Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-19-1892 3. september 2020 Maria Lõbus Liivi Sandra Arulaane kaebus Haljala valla kohustamiseks ehitusteatise nr 1911201/08854 uueks läbivaatamiseks Kaebaja – Liivi Sandra Arulaane, esindaja vandeadvokaat Raul Keba Vastustaja – Haljala vald, esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee Kolmas isik ‒ Eugen Õis Kirjalikus menetluses ja 29. juuli 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a menetlusdokumentide tähelepanuta jätmiseks ning vastustaja taotlus kaebaja
18.augusti 2020. a menetlusdokumentide tähelepanuta jätmiseks.
2.Võtta ehitisregistrist ehitusteatise nr 1911201/08854 dokumentide juurest asja materjalide juurde abihoone (ehitisregistri kood 120301170) laiendusprojekti seletuskiri, joonis lõige 1-1 ja põhiplaan. Lisaks võtta ehitisregistrist asja materjalide juurde kolmanda isiku kinnistul asuva suvemaja (ehitisregistri kood 108032404) ja abihoone (ehitisregistri kood 120301188) laiendamiseks antud ehitusload.
3.Rahuldada kaebus ja kohustada Haljala valda ehitusteatist nr 1911201/08854 uuesti läbi vaatama.
4.Mõista Haljala vallalt Liivi Sandra Arulaane menetluskulude katteks välja 6235 eurot.
5.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 5. oktoober 2020.
3-19-1892 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Liivi Sandra Arulaanele (edaspidi kaebaja) kuulub Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas Vainupea külas asuv Neeme kinnistu. Neeme kinnistu külgneb samas külas asuva Rannakivi kinnistuga (katastritunnus 88703:002:0165), mille omanik on Eugen Õis.
2.Ehitisregistris registreeriti 17. aprillil 2019 ehitusteatis nr 1911201/04731 Rannakivi kinnistul asuva ateljee (ehitisregistri kood 120607626) laiendamise kohta. Ehitisregistris registreeriti 8. mail 2019 ehitusteatis nr 1911201/08854 Rannakivi kinnistul asuva abihoone (ehitisregistri kood 120301170) laiendamise kohta.
3.Kaebaja esitas 10. oktoobril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse kõnealuste ehitusteatiste peale.
4.Kohus võttis 17. oktoobri 2019. a määrusega menetlusse kaebuse Haljala valla kohustamiseks kõnealuste ehitusteatiste uueks läbivaatamiseks. Sama määrusega kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna Eugen Õie ning andis vastustajale ja kolmandale isikule tähtaja kaebusele vastamiseks. Määruse resolutsiooni punktiga 5 rahuldas kohus esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas Vainupea külas Rannakivi kinnistul (katastritunnus 88703:002:0165) ehitusteatiste nr 1911201/04731 ja 1911201/08854 alusel ehitada abihoone (ehitisregistri kood 120301170) külge autovarjualust ja ateljee (ehitisregistri kood 120607626) kaebaja hoone poolsesse nurka väikest seina kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.
5.Vastustaja ja kolmas isik palusid 2. detsembri 2019. a vastustes jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebaja, vastustaja ja kolmas isik esitasid 3. ja 12. juunil 2020 kohtule täiendavad seisukohad. Kaebaja teatas, et loobub nõudest kohustada vastustajat ehitusteatist nr 1911201/04731 uuesti läbi vaatama.
7.Kohus võttis 7. juuli 2020. a määrusega vastu kaebaja loobumise nõudest kohustada vastustajat ehitusteatist nr 1911201/04731 uuesti läbi vaatama ning lõpetas vastavas osas menetluse. Samuti tühistas kohus 17. oktoobri 2019. a määruse resolutsiooni punktiga 5
3-19-1892 kohaldatud esialgse õiguskaitse osas, milles kohus keelas Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas Vainupea külas Rannakivi kinnistul (katastritunnus 88703:002:0165) ehitusteatise nr 1911201/04731 alusel ehitada ateljee (ehitisregistri kood 120607626) kaebaja hoone poolsesse nurka väikest seina kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni. Veel võttis kohus asja materjalide juurde kaebaja poolt esitatud Vihula Vallavolikogu 24. novembri 2005. a otsusega nr 18 kehtestatud kolmanda isiku kinnistut puudutava detailplaneeringu põhijoonise väljavõtted ning andis vastustajale ja kolmandale isikule võimaluse esitada nende kohta oma seisukohad. Lisaks otsustas kohus asja läbi vaadata kohtuistungil.
Vastustaja ja kolmas isik esitasid 14. juulil 2020 seisukohad seoses detailplaneeringuga.
29.juulil 2020 toimus kohtuistung, kus kaebaja loobus osadest oma väidetest.
10.Kohus uuendas 4. augusti 2020. a määrusega asja arutamise ning kohustas vastustajat esitama kohtule Vihula Vallavolikogu 24. novembri 2005. a otsus nr 18 ja sellega kehtestatud kolmanda isiku kinnistut puudutav detailplaneering tervikuna. Kohus märkis, et menetlusosalised võivad detailplaneeringu kohta seisukohti esitada ainult siis, kui leitakse, et terviklikust detailplaneeringust nähtub vaidlusküsimuste ehk hoonestusala või maksimaalse ehitisealuse pinna kohta selliseid uusi asjaolusid, mida kaebaja esitatud detailplaneeringu põhijoonise väljavõtetelt ei nähtunud.
Vastustaja ja kolmas isik esitasid 17. augustil 2020 oma seisukohad.
12.Kaebaja palus 18. augusti 2020. a seisukohas jätta vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohad tähelepanuta. Kaebaja esitas siiski ka sisulise seisukoha vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohtade kohta.
13.Vastustaja palus 20. augusti 2020. a seisukohas jätta kaebaja 18. augusti 2020. a seisukoha tähelepanuta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on õigusvastaselt heaks kiitnud ehitusteatise nr 1911201/08854 osas, mis puudutab abihoone külge autovarjualuse ehitamist. Kaebaja leiab, et vastustajal tuleb ehitusteatis uuesti läbi vaadata. Kaebaja põhjendused on lühidalt järgmised. 1) Vastustaja ei teavitanud kaebajat ehitusteatisest, vaid kaebaja avastas 2019. aasta augusti keskpaigas, et Rannakivi kinnistul on alustatud ehitustööde ettevalmistamisega. Võttes arvesse, et kaebaja kinnistu külgneb Rannakivi kinnistuga ning ehitise juurdeehitusel on otsene mõju kaebajale, oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitusteatise menetlusse kaasama. 2) Kaebaja hoone Rannakivi kinnistuga külgnev merepoolne fassaad on kavandatud klaasist ja vaatega merele. Abihoone külge ehitatav autovarjualune varjab kaebaja akendest avanevat merevaadet. 3) Vaidlust ei ole selles, et laiendatav abihoone asub looduskaitseseaduse mõistes ehituskeeluvööndis. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud erand ei kohaldu praegusel juhul, sest täidetud ei ole tingimus, et juurdeehitise maht on väiksem kui üks
3-19-1892 kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist. Juurdeehitise mahu hulka tuleb arvestada ka autovarjualune. Lähtuda tuleb LKS § 38 lõike 4 punkti 5 kaitse-eesmärgist, milleks on mereranna kaitse liigse ehitustegevuse ja inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju eest. Autovarjualune ja selle kasutamine avaldab mõju looduskeskkonnale. Kui autovarjualust juurdeehitise mahu hulka mitte arvestada, siis saaks olemasoleva hoone külge ehitada kaetud, kuid külgedelt lahtisi hooneosi sisuliselt piiramatult. See ei saa aga olla planeerimisseaduse ega looduskaitseseaduse eesmärkidega kooskõlas. Autovarjualuse mahu arvestamisel tuleb välispiireteks lugeda postide mõttelised pikendused lähima postini või abihoone seinani. Autovarjualusele on planeeritud põrand (maapind), katus ja kaks seina ‒ abihoone sein ja kaebaja kinnistu poolne sein. Abihoone püstitamiseks anti 2006. aastal kirjalik nõusolek, mille järgi pidi hoone maht olema 90 m3. Kolmas isik ehitas aga suurema hoone, aga seda seadustatud ei ole. Hiljem kanti lihtsalt õiged andmed ehitisregistrisse. LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud erandi kohaldamise üle otsustamiseks tuleb algse mahuna arvesse võtta kirjaliku nõusolekuga lubatud maht 90 m3, mitte abihoone praegune tegelik maht. Ehitusteatise järgi oleks abihoone laiendamise järel (kui autovarjualust mitte arvestada) ehitise maht 188 m3. See laiendus ületab igal juhul ühte kolmandikku algsest kubatuurist. 4) Abihoone külge autovarjualuse ehitamine on vastuolus kolmanda isiku kinnistul kehtiva detailplaneeringuga. Autovarjualune jääks hoonestusalast väljapoole. Detailplaneeringu järgi on maksimaalne ehitisealune pind 250 m2. Kolmanda isiku kinnistul oli juba enne ehitusteatise esitamist ehitisealune pind suurem kui 250 m2. Ehitisealuse pinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka ehitusload, mis on väljastatud, sõltumata sellest, kas neid on hakatud ellu viima. Kui esinevad ehitusseadustiku (EhS) § 36 lõikes 5 sätestatud alused, tuleb pädeval asutusel EhS § 36 lõike 6 järgi lähtuda ehitusloa andmisest keeldumise alustest. EhS § 44 punkti 1 kohaselt keeldub pädev asutus ehitusloa andmisest, kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule. Detailplaneeringust tuleb lähtuda sõltumata sellest, kas hooned on ehitusloakohustuslikud.
