Omandireform › Munitsipaliseerimine

3-20-318 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

XX on alates 14.08.2006 Tallinnas Suitsu tn 6a asuva kinnistu omanik.

2(11)

3-20-318 Korraldus rikub kaebaja õiguspärast ootust maa erastamisele. Maa riigi omandisse jätmise menetlust alustati 12 aastat pärast maa erastamise avalduse esitamist ja 9 aastat pärast seda, kui TLV kinnitas kaebajale, et avalduses märgitud maatükk vastab MaaRS § 22 lg-s 12 sätestatud nõuetele ja selle liitmiseks kaebaja kinnistuga ei ole takistusi. Maa-amet on maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamisega õigusvastaselt viivitanud, mistõttu on kaebajal tekkinud õiguspärane ootus selle erastamiseks. Kaebaja huvid on igal juhul riigi huvidest kaalukamad.

Maa-amet palus jätta kaebus rahuldamata.

MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse jätmise soovi korral on maa omandamisel füüsilisel isikul eesõigus üksnes juhul, kui ta taotleb maa ostueesõigusega erastamist. Lisaks ei ole Suitsu 6b maaüksus kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, kuna MaaRS § 22 lg-test 12 ja 13 ning Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusest nr 50 “Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamise kord” (määrus nr 50) tulenevalt on selleks vaid maa, mida selle kujust või suurusest tingituna ei ole võimalik iseseisvalt kasutada, kuhu puudub üldjuhul juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Suitsu 6b maatükk ei ole ebakorrapärase kujuga ja on sarnase suurusega kui piirkonna teised elamukrundid, samuti on sellele olemas juurdepääs avalikult kasutatavalt Suitsu tänavalt. Üldplaneeringu kohaselt jääb Suitsu 6b maaüksus väikeelamumaale ja planeeringutest ei tulene keeldu seda hoonestada. Lisaks ei ole maaüksuse iseseisva kasutusvõimaluseta maana käsitamisel määrav hoonestamise võimalikkus, vaid maaüksuse kuju, suurus ja tekkimise põhjus. Suitsu tn 6b maaüksus piirneb samuti riigi omandisse jäetud Suitsu tn 6c maaüksusega ning see omakorda piirneb riigi omandis oleva Suitsu tn 8a maaüksusega, mistõttu on riigil võimalik võtta maaüksused kasutusse ka ühtse tervikuna. TLV hinnang maa erastamise otstarbekusele ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustamisel siduv. Ka see, et Suitsu 6b maaüksus asub kaebaja kinnisasja taga ja TLV on 2009. a-l leidnud, et see ei ole hoonestatav, ei muuda seda maad iseseisva kasutusvõimaluseta maaks. Kuna maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamise ees ning Suitsu 6b maaüksuse näol ei ole tegu sellise maaüksusega, mida saaks kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana erastada, ei olnud vaja kaasata kaebajat maa riigi omandisse jätmise menetlusse. Määruse nr 50 kohaselt teeb TLV erastamise eeltoimingud, mille raames selgitab välja riigi huvi jätta maa riigi omandisse. Vastustajale ei saa ette heita, et TLV on aastaid pidanud kaebajaga kirjavahetust, kuid asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni jõuti alles 2018. a aprillis. Maa riigi omandisse jätmisega ei ole ebamõistlikult viivitatud. Vastustaja sai kaebaja huvist maa erastamise vastu teada 2018. a aprillis ja algatas kohe maa riigi omandisse jätmise menetluse, mis viibis vaid kaebaja alustatud haldusasja nr 3-18-1322 menetluse tõttu. Suitsu 6b maaüksus jäeti riigi omandisse RVS § 10 lg 1 p-s 4 nimetatud ülesande täitmiseks. Riigi maareservi moodustamisel ei pea riigil olema teada, kuidas, millal ja täpselt millisel otstarbel asutakse maad kasutama. Maad säilitatakse tagavarana, kuni riigil tekib vajadus võtta see kasutusse konkreetse ülesande täitmiseks, kusjuures riik võib maareservina jätta riigi omandisse ka selliseid maaüksuseid, mida saab tulevikus kasutada tulu saamiseks. Võrdlus Suitsu 14a kinnisasjaga ei ole täpne, kuna Suitsu 6b maaüksusele ei puudu juurdepääs avalikult teelt ning Suitsu 6b maaüksus ei asu Suitsu tn 14a kinnisasjaga sama müra- ja vibratsioonitasemega piirkonnas, vaid mitmete olemasolevate hoonetega samal joonel. MaaRS §-d 312 ja 313 jõustusid küll seitse aastat pärast avalduse esitamist, kuid MaaRS § 20 lg 1 esimene lause, mille kohaselt erastada saab vaid maid, mida ei jäeta riigi omandisse, ja 3(11)

