XX kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju (5000 euro) hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata XX taotlus kohtuistungi pidamiseks.
Jätta XX kaebus rahuldamata.
Jätta XX menetluskulud riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX esitas 06.03.2020 Tallinna Vanglale taotluse, milles soovib Tallinna Vangla ebainimlikes tingimustes viibitud aja eest mittevaralist kahju 5000 eurot.
2.Tallinna Vangla jättis 05.05.2020 vastusega nr 5-37/20/14-2 XX taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla põhjendas taotluse rahuldamata jätmist järgmiselt. Vangiregistri andmetel paiknes XX vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites järgmiselt: perioodidel 03.03.2017–21.04.2017 kambris nr 435 (III üksus, sektsioon 3-1), 12.05.2017–11.08.2017 kambris nr 447 (III üksus, sektsioon 3-1), 01.09.2017– 07.09.2017 kambris nr 133 (I üksus, sektsioon 1-2), 07.09.2017–11.09.2017 kambris nr 358 (II üksus, sektsioon 2-1), 11.09.2017–22.09.2017 kambris nr 354 (II üksus, sektsioon 2-1), 01.12.2017–18.05.2018 kambris nr 437 (III üksus, sektsioon 3-1), 18.05.2018–04.06.2018 kambris nr 459 (III üksus, sektsioon 31), 04.06.2018–10.07.2018 kambris nr 44 (IV üksus, sektsioon 4-1), 10.07.2018–29.10.2018 kambris nr 124 (I üksus, sektsioon 1-2), 29.10.2018–26.11.2018 kambris nr 128 (I üksus, sektsioon 1-2), 26.11.2018–
3-20-885
06.12.2018 kambris nr 124 (I üksus, sektsioon 1-2). Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema igal juhul põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. XX ei väida, et vaidlusalustesse kambritesse oleks paigaldatud liigset mööblit, mida kinnipeetavad ei vaja. Arvestades kambrite võrdlemisi suuri mõõtmeid ning asjaolu, et kambrites on mööbel paigutatud optimaalselt seinte äärde, mitte keset kambrit, ei olnud Tallinna Vangla kambrites nii vähe ruumi, et seal poleks olnud võimalik mööbli vahel vabalt liikuda. Seega oli XXle vaba liikumisruum tagatud, mistõttu ei tule mööblialust pinda kambripinnast maha arvata.
3.XXle oli Tallinna Vangla kambrites tagatud igapäevaselt vähemalt 4 m2 põrandapinda. XX on viibinud kogu vaidlusalusel perioodil tingimustes, kus talle on võimaldatud märkimisväärselt rohkem isiklikku ruumi kui riigisisene miinimumnõue, st 3 m2 ette nägi.
4.XX ei ole ühegi kahjunõudes väidetud puudusega vangla poole pöördunud. Kuivõrd vaidlusalusel perioodil ei ole XX teinud etteheiteid seoses vangla olmetingimustega, on tegemist paljasõnaliste ja tagantjärele otsitud väidetega.
5.Kambrites, kuhu XX oli Tallinna Vanglas paigutatud, oli olemas aken ja valgustid. Laevalgustites kasutati 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, millise tugevus on 100 W või 75 W) lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Nimetatud tingimused on piisavad kindlustamaks pimedamal perioodil ja õhtusel ajal elukambri nõuetele vastava kunstliku valgustatuse, mille abil on kinnipeetavatel võimalik lugeda, kirjutada ning tegeleda muude valgust nõudvate tegevustega. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Kõnealustel perioodidel ei ole kambrites, milles XX viibis, valgustihedust mõõdetud, millest saab järeldada, et kambrites valgustusega probleeme polnud, kuna vastasel korral oleks kambris valgustiheduse mõõtmine teostatud. 2017. a on elukambrites vaid kahel korral teostatud valguse mõõtmisi: kambris nr 141 saadi 01.01.2017 kambri keskel valgustugevuseks 360 lx ning 16.03.2017 kambris nr 436 laua kohal valgustugevuseks 250 lx. Seega ei ole valgustusega kambrites probleeme esinenud. XX üldsõnaline väide ei tõenda kambri valgustuse nõuetele mittevastavust, tegelikke kannatusi ega kahju tekkimist. XXl oli võimalik teha toiminguid, mis nõudsid kunstlikust valgustusest enam valgust, päevasel ajal, mil oli lisaks kunstlikule valgusele ka päevavalgus. Tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole vanglal võimalik välja selgitada, milline konkreetne valgustugevus oli kambrites ajahetkedel, mil XX seal viibis. Samuti puudusid XXl takistused pöördumaks kirjalikult (nt taotluse, märgukirjaga) või suuliselt (nt kontaktisiku vastuvõtul) vangla poole, mille kaudu oleks saanud juhtida vangla tähelepanu väidetavalt parendamist vajavatele valgustustingimustele. Olukorras, kus kambri valgustus on olnud ebapiisav, on vangla valgustust ka parandanud. Ebapiisava valgustuse põhjuseks ei ole tingimata see, et kambris on vähe valgusteid või liiga väikse võimsusega pirnid, vaid ka kinnipeetavate poolt valgustite lõhkumine, juhtmete lahti ühendamine, pirnide välja keeramine jne. XXl ei ole olnud vaja täita kambris töö- ega õppeülesandeid. Ka ei nähtu XX tervisekaardist kambrivalgustusega seonduvat väidetavat tervisekahju.