15.Vastustaja ja kolmas isik palusid jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ja kolmanda isiku kokkulangevad põhjendused on lühidalt järgmised. 1) Kaebaja on vastustajale esitanud 27. augustil 2019, 28. augustil 2019 ja 6. septembril 2019 pöördumised seoses Rannakivi kinnistul kavandatava ehitustegevusega. Nende pöördumistega sai kaebaja esitada kõik oma seisukohad sarnaselt ärakuulamisega. Vastustaja vastas kõikidele kaebaja küsimustele ja etteheidetele 11. septembri 2019. a kirjas. Vastustaja leidis, et ei olnud alust kaebaja kaasamiseks EhS § 36 lõike 5 punkti 4 alusel. 2) Kaebajal säilib Neeme kinnistu elamust piisav vaade merele. Kolmas isik pargib autovarjualuse kohas oma sõidukit ning see piirab nagunii merevaadet. 3) Majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ (edaspidi määrus nr 57) §-s 34 on sätestatud, kuidas tuleb määrata ehitise mahtu. Kuna autovarjualusel puuduvad välispiirded, ei arvutata seda ehitise mahu hulka. Juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist. Abihoone kubatuuri määramisel tuleb lähtuda reaalsetest andmetest, mis vastavad tegelikult olemasolevale abihoonele ja mis on ka kooskõlas ehitisregistri kandega. Kaebaja väidet, et abihoone mahu määramisel tuleb lähtuda 2006. a kirjaliku nõusolekuga määratud mahust, ei toeta ükski õigusnorm. 4) Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, millest tuleneks, et ehitusteatise puhul tuleb arvestada detailplaneeringuga ja ehitusteatise heakskiitmisest tuleks keelduda
3-19-1892 detailplaneeringuga vastuolu tõttu. Kuna tegu ei ole ehitusloaga ja abihoone ei ole ehitusloakohustuslik hoone, ei ole asjassepuutuv detailplaneering. 5) Ehitisregistrist nähtuvate andmete kohaselt on Rannakivi kinnistul paiknevate hoonete ehitisealune pind kokku 182,3 m2. Kui arvestada juurde ka rajatise (suitsuahi) ehitisealune pind 2 m2, on ehitisealune pind kokku 184,3 m2. Kui arvestada juurde ka suvemaja laiendus 18 m2, oleks ikka ehitisealune pind alla 250 m2. Seega ei ületa Rannakivi kinnistul paiknevate ehitiste ehitisealune pind 250 m2. Samuti ei hakka ehitisealune pind ületama 250 m2 peale abihoone laiendamist. Realiseerimata ehituslubasid ei pea ehitisealuse pinna puhul arvesse võtma.
Vastustaja lisas veel järgmise põhjenduse.
Isegi kui asuda seisukohale, et praegusel juhul omas detailplaneering abihoone laiendamise ehitusteatise menetluses tähendust, siis järeldub Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-69-16 (punkt 49), et mitte kõik vastuolud detailplaneeringuga ei saa kaasa tuua kavandatava/elluviidud ehitustegevuse ebaseaduslikkust.
Kolmas isik lisas veel järgmised põhjendused.
1) Abihoone laienduse näol on tegu ehitusteatisekohustusliku ehitisega. Rahandusministeeriumi kodulehel antud selgituse järgi ei pea eelduslikult ehitusloa kohustust mitteomavate ehitiste pinda detailplaneeringus määratud ehitisealuse pinna hulka arvestama, kuid kui planeeringu koostaja soovib keelata krundile ehitusloa kohustust mitteomavate ehitiste ehitamist, tuleb seda detailplaneeringus konkreetselt sätestada. Rannakivi kinnistu detailplaneeringus ei ole sätestatud keeldu kinnistule ehitusloa kohustust mitteomavate ehitiste ehitamiseks. 2) LKS § 38 lõike 4 punkti 1 kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Rannakivi kinnistu asub hajaasustusalal. Abihoone ja selle kavandatav laiendus ehk autovarjualune ei jää veekaitsevööndisse ning asuvad elamu õuealal. 3) Rannakivi kinnistu detailplaneeringu seletuskirjas (lk 6) on öeldud, et maa-alal puuduvad looduskaitseobjektid ning kuna planeeritavate hoonete näol pole tegemist eluruumide, vaid kõrvalhoonetega, siis vastavalt LKS § 38 lõikele 4 ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva ehitise õuemaale ehitatavale uuele hoonele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Ka sellest järeldub, et detailplaneeringu kehtestamisel on arvestatud, et ehitamine õuemaale on lubatud ja seda ka väljapoole detailplaneeringuga kehtestatud hoonestusalasid. Autovarjualune ei pea paiknema detailplaneeringuga määratud hoonestusalal, sest autovarjualune ehitatakse elamu õuealale ning autovarjualuse ehitamiseks ei ole vaja muuta kehtivat detailplaneeringut ja selle ehitamine ei lähe vastuollu detailplaneeringuga.
Kaebaja lisas vastuseks kolmanda isiku väidetele järgmist.
Eristada tuleb ehitusloa- või teatisekohustuslikku ehitist ja ehitusloa- või teatisekohustuslikku ehitamist. Olemasoleva hoone kuni 33% laiendamine ei ole ehitusloakohustuslik tegevus. Samas kuna abihoone ehitisealune pind on pärast laiendamist suurem kui 60 m2, on tegemist ehitusloakohustusliku hoonega.
