Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe 7. oktoober 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1550
Haldusasi
Politsei ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada XX kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. augusti 2020. a määrus
Menetlusosalised
Menetluse alus ringkonnakohtus
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marek Ševrigin Puudutatud isik – XX, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Kohus Kohtukoosseis
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu
21.augusti 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-1550.
Vabastada XX menetlusabi korras määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused araabia keelde.
Rahuldada XX määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 21. augusti 2020. a määrus haldusasjas nr 3201550 ja teha uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti 19. augusti 2020. a taotlus rahuldamata.
Vabastada XX viivitamata kinnipidamiskeskusest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265).
3-20-1550 Politsei ja Piirivalveamet (PPA) pidas 19.08.2020 Tallinnas kinni isiku, kes tuvastati tema enda ütluse alusel kui Palestiina kodanik XX (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas samal päeval PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku sündis ja kasvas enda selgituste kohaselt üles põgenikelaagris Liibanonis. Isik alustas 2014. a-l teekonda Saksamaale, lennates esmalt Beirutist Türgisse ja sealt põgenikelaevaga Itaaliasse, kust liikus edasi Saksamaale. Isik esitas Saksamaal 2014. a-l rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti 2016. a-l rahuldamata. Teekonda Eestisse alustas isik 18.08.2020 Berliinist, makstes veoautoga siia toomise eest 1500 eurot. Isik tuli Eestisse sooviga saada siin rahvusvahelist kaitset. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 19.08.2020 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel luba paigutada XX kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Kuna isik on saanud Saksamaal oma rahvusvahelise kaitse taotlusele eitava vastuse, tal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning ta pole naasnud koduriiki ja on esitanud Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse, siis tuleb PPA-l selgitada menetluse käigus välja isiku Eestisse saabumise asjaolud ning kontrollida tema isikusamasust ja kodakondsust, samuti isiku esialgsete ütluste tõesust. PPA-l tuleb selgitada välja ka muud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavad asjaolud, sh kontrollida VRKS §-s 20, § 21 lg-s 1 ning § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist. Välistatud ei ole isiku retsidiivne käitumine ning omavoliline riigist lahkumine enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppu.
3.XX selgitas Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 istungil, et lahkus Liibanonist 2014. a-l pärast seda, kui teda tulid tema töökohta alkoholipoes ähvardama terroristliku taustaga isikud. XX on rahvuselt palestiinlane ja usult sunni moslem. Liibanonist lahkumisel oli tema eesmärk jõuda Euroopasse. Esmalt taotles ta rahvusvahelist kaitset Belgias 2014. a-l, kuid sai sealt negatiivse otsuse. Pärast Saksamaal esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusele 2016. a-l negatiivse otsuse saamist elas isik seal järgmised kolm aastat ilma elamisloata. Isik ei saanud Euroopa Liidust (EL) lahkuda, sest Liibanoni saatkond Berliinis keeldus passi väljastamisest. Sellegipoolest üritas isik kahel korral EL-st lahkuda, kuid ta pandi maha Austria piirile. Saksamaal olles kuulis ta, et Eestis suhtutakse pagulastesse positiivselt, mistõttu otsustaski ta siia suunduda. Eestisse saabudes palus ta taksojuhil viia end politseijaoskonda, aga taksojuht viis ta kuhugi mujale. Oma dokumentide (pass, rahvusvahelise organisatsiooni väljastatud tõend) koopiad on isik esitanud PPA-le elektrooniliselt. Üks isiku dokumentidest on Saksamaal ja teine Abu Dhabis. Isikul ei ole Eesti viibimiskohta ega tuttavaid ning tema tervis on üldiselt korras. Isik võiks viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses, kus on teisi inimesi, kellega ta saaks suhelda. Isolatsioonis olemine mõjub isiku vaimsele tervisele halvasti. Kui Eesti peaks rahvusvahelise kaitse andmisest keelduma, siis ei teaks isik, kuhu edasi minna, kuid võib-olla suunduks järgmisesse riiki. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde ja selgitas, et isik on saatnud üksnes elektrooniliselt mingeid pilte dokumentidest. Hetkel kohaldatakse isiku suhtes KPK-s 14-päevast isolatsiooni tulenevalt koroonaviiruse ohust, kuid pärast nakkusohu puudumise tuvastamist lubatakse ta vabamale režiimile. PPA teeb menetlustoiminguid, et isik saaks esitada vajalikud dokumendid.