6.Kambrites, milles XX vaidlusalustel ajavahemikel viibis, oli õhutusavaga aken ja sundventilatsioon, mis tagas efektiivse õhuringluse. Riigi Kinnisvara AS tütarfirma Hooldus Pluss OÜ hooldas ventilatsioonisüsteeme regulaarselt. Kambris viibijail oli tõhusa õhuringluse saavutamiseks võimalik hoida ventilatsiooniavad vabad ja avatud. Kõikides kambrites oli keskküte, mis tagas kütteperioodil, kui niiskus võis ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Olenevalt ilmastikust köeti hooneid vajadusel ka suveperioodil. Sarnaselt valgustihedusele mõõdetakse kambrites ka õhuniiskust siis, kui mõni kambrisse paigutatud kinnipeetav selleks soovi avaldab või väidab, et kamber on liiga niiske. Kõnealustel perioodidel ei ole kambrites, milles XX viibis, ka õhuniiskust mõõdetud, millest saab järeldada, et kambris viibinud kinnipeetavad niiskusega seonduvatest probleemidest teatanud pole, kuna vastasel korral oleks kambrites vastavad mõõtmised teostatud. Ajavahemikul 2017–2018 on õhuniiskuse mõõtmisi teostatud 10.02.2017 kambris nr 141 oli õhuniiskus 28%, 01.11.2017 kambris nr 227 oli õhuniiskus 27,2%, 01.11.2017 kambris nr 224 oli õhuniiskus 25.6%, 2(12)
3-20-885
21.12.2017 kambris nr 452 oli õhuniiskus 40% ning 12.07.2018 kambris nr 138 oli õhuniiskus 59-61% Seega mõõtmistulemused näitavad, et õhuniiskus kambrites on olnud pigem madal. XX väidetud hallituse tekkimiseks vajalikud tingimused puudusid ning hallitust vanglale teada olevalt kambrites ka ei esinenud. XX õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning isik ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Ka ei nähtu XX tervisekaardist hallituse ja niiskusega seonduvat väidetavat tervisekahju.
7.Tallinna Vangla Magasini tänaval oli rajatud aastatel 1944–1949. Magasini tänaval asunud Tallinna Vangla on vana ühiselamutüüpi vangla, mille hooned olid valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist. Kuna käimas oli uue Tallinna Vangla ehitus, siis suuremahulisi ehitustöid viimastel aastatel Tallinna Vangla vanades kasutusel olevates hoonetes otstarbekuse kaalutlustel ei teostatud. Kinnipeetavatele inimväärsete vangistustingimuste tagamiseks remonditi kambreid ja ühiskasutatavaid ruume elutingimuste parandamiseks regulaarselt. Näiteks 2017. aastal pahteldati ja värviti esimeses üksuses kahes kambris seinad, teises üksuses remonditi 10 kambrit ja parandati valgustust, kolmandas üksuses parandati kambrites valgustust, esimeses ja viiendas üksuses remonditi koridorid. Remonttöid teostati vanglas vajaduspõhiselt. Kiireloomuliste töödega tegeleti olenevalt rikkest, kas koheselt või paari päeva jooksul. Tallinna Vangla möönab, et Tallinna Vangla vanade hoonete olemtingimused olid halvemad Eesti kaasaegsete vanglate olmetingimustest, kuid need olid siiski inimväärsed. Isegi kui kambrid, milles XX viibis, vajasid sanitaarremonti, ei ole kambrite ebaesteetiline väljanägemine iseenesest õigusvastane.
8.Täpsemat regulatsiooni WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud ning õigusaktid ei sätesta nõudeid, millele peaks WC ja selle sanitaartehnika vastama. XX oli Tallinna Vanglas paigutatud valdavalt kambritesse, mille sisutusse kuulus Aasia-tüüpi WC. WC-potiga tualett oli vaid kambris nr 124 ja kambris nr 44, kus tualett asus väljaspool kambrit eraldi ruumis ning oli samuti varustatud WC-potiga. Kuivõrd õigusaktides ei ole sätestatud, et WC-s peab olema tagatud istepott, siis vanas Tallinna Vanglas kasutusel olnud aasia-tüüpi WC-d on kooskõlas õigusaktides toodud nõuetega. Vangla nõustub, et Aasia-tüüpi WC ei ole nii mugav kui istepotiga WC, kuid arvestades hoonete vanust ja arhitektuurilist eripära, oli nimetatud tualetilahendus paratamatu ebamugavus, mis kaasnes Tallinna Vanglas kinnipidamisega. Samuti olid ja on sarnast tüüpi WC-d maailmas tänaseni levinud. Tallinna Vangla kambrite tingimusi, sh Aasia-tüüpi WC lubatavust on kohtud korduvalt analüüsinud ning on leitud, et need ei ole inimväärikust alandavad.
9.Taotlusest ei nähtu, et duši kasutamist kord nädalas ei oleks XXle võimaldatud. XX sai duši all käia üksuse pesuruumides. Kõikides pesuruumides oli eesruum riietumiseks ja duširuum. Duširuumides ei olnud dušikohad küll eraldatud, kuid pesuruumide tingimused privaatsuse tagamisel olid võrreldavad paljude koolide, haiglate, ujulate, linnasaunade, spordiklubide vm ühiskasutatavate duširuumide tingimustega. Tavaühiskonnas on üpris tavapärane, et duširuumides on dušikohad eraldamata. Kambrites, kus XX viibis, asus kraanikauss koos voolava külma veega, v.a kambris nr 44, kus kraan asus koridoris eraldi ruumis. Kuigi sooja vee pidevat kättesaadavust võib tänapäevaste mugavustega eluruumis pidada tavaliseks, ei ole siiski tegemist eluruumile esitatava miinimumnõudega. Vangistusseadusest (VangS) ega justiitministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirjast“ (VSkE) ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Esmaseid hügieenitoiminguid (nt hammaste, käte, näo ja jalgade pesemine) sai XX teha igapäevaselt kambris. Sooja vett sai teha isikliku elektrilise veekeetjaga, samuti oli lubatud kasutada kambrikaaslase veekeetjat. Kui kambris isiklik veekeetja puudus, andsid vanglaametnikud kambrisse sooja vett ämbriga. Seega sai XX vett keeta, nõusid pesta ja esmaseid hügieenitoiminguid sooja veega teha.