19.Asjas toimus 29. juulil 2020 kohtuistung, kus kohus lõpetas asja arutamise. Kohus uuendas 4. augusti 2020. a määrusega asja arutamise ning kohustas vastustajat esitama kohtule Vihula Vallavolikogu 24. novembri 2005. a otsus nr 18 ja sellega kehtestatud kolmanda isiku kinnistut puudutav detailplaneering tervikuna. Kohus märkis, et menetlusosalised võivad hiljemalt 17. augustil 2020 detailplaneeringu kohta seisukohti esitada ainult siis, kui leitakse, et terviklikust detailplaneeringust nähtub vaidlusküsimuste ehk hoonestusala või maksimaalse ehitisealuse pinna kohta selliseid uusi asjaolusid, mida kaebaja varem esitatud detailplaneeringu põhijoonise väljavõtetelt ei nähtunud. Kohus rõhutas, et kui menetlusosaliste hinnangul selliseid uusi asjaolusid ei ilmne, siis lihtsalt varem esitatud seisukohtade üle kordamine ei ole lubatud. Vastustaja ja kolmas isik esitasid 17. augustil 2020 kohtule oma seisukohad. Kaebaja esitas
18.augustil 2020 kohtule taotluse jätta vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohad tähelepanuta. Kaebaja märkis, et vastustaja ega kolmas isik ei toonud esile ühtegi uut asjaolu või vastuolu tervikliku detailplaneeringu ja põhijoonise vahel. Selle asemel esitasid vastustaja ja kolmas isik sisulised vastuväited kaebusele detailplaneeringut puudutavas ja muus osas. Kohus aga ei andnud menetlusosalistele uut tähtaega sisuliste seisukohtade esitamiseks. Kaebaja lisas, et vaatamata eeltoodule peab ta vajalikuks esitada vastuse vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele. Vastustaja esitas 20. augustil 2020 kohtule taotluse jätta kaebaja
18.augusti 2020. a menetlusdokument ja sellele lisatud õigusabiteenuse arve tähelepanuta. Vastustaja selgitas, et kaebaja dokumendid on esitatud pärast kohtu 4. augusti 2020. a määrusega määratud tähtpäeva. Kohus ei andnud kaebajale eraldi tähtaega vastustaja ja kolmanda isiku menetlusdokumentidele seisukoha esitamiseks. Kohus nõustub kaebajaga selles osas, et vastustaja ja kolmas isik ei ole oma 17. augusti 2020. a seisukohti esitades lähtunud kohtu 4. augusti 2020. a määruses antud juhistest. Vastustaja ja kolmas isik ei ole toonud esile, et terviklikust detailplaneeringust nähtuks vaidlusküsimuste ehk hoonestusala või maksimaalse ehitisealuse pinna kohta selliseid uusi asjaolusid, mida kaebaja varem esitatud detailplaneeringu põhijoonise väljavõtetelt ei nähtunud. Vastustaja ja kolmas isik on hoopis täiendanud oma varem esitatud seisukohti, tuginedes muu hulgas uutele argumentidele. Sellist käitumist ei saa pidada heauskseks. Kaebaja on siiski 18. augusti 2020. a seisukohas kasutanud võimalust vastata vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohtadele. HKMS § 2 lõike 6 järgi tuleb kohtul tagada kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. Poolte võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades ei saa kaebajale ette heita seda, et ta esitas 18. augustil 2020 kohtule oma seisukoha vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohtade kohta. Kaebajal ei olnud mõistlikult võimalik oma seisukohta kohtu 4. augusti 2020. a määrusega määratud tähtaja jooksul esitada, sest vastustaja ja kolmas isik esitasid oma seisukohad kohtule
17.augusti 2020. a viimastel tundidel. Sellisel juhul oli põhjendatud, et kaebaja esitas oma seisukoha järgmisel päeval. Kuna kaebaja on saanud oma seisukoha vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti 2020. a seisukohtade kohta esitada ning kõigi kolme menetlusosalise 17. ja
18.augusti 2020. a seisukohtade esitamine ei põhjusta menetluse viibimist, otsustab kohus neid arvesse võtta. Kohus märgib, et muutis küll 31. augusti 2020. a määrusega otsuse avalikult teatavakstegemise aega, kuid see polnud tingitud 17. ja 18. augustil 2020 menetlusdokumentide esitamisest. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse vastustaja ja kolmanda isiku 17. augusti
3-19-1892 2020. a menetlusdokumentide tähelepanuta jätmiseks ning vastustaja taotluse kaebaja
18.augusti 2020. a menetlusdokumentide tähelepanuta jätmiseks. Vaidlusküsimuste piiritlemine
20.Praeguseks menetlusstaadiumiks on vaidluse alla jäänud ehitusteatis nr 1911201/08854 osas, mis puudutab kolmanda isiku kinnistul asuva abihoone laiendamist autovarjualuse näol. Kaebaja loobus 29. juuli 2020. a kohtuistungil väitest, mis puudutas abihoone laiendamist täiendava hooneosaga mere poole. Kaebaja etteheited vastustajale seoses ehitusteatise nr 1911201/08854 menetlusega on järgmised: - vastustaja jättis õigusvastaselt kaebaja kaasamata ehitusteatise menetlusse, kuigi kaebaja kinnistu külgneb Rannakivi kinnistuga ning autovarjualusel on otsene mõju kaebajale; - vastustaja ei ole arvestanud seda, et autovarjualune varjab kaebaja elamu akendest avanevat merevaadet; - vastustaja on ekslikult leidnud, et täidetud on ehituskeeluvööndis ehitamist lubav LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud tingimus, et juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist; - vastustaja ei ole arvestanud seda, et kavandatav autovarjualune on vastuolus kolmanda isiku kinnistul kehtiva detailplaneeringuga: autovarjualune jääb hoonestusalast väljapoole ja ületatud on detailplaneeringuga määratud maksimaalset ehitisealust pinda. Kaebaja loobus 29. juuli 2020. a kohtuistungil väidetest, mis puudutasid ehitusteatise Keskkonnaameti ja Päästeametiga kooskõlastamist, tuleohutuskuja ning LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud tingimust, et olemasoleva ehitise juurdeehitis peab olema esmakordne. Kaebaja nõustus sellega, et kohus neid väiteid otsuses ei käsitle. Ehitisregistrist dokumentide asja materjalide juurde võtmine
21.Menetlusosalised ei ole esitanud kohtule kõiki ehitusteatisega nr 1911201/08854 koos esitatud dokumente. Kohus peab asja lahendamiseks vajalikuks võtta ehitisregistrist asja materjalide juurde abihoone (ehitisregistri kood 120301170) laiendusprojekti seletuskirja, joonise lõige 1-1 ja põhiplaani. Lisaks on kaebaja viidanud suvemaja (ehitisregistri kood 108032404) ja abihoone (ehitisregistri kood 120301188) laiendamiseks antud ehituslubadele, kuid pole neid kohtule esitanud. Kohus võtab ka need ehitusload ehitisregistrist asja materjalide juurde. Nende dokumentide asja materjalide juurde võtmine otsusega ei kahjusta menetlusosaliste õigusi. Menetlusosalised on ise tutvunud ehitisregistris olevate dokumentidega ning on saanud kogu kohtumenetluse jooksul nende kohta seisukohti esitada. Samuti teatas kohus juba 17. oktoobri 2019. a määruse punktis 12, et on vaidluse faktiliste asjaolude paremaks mõistmiseks tutvunud ka ehitisregistris olevate dokumentidega. Ehitisregistrist asja materjalide juurde võetavate dokumentide sisu ega asjaolu, et kohus võib tugineda ehitisregistris olevatele, kuid menetlusosaliste poolt kohtule esitamata dokumentidele, ei saa olla menetlusosaliste jaoks üllatuslik. Kaebaja kaasamine ehitusteatise menetlusse
22.EhS § 36 lõike 5 punkt 4 sätestab, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus, kas seoses ehitusteatises märgitud ehitise või ehitamisega tuleb kaasata kinnisasja omanik või kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik.
3-19-1892
23.Kaebaja viitas Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuaril 2019 haldusasjas nr 3-17-1282 tehtud otsusele, mille punktis 14 on märgitud järgmist: „Arvestades, et ehitusteatise menetlus on lihtsustatud menetlus, kaasab pädev asutus EhS § 36 lõike 5 punkti 4 järgi ehitusteatise menetlusse kinnisasja omaniku ja/või kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku üksnes juhul, kui see on vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul esineb selline vajadus olukorras, kus võib eeldada, et ehitis või ehitamine võib riivata nimetatud isikute õigusi. Seadus annab pädevale haldusorganile kaasamise otsustamisel ulatusliku kaalutlusruumi, et saaks arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega.“
24.Kaebaja kinnistu piirneb kolmanda isiku kinnistuga. Kavandatav autovarjualune jääb kolmanda isiku kinnistul kaebaja kinnistu ja mere vahele. Autovarjualust oleks näha kaebaja elamu merepoolse otsaseina akendest ja seega pidi vastustaja mõistma, et autovarjualune võib mõjutada kaebaja akendest avanevat merevaadet ja see võib omakorda mõjutada kaebaja kinnistu väärtust. Aknast avanev vaade on üks eluruumi väärtust mõjutavaid tegureid (Riigikohtu 14. mai 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-25-02, punkt 21). Eeltoodut arvestades pidi vastustajale haldusülesannete hoolsa täitmise korral olema äratuntav, et autovarjualuse ehitamine võib riivata kaebaja õigusi (eelkõige omandiõigust), mistõttu oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitusteatise menetlusse kaasama. Kaasamise üle otsustamisel ei ole määrav see, kas ehitis või ehitamine ka tegelikult kaebaja õigusi riivab või rikub, vaid oluline on see, kas ehitis või ehitamine võib tema õigusi riivata. Kaasamiseks ei pea kaebaja õiguste riive või rikkumine olema tõendatud ‒ piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (sarnane seisukoht ehitusloa kohta Riigikohtu halduskolleegiumi 20. veebruari 2019. a otsuses haldusasjas nr 3-14-52416, punkt 13). Ehitusteatise menetluses oleks kaebaja saanud esitada väiteid ja tõendeid, mis oleks aidanud vastustajal selgusele jõuda, kas kavandatav ehitis või ehitamine on õiguspärane ning kas on vaja esitada lisatingimusi või tuleb ehitusteatise heakskiitmisest keelduda. Vastustaja ja kolmas isik viitasid sellele, et kaebaja on vastustajale esitanud 27. augustil 2019,
28.augustil 2019 ja 6. septembril 2019 pöördumised seoses Rannakivi kinnistul kavandatava ehitustegevusega. Vastustaja ja kolmanda isiku hinnangul sai kaebaja nende pöördumistega esitada kõik oma seisukohad sarnaselt ärakuulamisega ning vastustaja vastas kõikidele kaebaja küsimustele ja etteheidetele 11. septembri 2019. a kirjas. Kohus leiab, et nõuetekohaseks kaasamiseks ei saa pidada kaebaja võimalust esitada oma seisukohad mitu kuud pärast ehitusteatise aktsepteerimist. Kaasamise eesmärk on see, et vastustaja saab kohe ehitusteatise menetluses arvestada ka selle isiku väidetega, kelle õigusi võib ehitis või ehitamine riivata. Vastustajal on kohustus juba ehitusteatise menetluses välja selgitada, kas ja millises ulatuses kavandatav ehitis või ehitamine naaberkinnisasja omaniku õigusi ja huve riivab, kaasata menetlusse isik, kelle õigusi ehitis või ehitamine võib riivata, ning otsida võimalusi kõiki puudutatud isikuid rahuldava lahenduse saavutamiseks. Vastustaja viitas kohtuistungil sellele, et kaebaja enda jaoks oli 6. septembri 2019. a pöördumises samuti ebaselge, kas ta pidi olema kaasatud või mitte. Kohus leiab, et sellega ei saa õigustada kaebaja kaasamata jätmist. Nagu kohus eespool juba märkis, on kaasamise üle otsustamisel määrav see, kas ehitis või ehitamine võib riivata isiku õigusi, mitte isiku kahtlus tema kaasamise vajaduse osas.
