XX kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt 175 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 30.09.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtule laekus 20.01.2020 XX kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 175 eurot seonduvalt Pärnu arestimaja tingimustega. 21.01.2020 esitati kohtule kaebuse täiendus.
2.Tallinna Halduskohtu 18.02.2020 määrusega jäeti kaebus käiguta. XX vastas kohtumäärusele 27.02.2020.
3.Tallinna Halduskohtu 12.03.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 13.04.2020.
Tallinna Halduskohtu 14.07.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
5.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 01.09.2020 täiendava seisukoha.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja selgituste kohaselt oli ta Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestimajas perioodidel 12.06.-13.06.2019 ning 24.10.-28.10.2019, kokku 7 päeva. Arestimaja kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja nõuetele mittevastavad. Kambris puudus loomulik valgus, hügieenitingimused olid puudulikud, kaebajale ei võimaldatud ühelgi päeval tunniajalist jalutuskäiku värskes õhus, samuti ei võimaldatud raadiot kuulata ning talle vastati ebaviisakalt ja alati üleolevalt. Eelpool nimetatud rikkumised on olulised kaebaja õiguste rikkumised. Kaebaja hinnangul, arvestatuna 25 eurot päev, on 175 euro suuruse kahjunõude summa proportsionaalne ja kooskõlas rikkumise suuruse ja kestusega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus mittevaralise kahjuhüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata.
8.Esmalt märgib vastustaja, et kaebajat peeti Pärnu arestimajas kinni ajavahemikul 12.06.2019 13.06.2019 kahtlustavana ning ajavahemikul 24.10.2019-28.10.2019 sundtoodavana. Kaebaja on esitanud 11.11.2019 Pärnu arestimajale taotluse kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 162,5 eurot, mis jäeti 10.01.2020 vastusega nr 2.3-1/67-2 rahuldamata.
9.Arestimaja akent ei ole põhjust võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, sest arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Loomulik valgus koos kunstliku valgustusega on kombineeritult igal juhul elutegevuseks piisav ning vastavuses VangS § 45 lg 1 sätetega. Kaebaja on eksimuses, väites, et igal arestimajas kinnipeetaval on õigus igapäevasele tunniajalisele jalutuskäigule värskes õhus. Arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt ei ole õigust nõuda värskes õhus viibimise võimaldamist mitte kõigil arestimajas viibivatel kinnipeetutel, vaid üksnes arestialusel, vahistatul ja väljasaadetaval. Teistele kinnipeetutele, sh kahtlustatavatele või sundtoodutele õigus värskes õhus viibida ei laiene. Kuna kaebaja viibis arestimajas nii kahtlustatava kui ka sundtoodavana, siis tema suhtes ei kohaldu arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lg-s 2 sätestatud õigus viibida värskes õhus. Seega ei ole värskes õhus viibimise võimaldamata jätmise puhul tegemist kaebaja õiguste rikkumisega, mis annaks õiguse mittevaralise kahju hüvitamise nõudeks. Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lõikest 1 ei tulene kohustust tagada kinnipeetule raadiot või lugemiseks värskeid ajalehti, seega ei ole tegemist taotleja õiguste rikkumisega. VangS ega arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile, seega kaebaja etteheiteid ka selles osas ei saa pidada põhjendatuks.
10.Vastustaja on teadlik õiguskantsleri 2012., 2015. ja 2018. aastal Pärnu arestimajja korraldatud kontrollkäikudel antud hinnangutest kinnipidamistingimuste kohta. Samas on õiguskantsler juba varasemalt, 2012. aasta kontrollkäigul Pärnu arestimajja leidnud, et arestimaja kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldatavateks kui nendes viibitakse mitte kauem kui 30 päeva järjest. Oma hinnangut õiguskantsler muutnud ei ole.
11.Etteheide arestimaja ametnike ebaviisakale käitumisele ja üleolevale suhtumisele, on kaebaja subjektiivne seisukoht, mis ei ole põhjendatud ja tõendatud. Vastustaja leiab, et ei ole käitunud õigusvastaselt ega sellest tulenevalt ka kaebaja inimväärikust alandanud. Kaebaja kinnipidamise tingimused Pärnu arestimajas ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega.
12.Täiendavas 01.09.2020 seisukohas jäi vastustaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning palus kaebuse rahuldamata jätta, märkides, et menetluskulud vastustajal puuduvad.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on taotletud Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamist summas 175 eurot seonduvalt Pärnu arestimaja tingimustega ajavahemikel 12.06.2019-13.06.2019 ja 24.10.2019-28.10.2019, kokku 7 päeva eest arvestusega 25 eurot ühe päeva eest. Kaebaja märkis, et arestimaja kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja nõuetele mittevastavad, kambris puudus loomulik valgus, hügieenitingimused olid puudulikud, ühelgi päeval ei võimaldatud tunniajalist jalutuskäiku värskes õhus, samuti ei võimaldatud raadiot kuulata ning talle vastati ebaviisakalt ja alati üleolevalt.