10.Vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta, kus või kuidas peab vangla värskes õhus viibimist kinnipeetavale võimaldama ega seda, kui palju peab olema ühe kinnipeetava jaoks ruumi värskes õhus viibimise ajal. Kambrites nr 124, 128 ja 133 paiknemise ajal käis XX jalutamas E1 hoone jalutusboksides; kambrites nr 358, 354, 435, 437, 447 ja 459 paiknemise ajal E2 hoone jalutusboksides ning kambris nr 44 viibimise ajal S1 hoone jalutusalal. E1 hoone jalutusbokside suurused jäid vahemikku 11,2–16,7 m2, E2 hoone jalutusbokside olid vahemikus 14–14,4 m2 ning S1 hoone jalutusala suurus oli 215 m2. Jalutusboksis jalutasid kinnipeetavad koos kambrikaaslastega ning jalutusalal olid koos ühe sektsiooni 3(12)
3-20-885
kinnipeetavad. Mittesuitsetajatele võimaldati jalutuskäik jalutusboksis suitsetajatest eraldi, kui nad selleks soovi avaldasid. Seega jalutusboksides sai koos kaebajaga olla maksimaalselt viis kinnipeetavat.
11.Ajavahemikul 03.03.2017–17.05.2018 oli XX vahistatu staatuses. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid põhiõigusi. Vastavalt VangS § 90 lg 3 viibis XX vahistatuna lukustatud kambris ning talle tagati VangS § 93 lg-le 5 vastavalt tunniajaline jalutuskäik vabas õhus. Suveperioodil oli XXle tagatud nädalas üks täiendav tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikul 17.05.2018– 04.06.2018 oli XX kinnipeetava staatuses, kuid teda hoiti vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris VSkE § 8 lg 4 alusel. XXl oli võimalus viibida üks tund värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Ajavahemikul 04.06.2018–10.07.2018 oli XX avatud osakonnas, kus ta sai kambrist väljaspool viibida enamuse ärkveloleku ajast. Ajavahemikul 10.07.2018–06.12.2018 kohaldati XXl Tallinna Vangla 10.07.2018 käskkirjaga nr 5-1/18/1167 ja 10.10.2018 käskkirjaga nr 5-1/18/1719 VangS § 69 lg 2 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid. XXl oli võimalus viibida üks tund värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Eelnevale tuginedes tulenesid XX liikumispiirangud kehtivast õigusest ja vanglal oli kohustus piiranguid kohaldada.
12.Vangiregistri andmetel osales XX ajavahemikul 15.08.2018–26.09.2018 sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“. Nimetatud ajavahemikul toimus seitse kohtumist, iganädalaselt üks kohtumine kestusega 1,5 tundi. Muudes hõivetegevustes XX vaidlusalusel perioodil ei osalenud. XXl oli võimalik kasutada raamatukoguteenust ja laenutada ca iga kahe nädala tagant Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. XXl oli lisaks raamatute laenutamisele võimalik vangla vahendusel lugeda ajalehti ning võimalus tellida lisaks ajalehti enda kulul ning saada kuni 17.05.2018 nii raamatuid kui perioodikat ka pakiga. Samuti oli XXl võimalik vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Tegemist ei ole pelgalt meelelahutusliku tegevusega, vaid see võimaldab end kursis hoida päevakajaliste teemadega. Kuna XXl oli üldjuhul ka kambrikaaslasi, oli tal võimalik päevakajalistel teemadel diskuteerida ning arendada eneseväljendust ja argumenteerimisoskust. XXle oli tagatud suhtlusvõimalus ka perekonnaliikmete ja lähedastega ning hingehoidlikes küsimustes kaplaniga.
13.Arvestades tingimusi kogumis, ei olnud need Tallinna Vanglas sellised, et oleksid XX inimväärikust alandanud. Tallinna Vangla on tegutsenud õiguspäraselt ning XXle ei ole tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele.
14.XX esitas Tallinna Halduskohtule 21.05.2020 kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju (5000 euro) hüvitamise nõudes.
KAEBAJA SEISUKOHT
15.Kaebaja taotles mittevaralist kahju seoses tema hoidmisega inimväärikust alandavates tingimustes vahi all hoidmise ajal ning karistuse täideviimise ajal Tallinna Vanglas aadressil Magasini 35 Tallinn, ajavahemikul 03.09.2017–06.12.2018. Kaebaja väidetel olid kambrites järgmised puudused: ruumipuudus, sooja vee puudus, ventilatsiooni puudus, halb kambrite üldseisukord, puudulikud olmetingimused, pesemisvõimalus üks kord nädalas, kus puudus privaatsus, puudulikud jalutusvõimalused, jalutusboksid ei olnud ilmastikukindlad, puudusid kambrivälised tegevused, kambris viibimine 23 tundi ööpäevas. Nimetatud tingimused olid ebainimlikult ning kaebaja tundis, et alandati tema inimväärikust pika aja jooksul.
16.Kaebaja toob välja, et kambrites, kus ta viibis, oli laua ja tooli vahemaa 5 cm, seejuures olid laud ja tool kinnitatud põranda külge. Kambritesse oli paigutatud riiulid selliselt, et toolil ei olnud võimalik istuda. Kaebaja teavitas eelnevast suuliselt kontaktisikut.
17.Kaebaja seadis kahtluse alla Tallinna Vangla kambrite põrandapindalade mõõdistused. Tallinna Vangla ei ole kaebajale kambrite mõõdistustulemusi tutvustanud. Kaebaja mõõtis Tallinna Vanglas olles joonlauaga kambreid. Mõõtmise tulemusel oli kambri nr 437 põranda pindala 12,4 m2. Samuti on valed vastustaja tabelis toodud andmed. 4(12)
3-20-885
18.Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole esitanud Tallinna Vanglale taotluseid. Kambris nr 435 viibides esitas kaebaja taotluse tööle minemiseks ja laua parandamiseks. Samuti esitas kaebuse, et kambri laest kukub krohvi ning värvitükke, WC toru toru tilgub jne. Kambris nr 447 viibides esitas kaebaja vanglale taotluse lauaplaadi parandamiseks, pesuresti paigaldamiseks, WC renoveerimiseks ja sh toru parandamiseks. WC hallitas ning oli üldiselt halvas seisukorras. Lisaks kirjalikele taotlustele on kaebaja esitanud ka suulisi kaebusi kontaktisikule. Kuna Tallinna Vanglat ei renoveeritud 20 aasta jooksul, ei ole tõenäoline, et kaebaja esitatud taotlusi oleks rahuldatud.
