Tartu Halduskohtusse saabus 14. juulil 2020 „X“ kaebus, milles ta esitas järgmised nõuded ja taotlused (kaebuse lk 14‒15): - tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingud helistamistel numbrite valimise mittevõimaldamisel kartserikambris või lukustatud kambris viibimise ajal; - tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingud esitatud numbritele helistamise mittevõimaldamisel ning uutele numbritele helistamiste mittevõimaldamisel; - kohustada Justiitsministeeriumit lõpetama helistamistel numbrite valimise piiramised; - tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus vangistusseaduse (VangS) § 28 lõikes 3 sätestatud isikutele ja asutustele helistamiste piiramisel; - tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus notariaalselt volikirja alusel volitatud advokaadiks mitteolevatele esindajatele helistamiste piiramisel; - tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus lähedastele helistamiste mittevõimaldamisel rohkem kui üks kord nädalas kümme minutit; - tunnistada õigusvastaseks vangla ja Justiitsministeeriumi tegevus vanglateenistuse ametnikele töö ajal tööarvutites mängude mängimise, filmide vaatamise, internetilehekülgede sirvimise ja suhtlusportaalides suhtlemise lubamisel;
3-20-1334 -
-
kohustada Justiitsministeeriumit välja andma haldusakti/määrust, mis keelab ametnikel töö ajal kasutada tööarvuteid isiklikel põhjustel, st mängude mängimiseks, filmide ja videote vaatamiseks, suhtlusportaalides suhtlemiseks ning internetilehekülgede külastamiseks; tunnistada vangla ja Justiitsministeeriumi vaidlusalused toimingud põhiseadusvastaseks; tunnistada põhiseadusvastaseks VangS § 28 lõige 3 selles osas, milles see ei sätesta, et vanglal pole õigust piirata helistamisi advokaadiks mitteolevatele esindajatele, kes on notariaalse volikirja alusel volitatud esindajad; VangS § 29 lõike 21 esimene ja teine lause; justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 51 lõige 2 ning § 511 lõiked 1 ja 2; Viru Vangla kodukorra punkti 13.9.1.1 esimene lause, punkt 13.9.1.4, lisa 1.8 punktid 1‒4 osas, milles need ei näe ette helistamise võimalust kell 20.00‒22.00, ning lisa 1.9 samas osas.
Kaebaja selgitas, et tuvastamisnõuete puhul on tema põhjendatud huviks preventiivne huvi, et nii vangla kui ka Justiitsministeerium lõpetaksid tema õiguste ja huvide õigusvastased ja põhiseadusvastased rikkumised ning piirangute kohaldamise, ning huvi, et vangla ja Justiitsministeerium käituksid õiguspäraselt.
2.Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, menetlusabi taotluse ja taotluse tõendite kogumiseks.
3.Viru Vangla esitas 24. juulil 2020 kohtule seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta ning 17. septembril 2020 vastuse kohtunõudele.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingud helistamistel numbrite valimise mittevõimaldamisel kartserikambris või lukustatud kambris viibimise ajal. Kaebaja selgitas kaebuse punktis 1.1, et Viru Vanglas kartserikambris või eraldatud lukustatud kambris viibiv kinnipeetav ei saa helistades ise valida telefoninumbreid, vaid neid valivad ametnikud arvuti kaudu. Telefoninumbreid saavad valida üksikud ametnikud, kellel selleks alati aega ei ole. Selline korraldus takistab kaebaja võimalust helistada. Viru Vangla selgitas 17. septembri 2020. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja viibib alates
15.septembrist 2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ning enne seda paiknes ta Viru Vangla avatud osakonnas. Viru Vangla kinnitas 9. oktoobril 2020 telefoni teel kohtule, et kaebaja viibib ikka veel Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Järelikult ei viibi kaebaja Viru Vanglas kartserikambris ega eraldatud lukustatud kambris. Tuvastamisnõude esitamiseks peab kaebajal halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõike 1 järgi olema põhjendatud huvi. Kohus leiab, et kaebaja preventiivne huvi ei ole vaatlusaluse nõude puhul piisav tuvastamisnõude esitamiseks. Kaebaja saab ise vältida kartserisse või eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist uutest rikkumistest hoidudes. (Vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
9.veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, punkt 8.1.) Kaebaja tõi lisaks preventiivsele huvile esile huvi, et vangla ja Justiitsministeerium käituksid õiguspäraselt. Ka see huvi ei ole piisav tuvastamisnõude esitamiseks. Toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuses võib küll olla isiku jaoks moraalseks väärtuseks iseenesest ning