Kaebaja kaasamata jätmine ehitusteatise menetlusse oli õigusvastane.
3-19-1892 Looduskaitseseaduse alusel ehituskeeluvööndis ehitamine
26.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kavandatav autovarjualune jääks looduskaitseseaduse tähenduses ehituskeeluvööndisse. Ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine üldjuhul keelatud (LKS § 38 lõige 3). Siiski loetleb LKS § 38 teatud juhtumid, millele ehituskeeld ei laiene. Vastustaja on 11. septembri 2019. a vastuskirjas (I kd, tl 24‒24p), mida kohus tõlgendas vaideotsusena, ja kohtumenetluses järjekindlalt tuginenud LKS § 38 lõike 4 punktile 5, mis sätestab, et ehituskeeld ei laiene olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist. Kolmas isik on lisaks viidanud ka LKS § 38 lõike 4 punktile 1, mis sätestab, et ehituskeeld ei laiene hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse.
27.Kohtu hinnangul tuleb LKS § 38 lõike 4 punkti 1 mõista nii, et see kohaldub üksnes siis, kui soovitakse ehitada uut eraldiseisvat ehitist. Kui aga soovitakse juba olemasolevat ehitist laiendada, tuleb juhinduda LKS § 38 lõike 4 punktist 5. Ehitusteatise nr 1911201/08854 järgi soovitakse abihoonet laiendada, ehitades selle ida- ehk merepoolse osa külge täiendav hooneosa ning lõunapoolse osa külge autovarjualune. Seega ei ole tegu uue eraldiseisva ehitise ehitamisega, mistõttu ei ole praegu asjakohane LKS § 38 lõike 4 punkt 1.
28.Kaebaja väitis algselt kohtumenetluses, et ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel kavandatud abihoone laiendamine ei ole esmakordne, kuid loobus 29. juuli 2020. a kohtuistungil sellest väitest, nentides, et tal ei ole selle väite kinnituseks tõendeid. Vastustaja ja kolmas isik on kogu aeg kinnitanud, et abihoonet ei ole pärast selle ehitamist 2006. aastal laiendatud. Seega ei ole poolte vahel enam vaidlust selle üle, et planeeritud abihoone laiendused tuleb lugeda esmakordseteks.
29.Kaebaja on seisukohal, et ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel kavandatud abihoone laienduste maht on suurem kui üks kolmandik olemasoleva abihoone kubatuurist. Kaebaja leiab, et laienduste mahu hulka tuleb arvestada nii mere poole planeeritud täiendav hooneosa kui ka autovarjualune. Vastustaja ja kolmas isik on veendumusel, et autovarjualust ei saa juurdeehitise mahu hulka arvestada ning merepoolse juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva abihoone kubatuurist. Vastustaja ja kolmas isik leiavad, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõistet „maht“ tuleb sisustada lähtudes määruse nr 57 §-st 34. Määruse nr 57 § 34 lõige 2 sätestab, et ehitise maapealse osa maht on kogu ehitise maapealne füüsiline maht lähtudes maapinnast ja arvutatuna ehitise välispiirete välispinnast, mitte arvestades kujunduslikke või muid mitteolulisi elemente, tehnoseadmeid ja -süsteeme ja muud taolist. Vastustaja ja kolmas isik märkisid, et kuna autovarjualusel pole välispiirdeid, ei arvestata seda juurdeehitise mahu hulka. Vastustaja ja kolmas isik viitasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna peaspetsialisti Ü. Reidi 25. oktoobri 2018. a kirjale (I kd, tl 128). Selles kirjas on määruse nr 57 tõlgendamise kohta öeldud järgmist: „Määruse nr 57 § 2 lõikes 1 sätestatakse, et ehitise tehnilised andmed määratakse, kui see on antud ehitise osas otstarbekas ja võimalik. Kui näiteks ilma välispiireteta katusealune oleks eraldiseisva ehitisena selline, et selle mahtu ei ole võimalik määrata, siis selle mahu määramine ei iseloomusta antud ehitist ja mahtu ei pea määrama. Sellisel juhul iseloomustatakse ehitist teiste tehniliste andmetega nagu näiteks absoluutne kõrgus, kõrgus, pikkus, laius jms. Sama analoogia põhjal saab läheneda hoone küljes olevale katusealusele. Kui selle mahtu ei ole võimalik määrata, siis piirdutakse tehniliste andmetega, mida on võimalik määrata ja katusealust hoone mahu hulka arvestama ei pea.“
3-19-1892 Kaebaja leiab, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõistet „maht“ ei saa sisustada määruse nr 57 järgi. Kaebaja on seisukohal, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõiste „maht“ sisustamisel tuleb arvestada selle sätte kaitse-eesmärki, milleks on mereranna kaitse liigse ehitustegevuse ja inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju eest. Kaebaja märkis, et autovarjualune ja selle kasutamine avaldab mõju looduskeskkonnale. Kaebaja selgitas, et kui autovarjualust juurdeehitise mahu hulka mitte arvestada, siis saaks olemasoleva hoone külge ehitada kaetud, kuid külgedelt lahtisi hooneosi sisuliselt piiramatult. Kaebaja hinnangul ei ole see aga looduskaitseseaduse eesmärkidega kooskõlas. Kaebaja leiab, et autovarjualuse mahu arvestamisel tuleb välispiireteks lugeda postide mõttelised pikendused lähima postini või abihoone seinani. Kaebaja selgitas, et autovarjualusele on planeeritud põrand (maapind), katus ja kaks seina ‒ abihoone sein ja kaebaja kinnistu poolne sein. Kaebaja viitas oma seisukohtade toetuseks ka Keskkonnaameti looduskasutuse spetsialisti N. Väitsi 4. mai 2020. a vastusele (I kd, tl 158‒158p). Samuti osutas kaebaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna peaspetsialisti Ü. Reidi 18. märtsi 2020. a kirjale, kus on öeldud, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saab üksnes selgitada, kuidas sisustada mõistet „maht“ ehitusseadustiku kontekstis ning ei ole välistatud, et mõne muu õigusakti raames käsitletakse mahu mõistet teisiti (I kd, tl 197).
