnud kaebajal seadusest tulenevat kohustust kinnisasja omandamise menetluse käigus ammendavalt välja tuua ja tõendada kõiki kulusid, mis võivad KAHOS § 20 alusel hüvitamisele kuuluda. Vaidlust ei ole selles, et kokkulepet kaebaja ja riigi kui kinnistu omandaja vahel kaebajale makstava hüvitise suuruse osas
-4-
eelnimetatud läbirääkimiste tulemusel ei saavutatud. Loogiline on ka kaebaja selgitus, et asjaomaste läbirääkimiste pidamise ajal ei pruukinud ta veebilehekülje ümber tegemise vajadusest ja sellega kaasnevast kulust teadlik olla. Iseenesest ei ole ka välistatud, et läbirääkimiste ajal oligi kaebaja seisukohal, et ta lõpetab igasuguse majandustegevuse, ent muutis seda seisukohta hiljem, pidades otstarbekamaks jätkata samasisulise majandustegevusega teises kohas. Teiseks nõustun kaebaja seisukohaga, et ettevõtte veebilehe ümber tegemisega seotud kulud on oma laadilt võrreldavad kolimiskuludega. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et käitades Jõeääre kinnistul paiknevat puhkekeskust ja pakkudes sellega seotud teenuseid, kasutas kaebaja veebilehte, mis oli üles ehitatud konkreetse koha keskselt ehk pakutavate teenuste kirjeldused puudutasid konkreetselt Jõeääre kinnistul olemas olevaid võimalusi. Olles sunnitud Jõeääre kinnistul majandustegevuse lõpetama, ei saanud kaebaja sellise sisuga veebilehte oma majandustegevuses enam kasutada. On samas igati loogiline, et soovides jätkata majandustegevust muus kohas, vajab kaebaja oma teenuse tutvustamiseks veebilehte. Kaebaja on veenvalt selgitanud, et kavatseb jätkata puhkemaja käitamist teises kohas. Vastustaja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis sunniks selles kahtlema. Asjaolu, et 2019. aastal toimunud läbirääkimistel kaebaja teises kohas tegevuse jätkamise võimalusest ei rääkinud, ei ole oluline, kuna iseenesest ei olnud tal kohustust seda teha ning liiati on võimalik, kaebaja muutis oma seisukohta hiljem. Kaebaja poolt esitatud OÜ Liepaja Sild hinnapakkumiselt nähtuvalt hõlmasid veebilehekülje ümber tegemise tööd vana sisu varundamist ja kustutamist ja uue sisu lisamist. Asjaomase veebilehega käesoleval ajal tutvuda võimalik ei ole, mis aga on loogiline, pidades silmas kaebaja väidet, et uues asukohas ei ole puhkemaja veel tegutsema hakanud. On aga ilmne, et kui riik ei oleks Jõeääre kinnistut avalikes huvides omandanud ja kaebaja oleks saanud puhkemaja käitamist jätkata seal, ei oleks kaebajal olnud veebilehe ümber tegemiseks vajadust. Usutavaks ei saa pidada, et kaebaja on veebilehe ümber tegemisega seotud kulu kandnud lihtsalt niisama ilma oma majandustegevusest tingitud põhjuseta. Samuti saab eeldada, et toimiva ja adekvaatset teavet andva veebilehe olemasolu on vajalik iseäranis selliste teenuste puhul, nagu kaebaja senine majandustegevus, mida ta enda sõnul uues kohas jätkata kavatseb (töökollektiividele ja muudele seltskondadele seminaride, ürituste ja matkade korraldamine). Neil asjaoludel saab lugeda, et veebilehe ümber tegemisega seotud 1500 euro suurune kulu on tõendanud ning selle kulu vajalikkuse tingis kaebaja jaoks asjaolu, et ta oli sunnitud Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamise tõttu seal kinnistul paikneva puhkekeskuse tegevuse lõpetama. Tegemist on seega kahjuga, mis kuulub hüvitamisele vastavalt KAHOS §-le 20. Vastav summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
