X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2019 otsuse nr 15.33.1/2993-4 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja adv. Aldo Vassar; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Elise Suurkuusk
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.07.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2019 otsusega nr 15.3-3.1/2993-4 keelduti Xle tähtajalise elamisloa andmisest ja tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Iraani Islamivabariiki, kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast X kinnipidamiskohast vabastamist ning kohaldati tema suhtes ka sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.X esitas 07.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2019 otsuse nr 15.3-3.1/2993-4 tühistamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
Tallinna Halduskohtu 22.10.2019 määrusega jäeti riigi õigusabi taotlus rahuldamata (resolutsiooni punkt 1) ja kaebus käiguta (resolutsiooni punkt 2). Kaebajal tuli kaebuse juurde kindlaksjäämise korral tasuda ka 15 euro suurune riigilõiv.
4.X esitas 08.11.2019 Tallinna Halduskohtu 22.10.2019 määruse peale määruskaebuse paludes anda talle riigi õigusabi.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.11.2019 määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 22.10.2019 määruse resolutsiooni punkti 1 andes Xle riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud esindamiseks halduskohtumenetluses vastustaja 03.10.2019 otsuse nr 15.3-3.1/2993-4 vaidlustamiseks.
6.Tallinna Halduskohtu 22.11.2019 määrusega jäeti kaebus veel kord käiguta, võimaldades kaebajal esindaja vahendusel 22.10.2019 määruses nimetatud puudused kõrvaldada. Kaebaja esindaja esitas 27.11.2019 maksekorralduse koopia riigilõivu tasumise kohta ning selgitas, et esitab esimesel võimalusel ka kaebuse uue tervikteksti ehk siis peale seda kui on õnnestunud esindatavaga kohtuda. Kaebaja esitas oma esindaja kaudu 20.12.2019 kaebuse tervikteksti, jäädes Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2019 otsuse nr 15.3-3.1/2993-4 tühistamise nõude juurde kindlaks.
7.Tallinna Halduskohtu 02.01.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 28.01.2020.
8.Tallinna Halduskohtu 07.05.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja on seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveamet on otsuse tegemisel rikkunud nii põhjendamiskohustust, uurimiskohustust kui ka menetlusosalise ärakuulamiskohustust mis on koosmõjus toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.
10.Kaebaja väärteod ei näita seda, et ta oleks oht avalikule korrale. Kaebaja tunnistab oma eksimusi ja on oma vigadest õppinud. Vastustaja hinnangul näitab neljast väärteost kolme puhul trahvi tasumata jätmine, et kaebaja on ükskõikselt meelestatud Eesti Vabariigi õiguskorda. Viimased trahvid on aga jäänud tasumata seetõttu, et kaebajal pole olnud seda majanduslikult võimalik teha. Ükskõikset meelestatust võiks näidata see, kui kaebajal oleks kõik trahvid tasumata ja ta oleks trahvid tasumata jätnud pahatahtlikult. Ometi on kaebaja ühe trahvi tasunud. Vastustaja ei ole selgitanud, millest ta järeldab, et isik hakkab toime panema samaliigilisi (raske kehavigastuse tekitamine) süütegusid ja on sellest tulenevalt oht avalikule korrale. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid. Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tegemise hetkel oli kaebaja kahtlustatavana kinni peetud abikaasa kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises. Käesolevaks hetkeks on kaebaja kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse juba kandnud. Kaebajale on toimepandud teo eest juba karistus määratud ja ta saab aru oma tegude õigusvastasusest. Vastustaja ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, et tal on Eestis kolm alaealist last ja kavatseb siin alustada ettevõtlusega. Lisaks ei ole vastustaja piisavalt arvesse võtnud kaebaja sidemeid Eestiga, elamise kestust Eestis ja kaebaja takistusi päritoluriiki kolimisel. Kaebajal on võimatu kolida Iraani, kuna ta vahetas usku ning teda võidakse päritoluriigis seetõttu surma mõista. Samuti ei saa nõustuda vastustaja hinnanguga, et kuna kaebaja on mitmel korral Iraani külastanud, siis ei ole ta seal usu vahetamise tõttu ohus.
11.Vaidlustatud otsusest jääb ebaselgeks, kas kaebaja tahetakse välja saata Iraani Islamivabariiki või Venemaa Föderatsiooni. Kaebajal puudub Venemaaga igasugune side ja tugivõrgustik, tal ei ole seal lähedasi, töökohta ega vara. Kui vastustaja ei anna kaebajale tähtajalist elamisluba, siis ei ole kaebajal alust Eesti riigis viibimiseks. Kaebaja ei saa sellisel juhul osaleda laste kasvatamises ja neid näha. Laste huvides on, et neid kasvataks mõlemad vanemad.