4.Tallinna Halduskohus andis 21.08.2020 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 21.10.2020. Kuna isik saabus Eestisse ilma dokumentideta (s.o originaaldokumentide või nende paberkoopiateta), siis ei ole kindlalt teada tema nimi, sünniaeg ja -koht ega kodakondsus, samuti tema Eestisse saabumise asjaolud. Kõik nimetatud andmed on esmaste menetlustoimingute käigus tuvastatud vaid isiku ütluste 2(7)
3-20-1550 alusel. Samuti on selgunud, et isik taotles edutult rahvusvahelist kaitset Belgias ja Saksamaal, mistõttu võib eeldada, et ta on viibinud Schengeni alal ilma õigusliku aluseta. Isegi kui isik saabus Eestisse tõepoolest taotlema rahvusvahelist kaitset, ei saa tema taotlust pidada eelduslikult perspektiivikaks, sest kaks EL-i liikmesriiki on juba keeldunud talle rahvusvahelise kaitse andmisest. Sellest lähtudes on tõenäoline, et vabaduses viibides võib isik suunduda edasi järgmisesse liikmesriiki. Põgenemise ohu hindamine on prognoosotsus. Kontrollida tuleb isiku väidet, et ta ei saanud EL-st lahkuda, sest Liibanoni saatkond ei väljastanud tagasipöördumiseks dokumenti. See asjaolu ei annaks samas alust saada Eestis rahvusvahelist kaitset. Dokumentide puudumine ei ole takistanud isikul ka varem liikumist ühest riigist teise. Eeltoodu põhjal on põhjendatud PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda ega oleks edasises menetluses PPA-le kättesaadav. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–4 kohaldamise eeldused on täidetud. Kohtul puudub ka veendumus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed täidaksid praegusel juhul oma eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Isiku põgenemise ärahoidmiseks puudub muu tõhus meede. Isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis muudaksid tema KPK-s kinnipidamise ebaproportsionaalseks. KPK-s viibimist ei välista ka isiku terviseseisund. Isikul puuduvad Eestis mis tahes sidemed.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 18.09.2020 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata või alternatiivselt anda PPA-le luba paigutada isik varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Halduskohus ei ole määruse tegemisel arvestanud isiku ütluste ja tegelike asjaoludega. Ebaõige on seisukoht, et isik saabus Eestisse dokumentideta, mistõttu pole kindlalt teada tema nimi, sünniaeg ja -koht ega kodakondsus, samuti tema Eestisse saabumise asjaolud. Isik on esitanud PPA-le elektrooniliselt nii passi kui ka rahvusvahelise organisatsiooni poolt väljastatud tõendi, st Palestiina ja Liibanoni passide koopiad. Dokumendi elektrooniline esitamine on võrdsustatav paberkoopiaga. Nõustuda ei saa ka sellega, et isiku Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselt perspektiivitu, kuna kaks EL-i liikmesriiki on juba keeldunud temale rahvusvahelise kaitse andmisest, ning seega on tõenäoline, et vabanduses viibides võib isik liikuda Eestist edasi mõnda teise liikmesriiki. Isik saabus Saksamaalt Eestisse teadmisega, et Eestis suhtutakse pagulastesse hästi, mistõttu esitaski ta siin rahvusvahelise kaitse taotluse ja tema edasiliikumine mõnda järgmisesse riiki on välistatud. Isiku puhul ei esine põgenemisohtu, sest ta ei saa naasta koduriiki ja tal pole põhjust Eestist lahkuda, sest mujal on tal rahvusvahelise kaitse taotlemine juba ebaõnnestunud. Isik palus halduskohtu istungil, et ta paigutataks mõnda sellisesse asutusse, kus ta saaks suhelda teiste inimestega, sest isolatsioon mõjub tema vaimsele tervisele halvasti. Halduskohus ei ole sellega arvestanud. Teiste inimestega suhtlemine on vajalik ka dokumentide hankimiseks, sest isikul puudub telefon. PPA hinnang, et välistatud ei ole isiku retsidiivne käitumine ja omavoliline riigist lahkumine, on oletuslik ja paljasõnaline. Sellist järeldust ei saa teha asjaolust, et isik lahkus Saksamaalt pärast seda, kui sai oma rahvusvahelise kaitse taotlusele eitava vastuse. Isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla ka usalduse puudumine ning KPK-sse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu ei saa välistada (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p-d 9 ja 11). Isiku põgenemise oht peab olema objektiivne ning põgenemisohu tuvastamisel tuleb vältida automaatseid järeldusi (vt Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Jääb arusaamatuks, miks ei ole isiku puhul kaalutud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isegi kui põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei ole see piisavalt suur isiku KPK-s kinnipidamiseks (vt ka Riigikohtu 16.06.2017 3(7)