19.Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla väitega, et puudub regulatsioon kambrite valgustatuse kohta. Kohustuslik valgustus on vähemalt 400-500 luxi. Kambrites nr 141 ja 136 on vastavalt 360 luxi ning 250 luxi. Puuduliku kambrite valgustatusega pidi kaebaja lugema, kirjutama, mis rikkus kaebaja nägemist. Puudulik valgus pani kaebaja pea valutama ning enesetunne halvenes. Kaebaja on seoses kambrite valgustusega pöördunud korduvalt Tallinna Vangla poole, kuid probleemiga ei tegeletud.
20.Tallinna Vanglas olid halvad olmetingimused, kambrid olid niisked ning puudus ventilatsioon. Kambrid olid lagunenud ning sanitaarsõlmed kohutavad. Kambrite seisukord on tõendatud 26.04.2018 CPT raportiga. Kuigi Tallinna Vangla ehitati aastatel 1944-1949, ei anna see riigile õigust kaebajat pidada kinni inimväärikust alandavates tingimustes.
21.Kaebajal ei võimaldatud kasutada privaatselt dušši, millega rikuti kaebaja inimväärikust. Tallinna Vangla võrdlus avalike kohtade duššidega ei ole kohane, kuna avalike duššide kasutamine ei ole kohustuslik.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
22.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb XX kahju hüvitamise taotlusele 05.05.2020 antud vastuses nr 5-37/20/142 esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada. Kõigil päevadel, mille eest kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitist, oli kaebajale vanglas tagatud liikumiseks vähemalt 4 m2 põrandapinda, olukorras, kus WC-alune pind on kambripinnast maha arvestatud. Kaebaja paigutamisel on vastustaja järginud VangS § 45 lg-s 1 ja VSkE § 6 lg-s 6 ja § 7 lg-s 1 sätestatud nõudeid kinnipeetava kambrile kui eluruumile ning kambris olid igapäevaeluks üksnes vajalikud esemed ja kambrisse, kus kaebajat hoiti, oli paigutatud üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga põrandapinna mõõtmistulemuste usaldusväärsuse kohta. Vastustaja on esitanud Magasini tänava kambrite põrandapinna suurust kajastavad andmed selliselt nagu need vastustajale teada on. Vastustaja on kõikide kambrite suurusega seonduvate pöördumiste, kahjunõuete ning kohtukaebuste korral tuginenud iga konkreetse kambripinna suuruse kohta teadaolevatele andmetele. Vastustajale ei ole teada asjaolusid, mis annaks ainest vanglale mõõtmisandmete tõeväärtuses kahelda. Vastustaja peab kaebaja esitatud väited kambri põrandapinna mõõtmiste kohta ebausaldusväärseteks. Kahtlust selleks annab esmalt väide, mille kohaselt kaebaja teostas kambris mõõtmisi joonlauaga. Tallinna Vanglas oli ja on joonlaud lubatud vaid õppivale kinnipeetavale, kuid arvestades, et kaebaja ei õppinud, ei saanud tal olla kambris ka joonlauda. Teiseks jääb arusaamatuks, miks kaebaja olukorras kui ta väidetava mõõtmise tulemusena tuvastas, et kambris on liiga vähe ruumi, sellest kohe vanglaametnikele märku ei andnud. Kaebajale tagatud kinnipidamistingimused kogumis ei olnud sellised, et need oleks kaebaja inimväärikust alandanud või talle kannatusi põhjustanud.
23.Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid, lisaks oli kambrites kaks seinalampi, üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja enamjaolt kambrites, mille sisustusse kuulus veega WC ning kraanikauss, vaid kambris nr 44 asus tualett väljaspool kambrit eraldi ruumis. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. 5(12)
3-20-885
Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00– 06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele, sh kaebajale, oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vähemalt iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
24.Tõendiväärtus puudub kaebaja esitatud kaaskinnipeetav YY tunnistusel. Arvestades, et kinnipeetavad on üsna varmad kaaskinnipeetavate kasuks tunnistama, sh ka tõele mittevastavaid tunnistusi andma, tuleb kinnipeetavate ütlustesse suhtuda kriitiliselt. YY on oma tunnistusena pealkirjastatud pöördumises kirjeldanud hulgaliselt väidetavaid minetusi kambri nr 124 tingimustes, kuid samas on ta vaidlusaluses kambris viibides esitanud vanglale vaid ühe pöördumise ning seda seoses kambris olevate niiskusputukatega. Eeltoodut arvestades oli YY ilmselgelt teadlik oma õiguste kaitsmiseks vajalikest sammudest, kuid arvestades, et isik on esitanud vanglale kambris nr 124 viibimise ajal vaid ühe pöördumise, tõendab vastustaja hinnangul antud asjaolu seda, et kambris väidetud puuduseid ei olnud.
25.Tõele ei vasta kaebaja väited jalutusboksis varjualuse puudumise kohta. Esitatud fotolt nähtub, et jalutusbokside ukse juures asus betoonblokiga kaetud katuseala, kuhu sai varjuda sademete eest.
