Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.09.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1229
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.04.2019 ettekirjutuse nr 10.4-4/77214-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.04.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2020 otsus muutmata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XXle oli ajavahemikul 18.09.2017–26.11.2018 määratud vanemahüvitis 2907,15 eurot kuus. 2018. a novembri hüvitise suurus oli 2519,53 eurot.
2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) nõudis XXlt 15.04.2019 ettekirjutusega nr 10.4-4/772141 sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 ja § 32 lg 1 alusel tagasi alusetult välja makstud vanemahüvitise 374,82 eurot. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 42 lg-st 1 tuleneb, et kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. SKA tuvastas, et XX 2018. a novembri tulult on makstud sotsiaalmaksu 1677,77 eurot, mille alusel on tema novembris saadud tulu 5084,15 eurot. Kuna tulu on suurem kui pool vanemahüvitise ülempiirist, tuleb novembri hüvitis ümber arvutada. PHS § 43 lg 3 p 2 järgi ei rakendata hüvitise vähendamist pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tulu suhtes. Tõenditest selgub, et 2018. a novembris maksis YY XXle ajavahemiku 01.–31.10.2018 eest 300 eurot ning XY maksis ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest 2181,82 eurot ja 27.–30.11.2018 eest 2602,33 eurot. Vanemahüvitist tuleb vähendada seoses tuluga, mis on saadud hüvitise saamise õiguse ajal (s.o 300 + 2181,82 = 2481,82 euro osas). Hüvitist ei vähendata tulu osas, mis on saadud pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist (s.o 2602,33 euro osas). Eelneva põhjal on XXle 2018. a novembri eest alusetult arvestatud vanemahüvitise suurus 468,52 eurot ja temale on alusetult makstud 374,82 eurot (alusetult arvestatud hüvitis, millest on maha arvatud tulumaks).
3.XX esitas ettekirjutuse peale vaide, milles leidis, et SKA jättis õigusvastaselt kohaldamata PHS § 42 lg-d 2 ja 3.
4.SKA jättis 31.05.2019 vaideotsusega vaide rahuldamata. 2018. a novembris oli pool vanemahüvitise ülempiirist 1544,78 eurot, kuid vaide esitaja tulu oli sellest suurem. Seega tuli tema 2018. a novembri vanemahüvitis ümber arvutada. Vaidele lisatud kokkuleppe järgi lõppes vaide esitaja ja XY vaheline tööleping 30.11.2018. Töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega pidi tööandja XXle hiljemalt 30.11.2018 välja maksma kõik töötajal saada olevad summad. PHS § 42 lg 2 alusel saab SKA lugeda vanemahüvitise saaja esitatud tõendite alusel sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja makstuks sellel kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud tulu tegelikult välja maksma, kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud tulu. Praegusel juhul ei ole tegemist sotsiaalmaksu maksja süüga, sest tööandja juhindus TLS § 84 lg-st 1. Ei esine ka ühtki PHS § 42 lg-s 3 nimetatud juhtu, mille puhul vanemahüvitist ei vähendata, v.a ajavahemiku 27.–30.11.2018 tulu osas, millega on ettekirjutuses arvestatud. Vanemahüvitise vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mis kajastub sotsiaalkaitse infosüsteemis. SKA-l ei ole õigust lugeda sotsiaalmaks arvestatuks mõne teise kuu eest, v.a kui
2(6)
3-19-1229 see tuleneb seadusest (nt PHS § 42 lg 2). SÜS § 31 lg 1 p 3 ja PHS § 46 lg 3 alusel tuleb enam makstud hüvitis selle saajalt tagasi nõuda.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 15.04.2019 ettekirjutuse tühistamiseks. Praeguses asjas ei saa kohaldada PHS § 42 lg-t 1. Kaebaja tööleping XY-ga lõppes 30.11.2018. Kaebaja pidi saama 2018. a novembri töötasu detsembris, kuid töölepingu lõpetamise tõttu 30.11.2018 pidi tööandja tegema novembris kõik väljamaksed, sh maksma välja novembri palga, sest muidu oleks ta rikkunud seadust. Novembris kaebajale tehtud väljamakseid tuleb vaadelda kahe perioodina: 01.–26.11.2018 ja 27.–30.11.2018. SKA on valesti arvestanud kaebaja tulu 01.–26.11.2018 eest, sest kaebaja esitatud tõendilt nähtuv tulu hõlmas ka tulu 2018. a oktoobri eest. Ettekirjutus on nõuetekohaselt motiveerimata. SKA on rikkunud uurimispõhimõtet.
6.Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes ettekirjutuses ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitis on õigesti ümber arvutatud. Ettekirjutus on piisavalt motiveeritud. Kaebaja ei ole selgitanud, mida oleks SKA pidanud täiendavalt uurima.
