Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
11.09.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1465
Haldusasi
Tartu Ülikooli kaebus SA Innove 03.04.2019 otsuse nr 3-3.1/58-3 ning Haridus- ja Teadusministeeriumi 01.07.2019 käskkirja nr 1.1-2/19/185 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Tartu Ülikool, volitatud esindajad vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper ja advokaat Mark Uska Vastustaja I Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja Kerli Brandt Vastustaja II Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindaja Marko Jaeger
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Ülikooli määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lubada haldusasjas nr 3-19-1465 menetlusse astuda Sihtasutuse Innove üldõigusjärglasel Riigi Tugiteenuste Keskusel.
2.Võtta Tartu Ülikooli 14.07.2020 määruskaebuse lisad 1–6 ja Riigi Tugiteenuste Keskuse vastuse lisad 1-2 haldusasja materjalide juurde.
3.Rahuldada Tartu Ülikooli määruskaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 määruse resolutsiooni p 3 ning teha uus määrus, millega mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Tartu Ülikooli kasuks välja menetluskulud 2800 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Ülikooli õigusabikulud tema enda kanda.
Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3). Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav.
3-19-1465
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Ülikool (kaebaja) esitas 15.02.2016 SA-le Innove taotluse toetuse saamiseks projektile „Tartu Ülikooli õpetajahariduse kompetentsikeskuse Pedagogicum arendamine“.
2.SA Innove rahuldas 21.06.2016 otsusega nr 3.3-1/58 kaebaja taotluse osaliselt.
3.SA Innove tegi 03.04.2019 finantskorrektsiooni otsuse nr 3-3.1/58-3, millega nõudis kaebajalt toetuse 9620,44 eurot tagasi ja keeldus 181,50 euro ulatuses aktsepteerimast maksetaotlust nr 11, kuna kaebaja ei ole täitnud talle perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seadusega (STS2014-2020) pandud kohustust järgida riigihangete seadust (RHS) ja on kasutanud toetust mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Rakendatavaks finantskorrektsiooni määraks on 25% ja mitteabikõlblikuks kuluks 7734,20 eurot. Maksetaotlustes nr 3–9 kajastatud kuludest loeti mitteabikõlblikuks kuluks 7552,70 eurot ja keelduti kulude aktsepteerimisest maksetaotluses nr 11 181,50 euro ulatuses. Samuti loeti mitteabikõlblikuks enam makstud puhkusetasud 2574,08 eurot.
4.Kaebaja esitas 03.04.2019 otsuse peale 03.05.2019 vaide.
5.Haridus- ja Teadusministeerium jättis 01.07.2019 käskkirjaga nr 1.1-2/19/185 kaebaja vaide rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 31.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse SA Innove 03.04.2019 otsuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi 01.07.2019 käskkirja peale.
7.SA Innove tunnistas 11.03.2020 otsusega nr 3-3.1/58-4 oma 03.04.2019 otsuse kehtetuks osas, millega loeti maksetaotlustes nr 3–9 kajastatud hankega nr 173292 seotud kulu 7552,70 eurot mitteabikõlblikuks ning keelduti 181,50 euro ulatuses kulude aktsepteerimisest maksetaotluses nr 11. Uue finantskorrektsiooni otsusega loeti mitteabikõlblikuks hanke nr 173292 raames esitatud kulu 3093,68 eurot, kuna kaebaja ei ole täitnud talle STS2014-2020 pandud kohustust järgida RHS-i. Otsuse põhjenduste kohaselt kutsus auditeeriv asutus 12.02.2020 kokku erimeelsuste ümarlaua, kus käsitleti mh riigihankes nr 173292 tuvastatud rikkumisi. Auditeeriv asutus nõustus, et finantskorrektsiooni määr on 10%, sest ka Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus nr C(2019)3452 lubab kõnealuste rikkumiste puhul rakendada korrektsiooni määra 10%.
