XX ja YY kaebus Keskkonnaameti 10.01.2020 nõusoleku andmisest keeldumise (kiri nr 7-9/19/20181-2) õigusvastasuse tuvastamiseks ja Keskkonnainspektsiooni Harjumaa büroo 19.02.2020 ettekirjutuse nr 296 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – XX ja YY, lepinguline esindaja Merike Roosileht Vastustajad – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Väino Linde ja Ulrika Tambur, ning Keskkonnainspektsioon, volitatud esindajad Maiu Paloots, Mareile Michelson ja Maret Vildak
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 11.09.2020 Tallinnas üleminekuga kirjalikku menetlusse
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.11.2020. a.
1.Keskkonnainspektsioon (KKI) tegi 19.02.2020 XXle ja YYile ettekirjutuse likvideerida Harju maakonnas Kuusalu vallas Hara külas Metsa maaüksusel Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis metsamaa kõlvikul olevad ehitised (varikatusega saviahi, penoplastiga soojustatud maa-alune ehitis, jalgrattakuur, pesumaja/käimla ja saun). Ettekirjutuse kohaselt asub Metsa kinnistu Lahemaa piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspargi kaitseeeskirja (edaspidi eeskiri) kohaselt on piiranguvööndis ehitiste püstitamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Keskkonnaamet (KeA) kui valitseja ei ole 10.01.2020 nõusolekut andnud tulenevalt KeA 04.05.2017 e-kirjast ja 03.07.2017 kirjast nr 7-9/17/3854-2 (kaebajate 21.03.2020 seisukoha lisa 7, dtl 49-55). KeA viitas oma 25.09.2013 e-kirjale, kus selgitas kaebajale, et KeA-l ei ole võimalik anda nõusolekut kavandatud ehitustegevusele (kahe pereelamu kavandamine koos seminarikeskuse ja majutusonnidega), kuna valdavalt on ehitised kavandatud metsamaale, mis ei ole kooskõlas rahvuspargi metsa kaitse-eesmärkidega. Ka uude asukohta paigutamisel on iga ehitise püstitamiseks 1(11)
vaja eraldi KeA nõusolek. Ehitised on püstitatud ebaseaduslikult ja KeA ei näe võimalust ehitiste alles jätmiseks. Omanike selgituste kohaselt on hooned ehitatud 2016/2017. aasta sügisel ja talvel, v.a saunamaja, mille ehitamisega alustati 2014. a suvel. Isik selgitas, et on 11.11.2013 saanud heakskiidu KeA-lt oma soovile arendada Metsa kinnistut ja soovitused ehitiste paiknemise ning suuruse osas. Hooneid oleks võimalik seadustada õueala suurendamisega. KeA on asunud seisukohale, et metsamaale ei saa ehitised jääda ja ehitiste jaoks on vajalik nõusolek. KeA on nõus õuemaa lähedal püstitatud väliköögi säilimisega. Ehitiste likvideerimine ei ole isikutele liialt koormav. Avalik huvi kaalub üle isikute huvi, kuivõrd ehitiste likvideerimisega oleks tagatud õiguskord ja seadusest tuleneva keelu järgimine.
2.XX ja YY esitasid 20.03.2020 halduskohtule kaebuse Keskkonnainspektsiooni Harjumaa büroo 19.02.2020 ettekirjutuse nr 296 tühistamiseks ning täiendasid kaebust hiljem nõudega tuvastada Keskkonnaameti 10.01.2020 nõusoleku andmisest keeldumise (kiri nr 7-9/19/20181-2) õigusvastasus. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajad taotlesid 19.03.2013 projekteerimistingimuste väljastamist 2 üksikelamule, seminarikeskusele, 5 savimajale, väliköögile, saunale, kuurile, loomalaudale, keldrile ja tiigile. KeA teavitas 11.11.2013, et kavandatu elluviimine ei takista Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärkide saavutamist ning peavad võimalikuks hoonete paigutamist kinnistu looduslikele lagealadele ja metsahäiludesse. Sama kinnitas ka KeA ametnik Andres Järv. Kaebajatele anti luba 42 m2 suuruse abihoone ehitamiseks 80 m kaugusele õuemaast (lisa 6). KeA kinnitas 30.06.2014 vastuskirjas, et taotletav tegevus ei ole vastuolus kaitsealal kehtiva kaitsekorraga ning kooskõlastas väikeehitise eskiisi täiendavate tingimusteta.
2.KeA on pidanud võimalikuks ehitiste püstitamist metsamaale. Väliköök on seega seaduslikult püsititatud metsamaale, mille osas on KeA hiljem asunud seisukohale, et see on püstitatud ebaseaduslikult. 03.07.2017 kirjas asub KeA seisukohale, et saun ei ole püstitatud ebaseaduslikult, samas asub seisukohale, et saun tuleb likvideerida. Seega on KeA seisukohad vastuolulised. Kui on antud võimalus säilitada väliköök metsamaa kõlvikul, on võimalik säilitada ka teisi ehitisi. Põhjendamatu on nõuda ehitiste likvideerimist, kui KeA on andnud nende püstitamiseks nõusoleku juba 11.11.2013. KeA ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik metsamaa kõlvikule püstitatud ehitis seadustada. Kinnistule ei ole kaitsealuseid liike, kaitstavaid elupaiku või koosluseid. Hoonete lammutamine ei taga elupaikade taastamist. KeA nõusolekul on võimalik muuta kõlviku piire nii, et likvideeritavad ehitised ei jää metsaalale. Metsamaa kõlviku piirid ei vasta reaalselt eksisteerivale olukorrale. Saun, välikäimla ja saviahju varjualune ehitati oma kohale praktilistel kaalutlustel, kuna seal oli olemasolev autotee, võimaldades suuremat privaatsust elumajale. Hooned on ehitatud ainult looduslikest ja taaskasutatud materjalidest.
3.Ettekirjutuses ei ole põhjendatud, milles seisneb inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju. Kaebajatele tekkiv varaline kahju on suurem kui avalik huvi. KeA tuvastas ehitised juba 2017. aastal, kuid ettekirjutus tehti ligikaudu 3 aastat hiljem. Sellest saab järeldada, et ehitistest ei tulene keskkonnaohtu. Hoonete rajamisse suunatud töötunnid ei ole tagasipööratavad ega korvatavad. Arvestada tuleb ka COVID-19 mõju ärile ning pärast ehitiste likvideerimist ei ole kaebajatel võimalik järgmisel aastal oma äritegevusega jätkata.
