Xi kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 14.04.2020. a otsuse peale seoses vandeadvokaat S.M.u tegevusega
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Tagastada Xi kaebus.
2.Jätta taotlus riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata.
3.Jätta taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 204 lg 1).
Asjaolud ja menetluse käik
1.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tunnistati X Pärnu Maakohtu 13.04.2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8911 (17267000660) süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning mõisteti karistuseks 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust; samuti KarS § 200 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. Kohtuotsusega mõisteti riigituludesse menetluskuludena Xilt ühtlasi välja riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulu. KrMS § 180 lg 3 alusel otsustati võimaldada Xil menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Xi kaitsjaks kriminaalasja arutamisel esimeses kohtuastmes oli advokaat S.M.. Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8911 tühistati Pärnu Maakohtu 13.04.2018. a otsus Xile karistuse mõistmisel KarS § 65 lg 2 kohaldamise ja liitkaristusena 5 aasta ja 6 kuulise vangistuse mõistmise osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Pärnu Maakohtu 13.04.2018. a otsus Xi süüdimõistmise osas jõustus 27.08.2018, kui Riigikohtu määrusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.X esitas 04.03.2020. a kuriteoteatena pealkirjastatud avalduse reg nr 2-15/218 Eesti Advokatuurile vandeadvokaat S.M.u ebaseadusliku tegevuse kohta Xi kriminaalasja menetlemisel kohtueelses menetluses ja kohtus. Kaebaja palub hinnata advokaadi tegevust. Lisaks soovib kaebaja, et advokaat loobuks oma töötasu nõudest kaebaja vastu ega töötaks enam advokaadina, kuna on rikkunud seadust. Kaebaja soovib esitada hagi advokaadi ja advokaadibüroo vastu varalise ja mittevaralise kahju välja nõudmiseks. Kaebaja heidab advokaadile ette järgmisi rikkumisi: 1) advokaat ei nõua ekspertiisi kannatanule, mille raames selgitatakse välja tema dementsus; 2) ei nõua prokuratuurilt välja Y neli kirja Ze, kus Y tunnistab vastupidist juttu oma algsetele ütlustele, ega nende kirjade tõendina menetlusse võtmist; 3) ei nõua välja kahte Yi poolt kaebajale Pärnu arestimajja saadetud kirja, mis tõendavad kaebaja süütust ning mille olemasolust S.M. on teadlik, ja tõendina asja juurde
võtmist; 4) ei nõua tõendina menetlusse kaebajat puudutavad juhtumid politsei andmebaasist, kus Y teeb korduvaid valeväljakutseid politseile, süüdistades kaebajat vägivallas.
3.Advokatuuri aukohus küsis kirjalikke selgitusi advokaadilt. Advokaat leiab, et Xi etteheited põhinevad moonutatud ning ebaõigetel asjaoludel. Advokaat osutas Xile õigusabi ajavahemikul 23.03.2017- 15.05.2018. Xi rahulolematus on üllatav seda enam, et see on esitatud niivõrd suure viivitusega ning varasemalt ei ole X kaitsja aadressil rahulolematust väljendanud.
4.Advokatuuri aukohus jättis 14.04.2020. a määrusega Xi kaebuse vandeadvokaat S.M.u tegevuse suhtes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 teise lause kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Advokaadi selgitustest nähtuvalt osutas ta Xile õigusabi ajavahemikul 23.03.2017–15.05.2018. Kaebaja etteheited on seotud advokaadi tegevusega kaebaja kriminaalasja menetlemisel kohtueelses menetluses ja kohtus. Kuigi kaebusest ei nähtu, millal advokaadi väidetavad rikkumised aset leidsid, pidid need aset leidma õigusteenuse osutamise ajal ehk ajavahemikus 23.03.2017– 15.05.2018. Seega tuli kaebus advokaadi tegevuse peale esitada hiljemalt 15.11.2018. Kaebaja esitas kaebuse 04.03.2020, st kaebetähtaega ületades. Tulenevalt HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Aasta kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtajast möödus 15.11.2019. Seega ei kuulu menetlustähtaeg ennistamisele, leidis aukohus.