12.Lahkumisettekirjutuse tegemine on vastustaja kaalutlusotsus ja ta võib jätta lahkumisettekirjutuse ka tegemata. Käesoleval juhul oli lahkumisettekirjutuse tegemine ebaproportsionaalne. Kaebaja hinnangul ei saa kõiki tema isikust tulenevaid asjaolusid ja ohtu avalikule korrale omavahel kaaludes jõuda otsusele, et temast tulenev oht on nii suur, et tema puhul pole võimalik isegi anda vabatahtliku täitmise tähtaega. Lisaks lahkumisettekirjutuse tegemisele kohaldas Politsei- ja Piirivalveamet kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebajal on alaealised lapsed, keda tal ei ole sellisel juhul võimalik näha viie aasta jooksul. Viis aastat on ebaproportsionaalselt pikk aeg lastest eemal olemiseks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning see tuleks jätta rahuldamata.
14.Vaidlusaluses otsuses on pikalt analüüsitud isiku poolt toime pandud väär- ja kuritegusid. Kuigi vaidlusaluses otsuses on esmalt analüüsitud isiku poolt toime pandud väärtegusid ning seejärel kuritegusid, mille eest isik vaidlusaluse otsuse kirjutamise hetkel oli kahtlustatava rollis, paneb vastustaja siiski suurema rõhuasetuse avaliku korra ohu hindamiseks isiku kriminaalkuritegudele, milles isik käesoleval hetkel on ka süüdi mõistetud. Nimelt mõistis Harju Maakohus 04.11.2019 kohtuotsusega X süüdi KarS § 120 lg 1 ja lg 2 p 2, 3 alusel ehk kõikides kuritegudes, milles X vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel kahtlustatava rollis oli ning mida Politsei- ja Piirivalveamet vaidlusaluses otsuses pikalt analüüsis. Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega sai kinnitust asjaolu, et X on väga pikka aega kasutanud vägivalda oma endise abikaasa ning alaealiste laste ema, Y suhtes. Vastustaja näeb suurt ohtu ka vägivallaga ähvardamises – nimelt ähvardas X enda endist abikaasat sõnadega „Ma löön sind maha. Panen kogu maja põlema ja põletan siin kõik maatasa. Ma viskan sulle hapet näkku. Ma tapan su ära.“ Vastusaja hinnangul näitavad eelnimetatud teod X vägivaldset ja ohtlikku meelestatust enda lähikondlaste vastu. Y ütlustest haldusmenetluses nähtub, et tegelikkuses on X Y suhtes vägivalda kasutanud juba seitse aastat. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole isikust lähtuvat ohtu analüüsinud pelgalt karistamise faktist, vaid on X Eestis sooritatud kuritegusid analüüsinud igakülgselt ning ammendavalt. Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega kohaldati KarS § 54 lg 1 alusel Xle lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos 10-aastase sissesõidukeeluga ja kuna tegemist oli kokkuleppemenetlusega, oli X ise nõus sissesõidukeelu kohaldamisega. Tõendatud on ka X varasem isiku- ja vägivallakuritegude sooritamine, kuivõrd Euroopa Karistusregistrite infosüsteemist ECRIS nähtub, et Xt on varasemalt karistatud kriminaalkorras raske tervisekahjustuse tekitamise eest ning ta on kandud kehavigastuste tekitamise eest vanglakaristust. Lisaks nähtub kriminaalasjas nr xxxxxx kohtule saadetud süüdistusakti Xt iseloomustavate materjalide loetelust, et Norra Interpoli vastuse kohaselt on X Norras tegelenud ähvardamise ning avalikult noa kandmisega, kasutanud võltsitud dokumenti, rikkunud riigis viibimise reegleid ning käidelnud narkootilist ainet (süüdi mõistetud ei ole). Lisaks nähtub Hamburgi Maakohtu otsusest nr xxxxxx, mis on seotud otsusega nr xxxxxx, et X mõisteti süüdi raske kehavigastuse tekitamises grupis koos vabaduse võtmisega ja ohtliku eseme kasutamisega ja karistati vangistusega 3 aastat ja 3 kuud. Hamburgi esimese astme kohtu otsusest nr xxxxx), mis jõustus X suhtes 13.12.2005 nähtub, et X mõisteti süüdi tahtliku kehavigastuse tekitamise eest grupis ja ähvardamisega ning karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud.
15.Vastustaja näeb Xst lähtuvat ohtu ka liiklusväärtegude toime panemises. X on kahel korral, s.o 15.09.2018 ning 21.01.2018, ületanud asulasisesel teelõigul väga oluliselt suurimat lubatud piirkiirust. Vastuseks kaebaja väitele, mille kohaselt ei olnud Xl piisavalt rahalisi vahendeid, et trahve tasuda, vastab vastustaja, et X on alates 2017 töötanud ettevõttes Eesti Invest & Trading OÜ.