26.Kaebaja ei ole vanglale teada andnud, et koos kambrikaaslastega pesemine kuidagi tema väärikust alandaks või talle ebamugav oleks. Arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, on eluliselt usutav, et kaebaja oleks viidatud puuduste osas kohe vangla poole pöördunud ning kaebaja pretensioonikust arvestades oleks kaebaja kui mitte kohe, siis hiljemalt olukorras, kus tema väidetavalt suuliselt esitatud pöördumis ignoreeriti, esitanud vanglale pöördumised kirjalikult. Seda aga kaebaja dokumendihaldusprogrammi andmetel teinud ei ole. Vastustajale ei ole teada ning kaebaja ei ole ka esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistanuks tal väidetavate inimväärikust rikkuvate tingimuste osas vanglale varem kaebuste esitamist. Vähemalt osadel kaebuses väidetud juhtude (nt kambri valgustus, ventilatsioon, õhuniiskus, duširuumi kasutamise privaatsus) osas oleks kaebaja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta vanglale taotluse või vajadusel ka kohtule kaebuse esitamisega. Kaebaja esitatud paljasõnalised väited ei tõenda kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavust, tegelikke kannatusi ega kahju tekkimist.
27.Vangla tegevus kaebajale põrandapinna tagamisega on olnud kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka EIK-i kohtupraktikas osundatuga. Samuti olid kaebajale tagatud muud kinnipidamistingimused kooskõlas vangistust reguleerivate õigusaktidega ning seega on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest – vangla õigusvastane tegevus. Arvestades vaidluse asjaolusid, ei ole kaebajale tekitatud sellist kahju, millega on õigusvastaselt alandatud tema väärikust ning mille hüvitamine rahas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel oleks põhjendatud. Kinnipidamine seisneb vastava isiku õiguste ja vabaduste allutamises mitmetele seaduses toodud piirangutele ning sellega kaasnevad paratamatult ka kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
28.Kaebaja esitas täiendava taotluse kohtuistungi pidamiseks. Kohus jääb 09.07.2020 määruses toodud seisukohtade juurde, et haldusasja on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kaebaja on piisavalt Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja kohtule esitatud seisukohtades sisustanud väiteid selle kohta, miks ta leiab, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid õigusvastased. Samuti on
6(12)
3-20-885
kaebaja esitanud täiendavad vastuväited vastustaja esitatud seisukohtadele. Eelnev on piisav selleks, et kohus saab haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
29.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RvastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldustena tuvastama esmajoones, et kaebuse esitajal on tekkinud kahju, seejärel, et väidetav kahju on kaebajale tekkinud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tulemusena ning seejärel, et tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Samuti peab olema selge, et kaebaja esialgsed õiguskaitsevõimalused on ammendatud. Kambrite suurus
30.Kaebaja väidab, et talle tekkis ruumipuudusest tingitud kahju – väärikuse alandamine. Kaebaja on esitanud oma väidete tõendamiseks ka kinnipeetav YY tunnistusena pealkirjastatud seisukohad Tallinna Vangla asukohaga Magasini 35, Tallinn, tingimuste kohta. Suures osas kordavad YY esitatud väited kaebaja enda seisukohti.
31.Tallinna Vangla on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Järgnevalt analüüsib kohus vastustaja tegevuse õiguspärasust. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 6 lg 6 järgi on kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda.
32.Kaebaja viibis perioodil 03.03.2017–21.04.2017 kambris nr 435 (III üksus, sektsioon 3-1) 50 päeva; 12.05.2017–11.08.2017 kambris nr 447 (III üksus, sektsioon 3-1) 92 päeva; 01.09.2017–07.09.2017 kambris nr 133 (I üksus, sektsioon 1-2) 6 päeva, 07.09.2017–11.09.2017 kambris nr 358 (II üksus, sektsioon 2-1) 4 päeva, 11.09.2017–22.09.2017 kambris nr 354 (II üksus, sektsioon 2-1) 12 päeva, 01.12.2017–18.05.2018 kambris nr 437 (III üksus, sektsioon 3-1) 168 päeva, 18.05.2018–04.06.2018 kambris nr 459 (III üksus, sektsioon 3-1) 17 päeva, 04.06.2018–10.07.2018 kambris nr 44 (IV üksus, sektsioon 4-1) 36 päeva, 10.07.2018–29.10.2018 kambris nr 124 (I üksus, sektsioon 1-2) 122 päeva, 29.10.2018–26.11.2018 kambris nr 128 (I üksus, sektsioon 1-2) 28 päeva, 26.11.2018–06.12.2018 kambris nr 124 (I üksus, sektsioon 1-2) 10 päeva.
33.Vastustaja esitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele (vastsutaja 19.05.2020 esitatud lisa nr 2 ning vastustaja lisa nr 4) tabeli kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta. Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on toodud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Mõõtmistulemustest on maha arvestatud kambri tualtettruum, kuid ei ole maha arvestatud mööblialust pindala. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt (st vähemalt 4 m2 inimese kohta, sh kõige rohkem 14,3 m2 ja kõige vähem 4,0 m2). Seega kaebaja viibis kambrites, mis vastasid VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele.
34.Kaebaja väidete kohaselt on vastustaja välja toodud kambripinnad väärad, kuna kaebaja mõõtis joonlauaga kambrid üle ning sai teised tulemused. Näiteks kambri nr 437 põranda pindala oli 12,4 m2. 7(12)
3-20-885
Samuti on valed vastustaja tabelis toodud andmed. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtuvalt on kaebaja 168 päeval viibinud kambris nr 437, kambri pindala on märgitud 16,1 m2 ning kambris viibis 4 inimest. Usutav on vastustaja seisukoht, et kaebajal puudus joonlaud kambri mõõtmiseks. Samas ei saa välistada, et teistel kambris viibivatele kinnipeetavatele oli joonlaud lubatud, mistõttu oli kaebajal võimalik kambrit mõõta. Küll on aga kaebaja väited kambri väära suuruse osas paljasõnalised. Varasemas kohtupraktikas on olnud vaidlus seoses Tallinna Vangla kambriga nr 437 ning ka seal on kambri suuruseks märgitud 16,1 m2 (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2016 kohtuotsus haldusasjas nr 3-15-1615). Kohtul puudub alus kahelda, et Tallinna Vangla esitas praeguses vaidluses või varasemates õiged andmed ruumide suuruse osas.