8.SA Innove esitas 11.03.2020 avalduse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest ta tunnistas 11.03.2020 otsusega 03.04.2019 otsuse kehtetuks ja tegi uue otsuse. Vastustaja palus jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
9.Kaebaja nõustus vastuses menetluse lõpetamisega ning palus mõista SA-lt Innove välja menetluskulud 11 529,60 eurot ja tagastada riigilõiv. Vastustaja tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks, kuna kaebaja esitas kohtule kaebuse. Vaidlustamata haldusaktide kehtetuks tunnistamine ei ole tavapärane. SA Innove möönis kaebuse põhjendatust finantskorrektsiooni 25% määra õigusvastasuse osas.
10.Haridus- ja Teadusministeerium nõustus 20.03.2020 vastuses menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Finantskorrektsiooni määra muudeti Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsuse nr C(2019)3452 tõttu, mis tehti pärast 03.04.2019 otsust. SA Innove on pärast seda uuesti hinnanud rikkumiste asjaolusid ja jõudnud iseseisvalt kaebaja jaoks soodsamale otsusele.
11.SA Innove vaidles 27.03.2020 seisukohas kaebaja menetluskulude taotlusele vastu, sest 03.04.2019 otsust ei tunnistatud kehtetuks kaebuse esitamise tõttu. Uus finantskorrektsiooni 2(6)
3-19-1465 otsus tehti ümarlaua tulemusena, kus auditeeriv asutus nõustus Euroopa Komisjoni eeskujul finantskorrektsiooni 10% määraga. Uue otsuse tegemisel ei arvestatud kaebuses toodud seisukohti. Ka juhul, kui kaebust ei oleks esitatud, oleks SA Innove pidanud pärast 12.02.2020 toimunud ümarlauda 03.04.2019 finantskorrektsiooni otsuse üle vaatama. Seda tegid ka teised rakendusüksused (SA Archimedes, Riigi Tugiteenuste Keskus). Seejuures leidsid nii vastustaja, korraldusasutus, auditeeriv asutus kui ka rakendusüksus SA Archimedes, et hankes nr 173292 oli tegemist RHS-i rikkumistega. Seda möönab ka kaebaja. Lisaks on kaebaja menetluskulud ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed, arvestades, et 11.03.2020 otsusega loetakse mitteabikõlblikuks kuluks 3093,68 eurot. Õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendatud, arvestades, et pooled ei jõudnud kohtuvaidluseni.
12.Tallinna Halduskohus lõpetas 30.03.2020 määrusega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse SA Innove 03.04.2019 otsuse nr 3-3.1/58-3 tühistamise nõudes, jättis Tartu Ülikooli kaebuse Haridus- ja Teadusministeeriumi 01.07.2019 käskkirja nr 1.1-2/19/185 tühistamise nõudes läbi vaatamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot. 11.03.2020 otsuse põhjendused ei võimalda järeldada, et 03.04.2019 otsus tunnistati kehtetuks põhjusel, et kaebaja esitas halduskohtule kaebuse. 11.03.2020 otsuse põhjendustest nähtub, et korrektsiooni määra muutmine otsustati ümarlaual ja muutmise põhjuseks oli Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus nr C(2019)3452, mis andis aluse muuta finantskorrektsiooni rakenduspraktikat sarnaste rikkumiste korral. Arutluse all ei olnud ainult kaebaja kohta tehtud otsus, vaid ka teised sarnased otsused. Vastustaja selgitustest nähtub, et 03.04.2019 otsust oleks muudetud ka juhul, kui selle peale ei oleks kohtule kaebust esitatud. Puudub alus väita, et 03.04.2019 otsus tunnistati kehtetuks kaebuse esitamise tõttu. Menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 4 alusel jätta kaebaja kanda. Vastustajad ei ole taotlenud nende menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud kohtule menetluskulu dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Tartu Ülikool taotleb määruskaebuses halduskohtu 30.03.2020. a määruse tühistamist osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uus määrus, millega mõista SA-lt Innove välja Tartu Ülikooli menetluskulud 11 529,60 eurot. Kaebaja suhtes rakendatavat finantskorrektsiooni määra ei muudetud ümarlaual. Rakendusüksus ei osalenud ümarlaual. Ümarlaual räägitu või otsustatu ei ole otsuse kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks. Euroopa Komisjon ei teinud otsust kohtumenetluse ajal, vaid enne seda. Rakendusüksusel oli piisavalt aega otsus enne kaebaja jaoks