3.Keskkonnainspektsioon (KKI) palub kaebuse jätta rahuldamata. Kaitseala valitseja arvamus on järelevalveasutusele siduva tähtsusega ja Keskkonnainspektsioonil puudub õigus ettekirjutuses kaalutleda Keskkonnaameti seisukoha üle. Keskkonnainspektsioon on kaalunud ettekirjutuse koostamisel kaebajate huvi ehitiste alles jätmise vastu, kuid leidnud, et ebaseaduslikult teostatud erahuvi ei saa prevaleerida seaduspärase avaliku huvi ees. Keskkonnaamet (KeA) palub kaebuse jätta rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri” § 23 lg 1 p 1 alusel on keelatud hoonete püstitamine metsamaal. Seega ei ole võimalik LKS-st ja kaitse-eeskirjast tulenevalt anda kaitseala valitseja 2(11)
nõusolekut sh tagantjärgi nõusolekut hoonete ehitamiseks või seadustamiseks metsamaal. Ehitiste seadustamine on antud juhul vastuolus nii looduskaitseliste kui ka kultuuripärandiliste kaitseeesmärkidega. Ka õigeaegselt taotledes ei oleks kaebajatele ehitiste püstitamiseks nõusolekut antud. Seega on keskkonnaameti menetlustoiming õiguspärane nii formaalselt kui ka sisuliselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus parandab kohtuasja pealkirjas ja asjas läbivalt kajastatud ettekirjutuse numbri, nagu KKI istungil viitas. Korrektne number on 296. Eeltooduga ei muutu vaidluse sisu. KeA on asjas vaielnud vastu oma rollile vastustajana ning menetlustoimingu vaidlustamisele. Kohus küsis istungil vastustajalt selgitust ja jääb ka sellest tulenevalt oma eelneva seisukoha juurde (vt 18.05.2020 määruse p 2). Looduskaitseseaduse (LKS) § 21 lg 1 ja § 14 lg 1 ning eeskirja § 23 koosmõjus ei ole piiranguvööndis lubatud ehitada ilma KeA nõusolekuta. Enne ehitiste likvideerimist tuleb kaaluda nende seadustamist. Seadustamine on käesoleval juhul võimalik üksnes KeA nõusolekul. Ehitiste korral, mis ei asu looduskaitsealal, saab kohalik omavalitsus korraga kaaluda nii seadustamist kui ka lammutamist. Piiranguvööndis asuvate ehitiste korral on seadustamiseks vajalik KeA nõusolek, samas likvideerimise saab otsustada KKI. Seega on KeA 10.01.2020 kiri menetlustoiming HKMS § 45 lg 3 mõttes, mis on vältimatult tinginud kaebajate õigusi rikkuva ettekirjutuse andmise. KeA ja KKI ühendamisel 2021. aastast kaovad sellised kahe asutuse kõrvuti pädevused ühe küsimuse lahendamisel. KeA 10.01.2020 kiri on käesolevas asjas menetlustoiminguna lõplik keeldumine, kuid kuna see viitab KeA varasematele, 04.05.2017 ja 03.07.2017 seisukohtadele, saab kohus lugeda neid põhjendusi lõpliku keeldumise osana.
5.Kohus peab esmalt vajalikuks peatuda KKI pädevuse teemal halduspraktika selguse huvides. Vaidlustatud ettekirjutuses on tuginetud pädevusnormidena LKS § 702 lg-le 1, mis annab KKI-le LKS järgimise suhtes riikliku järelevalve pädevuse; ning KorS § 28 lg-le 1, mis annab üldise volituse panna avaliku korra eest vastutavale isikule ohu või korrarikkumise korral ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. Kohus leiab, et ettekirjutuse andmisel tulnuks peamiselt lähtuda EhS § 130 lg-st 5, mis sätestab, et KKI teostab riiklikku järelevalvet ehitiste keskkonna- ja looduskaitselise kasutamise ning ehitisele esitatavate keskkonnakaitse- ja loodusressursside kasutamisega seotud nõuete üle kaitsealal. Samuti leiab kohus, et ehitiste lammutamise korral tuleb erinormina lähtuda EhS § 132 lg-st 3, mis sätestab, et korrakaitseorgan otsustab ehitise lammutamise eelkõige, kui ehitis ei vasta ehitisele esitatavatele nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht (p 1) või ehitise ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada (p 2). Samas on Tartu Ringkonnakohus 19.01.2017 otsuses nr 3-16-1243 p-s 12 leidnud, et EhS § 132 lõikes 3 sätestatud lammutamise eeldused on sõna „eelkõige“ tõttu näitlikud, mistõttu on haldusorganil lammutamisettekirjutuse tegemisel avar kaalutlusruum. Kohus leiab, et EhS sätetele viitamata jätmine ei too kaasa ettekirjutuse õigusvastasust, kui asjakohased sätted olid ettekirjutuse andmise ajal olemas ja ettekirjutuse sisu on sätetega kooskõlas.