14.Saamata jäänud tulu on võlaõigusseaduse § 128 lg 4 kohaselt „kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud“. Kahju hüvitamise aluseks olevaks asjaoluks on käesoleval juhul Jõeääre kinnistu avalikes huvides riigi poolt omandamisest tingitud vajadus lõpetada majandustegevus sellel kinnistul. Kaebaja on esitanud oma kasumiprognoosi aastaks 2020, võttes aluseks 2018. aasta majandustulemused. Sisuliselt leiab kaebaja seega, et juhul kui kinnistu avalikes huvides omandamist ei oleks toimunud, oleks tema majandustegevus 2020. aastal kulgenud sarnaselt sellele, milline see oli 2018. aastal. See eeldus iseenesest on mõistlik, pidades silmas, et näiteks 2019. aastal oli kaebaja majandustegevus küll kasumlik, ent valdava osa tulust moodustasid muud äritulud, mille puhul saab eeldada, et tegemist ei ole puhkekeskuse tavapärasest käitamisest saadud tuluga. Seega on kaebaja põhimõtteliselt õigustatult valinud 2020. aasta kasumi prognoosimisel võrdlusaastaks 2018. aasta. Küll aga ei saa kaebaja 2018. ja sellele eelnevate majandusaasta tulemuste põhjal pidada usutavaks, et kaebaja oleks sarnase majandustegevuse juures 2020. aastal kasumit teeninud.
15.Esiteks nähtub kaebaja majandusaasta aruannetest, mille kaebaja esindaja esitas juba kinnistu avalikes huvides omandamise menetluse ajal peetud läbirääkimiste raames (vastustaja vastuse lisa 18), et aastatel 2013—2018 on kaebaja majandustegevus olnud stabiilselt kahjumlik. Tõsi, 2019. aastal oli tegevus kasumlik, kasumi tingis aga mingisugune erakorraline tulu, mida ei ole kasumiaruandes kajastatud mitte müügituluna, vaid muu tuluna. 2018. aastal aga kujunes majandusaasta kahjumiks 10 019 eurot.
16.2018. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kaebaja tööjõukulu sel aastal 15 423 eurot ning müügitulu (mis eelduslikult kajastab ettevõtte põhitegevusest saadud tulu ) oli 57 088 eurot. Seega vastas tööjõukulu umbes 27%-le müügitulust. 2017. aastal vastas tööjõukulu umbes 22%-le majandustegevusest saadud tulust. 2016. aastal (mil müügitulu oli kahe järgneva aastaga võrreldes väiksem) oli see näitaja 18%.
-5-
Ka 2019. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli müügitulu 36 586 eurot ja tööjõukulu 10 223 eurot, ehk tööjõukulu vastas 28%-le müügitulust. On ilmne, et kaebaja põhitegevus (seminaride, ürituste ja matkade korraldamine) eeldab töö tegemist ja seega kaasnevad sellega tööjõukulud. Samas on kaebaja 2020. aastaks prognoosinud 60 310 euro suuruse tulu saamist üksnes 3578 euro suuruse palgakuluga ehk palgakulu vastaks vaid umbes 6%-le prognoositavast müügitulust. Selline prognoos ei ole realistlik. Ei saa usutavaks pidada, et olukorras, kus aastatel 2017 ja 2018 oli ligikaudu 60 000 euro suuruse tulu saamiseks majanduslikult vajalik ja otstarbekas teha ligikaudu 15 000 ulatuses palgakulusid, oleks 2020. aastal võimalik sama tulu saada neli korda väiksema palgakuluga. Siinkohal tuleb tähele panna, et saamata jäänud tulu prognoosimisel ei ole põhjust lähtuda sellest, kui suured kulud kaebaja vahetult enne 2020. majandusaasta algust selleks aastaks ette nägi, sest