Perioodil mai 2017 kuni veebruar 2018 on ta saanud palgatulu ning juhtorgani liikme tasu. Kuivõrd esimesed kaks liiklusrikkumist toimusid 22.12.2017 ning 21.01.2018, oli Xl piisavalt rahalisi vahendeid, et trahve tasuda.
16.Kaebaja enda jaoks ei ole ilmselgelt perekonnaelu tähtis, kuivõrd kaebaja ise on viimased seitse aastat perekonnasiseselt tegelenud lähisuhtevägivalla toime panemisega. Vaidlusaluses otsuses on väga suure täpsusega kaalutud Xst lähtuvat ohtu oma perekonnale ning jõutud järeldusele, et Xst lähtuv oht oma perekonnale on suurem kui tema soov ning huvi saada Eesti Vabariigi elamisluba. Elamisloa andmisest keeldumine on vajalik Eesti kodanikust kannatanu Y elu ja tervise kaitseks. Lisaks on eelnimetatud abinõu oluline ka X alaealiste laste kaitsmiseks, sest kui peaks realiseeruma Xst lähtuv oht ning X viib täide ähvardused, millega ta on ähvardanud tappa Y, ei ole alaealistel lastel enam ema. Käesolevaks hetkeks on X vägivaldne suhtumine oma perekonda viinud tema endise abikaasa niivõrd kaugele, et X endine abikaasa Y esitas Harju Maakohtule hagi abielu lahutuseks, millega X ka nõustus. Harju Maakohus lahutas 27.09.2019 X abielu. Lisaks on Harju Maakohus 02.12.2019 määrusega lõpetanud X hooldusõiguse tema kõigi alaealiste laste (A, B ja C) suhtes. Maakohus selgitas, et laste ning X suhtlemine saab jätkuda sidevahendite teel.
17.Vastustaja möönab, et vaidlusaluses otsuses on tõepoolest kirjaviga (välja saatmine Venemaa Föderatsiooni), kuid viga ei ole niivõrd suur, et see tooks kaasa õigusvastase otsuse, kuivõrd otsuse resolutsioonist nähtub selgelt, et X saadetakse Iraani Islamivabariiki, lisaks on vaidlusaluse otsuse p-s 27 jj analüüsitud X sidemeid Iraani Islamivabariigiga ning tagajärgi, mis kaasnevad tema väljasaatmisele Iraani Islamivabariiki. Vastustaja märgib, et X oli veel 11.11.2019 nõus enda väljasaatmisega Iraani Islamivabariiki.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2019 otsust nr 15.33.1/2993-4 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega keelduti Xle tähtajalise elamisloa andmisest, tehti talle lahkumisettekirjutus väljasaatmisega Iraani Islamivabariiki, kuid kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast isiku kinnipidamiskohast vabastamist. Tema suhtes kohaldati ka sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
19.Tähtajalise elamisloa andmise küsimuse lahendamine on vastavalt välismaalaste seaduse § 211 Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses ning selles ei ole ka vaidlust. Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud kaebaja 05.06.2019 tähtajalise elamisloa saamise taotluse nr 1047564074 rahuldamata jätmisel välismaalaste seaduse § 124 esimese lõike punktidele 1, 3 ja 5 ning sama paragrahvi teise lõike punktile 1.
20.Välismaalaste seaduse § 124 lg 1 punktide 1 ja 3 alusel võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda või kõlblust või teiste isikute õigusi või huve. Sama seaduse § 124 lg 1 p 5 kohaselt võib keelduda tähtajalise elamisloa andmisest ka siis kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Vastavalt välismaalaste seaduse § 124 lg 2 punktile 1 aga keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane on esitanud valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas oma varasema tegevuse kohta elamisloa taotlemisel.
21.Vastavalt välismaalaste seaduse § 211 lõikele 1 otsustab tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise Politsei- ja Piirivalveamet. See tähendab ühtlasi seda, et kohus haldusorgani asemel kaalutlusõigust ei teosta. Kohtul tuleb hinnata ja kontrollida kas vaidlustatud haldusakti
andmisel lähtuti kehtivast õigusest, kas tegemist oli asjakohasete kaalutlustega ja kas vastustaja ei ole seejuures olulisi või ilmselgeid vigu teinud.