30.Looduskaitseseadus ei täpsusta, kuidas tuleb § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõistet „maht“ sisustada. Vastust sellele küsimusele ei anna ka looduskaitseseaduse seletuskiri. Samas ei viita looduskaitseseadus ka sellele, et kõnealust mõistet tuleks sisustada määruse nr 57 tähenduses. Kohus nõustub kaebajaga, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõiste „maht“ sisustamisel ei pea juhinduma määruse nr 57 §-st 34. Määrus nr 57 on antud ehitusseadustiku alusel. Ehitusseadustiku eesmärk on eelkõige reguleerida ehitisele ja ehitamisele esitatavaid nõudeid ning ehitamise protseduurilist külge. LKS § 1 kohaselt on looduskaitseseaduse eesmärk muu hulgas looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega ning kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. LKS § 34 täpsustab, et ranna või kalda kaitse eesmärk on muu hulgas rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine ning ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine. Seega on ehitusseadustiku ja looduskaitseseaduse eesmärgid erinevad. Seda arvestades ei ole põhjendatud vastustaja ja kolmanda isiku väide, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõistet „maht“ tuleb sisustada määruse nr 57 § 34 alusel. Vastustaja ja kolmas isik on kohtumenetluses tuginenud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna peaspetsialisti Ü. Reidi selgitustele määruse nr 57 tõlgendamise kohta. Samas ei ole vastustaja ja kolmas isik tähelepanu pööranud sellele, et Ü. Reidi on oma 18. märtsi 2020 kirjas ka ise rõhutanud, et tema selgitused on asjakohased ainult ehitusseadustiku kontekstis ning ei ole välistatud, et mõne muu õigusakti raames käsitletakse mahu mõistet teisiti (I kd, tl 197). Kohus leiab, et LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud mõistet „maht“ tuleb sisustada looduskaitseseaduse eesmärke arvestades.
31.Kohtu arvates on LKS § 38 lõike 4 punkti 5 eesmärk vältida ehituskeeluvööndis olemasolevate ehitiste suuremahulist laiendamist ning võimaldada olemasolevale ehitisele teha ühe korra väikeses mahus juurdeehitis, mille täiendav mõju looduskaitseseaduse eesmärkidele on eelduslikult vähene. Ehitusteatisele nr 1911201/08854 lisatud seletuskirjast (II kd, tl 58‒62), jooniselt lõige 1-1 (II kd, tl 63), jooniselt lõige 2-2 (I kd, tl 177) ning põhiplaanilt (II kd, tl 64) nähtuvalt on autovarjualusele planeeritud katus, mis toetub neljale teraspostile. Autovarjualune on ühenduses abihoone seinaga. Katusealuse läänepoolne sein kaetakse puitsõrestikuga. Autovarjualune hõlmab enda alla 16,7 m2. Kohtu hinnangul on sellise autovarjualuse ehitamisel ja kasutamisel looduskooslustele ja looduskeskkonna välisilmele sarnane mõju nagu hoone
3-19-1892 ehitamisel ja kasutamisel. Looduskaitseseaduse eesmärke arvestades ei näe kohus vahet, kas olemasoleva ehitise külge ehitatakse täiendav hooneosa või autovarjualune: mõju on mõlemal looduskaitseseaduse eesmärkidele sarnane. Seda arvestades tuleb kohtu hinnangul LKS § 38 lõike 4 punkti 5 tähenduses juurdeehitise mahu hulka arvestada ka autovarjualune. Kuna autovarjualune on alt piiratud maapinnaga, ülevalt katusega, ühest küljest abihoone seinaga ja teisest küljest puitsõrestikuga, on seda visuaalselt võimalik tajuda ka kinnise ruumina. Kohus nõustub kaebajaga, et autovarjualuse mahtu saab arvestada, kui mõelda kahte lahtisesse külge tugipostide vahele seinad. Sellisel viisil mahu arvestamist LKS § 38 lõike 4 punkti 5 tähenduses on võimalikuks pidanud ka Keskkonnaamet oma 4. mai 2020. a kirjas. Kohus soostub kaebajaga, et kui varjualust juurdeehitise mahu hulka mitte arvestada, tekitaks see võimaluse ehitada ehituskeeluvööndis olemasolevate ehitiste külge piiramatult varjualuseid. Selline arusaam ei ole aga looduskaitseseaduse eesmärkidega kooskõlas. Vastustaja ja kolmas isik ei ole vastu vaielnud sellele, et kui arvestada kaebaja kirjeldatud viisil juurdeehitise mahu hulka ka autovarjualune, on juurdeehitise maht suurem kui üks kolmandik olemasoleva abihoone kubatuurist. Seega ei ole ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel planeeritud abihoone laiendused kooskõlas LKS § 38 lõike 4 punktis 5 sätestatud piiranguga.
32.Kuna juba eespool toodud põhjustel on selge, et kavandatavad abihoone laiendused ei ole kooskõlas LKS § 38 lõike 4 punktis 5 toodud erandiga, ei pea kohus vajalikuks käsitleda seda, kas abihoone praeguse mahu arvestamisel tuleks arvesse võtta 2006. a kirjalikus nõusolekus märgitud maht või hiljem ehitisregistrisse kantud ja tegelikkusele vastav maht. Kooskõla detailplaneeringuga
33.Kaebaja viitas veel sellele, et ehitusteatis nr 1911201/08854 on autovarjualuse osas vastuolus ka kolmanda isiku kinnistul kehtiva detailplaneeringuga: autovarjualune jääks hoonestusalast väljapoole ja ületatud on detailplaneeringuga määratud maksimaalset ehitisealust pinda. Kaebaja osutas Riigikohtu seisukohale, et planeeringu nõuded, millega lahendatakse naaberkinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte, võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-14-52416, punkt 15). Vastustaja ja kolmas isik leidsid, et ehitusteatise puhul ei pea arvestama detailplaneeringut ning ehitusteatise heakskiitmisest ei pea keelduma vastuolu tõttu detailplaneeringuga.
34.EhS § 36 lõike 5 punktide 1 ja 3 kohaselt kontrollib pädev asutus vajaduse korral, kas seoses ehitusteatises märgitud ehitise või ehitamisega tuleb viia ehitis või ehitamine nõuetega vastavusse ning esitada ehitisele täiendavaid arhitektuurilisi, ehituslikke või kujunduslikke nõudeid. Ehitisele esitatavad nõuded on toodud EhS §-s 11 ja ehitamisele esitatavad nõuded EhS §-s 12. EhS § 12 lõike 2 esimese lause kohaselt peab ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjas1 (lk 70) on selgitatud järgmist: „Saades ehitusteatise, peab pädev asutus selgitama välja, kas tulenevalt planeeringutest või muudest nõuetest, võib osutuda vajalikuks tingimuste andmine. Ehitusteatise alusel ehitamisel tuleb samuti järgida ehitisele ja ehitamisele esitatud nõudeid. Ehitisele esitatavad nõuded hõlmavad käesoleva seadustiku §-s 11 nimetatud nõudeid, mis puudutavad eelkõige ohutust. Ehitamisele esitatavad nõuded on sätestatud seadustiku §-s 12. Ehitusteatise alusel ehitatav ehitis peab samuti olema kooskõlas ehitise asukohast tulenevate avalik-õiguslike kitsendustega, detailplaneeringu või Kättesaadav veebilehel https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897cf9b761fb9b92/Ehitusseadustik
3-19-1892 projekteerimistingimuste või üldplaneeringuga. Seega tuleb teatise alusel ehitatava ehitise ehitamisel järgida planeeringutes sätestatud nõudeid. Nimetatud nõuded võivad näiteks käsitleda ehitise välisilmet, asukohta aga ka keeldu mõningaid teatisekohustuslikke ehitisi ehitada (nt piirdeaiad, puukuurid jne). Täiendavaid arhitektuurilisi, ehituslikke või kujunduslikke nõudeid võib esitada üksnes siis, kui taotleja on eiranud kehtestatud planeeringutest tulenevaid nõudeid. Näiteks võivad tuleneda täiendavad nõuded olemasolevast detailplaneeringust, kus on esitatud asukoha ja kujunduslikke nõudeid ka rajatistele või väiksematele ehitistele.“ Seega nähtub eeltoodust, et ka ehitusteatise alusel ehitamine peab olema kooskõlas alal kehtiva detailplaneeringuga.
35.Kolmanda isiku kinnistul kehtib Vihula Vallavolikogu 24. novembri 2005. a otsusega nr 18 kehtestatud detailplaneering. Detailplaneeringu seletuskirjas on „Ehitusõiguse“ all selgitatud järgmist (lk 5). Rannakivi kinnistule soovitakse lisaks olemasolevale suvilale ehitada kaks kõrvalhoonet. Detailplaneeringu joonisel „Põhijoonis“ on näidatud planeeritavad hoonestusalad ja muud olulised ehitusõiguse näitajad. Maksimaalne ehitusalune pind sellel krundil on 250 m2 ja maksimaalne ehituste arv krundil kolm. Väljaspool hoonestusalasid on krundil ehitamine keelatud.