6.Vaidlustatud ettekirjutusest, 23.05.2017 objekti kontrollimise protokollist, kaebajate ja KKI esitatud hoonete plaanide (kaebajate 21.03.2020 lisa 10, dtl 57 ja 11.09.2020 plaan, dtl 435; KKI 3(11)
01.06.2020 lisa 6, dtl 299) ja istungil esitatud selgituste (istungil 11:21:31) kohaselt on vaidlusalused objektid järgmised: - suitsuahju/pitsaahju sarnane ehitis koos varjualusega – ka „abihoone nr 5“, püstitatud oktoobris 2016, ~3x4 m (=12 m2); - maa-alune keldri sarnane ehitis – ka kaardil „mahuti“, ehitatud jaanuaris 2017, ~2,23*2,24m (=5 m2); - saun – ka „abihoone 1“, ehitamist alustati 2014. aasta suvel, ~8,6*6,1m (=52,46 m2); - jalgratta varjualune/rattakuur - ka „abihoone 3“, ehitatud veebruaris 2017, ~3,8*8m (=30,4 m2); - pesumaja/käimla sarnane ehitis – ka „abihoone 2“, ehitatud veebruaris 2017, ~7,6*4,8m= (36,48 m2). Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlustatud ehitised asuvad Metsa maaüksuse metsamaa kõlvikul (vt viidatud kaardimaterjal). Metsamaa kõlvikul asumine nähtub ka Maa-ameti kaardiserverist. KeA ei ole andnud Maa-ametile nõusolekut õuemaa kõlviku suurendamiseks (06.09.2019 kiri nr 79/19/10361-6, KeA 29.04.2020 lisa 3, dtl 229-232), tuginedes LKS § 14 lg 1 p-le 1. Maa-amet on 24.10.2019 vastuskirja nr 8-3/19/13859-2 lisas 1 (kaebajate 27.05.2020 lisa 14, dtl 274) täpsustanud kõlviku piiri, millest samuti nähtub, et vaidlusalused hooned asuvad siiani metsamaa kõlvikul. KeA on 03.07.2017 kirjas ka selgitanud, et metsamaa kõlvik võib kuuluda maa koosseisu sõltumata maa sihtotstarbest ja ükski sihtotstarve, sh elamumaa oma, et välista kinnistul metsamaa kõlviku olemasolu. Samuti ei muutu kõlvik puude raiumisega, vaid muutub puistu arenguklass. Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui kaebajad on ise metsamaal puid maha võtnud, ei muutu sellest metsamaa kõlvik õuemaa kõlvikuks. Kohus märgib, et objektidena tuleb eristada pesumaja/käimlat (ka abihoone 2) suurusega üle 30 m2, mis asub kaebajate õuemaast ja ka saunast põhjas (vt protokolli lk 6) ning välikäimlat mõõtmetega 1,6x1,7 m2 (vt protokolli lk 13), mis asub KKI 01.06.2020 lisa 6 kohaselt õuemaast lõunas. Esimene on likvideerimise ettekirjutuse objektiks ja teist on KeA pidanud võimalikuks säilitada. Seega ei ole vastustajate seisukohad käimla osas olnud ka vastuolulised ega eksitavad.
7.Kohus nõustub vastustajatega, et ehitised on püstitatud ilma õigusaktides nõutava KeA nõusolekuta. Juba LKS § 14 lg 1 p-dest 6-8 tuleneb kohustus saada KeA nõusolek nii projekteerimistingimustele, ehitusloale kui ka ehitusteatisele. Eeskiri on vastu võetud 19.02.2015, kui kehtis veel ehitusseadus1. Ehitusseadus eristas ehitusloa alusel ehitamist ning väikeehitisi ehk kuni 60 m2 ehitisealuse pinnaga ehitisi. Eeskirja § 7 p 4 aga sätestab, et kaitsealal on keelatud anda nõusolekut ka väikeehitise ehitamiseks. Seega tuleb eeskirja tõlgendada nii, et ka EhS lisa 1 kohaselt teatamiskohustuseta ehitiste korral tuleb saada KeA nõusolek. Samale seisukohale asus ka KeA istungil (11:39:16). Kohus märgib veel täiendavalt, kuigi see ei ole asjas vaidluse all, siis kuni 20 m2 ehitise püstitamine ilma teavitamata on lubatud üksnes elamute ja selle teenindamiseks vajalike hoonete puhul (EhS lisa 1). Kaebajad on ise kinnitanud, et tegelevad kinnistul äritegevusega ehk sisuliselt majutusteenuse pakkumisega. Majutushooned on aga mitteelamud2, mille püstitamine või rajamine nõuab EhS lisa 1 kohaselt sõltumata suurusest minimaalselt ehitisteatist. Samuti on vajalik sama lisa kohaselt minimaalselt ehitusteatis kõikvõimalike rajatiste korral. Ka elamut teenindavate hoonetena vajaksid minimaalselt ehitisteatist pindala alusel nii saun kui ka pesumaja/käimla.
8.Kaebajad leiavad, et nende tegevusele on nõusolek antud juba 2013. aastal, kui nad taotlesid projekteerimistingimusi. Kohus selgitab esmalt, et projekteerimistingimused, ka ehitusseaduse
https://www.riigiteataja.ee/akt/129062014013, kehtiv kuni 30.06.2015. Vt majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu“ lisa 1 kood 12110 jj.
4(11)
kehtivuse ajal, olid konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused lähtuvalt planeeringutest ja muudest maakorraldust korraldavatest dokumentidest (ehitusseaduse § 19 lg 3). Nagu nimetus ütleb, annavad need lähtetingimused projekteerimiseks, küll aga mitte loa ehitamiseks. Näitlikuna võidakse projekteerimistingimustes kindlaks määrata lubatav hoonestusala, maksimaalne pindala, kõrgus jne. Nende tingimuste alusel projekteeritakse alles konkreetne hoone kindla asukoha, kõrguse, korruselisusega jne. KeA nõusolek on nõutav iga sammu juures, alates planeeringust kuni ehitamiseni.