3-20-1334 samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks ja vastava nõude menetlemiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-4-10, punkt 14). Põhjendatud huvi puudumise tõttu ei ole kaebajal õigust tuvastamisnõude esitamiseks. Kohus tagastab vaatlusaluse tuvastamisnõude kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
5.Kaebaja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingud esitatud numbritele helistamise mittevõimaldamisel ning uutele numbritele helistamiste mittevõimaldamisel. Kaebaja selgitas kaebuse punktides 1.2 ja 1.3, et Viru Vangla avatud osakonnas kehtib helistamisel selline kord, et kinnipeetav peab kõigepealt numbrid, millele soovib helistada, esitama vanglale, vangla sisestab need seejärel vastavasse süsteemi ning alles siis saab kinnipeetav esitatud numbritele helistada. Kaebaja selgitas, et kui ta helistab näiteks kohtusse või mõnesse muusse ametiasutusse ühel numbril ja sealt antakse teine number, ei saa ta teisele numbrile helistada enne, kui on selle numbri vanglale esitanud ning vangla on selle vastavasse süsteemi sisestanud. Kaebaja väitel võtab numbri sisestamine aega üle kuu. Kaebaja viitas sellele, et alates 25. juunist 2020 kuni kaebuse esitamiseni ei olnud vangla ikka veel kõiki kaebaja esitatud numbreid vastavasse süsteemi sisestanud. Viru Vangla kinnitas 24. juuli 2020. a seisukohas, et kaebajal ei olnud selle hetke seisuga ühtegi telefoninumbrit eraldi blokeeritud ning tal on võimalus helistada kõigile eelnevalt esitatud telefoninumbritele. Lisaks ei viibi kaebaja enam Viru Vangla avatud osakonnas, mistõttu ei avalda seal kehtiv helistamise korraldus tema õigustele mõju. HKMS § 45 lõike 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamisnõude esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohus leiab, et kui kaebaja peaks uuesti sattuma Viru Vangla avatud osakonda ning kui vangla nõuab temalt eelnevalt numbrite esitamist ja viivitab ebamõistlikult nende vastavasse süsteemi sisestamisega, on kaebajal tõhusamad vahendid oma õiguste kaitsmiseks. Nimelt saab kaebaja esitada vangla tegevuse peale vaide ning vaidemenetluse edutu läbimise järel kohustamiskaebuse kohtule. Kohus tagastab vaatlusaluse tuvastamisnõude kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
6.Kaebaja palus, et kohus kohustaks Justiitsministeeriumit lõpetama helistamistel numbrite valimise piiramised. Kohus mõistab kaebaja nõuet nii, et ta peab numbrite valimise piiramiste all silmas seda, et Viru Vanglas kartserikambris või eraldatud lukustatud kambris viibiv kinnipeetav ei saa ise telefoninumbreid valida, vaid seda teevad tema eest vanglaametnikud, ning seda, et Viru Vangla avatud osakonnas viibiv kinnipeetav peab enne helistamist esitama numbrid vanglale ja ootama numbrite vastavasse süsteemi sisestamist. Kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, punkt 12). Kaebaja esitas kaebuse kohtule 12. juulil 2020. Sel hetkel viibis kaebaja Viru Vanglas eraldatud lukustatud kambris (nähtub haldusasja nr 3-20-1314 materjalidest). Seega ei viibinud kaebaja kaebuse esitamise hetkel ega viibi ka praegu Viru Vangla avatud osakonnas. Seega ei avaldanud kaebuse esitamise hetkel ega avalda ka praegu kaebaja õigustele mõju Viru Vangla avatud osakonnas kehtiv helistamise kord. Seda arvestades leiab kohus, et
3-20-1334 kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks seoses Viru Vangla avatud osakonnas kehtiva helistamise korraga ning kaebus tuleb selles osas tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. Kuna kaebaja viibis kaebuse esitamise hetkel Viru Vanglas eraldatud lukustatud kambris, tuleb tema kaebeõigust kohustamisnõude esitamiseks seoses Viru Vangla suletud osakonnas kehtiva helistamise korraga jaatada. Kohus leiab siiski, et vastav kohustamisnõue tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel. Selle sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-79-16, punkt 20.) Kaebaja ei viibi enam Viru Vanglas eraldatud lukustatud kambris ning kohtul pole ka mõistlikku põhjust arvata, et kaebaja võiks sinna tagasi sattuda. Järelikult on faktilised asjaolud muutunud selliselt, et kohustamiskaebuse rahuldamine poleks enam ilmselt võimalik. Kuna kaebaja ei paikne enam Viru Vanglas eraldatud lukustatud kambris, ei saa ka Viru Vangla suletud osakonnas kehtiv helistamise kord tema õigusi intensiivselt riivata.