7.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 23.04.2020 otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vanemahüvitise ümberarvutamise kohustus tuleneb PHS § 42 lg-st 1. Erandjuhud sätestatakse PHS § 42 lg-tes 2 ja 3, kuid need sätted praeguses asjas ei kohaldu. Tegemist ei olnud pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tuluga. Töölepingu lõppemisel tuleb kõik saada olevad summad välja maksta. See tähendab, et 2018. a novembris sama aasta novembri töötasu väljamaksmine ei toimunud sotsiaalmaksu maksja süül ega ka valel ajal. Ettekirjutus on vajalikul määral motiveeritud. Ka põhjalikuma motiveerimise korral oleks tulnud teha sisult samasugune ettekirjutus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on sisustanud PHS § 42 lg-id 2 ja 3 liiga kitsendavalt. Vastustaja arvestas valesti kaebaja tulu ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest. PHS § 42 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel tuleb välja selgitada, kas kaebaja on saanud täiendavat tulu. Kaebaja ei ole saanud täiendavat tulu, vaid talle on erinevatel alustel saadud tasu välja makstud ühes kuus. Kaebajale maksti 2018. a oktoobri ja novembri töötasu välja novembris. Muu hulgas maksti töölepingu lõppemise tõttu novembris välja novembri töötasu, mis oleks tavaolukorras välja makstud alles detsembris. Töötasu 2018. a novembri eest on makstud pärast vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist. Töötasu sissenõutavust on võimalik edasi lükata kuni 6 kuuks, mis oligi kaebaja juhtum.
9.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebajal oli õigus vanemahüvitisele 18.09.2017–26.11.2018. Vastustaja tuvastas, et kaebaja sai 2018. a novembris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis oli suurem kui pool vanemahüvitise ülempiirist. Seetõttu arvutas vastustaja kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise PHS § 42 lg 1 alusel ümber ja nõudis vaidlustatud ettekirjutusega osa makstud hüvitisest kaebajalt tagasi. Halduskohus leidis, et vastustaja ei ole vaidlusalust ettekirjutust
3(6)
3-19-1229 tehes eksinud. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud PHS § 42 lg-d 2 ja 3.
11.PHS § 42 lg-st 2 tuleneb, et kui sotsiaalmaksu maksja süü tõttu makstakse vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saajale õigel ajal maksmata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, on SKA-l õigus vanemahüvitise saaja esitatud tõendite alusel lugeda sotsiaalmaksuga maksustatav tulu välja makstuks kalendrikuul, millal sotsiaalmaksu maksja oleks pidanud selle tulu tegelikult välja maksma.
12.Kaebaja sai 2018. a novembris YY-lt tulu 300 eurot, mis maksti kaebajale välja 23.11.2018 (dtl 45). SKA ei eksinud, kui arvestas nimetatud summat kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise vähendamisel. Kaebaja ja YY vahel 24.05.2018 sõlmitud juhatuse liikme ametilepingu (dtl 33–38) järgi makstakse kaebajale juhatuse liikme ülesannete täitmise eest igakuist tasu 300 eurot (p 5.1). Tasu makstakse välja üks kord kuus äriühingu tavapärasel palgapäeval juhatuse liikme pangakontole (p 5.5). Tasu väljamaksmisega viivitamise korral maksab äriühing viivist (p 5.7). Kaebaja ei ole tõendanud, et YY maksis talle 2018. a oktoobri juhatuse liikme tasu 300 eurot välja hilinemisega. Seda, et oktoobri tasu maksmine toimus õigel kalendrikuul, saab kaudselt järeldada ka asjaolust, et äriühing ei maksnud kaebajale viivist. Seega ei ole kaebaja 2018. a oktoobri tasu jäänud YY süül õigel ajal välja maksmata, vaid nimetatud summa pidigi kaebajale laekuma 2018. a novembris. Järelikult tuli SKA-l seda tulu kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise ümberarvutamisel arvestada.