9.Kohtule ka ei nähtu, et kaebajatele oleks 2013. aastal antud nõusolek vaidlusaluste ehitiste püstitamiseks metsamaale. Võimaliku nõusoleku olemasolu on oluline selleks, et hinnata kaebajate õiguspärast ootust, sh LKS § 14 lg-st 4 sõltumatult, kui nõusoleku andjaks on KeA ise. Kaebaja taotles 19.09.2013 projekteerimistingimusi elamu rajamiseks (kaebajate 20.03.2020 lisad 2 ja 3, dtl 15-20). Koos taotlusega küsis kaebaja KeAlt põhimõttelist seisukohta kinnistu arendamise kohta nii, et kinnistule on planeeritud 2 üksikelamut, seminarikeskus, 5 savimaja, väliköök, saun, kuur, loomalaut ja kelder, kokku 13 hoonet. Kaebajale on vastatud 25.09.2013 kirjaga (KeA 01.06.2020 lisa 9, dtl 332-333), et KeA-l ei ole võimalik anda nõusolekut kaebaja taotletavale ehitustegevusele, kuivõrd elamuehitus ei saa toimuda metsakoosluse vähenemise arvelt ning kokkuvõtlikult Lahemaal metsa ei ehitata. Vastaja märkis ka, et ei kujuta ette, kuidas vähemalt 12 ehitist, tiik, põllumaa ja kommunikatsioonid on võimalik valdavalt puudega kaetud alale mahutada nii, et metsakoosluse seisundit ei kahjustata. Kaebajad on lugenud nõusoleku kinnistu arendamiseks välja KeA 11.11.2013 kooskõlastuskirjast nr 14-4/13/24466-2 (kaebajate 20.03.2020 lisa 4, dtl 21-22). Kirjas on sedastatud, et kinnistul ei asu kaitstavaid liike, elupaiku või koosluseid. Endisaegse taluhoonestuse taastamine ja väljaarendamine ei ole vastuolus Lahemaa kaitsekorraga. Juhinduda tuleb hoone hulga ja parameetrite valikul Hara küla põlistaludele iseloomulikust. Ühel krundil on lubatud üks elamu. Taluõuel võib olla üks suurem abihoone, väiksemad abihooned tuleb kavandada väikeehitisena. Vältida tuleb elujõuliste puude kahjustamist, kuid KeA peab võimalikuks hoonete paigutamist kinnistu looduslikele lagealadele ja metsahäiludesse. Kinnistule on antud 28.11.2013 projekteerimistingimused (PT; 11.09.2020 asja juurde võetud dokument, dtl 451-453) järgmiste tingimustega:
7.Projekti eesmärk: üksikelamu rekonstrueerimine ja laiendamine, tehnovarustuse projekteerimine, kinnistule olemasoleva elamu ja juurde projekteeritavate abihoonete (seminarikeskus, väliköök, saun, kuur, loomalaut, kelder, viis 20m2 ehitisealuse pinnaga metsaonni) baasil turismitalu planeerimine. Kinnistule tiigi planeerimine.
8.Arhitektuursed ja ehituslikud nõuded: projekt koostada arhitektuurselt sobivana olemasolevasse keskkonda. Arhitektuursete lahendite näidised leiate Keskkonnaameti kodulehel http://www.keskkonnaamet.ee/lahe/loodus/arhitektuurivoistlus/kataloog-2/. Abihoonete paigutus peab lähtuma kesksest õuealast, paigutus võib olla nii korrapärane kui ebakorrapärane. Hooned projekteerida kinnistu looduslikele lagealadele ja metsahäiludesse. Projektlahendus kooskõlastada vallavalitsusega eskiisi staadiumil.
10.Koos ehitusprojektiga esitada kinnitamiseks krundi planeering –asendiplaani leht, kus on ära näidatud krundile jäävad siseteed, parkimise lahendus omal krundil, prügikonteineri asukoht, iluaed, väikevormid ning hoonete ja teede kõrguslik sidumine. 14.1 hoonestaja kohustub mitte alustama ehitust ehitusloata;
16.Projekt kooskõlastada Keskkonnaametiga /.../.
18.Projekteerimistingimused kehtivad kaks aastat, taotlus projekteerimistingimuste pikendamiseks tuleb huvitatud isikul esitada hiljemalt 30 päeva enne kehtivusaja lõppemist.
5(11)
Nimetatud PT-st ei tulene nõusolekut vaidlusaluste hoonete ehitamiseks konkreetsetesse kohtadesse metsamaal. Kaebajad ei ole esitanud projekti, eskiisi ega asendiplaani, kust iga hoone asukoht nähtuks ja millele oleks olnud võimalik anda nõusolek. Hooned pidid lähtuma kesksest õuealast ning need tuli projekteerida looduslikele lagealadele ja metsahäiludesse. PT sätestab keelu mitte alustada ilma ehitusloata. PT kehtivus lõppes 28.11.2015 ehk vähemalt 4 hoonet on ehitatud pärast PT kehtivuse lõppu. Kokkuvõttes ei anna PT õigust püstitada mistahes selles nimetatud ehitist kogu kinnistu raames ükskõik kuhu, vaid selleks tuleb läbida asjakohane menetlus.
10.KeA on ka selgitanud, et ehitiste seadustamine on võimalik vaid juhtudel, kui ehitise püstitamine oleks olnud võimalik seadusandlust järgides. Seega ei ole KeA lähtunud üksnes sellest, et ehitiste püstitamiseks puudus nõusolek, vaid on lähtunud ka sellest, et õigeaegselt taotledes ei oleks KeA kaebajatele nõusolekut andnud.
11.Käesolevas asjas ei ole vaidluse all kaitse all oleva liigi, elupaiga või koosluse kaitse. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk on ohustatud liikide kaitsest laiem. Eeskirja § 1 lg 1 p 1 sätestab, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk on kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sealhulgas maastikuilmet, pinnavorme, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku, loodus- ja pärandkultuurmaastikke, maastiku üksikelemente, põllumajanduslikku maakasutust ja traditsioonilist rannakalandust, tasakaalustatud keskkonnakasutust, piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise. Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse (§ 18 lg 2).
12.KeA 03.07.2017 kirjas on tuginetud likvideerimise osas kolmele kaalutlusele:
1.Maaüksuse metsamaa kõlvikule on hoonete püstitamine keelatud.
2.Rajatiste otstarvet (saviahi, soojustatud maa-alune rajatis, jalgrataste varjualune) arvestades peavad need asustusstruktuuri kaitseeesmärgist lähtuvalt moodustama ühtse tervikliku kompleksi elamuga ja sellest tulenevalt asuma elamu juures õuemaal. Metsamaale rajatiste ehitamine peab olema põhjendatud, nt liinirajatised ja teed, mille ehitamisel lähtuvalt ehitiste iseloomust ei ole alati võimalik vältida metsamaale ehitamist. Tegemist ei ole rajatistega, mis vältimatult tuleb ehitada metsamaale.