14.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Eelkõige on küsimus selles kas etteheidetav tegevus või tegevusetus oli õigusvastane või mitte ja kas see on põhjuslikus seoses tagajärgedega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue eeldab ka seda, et vastustaja tegevus oli süüline. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikest 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral.
15.Politsei- ja Piirivalveamet on kaebaja etteheiteid seonduvalt loomuliku päevavalguse puudumisega, puudulike hügieenitingimustega ehk tualeti avatud konstruktsioonist tingitud ebameeldiva lõhnaga, ebaviisaka sõnakasutusega, jalutuskäikude mittevõimaldamisega ning raadio ja värskete ajalehtede kättesaadavuse tagamata jätmisega oma 13.04.2020 vastuses küllalt põhjalikult käsitanud. Vastustaja viitab vangistusseaduse § 45 lõikele 1, mille teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Seega ei ole loomuliku päevavalguse puudumise osas tehtud etteheide põhjendatud, sest arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Politsei- ja Piirivalveametiga tuleb nõustuda, et klaasplokkidest akent ei saa nõuetele mittevastavaks pidada. Vastustaja on veel täiendavalt selgitanud, et elutegevuseks vajaliku normaalse valgustatuse tagamiseks oli kambrisse paigutatud kaks päevavalguslampi. Mis puutub raadio väljastamisse ning värskete ajalehtede lugemise võimaldamisse, siis on vastustaja viitega siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lõikele 1 õigesti selgitanud, et sellist kohustust arestimajal ei ole. Vastavalt eelnimetatud paragrahvi ja lõike punktile 12 on kinnipeetul õigus tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot kui selle kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid, kuid sellest ei saa järeldada, et arestimaja peaks kinnipeetuid raadiotega varustama. Veel märgib Politsei- ja Piirivalveamet, et arestimaja sisekorraeeskirjas ei ole mingisuguseid kindlaid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ette nähtud. Vastavalt arestimaja sisekorraeeskirja § 13 lg 1 punktile 7 kuulub WC kambri sisustusse võimaluse korral. Seega ei saa asuda seisukohale, et WC avatud konstruktsioonist tingitud ebameeldival lõhnal oleks otsene seos vastustaja tegevuse või tegevusetusega. Tõendatud ei ole ka arestimaja töötajate ebaviisakas käitumine. Kaebaja sellekohane etteheide ei ole konkretiseeritud ja on paljasõnalne. Vastustaja omakorda on väitnud, et selles osas ei ole mingisuguseid kaebusi esitatud ja et arestimaja töö arvestuse kannetest midagi taolist ei nähtu. Kohus peab võimalikuks eelnevalt välja toodud vastustaja põhjendustest lähtuda. Need on küllalt usutavad ning nendega on kaebaja suhteliselt paljasõnalisteks jäävad etteheited (sisuliselt) ümber lükatud.
16.Mis puutub sellesse, et kaebajale ei võimaldatud vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, siis on vastustaja viidanud siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 vastu võetud ning 2019. aastal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 31 lõikele 2, mille kohaselt pidi arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldama tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. See peaks tähendama seda, et kahtlustatava või sundtoodu suhtes selliseid kohustusi Politsei- ja Piirivalveametil ei olnud. Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud seisukoha- ja tõlgendusega, kuid isegi siis kui tõlgendada vangistusseadust ja arestimaja sisekorraeeskirju taoliselt, et analoogia alusel oleks võinud see printsiip ka kahtlustatava või sundtoodu suhtes kohalduda, oleks tegemist minimaalse riivega, mille puhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Seonduvalt arestimajade kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on olenevalt riive intensiivsusest rahalisi hüvitisi küll välja mõistetud, kuid nendel juhtudel ei ole olnud tegemist mõnepäevaste kinnipidamise perioodidega. Lähtuvalt eeltoodust ei saa kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esile toodud etteheidete pinnalt rahuldada, kuid ka sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et midagi võis jääda sellest vaieldavaks, siis ei oleks need minetused sellised, mille tõttu peaks rahalise hüvitise välja mõistma. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kaebuse rahuldamata jätmise täiendava alusena võib nimetada veel ka riigivastutuse seaduse § 9 lõikest 1 tulenevaid kahju hüvitamise eelduseid ja tingimusi, sest haldusaja materjalist nähtuvalt ei ole antud juhul olnud tegemist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise ega au või hea nime teotamisega.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.