5.X esitas 17.05.2020. a Tallinna Halduskohtule kaebuse advokatuuri määruse tühistamise nõudes. Kaebaja taotleb aukohtu määruse tühisuse tuvastamist ning menetlustähtaja ennistamist kohtult. Kaebaja pöördus varem telefoni teel advokatuuri poole veebruaris 2020, isik sai teada võimalusest pöörduda advokatuuri poole detsembris 2020 (ilmne ebatäpsus?), kaebaja avastas kõige suuremad puudused ja rikkumised alles veebruaris 2020, isik leiab, et S.M.u tegevus on olnud tahtlik ning advokaadi tegevuse tõttu mõisteti ta kriminaalasjas nr 1-17-8911 süüdi tegudes, mida ta ei ole toime pannud. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus. Riigi õigusabi saamine on vajalik selleks, et seada õiglus jalule, advokaati karistada ning kaebaja ei pea tasuma advokaadile arveid teenuse eest. Kohtu seisukoht
6.Kohus leiab, et kaebus kuulub tagastamisele, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist aukohtumenetluses. Kuigi huvitatud isikul on AdvS § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 võimaldab aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus, eeldab kaebuse menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Praegusel juhul jättis aukohus kaebaja avalduse õiguspäraselt läbi vaatamata, kuna kaebaja pöördus aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks tema kaitsja suhtes hilinenult, s.o ligi aasta ja 10 kuud pärast õigusabi osutamist kriminaalasjas nr 1-178911. Kohus nõustub, et kuivõrd taotlus oli esitatud rohkem kui aasta hiljem AdvS § 16 lg-s 1 sätetatud tähtaega, siis ei kuulunud tähtaeg ennistamisele. HMS § 34 lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta.
7.Aukohus küsis advokaadilt kirjalikke selgitusi ning nendest ega kriminaalasjas nr 1-178911 tehtud kohtuotsustest ei nähtu, et advokatuur oleks pidanud enda algatusel algatama aukohtumenetluse. Aukohtumenetluse algatamise avalduse läbi vaatamata jätmisest ei tulenenud kaebajale käesolevalt ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, niisamuti ei takista see tal oma õiguste ja kohustuste realiseerimist. Kaebaja ei saa vaidlustada kriminaalasjas kaitsjale
määratud menetluskulude väljamõistmise otsust aukohtumenetluse algatamise kaudu ja pääseda seeläbi menetluskulude tasumisest.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-647 p 9 kohaselt tuleb advokatuuriseaduse sätetest tulenevat õigust kohtusse pöörduda hinnata koos HKMS § 44 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse üldregulatsiooniga. Kohtupraktika kohaselt saab huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020. a määrus nr 3-20-490, p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata nii, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms. Praegusel juhul leiab kohus, et advokatuur on õiguspäraselt jätnud kaebaja avalduse läbi vaatamata menetlustähtaja rikkumise tõttu. Kui isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, on huvitatud isik kaebeõiguse realiseerinud. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist. Aukohtul on kaalutlusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida, kas advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning tuvastada distsiplinaarsüüteo asjaolud. See tähendab, et kohus ei kontrolli aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, st kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu hinnang nendele asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks huvitatud isikul subjektiivne õigus puudub. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15).
9.Kaebaja sai oma vastuväited süüdimõistvale kohtuotsusele kriminaalasjas esitada nii apellatsioonimenetluses kui kassatsioonimenetluses. Kui kaebaja leiab, et tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus tuleks tühistada uute asjaolude ilmnemise tõttu, siis võib isik kaaluda teistmisavalduse esitamist vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku 13. peatüki sätetele.
10.Kohus selgitab lisaks, et aukohtumenetluses ei saa nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise hagi esitamine maakohtule ei eelda, et advokaadi suhtes oleks eelnevalt algatatud aukohtumenetlus.
11.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Eeltoodud põhjendustele tagastab kohus Xi kaebuse.
12.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis puudub vajadus vaadata sisuliselt läbi kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus. Kohus jätab kaebaja taotluse läbi vaatamata.
14.Kohus leiab, et Xi riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 2 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kui esinevad RÕS § 7 lg3
s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kohus jätab eeltoodud põhjustel Xil riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 2 alusel, sest taotluse esitajal ei ole käesolevalt tekkinud õigust esitada kaebus halduskohtule advokatuuri aukohtu määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.