3-20-1550 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13). Isik võib rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajal elada varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja täita kõiki PPA nõudmisi. Isik palub vabastada end menetlusabi korras kohtumääruse tõlkimise kulude kandmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-d 6 ja 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab PPA 19.08.2020 taotluses ja tema poolt 21.08.2020 kohtuistungil avaldatuga.
7.XX on taotlenud menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Ringkonnakohus tuvastas juba XX riigi õigusabi taotluse kohta tehtud 03.09.2020 määruses isikul vara ja sissetulekute puudumise, mistõttu on täidetud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada ka XX taotlus tõlkeabi saamiseks ning vabastada määruskaebuse esitaja kohtumääruse tõlkimise kulude kandmisest määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimist puudutavas osas. HKMS § 111 lg 4 kohaselt ei hinnata mh kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Tõlkeabi andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine. Rahvusvahelise kaitse taotluse kohaselt valdab isik emakeelena araabia keelt ja on võimeline suhtlema ka saksa keeles. Kuivõrd isiku saksa keele oskus on eeldatavasti oluliselt piiratum tema araabia keele oskusest, siis tuleb riigi kulul korraldada asjas tehtava määruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimine isiku emakeelde ehk araabia keelde.
8.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 alusel on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st isiku kinnipidamine on ainus tõhus vahend neid eesmärke saavutada. VRKS § 361 lg 2 p‐de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 4. Põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole iseseisvalt KPK-sse paigutamise alus, vaid üksnes asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 alusel KPK-sse paigutamist (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Praeguses asjas on PPA 19.08.2020 taotluses tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-des 1–4 sätestatud kinnipidamise alustele.
9.VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus tuvastada tema isik või kontrollida isikusamasust või kontrollida või välja selgitada isiku kodakondsus. Vaidlust ei ole selles, et isikul puuduvad reisidokumendid või muud isikut tõendavad dokumendid. Samas on isik väidetavalt esitanud PPA-le fotod temale väljastatud Liibanoni passist ja rahvusvahelise organisatsiooni tõendist, mille originaalid asuvad isiku sõnul välisriigis. PPA on kinnitanud dokumentidest tehtud fotode edastamist, kuid viidanud vajadusele täiendavalt kontrollida nende usaldusväärsust. Lisaks on PPA teinud päringu Euroopa rahvusvahelise kaitse taotlejate sõrmejälgede andmebaasi EURODAC ning saanud sealt kinnituse isiku väidetele, et ta on taotlenud edutult rahvusvahelist kaitset Belgias (18.12.2014) ja Saksamaal (20.07.2016). PPA väidetest ei nähtu, et PPA-l esineks põhjendatud
4(7)
3-20-1550 kahtlus selles, kas isiku ütlused oma nime, sünniaja ja -koha ning kodakondsuse kohta on tõesed. Neil asjaoludel jääb XX kinnipidamise taotlemisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 1 ja 2 tuginemine arusaamatuks. Isiku VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamist ei õigusta pelgalt asjaolu, et välismaalasel puuduvad isikut tõendavad dokumendid (nt Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus kohtuasjas C-146/14 PPU, Mahdi, p-d 72–74), vaid PPA-l peaks olema põhjendatud alus kahelda isiku esitatud andmete õigsuses ning seeläbi tema isikusamasuses või kodakondsuses, mis viitaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 3 järgi põgenemise ohule (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p 27; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1795, p 13).