35.Kaebaja heidab ette, et kambrites ei olnud piisavalt ruumi liikuda, sh oli riiul paigutatud ebamugavasse kohta. Kohus möönab, et põranda külge kinnitatud mööbel takistab ruumis liikumist. Samas kambripinna piisavuse arvutamisel ei tule vähendada kambripinda kambris oleva mööbli aluse pinna võrra. Majandusja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85 "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi: määrus nr 85) § 2 sisustamisel, ei tähenda mõiste „pind“ ruumis olevat vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi pinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnast seisukohta toetab ka siseriiklik kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50078, 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-1452725 jne). Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSkE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Asjaolu, et mööbel on kinnitatud põranda külge, ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna mööbli kinnitamine on vajalik kinnipeetavate turvalisuse tagamiseks.
36.EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Praegusel juhul on kaebaja puhul minimaalne põrandapind täidetud vaidlusaluste perioodide puhul. Kohtupraktika järgi ei ole kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud 3 m2 ja üle selle, õigusvastased (vt nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17 ja seal viidatud kohtulahendid). Valgustus kambrites
37.Kaebaja heidab vanglale ette, et kambris puudus piisav valgustus. Kaebajal tekkisid lugemisel ning kirjutamisel peavalud ning meeleolu langus. Lisaks VangS § 45 lg-le 1 ei ole kinnipeetavate kambrite valgustusele õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. VangS kommenteeritud väljaandes § 45 kohta on täpsustatud: „Kamber peab vastama eluruumile kehtestatud nõuetele, mille eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Eluruumile esitatavad nõuded, eelkõige õhu, valguse ja temperatuuri osas peavad tagama inimesele võimaluse viibida selles ruumis ööpäevaringselt.“1 Ka soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistik ei sätesta konkreetseid, arvuliselt väljendatavaid nõudeid valgustusele. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 kohaselt peavad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema aknad nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Samuti peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. Määruse nr 85 § 3 lg 3 sätestab, et aken peab tagama ruumis
piisava loomuliku valguse. Seega kehtiv õigus ei reguleeri detailselt ja objektiivsete näitajate alusel (nt konkreetne valgustugevus), milline peab olema kambri loomulik ja kunstlik valgustus. Eluruumi küllaldast valgustust on võimalik hinnata nn olmetasandil. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-09-1657, mille järgi peab kambrites olema valgustus vähemalt 400–500 lx, ei ole asjakohane, kuna kohtupraktika on uuenenud. Hilisemas kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava kambri valgustus ei tohi kahjustada seal viibivate kinnipeetavate tervist ja selleks peaks kambris õppimiseks ja lugemiseks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 otsus nr 3-16-1811, punkt 10).
38.Tallinna Vangla kinnitusel oli kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, olemas aken ja valgustid. Laevalgustites kasutati 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, millise tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis oli kaks või kolm pirni. Kaebajal ei olnud küll vaja vaidlusalustel perioodidel täita kambris õppe- või tööülesandeid, kuid ka mitteõppival kinnipeetaval on vajalik lugeda, kirjutada või muid valgust vajavaid toiminguid teha. Vastustaja kinnitusel ei ole vaadeldavates kambrites kaebus(t)e puudumise tõttu valgustatuse mõõtmisi tehtud. Vangla tõi välja, et 2017. a on elukambrites teostatud kahel korral valguse mõõtmisi – kambris nr 141 saadi 01.01.2017 kambri keskel valgustugevuseks 360 lx ning 16.03.2017 kambris nr 436 laua kohal valgustugevuseks 250 lx. 2018. a ei ole valgustugevuse mõõtmisi teostatud. Vaatamata mõõtmistulemuste puudumisele, puudub kohtul alus arvata, et Tallinna Vangla teised kambrid oleks olnud valgustatud minimaalsest vajalikust valgustatuse määrast vähemal määral. Täiendavalt märgib kohus, et kuna vaadeldavad kambrid olid varustatud aknaga, oli kaebajal võimalus planeerida vajalikud toimingud ajale, mil valgust oli rohkem (päevasele ajale). Kohus ei pea tõenäoliseks kaebaja väiteid selle kohta, et kaebaja pöördus korduvalt kaebus(t)ega vangla ametnike poole seoses ebapiisava valgustusega, kuid pöördumistele ei reageeritud. Vangla kinnitusel on valgustuse ebapiisavuse korral ka valgustust parandanud. Lisaks märkis vangla, et ebapiisava valgustuse põhjuseks ei ole tingimata see, et kambris on vähe valgusteid või liiga väikse võimsusega pirnid, vaid ka kinnipeetavate poolt valgustite lõhkumine, juhtmete lahti ühendamine, pirnide välja keeramine jne. Kaebaja ei ole väitnud, et on pöördunud seoses pea- või silmavaludega arsti poole. Ka Tallinna Vangla kinnitusel vastavad andmed kaebaja tervisekaardil puuduvad.
39.Vangla viide isikliku näpitslambi soetamise võimalusele ei oma asja lahendamisel tähtsust. Seadusest tulenevat kohustust tagada kambri piisav valgustatus ei saa jätta täitmata põhjusel, et kaebaja võib ise täiendava valgusallika osta. Ventilatsioon kambrites
40.Kaebaja toob välja, et kambrites puudus ventilatsioon. Lisaks VangS § 45 lg-le 1 peab määruse nr 85 § 4 lg 1 järgi olema eluruumis loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Sama määruse § 4 lg 5 kohaselt peab õhuniiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60 protsenti. Vastustaja kinnitusel oli kambrites, milles kaebaja viibis, õhutusavaga aken ja sundventilatsioon, mis tagas efektiivse õhuringluse. Riigi Kinnisvara AS tütarfirma Hooldus Pluss OÜ hooldas ventilatsioonisüsteeme regulaarselt. Kõikides kambrites oli keskküte, mis tagas kütteperioodil, kui niiskus võis ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Olenevalt ilmastikust köeti hooneid vajadusel ka suveperioodil. Kuna kaebaja ei vaidlusta, et vaadeldavates kambrites olid lahtikäivad aknad, mis tagasid loomuliku ventilatsiooni, on kaebaja väited puuduliku ventilatsiooni kohta paljasõnalised.