3.Ehitised ei ole kooskõlas ka piirkonna ehitustraditsioonidega hoonete arhitektuurse lahenduse ja materjalikasutuse poolest. Eeskirja § 23 lg 1 p 1 sätestab üheselt, et piiranguvööndis on keelatud hoonete püstitamine metsamaale. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis (EhS § 3 lg 2). KeA 03.07.2017 kirja lk-l 6 on käsitletud saviahju, maa-alust rajatist ja jalgrataste varjualust rajatisena, millest saab järeldada, et sauna ning pesuruum/välikäimlat tuleb käsitleda hoonetena. Nende vastavus hoone tingimustele on ilmselge ka pildimaterjalist (KKI 29.04.2020 lisa 1, dtl 135-136). Hoonete ehitamine metsamaale on üheselt keelatud ning selles osas ei ole võimalik teha ka KeA loal erisust. Metsamaale hoonete ehitamise keelu osas on KeA 03.07.2017 kirja lk-l 2 sisuliselt lähtunud eeskirja seletuskirjast3. Samas seletuskirjas on ka selgitatud, et metsamaale hoonete ehitamise keeld on vajalik loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks. Kui pidada silmas liike, geneetilist materjali ja ökoloogilisi protsesse, on globaalselt metsades kõige suurem bioloogilise mitmekesisuse tase. Hoonete püstitamine hävitab elupaigad ja nende taastumine pole enam võimalik. Projekteerimistingimuse punktis 8 ei ole välistatud hoonete projekteerimist looduslikele lagealadele või metsahäiludesse. Vastustaja selgitas istungil, et ehitamiseks tingimuste seadmine võib LKS § 14
lg-st 3 tulenevalt lähtuda ka asupaigast. Häilu lagendik on rohkem samblasem, seal on paremad valgustingimused. Praegu on hooned juba püsititatud ja maapind ära rikutud ning enam ei saa aru, mis seal olla võis varasemalt olla. Võraprojektsioonist lähtuvalt seal häilusid pole ning laias laastus võib öelda, et häil on koht, kus puuvõrad kokku ei puutu, ja võraprojektsioonist lähtuvalt seal häilu pole (istungil 12:07:11). Metsahäil on puistu võrastikus olev väike tühik (Ø umbes 25–50 m), mis tekib peamiselt eelküpses, küpses või üleseisnud metsas tormikahjustuse või üraskirüüste tagajärjel, aga ka puude väljalangemisest või rühmiti väljaraiumisest.4 Kohtule ei nähtu, et vaidlusalused ehitised oleksid püstitatud lagendikele või häiludesse, sh kaebaja esitatud satelliitpilti kajastavalt kaardilt (kaebajate 21.03.2020 lisa 10, dtl 59). Võrdlusena märgib kohus, et Maa-ameti kaardiserverist mõõdetuna on kaebajate õueala ligikaudu põhjast lõunasse ja idast läände mõlemal juhul ligikaudu 50 meetrit lai. Alale, kuhu kaebajad vaidlusalused hooned püstitasid ei nähtu puudeta lagendikku, mis oleks läbimõõdult kaebajate õuealast ligikaudu kaks korda väiksem (50/2=25). Seega ei saa järeldada ka, et kaebajad oleksid oma ehitised paigutanud lagendikule või häilu. Eeskirja § 23 lg 2 p 2 lubab Lahemaa piiranguvööndis ehitisi püstitada KeA nõusolekul. Siinkohal tuleb arvestada ka lg-s 1 sätestatud keeldu, mis tähendab, et KeA saab lubada ehitisi (s.o hooneid ja rajatisi) üksnes väljapool metsamaad ning metsamaal üksnes rajatisi. KeA on leidnud, et rajatised on metsamaal lubatud üksnes siis, kui nende iseloomust lähtuvalt ei ole võimalik vältida metsamaale ehitamist (teed ja kommunikatsioonid). Elamuga õuemaal ühtse tervikliku kompleksi loomine on kooskõlas ka PT punktis 8 tooduga (abihoonete paigutus peab lähtuma kesksest õuealast). Saviahi, kelder ja jalgrataste varjualune ei ole oma olemuselt rajatised, mis peaksid asuma elamust eemal. Asjas ei oma tähtsust see, et hoonete paigutamine metsamaale oli otstarbekas, võimaldades ka privaatsust ning äritegevuse pereelust eraldamist. Kinnistu arendamisel tuleb arvestada olemasolevate piirangutega, sh keeluga püstitada ehitisi metsamaale. Kui kinnistul oleva õuemaa suurus ei võimalda pereelu ja äritegevuse soovitud ulatuses lahushoidmist, tuleb kas leppida tegevuste ühendamisega või ühest tegevusest loobuda. Tegemist ei ole asjakohase kaalutlusega, millega vastustajad pidanuks asjas arvestama. Kaebajad ei ole sisuliselt vastu vaielnud, et ehitised ei ole kooskõlas piirkonna ehitustraditsioonidega. KeA 03.07.2017 kirjas (lk 6) on selgitatud, millised on Hara küla traditsioonilised hooned. Ilmselge visuaalne erinevus kaebajate püstitatud ehitiste ja samas piirkonnas tavapäraste ehitiste vahel ilmneb vaatluse protokollide ja vastustaja esitatud pildimaterjali (KKI 29.04.2020 lisa 1, dtl 132-142 ja KeA 03.09.2020 lisa 2, dtl 388-396) võrdluses. Kohus nõustub, et tegemist ei ole samale piirkonnale iseloomuliku arhitektuuriga, mis on samuti Lahemaa rahvuspargis kaitse all. Arhitektuurilistele näidistele on viidatud ka PT punktis 8, millega kaebajatel oli seega võimalik tutvuda. Asjas ei ole oluline see, et kaebajad on kasutanud üksnes looduslikke ja taaskasutatud materjale, kui need oma omadustelt ei sobitu olemasolevasse pärandkultuurimaastikku ja taluarhitektuuri.
13.Kaebajad leiavad, et kõlviku piire on võimalik muuta ja sellega tagada ehitiste seaduslikkus. Kõlviku muutmine on eraldi haldusmenetlus, mille tulemust ning KeA keeldumist ei ole kaebajad vaidlustanud. LKS § 14 lg 1 p 1 sätestab, et kaitsealal ei või ilma KeA nõusolekuta muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet. Normi eesmärgiks on ilmselgelt, et kinnistu omaniku faktilise tegevusega ei oleks võimalik loodusväärtust kajastavat kõlvikut asendada muu, näiteks õuemaa kõlvikuga, ning sellega sundida avalikku võimu loodusväärtuse kaotamisega leppima ja ehitisi seadustama. KeA on ka selgitanud, et kõlvik ei muutu puude raiumisega, vaid muutub puistu arenguklass. Kohus leiab, et ka juhul, kui faktiliselt kinnistu omanik asendaks metsamaa muu maaga, näiteks harides või kaevates kõik üles või asetades maapinnale ulatuslikult tehismaterjali, muudaks sellise tegevuse tulemusel kõlviku muutmine loodus- ja pärandkultuuriväärtuste kaitsmise võimatuks. Tegemist ei ole karistava, vaid olukorda taastamisele suunava meetmega.
