Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3-20-1064 18. august 2020 Karin Jõks Toomas Salmi (nim Salm) kaebus Häädemeeste valla vastu seoses Soolepa A-73 kinnistu maa tagastamisega Kaebaja - Toomas Salm Vastustaja - Häädemeeste vald
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud
1.Häädemeeste Vallavalitsus andis 11.04.1996 korralduse nr 99 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ (tl 20). Korralduse põhjal oli Lembit Leppik tunnistatud Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Soolepa A-73 kinnistu, pindala 14,70 ha, osas õigustatud subjektiks täies ulatuses. Korraldusega tagastati Lembit Leppikule 14,2 ha maad, sihtotstarve metsamajandusmaa, tagastataval maal hooneid ei ole. Korralduse punktis 1.3 on öeldud, et tagastamata maa 0,5 ha kompenseeritakse vastavalt kehtestatud korrale. Sellele punktile on käsikirjas juurde kirjutatud: alla 8 % ei kuulu kompenseerimisele. Korraldusele on märgitud, et selle peale võib kaevata kohtusse ühe kuu jooksul korralduse saamise päevast arvates.
Lembit Leppik suri 01.03.2014, tema ainupärija on kaebaja Toomas Salm (tl 30).
3.Kaebaja pöördus vastustaja poole suulise järelpärimisega Lembit Leppikule tagastamata jäänud maa kompenseerimise kohta. Vastustaja esitas 08.01.2020 kaebajale kirjaliku vastuse (tl 22). Vastustaja selgitas, et tulenevalt maakorralduse nõuetest moodustati maaüksus sellistes piirides, nagu see tagastati. Lembit Leppik kinnitas maaüksuse piiride ja pindalaga nõustumist oma allkirjaga piiriprotokollil (tl 23-24). Tagastamata jäänud 0,5 ha maad ei kuulunud kompenseerimisele maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 1 alusel.
4.Kaebaja esitas 07.02.2020 vastustajale taotluse tagastamata jäänud 0,5 ha maa tagastamiseks samaväärse maaüksusega kaebaja soovitud asukohas (tl 26). Kaebaja esitas 07.02.2020 ka vaide, milles ta taotles tagastamata jäänud maa 0,5 ha kompenseerimist (tl 27).
5.Vastustaja selgitas oma 16.03.2020.a vastuses (tl 28), et MaaRS ei võimalda praegusel juhul tagastamata jäänud maa asendamist. Asendusmaade määramine on lõppenud. Kompensatsiooni osas kordas vastustaja oma varasemaid selgitusi.
6.Kaebaja esitas 02.04.2020 Harju Maakohtule hagi, mille maakohus andis üle Tallinna Halduskohtule. Viimane andis kaebuse kohtualluvusel üle Tartu Halduskohtule. Kaebaja esitas kaebuses järgmised nõuded: - tuvastada, et vastustaja sundvõõrandab tahtlikult ja põhiseaduse vastaselt temalt 0,5 ha maad, mille seadusjärgne omanik ta on läbi pärimise; - tuvastada, et kaebaja on selle 0,5 ha maa seaduslik subjekt ja õigustatud omanik; - tagastada või kompenseerida kaebajale eelnimetatud maa. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigi õigusabi (esindaja) saamiseks. Kohtu seisukoht
7.Kohus tagastab kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
8.Kaebaja ei taotle kohtule esitatud kaebuses enam maa asendamist. Kohus märgib, et maa asendamist võimaldas kuni 06.06.1996 kehtinud MaaRS § 11 ning asendamine eeldas seda, et õigustatud subjekt ise seda soovib. Lembit Leppiku sellist soovi kohtu käsutuses olevatest maa tagastamise menetluse dokumentidest (tl 4-8, 20-21) ei nähtu. Alates 07.06.1996 on võimalik üksnes maa tagastamine või kompenseerimine. Kaebaja nõuet asendada tagastamata jäänud maa ei saaks mingil juhul rahuldada.