3-20-318 MaaRS § 22 lg 12, mis sätestab erastamisõiguse iseseisva kasutusvõimaluseta maa osas, kehtisid juba erastamise avalduse esitamise ajal.

Tallinna Halduskohus jättis 21.04.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

MaaRS § 20 lg 1 järgi on maa riigi omandise jätmine prioriteetne maa erastamise ees, v.a füüsilisele isikule maa ostueesõigusega erastamise puhul, millega ei ole praegu tegemist. Maa riigi omandisse jätmise otsust tuleb põhjendada ja seda saab vaidlustada ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne selle tagastamise või erastamise ees (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-08, p 9). Põhjendamis- ja kaalumiskohustuse ulatus sõltub aga sellest, millisel õiguslikul alusel maa erastamist taotletakse. Erinevalt Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-3908 käsitletud olukorrast, kus riigi huvile vastandus juriidilise isiku huvi erastada maad sellel maal paikneva ehitise juurde, on kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise regulatsiooni sisu ja eesmärki arvestades sel alusel maa erastamise huvi kaal mistahes alusel maa riigi omandisse jätmise huvi kõrval nii väike, et sel alusel maad erastada soovinud isikut ei ole vaja maa riigi omandisse jätmise menetluses ära kuulata ega tema huvidega seonduvat põhjendada. Eelnevat seisukohta toetab määruse nr 50 § 1 lg 1, mille kohaselt on kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise eeltingimuseks see, et maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele. MaaRS § 22 lg-s 12 sätestatud maa erastamise aluse puhul on eraldi välja toodud, et erastatakse üksnes selline oma objektiivsete tunnuste poolest kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa, mida ei jäeta riigi omandisse. Sama tuleneb määruse nr 50 § 1 lg-st 5, mille järgi juhul, kui objektiivsete tunnuste poolest iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk piirneb samaaegselt nii eraomandis oleva maaga kui ka riigi omandis oleva maaga, jäetakse selline maatükk riigi omandisse, kui riigivara valitseja seda soovib. MaaRS § 22 lg 12 ja selle rakendamiseks kehtestatud määruste erinevad redaktsioonid on alati lähtunud põhimõttest, et iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki saab erastada vaid juhul, kui riik ei soovi seda enda omandisse. Suitsu tn 6b maatükk piirneb riigi omandisse jäetud Suitsu tn 6c maaüksusega (katastriüksus 78401:101:5135), mis omakorda piirneb riigi omandis oleva Suitsu tn 8a kinnistuga (katastriüksus 78401:101:2498). Seega kui Suitsu 6b maatükki saaks käsitada kaebaja kinnistuga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maatükina, oleks selle erastamine siiski välistatud, kuna piirneva riigimaa valitseja on soovinud selle maa riigi omandisse jätmist. Alusetu on kaebaja etteheide, et korralduses ei ole põhjendatud Suitsu 6b maaüksuse vajalikkust riigile. MaaRS § 31 lg 1 p 8 kohaselt jäetakse riigi omandisse riigi maareserv. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-37-14 mõisteti maareservina maad, mille kasutamine riigi ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse jätmiseks peaks olema selgelt ette nähtav, millisel eesmärgil või millise riikliku ülesande täitmiseks võib konkreetset maatükki tulevikus vaja minna. Riigi maareservi moodustamise üheks legitiimseks eesmärgiks on riigile tagavara loomine selleks, et saada tulevikus tulu selle maa tasu eest kasutusse andmisest või võõrandamisest. See tähendab, et maa maareservina riigi omandisse jätmist ei pea põhjendama ega saagi üldjuhul põhjendada mõne konkreetse riikliku ülesande täitmise vajadusega. Kaebaja esile toodud asjaolu, et Suitsu 6b maaüksusel on elamumaa sihtotstarve, ei välista selle maa riigi omandisse jätmist ega ole vastuolus maareservi moodustamise eesmärgiga. Isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja on kasutanud Suitsu 6b maaüksust enda hoovina, ei oleks sellel maa riigi omandisse jätmise seiskohast tähtsust, kuna selline maakasutus on toimunud õigusliku aluseta.