kohtusse pöördumise tähtaja möödumist kehtetuks tunnistada, kuid rakendusüksus seda ei teinud. Samuti jättis otsuse kehtetuks tunnistamata rakendusasutus, kuigi Euroopa Komisjoni otsus eksisteeris ka vaideotsuse tegemise ajal. Kaebaja ei pidanud eeldama, et rakendusüksus tunnistab enda otsuse Euroopa Komisjoni otsuse tõttu kehtetuks. Rakendusüksus tegi sarnastel asjaoludel ja põhjendustel otsuse juba 05.07.2019. Rakendusüksus ei ole põhjendanud, millisest Euroopa Komisjoni otsuse osast tuleb alus rakenduspraktikat muuta. Rakenduspraktikat muutvat seisukohta tegelikkuses ei eksisteeri. Rakendusüksusel oli juba otsuse tegemise ajal võimalik rakendada finantskorrektsiooni 10% määra. Euroopa Komisjoni otsus p 1.4 sisaldab jätkuvalt põhimõtet, et rakendatava finantskorrektsiooni lõppsumma kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis 3(6)
3-19-1465 iseloomustavad tuvastatud õigusnormide rikkumist nende elementide suhtes, mida on vastava määra kehtestamisel arvesse võetud. Rakendusüksusel oli otsuse tegemise ajal ning on jätkuvalt kohustus võtta arvesse kõiki asjaolusid ning seejuures rakendada Euroopa Komisjoni otsuse tüüpjuhtumite korral ette kirjutatud finantskorrektsiooni määradest madalamaid finantskorrektsiooni määrasid (nt 25% määra asemel 10% või 5% määra). Otsuse õiguslikuks aluseks on EL-i ja Eesti õigusaktid, mitte Euroopa Komisjoni otsus. Euroopa Komisjoni suunised on eelkõige abivahendiks asjasse puutuva õiguse tõlgendamisel ning kui rakendusüksuse jaoks ilmnes, et otsus on Euroopa Komisjoni suunistega vastuolus, see ilmselgelt kinnitab kaebuse põhjendatust. Rakendusüksus sai finantskorrektsiooni 25% määra asemel kohaldada 10% määra ka enne Euroopa Komisjoni otsust. Rakendusüksus ei ole seotud auditeeriva asutuse seisukohtadega. Finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks peab rakendusüksus tegema sisulise kaalutlusotsuse, mitte „vormistama“ auditeeriva asutuse seisukohad finantskorrektsiooni otsusena.
14.Riigi Tugiteenuste Keskus taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist. 03.04.2019 otsus nr 3-3.1/58-3 tunnistati kehtetuks ümarlaual osalenud Riigi Tugiteenuste Keskuse, Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna ja SA Archimedes poolt otsustatu tulemusel. Ümarlaud lähtus omakorda Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusest nr C(2019) 3452, mis lubab kõnealuste rikkumiste puhul rakendada senise 25% määra asemel 10% määra. Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsus ei ole suunis, vaid sellest tuleb juhinduda. Auditeeriv asutus nõustus alles ümarlaual hanke nr 173292 rikkumise osas rakendama finantskorrektsiooni 10% määra. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 126 punktist c tulenevalt võib sertifitseerimisasutus esitada Euroopa Komisjonile toetuse maksmiseks üksnes kulusid, mille abikõlblikkus on tõendatud. Sama artikli punkti f kohaselt peab sertifitseerimisasutus kulude märkimisel arvestama auditi tähelepanekutega. Vastustaja ei saanud 03.04.2019 finantskorrektsiooni otsuses nr 3-3.1/58-3 märgitust erinevale järeldusele ja korrektsioonimäärani jõuda enne 12.02.2020 toimunud ümarlauda. Vastustaja 25.02.2020 ekirjast nähtub, et otsuse kehtetuks tunnistamise põhjus oli tingitud ümarlaua otsusest, mitte aga kaebusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Määruskaebuse esitaja esitas koos määruskaebusega kuus lisa: 1) rakendusüksuse 05.07.2019 otsuse nr 3-3.1/191 eelnõu; 2) kaebaja kantsleri 13.01.2020 e-kiri; 3) SA Archimedes juhatuse liikme 20.02.2019 teatis; 4) kaebaja 22.05.2019 e-kiri; 5) kaebaja 13.08.2019 e-kiri; 6) kaebaja 13.01.2020 e-kiri. Vastustaja esitas vastusega kirjavahetuse kaebaja esindajaga korraldusasutuse e-kirja vastustajale seoses 12.02.2020 toimunud ümaralauaga. Ringkonnakohus järeldab, et menetlusosalised soovivad lisatud dokumentide asja materjalide juurde võtmist selleks, et tõendada oma seisukohtade õigsust. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja materjalide juurde, kuna need pole ilmselgelt asjakohatud (HKMS § 62 lg 2).