10.VRKS § 361 lg 2 p 3 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus kontrollida isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslikke aluseid. PPA on viidanud üldsõnaliselt vajadusele selgitada rahvusvahelise kaitse menetluse käigus välja isiku Eestisse saabumise asjaolud, kuid ei ole täpsustanud, millises osas ta peab isiku antud ütlusi ebapiisavateks või ebausaldusväärseteks. XX peeti kinni 19.08.2020 Tallinnas ning ta selgitas PPA-le, et alustas 18.08.2020 varahommikul Saksamaalt autoga teekonda Eestisse, et taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Halduskohtu istungil lisas XX, et palus taksojuhil viia ennast politseijaoskonda, kuid taksojuht viis ta kusagile mujale, ning PPA esindaja kinnitas, et isik väitis varasemalt sama ka PPA ametnikule. Seega on isiku seletused olnud järjekindlad. EURODAC-i andmed kinnitavad isiku väiteid, et ta saabus EL-i juba 2014. a-l ja taotles esmalt rahvusvahelist kaitset Belgias, kust sai keelduva otsuse, ning seejärel 2016. a-l Saksamaal, kust sai samuti keelduva otsuse. Pärast ebaedukat rahvusvahelise kaitse taotlemist ei ole isik EL-st lahkunud, vaid elas viimased kolm aastat Saksamaal seadusliku aluseta, kuni otsustas tuttava soovitusel tulla taotlema rahvusvahelist kaitset Eestilt. Olukorras, kus isik ei väida, et tal oleks Eestisse saabumiseks või Eestis viibimiseks olnud õiguslik alus, jääb viide selle kontrollimise vajadusele ebaselgeks. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul isikut praegusel juhul kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 3 alusel.
11.VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. PPA on märkinud, et kontrollimist vajavad isiku antud ütluste tõele vastavus ja muud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, mh VRKS §-s 20, § 21 lg-s 1 ning § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine (s.o sisuliselt viitab PPA vajadusele kontrollida isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavust ja põhjendatust). Ringkonnakohus rõhutab, et reeglina viibivad rahvusvahelise kaitse taotlejad vabaduses. Kuna isiklikku osalemist ja kättesaadavust menetlustoiminguteks ei välista iseenesest see, et taotleja viibib vabaduses, siis eeldab taotleja kinnipidamine täiendavalt põhjendatud kahtlust, et kinnipidamiseta võiks isik liikuda edasi või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.4). Ainuüksi rahvusvahelise kaitse saaja staatuse aluseks olevate asjaolude ebaselgus ei ole piisav, et võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabadus. PPA peaks isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise taotlemisel selgitama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peaks ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus isikult vabaduse võtmiseks (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 25).
12.VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse muu hulgas VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud
5(7)
3-20-1550 teisest EL-i liikmesriigist. Seejuures näevad VRKS § 36 lg 2 ja VSS § 6 ette üksnes asjaolud, millest mõni peab põgenemisohu jaatamiseks vältimatult esinema, kuid selle ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 16; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16).