reaalse majandustegevuse prognoosimisel lähtus ta eeldusest, et majandustegevus Jõeääre kinnistul hiljemalt 31. juulil 2020 lõpeb. Saamata jäänud kasumi prognoosimisel tuleb arvesse võtta tulusid ja kulusid, mis eelduslikult oleksid tekkinud juhul kui Jõeääre kinnistu riigile omandamine n-ö ära mõelda. Samuti tuleb saamata jäänud tulu prognoosimisel olla pigem konservatiivne – ühelt poolt ei saa tulu saamise võimalust välistada põhjusel, et võivad aset leida mingisugused ootamatud asjaolud, teiselt poolt aga ei saa ka eeldada, et ettevõtja oleks suutnud just sel aastal, mille saamata jäänud kasumi hüvitamist ta nõuab, ettevõtet majandada oluliselt kasumlikumalt kui sarnastel asjaoludel varasematel aastatel. Kaebusest ei nähtu, et juhul kui Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamist ei oleks toimunud, oleks kaebaja 2020. aastal teinud ettevõtte tegevuses mingisuguseid selliseid muudatusi, et oleks usutav varasemast neli korda väiksema tööjõukulu juures varasemaga umbes samasuguse müügitulu saamine. Põhimõtteliselt on mõistagi võimalik, et kaebaja osanikud ja juhatuse liikmed annaksid müügitulu saamiseks vajaliku töise panuse ise selle eest tasu saamata, ent sellest võimalusest ei saa saamata jäänud tulu arvestamisel lähtuda, kuna tegemist oleks tegeliku majandusliku soorituse (palga või muu sellise tasuga tasustamisele kuuluva töö tegemine) kunstliku moonutamisega. Seega oleks 2020. aasta saamata jäänud kasumi prognoosimisel õige prognoosida tööjõukulu vähemalt sellisena, nagu see oli 2018. aastal.
17.Samamoodi näib kaebaja oma 2020. aasta kasumiprognoosis olevat ilmselgelt alahinnanud muid kulusid. 2020. aasta prognoosi kohaselt moodustavad müügikulud (kaubad, materjalid, rent) 45% müügitulust. Aastatel 2016-2018 oli see osakaal 56-58%. Kaebusest ega sellele lisatud materjalidest ei nähtu ühtki põhjust, mis lubaks eeldada, et see kulude osakaal jäänuks 2020. aastal varasemaga võrreldes väiksemaks. Lähtudes 2018. aastast, mil müügiga seotud kulud moodustasid 56% müügitulust, kujuneks 2020. aasta prognoositava müügikulu suuruseks 33 773 eurot kaebaja esitatud prognoosis näidatud 27 140 euro asemel.
18.Ka oli aastatel 2018 ja 2017 muude kulude (majandusaasta aruandes kajastatud „üldhalduskulud“ ja „muud ärikulud“, millest on maha arvatud palgakulud) maht ligikaudu 19 000 eurot1, samas kui 2020. aasta prognoosis on kaebaja muudeks kuludeks prognoosinud üksnes 4502 eurot2. Kinnisasja omandamise menetluses toimunud läbirääkimistel esitatud arvestuses (vt. vastustaja vastuse lisas 18 olev tabel) ja sellele lisatud kaebaja raamatupidaja selgitusest nähtub, et erinevalt 2018. aastast ei teki 2020. aastal kulusid seoses sõiduki liisingmaksetega (ehk jääb olemata kulu 3684 eurot). Isegi kui see nii on ning eeldades samuti, et põhjendatud on põhivara kulumi arvestamata jätmine (nt põhjusel, et amortiseeruvat põhivara enam ei ole), siis selgitab see 2018. aasta tasemega võrreldes kulude vähenemist kokku 3684+2583=6267 euro võrra. Samuti on iseenesest usutav eelnimetatud raamatupidaja selgitus (vt vastustaja vastuse lisas 18 olev fail „Küsimuste seletused.pdf“), et 2018. aasta muude ärikulude hulgas on õigusabikulusid, mis seondusid Jõeääre kinnistu avalikes