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/h%C3%A4il1
7(11)
Eeltoodust ei ole ka oluline, kas metsamaa kõlviku piirid vastavad tegelikule olukorrale. Ettekirjutuse andmise ajal kehtinud piirid on kajastatud mh Maa-ameti 24.10.2019 kirja lisas toodud kaardil (kaebajate 27.04.2020 lisa 14, dtl 274) ning sellest tulenevalt on selge, et ettekirjutuses toodud ehitised asuvad jätkuvalt metsamaal ja sama ala oli metsamaaks ka 2014. aastal (vrdl 03.07.2014 kirjaliku nõusoleku lk 11, 11.09.2020 asja juurde võetud dokument, dtl 464). Kaebajate vahepealne avaldus kogu vaidlusaluse metsamaa asendamiseks õuemaaga (vt 06.09.2019 kirja lisa 1, KeA 29.04.2020 lisa 4, dtl 121-122) viikski selleni, et faktilise tegevusega on võimalik ilma KeA nõusolekuta seadustada LKS ja eeskirja eesmärkidega vastuolus olev tegevus. Kohus kordab, et kaebajad ei ole Maa-ameti ega KeA keeldumist kõlvikute muutmise osas vaidlustanud ja tegemist oli vaidlustatud ettekirjutuse andmise ajal aluseks oleva kehtiva andmestikuga.
14.Kaebajad leiavad, et nende õigused kaaluvad üles vajaduse ehitised likvideerida. Kohus sellega ei nõustu. Asjas ei ole võimalik arvestada COVID-19 levikust tulenevat mõju äritegevusele, kuivõrd kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kohtule ei nähtu ja kaebajad ei väida, et enne ettekirjutuse tegemist pidi vastustajale olema teada käesoleva aasta kevadest alates levinud viiruse mõju mh ettevõtete majandustegevusele. KeA on 03.07.2017 kirjas tuginenud ka LKS § 14 lg-le 4, mis sätestab, et kui sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusi ei esitatud kaitstava loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. Õiguspärane ootus on põhiseadusega kaitstav väärtus. Ehitiste lammutamise või likvideerimise asjades ei ole välistatud ebaseadusliku ehitise seadustamist isegi siis, kui see täielikult kõigile seaduse nõuetele ei vasta, kuid isikule tekkiv kahju on suurem kui lammutamisest saadav kasu. LKS § 14 lg-le 4 sarnane norm on ka sama seaduse § 38 lg-s 9. Riigikohus on leidnud 30.11.2010 otsuse nr 3-3-1-63-10 osas IV, et LKS § 38 lg 9 põhiseaduspärasust ei ole vaja kontrollida, kui isiku usalduse kaitse on välistatud HMS § 67 lg 4 p 5 alusel, mis sätestab, et isik ei saa tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Kohus leiab käesolevas asjas, et nimetatud normi tuleb käsitleda laiemalt õiguspärast ootust sisustavana ehk isik ei saa tugineda oma tegevuse alusel loodu säilimise ootusele, kui ta oli oma tegevuse (ehitamise) õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu. KeA ja KKI on läbivalt rõhutanud seda, et kaebajatel ei olnud oma ehitustegevuse jaoks nõusolekut ja metsamaale ehitamine ei ole lubatud. Kinnistule kehtestatud PT kohaselt, millele kaebajad on nõusoleku olemasolu suhtes läbivalt tuginenud, ei tohi alustada ehitust ilma ehitusloata, projekt tuleb kooskõlastada Keskkonnaametiga ning kooskõlastada tuleb nii eskiis kui ka krundi planeering. Ehitustegevuseks lubade ja kooskõlastuste taotlemise vajadus peab olema keskmisele inimesele ehitustegevuse osas ettenähtav või aimatav, sh ka siis kui isik ei tea lubade, teatiste või nõusolekute taotluste täpset sisu või taotlemise korda. Kohtule ei nähtu asja materjalidest mistahes vastustajate või KOVi tegevust, millest saaks tuleneda kaebajate kindlus, et ehitustegevus võib toimuda täielikult haldusorganite teadmiseta, seda enam veel kaitsealal. Asja materjalidest nähtub samuti, et kaebajad on olnud teadlikud tegevusele nõusoleku küsimise kohustusest, kuivõrd nad on saanud 2014. aastal nõusoleku nii kuni 20m2 ehitisealuse pinnaga kasvuhoone (KeA 25.04.2014 kiri, dtl 305) kui ka kuni 45 m2 ehitusaluse pindalaga abihoone (KeA 30.06.2014 kiri, dtl 75) ehitamiseks. Riigikohus viitas eeltoodud lahendis samuti, et kui isik ei saa tugineda usalduse kaitsele, ei oma tähendust avaliku võimu reageerimiseni jääv ajavahemik. Samuti pole sellises olukorras vaja välja tuua avalikku või kolmandate isikute huvi (p 26). Kohus möönab, et asjas võib olla oluline ajavahemik, mis jäi olukorra avastamise (fikseeritud 23.05.2017 protokolliga) ning kaebajatele ettekirjutuse tegemise vahele rohkem kui 2,5 aastat hiljem. Samas nähtub asja materjalidest, et 8(11)
haldusorganid ei ole olnud tegevusetud ning vahepeal on toimunud kirjavahetus kaebajate, vastustajate, kohaliku omavalitsuse ja Maa-ameti vahel. Vastustajad selgitasid istungil, et kaebajatega on pidevalt suheldud ning menetluse ajal olid kaebajad osaliselt ka välismaal (istungil (11:52:11). KKI on 19.02.2020 ettekirjutuses ka sedastanud, et KeA on selgitanud, kuhu on võimalik maaüksusel ehitisi ümber paigutada (vt ka KeA 01.02.2018 ja 08.10.2018 kirjad, dtl 323 ja 326), kuid iga ehitis vajab selleks nõusolekut ning seni ei ole arenguid toimunud ehk kaebajad ei ole ehitiste ümberpaigutamise osas KeA-ga kokkuleppele jõudnud. Seega on ettekirjutuse tegemine viibinud ka lootuses, et korrarikkumine on võimalik kõrvaldada haldusakti asemel selgitustöö kaudu. Samas ei nähtu kohtule toodud kirjavahetusest, et kaebajatel oleks saanud mistahes ajal tekkida õigustatud ootus, et nende tegevus metsamaal siiski seadustatakse. KeA seisukoht metsamaale ehitamise osas on olnud järjekindlalt sama. Ümberpaigutamisega on kaebajatel võimalik vältida tagajärgi, et neil puuduvad edaspidi tualeti ja pesuruumi kasutamise võimalused. Kohus ei nõustu ka, et asjas saaks olulist tähtsust omada see, kui palju on hoonetesse läinud töötunde või kui suured on tehtud kulutused. Töötunnid ja tehtud kulutused on reeglina võrdelises seoses hoonete suuruse ning ka loodusele tekitatud/tekitatava kahjuga, mitte ei vähenda seda. Kulutatud töötundide hulk ei suurenda kaebajate õigustatud ootust (kui möönda selle olemasolu) ehitiste seadustamiseks, sest vastupidisel juhul tuleks järeldada, et mida kauem ja suuremas mahus on metsamaal ehitatud, seda tõenäolisemalt tuleb ehitised seadustada.