41.Vangla märkis, et kõnealustel perioodidel ei ole kambrites, milles kaebaja viibis, õhuniiskust mõõdetud, kuna kaebaja ei ole niiskusega seonduvatest probleemidest teavitanud. Samas on aastatel 2017–2018 õhuniiskuse mõõtmisi teostatud 10.02.2017 kambris nr 141, kus õhuniiskus oli 28%, 01.11.2017 kambris nr 227 oli õhuniiskus 27,2%, 01.11.2017 kambris nr 224 oli õhuniiskus 25,6%, 21.12.2017 kambris nr 452 oli õhuniiskus 40% ning 12.07.2018 kambris nr 138 oli õhuniiskus 59–61%. Seega mõõtmistulemused näitavad, et õhuniiskus kambrites on olnud pigem madal. Kohtul puudub alus arvata, et Tallinna Vangla teiste kambrite tingimused oleksid oluliselt erinenud. Ajas oluliselt hiljem 9(12)
3-20-885
esitatud sellekohaseid väiteid on keeruline kontrollida ning tõendada. Seda poleks tagantjärele võimalik välja selgitada ka ekspertiisi abil. Kaebaja ei ole väitnud ning vastustaja kinnitusel ei nähtu kaebaja tervisekaardist hallituse ja niiskusega seonduvat väidetavat tervisekahju. Olukord kambrites
42.Kaebaja toob kaebuses välja, et kambrid olid lagunenud ja sanitaarsõlmedes halvad tingimused. Vastsutaja ei eita, et Tallinna Vanglas, mis asus Magasin tänaval, olid olmeteingimused halvemad kui Eesti kaasaaegsetes vanglates. Mõistetav on vastustaja seisukoht, et suuremahuliste tööde tegemine Magasini tänava vanglas ei olnud põhjendatud olukorras, kui ehitati uut vanglat. Samas tagati vastustaja väidete kohaselt kinnipeetavatele inimväärsed vangistustingimused, remonditi kambreid ja ühiskasutatavaid ruume elutingimuste parandamiseks regulaarselt. Nt 2017. aastal pahteldati ja värviti esimeses üksuses kahes kambris seinad, teises üksuses remonditi 10 kambrit ja parandati valgustust, kolmandas üksuses parandati kambrites valgustust, esimeses ja viiendas üksuses remonditi koridorid. Remonttöid teostati vanglas vajaduspõhiselt. Kiireloomuliste töödega (nt kanalisatsiooniummistused, veetorude lekked, valgustuse puudumine, lõhutud elektrijuhtmed, purunenud aknaklaas, uputusjärgne sanitaarremont) tegeleti olenevalt rikkest kas kohe või paari päeva jooksul. Kohtupraktikas on leitud, et Tallinna Vangla kambrite üldised olmetingimused on rahuldavad (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2017 kohtuotsus nr 3-3-1-89-16, p 19). Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et üldine olukord on pigem rahuldav. Seinad on värvitud. Kambrites on avatavad aknad ja seintel on radiaatorid. Lagedes ripuvad kaks ilma katteta valgustit. Tualettruumi olukord
43.Kaebaja ei heida ette, et tal puudus võimalus kasutada WC-d privaatselt, vaid leiab, et tualetid oli kambrites koledad, st esines hallitust ning torud olid roostes. VSkE § 7 lg 1 p 8 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuulub võimaluse korral WC. Vastustaja kinnitusel oli kaebaja paigutatud valdavalt kambritesse, mille sisutusse kuulus Aasia-tüüpi WC. WC-potiga tualett oli vaid kambris nr 124 ja kambris nr 44, kus tualett asus väljaspool kambrit eraldi ruumis ning oli samuti varustatud WC-potiga. Kohtupraktikas on leitud, et eluruumile esitatavd miinimumnõuded täidab ka nn Aasia-tüüpi tualett (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-2031, p 12). Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et näiteks kambri nr 358 tualett ei ole küll värvitud, kuid ei ole ka räämas. Kambris nr 124 on WC-pott, WC on rahuldavas seisukorras. Duši kasutamine
44.Kaebaja leiab, et tema inimõigusi rikkus sooja vee puudumine kambris, duši kasutamise võimaldamine vaid kord nädalas ja pesemisel privaatsuse puudumine. VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale ei oleks võimaldatud duši kasutamist kord nädalas. Vangla tõi välja, et kambrites, kus kaebaja viibis, asus kraanikauss koos voolava külma veega, v.a kambris nr 44, kus kraan asus koridoris eraldi ruumis. VangSst ega VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Ka määruse nr 85 § 5 lg 2 järgi peab eluruumis (või vähemalt samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal) olema tagatud üksnes külma vee saamise võimalus. Esmaseid hügieenitoiminguid (nt hammaste, käte, näo ja jalgade pesemine) on võimalik teha ka külma veega. Vangla kinnitusel andsid vanglaametnikud isikliku veekeetja puudumisel kambrisse sooja vett ämbriga. Seega sai kaebaja nõusid pesta ja esmaseid hügieenitoiminguid sooja veega teha. Kohtupraktikas on leitud, et objektiivselt on võimalik isikliku hügieeni eest elementaarsel tasemel hoolitseda (nt hammaste, näo ja käte pesemine) ja lihtsamaid pesemistoiminguid (nt sokkide ja aluspesu pesemiseks) teha ka külma veega, kuigi see pole samavõrra mugav või tõhus kui sooja veega. Duši võimaldamise sagedust on Riigikohus hinnanud 31.12.2014 kohtuotsuses asjas nr 3-4-1-50-14 ja leidnud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši
10(12)
3-20-885
sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa Vanglareeglistiku p-st 19 (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-2031, p 12).