4(11)

3-20-318 Kaebaja viited kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb maa riigi omandisse jätmise otsustamisel vastandlikke huve kaaluda ka juhul, kui maa riigi omandisse jätmine on erastamise ees prioriteetne, puudutavad olukordi, kus maa riigi omandisse jätmisele vastandus maareformi eesmärgist tulenev õigustatud huvi. Selliseid huve on MaaRS § 2 kohaselt kaks: maa endiste omanike õigustatud huvi maa tagastamise vastu ning okupatsiooniperioodil või pärast seda maad õiguslikul alusel kasutama asunud isikute õigustatud huvi maakasutust jätkata. MaaRS §-s 2 on maareformi eesmärgina nimetatud ka eelduste loomist maa efektiivseks kasutamiseks, ent sellest ei kasva välja otseselt ühegi isiku õigustatud huvi. Haldusasjas nr 33-1-39-08 oli vaidluse all olukord, kus maa riigi omandisse jätmise tõttu kaotas maa enda omandisse saamise õiguse isik, kes väitis, et sel maal asub temale kuuluv ehitis. Seega viidatud kohtuasjas tugines kaebaja enda kui „praeguse maakasutaja“ huvile. Kaebajal ei ole olnud õigust Suitsu 6b maaüksuse kasutamiseks, „praeguse maakasutaja“ huvi realiseerus kaebaja kinnistul oleva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamisega. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-39-08 viidatud teistes kohtuasjades käsitleti olukordi, kus maa riigi omandisse jätmisele vastandus isiku huvi maa tagastamise vastu (otsused nr 3-3-1-78-05, 3-31-61-06 ja 3-3-1-102-06) või kohaliku omavalitsuse üksuse huvi saada munitsipaalomandisse maa, mis kuulus temale enne okupatsiooni (otsus nr 3-3-1-37-07). MaaRS § 22 lõige 12 ei kaitse iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga piirneva kinnisasja omaniku huve samavõrd, nagu maa tagastamist või ehitise juurde maa erastamist reguleerivad normid kaitsevad maa endise omaniku või ehitise omaniku või muu seaduse alusel maad kasutava isiku huve. MaaRS § 22 lg 12 eesmärk on võimaldada erastamise teel anda piirnevate kinnisasjade omanike omandisse maa, mille suhtes ei saa kohaldada ühtki muud maareformi meedet ning mille puhul võiks seetõttu tekkida olukord, kus teatud maatükid ei kuulu ühegi kinnistusraamatusse kantava kinnisasja koosseisu. Tallinna linna organid on aastate jooksul avaldanud, et kaebaja kinnistuga piirneva maa erastamine on võimalik ja otstarbekas, kuid neist ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust see maa erastamise teel enda omandisse saada. Õiguspärane ootus kaitseb isiku usaldust selle vastu, et temalt ei võetaks sõnamurdlikult ära õigust, mis on talle antud või mille saamise tingimused on ta kehtiva õiguse kohaselt täitnud. Õiguspärast ootust ei teki pelgalt sellest, et isik on soodustava haldusakti andmist kaua oodanud. MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise otsustamine ei ole kunagi olnud TLV pädevuses. TLV peab määruse nr 50 kohaselt läbi viima erastamise eeltoimingud, ent nende toimingute raames võetud seisukoht, et tegemist on iseseisva kasutusvõimaluseta maaga, mille saab erastada liitmiseks piirneva kinnisasjaga, ei ole maa erastamise otsustajale siduv. See, miks erastamise eeltoimingud venisid ja miks TLV pöördus esmakordselt maa erastamise korraldaja poole alles 2018. a kevadel, ei ole praeguse vaidluse seisukohast oluline. Kaebaja erastamisavalduse lahendamisega viivitamist ei saa ette heita vastustajale. Tallinna Linnavaraamet pöördus Maa-ameti poole vaidlusaluse maa erastamisega seonduvalt 02.04.2018 ja 12.04.2018 kirjadega, mispeale teatas Maa-amet vastavalt 25.04.2018 ja 26.04.2018 kirjades ning 30.04.2018 vastuskirjas sõnaselgelt riigi soovist jätta Suitsu 6b maaüksus riigi omandisse. Maareformi kontekstis tuleb silmas pidada, et ka n-ö reformimata riigimaa on riigi omandis. Seega kui maa riigi omandisse jätmise menetluse algatamiseks või vastava otsuse tegemiseks pädeval asutusel ei ole teavet, et maa riigi omandisse jätmise otsustamise taga seisab mõni muu menetlus (maa tagastamine, erastamine), ei ole vajadust maa riigi omandisse jätmisega kiirustada. Siiski ka neil juhtudel, kus maa riigi omandisse jätmise menetluse kulgemine (või selle ebamõistlik venimine) takistab maa tagastamise või erastamise otsustamist, ei lisa selline viivitus kaalu maa riigi omandisse jätmise vastu rääkivale huvile. Seadusest ei tulene, et maa riigi omandisse jätmise õigus lõpeks, kui vastavat otsust ei tehta õigeaegselt. Seega asjaolu, et maa erastamise taotlus esitati 12 aastat enne maa riigi omandisse jätmise otsustamist, ei muutnud kaebaja huvi