15.Lisaks eeltoodule ei tulene kaebajate õiguspärast ootust ehitiste säilitamisele ka muudele ehitistele loa andmisest või nende seadustamise võimaldamisest. Mistahes nõusoleku andmisest hoone paigutamiseks õuemaale (nt kasvuhoone) ei saa tuleneda õigustatud ootus teiste hoonete paigutamiseks metsamaale, kuivõrd tegemist on erinevate kõlvikutega ning metsamaa säilitamine on eeskirja kohaselt oluline väärtus (§ 23 lg 1 p 1). Kaebajad selgitasid istungil, et eeldasid 03.07.2014 kirjalikust nõusolekust nõusolekut ka teiste ehitiste osas. Kohus märgib, et 03.07.2014 taotlesid kaebajad kirjalikku nõusolekut abihoone (ehitisealuse pindala 51,4 m2, suletud netopind 40 m2) tarvis hoopis teise asukohta – kaebajatele kuuluvast õuealast itta üle tee. Seega ei antud kaebajatele sellega nõusolekut abihoone ehitamiseks kaebajate õuealast põhja asuvale metsamaale, seda enam veel mitme hoone ehitamiseks. Lisaks lõppes nõusoleku kehtivus 30.07.2016, kuna ehitist ei asutud ehitama. Vaidlust ei ole selle üle, et ka 03.07.2014 antud kirjaliku nõusoleku kohaselt lubati hoone püstitada metsamaale. Iga hoone või hoonetegrupi osas tuleb hinnata nõusoleku andmise võimalust eraldi. Lisaks ei ole tegemist võrreldavate olukordadega, mis peaks tingima kaebajate teiste ehitiste seadustamise või likvideerimata jätmise. Taotletav abihoone asukoht oli üksnes 13 meetrit teest, samas kui ettekirjutuses toodud arendustegevus on arenenud kaebajate õuemaast põhja suunas. Võrreldes 03.07.2014 ühe ehitisega, tuvastas KeA 23.05.2017 mitmeid ehitisi, millest 5 suhtes on tehtud ettekirjutus. Vastustaja on käsitlenud ka seda, et likvideeritavad ehitised ei sobi väljakujunenud keskkonda ega ole kooskõlas piirkonna ehitustraditsioonidega. Võrreldes 03.07.2014 planeeritud ehitise jooniseid ja likvideeritavaid ehitisi vastustaja toodud pildimaterjaliga tuleneb sellest üheselt, et 03.07.2014 ehitis on oma kuju, kasutatud materjali jne osas sarnasem senisele traditsioonilisele ehitusviisile; kuid likvideeritavad ehitised erinevad sellest oluliselt (vrd 11.09.2020 asja juurde võetud dokument, dtl 465-468 ning KKI 29.04.2020 lisa 1, dtl 132-142 ja KeA 03.09.2020 lisa 2, dtl 388-396).
16.KeA on ka 03.07.2017 põhjendanud, et mh väliköök ei ole küll piirkonna traditsioonilise arhitektuurse lahendusega, aga valdavalt on kasutatud naturaalseid ehitusmaterjale. Parameetrite poolest on tegu väiksemat tüüpi abihoonetega, mis ei domineeri väljakujunenud keskkonnas.
9(11)
Vastustajad on väliköögi paigutanud õuemaale. Kohus on kontrollinud Maa-ameti kaardiregistri koordinaadistiku ja kaebajate esitatud mõõdistusplaani järgi, et väliköök asub õuemaast vahetult põhjas, kuid siiski metsamaal. Seda kinnitavad ka kaebajate poolt istungi eel esitatud kaardimaterjal ning Maa-ameti esitatud kaart. Sellisel juhul on vastustajad eksinud kaebajate kasuks, lubades metsamaal olevat ehitist siiski säilitada. Mööndes, et kaebajate poolt faktiliselt õuemaad laiendades ei pruugi vaatlusel kõlvikute piir olla selgelt eristatav, ei saa see eksimus anda kaebajatele õigustatud ootust, et ka kõigi teiste hoonete osas tuleb võimaldada seadustamist ja nende olemasoluga leppida. Vahetult õuemaa piiril asuva ehitise seadustamine võib rikkuda kaitse-eesmärke ka vähem kui hoonete korral, mis vahetult õuemaa piiril ei asu. Lisaks on vastustajad arvestanud ka ehitiste suurustega. 23.05.2017 protokolli kohaselt on väliköögi suuruseks 7x4,89 meetrit ehk arvutuslikult 34,23 m2. Metsamaal asuvad saun ja välikäimla on eeltoodust suuremad (vt kohtuotsuse punkt 6). Kokkuvõttes jääb kohus ka eelmises punktis sedastatu juurde, et ühe hoone seadustamist mööndes ei tulene sellest kohustust lubada veel viie, sh osaliselt suurema ehitise seadustamist, sh sügavamale metsamaale.