7.Kaebaja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks vangla tegevuse VangS § 28 lõikes 3 sätestatud isikutele ja asutustele ning notariaalselt volikirja alusel volitatud advokaadiks mitteolevatele esindajatele helistamiste piiramisel ning lähedastele helistamiste mittevõimaldamisel rohkem kui üks kord nädalas kümme minutit. Kaebaja on neid nõudeid täpsustanud kaebuse punktides 1.4 ja 1.5. Kaebaja selgitustest nähtuvalt on VangS § 28 lõikes 3 sätestatud isikutele ja asutustele, notariaalselt volikirja alusel volitatud advokaadiks mitteolevatele esindajatele ning lähedastele helistamiste piirangud seotud Viru Vanglas kartserikambris ja eraldatud lukustatud kambris paiknemisega. Kaebaja aga ei paikne enam Viru Vangla suletud osakonnas. Kohus leiab praeguse määruse punktis 4 juba lahti selgitatud põhjustel, et kaebajal ei ole põhjendatud huvi vaatlusaluste tuvastamisnõuete esitamiseks. Seetõttu tuleb need nõuded kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.
8.Kaebaja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks vangla ja Justiitsministeeriumi tegevuse vanglateenistuse ametnikele töö ajal tööarvutites mängude mängimise, filmide vaatamise, internetilehekülgede sirvimise ja suhtlusportaalides suhtlemise lubamisel ning kohustaks Justiitsministeeriumit välja andma haldusakti/määrust, mis keelab ametnikel töö ajal kasutada tööarvuteid isiklikel põhjustel, st mängude mängimiseks, filmide ja videote vaatamiseks, suhtlusportaalides suhtlemiseks ning internetilehekülgede külastamiseks. Kaebaja osutas sellele, et nende tegevuste tõttu jäävad ametnikel oma tööülesanded täitmata. HKMS § 44 lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglaametnike tööarvutites konkreetsete tegevuste keelamist. Samuti ei saa kaebaja poolt loetletud vanglaametnike väidetavad tegevused tööarvutites (internetilehekülgede külastamine, filmide vaatamine jne) rikkuda eraldiseisvalt kaebaja õiguseid. Kui vanglaametnike tegevus tööülesannete täitmata jätmisel mõjutab kaebaja õigusi, on kaebajal võimalik esitada eraldiseisev kaebus just tema õigusi puudutavate toimingute peale. Kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tuleb vaatlusalused tuvastamis- ja kohustamisnõuded tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
3-20-1334
9.Kaebaja palus, et kohus tunnistaks vangla ja Justiitsministeeriumi vaidlusalused toimingud põhiseadusvastaseks. Samuti palus kaebaja, et kohus tunnistaks põhiseadusvastaseks VangS § 28 lõike 3 selles osas, milles see ei sätesta, et vanglal pole õigust piirata helistamisi advokaadiks mitteolevatele esindajatele, kes on notariaalse volikirja alusel volitatud esindajad; VangS § 29 lõike 21 esimese ja teise lause; VSKE § 51 lõike 2 ning § 511 lõiked 1 ja 2; Viru Vangla kodukorra punkti 13.9.1.1 esimese lause, punkti 13.9.1.4, lisa 1.8 punktid 1‒4 osas, milles need ei näe ette helistamise võimalust kell 20.00‒22.00, ning lisa 1.9 samas osas. Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega seonduvat ei saa kohtu hinnangul lugeda kaebuse nõueteks, vaid neid tuleb mõista menetluslike taotlustena. Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, puudub vajadus lahendada põhiseadusvastaseks tunnistamisega seonduvaid taotlusi sisuliselt. Kohus märgib siiski, et ei ole võimalik põhiseadusvastaseks tunnistada toiminguid ja haldusakte, vaid seda saab teha õigustloovate aktide puhul (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2). Kohus ei suuna kaebajat Viru Vangla kodukorra kui haldusakti viidatud sätteid vaidlustama tühistamiskaebusega, sest kaebaja ei paikne enam Viru Vanglas. Seega ei mõjuta Viru Vangla kodukord tema õigusi.
10.Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, ei pea kohus sisuliselt lahendama ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust. Kohus jätab selle läbi vaatamata. Niisamuti jätab kohus kaebuse tagastamise tõttu läbi vaatamata kaebaja menetlusabi taotluse ja taotluse tõendite kogumiseks.
11.HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 alusel asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.