22.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusaktis väljendatud seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 tervikuna välja tuua, sest kaebus jääb rahuldamata. Tähtajalise elamisloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet hinnanud kogu küsimust küllalt põhjalikult. Haldusakti maht on 11-12 lehekülge. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus tähtajalise elamisloa andmisest mitmetel alustel, sealhulgas lähtuvalt välismaalaste seaduse § 124 lõike 2 punktist 1, sest kaebaja oli esitanud esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid seonduvalt varasema kriminaalkorras karistamisega. Vastustaja on kajastanud seda vaidlustatud haldusakti punktis 24, märkides muuhulgas, et Euroopa karistusregistrite infosüsteemi väljavõttest nähtuvalt oli kaebajat karistatud kaheteistkümnel korral. Kaebaja ei ole püüdnud eelnimetatud konstateeringut kui sellist ümber lükata. Vastavalt välismaalaste seaduse § 124 lõikele 3 käsitatakse sama paragrahvi teise lõike punktis 1 nimetatud asjaolusid ohuna riigi julgeolekule, mis ei välista ka muude asjaolude käsitamist ohuna riigi julgeolekule. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegemist on isegi imperatiivset laadi keeldumise alusega, mis edasist kaalutlemist enam ei võimalda, kuid vastavalt välismaalaste seaduse § 125 lg 1 punktile 1 on võimalik teatud juhtudel selles osas siiski ka erandeid teha, kuid vastustaja ei pidanud seda võimalikuks. Politsei- ja Piirivalveamet on kaalunud nimetatud küsimust ligikaudu kolmel leheküljel ehk üsnagi põhjalikult. See avaldub vaidlustatud haldusakti punktides 25-27. Kohus ei pea vajalikuks seda kõike üle korrata. See jääb vastustaja kaalutluspädevuse piiridesse ning ilmselgeid kaalutlusvigu seonduvalt eelnimetatuga täheldada ei saa.
23.Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist puudutavas osas alust. Politsei- ja Piirivalveamet on viitega VMS § 124 lg 2 punktile 1 keeldunud elamisloa väljastamisest põhjendatult ning iseenesest oleks piisanud ka sellest alusest. Antud juhul on aga vastustaja osundanud veel välismaalaste seaduse § 124 lg 1 punktidele 1, 3 ja 5 ja pidanud vajalikuks keelduda tähtajalise elamisloa andmisest ka ohu tõttu avalikule korrale, kõlblusele või teiste isikute õigustele või huvidele ning seetõttu, et teda on karistatud süütegude eest. Ka neid asjaolusid on vastustaja vaidlustatud haldusakti punktides 14-23 piisava põhjalikkusega kaalunud ning põhimõttelisi kaalumisvigu vastavast käsitlusest ei ilmne.
24.Vaidlustatud haldusaktiga on tehtud kaebajale ühtlasi ka lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 11 lg 31 võib teha välismaalasele, kelle keeldutakse elamisloa andmisest, teha sama haldusaktiga koheselt ka lahkumisettekirjutuse ning vastustaja on sellest juhindunud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätta ning lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet asunud tähtajalise elamisloa taotluse menetlemise raames seisukohale, et kaebaja kujutas endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning kohus pidas võimalikuks vastustaja eelnimetatud seisukohaga nõustuda. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 2 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks kui välismaalasele ei ole antud vabatahtliku lahkumise tähtaega, välja arvatud juhul kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks. Kohus hindab haldusakti õiguspärasuse küsimust eelkõige selle andmise ajahetke seisuga ehk antud juhul seisuga 03.10.2019 ning seega oli viie aastase sissesõidukeelu kohaldamine seadusega kooskõlas. Käesolevaks ajaks on selgunud, et Harju Maakohtu 04.11.2019 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxx kohaldati kokkuleppemenetluses X suhtes lisakaristusena Eesti
Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks, kuid see ei tähenda seda, et vastustaja seisukoht sissesõidukeelu kestvuse osas oleks vaidlustatava haldusakti andmise ajal ebaõige olnud. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga, mille puhul on kõiki olulisi asjaolusid arvesse võetud ja mis on välismaalaste seadusest, haldusmenetluse seadusest ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest tulenevate nõuetega kooskõlas. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti ei saa tühistada ka pelgalt seetõttu, et selle punktis 32 sisaldub kirjaviga. Haldusakti ja kogu vaidluse kontekstist järeldub üsna üheselt mõistetavalt, et kaebajat ei ole otsustatud saata Vene Föderatsiooni, vaid Iraani Islamivabariiki. Haldusakti resolutsiooni punktist 2 nähtub see selgelt ning eelkõige ongi olemuslik see, mida on kajastatud resolutsioonis.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Politsei- ja Piirivalveamet ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Riigi õigusabi saamise korras määratud esindaja on taotlenud ka riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist, kuid see on teine teema, mis vaidluse sisuliste aspektidega ei seostu ning selle lahendas kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.