17.Kohus peab oluliseks rõhutada veelkord, et konkreetsel alal on keelatud hoonete püstitamine metsamaale. Seega on hoonete säilitamine metsamaal erand, milleks peavad olema kaalukad asjaolud. Sätestatud reeglit (metsamaale ehitamise keeldu) kinnitavad kaalutlused võivad olla vähem kaalukad kui need, mis õigustavad erandi kohaldamist. Tavapäraselt võiks erandi kohaldamist kinnitada see, kui kaebajatele on tekitatud õigustatud ootus ehitiste püstitamiseks ja säilitamiseks. Seadusandja on sellise õiguspärase ootuse andmise LKS § 14 lg 4 alusel välistanud. Asjast ei nähtu ka seda, et vastustajad oleksid kaebajaid kuidagi eksitanud või oma tegevusega õiguspärast ootust loonud. Seega erandi kohaldamiseks kaalukaid asjaolusid käesolevas asjas ei nähtu.
18.Vastustajad on hinnanud ka ehitistest tulenevat ohtu. Asjast nähtub, et inimtegevusest tulenev kahjulik mõju on ehitamine metsamaale, kuivõrd metsamaale hoonete ehitamise keeld on vajalik loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamiseks (vt kohtuotsuse p 11). Samuti on vastustajad tuginenud sellele, et ehitised ei ole kooskõlas ka piirkonna ehitustraditsioonidega hoonete arhitektuurse lahenduse ja materjalikasutuse poolest. Ebatraditsiooniliste ehituslahenduste kasutamisel on pikaajaline mõju olemasolevale traditsioonilisele ehitusele, kuivõrd see lõhub üldist tervikpilti, mille kaitse on rahvuspargiks üheks kaitse-eesmärgiks. Vastustajad möönsid istungil, et praegu ei ole enam võimalik aru saada, mis olukord enne oli (istungil alates 12:07:11). KeA on 03.09.2020 täpsustuses selgitanud, et ehitiste intensiivne kasutamine, sh tallamine hävitab metsakooslust ehitiste ümber ja tekitatakse pinnasekahju (lk 4). Kohus leiab, et majandustegevuse käigus sauna ja pesumaja pideval kasutamisel on inimeste kõndimisest tulenev radade teke ja sellega pinnase kahjustamine üldteada tagajärg. Niisiis on ilmselge, et võrreldes ehitiste säilitamisega annab nende likvideerimine, sh ümberpaigutamine metsamaalt vähemalt võimaluse looduskoosluste taastumiseks. Samuti kõrvaldataks sellega ka pärandkultuuri ja traditsioonilise ehitusega vastuolus olevad ehitised, mis on tagaks seega kooskõla rahvuspargi kaitse-eesmärgiga.
19.KKI on 19.02.2020 ettekirjutuses nr 296 läbivalt tuginenud sellele, et ettekirjutuses mainitud ehitiste püstitamiseks on vajalik KeA luba, mida kaebajatel pole. Seejuures on KKI ettekirjutuses põhjalikult kajastanud KeA ettekirjutuse tegemisele eelnenud, sh kaebajatele edastatud seisukohti ehitiste seadustamise võimalikkuse kohta ja kaebajate ärakuulamist. Kohus nõustub KKI-ga, et käesoleval juhul KeA nõusoleku puudumine välistab võimaluse ehitised siiski alles jätta, kuivõrd LKS § 21 lg 1 ja § 14 lg 1 ning eeskirja § 23 koosmõjust tulenevalt on Lahemaa piiranguvööndis metsamaale ehitamiseks nõusoleku andmine KeA ainupädevuses. Kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et KeA keeldumine ehitiste seadustamisest oli õiguspärane, on õiguspärane 10(11)
ka ettekirjutus, sh arvestades, et KKI on ettekirjutust piisavalt põhjendanud ning kaebajad HMS § 40 lõikega 2 kooskõlas ära kuulanud.
20.HKMS § 154 lg 4 sätestab, et kohus peab kogu menetluse vältel tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisi menetlusosaliste kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kohtu selgitused võivad olla vajalikud ka kohtuotsuses, et edaspidi luua õigusrahu. Kohtule ei nähtu hetkeseisuga kompromissi saavutamise võimalusi, v.a viisil, kui kaebajad taotlevad ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist ja otsivad sel ajal aktiivselt ehitiste metsamaalt ümberpaigutamise võimalusi. Selline tegevus tuleb KeA-ga kooskõlastada, küsides nõusolekut enne tegelikku ümberpaigutamist. Teiseks nähtub kohtule KKI esitatud kaardist, 22.01.2020 objekti kontrollimise protokollist ja ka istungil arutatust, et kaebajad on asunud kinnistu metsamaa kõlvikule paigutama uusi objekte – tünnisauna ja vesivoodeid koos laudteega. Vaatamata kaebaja selgitusele istungil, ei nähtunud kohtule istungil, et vastustajad nõustuksid kaebajatega, et neid objekte tuleks käsitleda ajutise mööblina, mille rajamiseks ei tule taotleda nõusolekut. Tünnisauna osas on objekti kontrollimise protokollis ka toodud, et KeA on andnud nõusoleku tünnisauna paigutamiseks elamu vahetusse lähedusse, kuid tünnisaun paikneb metsamaal u 75 meetri kaugusel elamust. Asjaoludest tulenevalt võib seega käesoleva kohtuasjaga sarnane vaidlus tulevikus uuesti tekkida. Kohus soovitab kaebajatel edaspidi mistahes likvideerimise või ümberpaigutamise kohustuse vältimiseks küsida KeA-lt selgesõnalist nõusolekut ehitise püstitamiseks kindlasse asukohta ja enne kirjaliku nõusoleku saamist ehitamist mitte alustada ega ka asukohta muuta. Niimoodi toimides on ka võimalik vältida otstarbetuid kulusid ja kohtumenetlust.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.