16.Kaebaja on vaidlustanud rakendusüksuse SA Innove 03.04.2019 otsuse nr 3-3.1/58-3. STS2014–2020 § 8 lg 2 p 4 alusel menetles kuni 31.03.2020 SA Innove talle esitatud maksetaotlusi ja otsustas toetuste väljamaksmise. Alates 01.04.2020 teeb seda Riigi Tugiteenuste Keskus (vt ka Vabariigi Valitsuse 19.03.2020 korraldus nr 83 „Perioodi 2014– 2020 struktuuritoetuse meetmete nimekiri“). HKMS § 29 lg 1 sätestab, et juriidilisest isikust menetlusosalise lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda menetlusosalise 4(6)
3-19-1465 üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. HKMS § 29 lg 2 kohaselt kehtivad üldõigusjärglase suhtes kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes. HKMS § 29 lg-d 1 ja 2 kehtivad ka vastustaja lõppemise, ühinemise, jagunemise ja kaebuse esemega seotud pädevuse ülemineku korral (HKMS § 29 lg 3). Eeltoodust tulenevalt lubab kohus menetlusse astuda SA Innove üldõigusjärglasel Riigi Tugiteenuste Keskusel.
17.Vaidlus seisneb selles, kas SA Innove 03.04.2019 otsuse kehtetuks tunnistamine 11.03.2020 otsusega oli tingitud kaebuse esitamisest või mitte.
18.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Üldjuhul peaks seega eelnimetatud sätte alusel menetluse lõpetamisel jääma menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 6 sõnastusest järelduvalt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks vastustajal kohustus tõendada, et kaebuses nõutud haldusakti andmisel puudub seos esitatud kaebusega (Tallinna Ringkonnakohtu 15.08.2019 määrus asjas nr 3-18-1593, p 21). Vastustaja ei pea kandma kaebaja menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (nt Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020 määrus asjas nr 3-20-538, p 15; Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2019 määrus nr 3-17-2285, p 10; 17.05.2018 määrus nr 3-17-315, p 13; 23.08.2016 määrus nr 3-16-612, p 15).
19.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et otsuse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ja halduskohus põhjendamatult tähtsustanud üle ümarlaual otsustatut ja Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsuse nr C(2019)3452 mõju haldusakti kehtetuks tunnistamisele.
20.STS2014–2020 § 8 lg 2 p 6, § 45 lg 4, § 47 lg 2 ja § 541 lg 1 kohaselt on finantskorrektsiooni otsuse tegemise õigus korraldusasutusel ja rakendusüksusel, mitte auditeerival asutusel. Seega ei ole auditi lõpparuandel siduvat iseloomu ning finantskorrektsiooni otsuse tegemise õigus ja kohustus on vastustajal rakendusüksusena. Vastustajal endal lasus kohustus tagada, et vaidlustatud haldusakt oleks õiguspärane. Auditeeriva asutuse ettepanek ei oma määravat tähendust otsuse tühistamise ning kaebuse esitamise vahel oleva seose väljaselgitamisel.