9.MaaRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega (MHS) sätestatud korras. Mittetagastatava maa kompenseerimisel määrati maa maksumus kindlate määrade alusel (MHS § 9 lg 1, 4 ja 8, Vabariigi Valitsuse määrus „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“). Häädemeeste vallas oli kompensatsioon hajaasustuse piirkonnas paikneva maa eest 203 eurot ühe hektari kohta, kasvava metsa puhul sai seda suurendada kuni 30 % (eelviidatud määruse lisa 3, MHS § 10 lg 1). Maksimaalne võimalik kompensatsioon vaidlusaluse maa eest oleks seega olnud 131,95 eurot (203 * 0,5 * 1,3). HKMS § 133 lg 1 sätestab, et varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja õiguste riivet saab seega pidada väheintensiivseks.
10.Vastustaja andis 11.04.1996 korralduse tagastada 14,2 ha maad ja jätta tagastamata 0,5 ha maad. Korraldusel on selgitatud selle vaidlustamise korda. Korralduse vaidlustamise võimaluse saavutamine aastal 2020 on äärmiselt vähe tõenäoline. Sel juhul ei ole eduväljavaateid ka kaebaja kavatsusel saavutada vaidlusaluse 0,5 ha tagastamine. Ainsa võimalusena jääb järele maa kompenseerimine.
11.On õige, et vastustaja oleks saanud vaidlusaluse maa eest kompensatsiooni määramata jätmise paremini vormistada. See ei muuda aga asjaolu, et ka kompenseerimismenetluse korrektse läbiviimise korral oleks kompensatsioon jäänud määramata. MaaRS § 6 lg 1 sätestab, et planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Sellisel juhul täiendavalt kompensatsiooni ei maksta ja õigustatud subjekt ei ole kohustatud täiendavalt maa eest tasuma. Lembit Leppikule tagastatud ja tagastamisele kuulunud maa pindala, vastavalt 14,2 ja 14,7 ha, erinesid vähem kui 8 %. Samuti oli vahe väiksem kui 5 ha. Eeltoodu ei kujuta endast vaidlusaluse maa sundvõõrandamist, nagu väidab kaebaja, vaid mõistlikku piirangut maareformi läbiviimisel. Samadel tingimustel ehk +/- 8 % suuruse veaga tagastati maa kõigile õigustatud subjektidele. Kohtu hinnangul on MaaRS § 6 lg 1 põhiseadusega kooskõlas.
12.Kaebaja toob välja, et osa maad ehk 0,6 ha tagastati Lembit Leppikule mitte Soolepa A-73 kinnistu arvel, vaid Võidu A-69 kinnistu arvel (tl 8). Kohtu hinnangul näitab see, et vastustaja püüdis tagastada maa võimalikult suures ulatuses, sh kõrval asuva vaba maa arvel. 8 % suurune erinevus, mille oleks saanud jätta tagastamata ilma hüvitamise kohustuseta, oleks 14,7 ha suuruse maa puhul olnud 1,18 ha. Kohus nõustub vastustajaga, et kui Lembit Leppik 1996. aastal tagastatava maa piiridega nõustus, siis ei ole kaebajal seda praegu enam vaidlustada võimalik.
13.Kaebaja arvates on ta tagastamata jäänud 0,5 ha suuruse maaüksuse omanik. See ei ole õige. Kogu omandireformi kontseptsioon on üles ehitatud sellele, et tegemist on endistelt omanikelt võõrandatud varaga, s.o varaga, mille omanikud nad enam ei olnud. MaarS § 31 lg 2 sätestab selgelt, et maa, mida ei ole tagastatud, erastatud, munitsipaalomandisse antud või sellekohase otsusega riigi omandisse jäetud, on samuti riigi omandis. Lembit Leppikul tekkis maa kinnistusraamatusse kandmisega omandiõigus 14,2 ha suurusele maaüksusele maa tagastamise korralduse lisaks oleval plaanil näidatud piirides. Lembit Leppiku omandis ei ole kunagi olnud see osa endisest Soolepa A-73 kinnistust, mis viidatud 14,2 ha hulka ei kuulunud (vara omanik võõrandamise ajal oli Jaan Alksnit). Sel juhul ei saanud see osa maast üle minna ka kaebajale kui Lembit Leppiku pärijale.
14.Kokkuvõttes on nii maa tagastamiseks või kompenseerimiseks kohustamise kui ka vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuete puhul täidetud HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused. Kohus tagastab kaebuse tervikuna.
15.Kuna asjaoludest tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene, jätab kohus riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.