36.Vastustaja ja kolmas isik ei ole vastu vaielnud sellele, et kavandatav autovarjualune jääks väljapoole hoonestusala. Detailplaneeringu seletuskirjas (lk 5) on märgitud: „Väljaspool hoonestusalasid on krundil ehitamine keelatud.“ Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud ehitusseaduse (edaspidi EhS 2005) § 2 lõike 6 järgi oli ehitamine ehitise püstitamine, ehitise laiendamine, ehitise rekonstrueerimine, ehitise tehnosüsteemide muutmine, ehitise lammutamine. EhS 2005 § 2 lõige 7 täpsustas, et ehitise laiendamine toimub juurde-, peale- või allaehitamise teel. EhS 2005 § 2 lõike 1 järgi on ehitis hoone ja rajatis. Kohtu hinnangul tuleb detailplaneeringu seletuskirja mõista nii, et väljaspool hoonestusalasid on igasugune ehitamine keelatud, sh olemasolevate hoonete laiendamine rajatise juurdeehitamise kaudu. Juhul kui oleks soovitud lubada ehitada väljapoole hoonestusalasid rajatisi, oleks tulnud seda detailplaneeringus konkreetselt märkida. Rajatiste ehitamise lubamist väljapoole hoonestusalasid oleks võinud eeldada ka siis, kui detailplaneeringus oleks kirjas, et väljaspool hoonestusalasid on krundil hoonete ehitamine keelatud. Detailplaneeringu seletuskirjas aga sellist täpsustust ei ole, vaid on märgitud, et ehitamine on keelatud. Sellest tuleb järeldada, et keelatud on nii hoonete kui ka rajatiste ehitamine.
37.Kolmas isik viitas sellele, et Rannakivi kinnistu detailplaneeringu seletuskirjas (lk 6) on öeldud, et maa-alal puuduvad looduskaitseobjektid ning kuna planeeritavate hoonete näol pole tegemist eluruumide, vaid kõrvalhoonetega, siis vastavalt LKS § 38 lõikele 4 ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva ehitise õuemaale ehitatavale uuele hoonele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Kolmas isik leidis, et sellest järeldub, et detailplaneeringu kehtestamisel on arvestatud, et ehitamine õuemaale on lubatud ja seda ka väljapoole detailplaneeringuga kehtestatud hoonestusalasid. Kolmas isik märkis, et autovarjualune ei pea paiknema detailplaneeringuga määratud hoonestusalal, sest autovarjualune ehitatakse elamu õuealale ning autovarjualuse ehitamiseks ei ole vaja muuta kehtivat detailplaneeringut ja selle ehitamine ei lähe vastuollu detailplaneeringuga. Kohus kolmanda isiku seisukohaga ei nõustu. Detailplaneeringust nähtuvalt sooviti lisaks olemasolevale suvilale ehitada kaks uut eraldiseisvat kõrvalhoonet. Viide LKS § 38 lõikele 4 oligi tehtud kahe kõrvalhoone kontekstis, leides, et kõrvalhoonete ehitamiseks ei tulene looduskaitseseadusest piiranguid. Sellest viitest ei saa järeldada, et õuemaale on lubatud ehitada piiramatult kõiksuguseid ehitisi. Kohus viitas eespool, et detailplaneeringu seletuskirjas on
3-19-1892 konkreetselt kirjas, et väljaspool hoonestusalasid on krundil ehitamine keelatud. Lisaks on detailplaneeringu seletuskirjas öeldud, et maksimaalne ehituste arv (detailplaneeringu põhijoonisel toodud ehitusõiguse koondtabelis kasutatud terminit „maksimaalne ehitiste arv“) krundil on kolm. Eeltoodust järeldub, et detailplaneeringu järgi ei ole lubatud õuemaale piiramatult ehitisi ehitada. Kolmanda isiku tõlgenduse korral kaotaks detailplaneering ja sellega määratud hoonestusalad mõtte.
38.Vastustaja märkis lisaks, et isegi kui asuda seisukohale, et praegusel juhul omas detailplaneering abihoone laiendamise ehitusteatise menetluses tähendust, siis järeldub Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-69-16 (punkt 49), et mitte kõik vastuolud detailplaneeringuga ei saa kaasa tuua kavandatava/elluviidud ehitustegevuse ebaseaduslikkust. Kohus märgib esmalt, et viidatud lahendi punktis 49 väljendatud seisukoht puudutas küsimust, kas ja millised vastuolud hoone tegelike tehniliste andmete ja detailplaneeringus sätestatud nõuete vahel peaksid kaasa tooma kasutusloa tühistamise. Praegusel juhul ei ole tegu kasutusloaga, vaid küsimusega ehitusteatisega kavandatud ehitamise vastavusest detailplaneeringule. Teiseks leiab kohus, et praegusel juhul ei saa planeeritud autovarjualuse ehitamist väljapoole hoonestusala pidada kaebaja subjektiivsete õiguste väheoluliseks riiveks. Detailplaneeringu üheks eesmärgiks on naabreid kaasates paika panna, kus asuvad kinnistul ehitised. See on oluline naabrite õigustega arvestamiseks: et neile oleks tagatud piisavalt päikesevalgust, piisav vaade, piisav privaatsus, tuleohutusnõuded jne. Detailplaneeringus kajastatud tingimused on siduv kompromisslahendus kinnistul ehitada sooviva isiku, kohaliku omavalitsuse ja naaberkinnisasja omaniku vahel. Kohalikul omavalitsusel tuleb tagada, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (Vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2019. a otsus asjas nr 3-13-385, punktid 11‒12.) Detailplaneering on suurt hulka erinevaid huve, õigusi ja vajadusi tasakaalustav pikaajaline arengudokument (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. mai 2020. a otsus asjas nr 5-20-2, punkt 38). Detailplaneeringuga kokku lepitud hoonestusala ja keeld väljaspool seda ehitada on paika pandud ennekõike naaberkinnisasja omaniku huvides ja kaitseks. Vastustaja ja kolmas isik on nentinud, et laiendatav abihoone ehitati detailplaneeringuga ette nähtud hoonestusalast umbes 2 meetrit lõuna poole, st hoonestusalast välja. Kuna autovarjualune on kavandatud abihoone lõunapoolsesse külge, tähendaks see, et autovarjualune jääks ette nähtud hoonestusalast rohkem kui 2 meetrit välja. Kohus vaatles 29. juuli 2020. a kohtuistungil menetlusosalistega koos vastustaja 1. juuni 2020. a objekti kontrollimise, valdusesse sisenemise ja valduse läbivaatuse protokolli nr 7-2/151-19 lisaks olevaid fotosid (I kd, tl 173‒174). Nendelt fotodelt on näha, milline vaade avaneb kaebaja elamu merepoolse otsaseina esimese ja teise korruse akendest. Kohus vaatles istungil koos menetlusosalistega ka ehitusteatisega nr 1911201/08854 koos esitatud joonist lõige 2-2 (I kd, tl 177), et kindlaks teha, kus täpselt hakkaks paiknema autovarjualuse katus. Kohus tegi istungil menetlusosalistega koos kindlaks, et kaebaja elamu esimese korruse akendest avanevat merevaadet piiraks vasakult poolt kaebaja kinnistu poole planeeritav autovarjualuse sõrestiksein ning teise korruse akendest piiraks vasakult poolt merevaadet autovarjualuse katus. Kui autovarjualune jääks hoonestusalasse, ei piiraks see ilmselt kaebaja elamu akendest avanevat merevaadet või oleks vaate piiramine olulisemalt väiksema ulatusega kui praegu planeeritavas asukohas. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja ja kolmanda isiku kinnistud asuvad mere ääres: kaebaja kinnistu ja mere vahele jääb kolmanda isiku kinnistu. Mere lähedust arvestades on arusaadav, et iga kinnistu omanik soovib oma elamu akendest säilitada maksimaalset vaadet merele. Detailplaneeringus ongi merelähedaste kinnistute
3-19-1892 omanike soove arvestades kokku lepitud, kus paiknevad kolmanda isiku kinnistul ehitised. Detailplaneeringus kajastatud lahenduse kohaselt on kaebajale tema elamu akendest tagatud maksimumilähedane merevaade. Hoonestusalast mitu meetrit väljapoole ja kaebaja elamu akendele lähemale ehitamine mõjutab aga olulisel määral kaebaja akendest avanevat merevaadet. Nagu kohus eespool juba ütles, ei saa sellisel määral merevaate varjamist pidada kaebaja õiguste väheoluliseks riiveks. Kaebaja merevaate piiramist ei muuda väheoluliseks ka asjaolu, et kolmas isik pargib autovarjualuse planeeritavas asukohas oma sõidukit ning see piirab nagunii kaebaja merevaadet. Sõiduk ei ole ehitis ega ole konkreetsesse kohta püsivalt paigaldatud. Autovarjualuse ehitamisel oleks aga kaebaja merevaatele püsiv mõju. Lisaks piirab autovarjualune tervikuna (katus, sõrestiksein, postid) kaebaja merevaadet suuremas ulatuses kui ainult kolmanda isiku sõiduk.