huvides omandamise menetlusega. Neid 2020. aasta saamata jäänud tulu prognoosimisel arvesse võtta ei saa, sest kinnistu omandamise menetluse n-ö äramõtlemise korral neid kulusid 2020. aastal tekkinud ei oleks. Samas ei ole mingit põhjust arvata, et 2018. aastal kasumiaruandes nimetatud muud kulud hõlmavad üksnes selliseid kulusid, pidades silmas, et samasugune kulu oli 2017. aastal 2548 eurot ja 2016. aastal 2425 eurot. Seega on mõeldav, et 2020. aastal 1 nt 2018. majandusaasta aruandes sisalduva kasumiaruandes read „Üldhalduskulud“+„Muud ärikulud“- aruande 5. lisas esitatud
„tööjõukulud“ (29452+5006-15423=19 035 eurot). 2 vt. kaebuse lisa 14 esitatud 2020. aasta kasumiprognoosi rida „Mitmesugused tegevuskulud“, milles on lahutatud „Palgakulud“
ehk 8080-3578=4502.
-6-
oleksid kõnealused kulud olnud 2018. aasta omadest poole võrra väiksemad (ehk 5006 euro asemel 2503 eurot). Neil asjaoludel on usutav, et 2018. aastaga võrreldes oleksid 2020. aastal olnud muud kulud 6267+2503=8770 euro võrra väiksemad ehk ulatunud 19035-8770=10 265 euroni.
19.Kokkuvõttes näib neil asjaoludel seega, et kui lähtuda 2018. aasta majandustulemustest ja eeldada seejuures, et majandustegevusega kaasnevad kulud 2020. aastal oleksid põhivara kulumi ja sõiduki liisingu ning osaliselt muude tegevuskulude osas väiksemad, oleks usutav, et prognoositud 60 310 euro suuruse tulu saamiseks eelduslikult vaja teha 15 423 euro suurune palgakulu (sama, mis 2018. aastal), 33 773 euro suurune müügikulu (56% müügitulust, nagu 2018. aastal) ning 10268 euro suurused muud kulud. Seejuures kujuneks majandusaasta kasumiks 846 eurot. Pidades silmas aga seda, et Covid-19 leviku tõttu oli üldteadaolevalt 2020. aasta aprillist juunini erinevate suuremaid seltskondi hõlmanud ürituste läbi viimine takistatud ning võttes arvesse ka seda, et ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal on nakatumine viirushaigusesse selges tõusutrendis ning võib eeldada, et selliseid kollektiivseid üritusi, nagu pakkus kaebaja, tarbitakse varasemate aastatega võrreldes ka aasta lõpus vähem, ei ole kokkuvõttes usutav, et kaebaja oleks ka eeltoodud arvutuses nimetatud väikest kasumit 2020. aastal saanud. Nimelt lähtub arvestus eeldusest, et kaebaja müügikäive oleks 2020. aastal 2018. aastaga võrreldes 15% võrra kasvanud. Covid-19 viiruse levikust tingitud haldusmeetmete ja soovituste ning sellest tuleneva tarbijate käitumise muutuste kontekstis ei saa müügikäibe suurenemist aga realistlikuks pidada. Neil asjaoludel ei saa saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet pidada põhjendatuks ja see tuleb rahuldamata jätta.
20.HKMS § 108 lõikes 2 on sätestatud, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles kokku 26 590 euro suuruse hüvitise välja mõistmist, millest kohtuotsusega välja mõistetav summa moodustab 5,6%. Kaebaja on taotlenud 750 euro suuruse riigilõivu ja 1220,80 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Õigusabikulu suurus ei ole vaidluse mahukust ja keerukust silmas pidades ülemäärane. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista (1220,80+750=1970,80)x0,056≈110 eurot.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-7-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.