5(11)

3-20-318 mõjukamaks ega kohustanud vastustajat maa riigi omandisse jätmise otsustamisel selle huviga rohkem arvestama või maa riigi omandisse jätmist rohkem põhjendama. Eeltoodust tuleneb üksiti, et Maa-amet ei pidanud kaebajat kaasama maa riigi omandisse jätmise menetlusse ega teda ära kuulama. Ärakuulamisõiguse eesmärk on välja selgitada asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud. Kaebaja soov erastada Suitsu 6b maad ei olnud selliseks asjaoluks, mida maa riigi omandisse jätmisel oleks tulnud arvestada. Kaebaja väited seoses samas piirkonnas asuva Suitsu 14a maatükiga ei puutu asjasse. Isegi kui Suitsu 14a maatükk jäeti riigi omandisse selle kiire edasivõõrandamise eesmärgil, ei ole see riigi maareservi moodustamise põhimõtetega vastuolus. Maa, mis ei kuulu endisele omanikule tagastamisele ning mille erastamise teel eraomandisse andmiseks või tasuta munitsipaalomandisse andmiseks ei ole maareformi eesmärkidest tulenevalt selget vajadust, tuleb jätta riigi omandisse ning riik võib seda tulu saamiseks RVS-s sätestatud tingimustel võõrandada siis, kui ta peab sellise tulu saamist vajalikuks. Riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel on välistatud vaid juhul, kui tegemist on maatükiga, mis ei saa põhimõtteliselt maareservi funktsiooni täita või kui (nagu see oli Riigikohtu otsuses nr 3-3-137-14 käsitletud juhtumi puhul) maa riigi omandisse jätmise eesmärk ei lange kokku maareservi moodustamise eesmärgiga. Praegu ei ole see nii. Suitsu tn 6b maaüksus ei vasta MaaRS § 22 lg-s 12 ja määruse nr 50 § 1 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa määratlusele. Viidatud sättest tulenevalt on kinnisasjaga liitmiseks sobivaks maaks selline maatükk, mis oma suuruse, kuju või asukoha tõttu ei ole iseseisvalt kasutatav ehk kuhu ei ole eeltoodud asjaolusid arvestades võimalik moodustada normaalselt kasutatavat eraldiseisvat kinnisasja. Suitsu tn 6b maaüksus on umbes 690 m2 suurune, kusjuures valdav osa sellest (kaardilt mõõtes ligikaudu 555 m2) on kujult täisnurkne trapets, mille alused on vastavalt umbes 15 m ja umbes 27 m ning haarad vastavalt umbes 29 m ja 26 m pikad. Selle trapetsikujulise osa täisnurgast eendub välja kuni Suitsu tänavani riba, mille pikkus on umbes 33 m ja laius umbes 4 m. Kõnealuse maaüksuse suurus on sarnane piirkonna teiste kruntide suurustega, sh kaebaja kinnistuga, ning selle kuju ei ole nii eripärane, et saaks rääkida iseseisva kasutusvõimaluseta maatükist. Määruse nr 50 § 1 lg-tes 1 ja 2 ei defineerita iseseisva kasutusvõimaluse puudumist läbi ehitusõiguse olemasolu. Pealegi ei ole olukorras, mil ühtki kõnealust maatükki hõlmavat detailplaneeringut ei ole kehtestatud, alust väita, et Suitsu tn 6b maaüksusele moodustatava kinnistu hoonestamine on välistatud. Kaardilt vaadates paikneb Suitsu tn 6b maaüksusega raudteest kui peamisest müra- ja vibratsiooniallikast sama kaugel teisigi elamuid, lisaks jääb konkreetse kinnistu ja raudtee vahele Suitsu tn 10 asuv ehitis. Suitsu 6b maatükile on olemas juurdepääs, kuna ribakujuline umbes 4 m laiune osa, mis jääb kaebaja kinnistu ja Suitsu tn 6 kinnistu vahele, piirneb Suitsu tänava tänavamaaga. Tegemist on piisavalt laia ribaga mh selleks, et rajada krundi tagumisele osale sõidukiga juurdepääsu võimaldav tee. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-318 Kaebaja ei ole väitnud, et maa erastamise otsustamine kuulus kunagi TLV pädevusse, kuid TLV peab selgitama välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutamisvõimaluseta maa erastamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Kui TLV kinnitusest ei tekiks mingeid õiguslikke järelmeid, muudaks see tema rolli maareformis deklaratiivseks. Vaidluse asjaolud kogumis annavad kaebajale õiguse kohaldada tema suhtes MaaRS § 22 lg-t 12. Halduskohus ei ole viidanud normidele, mis vabastaks vastustaja põhjendamis- ja kaalumiskohustusest. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-38-09 tuleneb vastupidine ja halduskohtu arusaam sellest lahendist on väär. Halduskohus viitas, et määruse nr 50 järgi on kogu aeg olnud iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki erastamine võimalik vaid siis, kui riik ei soovi seda enda omandisse, kuid selline regulatsioon kehtis ka otsuse nr 3-3-1-38-09 tegemise ajal. Kohus ei pidanud põhjendatuks kaebaja etteheidet, et vaidlustatud käskkirjas pole põhjendatud Suitsu tn 6b maaüksuse vajalikkust riigile riigi maareservina, viidates mh Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-37-14. Kohtu argumentatsioon ei ole aga selle lahendiga täielikult kooskõlas – Riigikohus rõhutas mh seda, et MaaRS § 31 lg 1 p 8 ei saa alati tõlgendada laiendavalt ning kui selle sätte kohaldamise eeldused ei ole täidetud, puudub alus jätta maa riigi omandisse. Kaebaja ei ole väitnud, et tema õigus maad erastada tuleneks erastamismenetluse kestusest, kuid TLV rolli ei saa jätta ka täiesti tähelepanuta. Kui Maa-amet oli hiljemalt 04.06.2018 kaebajale erastatava maa piirid kooskõlastanud, siis oli talle eelduslikult varem esitatud ka linna selgitus, miks on maaüksus iseseisva kasutusvõimaluseta jms olulised andmed. Halduskohus pole seda asjaolu hinnanud. Kaebaja ei ole eraldi vaidlustanud õigusvastast viivitust maa erastamise läbiviimisel, mistõttu puudus põhjus seda käsitleda. Halduskohus viitab, et maa riigi omandisse jätmise menetluse läbiviimisele ei ole sätestatud tähtaegasid, kuid igasugune menetlus tuleb viia läbi mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul on maareform, sh kaebaja erastamisavalduse lahendamine, kestnud lubamatult kaua. See viivitus koos ülejäänud asjaoludega, sh TLV kinnitustega, tugevdab kaebaja ootust, et asi lahendatakse tema jaoks positiivselt. TLV eeltoimingud ei seisa tervikuna erastamismenetlusest eraldi. Kaebaja jaoks ei ole vahet, milline haldusorgan jättis oma ülesanded nõuetekohaselt täitmata, sest oluline on tulemus. Lisaks, kui menetluse üks lüli – TLV – on andnud ühe arvamuse, peaks teine lüli – Maa-amet – teistsugusele seisukohale asumist põhjendama. Seega oli Maaametil praegusel juhul põhjendamiskohustus. Kaebaja õiguspärase ootusega on vastuolus olukord, kus maa riigi omandisse jätmist saab otsustada määratlemata tähtaja jooksul, sest see paneks kaebaja pikaks ajaks oma omandi teostamisel ebakindlasse olukorda. Halduskohus ei ole seda väidet hinnanud. Võrdlus Suitsu tn 14a kinnistuga on asjakohane. Suitsu tn 6b kinnistule ei ole juurdepääsu avalikult teelt. Maariba ots, mis külgneb Suitsu tänavaga, ei võimalda maakorralduslikult tee rajamist. Mõlemad maaüksused asuvad sama müra- ja vibratsioonitasemega piirkonnas. Suitsu tn 6b kinnistule ei ole võimalik püstitada hoonet samale joonele olemasolevate hoonetega. Maa-ameti kohtule edastatud väited on vastuolulised. Väär on halduskohtu seisukoht, et Suitsu tn 6b maaüksus ei vasta kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa määratlusele. Tallinna linn on korduvalt kinnitanud vastupidist ning MaaRS § 22 lg-s 12 ja määruse nr 50 §-s 1 toodud eeldused on ka sisuliselt täidetud. Maatüki liitmine kaebaja kinnisasjaga on maakorralduslikult põhjendatud ja otstarbekas. Kohus on püüdnud leida vaidlustatud korralduse jõusse jätmiseks põhjendusi, mida vastustaja pole esitanud.