39.Kaebaja osutas veel sellele, et autovarjualuse ehitamine ei oleks lubatud ka seetõttu, et juba enne ehitusteatise nr 1911201/08854 esitamist oli Rannakivi kinnistul detailplaneeringuga määratud maksimaalne ehitisealune pind 250 m2 ületatud. Kaebaja võttis ehitisregistrist arvesse juba kolmanda isiku kinnistul olemasolevate ehitiste andmed kui ka ehitusload, mida pole veel ellu viidud. Vastustaja ja kolmas isik leiavad, et ehitisealuse pinna määramisel ei saa arvesse võtta realiseerimata ehituslubasid.
40.Kohus märgib esmalt, et kõnealune detailplaneering kehtestati 2005. aastal ja kasutab terminit „ehitusalune pind“. Praegu kehtiv ehitusseadustik, selle alusel kehtestatud määrus nr 57 ja planeerimisseadus kasutavad aga terminit „ehitisealune pind“. Riigikohtu halduskolleegium on 4. juunil 2014 asjas nr 3-3-1-59-13 tehtud otsuses (punkt 24) juhtinud tähelepanu sellele, et nende terminite sisu võib põhjendatult olla oluliselt erinev. Detailplaneeringus kasutatud terminite tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige selle kehtestamise ajal kehtinud õigusaktidest. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud õigusaktid ei täpsustanud, kuidas tuleb mõista terminit „ehitusalune pind“. Definitsiooni ei andnud ka detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Vihula valla ehitusmäärus (Haljala vald on Vihula valla õigusjärglane). Termini sisustamine on jäänud kohalike omavalitsuste ja kohtute otsustuspädevusse.
41.Ehitusaluse pinna küsimus on praegusel juhul asjakohane üksnes siis, kui autovarjualune tuleb arvestada ehitusaluse pinna hulka. Kohtupraktikas on selgitatud, et autovarjualuse arvestamine ehitusaluse pinna hulka sõltub sellest, kas ta asetseb vundamendil või (vundamendita) pinnasel: esimesel juhul tuleb autovarjualune ehitusaluse pinna sisse arvata, teisel juhul mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2017. a otsus asjas nr 3-15-1620, punkt 16). Isikute ühetaolise kohtlemise tagamiseks tuleb sellest seisukohast juhinduda ka praeguses asjas. Ehitusteatise nr 1911201/08854 seletuskirjas (lk 4) on selgitatud, et katusealune rajatakse postvundamendile. Seega tuleb autovarjualune ehitusaluse pinna hulka arvata. Kui tõmmata paralleeli praegu kehtiva õigusega, siis määruse nr 57 § 19 lõike 5 ja lõike 6 punkti 8 järgi tuleks samuti kõnealune autovarjualune ehitisealuse pinna hulka lugeda.
42.Kolmas isik viitas Rahandusministeeriumi kodulehel antud selgitustele, mille järgi ei pea eelduslikult ehitusloa kohustust mitteomavate ehitiste pinda detailplaneeringus määratud ehitisealuse pinna hulka arvestama. Kohus ei pea neid selgitusi selles vaidluses asjakohaseks, sest need on antud 1. juulil 2015 jõustunud planeerimisseaduse kohta ning räägivad ehitisealusest pinnast. Kolmanda isiku kinnistul kehtiv detailplaneering on aga kehtestatud
1.jaanuaril 2003 jõustunud planeerimisseaduse alusel ja räägib ehitusalusest pinnast. Hiljem jõustunud seaduse kohta antud selgitused ei ole automaatselt ülekantavad varem kehtinud seaduse alusel kehtestatud detailplaneeringule. Kohus viitas otsuse eelmises punktis
3-19-1892 kohtupraktikas väljendatud seisukohale, kuidas tuleb 1. jaanuaril 2003 jõustunud planeerimisseaduse alusel kehtestatud detailplaneeringu puhul arvestada ehitusalust pinda seoses autovarjualusega. Kohtul tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda sellest seisukohast.
43.Ehitisregistrist nähtub, et kõnealuse abihoone (ehitisregistri kood 120301170) ehitisealune pind on 42,1 m2, teise abihoone (ehitisregistri kood 120301188) ehitisealune pind on 20 m2, ateljee (ehitisregistri kood 120607626) ehitisealune pind on 41,2 m2, suvemaja (ehitisregistri kood 108032404) ehitisealune pind on 79 m2 ja suitsuahju (ehitisregistri kood 220523090) ehitisealune pind on 2 m2. Kokku on nende ehitisealune pind 184,3 m2. Kõnealuse abihoone ehitisealune pind oleks pärast ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel laiendamist 42,1 m2 asemel 73 m2. Sellisel juhul oleks ehitisealune pind kokku 215,2 m2. Ehitisregistrist nähtub ka, et 2017. aastal on suvemaja laiendamiseks antud ehitusluba, mille kohaselt on pärast laiendamist suvemaja ehitisealune pind 105,8 m2. Samuti nähtub ehitisregistrist, et abihoone (ehitisregistri kood 120301188) laiendamiseks on 2019. aastal antud ehitusluba, mille kohaselt on abihoone ehitisealune pind pärast laiendamist 66,7 m2. Kui jätta arvesse võtmata abihoone (ehitisregistri kood 120301170) ehitisealune pind pärast selle ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel laiendamist ja lähtuda praegusest ehitisealusest pinnast ning liita juurde ateljee ja suitsuahju praegused ehitisealused pinnad ning suvemaja ja abihoone (ehitisregistri kood 120301188) ehitisealused pinnad pärast laiendamist, oleks ehitisealune pind 257,8 m2 (42,1 + 41,2 + 2 + 105,8 + 66,7). See ületab 250 m2. Isegi kui jätta suitsuahi välja, oleks ehitisealune pind ikka üle 250 m2. Tõsi on see, et need numbrid kajastavad ehitisealust pinda, kuid detailplaneering nimetab ehitusalust pinda. Kohtul ei ole siiski mõistlikku põhjust arvata, et ehitusaluse pinna mõiste tähenduses need numbrid oluliselt erinevad oleksid. Võib järeldada, et juba enne ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel abihoone laiendamist on ka kolmanda isiku kinnistul kehtiva detailplaneeringu tähenduses ehitusalune pind maksimaalse määra lähedane ning abihoone laiendamise järgselt on see määr suure tõenäosusega ületatud.
44.Kohus nõustub kaebajaga, et ehitusaluse pinna piirangu kontrollimisel tuleb arvesse võtta ka juba välja antud ehitusload, sõltumata sellest, kas neid on ellu viidud. EhS § 45 lõike 1 kohaselt kehtib ehitusluba viis aastat ning kui ehitamisega on alustatud, siis kehtib ehitusluba kuni seitse aastat ehitusloa kehtima hakkamisest. Kuna suvemaja ja abihoone (ehitisregistri kood 120301188) ehitusload on väljastatud 2017. ja 2019. aastal, on need igal juhul kehtivad. Kolmandal isikul on õigus ehituslubade kehtivuse ajal asuda iga hetk neid ellu viima. Põhjendatud ei ole vastustaja ja kolmanda isiku arusaam, et ehitusaluse pinna määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta ainult valmis ehitatud ehitised. Selline käsitus võimaldaks korraga taotleda palju ehituslubasid ja esitada palju ehitusteatisi, hiilides nii mööda detailplaneeringus sätestatud piirangust.