13.Lisaks sai kaebaja 2018. a novembris tulu XY-lt kokku 4784,15 eurot (dtl 48–50). See hõlmas järgimisi summasid: palk ajavahemiku 01.–31.10.2018 eest 1200 eurot; palk ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest 981,82 eurot; palk ajavahemiku 27.–30.11.2018 eest 727,27 eurot; puhkuse kompensatsioon 1875,06 eurot. SKA võttis kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise vähendamisel arvesse 2181,82 eurot, s.o 2018. a oktoobri ja ajavahemiku 01.– 26.11.2018 eest välja makstud töötasu. Kaebaja ei ole tõendanud, et 2018. a oktoobri töötasu maksti XY süül ebaõigesti välja alles 23.11.2018. Vastupidi, kaebuse väidetest ja tõenditest saab järeldada, et tavapäraselt makstigi XY-s konkreetse kuu eest teenitud töötasu välja järgmisel kalendrikuul (vrd palgalipik 2018. a septembri kohta, dtl 53, ja kaebaja pangakonto väljavõte, dtl 55). Seega tuli SKA-l arvestada 2018. a oktoobri töötasu väljamaksega. Kuna kaebaja tööleping XY-ga lõppes 30.11.2018, maksis tööandja kaebajale viimasel tööpäeval välja 2018. a novembri töötasu. Ringkonnakohus leiab, et töötasu ajavahemiku 01.– 26.11.2018 eest ei jäänud samuti XY süül õigeaegselt välja maksmata, vaid kaebaja tööandja toimis õiguspäraselt kooskõlas TLS § 28 lg 2 p-ga 2 ja § 84 lg-ga 1. Viidatud sätetest tulenes tööandjale kohustus hüvitada kaebajale töölepingu lõppemise päeval kõik väljateenitud, kuid veel maksmata summad, sh töötasu. Järelikult ei saanud SKA jätta arvestamata kaebaja 2018. a novembri töötasu eest tehtud väljamakset. Tuleb ka märkida, et 30.11.2018 töölepingu lõpetamise kokkuleppe (dtl 41) järgi lõpetati kaebaja tööleping TLS § 85 lg 1 alusel ehk tähtajatu töölepingu korralise ülesütlemise tõttu töötaja poolt. Seega kaebajal oli võimalik valida, millisest kuupäevast alates tööleping üles öelda (arvestades TLS § 98 lg-st 1 tulenevat minimaalset etteteatamistähtaega) ning üksiti mõjutada seda, millisel kuupäeval tekib tööandjal kohustus talle n-ö lõpparve koos 2018. a novembri töötasuga välja maksta. TLS § 84 lg 2 sätestab, et täielikult või osaliselt pärast töölepingu lõppemist täidetavatelt tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise võib kirjaliku kokkuleppega edasi lükata, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oli selles sättes
4(6)
3-19-1229 kirjeldatud olukorraga ning tal oli tööandjaga vastav kirjalik kokkulepe. Põhimõtteline võimalus tasu sissenõutavaks muutumist edasi lükata ei mõjuta praeguse asja lahendust.
14.PHS § 42 lg 3 järgi (vaidlustatud ettekirjutuse ajal kehtinud redaktsioonis) ei rakendata PHS § 42 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamist järgmise tulu suhtes: 1) esimesel hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise saamise õiguse tekkimisele eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu; 2) pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist saadud tulu, kui hüvitise maksmise kalendrikuul on tulu saadud perioodi eest, mis järgneb hüvitise saamise õiguse lõppemisele; 3) töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstav hüvitis, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul; 4) enne hüvitise saamise õiguse tekkimist saamata jäänud tulu, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül.
15.Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole asjassepuutuvad PHS § 42 lg 3 p-d 1, 3 ja 4. PHS § 42 lg 3 p 2 reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise saamise aeg ja tulu saamise aeg ei lange tegelikult kokku, kuid on sama kalendrikuu jooksul (vrd Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 49). Nimetatud sätte alusel jättis SKA kaebaja 2018. a novembri vanemahüvitise vähendamisel arvesse võtmata 30.11.2018 XY poolt tehtud väljamaksed, mis puudutasid töötasu hüvitise saamise õigusele lõppemisele järgnenud aja eest (27.–30.11.2018) ja töölepingu lõppemisel välja makstud puhkusekompensatsiooni. Ringkonnakohus leiab, et PHS § 42 lg 3 p 2 alusel ei olnud SKA-l õigust mitte rakendada hüvitise vähendamist seoses kaebaja töötasuga ajavahemiku 01.–26.11.2018 eest, sest see tulu – kuigi välja makstud pärast vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist – on saadud perioodi eest, mil kaebajal oli õigus saada vanemahüvitist.
16.Riigikohtu praktika järgi on seadusandjal sotsiaalsete õiguste tagamisel avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev riigi kohustus ja see suunab kohut asjakohaste normide tõlgendamisel tagasihoidlikkusele (vt 14.05.2013 otsus nr 3-4-1-713, p 47; 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 67; 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58). Seetõttu ei saa PHS § 42 lg-id 2 ja 3 praeguses asjas tõlgendada laiendavalt kaebaja soovitud viisil.
17.Kaebaja ei ole näidanud, kuidas oleks asjaolude täiendav uurimine või vaidlustatud ettekirjutuse põhjalikum motiveerimine kaasa toonud teistsuguse sisuga haldusakti. Uurimiskohustusega seoses tuleb märkida, et kui vanemahüvitise saaja arvates esineb PHS § 42 lg-s 2 või 3 nimetatud olukord, peab ta PHS § 35 lg 2 kohaselt ise teavitama sellest SKA-d ja esitama vastavad tõendid. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste piisavuse hindamisel saab aga arvestada, et vastustajal ei ole PHS § 42 lg-te 1–3 kohaldamisel kaalutlusõigust – kui SKA tuvastab PHS § 42 lg-s 1 nimetatud asjaolu (hüvitise saaja sai hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist), tuleb vanemahüvitis ümber arvutada, arvestades PHS § 42 lg-id 2 ja 3. Kui vanemahüvitist on makstud ettenähtust rohkem, tuleb PHS § 46 lg 3 ning SÜS § 31 lg 1 p 3 ja § 32 järgi alusetult makstud summa hüvitise saajalt tagasi nõuda.
18.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
19.Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kummagi menetlusosalise enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud taotlust ja kuludokumente, mis on vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise eelduseks. (allkirjastatud digitaalselt) 5(6)
3-19-1229
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.