3-20-318 Halduskohus leidis õigesti, et Suitsu tn 6b maaüksuse riigi omandisse jätmist ei pidanud põhjendama kaebaja huvidest lähtuvalt, kõnealune maatükk ei vasta kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele ja sellele on juurdepääs avalikult teelt. Erastamisavalduse menetlemisega viivitamist ei saa ette heita vastustajale. TLV seisukoht Suitsu tn 6b maaüksuse kaebajale erastamise küsimuses ei ole nii selge, nagu kaebaja püüab näidata. Piiride kooskõlastamise protsess on osa menetlusest, mille käigus selgitatakse alles välja, kas taotluses soovitud maad on üldse võimalik erastamiseks välja pakkuda. Isegi kui mingi osa riigi omandisse jäetavast maast oleks sobiv kaebaja kinnisasjaga liitmiseks, on kaebajal õigus taotleda selle erastamist alles siis, kui on selgunud, et maad ei jäeta riigi omandisse. Menetlusreeglid ei nõudnud kaebaja kaasamist maa riigi omandisse jätmise menetlusse. Erastamise avalduse esitamine ei tekita subjektiivset õigust maa erastamisele. Kaebajal ei ole tekkinud erastamise nõudeõigust, mida vaidlustatud korraldus saaks rikkuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(11)