13.PPA 19.08.2020 taotluses ei ole XX põgenemise ohtu seostatud selgelt ühegi VRKS § 361 lg 21 või VSS §-s 68 loetletud asjaoluga, kuid taotluse põhjendustest nähtuvalt on kahtlust isiku pakku minemises põhjendatud elukoha ja dokumentide puudumise ning varasema retsidiivse käitumise jätkumise võimalusega (st isik ei naasnud pärast Saksamaalt keelduva otsuse saamist koduriiki, vaid esitas Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse). Põgenemisohtu ei saa järeldada isikul elukoha ja dokumentide puudumisest, mistõttu on need PPA põhjendused asjakohatud. VRKS § 29 lg 1 p 1 võimaldab PPA-l järelevalvemeetmena kohaldada muu hulgas kohustust elada kindlaksmääratud kohas, sh varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Olukorras, kus XX on varem edutult taotlenud rahvusvahelist kaitset nii Belgias (2014) kui ka Saksamaal (2016), võiks tema puhul põhimõtteliselt esineda VSS § 68 p-s 1 sätestatud asjaolu (s.o isik ei ole määratud tähtajaks lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigist), kuid asjas puuduvad andmed, et isikule oleks tehtud Belgias või Saksamaal lahkumisettekirjutus, mille ta on jätnud täitmata. Samuti ei ole andmeid selle kohta, et isik oleks loata lahkunud määratud elukohast või teisest EL-i või Schengeni konventsiooni liikmesriigist (VRKS § 361 lg 21, VSS § 68 p 9). Kuna isik oli väidetavalt ka Liibanonis põgenik, ei saa välistada, et Liibanoni saatkond Berliinis keeldus talle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide väljastamisest. Kuigi isiku enda ütlustest nähtuvalt on ta tegelenud nn asylum shopping’uga ehk valinud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks endale sobivamat EL-i liikmesriiki, ei õigusta see iseseisvalt tema KPK-sse paigutamist. PPA tõenditest ja isiku ütlustest ei nähtu, et ta oleks Belgiast või Saksamaalt lahkunud enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamist (st poleks olnud menetlejale kättesaadav). Seega ei saa XX varasem käitumine õigustada tema kinnipidamist eesmärgiga tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuleviimiseks. Ehkki võib nõustuda, et varasemate korduvate keeldumiste tõttu ei ole alust hinnata rahvusvahelise kaitse taotlust perspektiivikaks, ei saa selline hinnang olla eraldiseisvaks kinnipidamise aluseks.
14.XX puhul ei esine ka muid VSS §-s 68 sätestatud põgenemisohule viitavaid asjaolusid. Ringkonnakohus märkis juba eespool, et PPA ei ole põhjendanud kahtlust taotleja isikusamasuses või kodakondsuses (VSS § 68 p 3). XX ei ole Eestis viibimise ajal sõna ega teoga väljendanud soovimatust lahkumiskohustust täita, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus peaks jääb rahuldamata (VSS § 68 p 6). Isiku suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu (VSS § 68 p 7) ning teda ei ole peetud kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu (VSS § 68 p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus nr 3-20-1360, p 9). Kokkuvõttes ei järeldu PPA taotluses märgitud asjaoludest piisavalt suurt isiku põgenemise ohtu, et välistada tema puhul VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise tõhusus.
15.Kuigi PPA ei ole tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-des 5–7 nimetatud kinnipidamise alustele, siis kuivõrd kohus on pädev andma olemasolevate asjaolude alusel kinnipidamiseks loa ka sellise sätte alusel, millele loa taotlemisel selgelt ei viidatud (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 13), märgib ringkonnakohus, et XX kinnipidamist ei saa põhjendada ka neil alustel. Olukorras, kus isik esitas esimesel kokkupuutel PPA-ga koheselt rahvusvahelise kaitse taotluse, ei saa järeldada, et taotlus oleks esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, mistõttu ei oleks kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–16; Tallinna Ringkonnakohtu
6(7)
3-20-1550 14.09.2020 määrus nr 3-20-1275, p 15). PPA 19.08.2020 taotluses ei ole välja toodud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust XX kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks või VRKS § 361 lg 2 p7 alusel isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruses (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) sätestatud korras.
16.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 määruse. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab PPA 19.08.2020 taotluse rahuldamata. XX tuleb KPK-st viivitamatult vabastada ja vajadusel kohaldada tema suhtes VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid.
17.XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi 02.10.2020 taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.