21.Euroopa Komisjoni otsusele ei saa omistada määravat tähendust kaebuse esitamise ning haldusakti kehtetuks tunnistamise seose väljaselgitamisel. Riigikohus on näiteks Euroopa Komisjoni suuniste kohta selgitanud, et tagasinõude määra kohaldamiseks õiguslikku alust neist suunistest tuletada ei saa. Halduse siseeeskiri on abistava iseloomuga kaalutlusõiguse ühetaolisel kohaldamisel, kuid ei tohi takistada kaalutlusõiguse teostamisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtmast (Riigikohtu 07.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-96-16, p 19). Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg-st 2 tulenevalt on liikmesriikidel kohustus teha tegevustes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Finantskorrektsioonid seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises tegevusele või rakenduskavale. Liikmesriigid võtavad arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust. Seega näeb ka asjaomane Euroopa Liidu õigus ette kaalutlusõiguse finantskorrektsioonide tegemisel ning nimetab asjaolud, millega liikmesriik otsuse tegemisel peab arvestama. Finantskorrektsioonide proportsionaalsuse nõue tuleb ka määruse nr 1303/2013 art-st 143 (Tartu Ringkonnakohtu 06.12.2018 otsus asjas nr 3-17-2718, p-d 30 ja 32; Tartu Ringkonnakohtu 18.05.2017 otsus asjas nr 3-16-879, p 21).
22.Asjaolud ei võimalda järeldada, et haldusakti kehtetuks tunnistamisel oleks otsustavaks saanud kaebaja tegevusest sõltumatud asjaolud. Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses 5(6)
3-19-1465 otsuse tühistamist lisaks põhjusel, et rakendusüksus on rikkunud kaalutlusõiguse teostamise reegleid nii väidetavate õigusrikkumiste tuvastamisel kui ka finantskorrektsiooni määra rakendamisel. Kaebaja märkis kaebuses, et Euroopa Kohtu lahenditest tuleneb, et liikmesriik on kohustatud finantskorrektsiooni määra valikul võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju (Euroopa Kohtu 14.06.2016. a otsus kohtuasjas C406/14, p-d 46–48; 06.12.2017. a otsus kohtuasjas C-408/16, p-d 64–66). Kaebaja viitas lisaks määruse nr 1303/2013 art 143 lg-le 2, Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ § 22 lg-le 1 ja § 22 lg-le 12 (ühendmäärus) ning leidis, et rakendusüksus peab rakendama proportsionaalseid korrektsioone. Vastustaja on 11.03.2020 otsuses nii esimese kui ka teise rikkumise osas viidanud ühendmääruse § 22 lg 11 p-le 5 ja lg-le 12 ja märkinud, et põhjendatud on kohaldada finantskorrektsiooni 10% määra, kuna see on proportsionaalne rikkumise raskuse ja võimaliku kahjuga. Vastustaja 11.03.2020 otsusest nähtub seega, et varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisel on tuginetud ka kaebaja viidatud õigusnormidele. Ümarlaua protokollis on viidatud asjaolule, et toetuse saaja ei ole auditi aruandes soovitatud määra 25% pidanud piisavalt põhjendatuks ja on vaidlustanud rakendusüksuse otsuse halduskohtus. Eeltoodust tulenevalt ei saa kindlalt väita, et kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud ega usutavaks teinud, et otsuse tühistamise ning kaebuse esitamise vahel igasugune seos puudub ning uus otsus anti sõltumata kaebuse esitamisest. Seejuures pole Euroopa Komisjon 14.05.2019 otsust teinud praeguse kohtumenetluse ajal, vaid umbes 2,5 kuud enne halduskohtule kaebuse esitamist. Ka vaideotsuse tegemisel oleks saanud juba Euroopa Komisjoni otsusest juhinduda. Sellises olukorras pole veenev, et kaebuse esitamine ei mõjutanud üldse vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamist. Kuna vastustaja pole suutnud veenvalt põhistada ja tõendada, et otsuse kehtetuks tunnistamist pole tinginud kaebuse esitamine, tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta HKMS § 108 lg 6 alusel kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.
23.HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
24.Kaebaja tasus õigusabikulude eest 11 529,60 eurot. Õigusabi on osutatud 70 tundi ning tunnitasu on 160 eurot. Üksnes neljandik halduskohtule esitatud kaebusest seondub finantskorrektsiooni määra vaidlustamisega ning põhjendatud menetluskulud ei saa olla sellest proportsioonist suuremad. Põhjendatud õigusabikulud on seega 2800 eurot.
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tartu Ülikooli määruskaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 3 ning teeb uue määruse, millega mõistab Tartu Ülikooli kasuks Riigi Tugiteenuste Keskuselt välja menetluskulud summas 2800 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Ülikooli õigusabikulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.