45.Vastustaja sõnul sai kaebaja duši all käia üksuse pesuruumides. Kõikides pesuruumides oli eesruum riietumiseks ja duširuum. Duširuumides ei olnud dušikohad küll eraldatud, kuid pesuruumide tingimused privaatsuse tagamisel olid võrreldavad paljude koolide, haiglate, ujulate, linnasaunade, spordiklubide vm ühiskasutatavate duširuumide tingimustega. Vastustaja 19.05.2020 esitatud fotodelt nähtub, et duširuumi saavad korraga kasutada maksimaalselt 4 inimest (fotol 2 dušši) ning eesruumis on võimalik riideid vahetada. Duširuum on puhas ja kaasaegne. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS-st tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel. EIK otsusest tuleneb kohustus tagada tualeti kasutamise võimalus privaatselt ning elementaarsed sanitaar- ja hügieeninõuete täitmise võimalus (EIK 29.01.2019 kohtuotsus kohtuasjas Nikitin jt vs Eesti, p 161). Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale võimalus kasutada dušši privaatselt. Olukord jalutusboksides
46.Kaebaja toob välja, et eelvangistuses viibijatele ei olnud välisrajatised piisavad. Jalutusboksid koosnesid betoonist boksidest suurusega 12–15 m2, mis olid kaetud metallist võredega. Lisaks puudusid boksides varjualused. Vastustaja kinnitusel võimaldati vastavalt VangS § 93 lg-le 5 ja § 55 lg-le 2 kaebajale tunniajaline jalutuskäik. E1 hoone jalutusbokside suurused jäid vahemikku 11,2–16,7 m2, E2 hoone jalutusbokside olid vahemikus 14–14,4 m2 ning S1 hoone jalutusala suurus oli 215 m2. Kaebaja ei eita, et talle võimaldati tund aega värskes õhus viibimist. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel jalutusbokside suuruse osas erimeelsust. Vastustaja esitas 19.05.2020 fotod kinnipeetavate jalutusaladelt. Fotodelt nähtub, et jalutusboksid on kaetud metallvõredega. Fotodelt ei nähtu varjualuseid, kuid vastustaja kinnitusel on jalutusbokside ukse juures betoonblokiga kaetud katuseala, kuhu sai varjuda. Kohus ei sea vastustaja väiteid kahtluse alla, kuna kohtupraktikas on olnud mitmeid kaebusi selle kohta, et varjualune varjab valgust jne (vt nt Tallinna Halduskohtu 16.12.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-1282). Lisaks on näha IV üksuse jalutushoovis jõusaali elemente. Kohus nõustub kaebajaga, et välisrajatisi ei ole piisavalt, samas on vanglal kohustus tagada eelkõige kinnipeetavale võimalus viibida värskes õhus. Kambriväline tegevus/tegevusetus
47.Kaebaja heidab ette, et väljaspool kambrit puudus tegevus. Kaebaja väitel pidi ta 23 tundi ööpäevas viibima kambris ning igasugune huvitegevus väljaspool kambrit puudus täielikult. Vastustaja toob välja, et ajavahemikul 03.03.2017–17.05.2018 oli kaebaja vahistatu staatuses. Sellel perioodil oli kaebajal õigus viibida tund aega värskes õhus. Suveperioodil oli kaebajale tagatud nädalas üks täiendav tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikul 17.05.2018–04.06.2018 oli kaebaja kinnipeetava staatuses, kuid teda hoiti vastuvõtuosakonnas lukustatud kambris VSkE § 8 lg 4 alusel. Ka sellel ajal oli kaebajal võimalus viibida üks tund värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Ajavahemikul 04.06.2018– 10.07.2018 oli kaebaja avatud osakonnas, kus ta sai kambrist väljaspool viibida enamiku ärkveloleku ajast. Ajavahemikul 10.07.2018–06.12.2018 kohaldati kaebajale Tallinna Vangla 10.07.2018 käskkirjaga nr 5-1/18/1167 ja 10.10.2018 käskkirjaga nr 5-1/18/1719 VangS § 69 lg 2 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid – vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamise võimaluse keelamine) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kuna kinnipeetaval võivad tekkida tema enese käitumisest tulenevalt vägivaldsed konfliktid teiste kinnipeetavatega (vt vastustaja lisa nr 6). Ka sellel ajal oli kaebajal võimalus viibida üks tund värskes õhus vastavalt VangS § 55 lg-le 2. Seega tulenesid kaebaja liikumispiirangud kehtivast õigusest ja vanglal oli kohustus kohaldada piiranguid.
48.Kaebaja osales perioodil 15.08.2018–26.09.2018 sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ (vastustaja 19.05.2020 esitatud lisa nr 5). Nimetatud ajavahemikul toimus seitse kohtumist, iganädalaselt üks kohtumine kestusega 1,5 tundi. Kuni 21.11.2018 kehtinud Tallinna Vangla kodukorra p 18.2.3. järgi teenindas raamatukogu kinnipeetavaid vähemalt 1 kord kuus. Kaebaja ei eita, et tal oli võimalus kord kuus 11(12)
3-20-885
raamatuid laenutada. Samas Tallinna Vangla kinnitusel oli kaebajal võimalik kasutada raamatukoguteenust ja laenutada iga kahe nädala tagant. Kaebajal oli lisaks raamatute laenutamisele võimalik vangla vahendusel lugeda ajalehti ning võimalus tellida lisaks ajalehti enda kulul ning saada nii raamatuid kui perioodikat ka pakiga. Samuti oli kaebajal võimalik vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Kaebajale oli tagatud suhtlemisvõimalus perekonnaliikmetega, lähedastega ning vajadusel kaplaniga.
49.EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 kohtuotsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti on kambritingimused ning muud kaebuses välja toodud etteheited olnud nõuetele vastavad. Õiguspärased tingimused ei saa kogumis olla inimväärikust alandavad.
50.Kohus jätab XX kaebuse rahuldamata.
51.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on Tallinna Halduskohtu 22.05.2020 määrusega vabastatud riigilõivu tasumisest, seega kaebaja menetluskulud jäävad riigi kanda. Kuna Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, jäävad võimalikud menetluskulud Tallinna Vangla enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.