3-20-318 Suitsu tn 6b endise omaniku erastamisavaldus hõlmas mh maa-ala, millest maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus moodustati praegune Suitsu tn 6b maaüksus (vt kaebuse lisa 4). Suitsu tn 6b maaüksuse suurus on 690 m2 (seega ca 100 m2 võrra suurem kui kaebajale kuuluv Suitsu tn 6a kinnistu). Halduskohus on otsuse p-s 24 piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et Suitsu tn 6b maaüksuse suurust, kuju ja asukohta arvestades ei saa seda pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Seda järeldust toetab lisaks halduskohtu otsuses märgitule asjaolu, et Suitsu tn 6b maaüksus on registreeritud maakatastris eraldi katastriüksusena ja kantud ka riigi kinnisvara registrisse, samuti on esitatud selle maaüksuse kinnistamise avaldus (vt vastustaja 18.03.2020 seisukoha lisa 12 ja 14.04.2020 seisukoht). Halduskohus on tõendite põhjal tuvastanud, et Suitsu tn 6b maaüksus on ühendatud umbes 4 m laiuse maariba kaudu avalikult kasutatava teega (Suitsu tänavaga; vt kaebuse lisad 5 ja 13 ning vastustaja 18.03.2020 vastuse lisa 12). Suitsu tn 6b hoonestamise võimalikkus ei ole praeguse asja lahendamisel määrav, kuid hoonestamine ei ole ka välistatud. Täiendavalt tuleb märkida, et Suitsu tn 6b maaüksusega külgnev Suitsu tn 6c maaüksus ja omakorda sellega piirnevad maaüksused on samuti riigi omandis, mistõttu on riigil võimalik võtta need maaüksused kasutusse ühe tervikuna.

9(11)

3-20-318 viida läbi maareformi ühelgi muul viisil, sh kui seda ei jäeta riigi omandisse, ning maa vastab ka muus osas kinnisasjaga liitmiseks mõeldud maa tunnustele.

3-20-318 haldusakti tühistamist selle motiveerimispuuduste tõttu. Kohus võib praegu haldusakti kontrollimisel arvestada ka haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul on praegu tegemist sellise olukorraga. Vastustajale oli Suitsu tn 6b maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamisel teada, et kaebaja õiguseellane oli esitanud avalduse selle liitmiseks Suitsu tn 6a kinnisasjaga. Seda asjaolu on mainitud Maa-ameti 28.01.2020 korralduse p-s 1 märgitud TLV 06.06.2018 korralduses nr 841-k. Lisaks oli kaebaja pöördunud 29.06.2019 kirjaga Maa-ameti poole, et saada selgitusi Suitsu tn 6b maa riigi omandisse jätmise menetluse asjaolude ja maaüksuse kaebajale erastamise võimalikkuse kohta. Kaebaja palus Maa-ametil muuta oma otsust jätta Suitsu tn 6b riigi omandisse. Maaamet selgitas 23.07.2019 kirjas õiguslikku olukorda ja Suitsu tn 6b maaüksuse riigi omandisse jätmise põhjusi (vastustaja 18.03.2020 vastuse lisad 10 ja 11). Maa-ameti põhjendused kattuvad üldjoontes nende selgitustega, mis on esitatud kohtumenetluses: Suitsu tn 6b maaüksuse suurust ja avalikult teelt juurdepääsu olemasolu arvestades on tegemist iseseisvalt kasutatava maaüksusega, mis välistab selle erastamise kaebajale Suitsu tn 6a kinnisasjaga liitmiseks (s.o kaebaja õiguste riive puudub); Suitsu tn 6b maaüksusega piirnevad riigi omandis olevad teised kinnistud, mille ühendamine suurendab nende maade tulevikus kasutamise võimalusi, seepärast soovib riik jätta Suitsu tn 6b maaüksuse maareservina enda omandisse, et selle maa osas maareform lõpule viia. Maa-amet märkis veel, et RVS-st tulenevalt peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest, et suurendada kasu ja vähendada kahju, mida riik võib neist tehingutest saada, mistõttu ei muuda Maa-amet otsust riigi huvi osas Suitsu tn 6b maaüksuse vastu ja jätkab maa riigi omandisse andmise menetlust.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.