45.Ehitusaluse pinna piirangu eesmärgiks on krundi liigse täisehitatuse vältimine eelkõige visuaalsest aspektist. Kohus on otsuse punktis 38 selgitanud, kuidas piirab autovarjualune kaebaja elamu akendest avanevat merevaadet, ning jõudnud järeldusele, et sellisel määral merevaate varjamist ei saa pidada kaebaja õiguste väheoluliseks riiveks. Kaebuse rahuldamine
46.Eeltoodust nähtub, et vastustaja on rikkunud kaebaja menetluslikku õigust olla ehitusteatise menetlusse kaasatud. Samuti ei ole vastustaja õigesti kohaldanud LKS § 38 lõike 4 punktist 5 tulenevat erandit ega ole arvestanud, et ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel autovarjualuse ehitamine ei oleks hoonestusala ja maksimaalset ehitusalust pinda puudutavas
3-19-1892 osas detailplaneeringuga kooskõlas. Vaidlusaluse ehitusteatise alusel autovarjualuse ehitamine rikub merevaate piiramise tõttu kaebaja omandiõigust ning ka kaebajale kolmanda isiku kinnistul kehtivast detailplaneeringust tulenevaid subjektiivseid õigusi. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja kohustab vastustajat ehitusteatist nr 1911201/08854 uuesti läbi vaatama. Vastustajal tuleb seejuures ehitusteatise menetlusse kaasata kaebaja. Menetluskulud
47.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lõike 1 esimene lause). Praegusel juhul tuleb menetluskulude jagamisel ja väljamõistmisel arvestada ka seda, et kaebaja loobus osaliselt kaebusest. Selle kaebuse osaga, millest kaebaja loobus, seonduvad menetluskulud kannab kaebaja (HKMS § 108 lõike 7 esimene lause). HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
48.Kaebaja palus vastustajalt välja mõista menetluskulude katteks 7950 eurot (lepingulise esindaja tasu 7920 eurot (sisaldab käibemaksu) ja riigilõiv 30 eurot). Kaebaja loobus 3. juunil 2020 nõudest kohustada vastustajat ehitusteatist nr 1911201/04731 (ateljee laiendamine) uuesti läbi vaatama. Seega tuleb ateljee laiendamise ehitusteatisega seonduvad menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Kuni 3. juunini 2020 on kaebajal tekkinud järgmised lepingulise esindaja kulud (I kd, tl 210): 4. ja 8. oktoobril 2019 nõupidamine kliendiga büroos ja kaebuse koostamine 11 tundi, 6. detsembril 2019 vastustaja ja kolmanda isiku vastustega tutvumine ja analüüs ning nõupidamine kliendiga samal teemal 1 tund 45 minutit,
13.mail 2020 seisukoha koostamine vastustaja ja kolmanda isiku vastustele ja esialgse õiguskaitse tühistamise taotlusele 10 tundi, 2. juunil 2020 lõplike seisukohtade koostamine 3 tundi. Lepingulise esindaja ühe tunni tasu oli 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Esialgses kaebuses esitatud väidetest umbes pool puudutas ateljee laiendamist. Vastustaja ja kolmanda isiku vastustest kaebusele moodustas samuti umbes pool väidetest ateljee laiendamist – seda tuleb arvestada kaebaja lepingulise esindaja tutvumisel nende vastustega. Erinevatele asutustele esitatud selgitustaotlused ei puudutanud ateljeed. 13. mai 2020. a seisukohas esitatud väidetest umbes kolmandik puudutas ateljee laiendamist. 2. juunil 2020 koostatud seisukohas loobus kaebaja ateljee laiendamise ehitusteatise vaidlustamisest ega esitanud ateljee laiendamisega seoses enam väiteid. Eeltoodut arvestades tuleb kohtu hinnangul 1700 eurot (sisaldab käibemaksu) lugeda ateljee laiendamise ehitusteatise vaidlustamisega seotud lepingulise esindaja kuluks ja jätta kaebaja enda kanda. Ülejäänud lepingulise esindaja kulu 6220 eurot (sisaldab käibemaksu) tuleb aga vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kohtu hinnangul on 6220 eurot abihoone laiendamise ehitusteatise vaidlustamisel vajalik ja põhjendatud menetluskulu. See menetluskulu jääb tavaliselt sarnastes asjades väljamõistetavate menetluskuludega samasse suurusjärku. Ka advokaadi tunnihinda (150 eurot ilma käibemaksuta) ei saa pidada ebamõistlikult kõrgeks. Selle menetluskulu vähendamine ega välja mõistmata jätmine poleks õigustatud põhjusel, et kaebaja loobus 29. juuli 2020. a kohtuistungil osadest väidetest. Kui vastustaja oleks kaebaja ehitusteatise menetlusse kaasanud, oleks kaebaja saanud kõik oma küsimused ja seisukohad selles menetluses avaldada. Võimalik, et kaebaja oleks juba siis vastustaja ja kolmanda isiku seisukohti teada saades pidanud mõistlikuks osadest oma väidetest loobuda. Kuna kaebajat aga ehitusteatise menetlusse ei kaasatud, tekkis kaebajal võimalus vastustaja ja kolmanda isikuga seisukohti vahetada alles kohtumenetluses. Kaebajale ei saa ette heita, et kohtumenetluse
3-19-1892 jooksul rohkem teavet saanuna (mh 1. juunil 2020 vastustaja poolt tuleohutuskujade kontrollimisel osalenuna) jõudis ta järeldusele, et teatud väiteid pole vajalik enam esitada. Kaebaja on tasunud ka riigilõivu 30 eurot (15 eurot kaebuselt ja 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt, mis puudutas umbes poole ulatuses ateljee laiendamise ehitusteatist). Kaebusest osalise loobumise tõttu peab kohus õigeks jätta pool riigilõivust, s.o 15 eurot kaebaja enda kanda (HKMS § 104 lõike 6 punkt 2). Ülejäänud riigilõivu 15 eurot mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja. Seega tuleb lõppkokkuvõttes vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 6235 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastustaja viitas sellele, et kaebajale on õigusteenuse osutamise eest esimene arve esitatud alles
2.juunil 2020, kuigi kaebus esitati juba 10. oktoobril 2019. Vastustaja leidis, et arve esitamine enam kui pool aastat hiljem tekitab kahtluse, kas kaebaja on tasunud temale osutatud õigusteenuse eest või kas tal tekib kohustus tasuda õigusteenuse osutamise eest. Kohus leiab, et kaebajale arve esitamine enam kui pool aastat pärast esindaja poolt esimese menetlustoimingu tegemist ei ole keelatud. Lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks on oluline ära näidata, et menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lõige 11 ja § 103 lõike 1 punkt 1). Kulude kandmise kohustus ei pea tekkima vahetult pärast esindaja poolt toimingu tegemist, vaid lubatav on koostada pikema aja jooksul tehtud toimingute kohta ühtne arve.
49.Vastustaja leidis, et kaebajalt tuleb vähemalt välja mõista vastustaja menetluskulud, mis seonduvad kaebuse osaga, millest kaebaja loobus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistetakse haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise korral menetluskulud välja üksnes juhul, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades 3-3-1-73-16, punkt 48; 3-3-1-50-16, punkt 22; 3-3-1-67-15, punkt 55). See põhimõte on kohtupraktika järgi kohaldatav nii juhul, kui kaebus jääb rahuldamata, kui ka juhul, kui kaebaja loobub kaebusest ja menetlus lõpetatakse. Haldusorgan peab sõltumata kohtumenetluse lõpptulemusest olema suuteline oma põhitegevuse raamidesse jäävates kohtuvaidlustes ennast ise oma ametnike kaudu esindama. Kui haldusorgan otsustab siiski ka oma põhitegevuse raamidesse jäävas kohtuvaidluses kasutada välist õigusabi, tuleb tal juba eos arvestada sellega, et selliseid kulusid kohtumenetluse lõpptulemusest hoolimata kaebajalt välja ei mõisteta. Kohus leiab, et ehitusteatise menetlemisega seotud vaidlus ei välju valla põhitegevuse raamidest. Seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
50.Kolmas isik on vastuses kaebusele palunud küll mõista kaebajalt välja tema menetluskulud, kuid pole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu jäävad kolmanda isiku võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Esialgne õiguskaitse
51.Kohus kohaldas 17. oktoobri 2019. a määruse resolutsiooni punktiga 5 kaebaja soovil esialgset õiguskaitset ning keelas kolmanda isiku kinnistul ehitada ehitusteatise nr 1911201/08854 alusel abihoone külge autovarjualust kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni (kohus tühistas 7. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse
3-19-1892 ateljeed puudutavas osas). Kaebuse rahuldamise tõttu peab kohus mõistlikuks jätta esialgse õiguskaitse kehtima 17. oktoobri 2019. a määrusega määratud ajani, st kuni praeguses haldusasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.